Mängud poliitilises liivakastis – kas Eestis võiks olla kohta uuele erakonnale II?

@ckrabat

Kevade saabumine on toonud kaasa pereheitmisi mitmetes Eesti erakondades. Keskerakond (KE) viskas erakonnast välja Kalle Laaneti ja üritab jõuliste meetmetega maha suruda siseopositsiooni isakese Edgar Savisaare autokraatlikule juhtimisstiilile. Isamaa ja Respublica Liit (IRL) on Isamaa ja Res Publica vahelises kahevõitluses sisuliselt lõhenenud kaheks lepitamatuks tiivaks, millega Res Publica „pintsakud“ on välja tõrjunud Isamaa „kampsunid“. MTÜ Vaba Isamaaline Kodanik on asunud välja selgitama, kas neil oleks perspektiivi areneda uueks erakonnaks. Kevadised muutused on taas tõstatanud küsimuse, kas Eesti poliitiline maastik täieneb uute pesakastidega, kuhu seavad end sisse seadnud uued poliitilised kuldnokad ehk siis erakonnad? Tänases Terevisioonis väitis politoloog Tõnis Saarts, et Eesti erakondade maastik on välja kujunenud ning uute erakondade tekkeks ei piisa vaid tuntud nimedest ja mõnest loosungist, mistõttu ta ei usu uute pesakastide püstitamisse.

Viimastel aastatel on Eesti poliitiline maastik läbi elanud teatud korrastatuse, kus poliitilised rajajooned lähevad mööda traditsioonilist parem- ja vasaktelge, mis viitab, et autoriteetide võitlus on tasapisi asendumas ideede võitlusega. Valitsev koalitsioon koosneb parempoolse ilmavaatega kodanikest (Reformierakond – RE+IRL) ja neile vastandub vasakpoolne opositsioon (KE+Sotsiaaldemokraatlik erakond – SDE). Maksumaksjate riik vastandub ilmavaatelisel põhimõttel sotsiaalriigile. Mõlemad poolused jagunenud veel pragmaatikute (RE ja SDE) ning populistide vahel (IRL+KE). Seega võiks kehtiva poliitilise maastikuga mõnes mõttes juba rahul olla, sest Eestist on lõpuks saamas klassikaline Euroopa kodanikuühiskond, kus parempoolsed jagavad maid vasakpoolsetega. Kuid kas kõik see on ka tegelikult nii lihtne nagu valemites võiks kirjas olla?

Keskerakond on jagunenud populistide ning pragmaatikute vahel. Populistlikku tiiba juhib partei esimees ja Tallinna linnapea Edgar Savisaar ning pragmaatikute tiiba partei esimehe valimistel  40% häältest kogunud Riigikogu aseesimees Jüri Ratas.  Praeguste võimuvõitluste käigus üritab populistlik tiib pragmaatilist tiiba maha suruda ning opositsionääre partei esimehele kuuletuma sundida, millist eesmärki täitis ka kõige mässumeelsema siseopositsionääri parteist väljaheitmine. Sellist leninliku tsentralismi taktikat järgis pikki aastaid NLKP. Keskerakond on tüüpiline ida tüüpi „isakese“ partei, kus juhtimisstiil meenutab endise Moskva linnapea Juri Lužkovi oma – piiramatu võim on isakesel ja tema lähikonnal, kust ebasoosingusse sattunud välja heidetakse ning soosingus olevatele mett ja muud meeleheas moka peale määritakse. Arvestades, et KE sihtgrupp valimistel on nõukogulikku arhetüüpi esindavad neukkud, siis on selline juhtimistiil ka partei toetajate poolt laialt aktsepteeritav.

IRL  juhtimisskeem on Keskkerakonnaga mõneti sarnane, kuigi „isakese“ kuju pole nii selgelt välja joonistunud, kuigi partei kauaaegsel esimehel Mart Laaril oli Edgar Savisaarega üsna sarnane sümboliline kuvand. Parteisiseses võimuvõitluses vastanduvad populistlikud jõud („pintsakud“) idealistlikele jõududele („kampsunid“). Reformierakond on pragmaatikute erakond, kes suuresti toetub kohalikule edumeelsemale ärieliidile. Algselt liberaalse erakonnana poliitilisele maastikule sisenenud, on nad eriti peaminister Andrus Ansipi juhtimisel rohkem lähenenud konservatiivsele ilmavaatele. Kui IRL hõlmab rohkem sotsiaalseid konservatiive, kes tuginevad traditsioonilistele väärtustele, siis Reformierakonda on koondunud fiskaalsed konservatiivid. Jõudsalt on esile kerkinud Sotsiaaldemokraatlik erakond, kes oli pikka aega paremerakondade sotsiaalsemaks ripatsiks erinevates valitsuskoalitsioonides, kuid opositsiooni jäädes on nad suutnud kujundada oma näo ning pretendeerivad tõsiselt juhtivale rollile vasakopositsiooni eesotsas, suutes pragmaatilise erakonnana koondada neid vasakpoolseid, kellele ei meeldi Keskerakonnas praktiseeritav juhtimisstiil. SDE võidule järgmistel Riigikogu valimistel panustab tugevasti totaalne meedia. Nad on juba suutnud endaga lõimida Rahvaliidu edumeelsema osa ja loogilisem tundub ka pigem KE siseopositsionääride liitumine SDEga kui iseseisva erakonna moodustamine, sest mõlemad on ilmavaatelt üsna sarnased ja jagavad ühist valijate nišši.

„Kampsunite“ saatus on veidi komplitseeritum, sest neil puudub vähegi tegus analoog praegusel poliitilisel maastikul. Rahvuslikke konservatiive koondavaid pisierakondi on küll mustmiljon, viimastel Riigikogu valimistel oli sarnase ilmavaate kandjaid täis terve üksikkandidaatide paraad, kuid kinni oma juhtide diktaatorlikes ambitsioonides, ei ole nad võimelised moodustama vähegi tõsiselt võetavamat jõudu. Ainus alternatiiv, millega välja suudetakse tulla, on märksa kinnisem ja suletum ühiskond kõvakäelise „juhi“ võimu all, kuid pretendente „juhi“ kohale on rohkem kui Jämejala haiglas kohti. Ideed, millega Vabadussõdalaste Liit 1930-tel aastatel rahvast hullutas, võivad omada küll teatud kandepinda sotsiaalselt tundlikuma ja vähem harituma neukkurahva seas, kuid 21.sajandi globaalses maailmas tunduvad nad anakronismina. Rahvuslikku suletusse on läbi mitmete keerdkäikude suubunud ka kunagine mõjuvõimas neukkuerakond Rahvaliit, kes korruptsioonilainetesse uppununa lõi ühise pere äärmusliku Rahvuslaste Keskliiduga. Sisetülid lõid surmahoobi perspektiivsele Roheliste erakonnale, kes on samuti taandunud “poliitiliste marginaalide klubisse” koos sealsete pikaaegsete stammkundede Iseseisvuspartei ja Kristlike Demokraatidega.

Kas varjust võiks välja astuda mõni uus ja seni tundmatu erakond? Esmane takistus, mis püsima jääb, on uute ideede puudus. Uute ja värskete ideedega ei ole veel ükski uus poliitiline jõud suutnud poliitilisse liivakasti siseneda ning uue pähe pakutakse vanu äraunustatud mänguasju.  Aastatuhande alguses  suure pauguga aset leidnud Res Publica nurisünnitus on uute jõude kergekäelist tekitamist taltsutanud. See liikumine sündis läbi pettunute vastanduse “vanale poliitikale” ning hõlmas väga erinevaid jõude seinast seinani, keda ühendas vaid pettumine senises poliitikas, kuid lubatud “uut poliitikat” ei tulnud. Mõned poliitikud nagu Aivar Riisalu on alternatiivse jõuna senisele poliitikale välja pakkunud Indrek Tarandi, kuid kas oskab keegi öelda, millised on Indrek Tarandi poliitilised vaated? Või on tegemist kõigest järjekordse „suure juhi ja õpetajaga“, kes rahuldab vastandumise pinnalt paljusid. Eurovalimistel ning Keskerakonna presidendikandidaadina ei tulnud esile uusi konsolideerivaid ideid, vaid selle asemel pakuti välja konsolideerivat isikut. Kokkuvõttes, Eesti, aga miks mitte terve maailm, vajab pigem uusi ideid kui uusi erakondi. Niikaua, kui ei suudeta leida uusi ideid, jätkub mäng poliitilises liivakastis endise hooga samas vaimus, isegi kui mängijad vahetuvad.

Tulevased poliitikud teel poliitilisse liivakasti

http://pilt.delfi.ee/picture/6384881/

märts 2012
E T K N R L P
 1234
567891011
12131415161718
19202122232425
262728293031  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.