Positiivne kuvand politseiriigist

@ckrabat

Kaitseväe põhiülesanded tagavad  riigi välisjulgeoleku ning sisejulgeoleku mõistes jääb nende kanda põhiliselt toetav roll, kuid riigi seisukohast ei ole sisejulgeoleku tagamine – valdkond mille eest vastutavad politsei, piirivalve ja kodakondsuse ning migratsiooniamet ja mille funktsioonid on tänapäeval ühendatud ühte allasutusse, Politsei- ja Piirivalveametisse – üldsegi mitte väiksema tähendusega. Kas erinevate sisejulgeoleku ametkondade ühendamine tagab riigis suurema turvalisuse? Ametkondlik töörühm tegi 2007. aasta mais siseministrile ettepaneku alustada Politseiameti, Piirivalveameti ning Kodakondsus- ja Migratsiooniameti ühtseks struktuuriks ühendamisega, mis viidi lõpule 2010. aastaks, kuid ometigi võib väita, et ametkondade ühendamisega muutusid aga nii politseinik kui piirivalvur ühiskonnas vähem nähtavamaks.

Politsei kõrval jääb oluliseks sisejulgeoleku tagajaks Päästeamet.  Suuremastaabilistest õnnetustest nagu ulatuslikud päästetööd ja kriisireguleerimine kuni igapäevaste teenusteni nagu kiirabi või tuletõrje, kõik see on Päästeameti vastutusrikas töövaldkond, sest  jällegi on tegemist ametkonnaga, kes tagab igapäevaselt meie kodanike ja laiemas mõttes kõigi elanike ning külaliste turvalisuse riigis. Politsei, piirivalve ja päästeameti töö ei ole seotud hüpoteetilise sõjaolukorraga, vaid tavapärase halli ja igava argipäevaga, mis on täis väiksemaid või suuremaid turvalisuseriske.

Riigi julgeolekut käsitlev diskursus tugineb peatselt algavale Pühale Sõjale Venemaa vastu, milles kaitseväel on loomupäraselt täita vastutusrikas ja juhtiv roll. Kuid paljud probleemid saavad alguse lihtsa kodaniku turvalisusest ja heaolust, mis viib mõtted Eesti politsei käekäigule. Võib kindel olla, et riik on ajaloost õppinud ja astub väärikalt vastu välisvaenlasele, kuid kas riik tagab oma kodanikele igapäevased turvateenused ja kas meie inimesed on kaitstud? Kaitseväe, keda seostatakse riigi võimsusega ning tema nähtavaks muutumisele aitavad kaasa võimsad kuvandid, kuid politsei tegevus on märksa enam varjus olnud ning nende kuvand ei ole nii positiivne kui kaitseväelase oma.

Samas on väikesel mehel, lihtsal inimesel Obinitsast või Kapa-Kohilast, politseinikuga palju rohkem kokkupuudet. Politseinikku võib kohata väikeses maakohas, kus ta võib sulle tänaval vastu tulla ja omamehelikult tervitada. Kaitseväega puutuvad inimesed oma igapäevaelus märksa vähem kokku, põhiliselt ajateenistuses või reservõppekogunemistel, paraadidel ja parimal juhul Kaitseliidus. Missugune võiks ikkagi olla politsei funktsioon ühes demokraatlikus vabariigis? Me kõik oleme kokku puutunud politseiriigi mõistega, mis põhineb riigi totaalsel kontrollil kodanikkonna üle ja politseil on siin vahendaja funktsioon riigi ja kodaniku vahel. Politsei on informeeritud ning räägib valitsejatele, kuidas elu on. Me nägime seda Nõukogude Liidus, kuid politseilised ühiskonnad eksisteerivad ka tänapäeval:  Süürias, Hiinas, Venemaal, kus kodanike vaba tahte avaldusi üritatakse politsei abil kontrolli all hoida. Negatiivse võimu esindajana kannab politseiriik selles tähenduses ka negatiivset kuvandit.

Kas võiks toimida ka hea ning positiivne kuvand politseiriigi kohta? Kus politseinik on ausa ja edasipüüdliku kodaniku musterkuju, kes näitab kaaskodanikele kätte, missugused teed on õiged ja millised valed? Kas Eestist ei võiks saada heas mõttes politseiriik? Pidevalt loeme ajakirjandusest, kuidas kedagi tapeti, kedagi rööviti, kusagil puhkes tulekahju või ei jõudnud kiirabi õigel ajal õnnetuspaigale ja nendime, et teenistus politseis pole väärtustatud. See tekitab masendust. Kui me aga võtame kasvõi aprillimässu 2007. aastal, siis esimesed tuleristsed võitluses mässulise kontingendiga sai just Eesti politsei. Seetõttu ei peaks politseiniku kuvand olema riigi seisukohalt mitte vähem olulisem kui kaitseväelase kuvand ning riik peaks politseinikku rohkem väärtustama. Miks ei võiks tekkida positiivne kuvand politseinik onu Stjopast, kes aitab vanainimesi üle tee ja püüab kinni jalgratta varastanud päti?

Eesti võiks muutuda heas mõttes politseiriigiks, kus politseiniku amet on au sees ning väärtustatud. Eesti Vabariigi algusaegadel oli kohalik konstaabel üks olulisemaid tegelasi vallas. Kordnik oli tänaval nähtav ja tagas turvalisuse linnas. Tänapäeval püütakse aga meie igapäevase turvalisuse arvelt ressursse kokku hoida. „Eesti ajal“ kehtis põhimõte – politseinikule palka, pätile malka.  Täna ei ole jõustruktuurides teenimine väärtustatud.  Palju räägitakse teenistuslikest hüvedest kaitseväelastele, kuid silmaklappidega kaitseväefriigid ei pruugi alati aru saada, kui alaväärtustatud on Eesti politsei. Võib juhtuda, et mõni patriootiline eesti mees on end peale kolme õlut varblasest kotkaks joonud ja kujutab end siis tavaliselt ette keiser Napoleonina valgel hobusel Pühas Sõjas suure Venemaa vastu lahingusse ratsutamas ja vaenlase päid armutult maha raiumas. Kuid ta ei mõtle selle peale, et vaenlane võib olla palju lähemal ning varitseda sinu omas kodus nagu hiljutine Dresseni juhtum ka näitas.

Kuidas väärtustada sisejulgeolekut ühes demokraatlikus vabariigis, nii et mure turvalisuse pärast jõuaks iga kodanikuni? Mõned ideed diskussiooniks. Me oleme uhked kahe protsendi üle siseriiklikust koguproduktist kaitseväele, kuid riik võiks määratleda kindla protsendi SKP-st ka sisejulgeoleku tarvis. Me oleme uhked ajateenistusel põhinevale kaitseväele, kuid kodanikele võiks kehtida ajateenistuskohustuse täitmise võimalus mitte ainult kaitseväes, vaid nad võiksid samadel alustel teenida politseis, piirivalves või päästjatena, sest ainult niiviisi õpib noor Eesti kodanik väärtustama oma riiki ja tema turvalisust. Kui ajateenistuse nõuet rakendada sisejulgeolekus, siis saame seda võrdselt kohaldada nii mees- kui naissoost kodanikele  ning kaotame soolise ebavõrdsuse. Saaksime rohkem ajateenijaid, keda on võimalik riigi hüvanguks palju laialdasemalt rakendada ning niiviisi vähendada kõrvalehiilimist riiklikest kohustustest.  Ajateenistusest vabastaks ainult sünnitamine, sest uute kodanike kasvatamine on võrreldav ajateenistusega Eesti riigi hüvanguks, millega saaksime eesti naistele kehtestada varjatud sünnituskohustuse, tõsta iivet ja täita Eestimaa õued lastega. Niiviisi muudame Eesti heas mõttes positiivse kuvandiga politseiriigiks.

Kes ei tantsi on politsei

Valikute avardumine: Kaitseväe juhataja kõne Vabariigi aastapäeval

@huviline

Erinevalt Vabariigi presidendi kõnest, kus puudus poliitiline idee ja rollijaotus, oli Kaitseväe juhataja Riho Terrase pea selge: eesti rahva ja vabaduse kaitseks on loodud Eesti riik. Üheselt mõistetav avaldus. Selle ülesande täitmiseks on kasutusel laiapindne riigikaitse mudel, mis põhineb ajateenistuses kasvatataval reservil ja koostööl rahva omakaitsega. Kaitseväe seosed rahvaga ning aus teenistus ja töö on otsekohene ja ammendav. Alati kui tänapäeval on kuskil kuulda kartmatut juttu, aga julgus on moraali alus, jään tähelepanelikult kuulama. Ametnikud üldjuhul kardavad on ameti pärast ja pigem vaikivad või räägivad eetilistest väärtuskontseptsioonidest ja õigustest. Tuleb teha selget vahet moraalil ja eetikal, sest moraal on kõige tähtsam, eetika aga on riigiasutuste atribuut. Siis kindlasti avardas Kaitseväe juhataja kõne sisepoliitilisi valikuid, millega juba on antud panus vabaduse ja rahva kaitseks.

Kuigi üks kõne jääb lihtsalt kõneks teiste kõnede seas, tuleb küsida, milliseid sisepoliitilisi valikuid siis Kaitseväe juhataja kõne avardas? Tänapäeval puudub mõistlik põhjendus, miks peaks poliitikat tegema üksnes poliitik, kui tegelikult teab poliitika toimimisest kõige paremini just ametnik.  Seega, kui nõustuda sellega, et iga valdkonna poliitika eesmärk võiks olla lisaks valdkonna omaeesmärgile ka demokraatia süvendamine, siis on piirangud erakonda kuuluvuse osas ajast ja arust. Sest poliitika on avalik asi, kõigi riigi kodanike asi. Avatud ühiskonnas on keeruline õigustada suletud sisepoliitikat, seda enam, et poliitika on interneti teel ammu võrgustunud.  Niisiis ei pea Kaitseväe juhataja jääma üksnes sõjandusala spetsialistiks, kellel on keelatud sõna võtta sisepoliitilistel teemadel. Terrase kõne, mis järgis traditsiooniliste aastapäeva sõnavõttude formaati, sekkumata sisepoliitikasse, ning võimaldab akadeemilise joone tõttu siiski teha nii konkludentseid kui poliitilisi järeldusi.

Kaitseväe juhataja ja president on võrdse magistraadi positsiooniga ametiisikud, kuigi distsiplinaarses mõttes allub kaitseväe juhataja kaitseministrile, kaitseminister allub peaministrile, kelle erakonna poliitika rõhub omariiklusele, mille liidriks on president. Kaitsevägi on politsei kõrval üks suuremaid tööandjaid vabariigis, sellepärast on kaitseväe juhataja roll isegi olulisem presidendi omast. Rahva teadvuses on kaitseväe juhataja roll nagunii oluliselt suurem kaitseministri rollist, mis kajastub ka Karistusseadustikus, kus on ettenähtud eraldi kaitsev paragrahv rünnaku korral kõrge ametiisiku elule, millisesse kataloogi kuulub Kaitseväe juhataja, aga puudub tema otsene ülemus kaitseminister. Presidendi roll riigikaitse kõrgeima juhina ei avaldunud aga kuidagi tema aastapäeva kõnes. Jääb mulje, et president kasutab oma rolle valikuliselt.

Tänane poliitika, mida ajavad poliitilised liidrid, viib paratamatult või loogiliselt suure lõheni aastapäevakõnedes räägitavate sõnade ja tegude vahel. Tõsi küll, viimased sündmused on osaliselt positiivsed, kuna president jättis haridusreformi seaduse välja kuulutamata, kuid osaliselt ka negatiivsed, sest põhjenduseks toodi Põhiseadusele mittevastavus. Tegelik probleem on ebaõiglus, mis on sündimas valitsevate erakondade poliitika tõttu. Ebaõigluse tõttu muutuvad inimestele põhiseadusega antud poliitilised vabadused näilisteks vabadusteks. Poliitiliste liidrite aetav poliitika on hoolimatu õigluse teise külje suhtes, mis keelab kohelda ebavõrdseid võrdselt. Koheldes linna võrdselt maaga, rikast vaesega, sünnib ebaõiglus, mis näilikustab poliitilised vabadused. Sõjaväes on väga hästi teada, milleni viivad määrustikuväliseid suhteid, milleni kollektiivne karistamine, kelle autoriteet võrdse kohtlemisega kasvab, ja sellest osatakse hoiduda. Sellepärast on armees teatud mõttes rohkem vabadust kui tsiviilis.

Kaitseväe juhataja kõne erines presidendi kõnest julguse poolest vaadata silma olemasolevatele ja võimalikele tulevastele poliitilistele probleemidele. Magistraadi positsiooniga on kaitseväe juhataja juba mõjutanud sisepoliitikat ja saavutanud armeele kindla rahastatuse. Poliitilist mõju saaks kasutada veelgi efektiivsemalt, väljudes kitsa valdkonna piiridest, selgitades linna ja maa, rikkaste ja vaeste võrdsest kohtlemisest tekkivat ebaõiglust. Mida avaramad on meie võimalused kogu maal poliitikat teha, kasvõi rääkida raamatukogus, koolis, postkontoris, avalikus interneti punktis, seda rohkem on riik väärt, et teda kaitsta. Küsimus ei ole enam 2%, vaid kogu raha ümberjagamises, selleks et säiliks poliitiline aktiivsus ja ettevõtlusjulgus kogu maal. Vaja on üht, poliitiliste eesmärkide selgust, mille puudumise üle pole kaitseväe juhatajal ilmselt põhjust kurta.

 

 

veebruar 2012
E T K N R L P
 12345
6789101112
13141516171819
20212223242526
272829  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.