Viha vabariik VII – Laiksoo juhtum

@ckrabat

Seekord jätan selles sarjas vahele Andrus Veerpalu juhtumi käsitlemise ning peatun ühel teisel juhtumil, millel, nii üllatav kui see ka esmapilgul võib tunduda, on Veerpalu juhtumiga vägagi palju sarnast. Ühtlasi riskib Persona in fieri võimalusega muutuda avaliku viha objektiks, sest ta üritab ühte juhtumit käsitleda vaatekohast, mis ei ole kindlasti mitte populaarne ega vasta ka meedia poolt loodud sotsiaalsele tellimusele. ETV „Pealtnägija“ meeskond eesotsas Mihkel Kärmase ja Rasmus Kaggega on siin varem isegi kiita saanud, kuid seekord astuti vähemalt minu arvates tõsiselt ämbrisse, kui püüti rahva arvamusega manipuleerides seada kahtluse alla Eesti õigussüsteemi pädevus. 2007.a. põhjustas tollal alaealine Joosep Laiksoo liiklusõnnetuse, mis lõppes kolme inimese surmaga. Kolmapäeval tiris „Pealtnägija“ viie aasta taguse juhtumi taas avalikkuse ette. Vahepeal on Laiksoo süüdi mõistetud ja karistatud kaheaastase vabadusekaotusega, millest ta kandis ära kolm kuud reaalset vanglakaristust. Peale selle esitas üks kannatanutest, liiklusõnnetuses vanemad kaotanud Hillar Koitla, Laiksoo vastu tsiviilhagi, milles nõudis moraalse kahju hüvitamist, aga mille kõigi astmete kohtuinstantsid tagasi lükkasid.

Loomulikult ei saa õigusrikkumisi õigustada, kuid kõikidel asjadel on kusagil piir. Karistus peab olema ühekordne ja inimesele peab olema jäetud võimalus ennast rehabiliteerida. Negatiivsete meediakuvandite loomine vihakampaaniate abil on mingis mõttes võrreldav Pol Pothi ja Jossif Stalini massirepressioonidega, sest pole erilist vahet inimeste vaimsel hävitamisel ja nende füüsilisel hävitamisel. Surmaga lõppenud õnnetusi tuleb Eestimaa teedel, kus liikluse turvalisusele mõeldakse alles kolmandas kui mitte neljandas järjekorras, neljarealist Tallinn-Tartu maanteed polevat ju vaja, ikka ette, kuid harva on toonud need kaasa sellise massihüsteeriat õhutava meediakampaania nagu Laiksoo juhtum. Meedia kõrvalekaldumine lubatava piiridest on põhjus, miks ma olen sunnitud astuma ebapopulaarse sammu ning ütlema paar sõna Joosep Laiksoo kaitseks, keda mul pole au tunda ega ilmselt ka mingit põhjust kaitsta. Meedia pürgimine kohtuvõimu poole ja populaarse otsuse kaitsmine suurema kasumi nimel teeb ärevaks, sest see loob tugeva potentsiaali võimude tasakaalustatuse rikkumiseks.

Sellel, miks asjad läksid üle lubatud piiri ja totaalne meedia lõi vastutustundetult narratiivi külmaverelisest mõrtsukast Laiksoost, on kindlasti erinevaid põhjuseid, nii objektiivseid kui subjektiivseid. Kui ma eile õhtul lugesin „Delfist“ ja „Postimehest“ netikommentaare, siis siis valdav osa neist soovis vaid üht, süüdimõistetu võimalikult ranget karistamist, avaldamata vähimatki soovi sündmust kontekstipõhiselt analüüsida. Küllaltki palju üleskutseid kõlas ka omakohtu rakendamiseks, mis peegeldab totaalse meedia poolt õhutatud usaldamatust õigussüsteemi vastu. Peavoolust erinevaid mõtteid, milles ei nõutud Laiksoo tingimusteta ristilöömist, esines vaid üksikuid ja nad olid kommentaaride massist kergesti äratuntavad suurte miinuste hulga tõttu. Ühelt poolt põhjustas vihakampaania Hillar Koitla jäärapäine võitlus tema isikliku Tõe ja Õiguse eest, mida totaalne meedia vastutustundetult takka õhutas. Tekkisid seebiooperi tegelaskujud staarmõrtsukas „Laipsoo“ ja staarkannatanu Koitla. Asja kurvem pool on selles, et asja käsitlemise võtsid üle institutsioonid, kelle panus probleemi lahendusse sai olla kõige väiksem, kuid kellele koitis kopsakas kasum, mis leegi hõõgvel hoidis – meedia ja Koitla advokaadid, kes orienteerusid seadusi eiravale populaarsele otsusele.

Staarmõrtsukas Laiksoo juhtumi erilisusele aitas kaasa ka veel umbes samal ajal aset leidnud Mikk Segeri juhtum. Rallisõitja taustaga (nagu ka Laiksoo) Seger oli küll täisealine ja alkoholijoobes, kuid temagi kihutas surnuks kolm inimest, mille eest teda karistati 7,5 aastase vanglakaristusega. Meediakampaania tekitas kahe tegelaskuju baasil ühtse vihaobjekti. See negatiivne meediakuvand – autundetu rullnokk, kes ettekavatsetult pani toime külmaverelise mõrva, hakkas kandma Laiksoo („Laipsoo“) kaubamärki. Kaks juhtumit on siiski erinevad. Meediakampaania korraldamise juures unustati ära olulised aspektid, mis mõjutasid Laiksoo kohtuotsust: tegemist ei olnud tahtliku kuriteoga, teadaolevalt oli juht kaine ja teo toimepanija oli alaealine. Kui näiteks staarvaras Anna-Maria Galojan on pälvinud meedia heatahtliku tähelepanu, sest tema käitub talle meedia poolt ette seatud mängureeglite kohaselt, on kontaktne, tekitab kõmu ja toodab kasumit, siis staarmõrtsukas Laiksoo ei ole meediasõbralik persoon. Alaealiste karistused ongi kergemad, sest nende elu on alles ees ja eeldatakse, et nad on võimelised ümber kasvama ja nendega seotud juhtumeid käsitletakse üldjuhul delikaatselt. Möödunud aastal hukkus alaealiste käe läbi korvpallur Kert Keskküla, kuid sellist viha õhutavat meediakampaaniat nagu Laiksoo juhtumil, ei toimunud ja teo toimepanijad on jäänud avalikkuse eest varjule. Laiksoo juhtum on pälvinud isegi rohkem tähelepanu kui sarimõrvar Aleksandr Rubeli juhtum omal ajal, kes oli kuriteo toimepanemise ajal samuti alaealine. Kas need juhtumid on võrreldavad?

Õigluse nimel on meedia seadnud küsitavuse alla Eesti kohtute usaldusväärsuse. Avaliku arvamusega manipuleerides luuakse ootuslik õigusruum poliitiliste otsuste tarvis. Kohus aga on tihtipeale jäänud sõltumatuks ning teda ei ole suudetud kallutada poliitilistele otsustele, mistõttu on ta pälvinud totaalse meedia hukkamõistu. Näitena võib siin tuua kurikuulsa Pronksiöö kohtuprotsessi, mis hoolimata tugevast sotsiaalsest tellimusest lõppes kohtualuste õigeksmõistmisega. Meedia poolne soov kohtuotsust poliitilise otsuse suunas mõjutada oli selgesti märgatav, kasvõi kohtuniku isikut teatud nurga alt portreteerides. Kuigi Pronksiöö juhtumis süüdistatavate näol tegemist oli Eesti Vabariiki vaenulikult suhtuvate isikutega, võib sarnast sotsiaalset tellimust populaarse otsuse ootuses püstitada mistahes juhtumi puhul. Kohus peab mõistma õigust, mitte õiglust, sest vaid esimene neist on objektiivne kategooria, mitte subjektiivne kategooria nagu õiglus. Kindlasti ei tohi kohtud teha õigusest mittetulenevaid populaarseid „õiglaseid“erandeid.

Igipõline küsimus, kas inimelul on materiaalne väärtus ja kuidas seda hinnata, on tõusnud Laiksoo juhtumi najal samuti päevakorrale. Mõned kasumile orienteeritud juristid kindlasti toetavad ameerikaliku õiguskontseptsiooni sisseseadmist, sest nad on sellest otseselt materiaalselt huvitatud. Arvestades ka kohalikku kultuurilist taaka, mõelge kui palju meil on hõlptulule orienteeritud neukkusid, siis kindlasti suureneb märgatavalt nõudlus juriidiliste teenuste järele. Suure kasumi lootuses ummistuksid kohtud kõike rahaks arvestavate lugematute hagiavaldustega. Eesti ühiskonnas, mis kaldub toetama rohkem ameerikalikke Metsiku Lääne taustsüsteemist välja kasvanud õigusmudeleid, valitseb tugev sotsiaalne tellimus surmanuhtluse kehtestamiseks. Materiaalses vihaühiskonnas on surmanuhtlus normaalne karistusviis, sest ühiskond väärtustab kättemaksu – silm silma, hammas hamba vastu. Süü tunnistamine eksinu poolt vihaühiskonda ei huvita ja inimesest kõrgema kohtuniku mõistet selline ühiskond ei tunne.

Viha vabariigi ühes varasemas osas juhtisin ma juba tähelepanu kontseptuaalsele filosoofilisele erinevusele, mis põhjendab meediakampaania tuginemist vaid ühele kannatanule kahest. Inimelu võib hinnata ateistlikust, kuid ka kristlikust kontseptsioonist lähtuvalt, mis asetab elu materiaalsetest väärtustest kõrgemale. Inimlikus mõttes on Hillar Koitlast muidugi kahju, sest ta ei ole emotsionaalselt raskes olukorras suutnud teha õigeid valikuid. Ta vajaks abi, kuid seda peaksid osutama kvalifitseeritud meditsiiniline personal ja psühholoogid, mitte kohtusüsteem. Kui Laiksoo peaks midagi kinni maksma, siis võiksid need olla ühte traagilisse sündmusesse kinni jäänud inimese ravikulud, mis võimaldaksid kõigil asjaosalistel eluga edasi minna. Ilmselt oleks vastutustundliku advokaadi kohus olnud oma kliendile selgitada tema poolt kavandatud sammu tagajärgi. Ei oska öelda, kas seda tehti või loodeti populaarsele otsusele kohtu poolt. Loomulikult on igal inimesel õigus minna lootusetusesse võitlusesse, kuid see toob kaasa kohustuse leppida tagajärgedega. Ei ole päris kindel, kas Koitla sellest aru sai ning kas tema poolt astutud samm oli vastutustundlik.

Praeguse seisuga on Mihkel Kärmas ja Rasmus Kagge tõsised pretendendid 2012.a. Saalomon Vesipruuli auraha peale. Kui 2011.aasta laureaadi Peep Pahvi puhul häiris vastutustundetu manipuleerimine faktide ja spekulatsioonidega Veerpalu juhtumi käsitlemisel, siis „Pealtnägija“ tiim astub veelgi jõhkrama sammu. Asja käsitlemine „Pealtnägijas“ ei olnud tasakaalustatud ja vaid möödaminnes mainiti, et telefonitsi oli vesteldud ka Laiksoo isaga. Valitud eksperdid (L.Glikman, J.Ginter) toetasid kasumipõhist materalistlikku õiguskontseptsiooni. Juhtumi ülesehituse skeem erines Raudse ja Stelmachi elamislubade juhtumist, kus sõna anti mõlemale poolele.

Foto: http://img.wikinut.com/img/mqr3tnd3rqn2fdd3/jpeg/0/Money-For-Life.jpeg

veebruar 2012
E T K N R L P
 12345
6789101112
13141516171819
20212223242526
272829  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.