Araabia kevadest suvesse

@ckrabat

Kui Arno isaga koolimajja jõudis, algas kevade. Kevade jättis uksed muutustele valla, sest kõik osalised olid veel noored ja oma elutee alguses. Suveks olid kevade viljad juba küpseda jõudnud, Toots oli Venemaal mõisavalitsejaks käinud ning tuli kodumaale tagasi talu pidama. Koolilapsed olid vahepeal saanud täiskasvanuteks ja paljudest Kevade koolipoistest oli tulnud Paunvere valla lugupeetud ettevõtjad. Kevadest oli saanud suvi. Kui 2010.a. detsembris puhkes Vahemere lõunakaldal õide poliitiline protsess, mida hakati kutsuma Araabia kevadeks, siis tekitas see palju lootusi nii araabia riikides kui kaugemalgi. Selles nähti uut algust, mis toob lääneliku demokraatia ja arvamuste pluralismi araabia ühiskonda. Palju on räägitud sotsiaalvõrgustike ja interneti juhtivast rollist rahutuste organiseerimisel. Rahutustelaine haaras üksteise järel sekulaarsete rahvuslaste poolt juhitavad Tuneesia, Egiptuse, Jeemeni, Liibüa ja lõpuks Süüria, kuid ka usulisel pinnal lõhestunud feodaalse Bahreini. Väiksemaid muutusi tõi kevad kaasa Alžeerias (lõpetati sõjaseisukord), Jordaanias, Omaanis, Sudaanis, Iraagis, Kuveidis ja Marokos (vahetati välja valitsusi ning suurendati kodanikuõiguseid ja -vabadusi). Protsess sai alguse Tuneesiast, mis on araabia riikidest üks läänelikumaid.  2011.a. oktoobris toimusid seal valimised, millega tõusid võimule mõõdukad islamistid Ennahda liikumisest.

Praegu jätkub Araabia kevad eelkõige Süürias, aga see pole lõppenud veel Bahreinis ja Liibanonis. Võitlus autoritaarsete valitsejate vastu konsolideeris araabia ühiskondi, kuid protestijate eesmärgid olid erinevad. Vabaneti mitmest autoritaarsest liidrist Zine El Abidine Ben Alist Tuneesias, Muhammad Hosni El-Sayed Mubarakist Egiptuses, Ali Abdullah Salehist Jeemenis ja Muammar al-Gaddafist Liibüas, kuid põhjalikke muutusi sealsetes ühiskondades võimuvahetus kaasa ei toonud. Kuigi Jeemeni president Ali Abdullah Saleh sunniti lahkuma, valiti tema asemele Salehi asepresident marssal Abdo Rabbuh Mansur Al-Hadi, mis ei viita eriti suurtele ühiskondlikele muudatustele. Bahreinis, mis on sunniitliku kuningakoja poolt valitsetav shiiitliku enamusega riik, surus valitsev kuningas Hamad bin Isa bin Salman Al Khalifa välisabile toetudes opositsiooni maha, kuid olukord püsib pingeline. Araabia kevad ei toonud võimule läänemeelseid liberaalseid demokraate ning lääneriikidel ei õnnestunud araablasi õpetada nende moodi  „jätt“ tähte kirjutama, vaid alternatiive otsitakse islamist. Islamistide positsioonid on tugevad Gaddafi-järgses Liibüas ja Süüria opositsiooni seas, kus sunniitlik enamus on olnud poliitiliselt alla surutud shiiitlike alaviitide poolt, keda esindab Assadite klann.

Otsustavasse etappi on Araabia kevad jõudnud ühes mõjuvõimsamas araabia riigis Egiptuses, kui riigi presidendiks valiti Moslemi Vennaskonna  parlamentaarse tiiva Vabaduse ja Õigluse partei esindaja tehnikadoktor Mohamed Morsi. Napilt kaotas talle kukutatud Mubaraki režiimi peaminister õhuväekindral Ahmed Shafik. Valimistulemused näitasid, et Egiptuse ühiskond on lõhestunud islamistide ja sekulaarsete natsionalistide vahel. Nasseristide positsioonid on Egiptuses endiselt küllaltki tugevad ja Shafiki hea tulemus näitab, et armeel on riigis endiselt arvestatav poliitiline toetus. Valimiste esimeses voorus jäi kolmandaks võimude suhtes opositsioonilise nasseristliku Väärikusepartei liider Hamdeen Sabahi, kes on teinud koostööd Moslemi Vennaskonnaga  ja kuulub nende juhitavasse valimisliitu. Neljandaks jäi endine „Moslemi Vennaskonna“ liider, kuid sealt lahkunud mõõdukas islamist Abdel Moneim Aboul Fotouh. Rahvusvaheliselt kõige tuntum kandidaat, endine Araabia Liiga peasekretär ja välisminister Amr Moussa, kelle võitu lootsid lääneriigid, kogus vaid 11% häältest ja jäi kõigest viiendaks.

Panislamistlik Moslemi Vennaskond loodi 1928.a. Egiptuses Ismailias Suessi Kanali Kompanii töötajate poolt. 1948-2011 oli organisatsioon ametlikult keelatud. Nende poliitilised põhimõtted väljendavad avalduses: „Jumal on meie eesmärk; Koraan on meie õigus; Prohvet on meie juht; Džihaad on meie tee; ja surm Jumala eest on meie ülim taotlus.“  Vennaskonna rajaja Hassan al-Banna taotles islami impeeriumi rajamist Hispaaniast Indoneesiani. Moslemi Vennaskond on liikumine, mitte erakond ja tema parlamentaarne tiib Egiptuses on Vabaduse ja Õigluse Partei, kuid Moslemi Vennaskonnast on välja kasvanud nt palestiinlaste islamiliikumine Hamas ja neil on osakonnad või sõsarparteid paljudes araabia riikides. Mitmed eksperdid on pidanud tänast Moslemi Vennaskonda siiski pigem rahvuslikuks ja sotsiaalseks liikumiseks kui fundamentalistlikuks usuliikumiseks. Vasakpoolne Iisraeli autor ja inimõiguste aktivist  Uri Avnery on Vennaskonda nimetanud pigem pragmaatiliseks kui fanaatiliseks liikumiseks, kellega Iisraelil tuleb õppida rahumeelselt kooseksisteerida, mis on Avnery arvates tema julgeolekule kindlam garantii kui toetuda ameeriklaste poolt finantseeritud sõjaväelaste režiimidele. Vastvalitud president Mohamed Morsi Isa al-Ayyat pole Moslemi Vennaskonnas kunagi mänginud esimest viiulit, kuid teda toetati presidendikandidaadina peale seda kui Vennaskonna aseesimehe ning paljude arvates tegeliku liidri ja strateegi Khairat El-Shateri kandidatuur lükati sõjaväevõimude poolt tagasi, sest ta vabanes vanglast alles möödunud aastal, aga seadus nõuab vähemalt kuueaastast perioodi.

Kuigi Mubarak on poliitiliselt areenilt lahkunud ning talle mõisteti eluaegne vanglakaristus, säilitavad sõjaväelased mõju Egiptuse poliitikale. Pärast seda, kui Egiptuse Kõrgem Konstitutsioonikohus tunnistas Egiptuse valimisseaduse ebaseaduslikuks, saatis Egiptuse sõjaväeline juhtkond aastavahetusel valitud parlamendi alamkoja Rahvusassamblee laiali.  Uuele presidendile jääb võimalus püüda sõjaväelaste mõju vähendada või ajada nendega kokkuleppepoliitikat. Vähemalt esialgu on uus president asunud Egiptuse ühiskonna ühendamise teele. Moslemi Vennaskonna üks juhte Khairat El-Shater on teatanud, et president üritab luua koalitsioonivalitsust sõltumatu peaministriga. Morsi on lubanud riigi  valitsusse kaasata läänemeelseid jõude, teiste hulgas näiteks endise Rahvusvahelise Aatomienergia Agentuuri (IAEA) juhi Mohamed El-Baradei, samuti pakkuda asepresidendi kohti naisele ja kristlasele. Praegused poliitilised suundumused lubavad eeldada, et Moslemi Vennaskonna poolt juhitav Egiptus tuleb mõõdukam, kui kardeti. Tuleb meelde, kuidas samamoodi oldi Läänes hirmul shiiitide võimuletulekust Iraagis ja kardeti nende kontakte usukaaslastest teokraatliku režiimiga Iraanis, kuid ka peale okupatsioonivägede lahkumist on Iraak jäänud võrdlemisi mõõdukaks. Muidugi, Iraagi shiiitlik usujuhtkond on alati olnud mõnevõrra liberaalsem kui nende usukaaslased Iraanis.

Moslemi Vennaskonna võimuletulekut on lääneriikides kardetud, sest arvatakse, et nad võivad võtta suuna Iraanile sarnase teokraatliku riigi loomisele ja šariaadi seaduste kehtestamisele Egiptuses, kuid Morsi on püüdnud neid kahtlusi leevendada. Vennaskonna sotsiaalse baasi moodustab vaesem elanikkond ning liikumise eesotsas on lääneliku haridusega tehnokraadid. Vennaskonna suhted läänemaailma staarvaenlase, terroristliku al-Qaedaga, ei ole olnud head ja Osama bin Laden on kritiseerinud Moslemi Vennaskonna tegevust, pidades seda islami solidaarsust lõhestavaks. Kindlasti ei ole Moslemi Vennaskond ühtne poliitiline liikumine, vaid neil on oma äärmuslased ja oma mõõdukad. Vennaskonna tänane liider 69-aastane veterinaariaprofessor Mohammed Badie on püüdnud ajada mõõdukat joont ja leida sõjaväevõimudega kokkuleppeid  võimu rahumeelseks üleminekuks. Iraani teed ei saa pikemas perspektiivis lõplikult välistada, sest Iraaniski kõrvaldati mõõdukamad liidrid eesotsas president Abolhassan Banisadriga aja jooksul võimult. Egiptuses ei ole siiski praegu esile tõusnud usujuhti, kelle mõju oleks samaväärne ajatolla Homeiniga ning islamistide taga on vaid umbes pool Egiptuse ühiskonnast.

Raske on prognoosida, milliseks kujunevad Egiptuse uue juhtkonna suhted Iisraeliga. Egiptus ja Jordaania on araabia riigid, kes on sõlminud Iisraeliga rahulepingu ja seadnud sisse diplomaatilised suhted. Kohtumisel Vladimir Putiniga lubas Iisraeli peaminister Benjamin Netanyahu Egiptusega koostööd jätkata. Morsi on jõudnud teatada, et ta austab Egiptuse poolt sõlmitud rahvusvahelisi lepinguid. Egiptuse ja Iisraeli suhteid võib hakata pingestama Gaza probleem. Egiptusel on tihedad suhted islamistliku Hamasi poolt valitsetava Palestiina Gaza piirkonnaga. Väidetavas intervjuus Iraani teadeteagentuurile Fars lubas valitud president Morsi arendada koostööd Iraaniga, mida ta pidas oluliseks regionaalse tasakaalu säilitamiseks, kuid hiljem on Egiptus eitanud intervjuu toimumise fakti. Kindlasti on Egiptuses olemas äärmuslikud ja fundamentalistlikud jõud, kes soovivad ehitada ideoloogiliselt kontrollitud islamiriiki ja eitavad vähemuste õigusi. Viimasel ajal on sagenenud islamistide rünnakud egiptlaste kristliku vähemuse koptide vastu. Egiptuse kopti õigeusu kirik on araabiamaade suurim kristlik kirik, kuhu kulub umbes 10% Egiptuse elanikonnast. Kopte peetakse vanade egiptlaste otsesteks järeltulijateks ja nende  rahvusvaheliselt kõige tuntum esindaja on endine ÜRO peasekretär Boutros Boutros Ghali.

Käesoleva aasta märtsis lahkus 89-l eluaastal koptide usujuht, Aleksandria paavst ja kogu Aafrika patriarh Shenouda III.

Mineviku haarmed ja mitmuslik maailm – Rein Müllersoni „Akadeemia“ artikli kriitika II

@ckrabat

Mõni aeg tagasi alustasin siin õigusteaduste doktori Rein Müllersoni ajakirjas „Akadeemia“ (nr. 5-6/2012) avaldatud kaheosalise artikli „Mitmepooluselise ja mitmekesisema maailma poole?“ analüüsi. Otsides elujõulisi alternatiive maailma mõistatuse lahendamisel, üritab autor teha prognoose tuleviku tarvis ja alustab lootusrikkalt: „Minu arvates oleks isegi väär küsida, kuhu maailm suundub. Juba nii üldise küsimuse esitamine sisaldab eeldust, nagu me liiguksime kõik ühes suunas, ja sunnib omaks võtma mõtte maailma ühesuunalisest lineaarsest evolutsioonist mingi kindla sihi poole.“ (lk. 963). Ühtepidi peaks see väljendama autori väljumist marksistlikust ideoloogilisest kontseptsioonist, kus inimühiskonna areng on rangelt ja etapiviisiliselt determineeritud. Viimase 65-70 aasta jooksul on maailmas toimunud dimensionaalne nihe, kus eurotsentristlikust rahvusvahelisest süsteemist on saanud kõikehõlmav globaalne rahvusvaheline süsteem ja loomulikult on see kaasa toonud põhjapanevad muutused ühiskonnaelu korralduses kogu maailmas. Kuid tundub, et autor küll tunnistab toimunud nihkeid, aga näeb lahendusi vanamoodsal viisil kapitali vaba leviku tõkestamises ning riikliku kontrolli suurendamises ehk siis ei suuda end lahti rebida riigikeskest rahvusvaheliste suhete kontseptsioonist.

Müllerson käsitluses võiks hommikumaade  „autoritaarne kapitalism“ pakkuda konkurentsi õhtumaade anglo-saksi „liberaaldemokraatlikule kapitalismile“ ja mandri-Euroopa „sotsiaaldemokraatlikule kapitalismile“.  Autoritaarne kapitalism ühendab vabaturumajanduse ja autoritaarse siseriikliku riigikorralduse, kus riigi osalus majanduse ning kodanikuühiskonna sidustamisel on tavaliselt suur ja selle ilminguid võib tänapäeval kohata Hiinas, Singapuris, Lõuna-Koreas, Taivanil, aga ka Venemaal ja isegi Jaapanis ehk siis seal, kus kollektivismi väärtustamine on olnud traditsiooniliselt kõrge. Teiselt poolt tuleb kindlasti märkida, mida avatumaks need riigid muutuvad välismõjudele ning mida enam tekib neil rahvusvahelisi kontakte, seda enam väheneb neis ka autoritaarsuse määr. Tõupuhtad autoritaarsed riigid toimivad edukalt suletud süsteemides (P.Korea, Kuuba, Myanmar, Valgevene jt), sest see võimaldab eliidil riiki ja ühiskonda paremini kontrolli all hoida.

Artiklist lähtuvalt võib Müllersoni pidada rohkem sotsiaaldemokraatliku ja keynesistliku ilmavaate esindajaks, kes sooviks lääneriikides näha rohkem korda tagavat autoritaarsust ning riigipoolset sekkumist ja kontrolli – „pigem võib ehk mõelda suuremale kollektivismile, selmet ülistada räiget individualismi à la Ayn Rand, vastutusega tasakaalustatud õigustele, riigi suuremale osale mitte niivõrd jõukuse ümberjagajana, vaid inimeste kaitsjana turgude negatiivse mõju eest“ (lk. 967).  Kollektivistlik identiteet on sageli omane vasakpoolsetele sh marksistlikele ideoloogidele, kes näevad peamisena SÜSTEEMi ja inimesi süsteemis liikuvate osakesena, kelle õlgadele SÜSTEEM toetub. Ehk siis SÜSTEEM on tähtsam kui inimesed ja inimesed peavad teenima SÜSTEEMi, mitte vastupidi. Muuseas, Ayn Randist oli siin pikemalt juttu artikli „Libertaarse mõtteviisi perspektiividest Eestis“ all.

Vana aja inimesena on Müllerson riigikeskne ja näeb riiki ning majandussüsteemi teineteisest lahutamatuna, kuigi põhimõtteliselt võib teesiga, et neoliberaalsetes demokraatiates on vabaturumajanduslikul süsteemil juhtiv roll (lk. 967) isegi nõus olla. Iseküsimus, kas see on ilmtingimata halb, sest vabaturumajandusega levib ka rohkem demokraatiat ja rohkem vabadusi. Deterministlike ideoloogiate pooldajad aga kardavad vabadusi nagu vanapagan välku ning püüavad neid tasakaalustada kollektivismi, riikliku sunni ning panoptilise kontrolliga kodanikuühiskonna üle. Müllerson väidab ühelt poolt, et pole olemas olukorda, kus kodanikeühiskonna kiht domineeriks riikliku ja majandusliku kihi üle, kuigi ta näeb kodanikuühiskonna osistena ka ajaloolisi traditsioone, religioosseid norme ja organisatsioone (lk. 967-968). Kui me lähtume autori definitsioonist, siis tegelikult selliseid riike, kus kodanikuühiskond kontrollib suuremal või vähemal määral riiki, on siiski olemas – nt Iraan, kus riik on valitseva religioosse kogukonna kontrolli all. Isegi kui võimul oli reformimeelne president Mohammad Khatami, puudusid tal võimalused reformide läbiviimiseks kui usujuhtkond oli vastu. Sama mudelit esindavad kommunistlikud riigid, kus üks massiorganisatsioon ja kodanikuühiskonna väljund, kommunistlik partei, omas totaalset kontrolli riiklike struktuuride ning majanduse üle.

Kodanikuühiskonda oleme harjunud lahti mõtestama läänelikus progressiivses mõttes, kuid see võib olla ka palju tagurlikum ning konservatiivsem kui riiklikud ja majanduslikud struktuurid. Viimased ongi tavaliselt kõige edumeelsemad ja reformide stimulaatorid, sest nad on huvitatud kasumist ning seetõttu kodanike suuremast individuaalsest panusest. Seejuures ei pruugi tagurlik ja konservatiivne kodanikuühiskond olla veel äärmuslik. Autor viitab saksa-iisraeli päritolu USA sotsioloogile Amitai Etzionile, kes väidab raamatus „Turvalisus kõigepealt: Kindla ja turvalise välispoliitika eest“, et „enamik mittelääne inimesi, eriti islamimaailmas, ei ole „sõdalased“, kes on valmis kasutama vägivalda oma väärtuste propageerimiseks, aga nad pole ka läänelikud liberaaldemokraadid“ ega poolda täiemahulisi inimõigusi (lk. 972-973). Kollektiivsete identiteetide kasutamine eriti totaalse meedia poolt võib luua väärarusaami, kus maailma näidatakse äärmuslikumana kui ta tegelikult on. Äärmuslus toidab meediat ja meedia toidab äärmuslust. Mõõdukad ja pragmaatilised seisukohad ei osutu meediakeskses maailmas atraktiivseteks ja see on totaalse meedia probleem. Äärmuslike jõudude suurenenud nähtavus teeb aga raskeks mitmusliku maailma ehitamise.

Müllerson pöörab olulist tähelepanu rahvusvahelise sekkumise võimalikele tagajärgedele, märkides, et välismaise humanitaarotstarbelise sõjalise sekkumise kolm edukaimat näidet olid India invasioon tolleaegsesse Ida-Pakistani (praegu Bangladesh) 1971, Tansaania invasioon Ugandasse 1979 ja Vietnami invasioon Kambodžasse 1978, mis viidi läbi mittelääneriikide poolt. Sellist seisukohta võib pidada tendentslikuks, sest vähemalt Kambodža näite puhul asendus vaid Hiina-meelne kommunistlik režiim Vietnami-meelse kommunistliku režiimiga, mis ei olnud vaid ehk niivõrd vägivaldne kui eelnev režiim, kuid sellegipoolest repressiivne. Rahvuslik kokkulepe võimu jagamiseks saavutati seal alles 1991, kui kehtestati ÜRO juhtimisel tegutsev üleminekurežiim. Kindlasti on edukaid näiteid lääneriikide osalusel toimunud rahvusvahelisest sekkumisest nagu Kuveit 1991, Bosnia ja Hertsegoviina 1995, Kosovo 1999, Ida-Timor 1999 jt, kuigi kultuuriline taust võib kriiside lahendamisel teatud mõju avaldada – miks ei ole edu saavutatud Afganistanis? Rahvusvahelise sõjalise sekkumise lahutamatu osa on aga konfliktijärgne rahuehitamine (peace-building), mida Müllersoni viidatud kolmel juhtumil ei toimunud.

Lõpuks jõuab autor triviaalse tõdemuseni, et suurrriikide ambitsioonid maailma juhtida ei toimi. Müllerson tunnistab küll mitmuslikku maailma ja sarnaselt Etzioniga näeb lahendust erinevate süsteemide sünteesis, kuid suurimaks ohuks peab ta vabaturumajandust, mille eest inimesi tuleb kaitsta (lk. 980-981). Vabaturumajandus on aga osutunud demokraatia katalüsaatoriks. Üleminek eurotsentristlikust süsteemist globaalsesse süsteemi on pigem kaasa toonud võitluse uue ja vana vahel, riikide osatähtsuse vähenemise ning kultuuridevaheliste kontaktide suurenemise. Siin jõuamegi olukorda, kus tagasipöördumine minevikku ei aita tuleviku probleeme lahendada. Võib-olla ei tuleks paratamatute protsessidega nagu üleilmastumine ja multikultuursus jäärapäiselt võidelda, vaid nendega kohaneda, selleks, et leida inimväärseim lahendus mitmuslikule planeedile. Vastasel korral tugevneb sotsiaalne tellimus kontrollituma ühiskonna järele ning Suur Vend ja Leviaatan on kerge tulema.

Liberaaldemokraatia ei ole mida spetsiifiliselt läänelikku, vaid teatud evolutsioonilise protsessi isetekkeline tulemus, kuhu paljud tsivilisatsioonid ei ole veel jõudnud. Kuid sellegipoolest ei ole võimalik neile liberaaldemokraatiat jõuga introdutseerida, vaid tuleb rahulikult oodata, millal aeg on küps ja nad jõuavad selleni ise. Kultuuridevahelised kontaktid  võivad kahtlemata protsesse kiirendada, aga ikkagi võib see aega võtta veel terveid inimpõlvi. Täpselt samuti nõuab igasugune rahvusvaheline sekkumine kohapealset sotsiaalset tellimust, sest vastasel korral satub rahuehitamine probleemide otsa ning maailm muutub veelgi konfliktsemaks. Üleilmastuvas maailmas seisame silmistsi terve hulga probleemidega, mida pole enam võimalik riiklikul tasandil lahendada nagu vanadel headel 1930-tel.

Küprose-kreeka-rootsi juurtega briti muusik Cat Stevens (Steven Demetre Dimitriou) astus 1977.a. islami usku ja muutis oma nime Yusuf Islamiks. Ta on öelnud, et usk pole tema jaoks mitte seadus (law), vaid juhis (guidance).

Viha vabariik VIII – kuidas sünnivad Breivikid?

@ckrabat

Kolmkümmend kolm aastat tagasi  sündis Oslos pealtnäha normaalses keskklassi perekonnas Anders Behring Breivik, keda me täna tunneme möödunud aastal Oslo kesklinnas ja Utøya saarel läbiviidud 85 inimelu nõudnud külmaverelise veresauna tõttu. Breivik ise ei pea oma tegu kuriteoks ja loeb oma käitumist õiguspäraseks, sest ta tegutses kõrgema idee nimel. Teda ajendas tegutsema viha teistsuguste – islamistide, marksistide, multikulturalistide vastu. Viha ajendiks oli sügav rahulolematus vastuoludega ideaalide ning tegeliku olukorra vahel ning võimetus soovitud ideaalmaailma kehtestamiseks poliitilisel teel.  Omalaadsel moel asus ta ellu viima ideoloogiliselt konstrueeritud õiglustundel põhinevat surmaotsust kõigi nende vastu, keda ta luges süüdivaks tema ideaalmaailma hävitamise eest. Poliitilised marginaalid kasutavad vägivalda oma ideaalmaailma loomiseks ning oma ideedele totaalse meedia suurema tähelepanu hankimiseks. Läbi aegade on poliitiline marginaalsus olnud terrorismi olulisemaid ajendeid.

Viha vabariigi kehtestamisel on oluline välistava narratiivi tekitamine, mis õigustab massilise terrori kasutuselevõttu nende vastu, kes ei mahu ideoloogilise konstruktsiooni mudelisse. Näiteks võib kuulutada mingi osa inimestest, kes ei ole ühiskonnale vastuvõetavad, asjadeks ja kasutada sellist jaotust õigusriigist taandumiseks ja vägivaldse terrorirežiimi õigustamiseks. Välistavad kategooriad tuginevad emotsioonidele ning viha on tugev ajend ideoloogiliselt motiveeritud kohtupidamisele, mis võtab vastu “rahva ootustele” vastavaid “õiglaseid” kohtuotsuseid. Kuid kui räägitakse rahvast, siis tuleks kõigepealt defineerida, kes on rahvas, kellest räägitakse. Ideoloogiliselt motiveeritud vägivald tegutseb kõrgema idee – riik, rahvus, religioon, klass vms ideoloogilise konstruktsiooni nimel. Poliitiliste äärmuslaste üks lemmikväljendeid on vajadus „uue poliitika“ järele, mis võimaldab jällegi kehtivatest normidest südametunnistusepiinadeta välja astuda.

Äärmusluse valem edu saavutamiseks tuleb sageli sellest, kas neil õnnestub oma eesmärkide nimel mobiliseerida vihaleaetud pööbel (Novgorodi WC) ning tuua poetagune poliitika tänavaile – kui vähemus suudab oma poliitiliste eesmärkide täitmiseks mobiliseerida enamuse. Pööbli toetusel kehtestati terror Suure Prantsuse revolutsiooni ajal, toimus 1917.a. revolutsioon Venemaal ja Saksamaal tõusis võimule Hitler. Kõik nad lähtusid õiglusest lähtuvast teesist, et karistus ei ole vägivald ning režiimi jaoks sobimatute isikute hukkamine on õiguspärane, kuna see vastab rahva õiglustundest lähtuvatele ootustele. Äärmuslaste jaoks pole oluline, et vägivalla rakendamisel võib hukkuda ka mõni süütu ja lojaalne inimene, sest idee on tähtsam kui inimesed. Kõik saab alguse mitmusliku maailma eitamisest ning pühendumisest ühele kõrgeimale ideele.

Ebaõigluse tunnetamine ning õiglusele orienteeritud argumendid võivad Viha vabariigi kergesti esile kutsuda, kui tekib sotsiaalne tellimus õiguse asendamiseks õiglusega. Juba Suur Prantsuse revolutsioon hävitas neid, keda ta luges revolutsiooni vaenlasteks. Poliitilised äärmuslased sageli alustavadki vägivallanõuetega ühiskonna heidikute vastu, et suurendada oma sotsiaalset baasi, enne kui see kandub üle poliitilistele vastastele. Tugev sotsiaalne tellimus surmanuhtluse taaskehtestamiseks teeb ettevaatlikuks, sest kes oskab öelda millised on empaatiavõimetute kodanike tegelikud unelmad.  Peale 2001.a. islamistide terrorirünnakut hakati Ameerika Ühendriikides ja hiljem takkajärgi kogu maailmas suurendama kontrollimeetmeid inimeste vastu, kuid kas maailm muutus sellest turvalisemaks? Kui peale Breiviki rünnakuid küsiti Norra peaministri Jens Stoltenbergi käest, kas ka Norra kavatseb  suurendada kontrolli riigis, siis vastas Stoltenberg eitavalt: „Me ei loobu enda demokraatlikest väärtustest ja uhkusest.“ Kui Norra loobuks demokraatlikest väärtustest ja ühiskonna avatusest, siis tähendaks see lihtsalt seda, et äärmuslased on oma eesmärgi saavutanud.

Breiviki käe läbi poja kaotanud norralanna Randi Johansen Perreau arvates „on surmanuhtlus Breiviki jaoks liiga kerge karistus. Norralanna loodab, et Breivikile määratakse eluaegne vangistus ning ta oleks kuni surmani üksikvangistuses.“ Veretasu ehk siis ühiskondliku kättemaksu rakendamine karistusena võimaldaks Breivikil märtrina teispoolsusesse minna ning annaks tema teole vähemalt poliitilise õigustuse. Breivik ise nägi võimaliku lahendusena, kui teda õigeks ei mõisteta, just surmanuhtluse kasutamist, mis kaudselt annaks õigustuse tema  „pühale võitlusele“. Breivik: „Sellel kohtuasjal on ainult kaks legitiimset tulemust. Õigeksmõistmine või surmanuhtlus.“

Empaatiavõime kaotanud hullunud pööbel, kelle maailmavaade on kujunenud poe taga ning kellest paljud on inimesena läbi kukkunud, jumaldab vägivalda. Rakendades vägivalda karistusena, annavad nad õigustuse kõikvõimalike breivikite tegevusele, sest vägivald on kujunenud ühiskondlikuks normiks. Nõuded surmanuhtluse taaskehtestamiseks on poetaguse poliitika jõuline väljund, samalaadne odav populism nagu üleminek tasuta ühistranspordile Tallinnas. Kaasaegse karistussüsteemi eesmärk on kuritegude eest karistamine, mitte kättemaksmine, sest vägivald õigustab vägivalda. Breiviki ideoloogilist tausta iseloomustab sallimatus teistsuguste vastu, õiglusele apelleeriv käitumine ning soov rangemini kontrollitud ühiskonna järele, kus pole kohta teistsugustele. Vägivaldsus on muutunud Breiviki taoliste apoteoosiks, mida toetab narratiiv valgel hobusel lahingusse ratsutavast kangelasest, õiglase kohtumõistmise mõõk raudses haardes. Mitte juhuslikult pole Breiviki juures märgata huvi sõjaväeliste atribuutide järele, mis on omane paljudele potentsiaalsetele ja tegelikele diktaatoritele.

Kui keegi hakkab nõudma vägivalla suurendamist ühiskonnas põhjendades seda võitlusega vägivalla vastu, siis tasub ühiskonnal ettevaatlik olla – ka teie võite ühel heal päeval muutuda riikliku vägivalla ohvriks. Äärmuslased kasutavad populistliku poliitikat omakasupüüdlikult ära, luues omapoolse narratiivi teatud liiki inimeste sobimatusest ühiskonda: täna sülitab maha, homme tapab, ülehomme reedab kodumaa. Narratiiv vägivallast kui karistusest toetab sageli äärmuslikke poliitilisi eesmärke – hoiatus kõigile, kes meie vaateid ei jaga, sest teisitimõtlemine saab olema karistatav. Paljude Euroopa äärmuslaste pilgud on pööratud Balti riikide poole, sest siit võib kergesti leida Viha vabariigi sümptomeid. Anders Behring Breivik hindas kõrgelt eestlaste seas levivat sallimatust islami, mustlaste ja Euroopa Liidu vastu, märkides ära selliste äärmuslike liikumiste nagu Eesti Iseseisvuspartei kui Eesti Rahvusliku Liikumise tegevuse.

Kui lugeda kommentaare uudisloole  “Iraanis poodi avalikult viis uimastikaubitsejat”, siis tuleb nentida, et valdav osa neist kiidab Iraani kohtupidamissüsteemi heaks ning nõuab samalaadse karistussüsteemi rakendamist Eestis, kuna see olevat õiglane. Kommentaatorid kritiseerivad Hitlerit selle eest, et ta ei olnud piisavalt vägivaldne, mis näitab kõrgendatud sotsiaalset tellimust vägivallale ning Breiviki tegevuse kaudset õigustamist. Õigluse nimel rangema korra kehtestamine ning vägivalla suurendamine ükskõik kui õilsatel eesmärkidel on sageli lõppenud autoritaarsete, aga raskematel juhtudel totalitaarsete režiimide tekkega. Adolf Hitler täitis võimule tulles Novgorodi WC (ehk pööbli) sotsiaalset tellimust, kehtestades rangema korra ning realiseeris ühiskonnas laialt levinud viha ja sallimatuse vähemus-, aga miks mitte ka enamusgruppide vastu. Pööbel samastub võimuga ja asub hurraahüüetega rakendama sotsiaalset terrorit, taipamata, et ta on manipuleeritav väikesearvulise äärmusliku poliitilise rühmituse poolt. Hukates pööbli kiiduavalduste saatel Breiviki, võime me tema asemele tekitada hoopis uued ja palju ohtlikumad breivikid. Kuritegu peab saama karistatud, mitte kätte makstud.

Argentiina päritolu Marseille’i naisräppar Keny Arkana on prantsuse poliitilise räpi üks säravamaid tähti. La rage (raev – eesti k.) võiks iseloomustada ka Viha vabariigi poliitilist teatrit, kuigi eestlase viha on selline sissepoole ja vinduv, märksa aeglasemalt kulgev ning pikemaajalisem kui lõunamaa rahvastel.

Juba linnukesed säutsuvad Twitteris …

@ckrabat

Kui sotsiaaldemokraatliku sajandi staarmajandusteadlane ja Nobeli preemia laureaat Paul Krugman nimetas „New York Times’is“ avaldatud mõtteteras „Eesti rapsoodia“ Eesti majandusedu ülepaisutatuks, mis sai ägeda reaktsiooni osaliseks kõige kõrgemal tasandil – president Toomas Hendrik Ilves vastas Krugmani ütlustele emotsionaalse väljapurskega Twitteris: kuidas ta julges meie õuele tulla? Me oleme loonud endale edumüüdi „Me oleme ilusad, uhked ja edukad ning kõik armastavad meid ja teevad meile pai, v.a. venelased .“ Kui keegi peaks välja ütlema midagi teistsugust või isegi kriitilist, siis on see ilmtingimata pahatahtlik ja võib-olla isegi Venemaa poolt finantseeritud arvamus. Tegelikult on Krugmani-Ilvese virtuaalses debatis kokku pandud kaks diskursust – eestlaste rahvuslik alaväärsuskompleks ning majandusteaduslik diskussioon kahe koolkonna, sotsiaaldemokraatlike keynesistide ja liberaalse Viini koolkonna vahel. Rahvusvaheline majandus ehk täpsemini määratletult sotsiaaldemokraatlik majandussüsteem seisab juba pikemat aega silmitsi kriisiga ning majandusteadlastel on erinevad arusaamad, kuidas kriisi ravida, kas laenates (nagu soovitab Krugman) või kärpides (nagu on talitanud Eesti). Eesti käesolev majanduspoliitika on olnud liberaalse koolkonna üks edukamaid väljundeid, kuigi ühiskonnas endas valitseb tugev sotsiaalne tellimus nn põhjamaade heaoluriigi järele, millega soovitakse, et riigi sekkumine majandusellu oleks märksa tugevam ja nähtavam. Seetõttu on täiesti loomulik, et uuskeynesistide juhtivikoon Paul Krugman Eestit kritiseerib. Pigem võiks seda käsitleda kui tunnustust Eesti majanduspoliitikale, mis on suutnud ületada keynesistide uudiskünnise.

Briti majandusteadlane John Maynard Keynes (1883-1946) oli sotsiaaldemokraatliku sajandi maailmamajanduse üks peamisi arhitekte, kelle taktikepi all toimus ka Bretton-Woodsi rahvusvaheline konverents 1944.a. Keynes toetas majanduse riiklikku reguleerimist, mis tõi maailma välja 1929-1933.a. majanduskriisist. Tema arvates peaks majandus moodustama suletud süsteemi, mis pidi tema arvates tagama majanduse tasakaalu, mistõttu tõusu aastatel peaks ressursse säästma järgneva kriisi tarbeks. Keynesi arvates suurendab riigisektori palkade tõus ostujõudu, see omakorda tõstab tarbimist, tarbimise kasv tootmise kasvu, millega omakorda saavutatakse suurem tööhõive. Sellist majandusmudelit rakendas enne praegusesse olukorda sattumist näiteks Kreeka. Uuskeynesistide arvates saab kriisi ületada seda süvendades, laenates ja trükkides raha juurde.  Dr. Krugman jätkas Eesti majandusmudeli kritiseerimist taaskordse arvamusavaldusega New York Times’is  “Baltide ballistika“, kus ta tõi edumudelina välja keynesistide ideaali, F.D.Roosevelti New Deal poliitika 1930-tel aastatel. Miks töötas Keynesi mudel 1930-tel aastatel, aga mitte 2010-tel? Majanduse iseloom on muutunud. 1930-te aastate majandusmudel oli protektsionistlik. Tänane globaalne majandussüsteem põhineb aga kapitali vabal liikumisel, kus riikidel on täita sekundaarne funktsioon. Pigem on riigid muutunud takistuseks kaasaegse maailmamajanduse mudeli täielikul rakendamisel. Vabaturumajandus on isereguleeriv süsteem, kus edukamad on päris miljonärid, mitte võlamiljonärid ning uhke bemmiga burksiputka ees driftiv rullnokk ei ole sama rentaabel kui Mazdaga sõitev ärimees, kes reguleerib kulutusi vastavalt rahakoti suurusele. Laenud tuleb tagasi maksta ning seetõttu on laenamine mõistlik investeerimiseks, mitte tarbimiseks ja raha juurdetrükkimisel väheneb selle ostujõud.

Kuid Ilvese-Krugmani debatil on ka teine pool, millel on majandusega vähe ühist. Kahetsusväärselt tuleb taas üles võtta vana lugu Jukust, tema emast ja kandilisest peast. Juku tuleb kolist koju ja kaebab, et teised lapsed koolivas narrivad teda ja räägivad, et Juku pea on kandiline. Täpselt samuti tuleb president Ilves koolist koju ja kaebab Twitteris maailma avalikkusele, et Krugman narrib teda tema kandilise pea tõttu. Emal tulevad pisarad silma ja nuttes silitab ta Juku pead: „Ei ole kandiline, pojake, ei ole.“ Nüüd loodab president Ilves, et maailma avalikkus mõistaks Krugmani hukka ja silitaks nuttes eestlaste pead, poliitiliselt korrektselt lausudes: „Eestlased, teie pead ei ole kandilised, ei ole.“ Neukkumõtlemisele ei ole aga arvamuste paljusus ja mitmuslik maailm vastuvõetavad ning kriitikat võetakse personaalselt (teiste loodud kujundites tuntakse ära iseennast ehk vaadatakse peeglisse). Kurikuulsa maine omandas siin keegi Soome ajakirjanik Sami Lotila, kes mõni aasta tagasi kirjutas regulaarselt Eesti suhtes teravaid kolumne „Õhtulehele“ ning keda austati isegi national enemy nr.1 tiitliga kõrgete tegelaste poolt. Sami Lotila poolt loodud narratiiv oli siiski taotluslik ning oleks kurb kui murumütsid ja neukkurahvas hakkaksid Paul Krugmani, kes oli sedavõrd teravast reaktsioonist mõneti üllatunud, samamoodi rahvavaenlaseks kuulutama, hoolimata isegi sellest, et majanduspoliitilises debatis on Krugman eksiteel. Kahetsusvääreselt ei astunud president Ilves dr. Krugmaniga loovasse majandusteaduslikku debatti, vaid hakkas nurisema, et tema pea ei ole kandiline.

Rahvuslik alaväärsuskompleks võib mõjutada aga majanduspoliitilist debatti kahe koolkonna vahel ning pigem süvendab arusaama eestlastest kui kitsarinnalistest natsionalistidest, kes ei ole võimelised mõtlema kõrgemale ja kaugemale kui vahetu silmapiir. Krugmani eestlaste vihkamises süüdistada on jabur. Krugmani pakutud majanduspoliitiline lahendus on hukatuslik, kuid ta ei vihka tublisid baltlasi. Rahvusliku alaväärsuskompleksi hulka tuleb lugeda ka pidev halamine eesti rahva väiksuse kohta. Muidu igati asjalik Olari Taali artikkel Eesti Päevalehes väidab: „Selleks et Eesti riik kestaks pikalt, peab meil inimesi sündima rohkem, kui sureb. Aga ei sünni.“ See on vale arusaam. Väike sündivus on hea näitaja. Palju rohkem jama kui lapsi sünniks rohkem, sest läbi nende on võimalik riigilt toetusi välja pressida ja burksiputkade esised täituksid nooreperelaenu toel sigitatud lennuvõimetute lastega, kes suureks saades hakkaksid kõik nt kodanikupalka nõudma. Väikese sündivuse juures kulub palju vähem vahendeid lapse- ja peretoetuste peale, mida võiks suunata kvantiteedi asemel kvaliteeti panustamisse, anda lastele parem haridus ja eneseteostusvõimalused. Väiksem sündivus tagab parema elukvaliteedi ja hoopis see annab rahvusele ning riigile pikema kestvuse. Riigi- ja ühiskonnamudel, mis tagab olukorra, kus  “loodrist tädi, vastutustundetu lapselaps ja lärmakas vanaonu ei muutu kaalukeeleks perepeade valimisel” (Olari Taal), on maksumaksjate riik.

Novgorodi WC kui totaalse meedia poliitiline instrument

@ckrabat

Kui võim on rahva käes, siis kelle käes on võim? See on igivana küsimus, millele absoluutset ja kõikehõlmavat vastust polegi võimalik leida. Rahvas on amorfne ning mitmeti mõistetav kogum, kellel tervikuna ilmselt ei saagi olla ühtset arvamust. Totaalse meedia poolt sageli ekspluateeritav  „rahva arvamus“ on poliitilise manipulatsiooni objekt. Üks „üldrahvalikule arvamusele“ rajatud kaudset poliitilist võimu teostav mehhanism on Novgorodi WC, mis on oma nime saanud eestlaste naabritelt. Ajavahemikul  1136-1478 laius Eesti kõrval Põhja-Venemaal Novgorodi vabariik, mille koosseisu kuulusid ka mitmed soome-ugri rahvad ja mille riiklik korraldus erines mõnevõrra teiste tolleaegsete vene vürstiriikide poliitilisest taristust.  Novgorodi vabariigis oli vürsti võim piiratud (vürst valiti ning see tiitel polnud päritav) ning poliitilist võimu teostasid rahva nimel bojaarid, kes 1136.aastal võtsid võimu enda kätte ning kihutasid tollase vürsti Vsevolodi minema. Üks olulisemaid Novgorodi poliitilise süsteemi osiseid oli kodanike assamblee veetše (WC), mis oli ülesehituselt sarnane vana-skandinaavia ting’idele ja seal otsustati sõja ja rahu, seaduste ning valitsejate kutsumise ning minema ajamise üle.  Seal valiti täidesaatva võimu esindajad possaadniku (linnapea), tõsjatniku (väeülema) ja peapiiskopi (usujuhi, kes mõnede teadlaste arvates teostas ka täidesaatvat võimu). Veetše seos rahva võimuga oli otsene. Selle võis kokku kutsuda iga kodanik, kes helistas veetšekella. Küsimused otsustati selle järgi, kes kõvemini karjus, mis muutis organi bojaaride käes manipuleeritavaks, sest nemad said palgata kisakõrid, kes otsustasid, et „õige“ otsus võidaks. Selline rahva arvamusega manipuleeriv võimumudel eksisteerib ka tänapäeva demokraatia tingimustes, mida „demokraatlikus otsusetegemisprotsessis“ ka ohtrasti kasutatakse.

Teatud mõttes on Novgorodi WC üle kandunud ka tänapäeva täielisse Eesti Vabariiki. Novgorodi WC Eesti moodi saab alguse poe taga (vanem põlvkond) või burksiputka ees (noorem põlvkond). Poe taga arutavad maailmaasju Väinu, Lemps ja Mäidu, elukogenud neukkuajastu mehed, kes on käinud läbi elu väärika kadalipu – üldharidusliku kooli, elukooli, teenistuse nõukogude armees ja pika töömehetee riigisõltlastena mõnes riigimajandis paksu riigi tingimustes, kust „laulev revolutsioon“ nad lääne demokraatia ja vabaturumajanduse lainetesse haaras, millega nad kohaneda ei suuda ning on varmad kõigis eluraskustes uut korda süüdistama. Keegi peab ju süüdi olema! Poetaguse poliitika väljund on sarnane sellega, mida väljastatakse WC-s ning kontseptuaalses osas kattub sinimustvalge Eesti NSV-ga (sisult sotsialistlik, vormilt rahvuslik). Vabas vormis ja sundimatus õhkkonnas võetakse poe taga läbi totaalse meedia poolt ette söödetud teemasid alates sellest, miks palk ei tõuse ning lõpetades konstanteeringuga, et korda ei ole. Nii tekivadki üldrahvalikud arusaamad – “Venemaa ründab meid homme”, “Euroopa Liit = Nõukogude Liit”, “Rohkem riiki ja vähem vabadust tagab turvalisema maailma”, “Meid on nii vähe ja homme sureme välja”, “Maailma lõpp tuleb 21.12.2012″, „Kui ei ole surmatõbi, surmanuhtlusest saab abi“ jne. Selliseid üldrahvalikke arusaamu ei pea põhjendama ning argumentidega toetama, need kehtivad a priori. Kes selliseid üldrahvalikke arusaamu omaks ei võta, on lihtsalt loll või raskemal juhul rahvavaenlane. Filosoof Enn Kasak on tabavalt märkinud, et „tark jutt“ põhinebki üldrahvalikel arusaamadel. Galileo Galilei ja Giordano Bruno, kes väitsid üldrahvalikule arusaamale vastupidiselt, et Maa tiirleb ümber Päikese, mitte vastupidi, olid üldrahvalike arusaamade järgi lihtsalt lollid, süsteemi jaoks aga rahvavaenlased.

Kaasaegne Novgorodi WC tekib meedia internetiseerumisega, mille raames  kujunevad välja kõikvõimalikud ajalehtede ja uudisteportaalide netikommentaariumid, totaalse meedia ripatsid, mis moodustavad virtuaalse poetaguse või burksiputkaesise ning kujundavad üldrahvalikke arusaamu. Sageli võimendavad netikommentaariumid äärmuslikke seisukohti, mis õhutavad kollektiivset viha ja ehitavad Viha vabariiki. Massikommunikatsioonivahendite kiire levik on meediale andnud senikogematu totaalse võimu ning ta on muutunud süsteemi osaks ning selle kaitseingliks. Üldrahvalikud arusaamad toidavad süsteemi.  Meedia võib osava suunatud propagandistliku tegevusega üldrahvalikke arusaamu võimendada, aga ka maha vaikida, kui need ei vasta süsteemi huvidele. Kui arvamust ei ole meedia poolt väärtustatud, siis ei ole seda olemas. Süsteemi poolt silmakirjalikult juurutatav poliitiline korrektsus võib äärmuslusele mõjuda katalüsaatorina ning ühiskonnas maha vaikitud seisukohad mingil neile sobival hetkel võimenduda. Seepärast on ühiskonna tervise jaoks palju tulemuslikum avalik diskussioon. Äärmuslaste tegelikud motiivid tuleb päevavalgele tuua ja  mitte püüda mustavaid leeke summutada, sest summutatud leekide najal koguvad nad endale purustava jõu, mis võib kaasa tuua uue ja palju repressiivsema süsteemi.

Äärmuslike meeleolude tekitamine kuulub teatavas mõttes samuti kaasaegse poliitilise süsteemi juurde, sest selliste meeleolude toel on kergem avaliku arvamusega manipuleerida. Hirm äärmusluse ees võib teatud tingimustel soodustada äärmusliku režiimi võimulepääsu (N: 1934 hirm vapside ees tõi võimule Päts-Laidoneri autoritaarse režiimi). Näiteks kui persona in fieri blogiski kõlanud ideed politseiriigist või surmanuhtluse massilisest kasutuselevõtust oleksid tõsiselt võetavad, siis annaks see süsteemile ajendi repressioonide rakendamiseks. Äärmuslus toob süsteemile kandikul tema eneseõigustuse. Palju raskem on süsteemil toime tulla ratsionaalsete ning pragmaatiliste ideedega, mis ei lähe kokku süsteemi poolt soositud arusaamadega, sest mõistuspäraste ideede vastu on raske otseseid repressiivmeetmeid rakendada. Nii on Silvergate’i puhul tegemist süsteemi vastu astunud avaliku elu tegelasega, mis teeb isiku neutraliseerimise keeruliseks, kuigi teatava isikuvastase meediakampaaniaga on juba algust tehtud. Süsteemi vastu astunud „lihtkodanikega“ on lihtsam hakkama saada. Võib-olla õnnestub leida kapist mõni luukere, mille saab vastalisele külge pookida. Kui sellist luukeret ei leidu, siis saab seda tekitada kunstlikult. Näiteks ehitada isiku kohta negatiivne kuvand, mis raskendab selle inimese osalust ühiskondlikus elus. Mõne aja pärast tekivad isikul raskused tööalases karjääris või isiklikus plaanis, millega saavutatakse tema tasalülitamine ühiskondlikust elust. Selline meetod on isegi töökindlam, kuna taolise kuvandi vastu on väga raske võidelda, sest see lahing ei ole avalik. Süsteem võitleb nende vastu, kes võivad talle ohtlikuks muutuda ja sageli juba preventiivselt. Äärmisel juhul võib süsteemiga vastuollu sattunud isik kummaliselt kaduda, kas siis otseses või kaudses mõttes, näiteks leitakse maanteekraavist tundmatu surnukeha või sooritatakse enesetapp (vt nt Artur Sirki juhtum).

Ühiskonnast välja arvamine võib pöörata erinevaid huvigruppe äärmuslike meetmete juurde ning kasutada  eesmärkide saavutamiseks näiteks terrorismi. Põhja-Iirimaal õnnestus saavutada Iiri Vabariikliku Armee (IRA) terroristliku tegevuse lõpetamine alles siis, kui nad lõimiti legaalsesse poliitilisse süsteemi. Alternatiivsete liikumiste äärmuslikkus võimaldab aga poliitilisel süsteemil häälestada ühiskondlikku arvamust alternatiivide vastu ja see võib omakorda tagada süsteemi kestlikkuse. Väinu, Lempsi ja Mäidu poe taga kujunenud arvamusel on suur kaal, seetõttu ei maksa Novgorodi WC-d ühiskondliku mõtte jõuna maha kanda. Erinevate üldrahvalike arvamustega manipuleerides saab süsteem totaalse meedia kaasabil panna ühiskonna „õiget moodi“ mõtlema. Näiteks: kuna rahvas poe taga teab, et Venemaa ründab meid homme, siis on võimalus rahva kaitseks osta üks tank, mis paigutatakse pealinna keskväljakule. Rahvas on õnnelik ja rahul, sest teab, et riik kaitseb (ta ei tea, kes kaitseb). Ostes tanki saab aga süsteem põhjendada, miks ei leitud riigieelarvest vahendeid koolide või päästekomandode ülalpidamiseks. Nii võivadki Väinu, Lemps ning Mäidu poe taga edasi arutada, miks palk ei tõuse. Kui nad vahepeal ära surnud pole, siis arutavad nad seal oma eksisentsiaalseid probleeme rõõmsasti edasi, aga kui süsteem arvestab üldrahvaliku arvamusega, siis toimib ta kõigest hoolimata muutumatul kujul edasi.

Arvamusliidrid poe taga aru pidamas, miks palk ei tõuse. Esiplaanil Väinu, Lemps ja Mäidu.

pilt: http://i.imgur.com/Warxl.jpg

juuni 2012
E T K N R L P
 123
45678910
11121314151617
18192021222324
252627282930  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.