Detsember 2012 – Nibirust ja teaduslikust maailmavaatest

@ckrabat

Käesolevat 2012. aastat on peetud pöördeliseks ning teda on seostatud maiade kalendri järgi saabuva maailma lõpuga. Sündmusega on kaasnenud väga palju numbrimaagiat – 21.12.2012, kuid kas kuupäev on kogu protsessi juures üldse oluline? Samast kultuuriruumist pärinevate asteekide kalendri järgi peaks maailm otsa saama alles aastal 2028. Igasugune apokalüptiline ootus loob  faktide ja spekulatsioonide rägastikus eelduse õigustatud küsimustele oodatava sündmuse sisu ja vormi kohta. Kõigepealt peame selgeks tegema, mida me maailmalõpu all üldse silmas peame? Kas me mõistame maailmalõppu kõikehävitavalt materiaalsena või siis vaimsena, mis möödub eriliste katastroofide ning purustusteta? Maailmalõpu ootuses võime tuua paralleele sündmustega kaks aastatuhandet tagasi Palestiinas, kuid sealgi seisis maailm oodatud materiaalse maailmalõpu asemel silmitsi vaimse maailmalõpuga, kus hirmul ja karistusel põhinev Vana Testamendi käsuõpetus sai  ühel päeval otsa ning vähehaaval hakkas inimkonnani jõudma tundmatu Galilea prohveti Jeesuse toodud Uue Testamendi õpetus, mis õpetas inimesi ligimestest lugu pidama.

Faktide ja spekulatsioonide rägastikus on vett sogastanud mitmed apokalüptilised tähtpäevamaagid nagu Ameerika Ühendriikides elav 90-aastane jutlustaja Harold Camping, kes on välja pakkunud mitmeid kuupäevi, aga neist mitte ükski pole seni tõeks osutunud. Kohalik megaautoriteet, staarnõid ja telesaate „Selgeltnägijate tuleproov“ osavõtja Nõia-Ints on teada andnud, et maailmalõpp ei tule mitte kunagi.  Teine arvamusliider, Eesti meedia staarskeptik Martin Vällik on arvanud, et „2012. aasta maailmalõpp on justnagu kogu New Age liikumise kvintessents, omamoodi Jeesuse teine tulemine, mida härdalt oodata, karta, loota, milleks ette valmistada.“ Mida arvavad saabuvast maailmalõpust Iglesiase-Anett ja Dressi-Toivo, pole kahjuks teada.

Jeesuse õpetuse näol on tegemist ühe maailmausundi kontseptsiooniga, aga kui me võrdleme Jeesuse tegevust Palestiinas muistsete tolteekide jumala Quetzalcoatliga, siis võib leida seal paljugi sarnast. Quetzalcoatl oli habemik valge mees, kes kandis pikki rõivaid ning andis edasi armastuse sõnumit, keelas vereohvrid ja õpetas ainujumala õpetust. Ta andis tolteekidele palju asju sh nende kultuuri ja kalendri. Lõpuks jättis ta tolteegid maha nende usujuhtide vaenulikkuse ning tagakiusamise pärast, kuid lubas ühel päeval tagasi tulla ning lahkus üle ookeani idast. Tagasi ei pea tulema ilmtingimata sama isik, vaid sama sõnumit kandev suur prohvet. Sarnasused kristliku õpetusega on ilmsed, kuigi meie teadmiste kohaselt elasid asteegid, maiad ja tolteegid muudest tsivilisatsioonidest isolatsioonis.

Maailmalõpp ei pruugi ilmtingimata kaasa tuua materiaalset katastroofi ning elu kui selline jätkub, kuid ta võib viidata muutustele vaimses dimensioonis. Teatud märke võib siin näha süvenevas vastupanus kehtivale maailmakorraldusele, toimugu see siis läbi aktiviseerunud keskkonnaliikumiste, mis võitlevad kasvuhoone efekti ja kliimasoojenemise vastu, Occupy-liikumises kehtiva majanduskorralduse vastu, kuid ka juba pikkade traditsioonidega sõjavastastes liikumistes, mis kulmineerusid eriti tugevasti Iraagi sõja ajal 2003.a. Võitlus kontrolli kehtestamise vastu Interneti üle (ACTA; SOPA; PIPA) või  ka Wikileaks, kes võitleb tõemonopolide kehtestamise vastu maailma avalikkuse infoväljas, on sama puu erinevad harud. Opositsioon kehtiva maailmakorralduse vastu ei ole enam kindlalt maailmavaateline nagu 19.-20.sajandil ning see võib ühendada nii parem- kui vasakpoolseid tõekspidamisi libertaarlastest anarhistideni.

Meie teadmised inimtsivilisatsiooni tekke kohta on paratamatult lünklikuid, sest säilinud materjale on vähe ning läbi nende edastatav teave võib olla aegade jooksul moondunud. Ajalooline teave on alati olnud valikuline ning seetõttu ebaobjektiivne. Ta põhineb alati mingisugustel subjktiivsetel valikutel. Kui me võrdleme muistset sumeri mütoloogiat paljude teiste kultuuride mütoloogiaga, siis võime leida sealt palju algallikalisi sarnasusi. Inimtsivilisatsiooni tekkemüüdid sobituvad hästi ka müüdiga planeet Nibirust, kelle asukad aegade hämaruses maale sattusid ja panid aluse siinsele kromanjoonide tsivilisatsioonile. Meie teave Nibiru kohta on valikuline, äärmiselt subjektiivne ja põhineb kaasaegselt tõlgentatud loomismüütidel. Iseenesest ei pruugi Nibiru kindlasti tähendada veel planeeti, vaid kõigest kosmoselaeva, mis juhtus mingil ajahetkel Päikesesüsteemi külastama. Võimalus visiidi kordumiseks saab alati olema. Kui juba keegi on kunagi siia märgi maha jätnud, siis ei saa me täielikult välistada, et ta on Terminaatori kombel teada andnud „I will be back.“

Palju kõmu on viimasel ajal tekitanud „Pealtnägija“ intervjuu Maaülikooli dotsendi Viljo Viljasooga, mis on saanud ägeda vastureaktsiooni portaalilt skeptik.ee. Viljasoo üritab lahendust leida püramiidide mõistatusele. Ütlen kohe, et loomulikult ei oska ega taha ma tema seisukohtade kohta sõna võtta, neid heaks kiita või maha teha, aga igale inimesele peab jääma võimalus oma tõdesid kaitsta. Püramiidid on omaette fenomen, mis on tekkinud erinevate tsivilisatsioonide raames Egiptuses, Kanaaridel ja Põhja-Ameerikas. Päris pädevat teaduslikku seletust nende tekkele pole inimkond veel võimeline andma. Kuigi suur meresõitja Thor Heyerdahl üritas luua tsivilisatsioonidevaheliste sidemete teooriat, see siiski tal ei õnnestunud. Välispidise sekkumise võimalust ei saa täielikult välistada, ainult et inimkonna praeguste teadmiste pinnal ei ole meil selle jaoks ilmselgeid tõendeid ja nii tekivadki kinnitamata hüpoteesid, mis on aga teaduse lahutamatu koostisosa.

Dr. Viljasoo vihjas materiaalse maailmalõpu võimalusele, väites, et kui Päike, Maa ja teised planeedid reastuvad ühele joonele, siis „massikese eraldub Päikese tsentrist sedavõrd, et nende pingete tõttu võib vallanduda päikeseplasma. Siis vallanduvad vulkaanid, plahvatavad tuumajaamad ja kogu tsivilisatsioonist jääb järgi ainult kümme protsenti.“  Sarnaseid võimalusi on teaduses alati võimalik konstrueerida, näiteks on väidetud, et Maad võib tabada kõikide vulkaanide üheaegne purse, mille teised teadlased on jälle ümber lükanud.  Teaduskraadiga (mis viitab ühiskonna poolt aktsepteeritud teatavale pädevusele) Viljasoo huviga võib nõustuda või mitte, küll aga on see põhjustanud järjekordse tormi veeklaasis, kus Maaülikooli seltsimehelikult kohtult on nõutud ühe tema töötaja tegevuse kohta aru. Siinkohal võtab skeptitsism endale juba inkvisitsiooni rolli ning nõuab karistamist, astudes välja teadusliku väitluse piiridest ning siitpeale hargneb minul juba veelahe taolise suhtumise tolereerimisega. Ei maksa unustada, et absoluutset tõemonopoli omavad asutused põletasid Giordano Bruno ja vaenasid Galileo Galileid paljude tänapäeva mõistes progressiivsete teadlaste hulgas.

Teaduslik väitlus ja tõe kehtestamine võimuorganite poolt on teineteisele absoluutselt vastanduvad, seetõttu võib dr. Viljasoo seisukohtadega mitte nõustuda, kuid ei saa automaatselt kahtluse alla seada tema pädevust õppe- ja teadustöö alal lihtsalt sellel põhjusel, et isiku maailmavaade ei pruugi kellegi jaoks sobida. Ilmselt on lihtne teise inimese peale kaevata, kuna ta mõtleb teisiti, kui see mõnele ehk meeldiks. Kaebamine on neukkusündroom, mis töötab tänapäevani. Vanasti kaebasid vastutustundlikud seltsimehed naabri-Juhani peale majavalitsusse, töökollektiivi või KGB-sse, sõltuvalt probleemi tõsidusest. Sm. Kruusik korterist nr. 63 võis vabalt kaevata majavalitsusse pr. Gustafssoni peale korterist nr. 64, kui ta leidis, et naaberkorteri vanaproua nõuab temalt ebaõiglaselt prahi üleskorjamist trepikojas, olgugi et sm. Kruusik oli parteilane ja sõjaveteran polkovnik Kruusiku lesk.  Võitlus materiaalse ja vaimse vahel pärineb aegade hämarusest.  Üldistused aitavad alati lasta tõde selles suunas paista nagu see on kellelegi kasulik. Võtame või palju kõmu tekitanud pedofiiliajuhtumid katoliku preesterkonnas, mille puhul on faktide ja spekulatsioonidega manipuleerides kerge teha üldistusi, et kogu katoliku preesterkond on pedofiilne ja nõuda paavsti vabandamist, mis aitaks püstitatud väidet kinnistada. Kuigi vaevalt, et pedofiilide suhtarv katoliku vaimulikkonnast erineb drastiliselt suhtarvust kogu ühiskonnas ja loomulikult on nii katoliiklased ja nende preesterkond üks selle ühiskonna osa, mis ei ole vaba pahedest ning kuritarvitustest.

Teadus ei saa olla suletud süsteem, mille piirid on määratletud seaduste normatiivide ja reeglitega ning nendest üleastumist karistatakse. Karistamine on väikese inimese sündroom, kes tunneb hirmu talle tundmat maailma ees. Skeptiline suhtumine eeldab kahtlemist, mis loob eelduse diskussiooniks ja seetõttu tuleb skeptitsismi tuleb eristada vastalisusest, mis tugineb võitlemisele kellelegi mitte meeldiva arvamuse vastu. Vastalisus eeldab teiste tõdede mitte tunnistamist tema enda kõikumatu  idée fixe kõrval, millesse usk on vankumatu. Meie arusaamistes on skeptitsm ja vastalisus tihtipeale segi aetud nagu Kört-Pärtli särk pühapäeva hommikul. Need, kes näiteks armastavad end avalikkuse ees tituleerida euroskeptikuteks, on tihtipeale fundamentalistlikud eurovastased. Teatud piirides võib ka vastalisusega leppida, sest laiemas plaanis aitab see edendada kriitilist mõtlemist, kuid vastalisus ei saa kunagi muutuda absolutistliku tõe kehtestamise nõudeks.

Ateism, kes seab end kõikidest religioonidest kõrgemale ja manipuleerib teadusliku objektiivsusega, on põhiolemuselt samasugune religioon nagu iga teinegi, ainult et võitleva ateismi puhul on tegemist negativistliku pseudoreligiooniga, mis tugineb usupõhiselt millegi eitamisele. Ma ei usu – ma usun, kus on siin loogiline vastuolu? Kindlasti tuleb vahet teha agnostitsismil, maailmavaatelisel ateismil ja võitleval ateismil. Negativistlikud pseudoreligioonid võivad haarata inimesi, kes on püüdnud vaimset õpetust materialiseerida ja kahtlevad mitmusliku maailma võimalikkuses. Näiteks on nad Jumalas pettunud, kui see pole neile lapsepõlves andnud kümmet senti puudu olevat jäätiseraha. Negativistlikud pseudoreligioonid võivad kergesti põhjustada aegumatut viha ümbritseva maailma vastu. Meenub lapsepõlves nähtud propagandistlik brošüür “teadusliku ateismi” aktivistide kohta, kust on mällu talletunud ühine karakteerne tunnusjoon – pisikesed tigedad silmad kurjas näos. Võitlevad ateistid on maailma peale kurjad ning püüavad seda vormida oma tõekspidamiste kohaselt.

Ka nüüd tundub inimestel sageli olevat raske elada mitmuslikus maailmas ning otsitakse, nagu keskaegsed alkeemikud, igavese tõe valemit, kuid kas me saame kindlad olla, et igavese tõe valem on kindlasti olemas ja kas see üldse tõde on? Midagi sarnast on Nibiru võimaliku tulemisega. Kas Nibiru tuleb, kes tuleb ja millal ta tuleb?  Siin polegi võimalik ühest vastust anda, kuid me peame tunnistama vastava sotsiaalse tellimuse olemasolu, sest kaasaegne maailm vajab ümbersündi, et vabaneda suletud ummikteest. Iga tsivilisatsiooni aeg saab kunagi otsa, kuid teinekord avab see kõigest tee uuele tsivilisatsioonile.

Quetzalcoatl

Pilt: http://t3.gstatic.com/images?q=tbn:ANd9GcTqlhU2TZUXxGFyv8EuwR5cAGnwrSXnTZPZ4l1Sizbwl8YEdodN