Tasuta lõunaid ei ole ehk tasuta ühistranspordi mürkroheline pale

@ckrabat

Keskerakondlik Tallinna linnavalitsus on astunud tähelepanuväärse sammu poliitilises populismis, kui kulutas 100 000 eurot tasuta ühistranspordi küsitluse läbiviimiseks Tallinnas. Tulemused olid ette aimatavad, sest koguni 75,5% küsitletutest toetas tasuta ühistranspordile üleminekut alates 2013. aastast. Kuidas siis teisiti? Kui midagi tasuta pakutakse, siis on Novgorodi WC reaktsioon teada – ega poliitiliste murumängude jätkamiseks muud polegi vaja kui lubada tasuta tsirkust ja leiba rahvale ning siis oled sa kohalike omavalitsuste valimise künnisel tema tänuliku sabaliputuse auga ära teeninud. Mis sellest, et Tallinnas pole piisavalt koole ja lasteaedu, aga me lubasime teile tasuta ühistransporti ja selle te saite. Igal juhul oli küsitlusega  tegemist win-win game’ga Tallinna praegustele võimudele. Kui nad oleksidki küsitluse kaotanud, siis oleksid nad saanud ettekäände ühistranspordi hinda tõsta – ise te tahtsite.

Kuigi tasuta ühistranspordi idee on näiliselt üllas ja ideaalis viiks meid nagu rohelisema Tallinna poole, tõmbub roheline taust lähemal katsumisel mürkjaks.  Kui keegi sooviks muuta Tallinna roheliseks linnaks, siis ei too seda tasuta, kuid ebakvaliteetne ühistransport, vaid selle asemel tuleks panustada kvaliteeti: rajada rohkem ühiskondliku transpordi liine, panna liinidele liikuma mugavamad ja inimsõbralikud bussid ja trammid, piirata eratranspordi liikumist kesklinnas, rajada rohkem jalgrattateid – valik on teie. Tasuta ühistransporti ei saa tasuta ülal pidada: bussipark vajab uuendamist ja remonti ning bussijuhid tahavad palka. Kuna tasuta ühistransport kehtib ainult tallinlastele, siis ei saa kulusid kokku hoida ka MUPO arvelt, kes peab piletita mittetallinlasi jahtima. Iseasi, kas tallinlaste eelistamine on üldse kooskõlas põhiseadusega ja kas pole tegemist mitte varjatud tagasipöördumine Nõukogude Liitu, kus kodanike seisundit määras tugevasti sissekirjutus „propiska“.

Ühest küljest on Savisaar inspiratsiooni saanud Põhjamaade vasakpoolsetest, kes näevad ühistranspordis võimalust ühiskonna erinevate kihtide võrdsustamiseks. Tüüpiline sotsiaalriigi põhimõte, kus ühiskonna jõukam kiht peab üleval vaesemaid ning täiendavaid ressursse tasuta ühistranspordi kehtestamiseks saadakse kas siis läbi kindlustussüsteemi, millega tasuta sõidu õigus välja ostetakse või siis vasakpoolsete traditsioonilise võrdsustusmeetodi ehk siis maksutõusu kaudu. Näiteks saab kehtestada spetsiaalse transpordimaksu, mida kasutatakse tasuta ühistranspordi ülalpidamiseks. Tallinna puhul loodetakse kulusid katta autobussikoondise ja trammi- ja trollibussikoondise ühendamisest (mis tuleb töökohtade vähendamise arvelt), kinnisvara müügist (mis pole jätkusuutlik), parkimistasude tõstmisest, loodetakse registreeritud ja tulumaksuvõimeliste tallinlaste arvu suurenemisele (keda peaks meelitama tasuta ühistransport) ja Tallinna Veele ühisveevärgi rajamiseks makstavate summade vähendamisest. Kas need planeeritavad summad ka tegelikult katavad ühistranspordi kulusid pikas perspektiivis, jääb siinkohal vastuseta.

Kehtestatavad meetmed ei veena, et olukord ühistranspordiga läheb Tallinnas paremaks. Vastupidi, võitlus ühistranspordiga intensiivistub. Plaanid ühistranspordivõrgu arendamiseks lähevad rahapuudusel ilmselt lõplikult kalevi alla. Kui kunagised linnapead Robert Lepikson ja Jüri Mõis sõdisid trollide ja trammidega, enam täpselt ei mäletagi, millise neist keegi täpselt kaotada lubas, siis praegune linnapea Edgar Savisaar üritab kaotada ühistranspordi Tallinnast üldse, kui tasuta ühistransport hakkab väljenduma madalakvaliteedililises alternatiivis eratranspordile, mille poole inimesed pöörduvad alles viimases hädas. Tasuta ühistranspordile võiks mõelda siis, kui linnas on hea, toimiv ja välja arendatud transpordisüsteem, mis ei vaja enam suuri investeeringuid. Kindlasti oleks võinud enne läbi viia prooviperioodi, mis võimaldaks probleeme ennetada. Rahandusminister Jürgen Ligi  tõi välja mitmeid võimalikke ohte: “Me näeme edaspidi hõredamat graafikut, kehvemaid sõiduvahendeid ja auklikumaid teid kui see oleks muidu, ja palju liikuvaid soojakuid seltskondadele, kellega korralik inimene ei sooviks peavarju jagada.”

Tasuta ühistranspordi kogemus ei ole maailmas uudne, seda on rakendanud mitmed linnad, kuid põhiliselt toimib see väiksemates kohtades. Eeskujuks toodud Belgia linna Hasselti (80 000 el.) näide kinnitab arvamust, et tasuta transport saadakse suures osas liinide vähendamise ja kvaliteedi arvelt. „Hasselt maksab seetõttu juurde 1,7 miljonit eurot aastas, mis teeb ühe elaniku kohta aastas 21,25 eurot. Kui arvestada tallinlaste arvuks ligikaudu 400 000 inimest, siis meile maksaks saamata jääv piletitulu linnaeelarvest 35,75 eurot inimese kohta.“ Tasuta lõunaid ei ole ja kui mingis osas tuluallikatest loobutakse, siis võetakse nad kusagilt mujalt. Miks Tallinn otsustas siiski sellise populistliku sammu astuda? Hiljuti näitas EMORi küsitlus, et Eesti kõige populaarsemaks erakonnaks on tõusnud Sotsiaaldemokraatlik Erakond, kes on poliitilise spektri vasakus tiivas esitanud tõsise väljakutse Keskerakonnale. Siinkohal võib nõustuda Vahur Kooritsaga, et alanud on võitlus võimu pärast Tallinnas ning populistlike lubadustega püütakse Novgorodi WC-d võimu säilitamise nimel konsolideerida. Teeme ära – ära tegime! Nii lihtne see ongi.

Nii nagu musta on võimalik valgeks rääkida, nii võib ka rohelisele lisada hoopis mürgisema tooni ning suurema keskkonnasäästlikkuse asemel hakkavad vanad logisevad bussid hoopis enam loodust saastama. Mitte asjata ei öelda, et ma pole nii rikas, et osta odavat asja. Ühistranspordi halb maine võib kesklinna autostumist hoopis tõsta. Vasakpoolsete valem on lihtne – kes pakub rohkem tasuta lõunaid? Kas rahvas tasuta lõunatest ka kõhu täis saab, on siinjuures sekundaarne. Valijatele meeldimise nimel võib riigi kõrvuni võlgadesse uputada, paksu riigi üleval hoidmiseks tuleb suurendada ametnike armeed, kehtestada uusi makse ja suurendada vanu. Ühel hetkel on riik pankrotis ja laenu enam ei anta, mille järel astutakse euroalast välja ja devalveeritakse kroon.  Selline on maksimaalne hind tasuta lõunate eest. Mitte ainult Kreeka, vaid ka Läti ja Islandi näidetest on üht-teist õppida. Võib-olla on see isegi hea, kui riik pankrotis ära käib, sest niiviisi ühiskond puhastub. Seni püsib visalt illusioon, et ka Läänes on võimalik elada samamoodi nagu Nõukogude Liidus.

 

 

MTÜ „Kuus tegelast“ autorit otsimas

@huviline

Euroopa Parlamendi valimistel 2004 anti EVs mandaat kuuele tegelasele: Toomas-Hendrik Ilves (asendusliige Andres Tarand), Marianne Mikko, Ivari Padar, Tunne-Väldo Kelam, Toomas Savi, Siiri Oviir, kes saadeti valijate tahtel parlamentääridena viieks aastaks Brüsselisse. Euroopa Parlamendi valimistel 2009 anti EVs mandaat taas kuuele tegelasele: Edgar Savisaar (asendusliige Vilja Savisaar-Toomast), Indrek Tarand, Ivari Padar, Tunne-Väldo Kelam, Kristiina Ojuland, Siiri Oviir, kes saadeti parlamentääridena viieks aastaks Brüsselisse.

Nimetatud perioodil on toimunud mõndagi: euroala läks kriisi, KOV tulubaas tõmmati kokku, ette hakati valmistama  uut autoriõigusi kaitsvat lepingut (ACTA). Kuigi viimast on mõnikord samuti seostatud  euroalaga, siis tegelikult on tegemist rahvusvahelise lepinguga. Just EL raportöörid ja analüütikud on tuvastanud ettevalmistatud rahvusvahelise võltsimisvastase kaubanduslepingu osaliselt põhiõiguste vastased osad. Muus osas on rahvusvaheline võltsimisvastane kaubandusleping kooskõlas teiste sarnaste autoriõigust kaitsvate rahvusvaheliste lepingutega, nt intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide lepinguga (TRIPS), mis on Maailma Kaubandusorganisatsiooni lepingu (WTO) lisa. Eks nende lepingute koostajad on ka autorid.

Itaalia autor Luigi Pirandello kirjutas 1921.a. näidendi “Kuus tegelast autorit otsimas“. Võib olla on see üks kõige sagedamini ekspluateeritav teos Eesti teatrite loos, mida ikka ja jälle lavalaudadele tuuakse, viimati 2005 Katri Aaslav-Teppani lavastuses. Selles teoses lahatakse autori ja tegelaskujude vahelisi seoseid, kõige kohal tänapäevases mõttes kõrgumas Pirandello ise autorina. Kirjandusarhiivi blogis “Sõjaeelne esseistika ja kirjanduskriitika” väidab Johannes Semper, et „motiiv reaalsuse ja illusiooni vahekorrast kordub lõpmatuseni Pirandello teostes“. Mis täna illusioon, see homme raalsus ja mis täna reaalsus, see homme illusioon. TRIPS artikkel 12 annab reaalsuse kehtivusajaks 50 a. avaldamisest, Eesti autoriõiguse seadus 70 a. Alles jääb autor ise, illusioon, kelle looming algab ja lõppeb autori surmaga.

Reaalsuses on kasvav rahvusvaheline üldsus hetkel piiratud umbes 7 miljardi isikuga, potentsiaalse autoriga. Neist Hiinas 1,3 miljardit, Indias 1,2 miljardit, Aafrikas 1 miljard, EL 500 miljonit, USA 312 miljonit, Venemaal 142 miljonit isikut. EL 500 miljonist on sakslasi 82 miljonit, prantslasi 62 miljonit, inglasi 62 miljonit, itaallasi 60 miljonit, eestlasi 1 miljon. Kõik need isikud on ühtlasi autorid, kui nad midagi loovad. Kaubanduse seisukohast, kellele on mõeldud ülal nimetatud lepingud, moodustavad reaalsuse vähesed erinevad haldurid, kes omavad õigusi. Nii nagu piimatootja ei saa läbi ilma kaubanduskeskuseta, ei saa ka autor läbi ilma sisutootjata (counter producer) ja illusioon ilma reaalsuseta. Küsitav on siiski, miks üks leping kohtleb 1 miljonilist reaalsust võrdselt 312 miljonilise reaalsusega, kui 7 miljardiline illusioon piirdub kuue tegelasega autorit otsimas, muusikas aga iTunesiga või teiste uute ärimudelitega.

MTÜ „Kuus tegelast“ kaotab reaalse tegevuse käigus sideme loova illusiooniga ja nii juhtub alati ja mitte ainult näidendis. Magistraatidena magistraatide seas, administraatoritena administraatorite seas, näivpoliitika keskkonnas, kaob poliitika illusioon (autor), jääb ainult reaalsus (varalised õigused) ja illustratsioon (MTÜ). Poliitika autor on peidus ega ole leitav, kui ta seda ise ei taha. Sellepärast on arvata, et teadaolevate saladuse liikide: ärisaladus, kutsesaladus, ametisaladus, riigisaladus kõrvale kehtestatakse mingil ajal konkurentsi kaitsev EL saladus. Neist igaühel on oma roll. Ja kui keegi enam ei mäleta, kuhu mingi parlamentäär kunagi saadeti, siis ärkab MTÜ „Kuus tegelast“ talveunest ning hakkab autorit otsima.

Aadress: http://www.enricomariasalerno.it/immagini/teatro/6personaggi_foto3.jpg

Libertaarse mõtteviisi perspektiividest Eestis

@ckrabat

Ameerika Ühendriikide presidendivalimised ja Ron Pauli konkurentsivõimeline sekkumine Vabariikliku partei eelvalimistel on toonud avalikkuse tähelepanu alla libertaarse mõtteviisi. Klassikaline libertaarlus on välja kasvanud liberalismist, väärtustab majanduslikke ja individuaalseid vabadusi, vabatahtlikke ühendusi ning toetab riigi minimaalset sekkumist ühiskonna asjadesse. Libertaarsel mõtteviisil oleks Eestis olnud suuremat kõlapinda Eesti Vabariigi algusaegadel, sest esimese Eesti Vabariigi arenguloos oli vabatahtlikel ühendustel palju kaalukam sõna sekka rääkida kui tänapäeval. Viiskümmend aastat nõukogude võimu on aga eestlaste maailmavaadet tugevasti muutnud ning nüüd toetatakse siinkandis tugevat riigivõimu ning väärtustatakse riikliku sundi kodanike suhtes. Riik on kuulutatud väärtuseks, mida kodanikud peavad vastuvaidlematult teenima. Kriitiline mõtlemine on laialt taunitud ning kodanikelt eeldatakse ühtsete ja õigete seisukohtade toetamist, millele on viidanud ka filosoof Enn Kasak.

Ühiskondlik mõtlemine soosib äärmusliku kollektivismi, kus eksimused riigi ja rahvuse idee vastu peaksid paljude arvates olema karistatavad.  Margus Kiis on juba toonud välja tänapäeva Eesti ühiskonda kirjeldavaid komponente, mida on siinkohal veidi täiendatud ja korrastatud: institutsionaalsus ehk riiklike ja poolriiklike struktuuride domineerimine ühiskonnas, nõrk kodanikuühiskond, riigisõltlus, normeeritus, aktiivne julgeolekustamine, kohustuslik optimism, kampaanialembus ja korporatiivsus. Vali kord on populaarne. Kuigi Eesti on kaotanud surmanuhtluse, valitseb ühiskonnas tugev sotsiaalne tellimus selle järele. Riigisõltlane ei taha tegeleda probleemide, vaid nende tagajärgedega. Kindlasti võib siin detailides diskuteerida, kuid taoliste nähtuste esinemist ühiskonnas võivad eitada vaid kurdid ja pimedad. Täna  Eestis domineeriv ühiskondlik mõtteviis on segu sotsiaalsest konservatismist ja nõukogulikust kollektivismist, mis väärtustab suletud ja kinnist ühiskonda August Kitzbergi Libahundi Vanaema tegelaskuju ettekandes: „Meie sugu ja võsa on kollaste juuste ja siniste silmadega; see võttis naisi ainult oma keskelt – ei ole tilkagi võõrast verd meie soontes, see on – puhas!“

Libertaarne mõtteviis kahtleb võimu ja sunni positiivsuses ning toetab ühiskonna arengut läbi reformide ja revolutsioonide, mis on kollektivismi väärtustavate ideoloogiate suhtes ketserlikud. Libertaarlusel on palju ühiseid jooni anarhistidega, kes eitavad riiki üldse. Klassikalised libertaarlased näevad riiki, kui kodanike poolt vabatahtlikult ülalpeetavat institutsiooni, kes kaitseb kodanikke vägivalla ja sunni eest. Vähem riiki tähendab muidugi ka vähem makse ja vähem bürokraatiat. Libertaarlaste seas on nii parem- kui vasakpoolseid voole, kellest esimesed toetavad eraomanduse ja teised kollektiivse ühisomandi arendamist. Klassikalise libertaarluse kants on Ameerika Ühendriikides ning ta ühendab inimesi, kes on majandusküsimustes konservatiivsetel ning sotsiaalküsimustes liberaalsetel positsioonidel. Kauaaegne Arizona senaator ning 1964.a. vabariiklaste presidendikandidaat Barry Goldwater (1909-1998) on mõjutanud libertaarliku liikumise tekkimist Ühendriikide poliitilisele maastikule 1960-tel ja 70-tel aastatel. Filosoofidest on libertaarlust mõjutanud Ayn Rand (1905-1982) ja Robert Nozick (1938-2002). Viimase teost  „Anarchy, State, and Utopia on peetud üheks silmapaistvamaks libertaarse mõtte edastajaks. Mitmed vasakpoolsed nimetavad end samuti libertaarlasteks, nende seas Ühendriikide kõige tuntum vasakpoolne mõtleja ja kaasaegse lingvistika isa Noam Chomsky (1927), kes peab end libertaarseks sotsialistiks.

David Nolani (1943-2010) eestvõttel loodi 1971. aastal Ühendriikides Libertaarne partei, mis on osalenud USA presidendivalimistel 1972.a. saadik, kuid erilise eduta. Tavaliselt on nende toetajate määr jäänu alla 1%, v.a. 1980, kui Ed Clark kogus 1,1% ja ligi miljon häält. Ron Paul kogus 1988.a. kõigest 0,5%. Paljud libertaarsed poliitikud eelistavad kandideerida Vabariikliku või Demokraatliku partei nimekirjas, mis on rahvale rohkem tuntud kaubamärk ning paljud neist on ka edu saavutanud. Ron Paul (1935) on valitud Texase osariigist Esindajatekotta 1976-77, 1979-1985 ja alates 1997.a.-st. Tema poeg Rand Paul (1963) valiti Kentucky osariigist Senatisse ja tema nimega on spekuleeritud kui Mitt Romney võimaliku asepresidendikandidaadiga. Paljud libertaarlased sh Rand Paul olid aktiivselt tegevad konservatiivse Teepartei liikumises. Libertaarse partei võimalik kandidaat 2012.a. valimistel on endine New Mexico vabariiklik kuberner Gary Johnson (1953), kes on muuhulgas tuntud triatleet ja alpinist, kelle vallutuste nimekirja kuulub maailma kõrgeima mäe Džomolungma alistamine 2003.a.

Arvatakse, et libertaarlike vaadetega on umbes 10% ameeriklastest. Kuigi Ron Paul on ise juba 76-aastane, on tema valijad enamasti ühiskonna noorematest ja vabameelsematest kihtidest.  Paulil pole õnnestunud võita veel ühtegi osariiki, kuid mitmes osariigis on ta pakkunud tõsist konkurentsi favoriitidele, olles edukam just USA põhjaosas ning väiksemates osariikides. Libertaarlased toetavad laissez-faire majandust (täielikku vabaturumajandust riikliku sekkumiseta). Valitsuse roll majanduses peaks piirduma omandiõiguse toetamisega, vaidluste lahendamisega ning õigusliku raamistiku loomisega. Libertaarlased toetavad narkootikumide, pornograafia, prostitutsiooni, hasartmängude, relvade omamise ja homoseksuaalsuse legaliseerimist. Nad on vastu igasugusele tsensorlusele, toetavad mõtte- ja kõnevabadust ning on vastu Ühendriikide sõjalisele sekkumisele välisriikides. Põhimõtteliselt võiks klassikalisi libertaarlasi nimetada ka parempoolseteks anarhistideks, sest neis liikumistes on palju ühist. Libertaarlaste kõige suuremad kriitikud on kinnisemat ja ideoloogilisemat ühiskonda toetavad sotsiaalsed konservatiivid. Viimaste esikandidaat Rick Santorum on nimetanud libertaarlasi ohtlikeks, kuna nad jätavad inimese üksi ja kaitseta.

Mõned eestlased on sidunud end küll libertaarliku mõtteviisiga (N: Jüri Estam), kuid suuremat kandepinda ma libertaarlikel ideedel siin ei näe, kuna ühiskonna juhtiv kandetala on hirm. Eestis kardetakse kõike ja kõiki – Venemaad, multikulturalismi, noorte emigreerumist, palgaarmeed, Euroopa Liitu, oma väiksust, väikest sündivust, eraalgatust, vabaturumajandust, riigi kaotust, ajaloo kaotust, keele kaotust, tulevikku, kodanikuühiskonda, mida vaid vähegi karta annab. Riiklikku sundi nähakse ainuvõimaliku tõupuhast rahvusriiki kooshoidva mehhanismina. Ajalugu on näidanud, et need ühiskonnad, kes elavad minevikus, on väljasurevad ühiskonnad. Eestlaste ajalooline kogemus on olnud sunnipõhine, sest vabade talupoegade klass on siin ajalooliselt nõrk olnud ning paljud väärtused on  peksu abil mõisatallides omandatud. Kui pärisorjus kadus, siis võttis paljud tema kasvatuslikud rollid enda peale riik. Võib-olla sellepärast on eestlasele ülimalt tähtis, mida autoriteedid tema kohta ütlevad, sest vaba mõtlemine on pärisorjuslikus kultuuris vastunäidustatud.

Gary Johnson Mount Everesti vallutamas

foto: http://farm3.staticflickr.com/2774/4418130162_335a6bdf84_m.jpg

Mängud poliitilises liivakastis – kas Eestis võiks olla kohta uuele erakonnale II?

@ckrabat

Kevade saabumine on toonud kaasa pereheitmisi mitmetes Eesti erakondades. Keskerakond (KE) viskas erakonnast välja Kalle Laaneti ja üritab jõuliste meetmetega maha suruda siseopositsiooni isakese Edgar Savisaare autokraatlikule juhtimisstiilile. Isamaa ja Respublica Liit (IRL) on Isamaa ja Res Publica vahelises kahevõitluses sisuliselt lõhenenud kaheks lepitamatuks tiivaks, millega Res Publica „pintsakud“ on välja tõrjunud Isamaa „kampsunid“. MTÜ Vaba Isamaaline Kodanik on asunud välja selgitama, kas neil oleks perspektiivi areneda uueks erakonnaks. Kevadised muutused on taas tõstatanud küsimuse, kas Eesti poliitiline maastik täieneb uute pesakastidega, kuhu seavad end sisse seadnud uued poliitilised kuldnokad ehk siis erakonnad? Tänases Terevisioonis väitis politoloog Tõnis Saarts, et Eesti erakondade maastik on välja kujunenud ning uute erakondade tekkeks ei piisa vaid tuntud nimedest ja mõnest loosungist, mistõttu ta ei usu uute pesakastide püstitamisse.

Viimastel aastatel on Eesti poliitiline maastik läbi elanud teatud korrastatuse, kus poliitilised rajajooned lähevad mööda traditsioonilist parem- ja vasaktelge, mis viitab, et autoriteetide võitlus on tasapisi asendumas ideede võitlusega. Valitsev koalitsioon koosneb parempoolse ilmavaatega kodanikest (Reformierakond – RE+IRL) ja neile vastandub vasakpoolne opositsioon (KE+Sotsiaaldemokraatlik erakond – SDE). Maksumaksjate riik vastandub ilmavaatelisel põhimõttel sotsiaalriigile. Mõlemad poolused jagunenud veel pragmaatikute (RE ja SDE) ning populistide vahel (IRL+KE). Seega võiks kehtiva poliitilise maastikuga mõnes mõttes juba rahul olla, sest Eestist on lõpuks saamas klassikaline Euroopa kodanikuühiskond, kus parempoolsed jagavad maid vasakpoolsetega. Kuid kas kõik see on ka tegelikult nii lihtne nagu valemites võiks kirjas olla?

Keskerakond on jagunenud populistide ning pragmaatikute vahel. Populistlikku tiiba juhib partei esimees ja Tallinna linnapea Edgar Savisaar ning pragmaatikute tiiba partei esimehe valimistel  40% häältest kogunud Riigikogu aseesimees Jüri Ratas.  Praeguste võimuvõitluste käigus üritab populistlik tiib pragmaatilist tiiba maha suruda ning opositsionääre partei esimehele kuuletuma sundida, millist eesmärki täitis ka kõige mässumeelsema siseopositsionääri parteist väljaheitmine. Sellist leninliku tsentralismi taktikat järgis pikki aastaid NLKP. Keskerakond on tüüpiline ida tüüpi „isakese“ partei, kus juhtimisstiil meenutab endise Moskva linnapea Juri Lužkovi oma – piiramatu võim on isakesel ja tema lähikonnal, kust ebasoosingusse sattunud välja heidetakse ning soosingus olevatele mett ja muud meeleheas moka peale määritakse. Arvestades, et KE sihtgrupp valimistel on nõukogulikku arhetüüpi esindavad neukkud, siis on selline juhtimistiil ka partei toetajate poolt laialt aktsepteeritav.

IRL  juhtimisskeem on Keskkerakonnaga mõneti sarnane, kuigi „isakese“ kuju pole nii selgelt välja joonistunud, kuigi partei kauaaegsel esimehel Mart Laaril oli Edgar Savisaarega üsna sarnane sümboliline kuvand. Parteisiseses võimuvõitluses vastanduvad populistlikud jõud („pintsakud“) idealistlikele jõududele („kampsunid“). Reformierakond on pragmaatikute erakond, kes suuresti toetub kohalikule edumeelsemale ärieliidile. Algselt liberaalse erakonnana poliitilisele maastikule sisenenud, on nad eriti peaminister Andrus Ansipi juhtimisel rohkem lähenenud konservatiivsele ilmavaatele. Kui IRL hõlmab rohkem sotsiaalseid konservatiive, kes tuginevad traditsioonilistele väärtustele, siis Reformierakonda on koondunud fiskaalsed konservatiivid. Jõudsalt on esile kerkinud Sotsiaaldemokraatlik erakond, kes oli pikka aega paremerakondade sotsiaalsemaks ripatsiks erinevates valitsuskoalitsioonides, kuid opositsiooni jäädes on nad suutnud kujundada oma näo ning pretendeerivad tõsiselt juhtivale rollile vasakopositsiooni eesotsas, suutes pragmaatilise erakonnana koondada neid vasakpoolseid, kellele ei meeldi Keskerakonnas praktiseeritav juhtimisstiil. SDE võidule järgmistel Riigikogu valimistel panustab tugevasti totaalne meedia. Nad on juba suutnud endaga lõimida Rahvaliidu edumeelsema osa ja loogilisem tundub ka pigem KE siseopositsionääride liitumine SDEga kui iseseisva erakonna moodustamine, sest mõlemad on ilmavaatelt üsna sarnased ja jagavad ühist valijate nišši.

„Kampsunite“ saatus on veidi komplitseeritum, sest neil puudub vähegi tegus analoog praegusel poliitilisel maastikul. Rahvuslikke konservatiive koondavaid pisierakondi on küll mustmiljon, viimastel Riigikogu valimistel oli sarnase ilmavaate kandjaid täis terve üksikkandidaatide paraad, kuid kinni oma juhtide diktaatorlikes ambitsioonides, ei ole nad võimelised moodustama vähegi tõsiselt võetavamat jõudu. Ainus alternatiiv, millega välja suudetakse tulla, on märksa kinnisem ja suletum ühiskond kõvakäelise „juhi“ võimu all, kuid pretendente „juhi“ kohale on rohkem kui Jämejala haiglas kohti. Ideed, millega Vabadussõdalaste Liit 1930-tel aastatel rahvast hullutas, võivad omada küll teatud kandepinda sotsiaalselt tundlikuma ja vähem harituma neukkurahva seas, kuid 21.sajandi globaalses maailmas tunduvad nad anakronismina. Rahvuslikku suletusse on läbi mitmete keerdkäikude suubunud ka kunagine mõjuvõimas neukkuerakond Rahvaliit, kes korruptsioonilainetesse uppununa lõi ühise pere äärmusliku Rahvuslaste Keskliiduga. Sisetülid lõid surmahoobi perspektiivsele Roheliste erakonnale, kes on samuti taandunud “poliitiliste marginaalide klubisse” koos sealsete pikaaegsete stammkundede Iseseisvuspartei ja Kristlike Demokraatidega.

Kas varjust võiks välja astuda mõni uus ja seni tundmatu erakond? Esmane takistus, mis püsima jääb, on uute ideede puudus. Uute ja värskete ideedega ei ole veel ükski uus poliitiline jõud suutnud poliitilisse liivakasti siseneda ning uue pähe pakutakse vanu äraunustatud mänguasju.  Aastatuhande alguses  suure pauguga aset leidnud Res Publica nurisünnitus on uute jõude kergekäelist tekitamist taltsutanud. See liikumine sündis läbi pettunute vastanduse “vanale poliitikale” ning hõlmas väga erinevaid jõude seinast seinani, keda ühendas vaid pettumine senises poliitikas, kuid lubatud “uut poliitikat” ei tulnud. Mõned poliitikud nagu Aivar Riisalu on alternatiivse jõuna senisele poliitikale välja pakkunud Indrek Tarandi, kuid kas oskab keegi öelda, millised on Indrek Tarandi poliitilised vaated? Või on tegemist kõigest järjekordse „suure juhi ja õpetajaga“, kes rahuldab vastandumise pinnalt paljusid. Eurovalimistel ning Keskerakonna presidendikandidaadina ei tulnud esile uusi konsolideerivaid ideid, vaid selle asemel pakuti välja konsolideerivat isikut. Kokkuvõttes, Eesti, aga miks mitte terve maailm, vajab pigem uusi ideid kui uusi erakondi. Niikaua, kui ei suudeta leida uusi ideid, jätkub mäng poliitilises liivakastis endise hooga samas vaimus, isegi kui mängijad vahetuvad.

Tulevased poliitikud teel poliitilisse liivakasti

http://pilt.delfi.ee/picture/6384881/

Kuldnokad otsivad Eesti poliitikas pesakasti, kuhu pesa teha

@huviline

Nüüd on kaseveteaeg. Maastikul on näha meistrimeeste saagimist ja toimetamist, kuid ühtegi sobivat pesakasti pole silma torganud, millega kevadekuulutaja võiks rahule jääda, et hakata  linnuriigis täitma oma kompetensi piires vajalikke toiminguid. Pesakasti mõõdud, kasutatud ehitusmaterjal, paigaldamise kõrgus maapinnast, asend ilmakaarte suhtes, paiknemine teiste hoonete suhtes, sisselennu/väljalennu ava diameeter ja ehitamise vanus, seda kõike hindab kevadekuulutaja ühe lühikese sööstlennu jooksul läbi maastiku.  Erakondade programmid on liiga vananenud(Kesk2005, SDE2003, EIP2007, EKD2007, Rohelised2006) või oma mõõtmetelt sõnaohtrad (Reform2011, IRL2011).   Poliitika on programmiline ja seega loetav.

Üldmulje linnulennult viitab sellele, et erakonnad elavad eelmise sajandi üheksakümnendates aastates, sest üheski programmis pole mainitud euroala kriisi, euroalaga sidemete positiivseid (struktuurfondid) ega negatiivseid aspekte (võlg), euroala mõju meie kultuurile, sh haridusele. Võiks arvata, et erakondadel on ükskõik, kuhu kuldnokad oma pesa teevad. Aga võib olla elavad erakondade esimehed  Andrus Ansip, Urmas Reinsalu, Edgar Savisaar, Sven Mikser, Aleksander Laane, Vello Leito, Peeter Võsu ise pesakastis, mille erakonnad kuldnokkadele on meisterdanud. Kevadekuulutajal pole aega oodata. Kui erakondade programmid on sobimatud, siis vaatame ametiühingute õue. Mõlemad on sihtasutused ja sobivad pesitsemiseks. Linnud lendavad ringi ja kaaluvad: kõikidel erakondadel Eestis on erinev nimi, aadress, adressaat, liikmeskond, programm ja programmitoimkond; kolmel suuremal erakonnal on üle 10000 liikme, teistel alla selle; programmitoimkondade liikmed väljendavad  Eestis kujunenud poliitilist kultuuri; programmides väljendatud seisukohad on üldiselt  igavad lugeda.

Kus kasvatada üles oma pojad, see on poliitika igakevadine küsimus. Üks korralik programm on ülesehituselt selge, jaotatud kaheks valdkonnaks: sisepoliitika ja välispoliitika, huviga loetav, nagu EASile või pangale esitatav äriplaan, kus on välja toodud esmased ülesanded koos lahendustega, teisesed ülesanded koos lahendustega  ja üks kinnitatud lisa rahaliste allikate loeteluga. Programmi võti on kood või koodijupp, mille programmikirjutajad saavad tuletada põhiseadusest. Põhiseadus, nagu iga piirang, on avatud tõlgendustele. Siin pole ühtset seisukohta, kuivõrd ühelgi alusel/tõendil pole ette kindlaks määratud jõudu. Näiteks on põhiseadusest võimalik tuletada poliitika eesmärk kui linna ja riigi, linna ja küla vahelise konfrontatsiooni tasakaalustamine. Me elame internetiajal. Kommunikatsioon on kiire ja pole vajadust postituvide järele, sellepärast on riigil võimalik kõiki KOV probleeme operatiivselt lahendada.  Sellist eesmärki valitsev koalitsioon ei näe. Programm võiks selguse huvides sisaldada üldosa ja eriosa, sätestades üldosa üldsättena poliitiliselt avatud ja vaba rahva põhimõtte.

Poliitilises mõttes kvaliteetne programm, sotsiaalne tööjaotusplaan, kujutab endast täielikku ja igakülgset kava. Programmiga võib anda ühtlasi hinnangu parasjagu võimul olevatele valitsejatele ja võtta seisukoht Euroopa Liidu föderaalsete mehhanismide suhtes. Sisepoliitiliselt on kõik maailma ajaloos eksisteerinud riigid seadnud esimesele kohale hariduse valdkonna, teisele kohale julgeoleku ja kolmandale kohale majanduse valdkonna, lahendades konkreetselt püstitatud ülesanded erineval moel ja viisil. Tänapäeval on valdkondade tähtsusejärjekord püsinud tegelikult sama, muutunud on seadistus ja rakendused. Hariduses omandavad õpilased lisaks emakeelele, võõrkeelele ja ühele kirjaoskusele, ka teise (arvuti). Julgeolekuvaldkonnas on lisaks füüsilisele julgeolekule kerkinud teemaks psüühiline julgeolek. Majanduses aga on traditsioonise põllumajanduse ja tööstuse kõrval kasvanud mittetootva tegevuse sfäär, nt teenindus, vahendus, transport. Poliitiliselt on mõistlik suurendada tootva tegevuse sfääri osakaalu. Nimetatud rakendused võiksid leida väljundi poliitilise programmi tekstis, mis on hõlmatud üldosa üldmõistega kultuur. Välispoliitika leiab käsitlemist umbes 1/3 ulatuses programmi tekstist, kuivõrd sisepoliitika on hetkel olulisem.

Programmi autorid annavad allkirja, et  loobuvad eksklussiivsetest varalistest õigustest programmile, kuivõrd isiklik autoriõigus ei ole võõrandatav. Programmi kvaliteet ei sisaldu mahus ja võib olla vormistatud ühe A4 kahele leheküljele. Sellisesse pesakasti teeb pesa iga lind, vahet pole kas kuldnokk või kägu. Aga koalitsioonierakondade kaks programmi eristuvad teiste programmidest lisaks eelmainitud ohtrasõnalisusele veel  ühe fakti poolest. Nende sisselennu/väljalennu ava diameeter on liiga väike, vaatamata muudele suurtele mõõtmetele, et olla mõeldud kevadekuulutaja jaoks. Need kaks programmi paistavad olevat mõeldud tihastele.

Kuldnokk pesakasti puhastamas

foto: http://www.looduskalender.ee/sites/default/files/images/110331aa084.jpg

Maksumaksjate riik

@ckrabat

Teatavatel perioodidel oleme me kõik seisnud silmitsi neoontuledes kiiskava valimindmehega, kes järjekordsete valimiste saabudes kergeusklikke valijad kummitab. Usalduslikult maheda häälega libisevad tema huultelt sõnumid, mis lubavad kuldse kuu taevast alla tuua, kui ainult valija oma hääle talle annab, just nagu kolm tilka verd Vanatühjale teeristis kaduneljapäeva keskööl.  Hääle tarvis on valimindmees võimeline tegema ükskõik milliseid trikke. Riigi juhtimine on muudetud odavaks lavasõuks, kus hääli jagatakse samal põhimõttel nagu populaarses telesaates „Tantsud tähtedega“. Lavasõul pakutav valimisreklaam ei ole aga tihtipeale kooskõlas vastutusega riigi ees, mida valituteks osutunud rahvaesindajad peaksid esindama. Lootuses poliitilist mõjuvõimu SMS-laenudele sarnaste kampaaniatega kiiresti kasvatada, on poliitikud üritanud häälte kvaliteeti odavdada ja valijate ringi laiendada, kaasates sinna alaealisi, mittekodanikke, teovõimetuid, vange jne, olenevalt missuguse kontingendi käest loodab üks või teine erakond hääli parajasti juurde saada. Lavasõu laadsete valimiste läbi üritab poliitiline eliit vastutust hajutada ning muuta valijad kergemini äraostetavateks.

Alternatiivne võimalus oleks valija vastutuse suurendamine ning hääle muutmine kvaliteetsemaks. Esimene  samm selles suunas võiks olla valimisreklaami oluline piiramine, millega kaotatakse ära odavaid valijaid peibutavad värvilised plakatid, hüüdlaused ja „pööblile“ jagatav odav meelehea, millel ei ole mitte midagi tegemist valijat mõjutada üritava erakonna kavadega riiki juhtida. Pigem tuleks töötada selles suunas, et valija tutvuks plakatite asemel valimisprogrammidega ning teeks nende põhjal kvalitatiivse otsuse. Kuna valimine on Eesti Vabariigis kodanike vaba tahte avaldus, mitte sundkohustus, siis tuleks loobuda valijate arvu kunstlikust suurendamisest. Valimistel saab osaleda ainult teadlik valija, kes saab aru talle pandud vastutusest.

Riigi poolt delegeeritavad õigused kodanike osalemisel riigi juhtimises võiksid olla vastavuses nende inimeste kohustustega riigi ees. Siit ka konkreetne ettepanek: valimisõigust võiks piirata maksumaksjatega ringiga. Maksumaksjad on need, kellele riik hädaolukorras loodab ja kes peavad päästma riigi kriisi käest nagu haned päästsid Rooma. Täpselt samuti nagu aktsiaseltsi eest otsustajate ring on piiratud aktsiate omanikega, siis riigi eest otsustajate ring võiks piirduda maksumaksjatega ehk siis nende kodanikega, kes peavad riiki üleval, mitte ei ole ülalpeetavad riigisõltlased. Iga kodanik, kes on huvitatud riigi käekäigu eest, saab anda tema heaks oma panuse, makstes riigile makse. Esmapilgul näib see ebademokraatlikuna, kuid tegelikult pole ettepanekus midagi uut. Antiik-Kreekas ei loetud kodanike hulka välismaalasi, naisi ja orje. Paljudes riikides kehtis varanduslik tsensus, millest hakati massiliselt loobuma alles 19.sajandi lõpus.

Maksumaksjaid ei tule segamini ajada rikaste inimestega. Kui inimesel on väiksemad tulud, siis maksab ta vähem makse, kuid maksumaksja staatus laieneb talle igal juhul. Riik toimiks ühiskassa printsiibil, kus riigile makse maksev kodanik on huvitatud tema heast käekäigust. Me ei saa riiki käsitleda pelgalt sunnimehhanismina, kes edukamatelt nende üleliigse tulu kokku korjab ja need oma suva järgi ümber jagab, vaid peaksime väärtustama inimeste vaba tahet, kui me eeldame, et riik on inimeste jaoks, mitte inimesed riigi jaoks. Maksutsensuse juurutamisel suureneb inimeste huvi maksta makse, sest maksudest kõrvalehoidmine viib õiguste kaotuseni. Maksumaksjate riigi puhul võiks rääkida isegi proportsionaalsest tulumaksust, sest kodanike kohustused oleksid tasakaalus nende õigustega. Küll säiliks valimisõiguseta kodanikel õigus osutuda valituks, sest vastupidine otsus piiraks maksumaksjate ehk valijate vaba tahet.

Laia valijateringiga riik on tegelikult rikastest veelgi rohkem sõltuv, kes saavad sotsiaalabist elatuvaid ja tuludeta kodanikke kergesti ära osta. Riiki, kus valitsevad maksumaksjad, nii kerge osta ei ole. Tsiteerides Valdo Randperet tänases Postimehes: „Rikkust saab jagama hakata siis, kui see on olemas. Sotsialistide soov avansina rikkust jagada on võlgu elamine ehk teisisõnu vaesuse jagamine, mis maksab valusalt kätte meile kõigile,“ siis on maksumaksjate riigi eesmärk tagada võimalikult rohkem maksumaksjaid kodanikke, kes saavad tulu, mis on vastupidine näide sotsiaalriigile, mille eesmärk on tulude ümberjagamise kaudu tekitada rohkem riigisõltlasi. Sotsiaalriik võib tekitada kodanike kihistuse, kes ei üritagi oma sotsiaalset seisundit parandada ning nad võivad muutuda permanentseteks riigisõltlasteks. Riigisõltlane soovib vaid, et riik talle võimalikult rohkem annaks, naabri-Juhanilt võimalikult palju ära võtaks ja temalt endalt vastutasuks midagi ei tahaks. Kui sotsiaalriigis üritatakse maksumaksmisest kõrvale hoiduda või kompenseerida suuremat maksukoormust kõiksuguste hüvitistega (nt Riigikogu), siis maksumaksjate riigis oleks maksude laekumine prestiižiküsimus.

Kuidas arvestada maksumaksjate ringi? Maksumaksjateks kvalifitseeruvad kõik, kes on valitava organi legitiimsuse perioodi jooksul maksnud riigile tulumaksu. Igal kodanikul on sõltumata tema soost, päritolust, nahavärvist, seksuaalsest sättumusest, usutunnistusest, varanduslikust seisust jms kriteeriumidest õigus saada endale valimisõigus ainult ühel tingimusel: ta kvalifitseerub maksumaksjaks, st tema peab riiki üleval, mitte pole ülalpeetav. Kui suur on maksumaksjate ring Eesti Vabariigis? Arvatavasti laieneb valimisõigus üle 50%-le elanikest. Maksu- ja tolliamet on tänavu veebruaris teada andnud, et ootab 645 000 tuludeklaratsiooni esitamist, mis on umbes 1,3 miljonilise rahvaarvu juures pool rahvastikust. Pole teada, kas selle arvu sisse on arvatud kõik maksumaksjad või ainult need, kellele on deklaratsiooni esitamine kohustuslik. 1,3 miljoni rahvaarvu juures tuleb aga arvestada, et see sisaldab isikuid, kes ei ole nagunii valimisõiguslikud: välismaalased ja kodakondsuseta isikud, alaealised, teovõimetud, vangid jne.

Valimisõigusega seotud piirangud esinevad paljudes demokraatlikes riikides: kodakondsuse piirang, ealine piirang, tervisepiirang. Eesti Vabariigis ei saa valimistel osaleda vanglakaristust kandvad isikud. Mis saab neist, kes kaotavad õiguse valida? Nad säilitavad kõik muud olulised inim- ja kodanikuõigused, aga kuna nad on riigi ja maksumaksjate poolt ülalpeetavad, siis nende võime riigi juhtimises osalemiseks saab mingil perioodil olema piiratud. Kodanike õiguseid iseenesest ei ole piiratud, sest igaühel on õigus saada maksumaksjaks ja omandada sellega valimisõigus. Demokraatliku riigikorralduse juures tuleb valimisõiguseta kodanike huve arvestada, kuigi neil puudub otsene juurdepääs riigi valitsemisele. Vanas Roomas olid kodanike õiguste kaitseks ametisse seatud rahvatribuunid. Valimisõiguseta kodanike huvide esindamiseks võiks sellise institutsiooni taastada. Rahvatribuuni kaudu toimuks valimisõiguseta kodanike side seadusandlike organitega ning neil võiks olla mingites küsimustes vetoõigus parlamendi otsustele.

Maksumaksjad sotsialismi hüvesid ravimas

http://www.toonpool.com/user/1631/files/taxpayers_cure_the_crisis_259645.jpg

Lapsed valima?

@ckrabat

Kui kunagi põhjustasid lapsed Nõukogude Liidus viljaikalduse, lauldes „Olgu jääv meile päike“, siis tänasel päeval on Eestis üha rohkem kuulda populaarset lastelaulu „Hurraaderii, hurraaderaa, küll rõkkaks rõõmust maakera, kui kõik maailma võim võiks olla laste käes“.  Ühiskonnas on päevakorrale tõusnud valimisõiguste laiendamine 16-le eluaastale. Ideega tulid kõigepealt välja noorteorganisatsioonid. Justiitsminister Kristen Michal algatas hiljuti vastava diskussiooni Riigikogus. Samalaadse ideega tuli välja ka tema Soome kolleeg Tuija Brax. Praegu on Austria Euroopas ainus riik, kus nii noored inimesed omavad valimisõigust. 16-aastastel on valimisõigus veel Kuubal (huvitav, keda nad seal valivad?) ja Brasiilias.

Miks on sellise sammu vajalikkus tõusnud päevakorrale Eestis, kus on Euroopa üks suletumaid ja konservatiivsemaid ühiskondi? Poliitikute ambitsioonid on tajutavad: loodetakse juurde saada kergestimõjutatavaid valijaid, kellega ei pea pidama sisulist diskussiooni ning keda on lihtsam „ära osta“. Äraostmine ei tähenda siinjuures ilmtingimata kommide, kondoomide ja 50-eurostega ostmist, mis töötab samasuguse efektiga nii noorte kui pensionäride peal. Ära saab osta teostamatute lubadustega. Küsitavaks muutub siin pigem, missuguse kvaliteediga on hääl 16-aastase elukogemuse juures. Selleealised valijad on tavaliselt veel vanematest majanduslikult sõltuvad. Nad ei tohi osta ning tarbida tubakat ja alkoholi, iseseisvalt istuda autorooli ning ilma vanemate nõusolekuta abielluda, kuid riigi kõige tähtsamate ja olulisemate otsuste tarvis peetakse neid piisavalt küpseteks.

Valimisõigusega mängimist ning valimistel antud hääle kvaliteedinõuete allalaskmisega on poliitikud mänginud varemgi.  Mõned aastaid tagasi üritas grupp seltsimehi (N: Tõnis Lukas, Andrei Hvostov) juurutada populaarset ideed anda laste eest lapsevanemale valimistel lisahääli. Esimesel silmapilgul võib see väiksusekompleksides vaevleva Eesti jaoks, kes elab väljasuremise hirmus, olla kutsuv virvatuluke õiglasema ühiskonna poole. Kokkuvõttes taandub kõik siiski proletariaadi diktatuuri kaasaegsemate lahenduste otsingutele. Valimindmees koputab uksele ja seepärast on igasugune lahendus, mis odavdab hääle kvaliteeti, poliitiku jaoks teretulnud. Piiks-piiks ja hääl tuleb! Poliitikule on vaja, et valija karjuks „Kaks jalga halb, neli jalga hea! Mää!“, mitte et ta hakkaks arutlema valimisprogrammide nõrkade ja tugevate külgede üle.

Meie vananevas ühiskonnas kipub esile tulema laste kultus ning pensionieelseid veel täies elujõus kodanikke kiputakse kergesti maha kandma. See on erinev muudest Lääne tsivilisatsiooni mõjupiirkonda kuuluvatest riikidest, kus mõiste „eakas“ piir nihkub  palju kaugemale. Ka 50-60 aastane kodanik võib olla pop ja noortepärane, kuid tal on olemas midagi, mida noortel ei ole – see on kogemus. Sellise kodaniku hääl on valimistel palju kvaliteetsem, sest tema elukogemus võimaldab tal läbi näha odavat poliitikat ning vahet teha lubaduste ning eesmärkide vahel. Valimisea langetamise suhtes on ka noored eri meelt. Paljud vastutustundlikud noored ei kipu ummisjalu valima. 16-aastase Rosanna Lintsi intervjuust võib lugeda: „Ma arvan, et enamus 16-aastaseid ja ka mõned täiskasvanud ei tea parteide vaadetest suurt midagi ja teevad oma otsuse reklaami, tuttavate, sisetunde või muu säärase järgi.“ Ohu märgina võib käsitleda noorte haridustaseme langust. “27 protsendil 18–30-aastastel inimestel kõigest põhiharidus. Neist iga kümnes ehk ligi 8000 noort on lõpetamata põhiharidusega.”

Populaarne poliitika on hurraapoliitika, kui riigi saatuse eest otsustatakse Novgorodi WC-s, mitte ratsionaalsete otsustusprotsesside juures. Valijatelt ei eeldatagi teadliku valikut, vaid et ta hääletab valimistel nagu „Tantsud tähtedega“ telesaates või „Eurovisiooni“ lauluvõistlusel. Poliitiline seebiooper käib täiega. Tähtis on valijale meeldida. Totaalne meedia kui odava valija reklaamiagentuur on tagajalgadele aetud, sest tema võim aina kinnistub. Riiki juhib seakari, mitte Tallinna raad. Poliitikute võõrandamine riigist ja rahvast kasvab, sest nad peavad olema totaalse meedia jaoks populaarsed, kuid populaarsus vähendab vastutust. Valimiskampaanias antud lubadused on odavad lubadused. Loosung „Kõik valima!“ on ohtlik loosung, sest see vabastab valijad vastutusest. Valija täidab valimiskohustust – „Nii peab! Hurraa!“ ja tal on sisuliselt ükskõik, millist poliitikat ta valib.

Pigem tuleks mõelda, kuidas tõsta valimistel osaluse kvaliteeti, mitte kvantiteeti ja esimene samm sellel teel oleks igasuguse valimisreklaami keelustamine. Mida vähem on valija mõjutatud omakasupüüdlike odavate lubaduste poolt, seda kvaliteetsem on tema hääl. Põhimõtteliselt oleks õige laiendada valimisõigust üksnes maksumaksjatele, sest nende hääl on vastutustundlikum. Nemad on raskemini äraostetavad. Ülalpeetavaid ei tohiks ilma jätta tervisekindlustusest, vaid valimisõigusest. Valimisea langetamist kalduvad toetama erakonnad, kes ise sõltuvad rohkem noorte häältest: Reformierakond ja sotsid. IRL ja keskerakondlased on palju kõhklevamatel positsioonidel. Kuigi viimane on lauspopulistlik erakond, kes valijate meelitamisel ei ütle ära kaudsest häälteostust – 500 krooni pensionäridele, on tema sihtgrupp rohkem vanemaealised kodanikud, kes on sama mõjutatavad nagu noored. Ka IRL toetajaskond tugineb rohkem vanematele, konservatiivsematele ja rahvuslikult mõtlevamatele kodanikele.

Kui aga valimistel antud häälel ei ole enam väärtust ning valijate kontingenti tahetakse ilmtingimata laiendada, siis ei tohiks ära unustada rõhutud vähemust, vaimse puudega kodanikke, kelle õigusi rängalt rikutakse. See on kontingent, kust nii mitmedki meie praegused erakonnad saaksid endale tänuväärseid toetajaid. Tulevad meelde ühe teise riigi valimised, kus üks erakond osutus üllatavalt populaarseks kinnistes asutustes – sõjaväes, vanglates ja psühhoneuroloogia haiglates.

Meie oleme ühtsed

Territoriaalsed vaidlused – territoriaalne terviklikkus vs enesemääramine II

@ckrabat

Riikide piirid on Teise maailmasõja järgses maailmas  kinnistunud ja nende muutmine on võimalik ainult osapoolte nõusolekul. Ainsa erandina võib siinkohal märkida rahvaste enesemääramisõiguse rakendamist, kuid seegi toimub tavaliselt juba varem kindlaks määratud piiride raames, millega antakse üle teatud territooriumi haldamine koos kaasneva vastutusega. Sellegipoolest on jäänud püsima mitmed riikidevahelised territoriaalsed vaidlused, mis ei ole otseselt seotud rahvaste enesemääramisõigusega: näiteks Venemaa ja Jaapani vaidlus Lõuna-Kuriili nelja saare üle või Argentiina ja Suurbritannia vaidlus Falklandi saarte kuuluvuse üle. Pole lihtne otsustada, kellel on rohkem õigust valitseda ühe või teise territooriumi üle. Kuigi kohalike elanike vaba tahe territooriumide kuuluvuse üle otsustada on loogiline, ei saa seegi olla absoluutne. Näiteks kui mõnda Tšehhi linna kolivad türklased ja saavad seal enamuseks, ei anna see veel automaatselt õigust selle linna liitmiseks Türgiga. Sooviga valitseda peab kaasnema tahe vastutada.

Territoriaalsed vaidlused on põhjustanud mitmeid relvakonflikte. Riikide piirid pole olnud püsivad ja on ajaloo jooksul palju muutunud. Kõige sagedamini on piirid muutunud suurte sõdade tagajärjel. Teises maailmasõjas vallutas Nõukogude Liit Jaapani valduses olnud Kuriili saared, kuid Jaapan on vaidlustanud nelja lõunapoolseima Kuriili saare kuuluvuse, mida nad loevad viidates Venemaa ja Jaapani 1855.a. kaubandus- ja piirilepingule ajalooliseks Jaapani territooriumiks väljaspool Kuriili saari. Seetõttu pole õnnestunud sõlmida ka Venemaa ja Jaapani vahel rahulepingut ning jaapanlased loevad neid juriidilise aluseta hõivatud saarteks, loobudes hiljuti sõna okupatsioon kasutamisest. Kuriili saarte põliselanikud on ainud ning jaapanlased ja venelased ilmusid saartele alles 17.sajandil. Praegu kuuluvad Kuriili saared Venemaa Sahhalini oblastisse ja neljal vaidlusaluse saare elanikkond on u 17 000 inimest.

Argentiina nõudlused Suurbritanniale Falklandi saarte osas viisid 1982.a. kahe riigi vahelise sõjalise konfliktini, kui kindral Leopoldo Caltieri juhitud sõjaväeline diktatuur otsustas kaotatud territooriumi jõuga tagasi võtta. Kui minna ajalukku, siis kõige esimese asustuse Falklandil tekitasid hoopis prantslased, kes rajasid 1764.a. asunduse Ida-Falklandil. 1765.a. maabus kapten John Byron Lääne-Falklandil ja kuulutas selle Briti valduseks. Järgmisel aastal tulid sinna esimesed briti kolonistid. 1767.a. läks prantsuse asundus üle hispaanlastele. Vahepeal jõudsid saartelt lahkuda nii britid kui hispaanlased, kuigi mõlemad pidasid jätkuvalt saari oma valduseks. 1816.a. iseseisvus Argentiina (siis Lõuna-Ameerika Ühendprovintsid), kes pidas saari enda omandiks. 1820-tel aastatel saabus Ida-Falklandile prantsuse päritolu saksa kaupmees Louis Vernet, kelle argentiinlased 1829.a. nimetasid kuberneriks, kuid kaks aastat hiljem sunniti ta sealt lahkuma. 1833.a. heisati saartel taas Union Jack.

2008.a. hinnati saarte elanike arvuks 3140, 61% neist on falklanderid (šoti ja walesi väljarännanute järeltulijad) ja 29% britid. Falklandi saarte kuberner on praegu Nigel Haywood, kes oli aastatel 2003-2008 UK suursaadik Eestis. Vastavalt 2009.a. põhiseadusele on Falklandi saared suure omavalitsusega Briti ülemereterritoorium ning saarte elanikud on Briti kodanikud. Hoolimata lüüasaamisest 1982.a. sõjas ei ole argentiinlased  jätnud jonni ning loodavad territooriumi kunagi oma võimu alla saada. 1994.a. kirjutasid nad oma taotluse sisse Argentiina põhiseadusesse, kuigi näevad ette selle tarvis rahumeelseid läbirääkimisi. Suurbritannia omakorda on keeldunud järele andmast ja Argentiinaga liitumisest pole huvitatud ka juba mitmeid inimpõlvi saartel elavad valdavalt briti päritolu kohalikud elanikud. Argentiinlasi meelitab saartele loodetav majanduslik kasum, sest Falklandi saarte territoriaalvetes on avastatud suured naftavarud (eeldatavalt 9,5 miljardit kuupmeetrit). 1995.a. sõlmisid UK ja Argentiina lepingu loodusvarade ühisekspluateerimiseks, kuid 2007.a. Argentiina lõpetas osaluse lepingus.

Eestlase jaoks on maa sümbolilise tähendusega. Meie esivanemad said maaomanikeks üsna hiljuti talukohti päriseks ostes. Vargamäe Andrese ja Pearu mõõduvõtmises oli maa keskses rollis. Taasiseseisvumisejärgne maade tagastamine kunagistele omanikele sai üheks meie omandireformi kandetalaks. Maa on eestlaste jaoks tähtis ja seetõttu võib maa kaotamine osutuda raskeks. Teises Maailmasõja järel toimunud piiride muutmine ei jätnud puudutamata Eesti riiki. Aastatel 1944-45 viidi 1920.a. rahulepinguga Eesti Vabariigi koosseisu sattunud, kuid põhiliselt vene asustusega piirkonnad Petserimaal ja Narva jõe taga Vene NFSV koosseisu. Territoriaalsed pretensioonid ei ole jätnud Eesti ühiskonda puudutamata ning peale taasiseseisvumist on üles keerutatud palju tolmu lootusega kaotatud territooriume veelkord valitseda, millele on üles ehitatud mitmeid fantaasiaid. Ekstreemsematel juhtumitel võib see muutuda kinnisideeks, miks takistab riigi arengut tervikuna.

Pretensioonid „ajaloolise õiguse“ taastamisele ning õigusele kellegi üle valitseda on vastuolus paljude fundamentaalsete õigustega sh nii inimõiguste kui rahvaste enesemääramisõigusega. Tõde ja õigus on subjektiivsed faktorid ning soovile valitseda peab loogiliselt kaasnema vastav haldussuutlikkus. Seepärast on teinekord tulusam pretensioonidest omandile loobuda. Loobumine eeldab aga suuremeelsust, kuid inimkonnas valitseb suuremeelsuse defitsiit. Kaudselt on lootused kaotatud omandi tagasisaamisele takistanud piirilepingu sõlmimist Eesti ja Venemaa vahel. Mitmed fundamentalistlikud jõud on sidunud territooriumi tagastamise nõude Tartu rahulepingu kehtivusega, justkui kaotaks Eesti seeläbi õiguse iseseisvusele  ja peaks riigi võtmed taas Moskvasse hoiule viima. Piirilepingu sõlmimine muutus reaalseks alles 2005.a. peale pikka Venemaa poolset tõrjuvat hoiakut, kuid see tõi kaasa revanšistlike meeleolude esiletõusu hoopis Eestis. Need võivad olla märgid taotluslikust infooperatsioonist lepingu nurjamiseks,  millele võivad viidata Venemaa edasised sammud, kui  peale Tartu rahule viitava preambula ühepoolset lisamist Eesti poolt võeti allkiri lepingult tagasi ning edaspidi on uut lepingut nimetatud kahe riigi suhete normaliseerimise eeltingimuseks.

Paradoks seisneb siin selles, et kui Venemaa tahaks Eestit nõrgestada, siis oleks talle kasulik Petseri ja Narvatagused alad Eestile lahkelt tagasi pakkuda. Tegemist on piirkonnaga, mis on täis sotsiaalmajanduslikke probleeme ja nõuaks arenguks rohkete ressursside investeerimist. Lisaks tooks omaaegsete piiride taastamine kaasa suure koormuse Eesti demograafilisele situatsioonile, rohkesti muukeelseid ning võimalik, et ka muumeelseid elanikke. Venemaa mõju Eestile kindlasti suureneks. Tuletame meelde, et 1940.a. aitasid paljud sealsed elanikud Eestis nõukogude võimu kehtestada. Peeter Ernitsa artiklis Maalehes antakse lõpuks teada, kui palju eestlasi ja setusid on tänasele Petserimaale alles jäänud. Kui 1905. aastal loendati seal kokku 23 000 setut, siis 2012 loendati ainult 337 setut. Eestlaste arv oli viimase rahvaloenduse aegu 175, tänasel päeval veelgi vähem. Petseri koolis õpib eesti keelt 26 last.

Üldjuhul riigid hoiduvad territoriaalsete pretensioonide esitamisest, sest see võib avada Pandora laeka erinevate nõuete laviiniga. Sellepärast pole lahenenud vaidlus nelja Lõuna-Kuriili saare üle, kuigi Jaapani paremas haldussuutlikuses pole kellelgi kahtlust. Tartu rahulepingu, mida Venemaa tänased võimud ei tunnusta, tähendus on eelkõige ajalooline ja seegi leping, mis ei saa kehtida valikuliselt, sisaldab tänases päevas varjatud ohte (neutraliteet, võõrriikide vägede mittelubamine territooriumile), millele on viidanud näiteks Eero Medijainen. Need, kes räägivad maade loovutamisest, unustavad, et need maad on eestlaste ja setude poolt, kes on sealt lahkunud, juba ära antud. Need inimesed, kes maid tagasi nõuavad, asuvad tänasel päeval siinpool piiri. Soov võtta mingi territoorium enda haldusesse on sarnane koduloomade võtmisega. See ei tähenda ainult õigust valitseda, vaid toob kaasa kohustuse vastutada, mis sunnib riigi julgeoleku koha pealt küsima, millised on piirilepingu vastaste tegelikud taotlused?

Laevavrakk Falklandi saarte rannikul. 1982.a. üritas Argentiina Falklandi saari jõuga vallutada.

Aadressilt: http://samsonblinded.org/news/wp-content/uploads/HLIC/671821d36b17ac3a7df5272fd94eaa7e.jpg

Avatud majanduse ja suletud inimestega ühiskond

@huviline

Nägin öösel painavat und, ärkasin üles, keetsin kohvi ja ei jäänud enam rahule. Isikliku elu mured ja üldisemad mõtted täitsid pea. Ühiskonnas on viimase kümne aasta jooksul toimunud muutused. Rahvaloendajast abikaasa oli õhtul köögilaua taga nutnud, mida oli valus vaadata, kuna järjekordne loendatav oli teda telefoni teel  sõimanud, miks ta peab kellelegi mingeid isikuandmeid andma. Loenduse peametoodik Ene-Margit Tiit imestab, et miks teda külastab rahvaloendaja, kui tal on loendus tehtud ja põhjendab seda iseendale keeruliste aadressioludega. Muidugi, peametoodikul pole vaja teada, mida tunnevad spetsialistid külmetavas õhtuhämaruses, keda järjekordse ukse taga lihtsalt sisse ei lasta, kuigi toas mängib telekas ja põleb tuli. Peametoodiku pea on täis tähtsaid numbreid, sest rahva täpne loendus on väga oluline. Kuidas muidu saab majanduslikke prognoose teha? Peametoodik Tiit ja rahandusminister Jürgen Ligi saavad asjadest ühte moodi aru, kuna nemad näevad üldisemaid protsesse, millega on põhjendatavad ka peaaegu Euroopa ametivendade palgatasemeni küündivad palgad, sest nendel on rohkem infot. Vähem infot omav spetsialist, kelleks on üldjuhul lihtne kodanik, peab taluma taunimist. Peaministril on kõige rohkem infot. Tema tegevus seisneb põhiliselt memode lugemises ja maratonidel osalemises, millega on põhjendatud tema korralik palganumber. Peaminister ja president on õigustatud etteheiteid tegema kogu rahvale.

Avatud majandus on valus teema, millele pole alternatiivi. Poliitilises mõttes tähendab alternatiivitus püha lehma staatust. Avatud ühiskonna ideoloogia import majandusmehe George Sorose toetusel, kes ise oma  vahendid inglise naelaga spekuleerides hankis, on siinkandis realiseerunud üksnes avatud, kristallselge ja läbipaistva majandusena. Kui majandusmees kogub jõukuse spekuleerides valuutaga, aga peeglisse vaadates tahab näha seal  filantroopi, siis on selge, et ka tema heategevus kujutab endast ühte osa majandusest, mitte avatud ühiskonnast. Väliselt avatud ühiskonna, sisuliselt avatud majanduse ideoloogia mõjutusel on transformeerunud heategevus, kuulsus (staarid), sõprus (facebook), meelelahutus, isiku nimi, informatsioon ja teised mõisted, omandades peamiselt majandusliku sisu. Püha lehma staatus võib teatud ajal teatud valdkonnas olla õigustatud, nt Indias, aga samuti Eestis kuni liitumiseni Euroopa Liiduga.

Pärast liitumist Euroopa Liiduga on olukord muutunud. Eesti on andnud osa oma suveräänsusest eeskätt Euroopa Komisjonile ja Euroopa Kohtule, millest tuleneb rahvusriigi piiratud volitus teatud määral teatud valdkondades langetada ise otsuseid. Impeeriumis pole võimalik üksikut riiki pidada, nagu arvab jurist Jüri Raidla, sest kari (liitriik) käib karjamaal koos. Ma ei saa selles osas, mis puudutab rahvusriiki, nõus olla ka Mihkel Mutiga, kelle arvates püsib rahvusriik seni, kuni seda soovivad liidrid. Impeeriumi tingimustes püsib liitriik seni, kuni seda soovivad impeeriumi liidrid, magistraadid. Hetkeseis näitab, et liitriigi püsima jäämise pärast pole põhjust muretseda. Keskus tõmbab parimad pead (nt Eestist Siim Kallas) ja ideed. Paraku saab keskuselt oodata üksnes tsentraliseerimist.

Eesti jaoks koos paljude impeeriumi koosseisu kuuluvate teiste riikidega on võtmeküsimuseks  avatud poliitika, et vastu seista tsentraliseerimisele. Avatud poliitika vastand on suletud poliitika. Suletud poliitika ajamisest annab märku valitsuse eneseõigustamine. Kui  Jürgen Ligi õigustab valitsust, et see on alusetult saanud diskussioonitapja märgi. Samuti streigid. Mõlemad märgid väljendavad rahulolematust.  Avatud poliitikat saab mõista avaramalt, kultuurriigi tähenduses, ja kitsamalt, liidrite poolt aetava poliitikana õigusriigi tähenduses. Kultuurriigi tähenduses pole võimalik keskenduda üksnes erinevatele reformidele, mille tegemata jätmises süüdistab valitsust Enn Veskimägi, sest erinevate reformide reformimine teostab poliitikat vaid õigusriigi tähenduses. Avatud poliitikat avaramas tähenduses teeb igaüks kui keegi räägib elust ja olust. Avatud poliitika on kultuuri osa, kuivõrd kultuur on isikust lahutamatu.

Kultuurriigis poliitika ajamiseks on riigil rahalised vahendid: 2012 aastal üle 6 miljardi euro, mis on korralik summa. Selle summa eest saab korda ajada kõik asjad riigis. Ilmelik oli telekast 07.03.2012 Foorumis  vaadata Jaak Aaviksoo maotut käteplaksutamist, mis näitlikustas raha jagamist rahandusministri juures ühest pakist teise tõstmise teel, sest avatud poliitika välistaks juba eos kellegi arvelt raha võtmise. Kultuurriigis välistab avatud poliitika tammide ehitamise, mida kopraonu Andrus Ansip,  pruukides Hans H. Luige reljeefset sõnakasutust, juba teist ametiaega teha üritab, näksides oma pikkade hammastega kõikide KOV kallal. President on samal ajal hoopis kuskil kaugel küla peal tikke laenamas.

Liitriigi liidrite eesmärk on tsentraliseerida, täpselt samamoodi nagu iga ettevõte juhi eesmärk on maksimeerida tulu ja optimeerida kulu tsentraliseerimise teel. Konkuretsi tingimustes ei ole ettevõtetel muud perspektiivi kui võidelda suurema turuosa eest ja seda saab paremini teha kvantitatiivselt mõjukana, mis tingib tsentraliseerimise paratamatuse. Kuid eksitav oleks arvata, et van Rompuy ja Ashton tunnevad muret 250 miljoni Euroopa Liidu kodaniku pärast, mis oleks tunnetuslikult ka võimatu. Nende soov on tsentraliseerida, maksimeerida tulu ja optimeerida kulu motiividel, mida igaüks võib oma lühikese elu jooksul kuidas tahes ettekujutada. Impeeriumi poliitika on igaljuhul suletud poliitika, sest sellel puudub rahvuslik usaldusväärsus, sotsiaalne ühtsus.

Sellepärast on oluline, et kultuurriik suunaks vahendeid avaliku taristu plaanipäraseks toetuseks ega käsitleks avaliku taristu asutusi eraettevõtete kombel, optimeerides kulu ja maksimeerides tulu tsentraliseerimise teel. Avaliku taristu eesmärk on poliitika avatumaks muutmine. Ka siin foorumis on kerkinud küsimus, et mis see avalik taristu siis on?  See võib olla ükskõik mis, nt kool, mille rajamisel on kasutusel avalik raha. Kui meelelahutuse valdkonnas on filmi produtseerimisel kasutav avalik raha, kuuldavasti tavaliselt umbes 70% ulatuses, siis on ka film avalik taristu. Avalik raha on juba olemuselt maksude näol valitsusele avaliku poliitika jaoks antud, seega tuleks suletud poliitikat ajava valitsuse käest küsida, kuhu on raha pandud, kui KOV peab jälle näppu imema.

Mida rohkem algkoole, põhikoole, gümnaasiume on maakohtades perspektiivitundest rajatud, kasvõi avaliku ja erasektori koostöö projektina, seda rohkem võib arvata, et maakohtadesse tuleb elanikke ja ettevõtlust. Riik peaks mõtlema vähemalt ühe põlvkonna (33a) võrra ette, veel saabumata isikutele, mida Statistikaametil pole täna võimalik loendada. Mida rohkem on maakohtades ettevõtlust, seda rohkem on riigil raha, mida kasutada juhtide ja spetsialistide, metoodikute ja õpetajate palgalõhe ühtlustamiseks. Mida ühtlasemalt on jaotunud avalik taristu kogu maal, seda suuremad võimalused ajada avatud poliitikat. Mida rohkem on erinevaid külasid ja valdu, seda rikkam kultuur, mida rikkam kultuur, seda avatum poliitika. Võib olla siis kunagi lasevad inimesed rahvaloendaja lihtsalt uksest sisse, ega sõima teda eraviisilises jälitustegevuses süüdistades.

Igaüks loeb

aadressilt: http://s.ohtuleht.ee/multimedia/images/000255/80ebbddf-281c-4fec-bc88-ab9da38dbf3c.jpg

USA presidendivalimised V – paar sõna Venemaast, Prantsusmaast ja mormoonidest superteisipäeva hommikul

@ckrabat

Käesolev aasta on mitmete oluliste valimiste aasta. Pühapäeval toimusid valimised Venemaal, mis lõppesid nii nagu oodatud favoriidi võiduga, mistõttu ei pea isegi vajalikuks neil pikemalt peatuda, sest tõenäoliselt jätkab see riik endisel kursil. Ma ei oskagi öelda, kas see on hea või halb, sest kui valimised oleks võitnud näiteks Gennadi Zjuganov, muutuks Venemaa veelgi ettearvamatumaks. Mihhail Prohhorovi ligi 8% häältest ja kolmandat kohta Žirinovski ees tuleb hinnata pigem positiiivselt, sest tema sai ilmselt demokraatlikuma hoiakuga venelaste hääled ja arvestades, et tegemist on „väikeste inimeste“ poolt vihatud oligarhiga ja uustulnukaga märksa kogenumate konkurentide hulgas. Aprillis-mais toimuvad presidendivalimised Prantsusmaal, kus ennustatakse sotsialist Francois Hollande võitu valitseva presidendi Nicolas Sarkozy üle, kuid ehk jõuab Prantsusmaast millalgi põhjalikumalt rääkida.

Vabariiklaste eelvalimised Ühendriikides on ainsad „suurtest valimistest“, kus veel väike pinge õhus püsib. Kas ühel põhikandidaatidest, Mitt Romneyl või talle tõsise väljakutse pakkunud Rick Santorumil, õnnestub otsustavalt ette rebida, peaks  selguma juba hommikuks. Teiselpool Atlandi ookeani päev alles algab.  Valimistekarussell on jõudnud omapärase pööripäevani ehk superteisipäevani, kui eelvalimised viiakse läbi kümnes osariigis ning valitakse 17% vabariiklaste konvendi delegaatidest Alaska, Georgia, Idaho, Massachusettsi, Põhja-Dakota, Ohio, Oklahoma, Tennessee, Vermonti ja Virginia osariikidest. Konkurentsi on jäänud veel neli kandidaati. Texase libertaarlasest kongresmenil Ron Paulil suuremad eduväljavaated puuduvad, kuid ta on lubanud kampaaniat jätkata. Superteisipäev on ka tema jaoks oluline, sest siiamaani pole tal õnnestunud ainsana veel võistlusesse jäänud kandidaatidest võita ühtegi osariiki, kuid ta loodab heale tulemusele mittetraditsiooniliselt hääletavates Idahos, Põhja-Dakotas ja Alaskas. Viimases neist oli ta ainus isiklikult kampaaniat läbi viinud kandidaat.

Praegused prognoosid ennustavad vahepeal viis osariiki – Maine, Arizona, Michigani, Wyomingi ja Washingtoni – järjest võitnud endise Massachusettsi kuberneri Mitt Romney kindlat ülekaalu tema koduosariigis ja selle naabruses asuvas Vermontis. Endisel Esindajatekoja spiikril Newt Gingrichil on seni kehvasti läinud, tema lootused on seotud lõunaosariikide ja eelkõige koduosariik Georgiaga, kuid ta loodab sotsiaalsete konservatiivide liidriks tõusnud Santorumile konkurentsi pakkuda „piiblivöö“ osariikides Tennessees ja Oklahomas. Endise Pennsylvania senaatori Rick  Santorumi edu põhjustel peatusime sarja eelmises osas. Kahevõitluses Romney’ga võib otsustavaks saada tulemus olulises sinikraede osariigis Ohios, kus viimaste küsitluste järgi on tema suur edu Romney ees sulama hakanud ja praegu on jõutud prognoosimatu „dead heat’ini“. Konvendile 63 delegaati saatvas Ohios on tugevat kampaaniat teinud ka Gingrich. Virginias kogusid vajaliku hulga toetusallkirju ainult Romney ja Paul, mistõttu on sealgi oodata Romney kindlat võitu.

Romney’l on õnnestunud valimiskampaania teraviku juhtida majandusküsimustele, mis on kahtlemata tema kõige tugevam külg. Sotsiaalsetele konservatiivide renomeele tegi karuteene populaarne fundamentalistlik kommentaator Rush Limbaugh, kes sõimas oma talk-show’s valimatute sõnadega läbi Esindajatekojas rasestusvastaste vahendite tervisekindlustusega katmise toetuseks tunnistusi andnud Georgetowni ülikooli juuratudengi Sandra Fluke’i, nimetades viimast muuhulgas „litsiks“ ja „prostituudiks“. Romney on oma mormooni usu ja mitmete minevikus esitatud liberaalsete seisukohtadega sotsiaalsete konservatiivide hulgas jätkuvalt väga ebapopulaarne, kuigi ta on püüdnud neid veenda oma konservatiivsuses. Tundub, et viimastel valimistel vabariiklaste seas mõjuvõimsale positsioonile tõusnud evangeelsed kristlased on siiski oma positsioone vähehaaval loovutamas.

Evangeelsete kristlaste viha mormoonide vastu on põhimõtteline. Mormoonid on omapärane usulahk, mis tekkis Ameerika Ühendriikides Joseph Smithi eestvõttel 1820-tel aastatel. Joseph Smith oli ühtlasi nende püha raamatu „Book of Mormon“ autor, mis on võrdsustatud Piibliga. Prohvet Smithi jüngrid üritasid mitmete usulahkude kombel rajada endale „püha maad“ erinevates Ühendriikide osariikides. 1844.a., peale Smithi ja tema venna tapmist mormoonivastaste poolt Illinois’ osariigis, kolisid nad Brigham Young’i juhtimisel tänase Utah’ osariigi territooriumile riigi lääneosas, mis on siiani jäänud mormoonide peamiseks kantsiks. Kuigi mormoonid peavad end kristlasteks, on nende mitmed tavad ja seisukohad põhivoolu kristlusega vastuolus. Kõige tuntum mormoonidega seotud eripära on polügaamia, mida nad praktiseerisid avalikult veel  19.sajandi lõpus. Kuigi tänapäevaks on nad sellest loobunud, püsivad legendid visalt inimeste teadvuses. Mormoonide traditsioonide hulka kuulub noorte aktiivne misjonitegevus välisriikides, mida võib tänapäeval kohata ka Eesti tänavatel. Mitt Romney veetis omal ajal 30 kuud misjonärina Prantsusmaal.

Mormoonid, ametliku nimega Viimsepäeva Pühakute Jeesuse Kristuse kirik, tunnistavad hingede rändamist ja reinkarnatsiooni (inimeseks olemine on vaid üks vaheetapp liikumisel Jumala poole) ning nad peavad lugu kõrgendatud moraalinõuetest. Nad eitavad seksi väljaspool abielu (siit võib otsida polügaamia juuri!) ja on väga ranged sõltuvuslike ainete tarvitamise koha pealt, olles peale alkoholi, narkootikumide ja tubaka ka kohvi ja tee tarvitamise vastased. Mormoonid usuvad, et inimesed on Jumala vaimsed lapsed, kellele Jeesus näitas teed, kuidas jõuda Isa juurde. Nad peavad ennast algkristlikuks liikumiseks, sest põhivoolu kristlus on rikutud kreeka filosoofiast. Inimesi juhivad elavad apostlid ja prohvetid ning Jumalaga toimub vahetu suhtlemine. Kokku arvatakse mormoone olevat umbes 14 miljonit, neist umbes 6 miljonit Ameerika Ühendriikides. Suured mormooni kogukonnad on Mehhikos ja Brasiilias. Tuntud isikutest on mormoonid näiteks korvpallurid Danny Ainge ja Kresimir Čosič, lauluperekond Osmondid, kuus Ühendriikide senaatorit k.a. Senati enamuse liider Harry Reid, mitmed poliitilise ja ärieliidi perekonnad Marriott’id, Romney’d ja Udall’id jpt.

Image: "Joseph Smith," 1998, Del Parson

Mormoonide prohvet Joseph Smith (1805-1844)

Foto: http://www.pbs.org/americanprophet/images/joseph-smith.jpg

Previous Older Entries

märts 2012
E T K N R L P
 1234
567891011
12131415161718
19202122232425
262728293031  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.