Valikute piiramise seisund II: presidendi kõne Vabariigi aastapäeval

@huviline

Sisepoliitiline tähtsündmus, suurt kasvu presidendi Toomas Hendrik Ilvese kõne Vabariigi aastapäeval keskendus alamõõdulise kodaniku noomimisele, samal ajal kui president ise oli samal ajal taaskord küla peal tikke laenamas. Poliitiliselt keeruline aeg, mis eeldab poliitilist selgust, pole puudutanud presidenti, kelle peas valitseb ebaselgus ja oskamatus oma rolle jagada. Presidendi kõne pole kritiseerimisväärne mitte selletõttu, et ta oleks inimestele kuidagi eriti vastuvõetamatu, sugugi mitte. President on tubli mees, kes võttis eesti naise ja taastab oma esivanemate talu Mulgimaal. Tema intellektuaalne ja välispoliitiline kapatsiteet on lugupidamist vääriv. Pigem tundub, et tema poliitilised nõuandjad valdavad haldust ja protsessi puudulikult. Nii ilmub praktiliselt igal aastal ekraaninurka praktilise filosoofia (kuidas saab filosoofia olla praktiline!) ja eetika professor Margit Sutrop. Kuid poliitilistes küsimustes on president siiski piisavalt isiksus, et ka kõige tuimemat nõuannet kriitiliselt hinnata. Presidendi kõne on kritiseerimisväärne selletõttu, et midagi rõõmustavat tema kõnest järeldada on võimatu. Presidendil pole ideed, sest tema kõnes ei püstitatud ühtegi eesmärki.

Alati kui riigivõimu kõrge esindaja, nt president või peaminister, keskendub eetikale suunamata seda ametnike suunas, ametkondade juhtidele ja nende alluvatele, võib kodanik tunda ennast tähtsusetu kübemena tuules. Eetika kasutamine poliitikas, noomimine, taunimine ja etteheide, tähendab valikute piiramise seisundit, millega jäävad vaid sundvalikud.  Ükskõik kui sümboolne, tseremoniaalne või metafoorne presidendi ametikoht ka on,  ta esindab oma vabariiki, sest ta on oma ametikohale valitud. Sellepärast saab president teha etteheiteid vaid ametnikele, mitte kodanikele. Soovides noomida kodanikke tuleks presidendil rollist välja astuda. Soovides olla üks lihtne inimene teiste inimeste seas, nt talupidaja Mulgimaal, oleks õige mitte anda nõusolekut kandideerida presidendiks. Kord presidendi rolli siiski vastu võttes ja nõustudes poliitiliste liidrite ettepanekuga tekkib presidendil kohustus taunida poliitilisi liidreid ja nende tehtvat poliitikat, kui selleks nende poolt põhjust antakse. Etteheide olgu ausameelne, otsekohene ja üheselt mõistetav, mitte muu seas ja moka otsast öeldud.

Perekonnas on igal lapsevanemal kohustus ja vastutus noomida alaealist poega miks see suitsetab või teha etteheiteid alaealisele tütrele miks see ropendab. Ametniku roll ei ole ühendatav isa rolliga. Isa ei tee oma probleemide pärast presidendile ette heiteid.  Samuti ei ole töövõtja roll ühendatav tööandja rolliga. Ametnik, ka kõige kõrgem ametnik, saab demokraatlikus vabariigis oma kohale, olemuslikult teenindajaks, vaid professionaalsete oskuste olemasolul, mis eeldab, et erinevaid rolle ei aeta segi. Kui president tahab samal ajal olla nii isa, ajakirjanik, talupidaja kui ka president, siis tuleb paika seada prioriteedid. Presidendi roll on väga kõrge ametikoht, number üks vabariigis, mis kohustab presidenti noomima poliitikat, mida aetakse tema poolt hääle andnute poolt, kui aetav poliitika on noomimist väärt. Võõrastav on kuulata poliitiliselt korrektset kõnet, mis taandub alati kõneks kaardimajakeses, mis võib varsti ümber kukkuda. Hoopis võõras oli presidendi kõnele vahele pikitud Betti Alveri luuletus: räägi tasa minuga, tasa taibata on kergem, räägi tasa minuga, siis mu kuulmine on ergem. Kõnedekirjutajale võiks vastata sama luuletaja sõnadega: kui näen ja kuulen sind, siis mõtlen salamahti, et noa ja kahvliga end võtad riidest lahti.

Korraarmastaja piinliku täpsusega kordas president Jürgen Ligi õigustust, miks ikkagi tuleb selleks, et mitte kaotada usaldusväärsust ja mainet anda Kreekale raha, samal ajal kui avalikud poliitika tegemise punktid maapiirkonnas suletakse finantside puudumise tõttu. Eesti on Euroopa Liidu ja NATO liige, nö võrdne võrdsete seas. Võrdsete seas kehtib reegel, et usaldusväärsus on sisepoliitika küsimus, mitte lojaalsuse küsimus klubi teistele liikmetele, kuivõrd sisemiselt pinnatu riik kaotab ka oma usaldusväärsuse. Hea näide sisemiselt pinnatu riigi kohta oli presidendi kõnes nö Paide näide, kes ise peab seda paraku paradoksiks. Kas aga sihitu sisepoliitika on paradoks? Vaevalt küll. See on pigem poliitilise tegevuse või tegevusetuse tagajärg. Võrdsete seas on keelatud kohelda võrdseid ebavõrdselt. Kas sihitu sisepoliitikaga riigina oleksime veel võrdväärsed partnerid? Vaevalt küll. Keegi ei usalda riiki, kes oma asju korras ei suuda hoida ja avaliku taristu välja suretab.

Presidendi väitel on inimesed ise süüdi, et avalik taristu maal välja sureb ja parem on teha seda organiseeritult. Kõik maailma kookonpoliitikud  on sama väitnud. Ameerikas väideti: ainult surnud indiaanlane on hea indiaanlane. Venemaal väideti: pole inimest, pole probleemi. Kookonpoliitikud võiksid oma kookonist välja pugeda. Utoopiad on sageli reaalsuseks saanud. Praegu veel utoopiline sisepoliitiline kannapööre võib samuti reaalsuseks saada. Kindlasti on sisepoliitiliste sihtide seadmine tänapäeval oluliselt raskem kui Vabariigi taasiseseisvumise alguses. Maailm oli siis veel polaarne, kus vastasseis oli selgelt tajutav. Tänapäeval on selge vastasseis transformeerunud asümmeetrilisteks ohtudeks, mille raames saavad üha tähtsamaks avaliku taristu erinevad elemendid. Riigi mõte on avalik taristu. Kõik muu on teisejärguline.

veebruar 2012
E T K N R L P
 12345
6789101112
13141516171819
20212223242526
272829  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.