Kas visata Kreekale päästerõngas või lasta tal uppuda?

@ckrabat

Osalemine Euroopa Finantsstabiilsuse Fondis on Euroopa Liidu perekonnas tõstatanud järjekordse diskussiooni – mida peale hakata pankroti lävele sattunud Kreekaga, aga samuti tõsises finantskriisis rabelevate Portugali ja Iirimaaga. Kas visata neile päästerõngas või lasta neil põhja vajuda? Selliseid situatsioone võib ette tulla igas perekonnas, kus SMS-laenudega või mõne muu hõlptuluallika ebaotstarbeka kasutamise tõttu eluga puntrasse jooksnud pereliige seisab vastamisi eksistentsiaalsete probleemidega. Ülejäänud perekonnal on võimalus hädasolija hüljata ning suunata ta kodutute varjupaika või siis anda talle uus võimalus, võttes ühtlasi eksinud pereliikme võlakoorma enda kanda.

Emotsionaalsel pinnal võib siin paljude seisukohast aru saada, milleks me toetame üle jõu elavat pereliiget, kes kruiisib mõne burksiputka ees noorepere laenu eest muretsetud uhkete põhjatuledega seitsmese bemariga, kui ülejäänud pere sõidab turu ja poe vahet 15-aastase Honda Civicuga. Siit tekibki olla või mitte olla küsimus – kas ulatada päästerõngas või mitte. Toome siia kõrvale hüpoteetilise situatsiooni, milline narratiiv elanikkonna laiades kihtides on vägagi elus ning mida totaalne meedia ka usinalt kultiveerib. Mis saab siis, kui näiteks Venemaa meid ründab, kas meie liitlased tulevad meile appi või mitte. Kes annab meile vettpidavad garantiid? Kuid ärge unustage, kui me jätame Kreeka saatuse hoolde, võib meie NATO-liitlane Kreeka täie õigusega öelda – kuulge, see on teie probleem, sõbrad. Teil on Venemaaga kana kitkuda, aga meil, näete, on siin omad mured. Ka Kreeka päästmine on kollektiivne kaitse avaldus, kuigi see pole antud juhul sõjaline, vaid majanduslik kaitse.

Ma kahtlustan, et Keskerakonna kui Kreeka abipaketi vihaseima vastase motiivid on siin selgelt omakasupüüdlikud. Nad ei taha mitte Eesti majandust „Kreeka viirusest“ päästa, vaid tahaksid ise sellesse nakatuda ning olla Kreeka asemel, keda päästetakse. Küsimus pole siin mitte selles, kas just Kreekat pankrotist päästa, vaid sellega me päästame ka iseennast, sest naturaalmajanduse ajad on ammu möödas ning ühe eurotsooni liikme krahh mõjutab tahes tahtmata ülejäänuid, kes ei saa enam  majandusüsteemide vahele Berliini müüri ehitada. Küsimus on pigem selles, kuidas kreeklasi päästetakse. Neile ei ole vaja mitte kala vaid õnge, ning siinkohal nõustun täielikult Juku-Kalle Raidiga, et Kreekale tuleks saata mitte raha, vaid raamatupidajaid. Kui päästmiseks on raha vaja, siis tulebki see anda raamatupidajale, täpselt samuti nagu võlgadesse sattunud pereliikme rahapoliitikat hakkab perekond ka kontrollima, mitte ei toideta teda niisama saja euroga. Raamatupidajaks tuleb sinna saata loomulikult majapidamises kogenud preili Hildur Sokk, mitte burksiputka ees majandushariduse saanud Cärlyn-Angelina.

Seetõttu ma soovitan enne emotsionaalsete otsuste langetamist alati sügavalt järele mõelda, mis on meile rohkem kasulik. Lihtne on saata eksinud pereliige assotsiaalsele teele, kuid kas ei või ta meile seeläbi hoopis rohkem peavalu valmistada, sest tema probleemid aina suurenevad ja kellelegi ei meeldi ehk näha prügikastides sobravaid kodutuid, kelle käitumine võib olla ette äraarvamatu, või allutada ta rangele kontrollile. Mida Kreeka aga loomulikult teha ei saa, on jätkata endist majanduspoliitikat. Ta peab oma seitsmese bemari vahetama 15-aastase Honda Civicu vastu, midagi ei jää üle. Rahvusvahelise Valuutafondi kogemus laenude jagamisel võiks olla eeskujuks ka eurotsooni riikidele. Siinkohal on eeskujuks toodud ka Läti näidet, kus  majanduse kriisist väljatoomisel kehtestatud range režiim on olukorda tegelikult parandanud.

Infojulgeolek III: üks on tõde, mingi vale ei saa kustutada igavese tõsielu tuld

@huviline

Milline on ühe demokraatliku vabariigi peamine ülesanne? Tundub, et iga demokraatlik vabariik tuletab oma peamise ülesande põhiseadusest, kuna just põhiseadus kehtestab alustingimused rahulikuks koostööks kodanikele.  Samas on oluline tähele panna ratsionaalse riigi mõiste mahtu. Riigi mõiste haarab ratsionaalseid nähtusi, nt ei tegele riik üksnes kodanikega, vaid ka tema territooriumil ajutiselt või alaliselt viibivate välismaalastega, sh ei tegele riik üksnes elavatega, vaid ka surnutega ja veel mitte saabunud isikutega, nt pärandi jätmine veel sündimata isikule. Riik mõjutab peamiselt normatiivseid sotsiaalseid nähtusi, kuid mõjutab ka normiväliseid personaalseid nähtusi, sh ei tegele riik üksnes kehtiva rahuajaga, vaid ka hüpoteetilise sõjaajaga. Seega haarab ratsionaalne riigi mõiste väga palju, kuid siiski mitte totaalselt, kuna lisaks nimetatud nähtustele on nimetamata kõik teised, mida me tunneme igapäevaste tavapäratute toimingute nime all.  Igapäevased tavapäratud tegevused on seotud evolutsiooni ja konkurentsiga, need ei ole tuletatavad põhiseadusest, nt mäng, nali, fantaasia, keelemäng jt.  Igapäevased tavapäratud tegevused on nagu seemneks kultuurile, millest sündinud sündmuste kogum on kogukultuur.

Ühe demokraatliku vabariigi peamiseks ülesandeks võiks olla riigiidentiteedi sõnastamine, mis on tuletatud põhiseadusest, kuid arvestab laiemalt kogukultuuriga. Riik määrab ennast kogukultuuri alusel läbi rahva identiteedi. Kuid võib olla pole riigiidentiteedi sõnastamine põhiseadusest tulenevalt üldse võimalik, sest põhiseaduses on sõnastatud üksnes juriidilised probleemid.  Põhiseaduse kommentaatorid on juristid, kelle peamine puudus on interdistsiplinaarsuse puudumine: asjatundja, kelle ekspertiis saab olla professionaalne, jääb väljaspool oma vastutusala kärbitud tiibadega lennuvõimetuks kõrvaltvaatajaks. Kandidaat identiteedi sõnastaja kohale võiks olla isik, kellel on arusaamine kogukultuurist, sh filosoofia üldosa alane ettevalmistus ja interdistsiplinaarne elukogemus. Uusaja filosoofid on üldjuhul isemõtlejad või ilukõnelejad, kuid  isegi Platon jäi poliitika teemasse pidama ega saanud sealt kaugemale.

Igatahes valimistel rahvaesindaja tiitli saanud poliitik ei muutu tiitlist tulenevalt automaatselt identiteedi sõnastamise spetsialistiks, vaid jääb tavaliseks kodanikuks. Demokraatliku vabariigi kodanik  teeb alati oma esindaja valimistel valikuid  halbade ja vähem halbade valikute vahel. See häire on põhimõtteline, kuna iga esindus on ebaehe ja vahendlik, samas vältimatu. Mandaat vajab nii nagu iga muu nähtus esindusõiguse valdkonnas jõupingutusi, et säiliks suhe tegelikkusega, rahva identiteediga. Rahvaesindaja esmane ülesanne on kontakti otsimine oma valijaga, et saada juhiseid tööks seadusandjana. Vastasel juhul oleme jesuiitlikus olukorras, kus eesmärk (demokraatia) pühendab abinõu (valimised). Võib juhtuda, et rahvaesindaja kaotab kontakti rahva identiteediga.  Võib juhtuda, et igavese tõsielu tuli kustub söeks.

Iga riik kuulub teatud tsivilisatsiooni, mis on üks kõige laiemaid võrdlusaluseid. Seda tunnetades on rahvusvahelise õiguse kontekstis täpsem rääkida  tsiviliseeritud rahvaste vahelisest õigusest, nagu on õpetanud  Pärnus sündinud maailmajurist Friedrich Martens, kelle üks kuulsamaid sentenseid, nn Martensi klausel, räägib avalikust südametunnistusest. Sellist südametunnistust saab omada täielikult õigusvõimeline õigussubjekt, kes kogumis moodustavad tsivilisatsiooni ja seega saab rääkida ka tsivilisatsiooni  identiteedist. Küsimus on teoreetiline, sest kodaniku jaoks on alati aktuaalsem riik ja rahva identiteet. Kui võrrelda tsivilisatsiooni ja impeeriumi, siis impeeriumi identiteedist on võimalik rääkida üksnes suurte reservatsioonidega, sarnaselt kõigi lõdvalt seotud ühise kogukultuurita ühistutega. Paradoksaalselt impeerium soodustab kultuuri igakülgset arengut, suutmata siiski arendada kogukultuuri. Ilmekas näide tänapäeval on Euroopa Liit, kellel on ajaloolised ühised alused (rooma õigus, kreeka filosoofia, kristlik religioon), aktuaalne sideaine Schengeni lepingu ja euro näol, kuid kogukultuur puudub. Kultuurierinevused, valikulisus ja identiteeditus ei võimalda kogukultuuril tekkida. Seega jääb riik ja tema identiteet ning kogukultuur, samuti rahva identiteedi sõnastamise ülesanne, mida riik ise oma ametniku kaudu ebaeheduse tõttu täita ei saa. Kui aga ametnik astub tegelikult ja mittedeklaratiivselt ametniku rollist välja, siis võib ta osutuda  ainsaks, kelle see õnnestub. Rahva identiteedi sõnastamine eeldab sotsiaalse kompetentsi kõrval, mis on kujunenud kogemuste ja teadmiste konkurentsis, ka riigikorralduse tundmist. Riigi kogukultuur on sotsiaalse nähtusena üks kõige keerulisem võimalikest.

Pahatihti võib kohata rahva identiteedi primitiviseerimist, nt taandades riigid valetajaks (nemad) või mittevaletajaks (meie) ja identiteedi pingeks nende vahel, nt Jaak Aaviksoo.  Esiteks saab riigi subjektiivsest rollist rääkida üksnes välispoliitilisel suhtlemisel teiste riikidega. Teiseks on riigi eneseteadvus alati poliitiline ja protsessuaalne, mille käigus võivad mõned ametnikud hakata oma kõrget positsiooni ülehindama või alahindama. Nad kaotavad usu kogukultuuri. Nad unustavad laulusõnad, et üks on tõde, mingi vale ei saa kustutada igavese tõsielu tuld. Need ametnikud ei oska eristada tõde ja tegelikkust, neil puudub eristamisaluste analüüsi alane ettevalmistus, nende sotsiaalne kompetents ei ole interdistsiplinaarne. Kuid eristamisaluste analüüsi tulemuseks on alati tõe ja tegelikkuse kooskõla, ka pinge olukorras. Järelikult on objektiivne informatsioon võimalik üksnes nimetatud tingimustel, nt kriminaalmenetluses selgitatakse välja tõde. Vahemärkuse korras: Ilmar Raagi essee “Objektiivse informatsiooni võimatusest” ei võta arvesse kriminaalmenetluses kasutatavaid protsessuaalseid põhimõtteid. Tema väidetega saab nõus olla üksnes osaliselt, üksnes juhul kui aktuaalsed ajavahemikud jooksevad kokku ajalooks, seega puhtteoreetiliselt.

Riigi peamine ülesanne on järelikult hoida elavana igavese tõsielu tuld. Kui põhiseaduse muutmise eesmärk ei ole tuletatud rahva tegelikust identiteedist, siis on tegemist eesmärgiga eesmärgi pärast.  Näiteks kui inimesed tahavad postiteenust ja haridusasutusi võimalikult kodukoha lähedal, siis riigiametniku seisukoht, et väikese tulubaasiga on võimatu saada kvaliteetset teenust kodu lähedal, võib õige olla statistiliselt ja formaalset, olles sisuliselt siiski vale. Infojulgeolek kvalifitseerub esitatud kaalutlustel üheks  lihtsaks lõkkeks.

Võitlus Rosenbergi hinge pärast

Baltisaksa kaupmeeste suguvõsast pärit  omaaegne Saksamaa Natsionaalsotsialistliku Töölispartei kõrge tegelane ja idaalade territooriumi riigiminister Alfred Rosenberg sündis 12.jaanuaril 1893.a. Tallinnas, kust ta lahkus  1910.a. 17-aastasena õppima Riia Tehnoloogiainstituuti arhitektuuri. Sõja ajal evakueeriti kool Moskvasse ning Rosenberg lõpetas 1918.a. juba Moskva Kõrgema Tehnikakooli. Sama aasta sügisel emigreerus ta Saksamaale. Tema esimene abikaasa (1915-1923) Hilda Leesmann oli tõenäoliselt rahvuselt eestlanna. Huvitava paralleelina võis olla eestlane ka mõnda aega Tallinnas elanud hilisema Nõukogude Liidu riigipea Mihhail Kalinini abikaasa Katariina Loorberg. Rosenbergi näol on tegemist vaieldamatult Eestis sündinud ja üles kasvanud inimesega, kes on veetnud Eestimaa pinnal umbes seitseteist aastat ja kelle sidemed Eestiga on tugevamad kui siin vaid ajutiselt resideerunud Mihhail Kalininil, kuid milline on tema side Eesti aja- ja kultuurilooga, kasvõi Eesti poliitikaga, välja arvatud tema päritolu?

Ometi on ka Alfred Rosenberg suutnud põhjustada tormi veeklaasis – Tallinna Linnamuuseum pidas vajalikuks austada tema mälestust omaette väljapanekuga, kuid siis väidetavalt „kõrgemate võimude sekkumise tõttu“ (siinjuures pole oluline kas sekkujaks oli välisminister Paet või kultuuriminister Lang, kelle nimedega on spekuleeritud) on ekspositsioon maha võetud, mis omakorda on ajanud tagajalgadele poliitikuid, ajaloolasi kui ka totaalse meedia jüngreid.Mõlemad faktid, nii ekspositsiooni ülespanek kui ka selle mahavõtmine, on küsitava väärtusega. Veelgi enam paneb imestama, et sellisele teise- või kolmandajärgulisele sündmusele avalikus ruumis niivõrd palju tähelepanu osutatakse. Rosenberg on siiski Nürnbergi tribunali poolt kuritegudes inimsuse vastu süüdi mõistetud kurjategija, kelle surmaotsusele kirjutasid alla meie tänased liitlased Ameerika Ühendriigid, Suurbritannia ja Prantsusmaa.

Muretsema paneb aga pigem teatav dualistlik hoiak, mida Eesti ühiskonnas siiski üsnagi palju esineb. Selline dualistlik hoiak muudab võimatuks ka Eestis elavate erinevate rahvusgruppide ühtse ajalootunnetuse. Eestlaste seas kultiveeritakse müüti, et kuna kommunistid vaenasid eesti rahvast ja natsid võitlesid kommunistide vastu, siis järelikult olid nad head. Natsisümboolika esineb paljude eestikeelsete neukkude märgades unenägudes. Teisalt räägib venekeelsete eestimaalaste narratiiv nõukogude armee kangelaslikkusest ja natsiarmee kuritegelikkusest. Sellist diskursust, kus mõlemaid pooli käsitletakse negatiivsena, kohtab haruharva ja eelkõige poliitkorrektsetes ametlikes tekstides, sest see ei mahu totaalse meedia reeglite alla.

Minge vaadake kasvõi suvalise raamatupoe riiuleid, kui palju on välja antud kirjandust kõiksuguste natsi-Saksamaa tegelaste, riigi- ja väejuhtide kohta, mida kohati tasakaalustab vaid samasuguses masstiraažis kirjandus nõukogude partei- ja riigitegelaste kohta. Objektiivne tõda ajalooperioodi kohta on oluline, kuid sellega ei saa maskeerida natsi- või neukkunostalgiat. Tegemist on iga indiviidi seisukohast väga keeruka perioodiga, kus inimesed pidid sageli tegema valikuid ja mitte just alati vaba tahte alusel. Selline on indiviidi traagika, mida ei ole võimalik tagantjärele maha pesta. Nii kurb, kui see ka indiviidi isiklikust seisukohast võetuna võib tunduda, siis pole kangelased need, kes sõdisid Teises maailmasõjas SS-leegionis ega ka Eesti nõukogude laskurkorpuses. Ka mitte need kes võitlesid Soome lipu all, sest nemadki teenisid võõraid jumalaid. Võõraste jumalate teenimine ei tee veel kellestki kurjategijaid, kuid Kangelased on need, kes admiral Johan Pitka kutsel astusid lootusetusse võitlusesse ja üritasid taastada Eesti Vabariiki ja heiskasid Pika Hermanni torni sinimustvalge lipu.

Kui Venemaa armastab eestlasi süüdistada natsimeelsuses, siis millegipärast leidub alati „grupp seltsimehi“, kes üritavad alati kohusetundlikult nendele süüdistustele kinnitusi anda, kas siis sihiteadlikult või lihtsalt rumalusest, ja veenda maailma eestlaste natsimeelsuses. Ilmselt on neukkudele instinktiivselt omane totalitaarsuse ja autoritaarse korra lembus – et riik oleks paks, kord oleks majas ja naabri-Juhan ei möliseks ja siin pole enam vahet, kas neukkuideoloogiat viiakse ellu punalippude või haakristilippude all. Võitlus Rosenbergi hinge pärast, kas see on võitlus, mis väärib pidamist?

Alfred Rosenberg ja Adolf Hitler

Foto: http://images.nationalgeographic.com/wpf/media-live/photos/000/683/overrides/diaries-nazi-alfred-rosenberg_68381_600x450.jpg

Kiriku roll ühiskonnas

@ckrabat

Eestis on puhkenud järjekordne torm veeklaasis – terve rida niiöelda reformimeelseid kristlasi on esinenud petitsiooniga Eesti Kirikute Nõukogule, kõikidele kirikutele ja kogudustele, milles esitatakse üleskutse kiriku suuremale avatusele ja toetatakse ühiskonna humanistlike väärtuste levikut kirikusse. Kindlasti on üleskutses palju progressiivset ning järgimistväärivat, mida võib vaid kiita ja tervitada. Teisest küljest ei tohi unustada, et kirik on eelkõige vaimne institutsioon, mida ei tohiks materialiseerida. Kristluse suurim probleem läbi ajaloo ongi olnud tema materialiseerumine.  Roomakatoliku kirikus sätestus kiriku materialiseerumine Tommaso d’Aquino doktriiniga, mis juhtis kristluse tagasi variseride ja saduseride käsuõpetuse traditsioonide juurde, mille eest Jeesus oli hoiatanud. Kirikuriigist arenes välja riigikirik. Ka protestantismi esiletõus Euroopas aitas kristlikku õpetust siduda materiaalse maailmaga.

Vaimu ja võimu vastuolus peaks kirik ja religioon säilitama ühiskonnakriitilise rolli, kuid võim on materiaalne, käega katsutav ja magus. Kirik on institutsioon, kelle roll ühiskonnas on mitmepalgeline. Ühelt poolt on ta läbi ajaloo olnud vaeste ja rõhutute kaitsja, teisest küljest muutunud sageli maiste võimude tööriistaks alamate vaoshoimisel. Väga paljude jaoks ongi kristlus muutunud materiaalseks käsuõpetuseks, normatiivseks institutsiooniks, millel puudub vaimne alge. Selline kristlus on surnud ja ta ei arene. Inimene on materialistlik olend ja seetõttu ta püüab kasvõi alateadlikult vaimseid õpetusi materialiseerida. Käesoleva petitsiooni probleem on pigem see, et ta ei taha aga kirikut muuta vaimsemaks, vaid püüab suurendada sidet materiaalse maailmaga. Petitsiooniga võideldakse päris naljakate ühenduste “võrdsete õiguste” eest nagu „geikristlaste ühendus“. Mis on kellegi seksuaalsetel sättumustel pistmist kristliku õpetusega? Täpselt samasugune absurdsus oleksid „kristlikud taimetoitlased“, „kristlikud jalgpallurid“ või „kristlikud filatelistid“. Aga miks siis mitte juba “kristlikud prostituudid”? Sellised huviklubid võivad ju olla, aga neil puuduvad paradigmaatilised seosed kristliku õpetusega.

Kristlus ise on olnud mitmepalgeline, kuid ajalugu kirjutavad võitjad ning kristlus ise on tundmatuseni muutunud – dissidentlikust algkristlusest saanud mõjuvõimas institutsioon. Tänavu suvel õnnestus ringi sõita Lõuna-Prantsusmaal kunagistel katarite asualadel. Kuigi katarite usk oli väga rangete nõudmistega – sakramendi (consolamentumi) vastuvõtnud täiuslikud (perfecti) pidid loobuma paljudest materiaalse maailma ahvatlustest, iseloomustas seda religiooni sallivus ja tolerantsus teisitimõtlejate vastu. Askees oli mõeldud täiuslikele, kuid tavausklikele, kes polnud consolamentumit vastu võtnud, ranged reeglid ei kehtinud. Mitte kellelegi ei olnud tee Jumala juurde keelatud või takistatud. Katarite õpetus nägi materiaalsuses kurja isanda Rex Mundi õpetust, millest inimene pidi maiste kannatuste käigus vabanema, liikudes vaimsema maailma poole.

Eesti kristlaste peamine probleem ongi pigem püüd kohanduda materiaalse maailma reeglitega, kus õpetust nähakse variserliku ja saduserliku käsuõpetusena ja vähene tähelepanu vaimsetele väärtustele. Kui see nii oleks, siis ei tekitaks see vajadusi täiendavaks eneseidentifitseerimiseks „gei“, „jalgpalluri“ või „filatelistina“, sest need asjad on iga inimese materiaalsed lõbud väljaspool kristlikku õpetust. Kindlasti võivad taolise suhtumise juured peituda meie minevikus, mida on aastasadu iseloomustanud püüd tungida materiaalsete väärtuste juurde, alamkihi loomulik tung magada kahe kasuka  vahel ja süüa sularasva, milleks tuleb aga käituda just nii nagu ülemkiht käitub ehk siis kuidas reeglid (käsulauad) ette näevad. On ju see, kuidas meist räägitakse ja mida meist arvatakse meile ääretult oluline. Materialistlik pettumine kristluses on viinud aga paljud võitleva ateismi sängi, kus viha ja sallimatust esineb palju rohkem kui ühegi teise religiooni juures. Püüd religiooniõpetust koolidele ära keelata (nagu ükskõik millise õpetuse või nähtuse ärakeelamine) vaid suurendab teadmatusest sündinud vaimupimedust, eelarvamusi ja käsuõpetuslikku religioonitunnetust, sest kirik nagu iga muu institutsioon saab olla humanistliku ühiskonna väärtuslik osa vaid siis, kui ta ei tegutse sellest ühiskonnast lahus, vaid aitab seda paremaks ning elamisväärsemaks muuta.

Tihtipeale aetakse omavahel segamini Vana ja Uus Testament, naaberkülade mehed  Džiisus ja  Jeesus.

Infojulgeolek II: riigikorraldus ja mõned selle kaasaegsed nähtused

@huviline

Infojulgeolek on julgeoleku üks liike, võimalik et mõistena mahukam kui rahvusvaheline julgeolek ja avalik julgeolek, kuid kindlasti sisukam, sest informatsioon on mõistusliku elu ühine alus. Sellele vaatamata erineb igas riigis käibel olev infovahetus. Riigi infojulgeoleku elementideks on identiteet ja informatsioonilise enesemääramise õigus, mida iga rahvas püüab ohtude vastu kaitsta. Kuna ohutut arengut ei ole olemas, siis on aktuaalne ka infojulgeolek, mida teostatakse erinevate meetoditega. Seega, kui me räägime infojulgeolekust, siis me räägime vähemalt kahest elemendist, mille olemus tuleks  veidi selgemaks määratleda.

Informatsioonilise enesemääramise õigus on riigi poolt kehtestatud positiivne õigus, kuivõrd tänapäeval mõistetakse kogu õiguse olemust positiivselt. Seega piiritleb informatsioonilise enesemääramise õigus teatud olukorra, milleks üldjuhul on automaatne andmetöötlus, mis kindlasti kehtib riigi tasandil. Seni ei ole selge inimmõtlemise ja automaatse andmetöötluse erinevus. Mõned räägivad samasusest, eitades erinevusi, sidudes tulevikus aju kompuutriga, teised räägivad vabast tahtest, eitades samasust. Kuid riigi tasandil taandub informatsioonilise enesemääramise õigus automaatsele andmetöötlusele. See on olukord, mida õigus reguleerib ja mille juures tuleb arvestada, et samaaegselt isikuandmete juriidilise kaitsega väheneb võimalus teise isiku kohta andmeid saada. Seega on automaatse andmetöötluse regulatsioon sotsiaalset solidaarsust mittesoosiv, vähendades teatud mõttes ka sotsiaalset usaldusväärsust. Nt allikakaitse seadustekomplekti vastuvõtmise järgselt on ajakirjaniku tegevus vähem usaldusväärne, sest ajakirjanik on kohustatud teatud olukordades ütlusi andma. Kuigi sotsiaalne ühtekuuluvus ja usaldusväärsus langevad nõnda teise sordi väärtusteks, kaalub juriidiline turvalisus selle kahju üles.

Riigi identiteet on olemuselt rahva identiteet, sotsiaalne nähtus, mille olemus kogumina ei ole sõnastatav ühe lausega, raamatuga, filmiga, etendusega. Siiski erineb üks rahvas teisest rahvast nii ajaloo, geograafilise paiknemise kui iseloomu poolest. Öeldakse, et selle äratundmiseks on vaja minna kodunt kaugele, mida teavad rändurid. Erinevuse tuvastamiseks peaks olema võrdlusalus, mis on probleem omaette, sest riik on juriidiline isik õigustloova seaduse alusel, mille adressaatide arv ei ole piiratud. Ometi piiritleb mingi osa rahvast nimetatud adressaatide arvu moel, mida võib määratleda riigi identiteedina ja mis koosneb konkreetsetest isikutest. Seega peab eksisteerima isikute ühine juriidiline võrdlusalus, mida on võimalik kohaldada riikide võrdlusalusena. Mõned on arvanud, et inimeste ühiseks juriidiliseks võrdlusaluseks on inimõigused. Mõned, nt Ilmar Tammelo, on arvanud, et selliseks võrdlusaluseks võiks olla väärikus, täpsemalt inimväärikus. Riigipeal võib olla väärikus, kes on siis selle riigi väärikuse kehastus. Kuid isegi riigipea, kes oskab suhelda, kannab ikkagi endaga oma riigi suuruse, vaesuse, võitlusvõime jne taaka, mis mõjutab tema suhtlemist. Inimõigused on juriidilise nähtusena inimväärikusest sõltumatud. Seega tuleb möönda, et inimeste ühise võrdlusaluse puudumise tõttu kehtib põhimõte, mille kohaselt on igal rahval tuum ja oma tee sõltumata teisest riigist. Riigi identiteet saab tuleneda rahva identiteedist, st sisemisest veendumusest enesemääramise eesmärgil, et isikute ühine juriidiline võrdlusalus (põhiseadus) ei määra rahva identiteeti täielikult. Põhiseaduse kõrval eksisteerivad rahva ebaselged (müütilised) vajadused (stiil, esteetika), nt kõik õpetavad oma lapsi, et kaebamine on inetu, aga põhiseaduses on kaebamine põhiõigus. Sotsiaalse nähtusena on riigi identiteet piiritletav, välistades teiste halvustamise võimaluse, mida erinevusaluste analüüs alati endas peidab, seega ratsionaalselt väljendatav ja on oluline, et riigikorralduslik suhtumine järgiks infojulgeoleku põhimõtet.

Üks kaasaegne riigikorralduslik nähtus on innovatiivne infotehnoloogia. Hetkel veel peetakse kõike mis on seotud ITga progressiivseks, mis ka on seda kindlasti, kuid tähele jäetakse panemata infotehnoloogia juurutamisega kaasnevad kõrvalnähud. Esimene tähelepanek:  IT on juba ammu riigivõimu teenistuses, kuigi algusaegadel räägiti vaba suhtlemise vahendist. Kõrvalnähtusena on IT riigivõimu teenistuses  toonud endaga kaasa vastutuse hajumise. Nii töötavad nt maksuamet, töötukassa, aga ka Eesti Energia, kus töötavate ametnike vastutus on hajutatud erinevate ametnike vahel, kes spetsialistidena teavad üksnes enda kitsast töölõiku. Kuskil Jõhvis või Kuressaares paiknev ametnik ei pruugi isegi kohalikke olusi teada. Igale küsimusele antakse vastus, vabandage, seda mina ei tea, aga helistage sellele ja sellele ja küsige. Toimub vastutuse hajutamine, mis  võib võtta ka ringkaitse vormi, sest ühised eesmärgid seovad organisatsiooni liikmeid. Tuhanded pisitoimingud, iga toimingu jaoks omad protseduurireeglid, mille eest vastutab üks ametnik. Kuid elus mõisteid ei jagata, suheldes on mõistetel kindel tähendusväli ja vastutusala. IT poolt pakutava mugava kodukontoriga on kaasnemas mentaalne jooksutamine.  Tegelikult ei ole isegi paberikulu vähemaks jäänud, pigem kasvanud, sest paljudes täpsust nõudvates valdkondades, nt asjaajamises, kohtumenetluses tulevad digitaalsel kujul andmed kinnitada allkirjaga paberil.

Tunnetades kirjeldatud nähtuse mõju riigi infojulgeolekule, või ka mitte tunnetades, kuid igal juhul on infojulgeoleku põhimõtet järgitud 01.09.2011.a jõustunud Kriminaalmenetlusseadustiku muudatustega, millest üks on mõistlik menetlusaeg. Lisaks juba varem kehtinud kohtuliku menetluse katkematuse põhimõte. Katkematuse ja mõistliku menetlusaja põhimõtet tuleks aga rakendada ka tsiviilelus. Liiga palju on endiselt vastutuse hajutamist, mentaalset jooksutamist ja liiga vähe riigikorralduslikku sisemist veendumust.

Uue riigi sünd III – Palestiina

@ckrabat

Palestiina Rahvusnõukogu kuulutas Palestiina riigi välja juba 15. novembril 1988. aastal. 1993. aasta Oslo kokkulepetega tunnustas Iisrael Palestiina Vabastusorganisatsiooni kui legitiimset läbirääkimistepartnerit, kes esindab Palestiina rahvast ja Palestiina Vabastusorganisatsioon tunnustas Iisraeli riigi õigust eksisteerimisele. Oslo kokkulepetega algatati protsess, mis pidi kunagi tulevikus lõppema olukorraga, mida loodeti saavutada ÜRO Peaassamblee resolutsiooniga nr. 181 (II) 29. novembrist 1947. aastal, võttes suuna kahe riigi – juudi Iisraeli riigi ja araabia Palestiina riigi – kooseksisteerimisele.  Oslo kokkulepetest on möödunud 18 aastat, kuid väga suurt progressi loodetud suunas pole saavutatud. Loodi küll Palestiina autonoomne üksus, de facto iseseisev riik, mida on tunnustanud 126 ÜRO liikmesriiki + Lääne-Sahara.

Aastaks 2011 on olukord jõudnud niikaugele, et Palestiina taotleb ÜRO liikmesust, mis sisuliselt võrdub rahvusvahelise tunnustusega. Vastavalt 1933.a. Montevideo konventsioonile iseloomustab suveräänseid riike neli põhitunnust: alaline elanikkond, määratletud territoorium, toimiv valitsus ja võime astuda suhetesse teiste riikidega. Tänapäeval esindab Montevideo konventsiooni neljandat printsiipi sisuliselt Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni liikmesus. Rahvusvaheliselt tunnustatud riikidest ei kuulu ainult Vatikan ÜRO liikmeskonda. Täit rahvusvahelist tunnustust pole Palestiinal (tunnustanud 126 riiki), Kosovol (hoolimata sellest, et Rahvusvaheline Kohus on tunnistanud tema iseseisvumise seaduspäraseks, tunnustanud 85 riiki), Taivanil (tunnustanud 23 riiki), Sahrawi Araabia Demokraatlikul Vabariigil (Lääne-Saharal, tunnustanud 84 riiki), rääkimata Abhaasiast (6 riiki), Lõuna-Osseetiast (7 riiki), Põhja-Küprose Türgi Vabariigist (1 riik), Transnistriast, Mägi-Karabahhist ja Somaalimaast. Viimase kolme legitiimsust pole tunnustanud ükski ÜRO liikmesriik, kuigi Montevideo konventsiooni kolm esimest tunnust seal toimivad.

Palestiina iseseisvuse tunnustamisele on vastu Iisrael ja suur osa lääneriike eesotsas Ameerika Ühendriikidega. Viimased toetavad küll Palestiina õigust iseseisvusele, kuid see peaks saavutama Iisraeli tunnustuse ehk siis lähtub modernse ühiskonna reeglitest, mis toetab rahvaste enesemääramisõigust tingimuslikult – kõigepealt peab iseseisvust tunnustama endine emamaa nagu juhtus tänavu suvel Lõuna-Sudaanis. Samas Kosovo juhtumi puhul võttis just suur osa läänemaailmast (küll mõningate eranditega – nt Hispaania, Kreeka jt) aluseks rahvuste enesemääramisõiguse, kuigi emamaa Serbia ei olnud territooriumi iseseisvumisega päri. Võib eeldada, et Ameerika Ühendriigid panevad Palestiina liikmestaatuse aplikatsioonile ÜRO Julgeolekunõukogus veto. Ühendriikidega sama meelt on muuhulgas Saksamaa, Itaalia ja Kanada. Euroopa Liit pole jõudnud veel üksmeelsele seisukohale, kuid pigem jääb see positsioon laiemas plaanis sarnaseks Ameerika Ühendriikidega. Huvitaval kombel on Palestiina liitumist ÜRO-ga toetanud Venemaa, Hiina ja Hispaania – just need riigid, kes on vastu Kosovo iseseisvumisele.

Palestiina küsimus näitab veelkord, et globaalse rahvusvahelise õiguse kehtimine on suur illusioon, mida on võimalik rakendada demagoogilistel eesmärkidel ja rahvusvahelistes suhetes määrav jõud on poliitika ja sellest tulenevalt poliitilised topeltstandardid – kuidas kellelegi parajasti tõde lastakse paista. Murelikuks teeb kogu siinjuures vaid Iisraeli-Palestiina konflikti mõju mitte ainult Lähis-Ida julgeolekule, vaid laiemas plaanis kogu maailma julgeolekule. ÜRO 1947.aasta resolutsiooni lahendusest ollakse veel kaugel ja kindlasti on mõjukate ringkondade huvides probleemi säilitamine veel pikemaks ajaks, kuigi tegemist on ühe kõige pikemaajalisema ja plahvatusohtlikuma konfliktiga maailmas. Isegi kui ÜRO ei ole veel mitmete mõjukate liikmete vastuseisu tõttu valmis Palestiina iseseisvust tunnustama, peaks ta aktiivselt liikuma konflikti võimalikult kiire lahendamise suunas. Ühendriikide veto Julgeolekunõukogus ilma Iisraeli-Palestiina läbirääkimiste intensiivistamiseta jääks hüüdjaks hääleks kõrbes ning konfliktioht Lähis-Idas pigem suureneks. Pikemas plaanis võidaksid stabiilsest rahust mõlemad osapooled, kui nad vaid suudaksid loobuda oma lõplikku võitu ette manavatest märgadest unenägudest.

aadressilt: http://www.alanhart.net/wp-content/uploads/2011/01/aa-palestine.jpg

Infojulgeolek: suhtumise muutumine riigis

@huviline

Septembrikuu nohusel hommikul  naabrimehe saksa autoga tööle sõites , kui seisime  hallides toonides mere ääres ummikus, jõudis meie poliitilise alatooniga jutt ühise äratundmiseni, et kõige tähtsam on see, kuidas inimesed suhtuvad erinevatesse ühiskondlikesse nähtustesse. Suhtumised, jah, kindlasti, on muutumises ja midagi kiiret pole loota. Samas ei ole võimalik paremaks muutumist  ära oodata, pannes tähtaja pikemaks kui on keskmine inimese eluiga antud riigis. Kakskümmend aastat on üsna pikk ja põhimõtteline aeg, et mingeid muutusi täheldada. Nii arvas Alexandre Dumas, kirjutades järge “Kolmele musketärile”, nii arvavad paljud isikud antud riigis, mis on taastanud oma iseseisvuse eelmise sajandi lõpukümnendil.

Tundub, et suhtumine on küll kõige tähtsam, kuid  see saab kuidagi meie elu mõjutada üksnes seadusandluse kaudu. Seadusandluses, eriti halduses, aga valitseb tänapäeval primitivism. Küsimus ei ole ülereguleerimises, vaid valitsevates teadvuseseisundites. Isiklikult ei ole küsimus pessimismis, vaid samade tendentside jätkumises, mille juured peituvad ühepartei demokraatias. Isiklikult ei ole küsimus ka isiklikus õnnes, mis mõnikord pannakse riigiasjadega ühte patta, vaid solvavas primitivismis, mis valitseb suhtumises riigi tasandil.

Milles seisneb nimetatud primitivism? Eeskätt oma tee otsimisest loobumises, võttes kõike kunagi õpitut ja õpetatut puhta kullana, teades alateadvuses hästi, et analoogia identiteedi küsimustes on keelatud, sest see eksitab meid ennast võrdlema teiste rahvastega ilma võrdlusaluseta. Tõnu Viigil võib õigus olla, kui ta  õpetab, et Hegeli järgselt puudub alus rääkida rahvuse tuumast. Samuti võib õigus olla Lotmani järgsel semiootikal, mille kohaselt puudub alus üksikul iseseisval infokillul, sest seda lihtsalt pole olemas. Keegi justkui ei saagi ennast identifitseerida ilma kellegi teiseta. Kuid seda võib nimetada ka rahva identiteeti suhtumise primitivismiks, mis on omaks võetud riigi tasandil.

Halba varustust kirudes tunnen ometi, et ainuke tõeliselt õilis konkurents on isiku võitlus vabade loodusjõududega, nt tuulega metsas ja merel, mitte  teise isikuga, kes allub sinuga analoogsetele piirangutele, nt tavadele ja kommetele. Inimühiskond on üks kooslusi teiste hulgas, keda eristab teistest tavatult kõrge normatiivsus, sh mõtlemise normatiivsus, mis menetluslikult (keemiliselt) on käsiteldav elektrolüüsina ja materiaalses mõttes (füüsikaliselt)  elektronide suunatud liikumisena. Semiootika laiendas filosoofia mõistet sedavõrd, et tekkis uus teadusala. Valitsevaks teadvuseseisundiks on saanud suhe, nt looduslik valik, ja suhtumine kui kahe isiku, füüsilise või juriidilise isiku, vaheline konkurents. Tegelikult on peaaegu kõik uusaja suured filosoofid tegelenud põhiliselt ontoloogiliste küsimustega, mille järgi neid tuntakse, otsides olemust või ainet, unustades samal ajal menetluse. Suhe on ikka eespool kui suhtumine.

Seadusandluses ja õiguses on siiski olemas oma tee, seda kinnitab õiguse olemus, ühiskondlik käitumisnormide kogum, ja seaduse adressaat, piiramatu arv isikuid. Käitumisnormide kogumis ei sisaldu üksnes seadusandja tahe kui suhe, mis on käsiteldav riigi identiteedi primitiviseerimisena, vaid ka vabaduse staatus, st piiramatul arvul olukordade positiivseks muutumise võimalusi. Meeldetuletamise korras: demokraatia mõiste kõrval, mida sobib kasutada nii orjandusliku kui kommunistliku olukorra korral, eksisteerib ka vabaduse mõiste.

Üks demokraatlik vabariik otsib oma ülesannet peamiselt oma rahva infojulgeoleku tagamise kaudu, võttes arvesse nii geograafilist paiknemist, poliitilisi realiteete, naaberriikide reaktsioone, majanduslikke seaduspärasusi kui ka antropoloogilisi iseärasusi jm. Nii sõnastatuna taandub infojulgeolek rahva identiteediks, väga multipolaarseks nähtuseks, mida poliitik kui valitseja ei ole võimeline mõistma, sest tema positsioon on üks aste hierarhias. Kui nüüd ka valitseja nõunikud on ise samasugused poliitikud, siis hakkab riigi suhtumine primitiviseeruma, seda hakkab mõjutama seadusandluses ilmnev protsess halduse kaudu, mis kaugeneb rahva identiteedist. Järelikult on suhtumise muutumine riigis teostatav üksnes valitseja suhtumise muutmise kaudu. Kes saab muuta valitsejate suhtumist? Keegi ei saa, välja arvatud valitseja ise. Või siis aeg, kui aja jooksul tõusevad valitsema isikud, keda on õpetatud suhtlema. Kahekümne aastaga ei ole nii juhtunud, kuid vähemalt on saanud selgeks, et seadusega suhtumist ei muuda ja identiteeti ei kaitse.

Identiteet säilib ja rahvas võib jääda isevalitsejaks ka ilma oma riigita, nt eestlased sadade aastate jooksul. Rahva identiteet on tervik ka siis kui ta osa oma suveräänsusest impeeriumile jagab, lihtsalt sellepärast, et jääb tuum, lõpuni defineerimatu käitumisnormide kogum, mida on siiski võimalik mõista. Halduses kavandatavate reformide planeerijad võiksid mõelda selle üle, et filosoofia kolmikjaotus ontoloogiaks, epistemoloogiaks ja aksioloogiaks on põhiliselt menetluslik, mille eel käis mütoloogiline maailmavaade, ka tänapäeval kehtiv aine, andes seega koosmõjus meile siseveendumuse, et asjad riigis on korras, kuna riik ise on oma suhtumist muutnud. Surve teiste riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonide poolt saab olla aktsepteeritud üksnes juhul kui see võimendab iga üksiku rahva liikme tahet olla antud rahva liige ja antud riigi resident.

Lollid – Kes nad on? Kust nad tulevad? Mida nad tahavad?

@ckrabat

Neukkude kõrval on lollid teine väga huvitav ühiskondlik nähtus. Võimalik, et neukkud on üks lollide alamliik. Kuulus antiikfilosoof Sokrates olevat väitnud, et ta teab, et ta midagi ei tea, milles seisnebki tema tarkus. Lollid pole kunagi midagi niisugust väitnud. Lollid teavad alati, kuidas asjad olema peavad, kuidas elu on ja enamgi veel. Lollid on ühiskonna arvukas ja kandev jõud, kes annavad sellele oma näo. Lollide ühiskond on rajatud süü presumptsioonile – „te kõik olete joodikud, vargad, liiderdajad, laiskvorstid, taignapead!“ Kuna lollid kehtestavad reeglid, siis on kasulik neid tundma õppida. Lolle ei maksa segamini ajada narridega, mis on vana, põline ja austusväärne amet. Keskajal teenisid just targad inimesed leiba narridena, kuna narrid vastandusid lollide poolt kehtestatud reeglitele.

Tänane Õhtuleht avaldas intervjuu Aleksandr Zukermaniga, mis oli huvitav eelkõige seetõttu, et seal leidus palju huvitavat informatsiooni lollide ja nende tegutsemismotiivide kohta. Kellele lollid huvi pakuvad, siis soovitan soojalt lugeda. Lollide teenistusse asunud totaalne meedia kujundab ideaalmaailma. Zukerman: „Tean uskumatult palju inimesi, kelle suurim õnn elus on kutse Kroonika seksikate peole. Nad satuvad seda oodates lausa paanikasse! Küsivad, uurivad oma ringkonna inimeste käest, kas kuulus kutse ei peaks juba kohal olema. Vanasti kutsus NLKP, kutsus komsomol. Nüüd kutsub Kroonika.“ Kui lihtne on õndsaks saamine maailmas, kus arvamusliidrid on Nõia-Ints, Dressi-Toivo, Vändra-Aveli ja Iglesiase-Anett. Novgorodi WC, kus õigus antakse sellele, kes kõvemini kisab, on lollide geniaalne leiutis. Lollid karjuvad kõvemini ja valjema häälega kui targad, mis tekitab ilusiooni, et neid on rohkem ja targad peavad lollide tahtele alistuma.

Lollide olulised tunnused on muuhulgas progressivastasus, kolklus, ignorantsus, viha ja kadedus. Lollid vajavad kinnisideesid, mille nimel võidelda ning vaba mõttevahetus (mis põhineb kahtlusel) on siinkohal vastunäidustatud. Millegipärast on inimeste seas kinnistunud teadmine, et austust väärib just selline inimene, kelle teadmised on kivistunud ja kes on kogu oma elu ühe idee teenistusse andnud. Kui inimene areneb ja oma seisukohti ühes või teises küsimuses muudab, seda peetakse millegipärast halvaks ja vaenulikuks. Samas on mõtleva inimese puhul loomulik, et ta võib õhtul arvata mingi asja kohta hoopis teisiti, kui see oli hommikul. Võib-olla sai ta päeva jooksul mingi sellise teadmise, mis tema vaatepunkti muutis ehk siis: kes lasi tõde seekord sedapidi paista.

Kui heita pilk lollide maailma, siis võib seal eristada mitmeid erinevaid liikumisi. Tihtipeale iseloomustab lolle selline nähtus nagu „äärmuslus“. Inimeste seas ei maksa piirjooni tõmmata niivõrd mitte parem- ja vasakpoolsete, liberaalide ja konservatiivide vahel, vaid pigem äärmuslaste ning mõõdukate vahel. On täiesti selge, et äärmuslaste puhul esineb suurem kalduvus reeglisatud ideaalmaailma ehitamiseks ja see läheb lollidele peale. Paremäärmuslasest võib üle öö saada vasakäärmuslane ja vastupidi, kuna äärmuslane ei muuda vaateid, vaid taustsüsteemi. Benito Mussolini asendas sotsialistliku maailmavaate edukalt fašistliku maailmavaatega, kuid ta jäi elu lõpuni äärmuslaseks. Ka Eesti tingimustes on mõnest endisest vasakäärmuslasest-internatsionalistist ühtäkki saanud võitlev marurahvuslane – ei ole midagi uut siin ilmaruumis.

Lollid on vallutanud isegi sellise iseenesest eluterve nähtuse nagu skeptitsim. Skeptitsism ei ole enam kahtlemine, vaid kindel teadmine, otsene millegi vastu olemine õige ja vale kahepooluselisel skaalal. Tänapäeval võib siin-seal kohata igasuguseid kodukootud „skeptikuid“, alates euroskeptikutega ja lõpetades „teadusliku skeptitsismiga“, mida ei tohi segamini ajada eluterve teadmatusega ning kahtlemisega kõiges. Skeptikud teavad väga hästi, et kõik on joodikud, vargad, liiderdajad, laiskvorstid, taignapead. Nemad põletasid Giordano Bruno ja kiusasid Galileo Galileid. Kõige lihtsamalt võib neid iseloomustada terminiga „progressivastasus.“ Selliste skeptikute jaoks pole olemas Jumalat, sest ta pole materiaalne ning allutatav inimeste tahtele. Samaaegselt on lollid leiutanud religioosse fundamentalismi, mis tuleb variseride ja saduseride käsuõpetusest, kus õiged eraldatakse vääradest ja ainud lollid teavad, kes missugusse kuhja parajasti kuulub ning kelle suunas kivi visata. Lollid ju teavad täpselt, kuidas asjad on.

Pilt aadressilt: http://nonzie.com/wp-content/uploads/2009/02/april-fools-04.jpg

Tulemusliku riigikriitika võimalus II

@huviline

Milline peaks see olema riigi- ja ühiskonnakriitika? Mida me kritiseerime, kui me kritiseerime riiki?

Tundub, et mitte igasugune riigi- ja ühiskonna kohta avaldatud arvamus ei oma kriitika kvaliteeti. Nagu igasugusel kriitikal on ka riigi- ja ühiskonnakriitikal oht manduda pelgalt vigade otsimiseks, kuivõrd mingi kriitika esitab oma alternatiivse nägemuse parajasti kehtiva olukorra kohta, mis on iseenesest muutuv või muudetav – see väide on tänapäeval professionaalsete poliitikute poolt aktsepteeritud. Vähe esineb maailmas valitsejaid, kelle arvates mingid õigused on absoluutsed. Enamus arvab, et reformid kuuluvadki riigivalitsemise juurde ning parajasti  kehtiv olukord peab olema pidevalt muudetav. Seega tähendab kriitika nende jaoks integreeritud enesekriitikat:  me teame, et muutusi on vaja ja me teemegi seda.

Tundub, et riigiasjades avalduv enesekriitika  kuulub olemuslikult ebakvaliteetse kriitika hulka. Riigi teema puudutab kogu ühiskonda, see tähendab ka neid ühiskonna liikmeid, kes ei ole parajast valitsejad, aga samuti neid, kes ei ole koondunud valitsusvälistesse organisatsioonidesse ja opositsioonilistesse erakondadesse. Valitsusvälised organisatsioonid ja opositsioon on tegelikult süsteemi osa ja nende kriitika on tegelikult enesekriitika, kus väljapakutavad lahendused tuginevad vältimatult valitsejate vigade ratsionaalsele otsimisele ja leidmisele.

Kriitik ei tea vastuseid. Kui kriitika tahab olla kvaliteetne, siis tema sõnavarasse ei saa kuuluda terminid rubriigist – peab olema. Demokraatlikus poliitikas on tänapäeval omaks võetud põhimõte, mille kohaselt ühelgi tõendil ei ole ette kindlaks määratud jõudu. Sama põhimõte on kehtiv ka kohtumenetluses, kus kohus otsustab koha peal, vahetult uuritud tõendite pinnal, kellel on õigus. Seega tundub, et kvaliteetne riigi- ja ühiskonnakriitika saab olla pigem menetluslik kui materiaalne. Riigi- ja ühiskonnakriitika ei saa olla süsteemikriitika, sest riik toimib üksnes süsteemselt ja ratsionaalselt. Kes otsustab poliitikas, mis on õige ja kuidas juhtida riiki? Kuna vead on iga süsteemi osa, siis otsustab selle oma sõltumatuse säilitanud kriitikute vaba mõttevahetus.  Sõltumatu kriitik kuulub ühiskonda, kuid kuulumata süsteemi, sest ühiskond on mõistena sisukam ja mahukam kui riik. Kokkuvõttes: kvaliteetset riigi- ja ühiskonnakriitikat saab ajada üksnes kriitik, kes on üksiktegija. Ükskõik millisesse sotsiaalsüsteemi kuuludes on võimalik kriitiku sõltumatus kahtluse alla seada, sest iga organisatsiooni aluseks on mingid normid või tavad, mis on tema liikmetele kohustuslikud.

Välistades kvaliteetsest riigi- ja ühiskonnakriitikast süsteemikriitika ja kriitiku isiku suhtes meeskonda kuuluvad professionaalsed liikmed, nt Praxise või Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse analüütikud, jääb järele väga vähe, kuid alati võivad endised juriidilises isikus toimijad hakata toimima füüsiliste isikutena. Kvaliteetne riigi- ja ühiskonna kriitika saabki loota üksnes süsteemi tundvatele kriitikutele, kes mingil hetkel deklareerivad oma sõltumatust üksiktegijana. Lisaks on oluline loomingulisus, mida kollektiivne autorlus alati pärsib ja teemadering. Tundub, et riigi- ja ühiskonnakriitika teemadering saab välja kasvada kõigest sellest, mis teeb ühe riigi elavaks organismiks.

Kui ringi vaadata, siis kõik, mis ühe riigi tänapäeval elavaks organismiks teeb, on kataloogina esitatud karistusseadustiku poliitiliste ja kodanikuõiguste vastaste süütegude võrdõiguslikkuse rikkumise paragrahvis. Need on: isiku rahvus, nahavärv, sugu, keel, päritolu, usutunnistus, seksuaalne sättumus, poliitilised veendumused, varaline seisund ja sotsiaalne seisund, sest just nende seisundite pinnalt pakub minevik kõige enam süütegevuslikke näiteid. Tänapäeval esineb antud olukordi poliitilises elus suhteliselt harva, vähemalt kohtukaasuste tasandil, kuid paljud analüütikud kardavad puudutada võimalikke karistatavaid teemasid. Siit saaks kriitika ammutada ainest.

Toodud teemade valguses jõuame riigi- ja ühiskonnakriitika kõige tähtsama küsimuseni: miks seda teha ja kui seda teha, siis milline võiks olla tulemus? Teiste sõnadega öeldes: kui me kritiseerime riiki, siis milline peaks see olema, mida me kritiseerime? Riik on kõikide organisatsioonide kuningas. Ükski teine sotsiaalsüsteem ei ole saavutanud sellist autoriteeti. Riigist suurem organisatsioon on impeerium (nt Euroopa Liit), mille tingimused on tavaliselt soodsad  loomingulisteks saavutusteks, kuid impeeriumi sisesed suhted jäävad lõdvaks. Impeeriumil ei ole juriidilist autoriteeti, kuna riigid ei ole võrdsed. Ühisrahale vaatamata erinevad näiteks Kreeka ja Eesti rahanduspoliitika nii sisu kui mahu poolest. Riigi autoriteet tugineb kõigi  kodanike võrdsusele seaduse ees, impeeriumi autoriteet aga tolerantsetele vabadustele, kvalifitseerudes pigem tulundus- või mittetulundusühistuks.

Seega tuleb kritiseerida sabas sörkimist (ahvimine, järele tegemine, isikupära unustamine) ja manduvat tolerantsi (julguse puudumine, lõtv suhtlemine, omavalitsuste usaldamatus, võimu võõrandumine). Käesoleval ajal valitsevas olukorras tunnevad paljud ühiskonna liikmed totaalse, selge ja kirkalt läbipaistva dharmaratta jääkülma hingust, mille aur isegi on verifitseeritud, kalibreeritud, akrediteeritud ja valideeritud, kuid lihtsad inimeste vahelised suhted on jäänud tähelepanuta. Ühe väikeriigi moraal avaldub kindlasti ka mõnede tippametnike ja paljude ametnike lihtsakoelises käsitluses, mille kohaselt peab riik oma kodanikest hoolima, s.t. 24h nende elu korraldama ja toetama. Hoolimata sellest, et kriitika kvaliteeti saab kirjeldada lugematu arvu  näitajate kaudu, on teatud näitajad alati põhilised.  Tundub, et kritiseerija ei pea olema isegi rahvusvaheline mees, kuid tunnetuslikult peab ta tundma vähemalt kaks lauset eespool kirjeldatud jäist hingust.

Maakond aastal 2030 – neukkude unelm II

@ckrabat

Jevdossi Kanavaras ja Lehv-Leif Lehvike olid esimeste seas, kes pakkusid uuele võimule oma teeneid ja andsid neile kuuluvad „Maakonna WC” ja  „WC Paberi” riigi käsutusse. Riigistatud „Maakonna WC“ internetiportaalis hakati avaldama uue valitsuse teadaandeid ning ametlikke rahvavaenlaste nimekirju. Rahvavaenlaste identifitseerimisele aitasid kaasa vabatahtlikud WC Oraaklite  pataljonist, mille juhist Lepa Uugust sai Jaroslav Lillekese valitsuse propagandaminister. Rahvavaenlased saadeti peale nende nimede väljahõikamist „Maakonna WC” portaalis äsja rajatud töölaagritesse – ümberkasvatusasutustesse, kus neid püüti Tõe ja Õiguse austamise vaimus ümber kasvatada ning ühiskondlikult kasuliku töö tegemisel rakendada. Ümberkasvatatavad kaevasid kraave, ehitasid varjendeid ning rajasid muid peatse sõja saabumisel elutähtsaiks muutuvaid objekte. Jaan-Saalomon uskus töö positiivsesse mõjusse riigitruu kodaniku kasvatamisel, sest vanade maakondlaste uskumuse järgi pidi töö inimese vabaks tegema. Jevdossi Kanavaras töötas välja ühiskondliku kasuteguri kontseptsioon, mille järgi kodanikud jaotati elualade järgi erinevatesse kategooriatesse vastavalt nende poolt ühiskonna ümberkorraldamisele laekuvale panusele. Ühiskondliku kasuteguriga arvestati kodanike eluolu korraldamisel, palga maksmisel ja sotsiaalsete hüvede jaotamisel. Esmajärjekorras mõisteti töölaagritesse ümber kasvama loomeharitlased ning kunstiinimesed, kõiksugused humanitaar- ja sotsiaalteadlased, kirjanikud, kunstnikud, muusikud, näitlejad – kõik need, kellest ühiskonnal nende madala ühiskondliku kasuteguri tõttu kasu ei olnud ning kes tunnistati ühiskonna parasiitideks.

Kasutute inimeste ümberkasvatamise kõrval valmistasid president Lillekesele muret kasutud loomad. Ta kuulutas välja üldrahvaliku liikumise, millega kutsus kõiki teadlikke kodanikke, kes olid huvitatud  kasutute loomade tapmisest, ühinema hävituskomandodesse. Loomad jaotati kaheks. Kasulikeks kuulutati loomad, kes teenisid inimkonda, eelkõige vastsed rahvusloomad lehmad, kelle tapmine võrdsustati inimese tapmisega. Hävitamisele kuuluvate kasutute loomade hulka arvati need, kelle kasutegur oli inimeste seisukohalt väike, sest neilt ei  saanud liha, piima ega villa ja nad ei paindunud inimeste  tahte alla, sellised nagu metsloomad, aga ka kassid ja isegi koerad. Kampaaniaga „Metsad vabaks” üritati metsad metsloomadest puhastada. Veel enam, „WC Paberis” avaldati lugejakiri, kus süüdistati Pealinna loomaaeda, et see pakub „rahvavaenlastest” loomadele varjupaika. Hävituskomandod võtsid kodanikelt laekunud signaali kuulda, likvideerisid loomaaia, hukkasid sealsed asukad ning saatsid loomaaia töötajad töölaagritesse.

„Maakonna taassünni programmi” kuulus ka rahvusliku alateadvuse vabastamine. Alateadvuse vabastamine tähendas võimsate energiaallikate nagu hirm ja viha vallandamist ning nende muutumist rahvusliku  ideoloogia kandvateks elementideks. Võitlev rahvas muudeti lauspropaganda abil vabaduse sümboliks ning need, kes püüdsid võitluse teelt kõrvale astuda ning kutsusid leppimisele, kuulutati reeturiteks. Reeturid saadeti kas töölaagritesse või raskemate süüdistuste korral hukati. Kuna alateadvuse vabastamine pidi muutuma üldrahvalikuks ürituseks, siis piisas karistuseks sattumisest WC Oraaklite poolt toimetatavasse rahvavaenlaste nimekirja. Maakonna taassünni programmijuht Rudolf kirjutas internetiportaali üleskutse pealkirjaga „Saage vabaks!”, millega kutsus üles Tõde ja Õigust väärtustavaid maakondlasi vastanduma uue ühiskonna vaenlastele ja hävitama võõramaalasi, patsifiste, anarhiste, looma- ja keskkonnakaitsjaid ning muid manduvasse tolerantsi kinni jäänud kodanikke.

Jaan-Saalomon Lilleke teadis hästi, kuidas rahva armastust odava mateeria abil püüda ja pani kokku Maakonna uue majanduspoliitika, mille ülesehitamisel kasutas ta nii sõjakommunismi kui NEP-i kogemusi. Neukkude majanduspoliitikat asus ellu viima  majandusminister Lehv-Leif Lehvike isiklikult. Kõigepealt konfiskeeris ta rahvavaenlasteks kuulutatud isikute varanduse ja neiltt rekvireeritud sularaha jagas ta avalikult rahvale. Raha toodi suurte kottidega Pealinna keskväljakule ja kallati rahva sekka. Lillekeste valitsus soodustas igati laenuvõtmist, sest võlakirjade abil lootis ta rahvast tugevamini riigiga siduda. Laenuvõtmine tehti hõlpsaks ning Maakonna asulate tänavaid hakkasid kaunistama laenuputkad. Laenu tagasimaksmiseks pakuti mitu võimalust. Lisaks rahale võis laenu tagasi maksta tööga, aga ka sõjaväeteenistusega. Niimoodi tekkis Maakonnale peagi vägagi arvukas sõjavägi.

Majandusminister Lehvike lubas lahendada maakondlaste toidumured  ja asus propageerima tervislikku toitumist. Maakondlastele toodi eeskujuks lehmad ja sooviti toitumisel jälgida lehmade toidumenüüd. Lehvike väitis, et seedeorganite talitluselt sarnaneb inimene kõige rohkem lehmadele. Kogu maa rajati täis odavaid söögikohti, tervisesööklaid  „Kuldne Nektar”, kus inimesed said süüa võilillest, orasheinast, nõgesest, oblikast ja jänesekapsast valmistatud roogi ning juua selle kõrvale tervislikku uriini. Kõik maakondlased ei olnud  aga sellisteks ränkadeks elumuutusteks suutelised, kuid neile tuli appi põllumajandusminister Jevdossi  Kanavaras, kes leidis, et maakondlase kõht pidi olema alati täis, sest täis kõhuga inimene on rõõmus ja allaheitlik. Selle tarvis rajas ta rahvusliku burksiputkade keti. Kapten Kuke meeskonna liige kokk Anfissa töötas välja rahvusliku maaburgeri retsepti, millest sai kõikide maakondlaste pidusöök. Maaburger kujutas endast moonisaia vahele paigutatud kotletti, millele oli lisatud hapukoort, kapsast ja praetud sibulaid.

Põhjalikud muutused toimusid Maakonna välispoliitikas. Vanapaganliku uskumuse kohaselt jagunes maailm omadeks ja võõrasteks ning võõrad on püüdnud aastasadade jooksul maakondlasi tule ja mõõgaga alistada, mille tagajärjeks oli kaheksasaja-aastane orjapõlv. Vanapaganakirik väitis, et ristirüütlite orjaideoloogiat eksportisid Maakonda võõramaised organisatsioonid, eeskätt need, mis tulid neukkudele võõrast ja harjumatust Euroopast.  Euroopa Liit ja NATO olid Maakonna  alles hiljuti, Ants Valaku presidentuuri ajal, oma liikmete hulka vastu võtnud, kuid nüüd leidis Lillekeste valitsus, et maakondlased peaksid pealesunnitud orjapõlvele lõpu tegema ja võõrastest organisatsioonidest välja astuma. Maakondlased tahtsid ju elada omamoodi ja keegi ei tohtinud neile ette kirjutada, mis on tõde ja mis on õigus.

Teise olulise välispoliitilise sammuna, rahva soovidele vastu tulles, nagu nad väitsid, nõudis Lillekeste valitsus sõja alustamist põlisvaenlastega. Põlisvaenlastena peeti silmas riike, kes olid minevikus Maakonna ajaloolisi territooriume hõivanud, eeskätt Venemaad ja Eestit. Rahval mõlkus meeles unelm, mida neile rahvusliku alateadvuse vabastamisega sisse süstiti ning mille täitumist nad Jaan-Saalomonilt ootasid. Sõda! Maakonnal puudusid hiilgavad mälestused suurtest sõjalistest võitudest minevikus. Neile meenus vaid, et Iseseisvussõjas, ainsas sõjas kogu nende ajaloo jooksul, olid nad võitnud suurt naabrit Venemaad ja sellega maakondlaste ajalooline mälu suuresti ka piirdus. Kangelastegude jälgi otsides pöördusid maakondlased veelgi kaugemasse minevikku. Sajandeid tagasi, 1187. aastal olid tundmatud sõdalased maha põletanud tollase Rootsi pealinna Sigtuna, kuid ajaloolaste seas puudus üksmeel, kas need tundmatud sõdalased olid eestlased, kurelased või hoopis karjalased. Jaan-Saalomon omistas selle teo vähimagi kõhkluseta maakondlastele. Maakondlased kuulutasid Sigtuna põletamise riigi uue välispoliitika alguspunktiks.

Uus välispoliitika andis rahvale lootust, et kõik mis kord Maakonnalt ebaõiglaselt ära võetud, saab kohe ka Tõe ja Õiguse abil tagasi nõutud. Sõda pidi jalule seadma ajaloolise Tõe ja Õiguse tunnistamise suhetes Maakonna ja tema naabrite vahel ning saavutama Maakonna piiri nihutamise kuni unistatud Hiina müürini. Rahva seas levivatele pärimuste järgi olid need piirkonnad ajalooliselt asustatud soome-ugri rahvastega ning kuulusid seetõttu Tõest ja Õigusest lähtuvalt Maakonnale. Iseseisvussõja järel tunnistas Venemaa Tapa rahulepinguga Maakonna ajaloolisi piire, kuid Lenin suri ja Maakond ei saanud kunagi oma territooriumi tagasi, vaid hoopis Maakond sattus Nõukogude Liidu koosseisu. Nüüd on kätte saabumas tasumise tund ning Tõde ja Õigus peavad taas maksvusele saama. Sõja alustamine nõudis aga ettekäänet. Jaan-Saalomon Lilleke soovitas alustuseks Venemaale kallale minna, lubades neukkurahvale Maakonna piirid taas Hiina müürini viia. „Maakonna WC“ edastas lakkamatult uudiseid kõigest, mis toimus Venemaal, samal ajal kui Maakonna probleemide kohta keelati informatsiooni anda. Osavasti sidus Lilleke kaks riiki teineteise külge, nii et mõlemad ei suutnud enam minutitki teineteiseta hingata. Kõik, mis leidis aset naaberriigis, läks nende kodanikele palju rohkem korda, kui see, mis oma riigis toimus.

Läbi tuhandete „Maakonna WC” portaalis ilmunud netikommentaaride nõudsid neukkud, et Venemaa nende poolt tekitatud ajaloolise ülekohtu eest avalikult vabandaks ja vallutatud  territooriumid Maakonnale tagastaks. Vabanduse esitamiseks saatis president Lilleke Venemaa presidendile kutse tulla iga aasta üheksanda mai varahommikul Narva jõe sillale, kus ta pidi Maakonna presidendi ees sügavasti kummardama ning  maakonnarahvalt vabandust paluma. Maakonna suursaadik Moskvas esitas Lillekese koostatud demarši naaberriigi võimudele ja palus Venemaalt poliitilist varjupaika. Demaršis oli sätestatud, kui Venemaa president kahekümne nelja tunni jooksul nõudele positiivselt ei vasta, siis kuulutab Maakond Venemaale sõja. Jevdossi Kanavaras ja Lehv-Leif Lehvike laiendasid oma äri Venemaale, panid seal püsti internetiportaali „Novgorodi WC“, kes hakkas omakorda nõudma, et maakondlased loobuksid omariiklusest ja ühineksid vabatahtlikult oma väidetava ajaloolise kodumaa, Novgorodi kubermanguga. Maakondlased jälgisid pinevalt kõike, mida „Novgorodi WC“ avaldas, ning andsid sellele kohese vastulöögi „Maakonna WC-s“. Rahvast kutsuti peatse sõja ootuses üles relvastuma ning sõjast pidi saama üldrahvalik üritus. Jaan-Saalomon lubas patriootidele, kes vabatahtlikult sõtta lähevad, kolm pudelit õlut ja pussnoa tasuta välja anda. Kümned tuhanded mehed ja naised võtsid presidendi pakkumise vastu, jõid õlle, võtsid noa hambusse ning asusid tantsusammul idapiiri poole teele, et anda oma elu võitluses ajaloolise Tõe ja Õiguse eest. Vabatahtlikest sõdalastest moodustati piiriäärsetes regioonides maakaitseväe malevad. Teisele poole piiri kogunesid „Novgorodi WC“ üleskutsel vene vabatahtlikud. Mõlema poole piiri kogunenud rahvahulk viitis lõbusasti aega. Nad treenisid sõjaks, lasksid püssi, harjutasid rivisammu, jõid odavat õlut ja viina ning vabadel hetkedel käisid piirijoone ääres vastaspoolt sõimamas ning mõnitamas.

Pealinna keskväljakul, mida kunagi kutsuti Vabaduse väljakuks, aga oli hiljuti Suure Pöörde tähistamiseks Võidu väljakuks ümber nimetatud ning tohutu Võidusambaga kaunistatud, korraldati sõja ülistuseks suur paraad. Rahvale anti teada, et Võidusammas oli püstitatud muistse vabadusvõitluse mälestamiseks ning selle tippu on asetatud ajaloolise kangelase Lembitu kuju, aga kui sambalt kate eemaldati, siis vaatas sealt vastu Jaan-Saalomon Lillekese lemmikkangelase lehminimese Lenini elusuurune büst, mis osutas käega ida suunas. Riigijuhid tõusid Võidusamba ette rajatud tribüünile ja pöördusid toetuse saamiseks rahva poole. Jaan-Saalomon hüüdis:

–          „Mis on vaenlaste palk?”

–          „Surm! Surm! Surm!”

–          „Surm rahvavaenlastele!”

–          „Jaa! Jaa! Jaa!”

Tribüüni ette kogunenud rahvamass toetas oma juhte valjude kiiduavaldustega. Nad võtsid üksteisel kätest kinni ja moodustasid ringmängu, ise lauldes:

–          „Kes aias, kes aias? Lilleke on aias!”

Olgugi et Maakond oli Venemaaga suhtlemisel konflikti lävele jõudnud, mõlkus Lillekesel ikka veel meeles lähedase sugulasrahva eestlaste ühendamine Maakonna võimu alla. Intervjuus rahvusvahelisele meediale nimetas Lilleke Eesti läänemeelset valitsust ristirüütlite käsilasteks. Eesti valitsusele esitati nõudmine, et nad ühineksid oma ajaloolise kodumaaga ning vabaneksid rahvaid lõhestanud võimuusurpaatoritest. Eesti-vastane infosõda kogus hoogu. Neid süüdistati koostöös Venemaaga, rahvusvahelise terrorismi õhutamises ning islami kalifaadi rajamise katses Läänemere äärde. Minevikust eksporditud hirm segatuna vihaga olid tõstnud maakondlaste rahvuslikku eneseteadvust. Isehakanud president Lillekese populaarsusekõver tõusis taevasse. Ta oli oma rahvale süstinud eneseusku ning maakondlased suureks tantsinud. Rahvas, kes oli kaua unistanud Tõest ja Õigusest, oli nüüd valmis talle jäägitult anduma. Jaan-Saalomonist oli saamas Suur Juht, kes on valmis viima oma rahva üllate ideaalide nimel kangelassurma.

Armas väike neukku, kas sina tahaksid aastal 2030 elada sellises riigis?