Lähis-Ida kriisi lahendus – võti asub Jeruusalemmas

@ckrabat

Paljud Lähis-Ida konflikti allikad saavad alguse Palestiinast, mille territooriumile pretendeerivad nii juudi kui araabia kogukonnad. Nii kaua kui ei suudeta rahumeelset lahendust leida Palestiina kriisile, nii kaua pole rahu loota terves Lähis-Idas. 20.sajandil elas Palestiina üle olulise demograafilise muudatuse, kui seni põhiliselt araablastega asustatud territooriumile kolis hulgaliselt juute.  Pärast Türgi Ottomani impeeriumi lagunemist sai Palestiinast Lausanne’i rahulepinguga 1923 Suurbritannia poolt Rahvasteliidu mandaadi alusel hallatav territoorium.  ÜRO Peaassamblee resolutsioon nr. 181 (29.11.1947) nägi ette kahe riigi, juudi ja araabia riigi, loomise Briti mandaatterritooriumi aladele. Paraku nõustus tollal resolutsiooniga ainult juudi kogukond.  Araabia kogukond, sh Jeruusalemma suurmufti Amin al-Husayni poolt juhitud Araablaste Ülemkomitee, lükkas jagamisplaani uhkelt tagasi, kuna araablastele, kes moodustasid kaks kolmandiku elanikonnast, oli jagamisega jäetud  vaid 45% territooriumist.

Loobudes ÜRO poolt pakutud lahendusest, ei näidanud palestiinlased üle poliitilist tarkust ja andsid järele oma riigi rahvusvahelises legitiimsuses. Mitte arvestades iidset rahvatarkust – parem varblane käes kui tuvi katusel ning lootuses Iisraeli riik kord merre tõrjuda, jäeti kasutamata ajalooline võimalus Palestiina riigi moodustamiseks vastavalt ÜRO resolutsioonile. Isegi, kui neil säilis soov Iisraeli riik merre tõrjuda, siis Palestiina riigi loomine 1948.a. oleks nad asetanud nad Iisraeliga võrdsele positsioonile ning taganud rahvusvahelise tunnustuse. Järgnenud Araabia-Iisraeli sõja käigus okupeeriti valdav osa Palestiina araablastele määratud territooriumist Jordaania (Läänekallas) ning Egiptuse (Gaza) poolt ja kuigi need riigid de facto tunnustasid Palestiina iseseisvust ning 1964.a. loodud Palestiina Vabastusorganisatsiooni palestiinlaste seadusliku esindajana, ei teinud nad midagi Palestiina riigi loomiseks nende poolt okupeeritud aladel. Eeldused iseseisva Palestiina riigi loomiseks muutusid reaalsemaks alles 1993.a. Oslo rahukokkulepetega, millega nii Palestiina Vabastusorganisatsioon ja Iisrael tunnustasid teineteise õigust olemasolule. Mõneti meenutas araablaste ortodoksne käitumine 1947-1948.a. meie rahvusäärmuslaste seisukohti, kes ei olnud valmis iseseisvust vastu võtma, kui see ei ole „puhtalt saavutatud“.

Palestiina president Mahmoud Abbas tunnistas 2011.a., et araablaste loobumine neile pakutavast riigist oli viga. Abbas modifitseeris araablaste kümne aasta tagust rahuplaani, pakkudes Iisraelile suhete normaliseerimist araabia riikidega ning maadevahetust, millega kahe riigi piirid jääksid suures osas 1967. a.-ni kehtinud piiridesse. Abbasi rahuplaan ühtib suures osas valitsusvälise organisatsiooni Peace Now ettepanekutega. 1978.a. lõid mitmed Tööparteile lähedal olevad Iisraeli aktivistid eesotsas rahvusvaheliselt tuntud kirjaniku Amos Oziga  valitsusvälise organisatsiooni „Rahu nüüd“ (Peace Now, Shalom Achshav), kes seadis eesmärgiks kriisile  lahenduse leidmise ning kahe iseseisva ja sõltumatu riigi loomise, mis oleks loodud enam-vähem 1967.a. piirides. Nad taotlesid rahu Süüriaga ning nägid Iisraeli asundusi peamise ohuna rahu saavutamisele piirkonnas. 2009. aastal tuli tollane Iisraeli peaminister Ehud Olmert välja rahuplaaniga, mis hõlmas maadevahetust Palestiina ja Iisraeli vahel, millega Palestiina loobuks 6,3% Läänekalda territooriumist, kus juudid moodustavad 75% elanikonnast, kuid saaks Iisraelilt vastutasuks 5,8% ulatuses maad ja Hebroni ning Gaza vahelise maantee vaba kasutuse õiguse.

Lähis-Ida rahuplaani võti asub suuresti Jeruusalemmas, sest tegemist on püha linnaga kõigile abrahamistlikele religioonidele – judaismile, kristlusele ning islamile ja seda peavad oma riigi pealinnaks mõlemad konflikti osapooled, nii Palestiina kui Iisrael. Kui ülejäänud territooriumi jagamine kahe riigi vahel tundub olevat võimalik, põhiline probleem ongi, mida teha Iisraeli asundustega, siis Jeruusalemma saatuse suhtes on osapoolte seisukohad olnud fundamentalistlikud. Progressiivse algatusena pidas Ehud Olmert hiljuti Iisraeli võimudele mõistlikuks ühendatud Jeruusalemma ideest loobumist, kui nad otsivad kriisile rahumeelset lahendust. Ta juhtis tähelepanu tõigale, et araabia linnaosad Ida-Jeruusalemmas ei ole muu Jeruusalemmaga lõimunud, mistõttu on idee ühtsest Jeruusalemmast tegelikule olukorrale mitte vastav  ja põhjustab araablaste seas vaid kurbust ja leina. Olmert tunneb  Jeruusalemma hästi, kuna legendaarse Teddy Kolleki järglasena oli ta kümme aastat 1993-2003 Jeruusalemma linnapea. Paradoksaalselt esindas ta tol korral just juudi rahvuslasi LIKUDi blokist ning oli palestiinlastega tehtavate kokkulepete äge vastane. 2006.a. sai ta aga Ariel Sharoni järglasena ja mõõduka liberaalse KADIMA esindajana Iisraeli peaministriks ning töötas aktiivselt kokkulepete suunas. Olmert on süüdistanud Ameerika Ühendriikide äärmuslikke parempoolseid jõude ning nende rahasid oma 2009.a. rahuplaani nurjamises.

Olmerti algatus sisaldab rahvusvahelise administratsiooni kehtestamise Jeruusalemma vanalinna üle Ameerika Ühendriikide, Jordaania ja Saudi Araabia osavõtul ning palestiinlastega asustatud eeslinnade üleandmise Palestiina omavalitsusele. Ettepanek järgib mingis mõttes ÜRO rahuplaani 1947.a., mis nägi ette jagunemise kolmeks – juutide Iisraeliks, araablaste Palestiinaks ning rahvusvaheliselt hallatavaks Jeruusalemma territooriumiks, kuid see on vastuolus Iisraeli ametliku poliitikaga, millest nad on kinni pidanud kõik need 45 aastat, kui Jeruusalemma lääne- ja idaosa onpeale kuuepäevast sõda 1967.a. taasühendatuna olnud Iisraeli valduses.  Olmerti järglasena peaministriks saanud Benjamin Netanyahu esindab rahvuslik-konservatiivseid jõude ning ta on Jeruusalemma jagamise vastu, väites, et Iisraeli loobumine Jeruusalemmast võrdub keha loobumisega  südamest, kinnitades, et ainult Iisraeli kontrolli all on võimalik tagada kõikidele religioonidele vaba juurdepääs pühadele kohtadele. Netanyahu valitsemise ajal on juutide asunduste loomine Ida-Jeruusalemmas ning Jordani jõe läänekaldal hoopis laienenud. Täna elab Ida-Jeruusalemmas 280 000 araablast kõrvuti 200 000 juudiga, kuid viimastest on paljud süvausklikud ortodokssed juudid.

Iisraeli ja Palestiina konflikti lahendamine on nii mõlema rahva kui ka rahvusvahelise süsteemi huvides, mis aitaks likvideerida 65 aastat rahvusvahelisele rahule ähvardavaks ohuks olnud pingekolde. ÜRO Peaassamblee 1947.a. resolutsiooni nr. 181 jõustamine annab kindlama garantii püsiva rahu tekkimise võimalusele Lähis-Idas, loomulikult arvestades reaalset poliitilist olukorda ja seetõttu võiks aluseks võtta 1967.a. kehtinud piirid ühes maadevahetusega. Jeruusalemma vanalinn võiks jääda rahvusvahelise halduse alla, ÜRO hooldusterritooriumiks, mida kontrolliksid rahvusvahelised rahujõud. Kahe riigi tekkimine kunagisele Palestiina territooriumile on reaalsus, mida ei ole mõistlik eirata ning lootused ühe või teise poole merre tõrjumiseks või üle Jordani jõe kihutamiseks mõjutavad mitte ainult piirkonna stabiilsust, vaid ka globaalset julgeolekut. Kui ÜRO resolutsiooni järgiv rahuplaan on ellu viidud, siis on mõeldav Iisraeli ja araabia riikide suhete normaliseerimine. Lähis-Ida rahuprotsessile visatud tõkked tugevdavad aga äärmuslaste positsioone mõlemas riigis ning on aidanud võimule nii HAMASi Palestiinas kui LIKUDi Iisraelis. Kannatavad muidugi rahumeelsed elanikud.

2009.a. Eurovisioonil esinesid juuditar Noa ja araablanna Mira Awad ühise lauluga