Internetivabaduse teesid ja nende mõju omariiklusele

@huviline

Järgneva mõttekäigu lähtekoht on Mihkel Muti ketserlik arvamus, mille kohaselt säilib Eesti omariiklus seni kuni seda soovivad poliitilised liidrid. Revolutsiooniline on ka mõttekäiku ümbritsev pulbitsev ja vahutav keskkond, rahvusvahelise võltsimisvastase lepingu (ACTA) kriitika lainehari, mille taustal kirjutasti oluline ja huvitav tekst: Internetivabaduse teesid. Lugedes seda teksti, internetivabaduse teeside mõttepaberit, tekkis üksikuid küsimusi, mille üle arutledes küpses lugu.

Kõigepealt mõtted ajalooga seoses. Tuultepesa, nagu mõned nimetavad seda maanurka, kus elavad inimesed on pidanud ennast ise maarahvaks, nüüdsel ajal eestlasteks, on ohtlik kant. Imelikul kombel on kõik siin kandis puhunud tuuled saanud alati vastutoime osaliseks, kuigi kohalikel puudus organisatsiooniline ühisosa ehk riik. Nagu teada puudus kohalikel ka kiri ja kirjaoskus. Kuidas siis ikkagi oli võimalik tõhus vastutoime, säilitades pärimuse, kuigi sotsiaalsete abivahendite hulk oli piiratud ja kõige tähtsamad neist, riik ja kiri, puudusid üldse? Ma arvan, et kohalike suurim trump on alati kohalike olude parem tundmine. See tähendab muu hulgas mingit terviklikku sisemist pilti.

Tuultepesa on sobiv metafoor ka hoopis muust, nimelt internetist, rääkides. Iseenesest kujutab internet endast globaalset, rahvusülest nähtust. Internetil puudub sellepärast terviklik sisemine pilt ja pärimus. Ajalooliselt kujunenud internet, mis on üldnimetus arvutivõrkude võrgustikule, sai alguse 1960ndatel USA Kaitseministeeriumi katselisest arvutivõrgust ARPANET, mis hiljem jaotati tsiviilosaks ja militaarosaks, selleks et arendada andmete tsentraliseerimata pakettedastust. Selle idee ajendiks oli oht ilma informatsioonita jääda tuumasõjas kaotajaks. Andmete pakettedastamiseks töötati 1970ndatel välja protokoll TCP/IP. Euroopa Tuumauuringute Keskuses CERN asuti 1980ndatel arendama teaberuumi, mis sai veebi nime (World Wide Web). Veebi aluseks võeti hüpertekstikeel HTML (Hyper Text Markup Language). 1983 käivitati esimene TCP/IP protokolli kasutav 200 host-arvutiga kommertsvõrgustik. Sellega oli Internet loodud: üks idee (andmete tsentraliseerimata pakettedastus), üks ajend (kõige taga oli hirm), paljude töö (teaberuum) ja rahateenimise eesmärk. Tänaseks on tsiviilsest kommertsettevõttest kasvanud globaalne võrgustik, mille võimalusi kasutavad nii lokaalse rahvusliku militaarosa arendajad kui alati globaalsed kaupmehed. Kuid juba ammu enam pole internet pelgalt rahaliste suhetega kaetud eraasi või sõjaväe huvides käigus hoitav võrgustik. Internetist on saanud avalik asi, mille kasutajate huvid on poliitilised ja majanduslikud, seega on internetist saanud osaliselt rahvuslik nähtus.  Küsimus on vastutoimes, mida saavad selles tuultepesas osutada kohalikud.

Avaliku nähtusena on internet riigi toimimise üks eeldusi ja vajab selle tõttu reguleerimist. Iga regulatsioon on piirang. Kuigi esmapilgul näib, et reeglite kaks kõige levinumat akti, leping ja seadus, piiravad ühiskondades esinevaid nähtusi sarnasel moel, siis tegelikult on leping palju karmim sotsiaalne piirang kui seadus. Seadus, sh põhiseadus, näeb ette kindlad piirangud teatud olukordades neile isikutele, kellel on ühine arusaamine antud sotsiaalses ühenduses kehtivatest normidest ja pärimise soov. Seadustele toetub legitiimne poliitika. Leping, sh ühiskondlik leping (J.J.Rousseau), näeb piirangud ette lepingu pooltele. Leping sõlmitakse vabatahtlikult,  sõlmitava piiranguga astuvad omavahel võrdsel alusel suhtesse ebavõrdsed pooled, nt võlgnik ja võlausaldaja, pakkuja ja nõustuja. Seega tehakse vabatahtlikult sõlmitava lepinguga ka tahtmatu sundvalik.  Sellisesse karmi suhtesse võivad astuda üksnes pooled, kellele peab seda väga vaja olema. Seaduse ja lepingu kõrval on tunnustatud oluline õigusakt protokoll.

Tänapäeval on raske ette kujutada, et ACTA, muu rahvusvaheline leping või Suur Ühiskondlik Protokoll  võiks ohustada demokraatiat või isiku põhivabadusi. Võimalik süütegevus, mida kohalikud internetiteenuse pakkujad või autoriõiguste omanikud võiksid toime panna, on kaetud seadustega. Ka õigusaktid ei tekki iseenesest, neil on samuti autorid, kes, tõsi küll, loobuvad oma autoritasust teatud summa eest. Teatavasti on siin kandis kombeks, et kõik kuriteod on kirjas ühes raamatus, mida nimetatakse karistusseadustikuks. Selles raamatus on ettenähtud karistused nii eraviisilise jälitustegevuse, mis on üsna õõnes paragrahv, sest ühtegi kaasust pole seni riigikohtusse jõudnud, kui intellektuaalse omandi vastase tegevuse eest. Seadusega on reguleeritud ka jälitustegevus ja selleks õigustatud isikute ring, nt kohvikupidajal, kelle kohvikus võiks ebaseaduslik ruuter asuda, puuduvad õigused teostada jälitustegevust. Ühtegi kuritegu väljaspool seda raamatut ei eksisteeri.

Interneti algne  idee, andmete tsentraliseerimata pakettedastus, on kasvanud üle teistsuguseks ideeks, riigile sobivaks andmete tsentraliseeritud pakettedastuseks (asutuste andmebaasid), sest seda saab reguleerida. Algse ajendina eksisteerinud oht on samuti transformeerunud hoopis teistsuguseks ohuks, küberrünnakute ohuks asutuste andmebaasidele. Samas peab selle ohu ja infojulgeoleku tunnetamiseks olema väga hästi informeeritud. Sestap tuleb internetivabaduse mõttepaberit pidada dokumendiks, milles sisalduv tekst viitab omariikluse tugevale positsioonile avatud ühiskonnas. Poliitiliste liidrite eesmärk on omariiklus ja kõige tõhusama tulemuse annab alati tiimitöö. Meil on piisavalt ettevõtlikke liidreid, kellel on initsiatiivi kirjutada mistahes teksti, sest nad tahavad seda. Ettevõtlikus ei ohusta omariiklust, omariiklust võib ohustada vaid siniverelisus ja ahnus. Samuti ei ohusta omariiklust ACTA.

Paraku kerkib siin teine küsimus: kas ettevõtlike poliitiliste liidrite aetav poliitika on piisavalt legitiimne ehk millele see toetub. Kas tuultepesas elavatel inimestel on piisavalt võimalusi ajada poliitikat ja kus kohas nad seda poliitikat ajavad? Kui poliitika kolib internetti, siis saab see olema füüsiliselt, mitte juriidiliselt piiratud. Terviklik sisemine pilt on lihtsamalt öeldes teatud rahva kultuur, mis võimaldab pärimust, suktsessiooni ja järjepidevust. Ainult kultuurriik võimaldab ajada poliitikat, millega toestatakse rahvusriiki, ja ainult rahvusriik legitimeerib õigusriiki, mis toestab omariiklust. Kui seda seisukohta jaatada, siis tuleks internetivabaduse teesid tagasi kerida ja rõhuda pigem infojulgeolekule.

Mida rohkem on siin kandis avaliku taristu olulisi osi, nt koole, avalikke internetipunkte, päästekomandosid, apteeke, meiereisid, teatreid, raamatukogusid, seda suurem on võimalus ajada poliitikat. Seda suurem on võimalus kvalitatiivseks hüppeks, legitiimsest infojulgeolekust tulenevaks internetivabaduse tõusuks. Kultuur on vastutoime argusele ja ebaõiglusele, selge kohalik vastasseis mujalt eksporditavale ja mittepäritavale. Arad ametnikud on alati ebaausad. Julgus ja moraal on selles mõttes tähtsamad kui eetika ja ausus. Kui andmete tsentraliseeritud pakettedastus toetab kuidagi teatud rahva kultuuri, siis võiks toetada ka neid seisukoht, mis internetivabaduse teeside taga oletuslikult peituvad, sest tekstist neid selgelt välja lugeda on üsna keeruline.