ACTA ja tema taustsüsteem

@ckrabat

Võltsimisvastase kaubanduskokkuleppe ACTA kriitika puhul pole peamine probleem kindlasti mitte selles, et inimesed tahaksid hirmsasti intellektuaalset omandit varastada, vastutustundetult tarbida loominguliste inimeste verd, higi ja pisaraid, vaid kogu asja point on hoopis milleski muus – rahvusvahelise kokkuleppega kaasnevas taustsüsteemis. Näiliselt õige asja nimel, ja intellektuaalse omandi kaitse seda kindlasti on, annab see võimaluse võidelda avatud ühiskonna ja avatud maailma vastu ning valmistuda totaalse kontrolli järkjärguliseks sisseseadmiseks nagu me seda George Orwelli loomingu põhjal värvikalt võime ette kujutada. ACTA  ise näib tavakodaniku jaoks esmapilgul täiesti ohutuna ja selles mõttes võiks koos peaminister Ansipiga rahulikult mullivannis seemneid süüa, kuid süsteemi ühe lülina, teatud sotsiaalse tellimuse kandjana, kannab ta endas päris ohtlikku viirust, mis ühel hetkel võib märkamatult muutuda pandeemiaks.

Kui tuua analoogiaid, siis sarnaseid tendentse on maailmas varemgi kerkinud. Al-Qaeda rünnakute järgne üleilmne sõda terrorismiga ei piiranud mitte ainult terroristide õiguseid, kuid suurema ühiskondliku turvalisuse nimel piirati ka tavakodaniku inimõiguseid. Kasvõi selline tegevus nagu lennukitega lendamine toob reisijale kaasa rohkem ebameeldivusi. Kuna näiteks on võimalus, et terroristid võivad käepärastest vedelikest lõhkeainet valmistada, siis rahumeelne tavareisija, kes moodustab kõikidest lennureisijatest loodetavasti arvukama osa, on käsitletav potentsiaalse terroristina. Ta ei tohi suvalise veepudeliga lennukisse marssida, vaid ta peab garanteerima oma veepudeli turvalisuse.  Järelikult on ta sunnitud ostma selle lennujaamast ning tooma lennujaamale täiendavat kasumit, millega tema õiguseid on juba piiratud.

Visalt püsib arusaam, et vabaduste piiramine toob kaasa väärtuslikuma elu. Inimesi, kes on sõltuvusse sattunud uhketest autodest ning driftivad täisvarustuses bemaritega burksiputka ees või lennukal, on rahvasuus hakatud kutsuma „autopededeks“. Kuid need tüübid on võrdlemisi ohutud võrrelduna sotsialismi „viljastavates tingimustes“ üles kasvanud terve plejaadi riigisõltlastega, nn „riigipededega“, kes Thomas Hobbes’likult usuvad riigivõimu absolutistlikku ideaali, kus võimukeskmes riik tagab seaduslikkuse ja korra metsikus maailmas „kõikide sõjas kõikide vastu“. Hobbes’i riigis on kodanikud potentsiaalsed kurjategijad, keda riik sunnijõuga ohjes hoiab. Hardo Pajula sulest ilmus hiljuti suurepärane kirjutis „Leviaatani läbikukkumine“, kus ta juhib tähelepanu tõsiasjale, et „nüüdisaegse Leviaatani on paisutanud meid kõiki ohustavate mõõtmeteni sügavalt ekslik ja upsakas arusaam, et piisavalt suure hulga seadustega on alati võimalik realiseerida kellegi ettekujutus ideaalsest ühiskonnast.“

Kuid usk riiki ja tema erakorralisse puudutusse taganeb visalt, kui riik on muutunud jumalikustatud idée fixe’iks, monstrumiks, mis toimib ühiskondliku panoptikumina, mille teine inglise filosoof Jeremy Bentham maalis juba 1791.a ning mis mõjutas Orwelli tema visiooni kujundamisel. Bentham ise pidas oma mudelit arhitektuuriliseks imeks, võimu ideaalseks kontrollimehhanismiks vaimu üle. Kambodža kunagine Suur Vend nr.2  Nuon Chea ütles Briti dokumentaalfilmis „Rahvavaenlased“ antud intervjuus ajakirjanik Theth Sambathile, et kui ta peaks valima riigi ja inimeste vahel, siis valib ta kindlasti riigi. Marko Mihkelsoni blogist pärineb üks mõte, kus idealistlikest uitmõtlejatest võivad kergesti saada äärmuslased. Panoptikumi loojate kavatsused on tavaliselt head. Kui nende „suurepärased ideed“ iseenesest ei realiseeru, siis võib tekkida kiusatus soovitu kehtestamiseks sunnimeetodeid rakendada. “Rumal rahvas” ju ei tea, mis nende jaoks hea on. Kambodža veriste sündmuste taga olid läänes õppinud kohalikud intellektuaalid. Veel üks mõte Pajulalt: kui riigi elanikkond tegeleb elu reguleerimisega, siis mis mõte sellel kõigel üldse oleks? Kas selline elu on üldse elamisväärt?

Seega on raske nõustuda, et ACTA-vastastel on vaid primitivistlikult materiaalsed soovid internetist omandatud intellektuaalset omandit varastada ja võltsida. Me ei saa igat internetti kasutavat vaba kodanikku käsitleda potentsiaalse varga ja mõrtsukana. Loomulikult tuleb intellektuaalse omandi varastamise ja võltsimisega tegeleda, aga seda ei saa teha isikuvabaduste arvelt ja seda on võimalik teha juba preventiivselt ning majanduslike meetoditega, mitte võideldes tagajärgedega.  Tuleb ka vahet teha kasutamise, mis ei ole kuritahtlik, ja kasu saamise vahel.  Kui te laenate naabrile teie poolt ostetud raamatu, kas seda võib käsitleda intellektuaalse omandi vargusena? Naaber pole raamatu eest ju maksnud? Ameerika Ühendriikide Kongress otsustas 1992.aastal, et kopeerimine isiklikuks otstarbeks ei ole varastamine, vaid lubatud tegevus. Kui see on meelelahutustööstusele muutunud probleemiks, siis peaksid nad töötama selle nimel, et muuta kopeerimine kasutajale võimatuks, mitte võitlema tagajärgedega.

Lõpetuseks olgu veel kord üle korratud, et probleem pole mitte ACTA-s, ühes rahvusvahelises kokkuleppes paljude omasuguste seas, vaid selle taustsüsteemis. Mingile fooliummütsikestes seltskonnale on vaja õilsate ideaalide nimel avatud ühiskonda piirata, tekitada maailm, kus vabadus ei ole enam väärtus, ja luua uus Leviaatan. Kodanikuühiskonna jaoks ei ole Leviaatanis enam kohta, sest kodanik on muudetud sõltuvaks panoptilisest riigist. Väikesed inimesed (proled by Orwell) tegelegu oma väikeste asjadega ning ärgu segagu suuri inimesi suurt poliitikat vahustamast. Veel hiljuti palju kõmu tekitanud Wikileaksi juhtum on jällegi üks lüli panoptilise maailmani juhtivas pikas ahelas, kus hirm teadasaamise ees, mis elu tegelikult on, võib osutuda suuremaks, kui selline elu ise tegelikult väärt on.

Jeremy Bentham. Panoptikum.

Pilt: http://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/thumb/1/11/Panopticon.jpg/220px-Panopticon.jpg

veebruar 2012
E T K N R L P
 12345
6789101112
13141516171819
20212223242526
272829  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.