Iisraeli mõistatus I

@ckrabat

Juudi rahvas on Rooma impeeriumist saadik väga palju mõjutanud kogu inimtsivilisatsiooni arengut. Veel möödunud sajandi keskel oli tegemist kõige tuntuma ning mõjukaima riigita rahvusega maailmas. Vahetult peale Teist maailmasõda loodi Suurbritannia poolt hallatud Palestiina territooriumile Iisraeli riik, millega anti ajalooline lahendus Juudi-Rooma sõdadest (kolm sõda toimusid aastatel kristliku ajaarvamise esimesel ja teisel sajandil 66-136) pärinevale probleemile, kui suur osa juute lahkus oma ajalooliselt kodumaalt. Juudi diasporaa levis laiali üle terve Rooma impeeriumi piiride Euroopas ja Lähis-Idas ning hiljem, lääne tsivilisatsiooni piiride avardudes, üle terve maailma. Eriti tulevasti mõjutasid nad majandus- ja kaubandussüsteemi arengut lääne kultuuriruumis, mille paljud põhimõtted pärinevad vanast juudi ühiskonnast.

Piirkonna ajaloo traagikat on värvikalt kirjeldanud juudi päritoluga briti ajaloolane Simon Sebag Montefiore oma püha linna biograafias „Jeruusalemm“, mis ilmus äsja ka eesti keeles. Jeruusalemm on püha linn kolmele abrahamistlikule religioonile – judaismile, kristlusele ja islamile, mis kõik on välja kasvanud ühest ja samast traditsioonist. Kodumaatuna, kuid säilitades oma usu ja kultuuri, on juudid olnud läbi ajaloo ka üks enim vaenatud rahvaid, mis on muutunud teataval määral osaks nende rahvuslikust mütoloogiast. Kummalisel kombel lõi soodsa pinnase juudi rahvusriigi taastamiseks antisemiitlik Saksamaa diktaator Adolf Hitler. Holokaust oma ligi kuue miljoni ohvriga tuletas lääne tsivilisatsioonile meelde tema ajaloolist süüd ühe rahva kannatustes, kuigi nähtuse enda juured ulatuvad palju kaugemasse ajalukku. Rooma impeerium kinnitas kanda juutide asualadel Judeas, Galileas ja Samaarias esimesel sajandil enne Kristust. Aastal  70 hävitati Rooma väejuhi ja hilisema keisri Titus Flavius Vespasianuse poolt juutide pühamu teine tempel Jeruusalemmas. Tituse järglane keiser Hadrianus surus pool sajandit hiljem maha viimase juutide suure vastupanuürituse Bar-Kokhba ülestõusu, mille järel aeti juudid Jeruusalemmast välja. Paljud juudid tapeti ning müüdi orjusesse.

Juudi asustus pole Palestiina aladelt kunagi lõplikult kadunud. Peale Jeruusalemmast lahkumist sai nende keskuseks Galilea piirkond ja Tiberiase linn tänases Põhja-Iisraelis, kus pandi kokku ka juutide pühad raamatud Mishnah ja osa Talmudist. Hiljem lubas keiser Constantinus I juudid Jeruusalemma korra aastas, kui nad võisid palvetada ning kunagist hiilgust meenutada Nutumüüri ääres, mis on Jeruusalemma templi ainus säilinud osa. Linnas põimuvad kolm religiooni tugevasti, kus nad on sunnitud üksteisega jagama ajaloolist pinda. Jeruusalemma vanalinn jaguneb juutide, islamiusuliste, kristlaste ja araablaste kvartaliks. Templi kunagine asukoht paikneb araablaste linnaosa territooriumil, kus praegu kõrguvad kaks islami pühakoda – 691.a. rajatud Kaljumošee ja 705.a. rajatud al-Aqsa mošee, sunniitide tähtsuselt kolmas pühapaik. Lisaks Jeruusalemmale asub Iisraelis, täpsemalt Haifas, ka neljanda maailmareligiooni bahaide keskus. Bahai on monoteistlik religioon, mis tekkis 19.sajandil Pärsias ning üritab ühendad abrahamistlike religioonide ja budismi tõdesid. Maailmas arvatakse bahaisid olevat üle 7 miljoni.

Esimene juutide tagasiränne tänasesse Iisraeli toimus 1492.a. peale nende pagendamist Hispaaniast. Alates 16.sajandist on mitu juudi asunike lainet pöördunud tagasi kunagistele asualadele, kuid tõsisem juutide tagasiränne sai alguse 19.sajandi lõpul, kui Austria-Ungari ajakirjanik Theodor Herzl algatas sionistliku liikumise. Teise maailmasõja lõpus moodustasid juudid kolmandiku kogu Palestiina elanikonnast. Tänases Iisraelis moodustavad juudid umbes 75% rahvastikust (umbes 5,8 miljonit). Tänases Iisraelis on tänu endistest Nõukogude vabariikidest (põhiliselt Venemaalt ja Ukrainast) tulnud immigrantidele laialdaselt räägitav vene keel, mistõttu on viimasel ajal räägitud ka sellele keelele ametliku staatuse andmisest heebrea ja araabia keele kõrval. Arvatakse, et umbes 20% Iisraeli kodanikest valdab vene keelt vabalt. Juudi päritoluga isikute kõrval saabus Iisraeli ka nende mittejuutidest pereliikmeid. Lisaks on paljud tulnud Venemaalt ja eriti Ukrainast Iisraeli tööle. Iisraelis tegutseb venekeelne telekanal. Iisraelis on ka umbes 120 000-130 000 amharaa- või tigriniyakeelset mustanahalist Etioopia judaisti (kaduma läinud 12. hõim). Suurem osa neist saabus 1980-1990-tel aastatel Iisraeli valitsuse poolt korraldatud päästeoperatsioonide käigus, kuid vähemal määral on sisseränne jätkunud ka hiljem. Omaette huvitav etniline grupp on samariitlased, kus on umbes 700 liiget, kes elavad Holoni piirkonnas Iisraelis ja Gerizimi mäe ümbruses Nabluse lähedal Palestiinas. Nad praktiseerivad omaette judaismi haru ning pühitsevad Templimäena Gerizimi mäge.

Kuigi Iisrael on juudi rahvusriik, moodustavad 20% tema kodanikkonnast (umbes 1,5 miljonit) etnilised araablased. Need on araablased, kes elavad Iisraeli territooriumil ning keda tuleb eristada palestiinlastest. Suurem osa neist on sunniidi moslemid, kuid seal on ka märkimisväärne kristlaste ja druuside kogukond (mõlemad umbes 9%). Araabia kristlased elavad põhiliselt riigi põhjaosas ning nende tähtsaim keskus on Nazareth. Ida-Jeruuslamma ning Golani kõrgendiku araablastel on samuti õigus Iisraeli kodakondsusele, kuid valdav osa neist on sellest loobunud. Neil on alalise residendi staatus, mis lubab neil osaleda kohalike munitsipaalorganite tegevuses ja valimistel. Druusid kasvasid välja šiiitide ismailiitide harust, aga praegu loetakse neid iseseisvaks monoteistlikuks religiooniks, mis on üle võtnud elemente kristlusest ja judaismist. Iisraelis elab umbes 100 000 araabiakeelset druusi, kes teenivad ka Iisraeli relvajõududes. Omaette etnilise grupi moodustavad Negevi kõrbe beduiinid, islamiusulised rändnomaadid, keda on umbes 160 000. Viimasel ajal on Iisraeli riik ehitanud neile paikseid asurkondi. Araabia keel on üks Iisraeli ametlikest keeltest. Kui Iisraeli araablastele on heebrea keel kohustuslik, siis juudid õpivad araabia keelt vähesel määral 7.-9. klassis.

Mis sai algkristlastest ja Jeesuse jüngrite järeltulijatest regioonis? Kuigi juudikristlased ei toetanud Bar-Kokhba ülestõusu, aeti nemadki Jeruusalemmast välja. Vähehaaval sulandusid nad teiste rahvusgruppide hulka, helleniseerusid või omandasid araabia keele. Kolm vanimat kirikut regioonis on Süüria õigeusu kirik, Antiookia kreeka õigeusu kirik ning Melkiitide õigeusu kirik. Neist esimene peab teenistusi aramea keeles ja on säilitanud enam judaistlikke traditsioone. Aramea keelt räägiti teatavasti Jeesuse aegses Palestiinas ja see oli Jeesuse ning tema  jüngrite emakeel. Juudikristliku algupäraga on ka nasrani ja knanaya kogukonnad Lõuna-Indias Kerala osariigis.

Iisrael on tuntud selle poolest, et ajateenistus Iisraeli relvajõududes on kohustuslik nii meestele kui naistele. Mehed teenivad kolm ja naised kaks aastat (kuigi võivad läbida ka kolmeaastase teenistuse). Peale relvajõudude võib teenistuse läbida ka piirivalves või politseis. Ajateenistusest on vabastatud ortodokssed juudid, kes läbivad alternatiivteenistuse (neile, kes soovivad ikkagi minna sõjaväeteenistusse, on küll  loodud omaette üksus), araablased v.a. druusid, kes on teenistuskohuslased vastavalt druuside liidrite kokkuleppele Iisraeli võimudega 1956. a. ja tšerkessi päritoluga Iisraeli kodanikud, 4000 inimest, kes elavad põhiliselt kahes asulas Galileas Iisraeli põhjaosas. Iisraeli kodanikest araablased võivad relvajõududes teenida vabatahtlikult, millist õigust kasutavad tavaliselt vaid vähesed beduiinid ja kristlased. Paljud araablased osalevad aga vabatahtlikult alternatiivteenistuses, mis võimaldab saada samasuguseid sotsiaalseid tagatisi nagu sõjaväeteenistuses. Sõjaväkke minnakse pärast keskkooli lõppu ning teenistuse läbimine on vajalik hilisemateks kõrgkooliõpinguteks (midagi sarnast toimis omal ajal Saksa Demokraatlikus Vabariigis).

Sotsiaaldemokraatliku sajandi testament

@ckrabat

Mõned aastad tagasi lahkunud Saksa-Briti liberaalne sotsioloog, politoloog ja filosoof Ralf Dahrendorf on kuulutanud peale Esimest maailmasõda, 1920-tel aastatel, tekkinud sotsiaaldemokraatliku sajandi lõppu, millele Postimehe arvamusartiklis on tähelepanu juhtinud majandusteadlane Hardo Pajula. Vastuoluline 20.sajand tõi kaasa sotsiaalsete vastuolude tasandumise ning ühiskondliku mõtte ideologiseerumise, mis on paljuski sotsialistliku maailmavaate leviku kaasnähtused. Viimasel ajal on sotsiaaldemokraatlikud ideed leidnud ka Eestis suuremat kandepinda ning viimaste avaliku arvamuse küsitluste järgi on Sotsiaaldemokraatlik erakond tõusnud riigi populaarseimaks. Pajula artiklit kommenteeris Eesti Päevalehes Olari Taal, valgustades sotsiaaldemokraatliku sajandi mõju Eesti ühiskonnale. Tatra-, suhkru- ja munanäljas neukkurahvas näeb märgi unenägusid põhjamaisest sotsiaalriigist, kus rahvas magab sulgpatjadel ja sööb sularasva ehk siis elab sotsiaalabist ning kõrgetest maksudest. Käesolev Euroopa majanduskriis kätkeb endas sotsiaaldemokraatliku ajastu lõppu, kus nõukogude tüüpi äärmusliku vormi kokkukukkumine möödunud sajandi lõpus oli vaid eelmänguks üle jõu ja võimete elava sotsialistliku süsteemi hävingule.

Sotsiaaldemokraatlikul sajandil  olid au sisse tõstetud materialistlikud väärtused ning jumalakartlikkus asendati usuga inimese kõikvõimsusesse.  Sotsialistlik loosung „igaühelt tema võimete järgi, igaühele tema vajaduste järgi“ ruulis, seades eesmärgiks mõtlemisvõimetute kodanike klassi loomise, mille juures oli totaalne meedia ulatanud oma abistava käe. Meedia on loonud Novgorodi WC, rahva kollektiivse teadvuse kuvandi, millega manipuleerides õiged valedest eraldatakse, tekitades rahva teadvuses illusoorse võimu- ja vägivallamonopoli. Totaalne meedia pidas  infosõda vaimsete väärtuste vastu ning ergutas inimesi rohkem tarbima ning tarbimise suurendamiseks laenama, mis kattus sotsiaaldemokraatia eesmärkidega.

Riik on kujunenud sotsiaaldemokraatliku ideoloogia väärtuslikuks instrumendiks, etendades kollektiivse sunnimehhanismi osa, millega valitsev klass toodetud väärtusi ümber jagab.  Sotsiaaldemokraatia rõhub kollektiivsele süüle, mille tõttu jõukamad peavad vaesemaid üleval pidama, sõltumata sellest, mis on vaesuse põhjuseks ja sotsialistide toetatud paksu riigi mudel peab õigeks protektsionistlikku majandusmudelit inimeste sotsiaalse turvalisuse nimel. Dahrendorf nägi sotsiaaldemokraatia sajandi häda ja viletsuse põhjuseid muuhulgas liidrite ebakompetentsuses, sotsioloogilistes trendides (N: rahvastiku arvu järsk kasv ja seda vähearenenud riikides, migratsioon, elanikonna vananemine – ülalpeetavaid tekib juurde), töölisklassi kadumises (valdavaks muutub teenindav sektor), inimeste sotsiaalse stabiilsuse vähenemises (vaesus ei tulene enam sotsiaalsest kontekstist ), kommunikatsioonivahendite muutumises (Internet!) ja ideoloogilise pluralismi kadumises. Riigiülesed protsessid nagu globaliseerumine ning Euroopa ühinemisprotsessid aga ei toeta traditsioonilist sotsiaaldemokraatlikku paksu riigi mudelit.

Inimene vajab ilusaid müüte, mis õigustavad tema materialistlikke kiusatusi Saatana poolt valitsetavas maises hädaorus, sest ikka on teised tema õnnetustes süüdi. Mitte kunagi ei ole vaesuse põhjuseks arvatud valesid otsuseid, ahnust, ignorantsust, rumalust, laiskust või joomarlust. Kergelt saavutatud edu on tavaliselt kerge kaduma, sest ta on tulnud ootamatult, mistõttu teda ei osata hoida. Laenuleib ja õletuli pakuvad vaid üürikest leevandust maailma hädadele, mistõttu kergekäeliselt võetud sms-laen ei pruugi kedagi veel paremale elujärjele aidata.  Sotsiaaldemokraatlikku sajandit iseloomustab kord isahane poolt jutustatud ilus lugu, mis juhtus siis, kui üks valitseja võttis endale just mitte kõige targemad nõunikud, kes nägid asju omamoodi ning hakkas loodusseadusi eiravalt üle jõu elama.

Püüe põhjamaise heaoluriigi poole tugineb neukupõlvkonna mälestustele omaegsetest Soome TV reklaamidest, mis ehitasid nende alateadvusesse müüdi imedemaast, kus saab piiramatult tarbida, tundmata üldse muret, kas selle tarbimise jaoks on ka vajalikud vahendid olemas. Mitu uut töökohta tekib kõrgetest maksudest nagu küsitakse Eesti Päevalehe artiklis ja miks puhkes puhkes 1789. aastal Prantsuse revolutsioon ? Eks ikka sellepärast, et riik elas üle jõu. Sotsiaaldemokraatlik valem heaoluriigist aga ei ole nii lihtne nagu esialgu näib – tõsta makse ja võta laenu. Põhjamaad pidid heaoluriigi nimel aastakümneid vaeva nägema, enne kui tekkis mingisugune tulubaas, millelt sai küpsevate viljapeadena makse lõigata. Maksude tõstmisega on aga oht kaotada ära soodus investeerimiskliima, mis põhjustab stagneerunud riigi, kus on küll eeskujulikult üles ehitatud riiklik sotsiaalabisüsteem, kuid need mehhanismid, mis peaksid sotsiaalabisüsteemi üleval pidama, on pärsitud. Eesti majanduskeskkond on hoopis teine kui Põhjalas. Siin tuleb heaoluriiki võimaldavad tingimused alles luua: stimuleerida tootlikkust ning maksustada tarbimist. Seetõttu pole vaja ka demagoogiliselt halvustada kui Eesti maksusüsteem sarnaneb enam Venemaaga kui Põhjala riikidega, sest majandusarengu poolest oleme arenevate riikidena samal tasandil pigem venelastega kui põhjamaalastega.

Totaalse meedia poolt loodud müüt Eestist kui väikese maksukoormaga riigist ei vasta tõele nagu ka see, Eesti riik on õhuke. Riiklike kohustuste määr ainult kasvab ning isegi masu ajal vähenesid riigisektori kulud erasektoriga võrreldes minimaalselt. Briti investor James Oates kiitis Eesti maksusüsteemi, kuna see on läbipaistev, kuid tema arvates pole aga riik tuludega optimaalselt ringi käinud. Raha oleks võidud kulutada  vajalike taristute üles ehitamiseks, näiteks teedeehitusele sh raudteedele, kuid teadaolevalt sulas riigi rahakott heategevaks otstarbeks nagu Karlssoni iirisekott. Meie sotsiaaldemokraatide unelmariigiks on Kreeka, kus riigisektori võimest riiki lüpsta võis kunagine meisterlüpsja Leida Peips vaid und näha. Kreeka ehitas üles riiki ja riigisektorit, jättes tavakodanikud kaitseta, isegi hoolimata sellest, et viidi läbi suuri relvahankeid. Kui riik oleks kulutanud relvastusele raha sarnaselt teiste EL riikidega, oleks Kreeka säästnud 150 miljardit eurot, mis on suurem summa kui Kreekale ettenähtud laenupakett.

Sotsiaaldemokraatia sajand vaevleb lõpu eel majanduskriiside agoonias, kuid nende ületamiseks ei  saa enam endist viisi mõelda, kergekäeliselt laenu võtta  ja üle jõu elada. Laenuleib ja õletuli ei too õnne meie õuele. James Oates näeb ühe takistusena Eesti eduloos ka psühholoogilist ebakindlust: kas Eesti riik on ikka kestlik, millest ülesaamine vajab põlvkonnavahetust, kes on rohkem seotud euroopaliku kultuuriga ja vähem kammitsetud neukkuideoloogiast.

Sotsiaaldemokraatliku sajandi lõpp võib kaasa tuua sotsiaalse heaoluriigi mudeli lõpu

Pilt: http://www.realclearworld.com/blog/welfare%20state.jpg

Eesti korvpall rahvusliku identiteedi kandjana

@ckrabat

Eesti meeste korvpallimeistrivõistluste poolfinaalide lävepakul tundub sobiv olevat heita pilk selle pallimängu tähendusele meie rahva ajaloolises mälus. Korvpall on läbi ajaloo olnud Balti riikide, nii Eesti, Läti kui Leedu esindusalasid ning ka Eesti korvpallil on minevikust ette näidata hiilgavad traditsioonid, mis on tugevamad kui ühelgi teisel konkureerival pallimängul.  Korvpalli teekond olümpiamängudele sai 1936.a. Berliini olümpiamängudel alguse Eesti mängust Prantsusmaaga, mille Eesti võitis 34:29 ja kus palli viskas lahti  korvpalli leiutaja kanadalane James Naismith, kes oli selleks ajaks saanud juba USA kodanikuks. Olümpiamängude esimeste korvpallivõistluste finaalis kohtusidki naaberriigid Ameerika Ühendriigid ja Kanada, kellele medalid riputas kaela Naismith. Teise maailmasõja eelsetel Euroopa meistrivõistlustel domineerisid Läti ja Leedu. Eesti kontosse jäid kaks viiendat kohta 1937. ja 1939.a., kuigi mõlemal korral võideti esimest Euroopa meistrit Lätit. Nõukogudeliidu koosseisu inkorporeerituna kuulus Eesti selle riigi paremikku ning kahel korral jõuti N.Liidu meistritiitlini 1949.a.(kui sündis Jaak Salumets) ja 1991.a. (kui sündis Rain Veideman).

Ennesõjaaegset edu kordas Eesti Jaak Salumetsa juhendamisel kuuenda kohaga 1993.a. Euroopa meistrivõistlustel, kuid see on jäänud rahvusmeeskonna peaaegu ainsaks tähelennuks enne pikka, kuid järjekindlat allakäiku. Finaalturniirile jõuti veel 2001.a., kuid sellel turniiril oldi juba vaieldamatuks peksupoisiks. Samal ajal kui Eesti võrkpall suutis 1990.-te aastate madalseisust välja rabeleda ning on jõudnud viimastel aastatel Euroopa meistrivõistluste finaalturniirile, tõusulainel elab ka Eesti käsipall, kes on näidanud üles potentsiaali kõrgemale tasemele jõudmiseks ning maha ei saa kanda Eesti jalgpalli, kes jõudis Euroopa meistrivõistluste finaalturniiri lävepakuni, sumbub korvpallimeeskond keskpärasusse, kaotades oma nõukogudeaegse rolli rahvusliku identiteedi kandjana.

Eesti korvpalli allakäigu põhjuseid võib kokku võtta ühe sõnaga ja see on konnatiigistumine. Rahvusvahelisi kontakte peljatakse ning seda eriti klubikorvpalli tasandil. Tasapisi on rahapuudusele viidates loobutud osalemisest Euroopa karikasarjades. Ainsa erandina on Tallinna Kalev/Cramo võtnud osa VTB Ühendliigast – Ida-Euroopa korvpalliliigast, kuid sealne tase on käinud üle jõu ning oń oldud kindlateks peksupoisteks, kus kolme aastat osalust kaunistavad vaid kolm võitu. Tartu Ülikool loobus rahapuudusele ja perspektiivitusele viidates EuroChallenge sarjast. Isegi nõrgenenud Balti liigas ei paistnud Eesti meeskonnad millegagi silma. Tartu Ülikool jäi põhiturniiril koguni üheksandaks, jäädes play-offist kaugele, Kalev/Cramo pääses küll edasi, kuid kaotas tasavägises heitluses Riia VEFile.

Positiivse poole peale võib kanda rahvusmeeskonna alagrupivõidu Hollandi ja Austria ees Euroopa MV B-liigas ning U20 meeskonna (mida eelmisel aastal ei peetud otstarbekaks üldse moodustadagi – seegi näitab midagi) jõudmise eliitdivisjoni. Andres Sõbra taktikepi all paistis kasvult alamõõduline U20 silma just ebaeestlasliku võitluslikkusega, mis aitas katta mitmeid puudujääke. Klubikorvpallis võib plusspoolele Rakvere BC Tarvase jõudmine Baltic Challenge sarja finaali, aga perspektiivikatele noormängijatele toetuv Rapla Piimameister/Otto kukkus samas sarjas läbi. Klubide põhieesmärk tundub olevat saavutada võimalikult hea koht kodustel meistrivõistlustel. Edusse rahvusvahelistes liigades ei usuta ning seetõttu puudub meeskondadel sageli ka motivatsioon.  Hätta on jäädud meeskondade komplekteerimisega, mida ei ole suudetud täita sobiva taseme ja positsioonidega mängijatega. Meeskondade sees ei ole suudetud tekitada sisemist konkurentsi, mistõttu on harvad juhud, kui mõni kohalik mängija on teinud tõsise arenguhüppe. Kui meeskonna liidritel mäng ei õnnestu, mõjub see kogu meeskonnale.

Kui paljud Läti ja Leedu mängijad on otsinud mänguvõimalusi välismaal, põlgamata ära isegi Eesti klubisid, Rakvere BC Tarvase edu on viimastel aastatel sõltunud Läti leegionäridest, siis Eesti leegionäre välisklubides võib kokku lugeda ühe käe sõrmedel.  Ainus silmapaistvam erand on Kristjan Kangur, kes on tõusnud Itaalia meistriliiga keskmike hulka kuuluva Varese Cimberio üheks liidriks ning teeninud tippklubi Siena Montepaschi lepingu. Pärast lühikeseks jäänud ning ebaõnnestunud proovilepanekut Venemaal Samaara meeskonnas on Cimberiosse jõudnud teinegi Eesti rahvusmeeskonna tugitala Janar Talts, kuid tema panus Itaalia liigas on jäänud keskpäraseks ning ebastabiilseks. Hooaja lõpus jõudis Leedus korvpalliharidust omandav Siim-Sander Vene  Riia VEFi ridadesse, nagu ka  Eesti üheks perspektiivikamaks noormängijaks peetav Rain Veideman sai mõõtu võtta Saksamaa meistriliigas Bayreuthi klubis. Need neli mängijat on jõudnud ka Eesti koondisesse. Teistest jõudis kogenud Rait Keerles oma kolmekümnendal eluaastal lõpuks välisklubisse, teenides lepingu Saksamaa esiliiga Düsseldorfi klubis. Portugali ning Islandi meistriliigades on stabiilselt mänguaega saanud väliseestlane Renato Lindmets. Prantsusmaa tugevuselt neljandas liigas mängib Heiko Rannula. Võrdluseks, lätlasi ja leedulasi, aga ka rootslasi mängib välisklubides mitme meeskonna jagu. Palju rohkem kohtab välisklubides taanlasi, soomlasi ja islandlasi.

Võrkpallurite tõusule aitas kaasa fakt, et paljud mängijad teenisid lepingud tugevates välisliigades. Positiivselt on välisklubid mõjunud käsi- ja jalgpalluritele. Korvpall on aga suuresti toetunud kohalikule liigale, milles traditsiooniliselt domineerivad kaks klubi Tallinna Kalev/Cramo ja Tartu Ülikool. Paari hooaja tagust imehooaega pole kvalitatiivseks tõusuks suutnud vormida Rakvere BC Tarvas, kelle põhiliseks probleemiks on lühike pink, kus viiele põhimängijale ei jätku sobival tasemel asendusmehi. Vähene rahvusvaheline konkurentsivõime maksab aga kogu Eesti korvpallile tugevasti kätte. Korvpall on kaotanud oma kunagise sümbolilise väärtuse, mis tekkis eelmise sajandi 60-70-tel aastel, kui Eesti esindusmeeskonda juhendas Ilmar Kullam ning põhiviisiku moodustasid legendaarsed Jaak Lipso, Jaak Salumets, Priit Tomson, Aleksei Tammiste ja Anatoli Krikun ning mis tõusis korraks fööniksina tuhast 1990-te aastate alguses. Vähene konkurents pole stimuleerinud ka tippmängijate pealekasvamist ning NBA profiliigaski ära käinud Martin Müürsepp on seni jäänud viimaseks eesti rahvusest tippmängijaks (kuigi tõsi – nüüd on Kristjan Kangur sinna lähedale jõudmas). Paljud noorteklassis silma paistnud mängijad on aga jäänud „ühe õhtu tähtedeks“, kes on rahuldunud vaikse tiksumisega koduses konnatiigis.

Pessimistlik jutt ei tähenda veel, et Eesti korvpalli võiks lõplikult maha kanda. Teha ei ole vaja muud, kui tõsta meie rahvusvahelist konkurentsivõimet. Noored ei kasva peale mitte tippklubide pinkidel aega surnuks lüües, vaid nad peavad saama ka piisavalt mänguaega kogemuste omandamiseks, mistõttu peab nende karjäär olema planeeritud selliselt, et nad oleksid meeskondades konkurentsivõimelised. Kui tase Kalev/Cramot veel välja ei kannata, siis on mõistlik mängida tase madalamal. Välismängijate suuremat osalust Eesti klubides tuleb vaid tervitada, sest nad ei pea olema vaieldamatud liidrid, kes mänge ära teevad, vaid ka mängijad, kes suurendavad meeskonnasisest konkurentsi ja kelle tõttu „kohalikud staarid“ peavad jalad kõhu alt välja tooma ning oma koha eest meeskonnas võitlema. Eesti mängijad peaksid leidma võimalusi siirdumiseks välisklubidesse, kus nad peavad oma eluõigust tõestama. Need välisklubid ei saa kindlasti veel olema Euroliiga klubid, kuid Hollandi, Belgia või Saksamaa liigad oleksid kindlasti heaks platvormiks edasisele tõusule. Vaid vähesed Eesti noored korvpallurid (viimase aja erandiks siin Janari Jõesaar) on läinud õpinguid jätkama Ameerika Ühendriikidesse, mis tõstaks samuti nende üldist mänguoskust ja mis veel olulisem – mängu mõistmist.

Prantsusmaa presidendivalimised – pööre vasakule?

@ckrabat

Järgmisel nädalavahetusel aset leidev Prantsusmaa presidendivalimiste esimene voor  käivitab protsessi, mis ei oma maailmakorralduslikus perspektiivis sugugi väiksemat tähendust kui Ameerika Ühendriikide või Venemaa presidendivalimised. Prantsusmaa on juba traditsiooniliselt olnud oluline toimija rahvusvahelistes suhetes. 18.-19.sajandi alguse rahvusvahelist süsteemi ilmestas Prantsusmaa ja Suurbritannia vaheline võistlus. Hiljem, 19.sajandi teisest poolest asendus see Prantsusmaa ja Saksamaa vastasseisuga. Peale Teist Maailmasõda on Prantsusmaa president Charles de Gaulle’i juhtimisel  püüdnud esineda iseseisva jõuna ning esitada alternatiivi suurvõimude poolt juhitavale maailmale ja ühtlasi suurendada Prantsusmaa mõju rahvusvahelisel areenil.  Prantsusmaa välispoliitika on püüdnud olla iseseisev ja suurvõimudest sõltumatu. Eriti tugevad positsioonid on prantslastel  olnud Aafrikas, kus on palju nende endiseid koloniaalterritooriume, kellest suur osas iseseisvus Aafrika aastal 1960, kuid nad säilitasid emamaaga tihedad sidemed. Prantsusmaa on mänginud olulist rolli Aafrika konfliktide lahendamisel. Koos kunagise rivaali Saksamaaga on Prantsusmaa kujunenud Euroopa lõimumisprotsessi üheks veduriks, mis kulmineerus Euroopa Liidu loomisega 1993.a.

President Nicolas Sarkozy (57), gollistliku parempoolse Populaarse Liikumise Ühenduse kandidaat, on vastuoluline isiksus.  Ta tuli viis aastat tagasi võimule kui uuendusmeelne reformipresident ning temas nähti de Gaulle’i järglast ning Prantsusmaa pikaajalist juhti, kes viib Prantsusmaa vastu uuele õitsengule, kuid aja jooksul on ta paljuski oma renomees kaotanud.  Loodeti, et Sarkozy leevendab Iraagi sõja ajal teravdunud suhteid Ameerika Ühendriikidega ja tema presidentuuri ajal liitus Prantsusmaa taas NATO sõjalise organisatsiooniga, kust lahkuti 1966.a. Kuid Sarkozy ajastusse jäi üleilmne majanduskriis, mis ei jätnud Prantsusmaad väisamata Riigis tugevnevad sotsiaalsed pinged ja etnilised vastuolud, mis kulmineerusid tänavarahutustega 2005. ja 2007.a., kuid 2012.a. märtsis vapustasid riiki islamiterroristide rünnakud Lõuna-Prantsusmaal, nsh juudi kooli õpilaste tulistamine 23-aastase islamiusulise Mohammed Merah poolt. Ajuti on Sarkozy näidanud end otsusekindla juhina. Ta tegutses otsustavalt Vene-Gruusia kriisi lahendamisel, näidanud üles otsustavust Kreeka võlakriisi lahendamisel ning Liibüa konfliktis. Kui ta peaks uuesti ametisse valitama, lubab Sarkozy vähendada immigratsiooni ja tõsta kasumimaksu suurtele kompaniidele. Samas on tema positsioonid olnud vastuolulised. Hiljuti toetas ta protektsionistlike meetodite laiendamist Euroopas. Küsitluste järgi peaks ta esimeses voorus saama 26-30% häältest.

Sotsialistide kandidaat Francois Hollande (57) on kujunenud valimiste favoriidiks.  Esimeses voorus ennustatakse talle samuti 26-30% häältest, kuid teises voorus peaks ta Sarkozy’d kindlalt lööma. Hollande astus sisenes valimisrallile peale endise Rahvusvahelise Valuutafondi juhi Dominique Strauss-Kahni segasevõitu intsidenti ühes New Yorgi hotellis Guineast pärit hotelliteenija Nafissatou Dialloga, mille tagajärjel Prantsusmaa presidendivalimiste favoriit vahistati ning teda süüdistati vägistamises, mis hiljem kinnitust ei leidnud. Hollande valimislubadused hõlmavad vasakpoolsete tüüpilisi lubadusi, muuhulgas maksude tõusu pankadele ja suurkorporatsioonidele, uute töökohtade loomist, riikliku panga loomist ettevõtluse ergutamiseks, EL eelarvekokkuleppe revideerimist, samasooliste paaride õiguste suurendamist, pensioniea langetamist (mille Sarkozy tõstis 60lt 62le) ja vägede väljatoomist Afganistanist. Huvitav saab olema, kuidas sujub tema koostöö Saksamaa parempoolse kantsleri Angela Merkeliga, sest poliitiline duett „Merkozy“ mängis Euroopa võlakriisi lahendamisel otsustavat rolli.

Paremäärmusliku Rahvusrinde kandidaat on Euroopa Parlamendi liige Marine LePen (44). Tema isa Jean-Marie LePen oli Rahvusrinde rajaja ja paljukordne presidendikandidaat, kes ühel korral (2002.a.) jõudis ka valimiste finaali. Kui 2007.a. sai tema isa 10,4%, siis viis aastat hiljem  ennustatakse Marine LePen’ile esimeses voorus 13-16% häältest. LePen on vabakaubanduse veendunud vastane ja toetab protektsionistlikku majandussüsteemi. Ta on toetanud ka rahvusvahelise kaubandussüsteemi reorganiseerimist ning rahvusvahelise valuutasüsteemi (bancor) sisseseadmist. Euroskeptikuna vastustab LePen eurotsooni ja Euroopa föderalismi, tahab taas üle minna rahvusvaluutadelening näeb Euroopa Liidu tulevikku omavahel lõdvalt seotud rahvusriikide konföderatsioonis. Ta on vastu Lissaboni lepingusele ja Türgi liitumisele Euroopa Liiduga. Samuti peab ta õigeks Prantsusmaa lahkumist NATOst. Tuntud on paremäärmuslaste seisukohad immigratsiooni piiramisel. LePen toetab kiriku lahutamist riigist ja surmanuhtluse taastamist.

Vasakäärmuslasi esinadava Vasakrinde (tekkis kommunistide ja vasakpoolsete sotsialistide ühinemisel) kandidaat on Euroopa Parlamendi liige Jean-Luc Mélenchon (60), kellele küsitlused pakuvad 13-17% hääli. Eelmistel valimistel sai kommunist Marie-George Buffet vaid 2% hääli. Mélenchon esindab Vasakrindes vasakpoolseid sotsialiste. Varasematest Euroopa föderalismi toetavatest seisukohtadest on ta loobunud ja suhtub kriitiliselt Lissaboni lepingusse. Vasakpoolsed toevad sotsiaalset revolutsiooni Ladina-Ameerika (Hugo Chavez, Evo Morales) eeskujul. Mélenchon toetab presidendivõimu vähendamist, ulatuslikku riigistamist, NATOst ning Afganistani operatsioonist väljaastumist ning iseseisva Palestiina riigi loomist. Erinevalt LePen’ist toetab ta eurotsooni, kuid ka suuremat kontrolli Euroopa Keskpanga üle.

Tsentristlikku  Demokraatliku liikumist esindab gaskoonlane (nagu d’Artagnan),  ajaloolane ning kunagine haridusminister Francois Bayrou (60). Kui eelmistel valimistel 2007 kogus Bayrou 18,5% hääli, siis tänavu peaks ta ennustuste kohaselt koguma 9-11% häältest.  Bayrou on Euroopa Liidu veendunud toetaja ning soovib, et Prantsusmaa omaks seal suuremat rolli. Ta toetab uute töökohade loomist, haridusreforme, valitsuskulude vähendamist, tasakaalustatud riigieelarvet ja probleemsete eeslinnade arendamist. Bayrou on veendunud katoliiklane, kuid toetab kiriku ja riigi lahushoidmist. Bayrou on tuntud inimõiguste toetaja, kes 2008.a. tegi ettepaneku Pekingi olümpiamängude boikoteerimiseks, kuna Hiina oli vastu sanktsioonide rakendamisele Sudaanile Darfuri pärast.

Kümnest kandidaadist omavad arvestatavat toetust pooled.  Ülejäänud viis kandidaati  jäävad eeldatavasti statistideks. Roheliste kandidaat, norra päritoluga Euroopa Parlamend liige Eva Joly (69) peaks saama 1,5-3% häältest, teiste – antikapitalist Philippe Poutou (45), trotskist Nathalie Arthaud (42), konspiratsiooniteoreetik  Jacques Cheminade (70), euroskeptiline gollist Nicolas Dupont-Aignan (51) – tulemus jääb ilmselt alla 1%. Endine peaminister Dominique de Villepin, kes on president Sarkozy üks teravamaid kriitikuid poliitilise spektri paremal tiival, valimistel siiski ei osale, kuna ta ei kogunud vajalikku 500 valitud isiku toetust nagu ka  tuntud keskkonnakaitsja Corinne Lepage. De Villepin’i toetusprotsendid jäid avalike arvamuste küsitlustel siiski väga madalaks, 1-4% vahele.

Kireva eraeluga ning järskude väljaütlemistega Nicolas Sarkozy (kelle kohta esmaspäeva õhtul näitas ETV dokumentaalfilmi “Nicolas Sarkozy välisajakirjanike pilgu läbi” on totaalse meedia reeglitele vastav meediapersoon, kes abiellus Itaalia filmitähe Carla Bruniga. Sarkozy on vägagi värvikas kandidaat, vääriline järglane tervele värvikate presidentide plejaadile: de Gaulle, Pompidou, Giscard d’Estaing, Mitterrand, Chirac.  Nii kasvult kui profiililt on tal palju sarnasusi Venemaa endise ja tulevase presidendi Putiniga. Kuid teda on ka peetud „väikeste asjade presidendiks“, kes naudib oma liidrirolli ja meedia tähelepanu. Dominique Strauss-Kahn oleks kindlasti olnud Sarkozy jaoks vääriline partner.

Ametisoleva presidendi eakaaslane Francois Hollande ei ole isiksusena väga palju silma paistnud ning teda peetakse mõõdukaks ja Sarkozyst palju diplomaatilisemaks isiksuseks, kuid heaks organisaatoriks. Ta on prantsuse sotsialistide teenekas veteran, kes oli üle kümne aasta Sotsialistliku partei peasekretär. Rohkem oli ta tuntud sotsialistide eelmise presidendikandidaadi Marie-Ségolène Royal’i elukaaslasena, kellega on neil neli ühist last. 2007.a., peale Royal’i kaotust presidendivalimistel, nende kooselu katkes, täpselt samuti nagu president Sarkozy lahutas oma teisest abikaasast Céciliast peale valimisi.  Hollande’i praegune elukaaslane on tuntud ajakirjanik Valérie Trierweiler. Sotsialistliku partei eelvalimistel lõi Hollande oma järglast partei peasekretärina endist sotsiaalministrit Martine Aubry’d.

Käesolevate valimiste iseärasuseks ongi äärmuslike jõudude, nii parem- kui vasakäärmuslaste populaarsuse tõus ning vähem hääli mõõdukale pragmaatikule Francois Bayrou’le. Kui tutvuda äärmuslaste põhikandidaatide LePeni  ja Mélenchoni seisukohti, siis võib leida sealt mitmeid sarnasusi, mis viitab, et veelahe ei pruugi esineda mitte parem- ja vasakpoolsete vahel, vaid mõõdukate pragmaatikute ja äärmuslaste vahel.

Francois Hollande, Prantsusmaa tulevane president?

Foto: http://i.telegraph.co.uk/multimedia/archive/02120/fra_2120624b.jpg

Surmanuhtlus kui vägivallaühiskonna sümbol

@ckrabat

Kuigi Eesti on surmanuhtlusest loobunud juba 1998.a. ja viimane seaduslik hukkamine viidi läbi 1991.a., valitseb ühiskonnas selle järele  sotsiaalne tellimus. Kui vaadata kasvõi surmanuhtluse teemalisi arutelusid, siis jäävad kostuma surmanuhtluse pooldajate hingestatud sõnavõtud, milles ligimese surmamises nähakse absoluutset ravimit kõikidele ühiskonna valupunktidele alates taskuvargustest ja lõpetades mõrvadega. Neukkurahvas järgib vaimustusega oma suurte juhtide ja õpetajate Adolf Hitleri ning Jossif Stalini põhimõtteid – kui metsa raiutakse, siis laastud lendavad ja kui pole inimest, siis pole ka probleemi. Miks on lääne kultuuris surmanuhtluse rakendamisest loobutud? Lääne ühiskonnas peetakse inimelu väärtuseks, mille äravõtmine ei saa toimuda kergekäeliselt. Küsitav on surmanuhtluse karistuslik iseloom, pigem on tegemist iidse veritasu seadustatud vormiga, mille otsene eesmärk on kättemaks.

Hiljuti peeti diskussiooni surmanuhtluse poolt ja vastu ajalehes Postimees, kus kirjanik Berk Vaher kaitses riiklike mõrvade vajalikkust ning talle oponeeris Inimõiguste instituudi nõunik Silver Meikar. Õigusteadlane Jüri Saar ei pidanud arutelu surmanuhtluse taaskehtestamiseks põhjendatuks niikaua, kuni Euroopa Liidus ja õhtumaa kultuuriruumis kehtib inimelu väärtustamise põhimõte. Euroskeptilises Eestis, kus hinnatakse küll Euroopa elatustaset ja sotsiaalsüsteemi, kuid mitte tema kultuurilisi väärtusi, tuleb tunnistada, et inimelu väärtustamise rajajoon läbib tervet ühiskonda, kus see on jagunenud nende vahel, kes suhtuvad inimelusse lugupidavalt ja elu võtmisesse taunivalt ning nende vahel, kelle jaoks inimelul pole mingit väärtust ning kes vähemalt sisimas tolereerivad vägivalda. See on neukkuajastu pärand, kus õpetati, et inimene on looduse kroon, kes võib jõgesid ümber pöörata ning tema hoolde usaldatud planeediga Maa oma suva järgi ringi käia.

Surmanuhtluse on kõrgeima karistusmäärane säilitanud umbes pooled maailma riikidest, kuid seda praktiseerivad vähesed. Euroopa riikidest rakendab surmanuhtlust karistusena üksnes Valgevene. Käesoleva aasta märtsis hukati Minskis kaks meest, kes mõisteti süüdi Minski metroojaamas korraldatud pommiplahvatustes, kus hukkus 15 inimest. Kui 2010.a. viisid 23 riiki täide surmanuhtluse, siis 2011.a. oli selliseid riike 20. Kõige usinam surmanuhtleja on Hiina, kus 2011.a. viidi läbi üle 2000 riikliku hukkamise. Usinad surmanuhtluse kasutajad olid Amnesty Internationali andmetel möödunud aastal veel  Iraan (üle 360 hukkamise), Saudi Araabia (üle 82), Iraak (üle 68), Ameerika Ühendriigid (43), Jeemen (41), Põhja-Korea (üle 30), Sudaan (7), Somaalia (6), Bangladesh, Lõuna-Sudaan ja Taiwan (5), Palestiina (3), Afganistan, Valgevene (2), Egiptus, Malaisia, Süüria, Araabia Ühendemiraadid, Vietnam. 2010.a. viisid hukkamisi läbi veel  Bahrein, Botsvaana, Ekvatoriaal-Ginea, Jaapan, Liibüa ja Singapur.

Nagu näha, on surmanuhtluse mõne erandiga säilitanud põhiliselt totalitaarsed ning mittedemokraatlikud riigid. Kui surmanuhtluse fanaatikud armastavad kasutada Ameerika Ühendriikide näidet, siis 16 osariiki on sealgi otsustanud surmanuhtlusest loobuda , mõned neist juba 19.sajandil: Michigan (1846), Wisconsin (1853), Maine (1887), Minnesota (1911), Hawaii (1948), Alaska (1957), Vermont (1964), Iowa (1965), West Virginia (1965), North Dakota (1973), Rhode Island (1979), Massachusetts (1984), New York (2004), New Jersey (2007), New Mexico (2009), Illinois (2011). Ku vaadata Ameerika Ühendriikides toimepandud mõrvu, siis on eespool nimetatud osariikidest ainult New Mexico esirinnas. Kõige vähem mõrvu pannakse aga toime Vermontis, Iowas, Minnesotas, N.Dakotas, Hawail ja Maines, kus on surmanuhtlus kaotatud ning New Hampshire’is, kus pole surmaotsuseid juba pikemat aega täide viidud. Seega võib sügavasti kahelda surmanuhtluse fanaatiliste pooldajate argumentides, et hirm surmanuhtluse rakendamise ees hoiab ära kuritegusid. Surmanuhtluse rakendamine pole kusagil mõrvu ära hoidnud, pigem on need muutunud veelgi julmemaks, sest kord eksinul pole ju enam kaotada midagi. Tapjad üldiselt ei mõtle selle peale, mis temast hiljem saab (v.a. võib-olla palgamõrvarid).

Kui võrrelda statistiliselt mõrvade toimepanemist ja surmanuhtluse rakendamist, siis pole hirm surmanuhtluse rakendamise ees suutnud ränki kuritegusid vältida, vaid ühiskond tervikuna on muutunud veelgi vägivaldsemaks. Kurjategijal on lihtsam elu anda, kui oma ülejäänud eluaastad vanglas veeta. Eluaegne vanglakaristus on oma igavikulisuses palju rängem karistus, kui surmanuhtlus, sest inimene peab selles maailmas oma süü ja rikutud eluga edasi elama ning talle ei anta kergekäeliselt võimalust läbi vereohvri oma tegevust mõnes teises dimensioonis jätkata. Läbi kättemaksu avaneb süüdlasele võimalus  lunastuseks. Meenub telefilm „Valge kääbus“, kus kurjategijaid karistati surematusega.

Teine „argument“, millega surmanuhtluse tulihingelised pooldajad armastavad välja tulla, on viitamine lugematutele juhtumitele, kus pikaajalise karistuse saanud retsidiivne mõrvar on „hea käitumise“ eest vanglast välja lastud ning jätkanud kuritegude toimepanemist. Kui neil palutakse aga esitada konkreetseid näiteid, siis on nad tavaliselt hätta jäänud. Ma ei taha sugugi väita, et selliseid näiteid ei võiks olla, kuid mitte ühtegi vangi ei vabastata enne tähtaega kergekäeliselt, kui pole kindel, et ta võib ohustada ühiskonna turvalisust ning süütult surmamõistetute arv ületab kindlasti kordades taoliste retsidivistide arvu. Võtame Charles Hudpethi juhtumi või alles hiljuti tähelepanu äratanud Troy Davise surmaotsuse täideviimise, kus vigade parandus pole enam võimalik. Veelgi räigemalt mõjuvad viited surmanuhtluse kui karistusviisi „odavusele“, mis aitavad majanduslikke kulutusi vangide ülalpidamise pealt kokku hoida.

Kui me seadustame mõrvu, siis tekitame ka seaduslikke mõrvareid, isikuid, kes mõistavad surmaotsuseid ja isikuid, kes peavad neid surmaotsuseid ellu viima. Kes peaks nende hinge eest hoolt kandma? Seaduslikud mõrvad annavad inimestele võimaluse oma tapjalike instinkte kellegi teise käe läbi ellu viia. Millest tuleneb surmanuhtluse suur pooldajate arv neukkurahva seas? Nõukogude Liidus muudeti tapmine väärtuseks, kus nn „rahvavaenlaste“ hävitamist hinnati kõrgelt ning inimelul puudus väärtus. Ateistlik ja materialistlik väärtussüsteem soodustab vägivalda, sest inimene tundis end karistamatu kõrgeima võimuna, kes võis „kõrgete ideaalide“ nimel ligimesi tappa. Siit ka postsovetistlikes ühiskondades leviv vägivallajanu. Paljudele meeldiks lihtsalt endale väga tappa ja tekkib teatud joobumus võimalusest võtta kellegi teise elu. Inimelul pole neukku jaoks väärtust, sest ta ise on inimesena läbi kukkunud.

Vägivallamehhanism ei muuda ühiskonda turvalisemaks. Uute kuritegude vältimisel tuleks tegeleda ennetustöö ja karistusejärgse rehabilitatsiooniga. Väga sageli on probleem lihtsalt selles, et peale karistuse kandmist ei saada ühiskonnas kuidagi hakkama ja lihtsam on pöörduda vana ärimudeli juurde. Kui vägivallale vastata vägivallaga, siis muudab see terve ühiskonna vägivaldsemaks. Surmanuhtluse fanaatilised poolehoidjad olid Lenin, Stalin, Hitler, Mao Zedong, Pol Poth jpt äärmuslikud poliitikud, kes õhutasid vägivalda poliitiliste kasude nimel. Hiljuti tegi ettepaneku surmanuhtluse taastamiseks prantsuse paremäärmuslaste liider Marine Le Pen. Seetõttu on surmanuhtluse pooldajaid rohkem äärmuslikke vaateid omavate inimeste seas, mis kinnitab veelgi kartusi, et sellised inimesed on ka ise valmis teistelt kergesti elu võtma, ükskõik milliste kõrgete ideaalide nimel. Nii võib kunagi juhtuda ühes maailma unustatud nurgas, kus lokkab vägivalla järele janunev machokultuur :

Jaan-Saalomon hüüdis:
– „Mis on vaenlaste palk?”
– „Surm! Surm! Surm!”
– „Surm rahvavaenlastele!”
– „Jaa! Jaa! Jaa!”
Tribüüni ette kogunenud rahvamass toetas oma juhte valjude kiiduavaldustega. Nad võtsid üksteisel kätest kinni ja moodustasid ringmängu, ise lauldes:
– „Kes aias, kes aias? Lilleke on aias!”

Kui vaadata mõrvade toimepanemisi Euroopa Liidu riikides, siis kuulub liidriroll vaieldamatult Eestile (7,1 100 000 elaniku kohta 2009.a.), kellele järgnevad Leedu (5,6) ja Läti (4,8). Neljandal kohal on Soome (2,3), kellele järgnevad Küpros, Bulgaaria ja Rumeenia (juba vähem kui 2,0). Maailma keskmine on seejuures 7,6. Kui siia liita veel ihalus surmanuhtluse taastamise järele, siis tuleb tunnistada teatavaid muret tegevaid märke ühiskonda läbivast vägivallakultusest. Surmanuhtlus on vägivallaühiskonna sümbol, mida võidakse kergesti rakendada äärmuslike poliitiliste põhimõtete nimel, selleks, et ellu viia kellegi poliitilisi ambitsioone. Kui sa kuradile juba sõrme annad, siis võtab ta terve käe.

Surmanuhtluse kehtestamine on väga populaarne äärmuslike poliitikute hulgas. See Eddie Adamsi foto, millel kunagine Lõuna-Vietnami salapolitsei ülem kindral Nguyen Ngoc Loan hukkab Vietkongi mässulise, võitis Pulitzeri auhinna.

Foto aadressilt http://justineelkhazen.files.wordpress.com/2013/09/vcexecute.jpg?w=788

Ühe demokraatliku vabariigi poliitilised motiivid

@huviline

Linnade ja valdade üldkogu deklareeris 31.03.2012 oma rahulolematust Vabariigi poliitikaga. Eesti kui üks demokraatlik vabariik teiste demokraatlike vabariikide seas astus teistest vabariikidest erineva sammu, sest tema olukord on teistsugune. Eestlased saaksid hakkama ka riigita, nad on alati saanud ja tõenäoliselt saavad ka edaspidi, kui EL kujundatakse täisföderaalseks liitriigiks, kuid selle eelduseks on alati olnud esmase iseseisva enesekaitsevõime säilimine maapiirkondades, kus iga talu ja küla oli ühtlasi ka töökoht. Vaatamata poliitilisele tüvitekstile, põhiseadusele, vaatamata arengukavadele ja lubadustele, on riik viimase kahe valitsemisperioodi jooksul lõhkunud maa enesekaitsevõimet rohkem kui nõukogude kord, loobudes tähelepanust töökohtadele ja keskendudes transpordiküsimustele, kuidas lapsi ühest kohast teise edasi ja tagasi vedada. Kuigi hetkel  pole keegi meid ohustamas, v.a. meie endi rumalus ja kitsarinnalisus, peaks enesekaitsevõime siiski alati säilima ja sellepärast on KOV vastuvõetud avaldus igati arusaadav.

Peab ütlema, et hetkel on riigi poliitilised motiivid paigast ära. Riik on siiski ühendus, kellele kuulub vägivalla kasutamise, maksude korjamise ja diplomaatilise esindamise monopol, milline võim on talle antud põhiseaduses sätestatud eesmärgil. Riigi iseseisvus on KOV iseseisvus, mingit muud iseseisvust riigil ei ole. Vabariik võib oma iseseisvust jaotada ja ära anda nii palju kui tahab, niikaua kui säilib maapiirkonna asustusjaotuse iseseisvus, säilib alati ka riigi võimalus saada taas iseseisvaks. Riigi rahandus, mis peab korras olema, et paremini teenindada kodanikke, on korras hoopis muudel motiividel. Tugi haldusjaotusele on unustatud teema, millega nõrgendatakse asustusjaotust, sest tähtis on hoopis usaldusväärsus EL rahandusministrite ees. Näiteks Voose, üks tubli küla Harjumaa metsarikastel äärealadel, kirjeldab arengukavas 2005-2015 kohalike elanike esitatud SWOT-analüüsis nõrkusena kohalike töökohtade puudumist, lootes tulevikus ettevõtlusele valla toetust. Aga riik kärpis KOV tulubaasi ja vooselased sõitku edasi ja tagasi, Tallinna, Kehra või kuhu iganes, et tööd saada, mis sest, et sõitmine on täiesti tulutu tegevus ja raiskab ainult aega. Siit järeldub, et riigi diplomaatilised suhted domineerivad suhete ees kodanikega. Tõsi, EL rahadega ja valla kaasfinantseerimisel parandati ära Voose rahvamaja katus. Võib olla jõuab külasse kunagi ka lairibaühendus.

Teine poliitiline motiiv, mis on paigast ära, seisneb pealtvaatajatega mitte arvestamises. Poliitika on valdkond, kus ainsana esineb samaaegselt koos vaenulik ja sõbralik publik. Kui tekkib soov vaenulik osa pealtvaatajatest kõrvale jätta, nendega mitte arvestada, siis kaob poliitika pind jalge alt. See tähendab, et poliitika sulgub ega vasta enam definitsioonile. Poliitika ajalooline sisu, suhtekorraldus riigi ja KOV vahel, toimib ka tänapäeval. Korraldamatuse olukorras on kasutusele võetud  erinevad definitsioonid, kuid sisu on jäänud samaks. Seega vajadus täpsustada mõiste sisu puudub, sest kõik erakonnad, sh kesk ja reform, samuti sotsid, tegutsevad kavade kohaselt, milles on väljendatud mõtet kestlikust Eestist. Seoses euroalasse lõimumisega 01.01.2011 ja EL kuuluvuse kinnitamisega 2004 on tekkinud vajadus täpsustada poliitika mahtu, mille eesmärgiks on Eesti kestmine. Ka siin foorumis on räägitud uute pesakastide vajadusest. Küsimus on: milliseid nähtusi haarab Eesti poliitika ja millise raha eest Eestis poliitikat aetakse.  Kohalikku poliitikat saab ajada üksnes avaliku raha eest, muu raha eest aetav poliitika on rahvusvaheline või eraviisiline. Samas on selge, et mahtu täpsustades täpsustub ka sisu.

Poliitika on väga isiklik, sest see tähendab kõikide asjadega arvestamist, mis on ühe isiku, füüsilise või juriidilise, jaoks olulised. Ühe demokraatliku vabariigi poliitika ajamine ebaisikulisel moel avaldab põhiseaduses sätestatud vabadustele ebamäärast mõju. Struktuurfondide raha abistab isikuid kaupade ja teenuste vaba liikumise teostamisel. Olemata põhiseaduslikud vabadused, kuuluvad need vabadused loomulikult Eesti poliitikasse, mille teostamist toetab rahvusvaheline taristu. Mingit lisalõimumist pole siin vaja, sest poliitika ise teeb  vahet rahvusvahelisel ja avalikul taristul. Analoogia: rahvusvaheline julgeolek ja avalik julgeolek. Rahvusvaheline raha võidakse tagasi küsida, aga avalik raha on antud valitsusele vabaks kasutamiseks rahva hüvanguks.  Muidugi, ka Eesti saab tagasi küsida raha, mis on mõnda Euroopa fondi panustatud. Seega on rahvusvaheline ja avalik raha piisavalt lõimunud, nt ülal viidatud Voose küla rahvamaja katus. Isikule põhiseaduses sätestatud vabadusi tagab avalik raha, sest struktuurfondide raha kasutamine pole vaba, seda tuleb õigustada.

Voose rahvamaja

foto: http://www.voose.ee/images/stories/voose/pilt128-1.jpg

Uue riigi sünd IV – tuareegide riik Azawad

@ckrabat

Käesoleva aasta kevadel oleme olnud tunnistajaks veel ühe potentsiaalse uue riigi tekkele  Aafrikas, kui 6.aprillil kuulutati välja Azawadi Iseseisvuse Deklaratsioon.  Euroopa kolonisaatorite poolt Aafrikasse joonistatud piirid, millega nad jagasid oma mõjupiire ja vallutusi, ei ole osutunud kestlikeks. Pärast pikka võitlust on oma riigini jõudnud saladuslik kõrberahvas tuareegid. Lääne-Aafrika riigis Malis on märts osutunud poliitiliste muutuste kuuks.  Märtsis 1991 kukutati demokraatliku revolutsiooni tulemusena riiki 23 aastat valitsenud sõjaväeline diktaator Moussa Traoré. Võimu üleminekut demokraatlike jõudude kätte juhtis  Mali Langevarjurite Korpuse tollane ülem kolonelleitnant Amadou Toumani Touré. Võim riigis anti üle tsiviilvõimude ja ametisse astus demokraatlikult valitud president Alpha Oumar Konaré. 2002. aastal valiti presidendiks vahepeal erru läinud ja poliitikasse siirdunud Touré, kes oli võimul kuni käesoleva aasta märtsini, kui grupp sõjaväelasi kapten Amadou Sanogo juhtimisel korraldas sõjaväelise riigipöörde ja kukutas president Touré võimult. Sõjaväelased nõudsid, et valitsus sekkuks jõulisemalt tuareegide mässu mahasurumisse Mali põhjaosas.

Tuareegid on berberi rändkaamelikasvatajate hõim Sahara kõrbes, keda on kokku umbes 5,7 miljonit. Suuremad tuareegi kogukonnad asuvad Niigeris ja Malis, kus neid on vastavalt 1,7 ja 1,5 miljoni kandis, kuid tuareege võib kohata Alžeerias, Liibüas, Burkina Fasos ja isegi Põhja-Nigeerias. Tuareegide ühiskonna ülesehitus on omapärane. Kui võrrelda kasvõi neid kultuuriliselt tugevasti mõjutanud araablastega, on iseloomustab tuareegi berbereid naiste mõjukas positsioon ühiskonnas. Samuti on neil säilinud kastiühiskond. Omapärane on tuareegide rõivastusstiil. Neid on kutsutud ka „siniseks rahvaks“, kuna nende riided on indigosinised. Näoloori kannavad aga hoopis tuareegi mehed. Kuigi tänapäeval on tuareegid vastu võtnud islami, on nende usundis siiani säilinud tugevad traditsionalistliku animismi mõjutused.  Nagu ka kurdidel, siis puudub tuareegidel tegelikult ühtne kõnekeel. Kõige rohkem on tamajaqi kõnelejaid Niigeris ja Malis. Tamasheqi kõnelevad läänepoolsed tuareegid Malis ja tamahaqi Alžeeria ning Liibüa tuareegid. Kuigi tuareegid on alati olnud raskesti valitsetavad, siis 1990-test aastatest alates on tugevnenud nende rahvuslik eneseteadvus. Paljud tuareegid on kirjakeeles hakanud kasutama neo-tifinaghi, iidse berberi kirjakeele modifikatsiooni.

Tuareegide võitlus poliitiliseks enesemääramiseks algas juba 1960-tel aastatel, peale sõltumatu Mali riigi väljakuulutamist.  Tuareegide esimene ülestõus 1962-1964 suruti Mali võimude poolt julmalt maha. Järgmine tuareegide ülestõus paralleelselt Põhja-Malis ja Niigeris, mida ärgitas ka Liibüa liider Muammar al-Gaddafi, toimus 1990-1995. Malis lõppes konflikt relvade sümboolse põletamisega Timbuktus. Tuareegid said omavalitsuse Kidali regioonis ja neid üritati lõimida Mali ühiskonda. Tuareegide olukord oli raskem vaeses ja näljahädade poolt vaenatud Niigeris, kus osapooled jõudsid  1995.a. samuti rahukokkuleppeni, kuid pingeline olukord jätkus. Järjekorras kolmas tuareegide vastuhakk Põhja-Malis ja Niigeris puhkes paralleelselt 2007 ning need lõpetati rahuläbirääkimistega 2009.a. 2012.a.jaanuaris puhkes Põhja-Malis taas vastuhakk, kui kodukohtadesse saabusid Liibüa kodusõjas osalenud relvastatud tuareegi võitlejad. Aprilli alguses hõivasid ülestõusnud Põhja-Mali tähtsamad keskused Gao, Kidali, Timbuktu ja Douentza ning kuulutasid välja sõltumatu Azawadi riigi.

Uue riigi nimi tuleb berberi nimest Azawagh (rändkarjakasvatajate maa – eesti k.), mis tähistab kuivanud jõe basseini Lääne-Niigeris, Kirde-Malis ja Lõuna-Alžeerias. Ülestõusnute ridades omab juhtrolli  mitme tuareegi ja Hassaniyya araablaste rühmituse ühinemisel tekkinud Rahvuslik Liikumine Azawadi Vabastamiseks (MNLA – Mouvement National pour la Libération de l’Azawad). Liikumise peasekretär Bilal ag Acherif on uue riigi ajutine liider. 2011.a. novembris loodud MNLA on sekulaarne ja natsionalistlik liikumine, kes pretendeerib Azawadi piirkonna songhaide, araablaste, fulade ja tuareegide esindamisele. Neil on sidemed Liibüa üleminekuvalitsusega, sest paljud MNLA liikmed võitlesid Liibüa kodusõjas (tegelikult küll mõlemal poolel). MNLA liitlane võitluses Mali keskvõimuga on usujuht Iyad ag Ghaly poolt juhitav islamistlik Ansar Dine (usu kaitsjad – araabia k.), kes tahavad Azawadis kehtestada shariaadi. Nende mõju on tugevam Alžeeria piiri äärsetel aladel. Rühmitust on kahtlustatud sidemetes Al-Qaeda terroriorganisatsiooniga, mida nad on ise eitanud. Samas teevad nad koostööd Al-Qaeda Maghrebi Organisatsioonist eraldunud Lääne-Aafrika Ühtsuse ja Džihaadi liikumisega, kellel on teatav mõju Mali põhjaregioonides.

Rahvusvaheline reaktsioon sündmustele Malis on olnud valdavalt negatiivne. Sõjaväeline riigipööre on laialdaselt hukka mõistetud ja rahvusvahelised abiprogrammid on peatatud. Lääne-Aafrika Riikide Majandusühendus (ECOWAS) on siiski alustanud rahuläbirääkimiste vahendamisega. Rahvusvahelise surve tulemusena taastasid Mali sõjaväelised võimud 1.aprillil vahepeal peatatud konstitutsiooni kehtivuse ning on olnud nõus võimu üleminekuga Mali Rahvusassamblee esimehele  Dioncounda Traoréle kui ajutisele riigipeale kuni uute valimiste toimumiseni. Aafrika Liit ja Euroopa Liit on mõistnud hukka nii sõjaväelise riigipöörde kui ka Azawadi sõltumatuse väljakuulutamise. Prantsusmaa välisminister Alain Juppé on väljendanud muret Mali territoriaalse terviklikkuse säilitamise pärast, kuid on välistanud sõjalise sekkumise Mali asjadesse. Prantsusmaa ja Ameerika Ühendriigid tunnevad muret Al-Qaeda mõju võimaliku tugevnemise pärast regioonis ning soovivad, et Mali territoriaalne terviklikkus säilitatakse. Sellegipoolest loodetakse rahumeelsele lahendusele ning ei soovita sõjaliselt sekkuda. Mali sisemine ebastabiilsus annab Azawadile siiski teatud võimaluse. Naaberriikidest soovivad Alžeeria, Cote d’Ivoire ja Niiger (kellel on endal suur tuareegi kogukond) küll Mali keskvõimu kontrolli taastamist, kuid Maroko, Nigeeria, Senegal ja Burkina Faso näevad MNLA poolt juhitavas sekulaarses tuareegi riigis võimalust kontrollida Al-Qaeda mõju regioonis, millist seisukohta on toetanud ka mitmed prantsuse eksperdid. Alžeeria ja Mauritaania on välistanud sõjalise sekkumise Mali kodusõtta.

Tuareegi ansambel Tinariwen on omandanud rahvusvahelise kuulsuse. Ansambel moodustati 1979.a. endiste vastupanuvõitlejate poolt Liibüa põgenikelaagrites. Nende viies album Tassili ilmus 2011.a. ja oli 54. Grammy auhindade laureaatide hulgas kui parim maailmamuusika album. Tinariweni asutaja, paljude lugude autor ja solist on Ibrahim ag Alhabib (keskel ilma peakatteta).