Aastapäevajutlus V

@ckrabat
Tänasega tähistab blogi oma viiendat sünnipäeva. Käin juba lasteaias. Aastaring on täis saanud ja aurahad tuleb välja jagada. Tänane postitus on kokku 493. Seega on hoog veidi raugenud ja kokku on tehtud 80 postitust aastas, kui varem on see olnud saja piires. Kuid ikkagi päris tugev number. Küll on kasvanud külastuste arv ja seda üsna oluliselt, sest ei langenud kordagi alla 2000 lugeja kuus. Kõige väiksem külastuste arv oli mais (2157). Kõige rohkem külastati novembris (5525), mis on möödunud aastase detsembri (5584) järel üldse teine külastuste arv. Aktiivselt käidi blogi lugemas veel jaanuaris (5157). Kokku on blogi viie aasta jooksul külastatud 116 073 korda ning tehtud 5332 kommentaari. Aastate lõikes on külastatavus pidevalt tõusnud: 6 (2010, 2 päeva); 4550 (2011); 20107 (2012); 24410 (2013); 28063 (2014) ja 38 924 (2015). Kõige populaarsem külastusaeg on olnud pühapäeviti kl 21.00 paiku. Kuna WordPress muutis just enne aastavahetust statistika esitamise viisi, on sobivate võrdlusandmete leidmine tehtud keerulisemaks. Kui vaadata erinevate lugude populaarsust, siis kodulehte tervikuna on külastatud 50 849 korda (2015.aastal – 14 848). Kõige populaarsem postitus on ikka „Mida ennustas Vanga?“, mida on tänaseks kokku vaadatud 9889 korda. Ei oska selle loo fenomeni kuidagi seletada, kuid midagi see ilmselt näitab. Vanga loole järgnevad „Tõelise naise test“ (1612) ja saiti tutvustav „Persona in fieri“ (1258), teised jäävad alla tuhande.

Aasta jooksul olid populaarsemad postitused ikka tugevasti teistest ees „Mida ennustas Vanga?“ (8105); „Charlie Hebdo varjus – mis juhtus Pariisis tegelikult?“ (659); „Kust tulevad pagulased – Eritrea“ (643) ja „Stultoloogi märkmikust II – milleks tappa Kenderit?“ (572). Kõige kommenteeritum postitus oli “Kui Kreeka vastab EI?” (86). Aktiivsemad kommentaatorid olid ckrabat (707), jolli (342), K_V (113) ja huviline (180). Kuna tegemist on eestikeelse blogiga, siis on arusaadavalt kõige rohkem külastajaid 2015.a. olnud Eestist – 35 221. Muljalt käiakse usinamalt lugemas Soomest (1101) ja Ameerika Ühendriikkidest (883), mujalt vähem: Rootsist (158), Suurbritanniast (157), Saksamaalt (111), Norrast, Tšehhist, Austraaliast, Euroopa Liidust, Belgiast, Kanadast, Prantsusmaalt, Jordaaniast, Luksemburgist, Hispaaniast, Taist, Taanist, Hollandist, Iirimaalt, Lätist ja Itaaliast, neist kõigist 20 või enam korda, aga kokku 77 riigist ja territooriumilt. Viie aasta lõikes on kohad veidi erinevad: USA on teisel ja Soome kolmandal kohal, kuid suures osas on riigid samad. Sel aastal külastati lehekülge esimest korda Sloveeniast, mille järel on kaetud peaaegu kõik Euroopa riigid, ainsa silmatorkavama erandiga – Moldova. Kõige rohkem jõuti leheküljele otsingumootorite kaudu (13756), järgnesid Facebook (1895), blog.tr.ee (1242), militaar.net (362), elfikelder.eu (349), nihilist.fm (294), mihkelkunnus.blogspot.com.ee (252), Twitter (214), forum.automoto.ee (168), skeptik.ee (158).

2015. aasta möödus kõikehõlmava murjanipaanika tähe all ja aasta tegijad olid kohapeal valmistatud lollid, kelle mõju ühiskonnas märgatavalt tõusis. Neile on pühendatud ka tänane muusikapala, sest paljud neist pandi kokku Neukkuliidu numbritehastes poltide, mutrite ja seibide osalusel. Murjanipaanika tähelend mõjutas tugevasti ka aurahade laureaatide valikut, kus nominentide hulgas kujunesid välja selged liidrid, nii et täiendavaid kandidaate enam ei esitatudki. Aasta 2015 Jaan Tatika auraha laureaat on loomulikult noorfüürer hr. Jaak Madison, selle aasta uustulnuk poliitikamaastikul, kes näitas ennast tugeva tegijana nii mobiiliäris kui ka naiste sebimises. Võtta ennast riidest lahti ja hakata poliitikast rääkima – sellele ei suuda vastu seista ükski Maarjamaa matsakas neid. Konkurents oli sel aastal väga tugev ja nii mitmedki nominendid oleksid mõnel varasemal aastal aurahavõistluse pika puuga kinni pannud. Eesti esirassist, rahvavaenlaste nimekirja ema ning loodetavasti tulevane Keskerakonna noorliige pr. Kristiina Ojuland jäi küll Jaan Tatika aurahast napilt ilma, kuid säravate sotsiaalmeedia postituste eest kuulub talle ikkagi mainekas Saalomon Vesipruuli auraha. Kurb uudis on see pr. Iivi-Anna Massole, eestisõbralikule Soome kodanikule, kes jäi jälle teiseks nagu ta väidetavalt kaotas ka Kadrioru mõisaproua tiitli eestisõbralikule Läti kodanikule. Temale läheb lohutusauhinnana Ruja laul. Rahvusvaheliste auhindadeni pole me veel jõudnud, muidu pakuks tugevat konkrentsi hr. Donald Trump teiselpool Atlandi ookeani.

Rõõmustava kõrvalnähuna on uus teadusharu stultoloogia jõudsalt arenenud ning lollid on avastanud mitmeid uusi revolutsioonilisi meetodeid, kuidas üksteist ära tunda. Lisaks jääveega ülekallamisele, perse näitamisele ja kokakoola pudeli rindade vahele toppimisele on nad leiutanud condom challenge’i ehk kondoomiväljakutse. Progressiivsemad neist ostavad koguni kaks kondoomi, tõmbavad ühe endale otsa, et nendesuguseid rohkem juurde ei sünniks ja teise pähe, et teised neid ära tunneksid. Millega nad maailma eeloleval aastal üllatada suudavad, kuuleme varsti, kas lähevad Marsile kartuleid kasvatama või asustavad Kuu. Eesti arvukat lollkonda haaranud murjanipaanika kohta on huvitav märkida, et vastu ootusi ei taha paljukardetud murjanid Eestisse kuidagi tulla, nemad, kurivaimud, eelistavad Saksamaad või Rootsit. Pagulaskvoodi täitmisega näeb Eesti kurja vaeva, et mõnda kergeusklikku murjanit siia meelitada ning kui Itaalias ja Kreekas ei õnnestu kedagi ära rääkida, tuleb sobiv näidismurjan ilmselt mõnest Lähis-Ida pagulaslaagrist kohale tirida. Mina pean küll tunnistama, et mind lausa häirib see, et pean poolkohustuslikus korras mingeid pagulasi kartma, et lollidele meeldida. Ma lausa tunnetan teatavat ühiskondlikku survet või ootust, muidu sõimatakse sallivaks või topitakse kusagile rahvavaenlaste listi, samal ajal kui on terve rida palju tõsisemaid reaalseid päriselulisi probleeme, mis tõepoolest vajaksid lahendamist. Eesti ühiskonna areng 2015. aastal näis suunduvat radadele, mis on kirja pandud Ettekuulutuses, tõsi küll, mitte selles Vanga omas. Sellepärast rohkem ette kuulutama seekord igaks juhuks ei hakka, äkki hakkab jälle täide minema.

Araabia kevadest suvesse III – Liibüa tragöödia

@ckrabat
Me oleme siin rääkinud Muammar al-Gaddafist, kes oli üheaegselt nii verine diktaator kui väljapaistev riigitegelane. Mõnes teises riigis või ühiskonnas oleks temast vormitud ajaloo suurkuju, kuid Gaddafi õnn ja õnnetus oli sündida Põhja-Aafrika nafta poolest jõukas, kuid ajalooliselt marginaalses Liibüas. Mõnikord võivad riigijuhtide mõnevõrra arrogantsed ambitsioonid nende riiki tõsta sellele mitte väga loomupärasele aujärjele, nii tõstis Hugo Chavez Venezuela rahvusvahelist prestiiži ning Muammar al-Gaddafi tegi sama Liibüaga. 2011. aastal kukutas Araabia kevadest innustust saanud rahva relvastatud vastupanu rahvusvaheliste jõudude toel al-Gaddafi troonilt, Liibüas toimusid demokraatlikud valimised, kuid 2016. aasta künnisel on Liibüa tragöödia üksnes süvenenud. Tundub, et araabia riigid pole olnud küpsed läänelikuks demokraatiaks ning autokraatliku diktaatori kukutamine on paljud neist viinud kodusõja lävele. 20. sajandi lõpus on jõudsalt esile kerkinud panislamistlik identiteet, mis on kõrvale tõrjunud sekulaarse rahvusluse. Mõõduka religioosse ärkamise kõrval on Araabia kevadest saanud tuule tiibadesse äärmusliikumised, eelkõige Islamiriik (ISIS). Araabia kevade tulemusena seisame silmitsi pikaajaliste konfliktidega Süürias, Jeemenis ja Liibüas ja seda mitte enam erinevate poliitiliste jõudude, vaid ka etniliste ja usuliste gruppide vahel. Egiptus langes taas sõjaväelise režiimi kontrolli alla, kuid riik on endiselt ebastabiilne. Tuneesia on säilitanud demokraatliku riigikorra, kuid sealgi on täheldatav islamistlike meeleolude kasv.

Liibüa Kuningriik tekkis 1951. a. kolme territooriumi – varasemate Itaalia asumaade: läänepoolse Tripolitaania, idapoolse Küreneika ning lõunas Sahara kõrbes paikneva Fezzani põhjal. Kuningaks kuulutati Küreneikas resideeruva sufistliku Senussi ordu juht Muhammad Idris bin Muhammad al-Mahdi as-Senussi, kellest sai kuningas Idris I kuni veretu sõjaväeline riigipööre Muammar al-Gaddafi juhtimisel ta 1969. a. kukutas. Praegu juhib dünastiat Suurbritannias resideeriv Idrisi pojapoeg Mohammed. Sennussi dünastia liige Ahmed Zubair al-Senussi sai 2012. a. Küreneika ajutise valitsuse juhiks. Nagu Süüria ja Iraak , nii on ka Liibüa riiklik identiteet 20. sajandi sünnitis. Traditsiooniliselt on tänasel Liibüa alal valitsenud hõimuühiskond, kus keskvõimul pole kunagi suurt mõju olnud. Hõimuühiskond säilis ka Gaddafi režiimi ajal, kui riigi liider mängis oskuslikult eri hõimude vahelistel vastuoludel ning üritas selle pinnalt ehitada omanäolist süsteemi, jamahiriyat, otsedemokraatia vormi ilma poliitiliste erakondadeta, kuid säilitades ühiskonnas tugevaid hõimusidemeid. Gaddafi poolt välja töötatud ideoloogia järgi valitses Liibüa riiki rahvas ning tal endal oli üksnes rahvajuhi (Qā’id) austav tiitel väljaspool süsteemi ennast. Araabia kevade sündmuste keerises väitis Gaddafi, et tema ei saa kusagilt tagasi astuda, kuna teda pole kusagile valitud ega määratud. Mitmed Ladina-Ameerika ja Aafrika riigid (Venezuela, Ecuador, Boliivia, Nicaragua, Kuuba, Namiibia, Zimbabwe jt) tunnustavad jätkuvalt Gaddafit Liibüa seadusliku võimuna.

Peale Gaddafi režiimi kukutamist 2011.a. võimule tõusnud Rahvusliku Üleminekunõukogu eesotsas olid endised Gaddafi režiimi ametiisikud, kuid revolutsioonikeerises vastaspoolele üle hüpanud endine justiitsminister Mustafa Abdul Jalil ning endine Rahvusliku Planeerimisnõukogu juht Mahmoud Jibril, liberaalsed ja sekulaarsed poliitikud. 2012. aasta juulis viidi läbi esimesed parlamendivalimised. 200-liikmelises parlamendis oli parteidele eraldatud 80 kohta, millest ligi pooled (39) võitis Jibrili juhitud Rahvuslike Jõudude Allianss. Moslemi Vennaskonnaga seotud Õigluse ja Konstruktsioonierakond sai 17 kohta, kuid hõimupõhise ülesehituse, sõltumatute kandidaatide domineerimise ja jõudude üldise killustatuse tõttu osutus uus parlament raskesti juhitavaks koguks. Saabuv kodusõda kogus hoogu. Septembris 2012 ründasid islamistid Ameerika Ühendriikide konsulaati Benghazis, mille käigus sai surma seal viibinud USA suursaadik Christopher Stevens. Sõltumatute kandidaatide toel domineerisid parlamendis mõõdukamad islamistlikud jõud ning 2013. a. valiti selle esimeheks Moslemi Vennaskonnale lähedane berberi päritoluga Nouri Abusahmain. Islamistid saavutasid juhtiva positsiooni Liibüa valitsusasutustes peale seaduse vastuvõtmist, millega keelustati Gaddafi režiimi teeninud ametiisikute osalus valitsusstruktuurides. 2013. aasta lõpus otsustas parlament oma volitusi pikendada. Sellele vastukaaluks nõudis 1969. aasta riigipöördes osalenud armeejuht kindral Khalifa Haftar 2014. aasta märtsis parlamendi laialisaatmist ja alustas mais islamistide vastu sõjalist operatsiooni „Väärikus“. 2014. aasta juunis toimusid valimised uude Liibüa Saadikute Nõukogusse, mis toimusid parteideväliselt. Kuigi kriisiolukorra tõttu oli valimistest osavõtt vaid 18%, saavutasid edu liberaalsed ja sekulaarsed jõud ning islamistlikult meelestatud saadikud võitsid umbes 30 kohta. Peale valimisi viisid islamistlikud jõud Liibüa Koidiku eestvõttel Tripolis läbi riigipöörde ning jätkasid valitsemist vana parlamendi nimel. Valimistel kaotanud jõude esindanud parlamendiliikmete nõudel tunnistas Liibüa Ülemkohus valimised ebaseaduslikuks, kuid suurem osa valituid saadikuid kogunes Ida-Liibüas Tobrukis ning riigis tekkis kaksikvõim. Riigi lääneosas domineerisid vana parlamendi poolehoidjad ja mitmed idaosa piirkonnad, aga ka Zintani ümbrus Lääne-Liibüas, olid uue parlamendi võimupiirkonnas.

Käimasoleva Liibüa kodusõja põhilised osapooled on rahvusvaheliselt tunnustatud Saadikute Nõukogu asukohaga Tobrukis, mida juhib al-Qubbahist pärit jurist Aguila Saleh Issa ja mis legitiimsuses tugineb 2014. a. valimistele ning seda toetavad muuhulgas Egiptus, Araabia Ühendemiraadid, Jordaania, Alžeeria, Venemaa, Tšaad, Ameerika Ühendriigid ja Saudi Araabia. Valdavalt mõõdukate islamistide juhtimisel tegutsevat Uut Rahvuslikku Ülemkongressi asukohaga Tripolis toetavad välisriikidest Katar, Sudaan ja Türgi. Selles koosluses kuulub juhtpositsioon Moslemi Vennaskonnale ja tema juhitavale islamistlikule koalitsioonile Liibüa Koidik. Benghazi Revolutsioonilist Shura Nõukogu ühendab džihadistlikke rühmitusi Ansar al-Sharia (mida seotakse 2012.a. rünnakuga USA konsulaadile), Liibüa Kilp 1 (Gaddafi vastase ülestõusu käigus tekkinud sõjaline rühmitus) ja mitmeid teisi islamistlikke gruppe. Mitmed piirkonnad on iseseisvate kohalike jõudude kontrolli all ning riigis tegutsevad veel al-Gaddafile ustavad Rohelised Jõud. Islamiriigi fenomenist oleme harjunud rääkima Süüria ja Iraagi kontekstis, kuid see rühmitus haldab suurt territooriumi ka lõhestatud Liibüas, keskusega Sirtes, linnas, mille lähedal sündis ja hukkus Muammar al-Gaddafi. Paljud islamistlikud võitlejad, kes aitasid kukutada Gaddafi režiimi, siirdusid Liibüast edasi Süüriasse, kus nad moodustasid Battari brigaadi ning ühinesid ISISega. 2014. a. kevadel pöördusid Battari brigaadi võitlejad Liibüasse tagasi ning kehtestasid võimu Derna linnas Küreneikas. 13. novembril 2014 kuulutas kaliif Ibrahim välja kolm Liibüas asuvat provintsi (vilajetti) – Küreneika, Tripolitaania (Tarabulus) ja Fezzani. Islamiriigi kontrolli all on suurem ala Tripoli ja Benghazi vahel Sirte linnaga ning Derna linna ümbrus Küreneikas.

2015. aastal on ÜRO vahendusel tehtud mitmeid jõupingutusi vaenupoolte lepitamiseks ja kompromissi saavutamiseks. 2015. aasta detsembris kohtusid Tripoli ja Tobruki valitsuste esindajad Maltal ning kirjutasid 17.detsembril Marokos alla vaenutegevuse peatamise leppele, kuid sellest hoolimata on relvad edasi tärisenud. Sarnaselt Süüriaga on algselt autokraatliku režiimi vastu suunatud ülestõus üle kasvanud kodusõjaks, milles islamistlikud jõud võitlevad sekulaarsete jõudude vastu. Tripoli valitsus süüdistab Tobruki valitsust interventsionismi toetamises. Egiptuses eksiilis viibiv Muammar al-Gaddafi nõbu Ahmed Gaddaf al-Dam on teatanud, et Gaddafi pooldajad on valmis sekkuma rahu jaluleseadmiseks riigis ning toetama seadusliku valitsuse (Tobruki valitsuse) tegevust. Ei maksa unustada, et Tobruki valitsuse sõjaline juht Khalifa Haftar oli kunagine Gaddafi lähedane liitlane, kes langes Liibüa sekkumisel toimunud 1986-87 Tšaadi kodusõjas vangi, hüljati seejärel Gaddafi poolt ning suundus eksiili Ameerika Ühendriikidesse. Londoni School of Economics’is õppinud Muammar Gaddafi poeg Saif al-Islam, keda peeti isa järglaseks revolutsiooni juhina, kuid ühtlasi reformimeelseks ning Liibüa majanduse liberaliseerimise ja privatiseerimise eestvõitlejaks, langes riigist põgenemisel vangi ja mõisteti 28.juulil 2015 Tripolis peetud kohtuistungil surma. Teda hoiavad vangis aga Tobruki valitsuse pooldajad Zintanis, mistõttu ei peeta kohtuotsuse täideviimist vähemalt lähiajal tõenäoliseks. Tema venda al-Saadit, kellele Niigeri valitsus algul asüüli andis, kuid hiljem 2014. aastal Liibüale välja andis, hoitakse koos Gaddafi viimase peaministri Baghdadi Ali Mahmoudiga al-Hadba vanglas Tripolis islamistide kontrolli all ning riigist välja on jõudnud videod tema piinamisest. Õnnelikumalt läks Gaddafi abikaasal Safia Farkashil, vanimal pojal esimesest abielust Muhammadil, viiendal pojal Hannibalil ja tütrel Ayeshal, kel õnnestus Alžeeriasse põgeneda ning lõpuks Omaanis asüüli saada. Konflikti jätkudes võib nostalgia Gaddafi režiimi stabiilsuse järele perekonna Liibüa poliitilisele areenile veel tagasi tuua.

Araabia kevade laineharjal 2011 Liibüas. Foto:  https://img.washingtonpost.com/rw/2010-2019/WashingtonPost/2011/10/20/Foreign/Images/Sirte_2.jpg

Jõulumärchen II – Punamütsikese kadunud jõulud

@jolli
Jälle oli käes jõuluõhtu. Punamütsike lösutas diivanil ja näppis jõuetu käekesega telekapulti. Piigal oli alks ammuilma otsa lõppenud ning sellest ja kõigest muust stress kurjoosum peale tulnud. Muinakas Grinchist, kellele ei meeldinud jõulud, oli lõppenud ja koguperefilm “Visa hing” kaks oli just algamas. Ilmselgelt sümpatiseeris see roheline värdjas Grinch Punamütsikesele hetkel rohkem. Visa hinge superkangelane Bruce Willis jäi kuidagi kaugeks ja pani pea veel rohkem valutama. Vist sellepärast, et Punamütsike ise ei olnud oma isiklikku valge maikaga, sorry, hobusega printsi veel kohanud. Teleseriaalis “Armastust otsides” käis kõik palju lihtsamini – noormees ja neiu regasid saatesse, said in real life kokku, armusid, abiellusid ja sõitsid ära muinasjutulisele pulmareisile seitsme maa ja mere taha. Mitte nagu neil Külas, kus noormees ja neiu võisid isegi kokku saada, armuda ja abielluda, aga ära sõita ei olnud neil võimalik, sest isegi siis, kui noored kaalikapõllul või Kulla-Kusti nurgapoes ületunde tegid, ei jätkunud säästetud rahast Välismaale sõiduks. Tegelikult võis välismaaks nimetada iga kohta, mis algas kohe küla heinamaade tagant, sest külarahvas sealt kaugemale palju ei käinud. “Minu küla on minu kindlus”, kõlas Küla vanasõna. Kõik, mis jäi väljapoole, oli ähvardav ja kauge ning sealt tulid Külla Halvad Asjad.

Vahel harva oli mõni külapoiss julgenud külast väljas asuvasse Suurde Maailma minna, Soome küprokki panema või Saksamaale autot tooma. Sellistest kangelastest jutustati veel kaua lugulaule! Ega külarahvas päris täpselt teadnudki, kus need Soome ja Saksamaa asuvad, sest geograafia polnud kunagi nende tugevaimaks küljeks olnud. Linnast saadetud geograafiaõpetaja oli peale esimest kooliveerandit külaeluga kohanematusest depressiooni langenud, jooma kukkunud ja hariduspõllud sööti jätnud. Rahvas rääkis, et kõigele lisaks olla ka lolliks ära läinud, sest kui juba alguses nii tark olla, siis ega see heaga küll ei lõpe! Nüüd nähtigi teda vaid aegajalt täiskuu aegu ihualasti hullunult külakiigel ülevõlli kiikumas ja kriiskamas, et: “Ta liigub siiski!” Selle sügavmõttelise lause autoriks peeti Linnas ekslikult kedagi itaallast Galileo Galileid, kuid külarahvas teadis, et tegelikult kiitis niimoodi kundedele oma Saksast uueks tööautoks toodud kolmkümmend aastat vana mersut hoopiski Küla voorimees takso-Prits.

Takso-Prits ehk Munatänava Priidik oli Punamütsikese emale noores põlves kõvasti külge löönud. Kellelgi Külas ei olnud nii stiilseid viie triibuga Adidase dressipükse, nii paksust kassikullast kaelaketti ega nii vingeid vuntse nagu olid Takso-Pritsul, kes oli selle auväärt hüüdnime välja teeninud, kui Soome kaudu Saksamaale tööle läks ja sealt suvetöölise palga eest mersu tõi. Mis tööd Priidik Saksas tegi, seda ta eriti rääkida ei tahtnud. Isegi purjus peaga, kui teistel meestel silmadesse sära tekkis, keelepaelad valla läksid ja hääled nii valjuks läksid, et külakõrtsi katus lendu tõusta ähvardas, jäi Takso-Prits sõnakehvaks. Eks sellel Saksas “esimese miljoni” teenimisel Munatänava Priidiku autoriteet Külas tugineski. Naiste saunas teadsid külamutid  rääkida, et mees olla koguni “maafias” olnud. Teised jälle väitsid, et Takso-Prits oli Venes kellegi autoriteetse isiku eest, kes ise vangi minna ei tahtnud, suvi otsa kinni istunud ja saanud mersu tollelt tänutäheks. Oli see nüüd nii või naa, kes seda teab, kuid autoriteeti jätkus tal Punamütsikese ema ees kindlasti, sest noormees oli viks ja viisakas, nuuskas alati peenelt kahe näpuga, aga kunagi kätt oma uhkete dressipükste külge puhtaks ei pühkinud – kohe näha, et härrasmees. Lisaks oli tal suitsuaukudest puretud nahkistmetega mersu, millega isegi Punamütsikese ema oli Küla burgerikioski, mida külarahvas lihtsalt burksiputkaks kutsus, ümber sussi vilistanud, kui Priidik teda kaineks rookiks “baranka taha” kamandas.

Priidik oli külainimeste sõnavara mitmete välismaalt kaasa toodud uudissõnadega rikastanud. Temalt pärines ka väljend, et viga on “rooli ja pedaalide vahelises tihendis”, kui keegi oma autoga õigesti sõita ei osanud. Võll, kardaan, pidur, aga ka piider, urood ja dolbajoob, milliseid tehnilisi termineid kasutas ta kaasliiklejate kohta küllalti vabal skaalal, nii et sama lause sees võis teise auto juht olla korraga nii “piider” kui ka “dolbajoob”, olenevalt sellest, millist kurja too takso-Pritsule liikluses teha oli jõudnud. Roolis olles kadus Priidiku muidu loomupoolne unisus nagu tina tuhka. Käsi klammerdus käigukangi külge, uimastesse silmadesse tekkis säde, pilk sihtis esiklaasist välja, kergelt haiglane võdin läbis keha ja tohututes kogustes stressihormoone ründas ajust vereringlusesse… Hoidku alt, kes julges Takso-Pritsule liikluses jalgu jääda… “Türa, süda on sul haige vä?” urises ta eesliikuja peale, kui see Küla ainsama valgusfoori alt kohe esimese kollasega minema ei saanud. “Nägid, nägid jah, mis see urood teeb?”, kommenteeris teist juhti, kes Priidiku arvates midagi valesti tegi. “Piider!”, kraaksatas ta läbi autoakna kolmandale. “Tulen, panen sulle kohe lõuksi vä?” pidas meeles neljandat, andis siis gaasi ja sööstis minema. Kõik see nägi välja nagu möirgaks näljane loomade kuningas lõvi oma alamate peale. Tegelikult takso-Prits muidugi nii vapper mees ei olnud, lihtsalt peale auto leiutamist kellegi Mercedes Benzi poolt sai inimkonna parim osa autos ennast turvalisemalt välja elada, kui näost näkku arvamusi vahetades. Seda võiks ka omamoodi vihateraapiaks nimetada, sest ennast rooli taga avanud kaaskodanik ei karju enam pärast kodus oma naise, laste ja koera peale, on rahulik ja leebe, sest kõik sarvilised ja karvased vägisõnad maandusid lähedaste asemel rooliratta ja esiklaasi peale.

Takso-Prits oli nüüd, kaunis hiliskeskeas, oma noorpõlveaegsete pruutide peale mõtlema hakanud. Eriti sageli mõtles ta aga Punamütsikese ema peale ja nende koos veedetud tormilistele nädalatele. Niisiis riietuski Takso-Prits moekasse punasesse Ferrari logoga dressi, ostis nurgapoest kolm pudelit hundijalavett, murdis mingilt teele jäävalt ilma aiata peenralt lilleõie moodi taime ja suundus Punamütsikese ema vaatama. Esimese pudeli tühjendas Takso-Prits juba teepeal, reispassiks. Teise võttis ette Punamütsikese ema maja trepil, julgustuseks. Kolmanda kavatses ta majaprouale kingituseks viia. Uksele koputamine tulemusi ei andnud, küll aga märkas Priidik, et ülemisel korrusel põles tuli. Kui eelmisel aastal külavanema algatusel Külale slõuganit ehk lööklauset valiti, sest igal enesest lugupidaval külal peab ju välismaa rikaste turistide ligimeelitamiseks oma müügilause olema, kinnitatigi selleks “Heade Mõtete Küla”. Nüüd töötas slõugan täiega, sest peale kahte viina tuli häid mõtteid kui küllusesarvest. Takso-Prits tuli nutikale ideele redelit pidi katusele ronida, et sealt otse rõdule hüpata ja roos hambus, nagu mõni Ladina-Ameerika hidalgo, oma senjoriita ette ilmuda. Priidiku välja mõeldud “Alkohol annab tiivad!” külavanema slõuganikonkursil kahjuks valituks ei osutunud, aga siiski saavutas hääletusel auväärse teise koha.

Niimoodi, pea täis lennukaid mõtteid, roniski mees katusele ja hakkas tasapisi väikeste fokstrotisammukestega mööda katuseharja eesmärgi suunas edasi kõndima. Nooruses külastatud peotantsukursustest oli siinkohal palju abi, sest kui sa käid katuseharjal, siis on väga tähtis hoida tasakaalu. Elementaarne ju! Kõik see suurepärane plaan oleks ilmselt olnud määratud õnnestumisele, kui mitte teele ette poleks jäänud korsten, millega kohtumiseks polnud Priidik ette valmistunud. Kuna ilm oli juba piisavalt pime, ei arvestanud Takso-Prits sammupikkust õigesti, takerdus kinganinaga mingisuguse katuseplekist välja turritava naela taha, kaotas tasakaalu ja kukkus – oh õudust, pea ees korstnasse! Õnneks oli korsten veel vanakooli mantelkorsten, selline suur, avar ja küttelahenduse seisukohalt ebaefektiivne masinavärk, mistõttu maandus Takso-Prits suure kolinaga koldes nii et pool tuba oli tuhka, tahma ja ebemeid täis. Hea veel, et kamin ei küdenud!

Puristades, turtsudes ja oiates ronis Takso-Prits koldest välja. Need, kes veel Jõuluvana mäletavad, teavad, et ka sellele taadile omistatakse võimet ühe öö jooksul korstna kaudu kõiki maailma lapsi külastada ja kingitusi jagada. Takso-Prits oma punastes dressides ja nõgise ninaga nägi küll pigem välja nagu Jõuluvana abiline Must Peeter, kes hiljuti Hollandis poliitilistel põhjustel Jõuluvana meeskonnast ära koondati. Parasjagu oli koju jõudnud Punamütsikese ema, kes tahmases vuntsidega punadressimehes oma kunagist peigmeest ära tunda ei tahtnud ja kutsumata külalise ilma pikema tseremooniata eesukse kaudu välja viskas, kuigi õnnetu vajanuks hoopis esmaabi, sest oli korstna kaudu koldesse kukkudes mitmeid pindmisi vigastusi saanud. Saa siis nendest naistest aru! Maha kukkunud pudeli hundijalaveega leidis aga kolina peale kohale tulnud Punamütsike. Korstna kaudu tulnud jõulumees oli tema jaoks kingi kaasa võtnud. Piiga tuju läks kohe rõõmsamaks ning salamisi pudelist rüübates stress kurjoosum taandus, kuid ühtlasi läks mingil hetkel ka pilt eest ära ja mis edasi sai ning kuidas ta lõpuks Hundi juurde voodisse sattus, ta hiljem ärgates enam ei suutnudki meenutada. Niimoodi läksidki Punamütsikese jaoks sellel aastal Jõulud kaduma… Uudist korstna kaudu tulnud jõulumehest refereeeris Küla kogupereajakiri “Küla Kell”, mis pool lugu ise valja mõtles ja teise poole omalt poolt juurde pani…

Pariisi kliimakonverents: reaalne võimalus parandada maailma

@huviline
Soov maailma parandada jääb tavaliselt lööklauseks või sisutühjaks kujutluseks, sest pole selge, mida tähendab see reaalsuses. Maailma parandamine võib aga seisneda hoopis pisiasjades, nt kui sordime prügi või sõidame CO2 heitevaba sõidukiga. Pariisi kliimakonverentsi osalejateks on suurriigid, väikeriigid ja Euroopa Liit. Eesti ei osale kliimakonverentsil iseseisva riigina, vaid EU liikmena.  ÜRO egiidi all peetav suurüritus ei tegele pisiasjadega, vaid tema eesmärgiks on planeet Maa kliima mõjutamine selliselt, et temperatuuri tõus jääks all 1,5 kraadi Celsiuse järgi. Järelikult on tegemist poliitikaga ja kuna poliitika on alati seotud majandusega, siis eeskätt soovitakse kliimamuutuste mõjutamise jutuga saavutada majanduse seaduspärasuste toimimise jätkumist. Maailma kapitalism areneb sinusoidselt ja mõõna tajudes pingutatakse, et majandust taas tõusule pöörata.

Maailma majanduses on suurimad mängumehed viimasel ajal olnud peamiselt infotehnoloogia võimalusi edukalt rakendanud tegijad (Steve Jobs, Bill Gates), samuti meediaärimehed, kes uut tehnoloogiat usuvad. Eestis on selline nt H.H.Luik. Eelmise sajandi viimasel veerandil hoo sisse saanud infotehnoloogia areng on kapitalismi seaduspärasused edukalt toimimises hoidnud. Nüüdseks on pangandussektor ilma  infotehnoloogia ja tarkvarata kujuteldamatu. Arengutega püüab kaasas käia transpordisektor (Huber või Eestis Wizemile), kuid mõne aja pärast positiivne hoog tõenäoliselt raugeb ja asemele peavad astuma muud tegurid. Juba praegu on väikeste alustajate võimalused suurte (Google) kõrval  ahenenud. Kliimamuutustega võitlusesse astumine avab aga uued perspektiivid maailma majanduse arengule, võimaldades jätkuda kapitalistlikul progressil.

CO2 heitekoguste vähendamiseks on vaja mitmetel majandusaladel lahendada ülesandeid, mis viib ka rahaliste vahendite tootmisele, uute materjalide, energia salvestamise või makseviiside leiutamiseni. Majandust hoitakse dünaamilisena ka rahaliste vahendite liigutamisega, et kapital saaks rohkem liikuvamaks ja läbipaistvamaks, mis on Pariisi kliimakonverentsi rahastamise mõte. Paljudel riikidel jääb puudu rahalisest, haldusalasest või tehnoloogilisest suutlikkusest, mida on vaja heitkoguste vähendamiseks või kasvuhoonegaaside mõjuga kohanemiseks. Neile on plaanitud anda abi, et nende omakapitali tootlust suurendada või siis üldse saavutada mõningane tootlus.

Paraku jätab meedia meile Pariisi kliimakonverentsi toimumisest ja põhjustest ebatõese või vähemalt moonutatud pildi – nagu oleks üldse vaja arutada, kas kliima soojenemine on inimtekkeline või planetaarne.
Reporterid annavad sageli lugejakonnale väärsignaale. Pole mingit vahet, kas me usume uuringuid või mitte, samal ajal kui Eesti soojad talved on reaalsus. Teadust ei tohiks kinnisilmi materjale lugedes uskuda, eriti teades teaduse arenguloogikat, mille kohaselt tuleb alati püstitada uus eesmärk ja saavutada lahendus tuginedes vanadele autoriteetidele (viitamine). Igaks viisaastakuks uued ülesanded, aga inimese eluiga polegi võib-olla rohkem kui kuusteist viisaastakut. Samuti on väär poliitika ja majanduse lahutamine teineteisest, nagu polekski ühiskondlikul lepingul erilist tähtsust, mis eeskätt on sõlmitud heaolu kasvu mõttes. Pole ka juhtunud lugema, et keegi meedias kliimamuutuste ja sõjalis-tööstusliku kompleksi omavahelisi suheteid oleks lahanud. Paraku on ebakvaliteetsest ja meelelahutusele orienteeritud, noorreporterite ringvaadetest ja pildilis/koomiksilaadseks moondunud meediast mõjutatud nii valitsejad kui valitsetavad. Reaalne võimalus maailma parandada planeet Maa kliimamuutuste kontekstis saab tulla järelikult läbi kvaliteetsema ajakirjanduse. Muus mõttes jääb kõik isiklikule tasandile.

 

Kliimamuutuste 11 tagajärge. Pilt: http://www3.epa.gov/climatechange/kids/images/scientists-clues-print.jpg

Repliik inimõiguste päeva puhul – kas lollide jaoks peaksid kehtima inimõigused?

@ckrabat
ÜRO Peaassamblee kiitis 1948. aasta 10. detsembril heaks rahvusvahelise inimõiguste ülddeklaratsiooni. 10. detsembril tähistab maailm rahvusvahelist inimõiguste päeva. Eesti Inimõiguste Instituut korraldas sel puhul Tallinnas esindusliku konverentsi, mille juhatas sisse Vabariigi President Toomas Hendrik Ilves ja kus osalesid mitmed oma eriala eksperdid, teadlased ja poliitikud. Õiguskantsleri koduleheküljel meenutatakse inimõiguste ülddeklaratsiooni esimest artiklit, mille järgi sünnivad kõik inimesed oma väärikuselt ja õigustelt võrdsete ja vabadena. Küsimused sellest, mida tähendab olla inimene ja mis on meie väärikus, olid aktuaalsed ÜRO inimõiguste ülddeklaratsiooni vastuvõtmise ajal ja on seda ka praegu. Mitmed riigid (Uus-Meremaa, Hispaania,  USA New Yorgi osariik) on tõstatanud inimahvidele inimõiguste andmise. Kuid ikkagi tuleks kõigepealt defineerida, kes on inimene ja seda seoses lollide massilise lõimumisega inimeste sekka. Kas inimõigused kehtivad ka lollidele ja kui jah, siis miks? Kas lollidel peaksid olema inimõigused, kuigi on teada, et nende arvukus ja mõju planeedil kasvab progressiivselt, mis ohustab hukule määratud inimkonna eksistentsi? See toob fookusesse ka tehisintellektidele inimõiguste andmise, sest teatavasti on ka lollid geneetiliselt muundatud robotid, kelle kontseptsioon töötati välja ammustel aegadel Nibirul ning kes sealsete reptiilide poolt kunagi Maale asustati tõrjumaks välja inimesi ja teisi looduslikke organisme, planeedi põliselanikke.

Paola Cavalieri ja Peter Singer alustasid 1993. aastal “Inimahvi projekti”, et kiskuda maha barjäärid inimeste ja mitteinimeste – loomade vahel. Peter Singer kirjutab: “Kuidas saame keelduda tagamast samasuguseid õigusi inimahvidele, kes ületavad selgelt teatud osa inimesi nii ratsionaalsuselt, eneseteadvuselt kui ka emotsionaalsetelt sidemetelt teistega?” Inimõiguste omistamine tehisintellektidele, robotitele ja lollidele, on aga hoopis teisest ooperist.  Hästi palju jama on tulnud sellest, et liikidevaheliste erinevustega ei arvestata. Inimõigused võiksid olla ainult inimeste jaoks ja lollidele võiksid jääda lolliõigused – lõuad pidada ja edasi teenida. Lollide inimõigused tõstatuvad eriti teravalt tänasel päeval, kui praktiliselt igaüks võib toanurgas lolli valmis teha ja temalt ei nõuta isegi minimaalsete kvalifikatsiooninõuete täitmist. Autojuhtimiseks või töökohale kandideerimiseks tuleb eelnevalt läbida koolitus, sooritada eksam ja esitada vastav tõend. Lolli võib aga igaüks omal käel poolte kokkuleppel toanurgas valmis teha ja ühiskonnale üleskasvatamiseks esitada. Miks ei ole see tegevus litsenseeritud? Kõigepealt sooritad eksami ja alles siis lubatakse linade vahele … Praegu liigub protsess kuidagi vastupidises suunas – lollid omandavad üha rohkem inimõiguseid ja inimestele jäävad lolliõigused, sest nad ei suuda Novgorodi WC-s lollidega võidu joosta. Karda lolli, aktiivne loll on ju ühiskonnale ohtlik.

Jaan Tatika ja Saalomon Vesipruuli aurahade nominendid V

@ckrabat
Aasta hakkab lõppema ja auhinnad tuleb jälle välja jagada. Persona in fieri viiendal aastapäeval peame meeles uusi Jaan Tatikaid ja Saalomon Vesipruule, kelle poolest eesti rahvas alati on väga produktiivne olnud. Käesolev aasta meenutab mitme külje pealt eelmängu düstoopiale Maakonna sünd, kui seisame silmitsi murjanipaanikaga ja süvenevale sallimatuse levikule Viha Vabariigis. Ametlik reageering sellele nähtusele on – Juku pea ei ole kandiline ehk üha suurenevad pindu ühiskonna mädapaises ei soovita märgata, mistõttu on sõna võtma sunnitud koguni välisriikide kaubanduskojad, kes kirjutasid Eesti valitsusele avaliku kirja: “Viimase aja pagulaste vastuvõtmise vastuolude valguses on välismaalaste kogukond Eestis, eriti teistsuguse nahavärviga inimesed, märganud verbaalse ja füüsilise ahistamise sagenemist. Mõnede poliitiliste liidrite sõnavõtud, kus mõistetakse hukka pagulasi ja välismaalasi, koos võimetusega neid rünnakuid selgelt hukka mõista, on andnud hoogu äärmuslusele. Suhtumine põgenikesse ja rünnakud välismaalastest tööliste ning sõjaväelaste vastu on hakanud progressiivse riigi mainet rikkuma.” Poliitikute jaoks on murjanipaanika odav ja populaarne vahend sulgemaks silmi riigi ja ühiskonna tegelike probleemide ees. Kui teoorias on avalik arvamus Venemaa-kriitiline, siis praktikas kiputakse järgima just sealseid väärtushinnanguid. Neukku on jälle moes. Kindlasti omab murjanipaanika õhutamine kui nähtus tugevat mõju selle aasta laureaatide nimetamisele.

Tuletame meelde, et 2014. aasta aurahad läksid tuntud tegijatele, vastavalt poliitilise kameeleonlusega kuulsaks saanud hr. Eerik-Niiles Krossile ja kõvahäälne arvaja Novgorodi WC-st hr. Priit Pullerits. Kes on aga Jaan Tatikas 2015? Keda me jääme mäletama kui Saalomon Vesipruuli 2015? Jaan Tatika auraha himustab särava komeedina Eesti poliitikataevasse tõusnud genosse Jaak Madison, kuid talle pakub väärilist konkurentsi murjanipaanika ema pr. Kristiina Ojuland. Kindlasti tuleb ära märkida Eesti poliitika grand old mani Edgar Savisaart aka artist Savikat ning noorpoliitikuid, kuluhüvitiste kulutamise eesrindlast hr. Kalle Muulit ja pr. Maire Aunastet, kes vahetasid ajakirjanikukarjääri Riigikogujate turvalise pensionisamba vastu. Viinalembeline saunasõber hr. Priit Toobal väärib samuti nominentide sekka lülitamist. Pr. Anna-Maria Galojani säravale poliitilisele karjäärile lisas väärilise finaali veebruarist juulini Eesti maksumaksja poolt kingitud puhkus Harku naistevanglas. Jaan Tatika auhinda vääriksid ka IRL noored konservatiivid eesotsas pr. Linda Eichleriga vääramatu soovi eest saada siniselt äratatuna osadust Maakonna sünnist ning viia läänelike väärtuste kaitsmise lipu all loodud Isamaa, millest tänaseks on saanud IRL, Arnold Rüütli ja tema sõprade Rahvaliidu, mille õigusjärglane EKRE on, hõlma alla.

Pr. Kärt Anvelt, dopinguguru Bernatski maaletooja, väärib kindlasti Bonnieri preemia kõrvale ka Saalomon Vesipruuli auraha, sest kuigi suure pauguga vallandunud skandaal heitis viha ja soppa mitmete spordikuulsuste peale, ei õnnestunud tal vihakampaaniat asisemate tõenditega toetada, kuid uue silmapaistva lolli hr. Bernatski esitamisel talendikonkursile Nõia-Intsu ja Iglesiase Aneti kõrvale väärib kindlasti tunnustamist ning Eesti kollase ajakirjanduse grand old lady meelespidamist. Eesti ajakirjandus tegeles möödunud aastal kõvasti murjanipaanika laineharjal viha ja sallimatuse õhutamisega, mistõttu mitmed tundmatuks jääda soovivad meediaaktivistid võiksid saada ära märgitud. Minevikuvaimudest võiks Saalomon Vesipruuli preemiaga pärjata hr. Mart Kadastikku aka sm. Jaak Kaljot, kes nüüd on oma suure eeskuju järel siirdumas kirjanduspõllule. Mart Kadastikku ja tema vaimu “Postimehe” toimetuses tuleb kindlasti tunnustada Eesti ajakirjanduse kolletumise ja neukkulike väärtushinnangute juurutamise eest Eesti ühiskonnas. Võib-olla tasuks meeles pidada Soomele solvumissõja kuulutanud pr. Iivi-Anna Massot ? Miks mitte hr. Jaan Kaplinski Venemaad imetlevaid ja hr. Indrek Hargla Venemaad vihkavaid postitusi, sest mõlemad teenivad tões ja vaimus Viha Vabariiki? Persona in fieri peab meeles pr. Kristiina Ojulandi kuulsaid Facebooki postitusi, mistõttu võiks ta paralleelselt kandideerida ka Saalomon Vesipruuli aurahale. Sotsiaalmeedia ei ole väiksema tähendusega meedialiik ja kusagil pole öeldud, et auraha peab minema põhivoolu meedia esindajale. Kui teile meenub veelgi väärilisi kandidaate kahele väärikale aurahale, palume nendest lahkesti teada anda.

Baru biirge. Murumängud gladiaatorite areenil Saha moodi.

Leviathan

@huviline
Õigusriigiga, selle tsiviilse ja avaliku osaga, tuleb piiri pidada, muidu hävitab see inimesi nagu suur merekoletis Leviathan ega paku enam kaitset, milleks riik on mõeldud. Reeglite kehtestamine ühiskonnas on ettevõtmisena tegelikult primitiivne, kui sama tulemust oleks võimalik saavutada reeglit kehtestamata. Mõtlemisviisina aga näitab reeglite kehtestamine ühiskonna laiskust, täpsemalt rahvaesindajate mõttelaiskust, kuivõrd seadusi kehtestab meil Riigikogu. Me ei saa kõiki nähtusi maailmas reguleerida või seadustega sunniviisiliseks muuta. Riik peaks läbi nägema liigse reguleerimise primitiivsuse, kuivõrd on olemuselt ratsionaalne.

Väidetavalt üle 50% Eesti rahvast on kantud karistusregistritesse, kas väärteo- või kriminaalkorras, mis tingiski Karistusseadustiku reformi vajaduse. Tsiviilkorras mõistetud õiguse hulk on aga veel suurem. See ongi hiigelsuur Leviathan, mis meid rõhub, sest õiguse teine pool on väär, nad on värdjad, mõned on öelnud isegi moraalsed värdjad (Rein Raud), kelle arvates õigus on moraalist lahutamatu. Kas aga on? Võib-olla ei tuleks seaduskuulekust pidada moraalinormiks. Poliitilise vastutuse mõiste tänapäeval koalitsiooni mõttes tähendab paraku oma kohustuste täitmata jätmist, nt Estonian Airi juhtumi puhul. Riigijuhtimisega kaasnevate kohustuste lükkamist mujale, ministri vastutusalast välja. Ministritel (Juhan Partsil) on ükskõik, nad on üksinda oma õiguses veendunud ja valmis tehtud otsuseid lõpuni kaitsma. Aga Leviathan võib paljalt oma kohalolekuga viia kaitsetu üksikisiku enesetapuni, nagu juhtus kriitikute poolt tunnustuse pälvinud ja kõrgelt hinnatud Venemaal toodetud Andrei Zvjagintsevi filmis „Leviathan“, mis võitis parima võõrkeelse filmi Kuldgloobuse jaanuaris 2015.

See film räägib tänapäevast, kaasaegsest maailma õigusriigist, Leviathanist, mille sarnane olukord valitseb kogu kapitalistlikus tsivilisatsioonis. Tõenäoliselt on „Leviathan“ arusaadav ka Jaapanis, Hiinas, Aasias või Aafrikas, aga kindlasti saavad filmisõbrad USAs, Euroopa Liidus, Venemaal ja Eestis sellest aru ühtemoodi. Venemaal, nagu ka Eestis, Euroopa Liidus ja USAs on kuulutatud välja võitlus korruptsiooniga. Korruptsioon on tont nr. 1, riigi alustalade peamine hävitaja. Õiguskaitseorganite arvates on korruptsioonist, samuti rahapesust, saanud kõige võikam kuritegu, mille väljajuurimine käib ühele riigile üle jõu. Võitlus korruptsiooniga rahvusvahelisel tasemel eeldab riikide koostööd. Teatavasti USA ja Venemaa vahel koostööd korruptsiooni vastu võitlemises pole, nende vahel käib pidev poliitiline kemplus. Aga vaimsed jõujooned, hoiakud ja suhtumised, on samasugused. Leviathan ajab oma lõuad pärani, neelab pudi, mis sealt sisse voolab ja möörgab kõmiseval häälel kontinendilt kontinendile: tapa ennast üksikisik, õigusriik on võimas!

Tänapäeva mood, kuidas suhtub riik tsiviilühiskonda või tsiviilühiskond riiki, riietab süüdimõistetud vabaduse kaotusega, kergitamata seadusekuulekate süütute surma puhul kulmugi. Kadunud inimeste otsimisega tegeletakse moepärast. Kuhu kadus naine? Ah, mis tähtsust sel on, inimesi kaob kogu aeg. Valu talumine kaine peaga on viimane suurim sund. Pole ime, et Eestis just sotsiaaldemokraadid on hakanud kainuse propagandaga endale poliitilist kapitali koguma. Valusad kaadrid lootusetusega maadlevast ohvrist, kelle silmis kriminaalne joove. Ta ei suuda taluda ükskõiksust üksi, seadusekuulekate kainete seltsis, kelle ekskavaator juba töötab. „Leviathani“ ajatu sõnum meile: peatage õigusriik, mida juhivad moraalijüngrid! Peatage ükskõiksed kaaskodanikud, kes kainete kalasilmadega oma taskuid täidavad riigi vahendeid kasutades, kellel pole sooja ega külma hukkunud kaasmaalastest. Väärtuspõhine tsiviilühiskond purustab meie südamesooned, kus kunagi voolas kaasatundev veri, nüüd aga moraalijüngrite sinine veri.

Leviathan. Pilt: http://cdn3.membean.com/public/images/wordimages/bkgd2/leviathan-large.jpg?51ba00289f8ac0acbf923efc6d728acb41c0ace8