Stultoloogi märkmikust V: mutionu pidu depressiivses Eesti väikelinnas

@ckrabat, featuring jolli
Käesolev lollivaatlus teostati juulis 2016 ühes depressiivses Eesti väikelinnas. Vaatluse eesmärk oli uurida riikliku programmi „Saame suureks mitte vaimult, vaid rahvaarvult“ esialgseid tulemusi. Lollivaatlusega alustati kella kümne paiku hommikul kaubanduskeskuse ees, kui stultoloog sattus peale kahe lolli (liik stultus primitivus) vestlusele. Hiljem suunduti linna ääres paikneva korterelamu juurde. NB! Raportis kasutatakse lollide keelt (lingua stulta), vabandame inimeste ja reptiilide ees.

Osalised: Maerut Mannjaana(Mära), Timo-Cevin(Timm), Liina-Mari, Maigi ja Tiux, Renku, Aiku ja Pets, Räbit-Umbrella-Andromedya ehk Räps ja Raibert, Rögabert, Marii-Minett ja Džipsi-Johannes, Roberto-Ronaldinjo, pr. Loreida Loo-Reha korterist nr. 2, Juhan Reha (Naabri-Juhan), Lonni korterist nr.5, Anfissa Fjodorovna.

ESIMENE STSEEN. EELMÄNG.
Kaubanduskeskuse ees kohtuvad kaks umbes kahekümneaastast meeskodanikku. Tüübid on teineteisele nii sarnased, et võiksid ka vennad olla. Tegelikult nad natuke ongi, kärgpere värk, perenimi on neil sama – Raibert Puuk ja Rögabert Puuk ning neil on kolm päeva vanusevahet, nende emad on õed ja isa on ühine.
RAIBERT: Jou, Rögabert. Mis teed?
RÖGABERT: Ei midagi. Niisama.
Raiberti telefon teeb häält. Raibert avab telefoni ja loeb sõnumit.
RÖGABERT: Mingi pokemon ve?
RAIBERT: Putsi … Tead, ostame alksi ja läheme Timmi juurde. Räps messis, et seal on pidu. Mära, Maerut Mannjaana, peab sünkarit.
Tüübid kaovad poodi.

TEINE STSEEN. MUTIONU PIDU.
Kortermaja kuuri ees istuvad Maerut-Mannjaana, Timo-Cevin, Liina-Mari, Maigi ja Tiux, Renku, Aiku ja Pets, Räbit-Umbrella-Andromedya ehk Räps, Marii-Minett ja Džipsi-Johannes, suitsetavad, joovad plekkpurkidest õlut ja siidrit, söövad krõpsu peale ning aeg-ajalt hõikavad midagi, eemal mängib Roberto-Ronaldinjo liivakastis. Muusikakeskusest kõlab valjul häälel DJ Tiësto muusika. Šarik ulub talle kaasa. Saabuvad Raibert ja Rögabert õlle- ja siidrisikspäkid näpu otsas.
RAIBERT: Jou, mis värk on? Tõime alksi juurde.
AIKU: Nahhui, burksi tõite ve? Kõht, raisk, tühi. Ainult krõpsu ja Loreida õunu on.
RAIBERT: Kuule, Räps ei messind seda. Ütles, et alks on otsas.
AIKU: Türa, sa munn ise ei taiband siis ve?
RÖGABERT: Jou, mees, mis sul viga on?
TIMO-CEVIN: Tšill, män, riläks nüüd. Jooki meil on ja pärast käime putka juurest läbi. Mina võtan kohe neli burksi.
Kortermaja uks avaneb ja Loreida pistab pea välja.
LOREIDA: Miks te lärmate ja häirite kodanike rahu?
RAIBERT: Möh?
LOREIDA: Kurt oled või? Ma küsin, miks te lärmate siin? Kas olete inimesed või ei ole?
DŽIPSI-JOHANNES (juba silmnähtavalt pilves, tõmbab tugeva mahvi): Õäöü lalala … Tõmba nahhui, tädi.
MAERUT MANNJAANA (nipsakalt): Teeme oma majas ees seda, mida tahame.
LOREIDA: Kas teie olete üldse meie maja elanikud? Kas te korteriühistule makse maksate?
MAERUT MANNJAANA (näitab käega maja poole): Seal on meie korter.
LOREIDA: Mis ajast see sinu korter on?
MAERUT MANNJAANA: Türa, närvi ajab! Timm, kuule, filmi kõik üles. Sa näed, kuidas see värdjas mind mõnitab. (Timo-Cevin võtab telefoni ja filmib Loreidat).
LOREIDA: Noorsugu on täiesti hukka läinud. Hea elu on teil, vaata, mis ma teile ütlen. Mina sain omal ajal ainult kolm klassi koolis käia ja pidin tööle minema. Tänu sellele kasvas minust tubli eesti naine!
TIUX (erutub): Fakk juu! Mine putsi, kuradi värdjas! Mine koju magama!
LOREIDA: Kuidas sa räägid vanema inimesega? Kas sa üldse tead, et mina olen selle linna lugupeetud kodanik. Ma olen isegi raadios esinenud!
MAERUT MANNJAANA: Mina olen jälle kuulus blogija ja mind tunneb terve Eestimaa. Täna on minu sünna ja sina pole siia oodatud.
LOREIDA: Kes sinna sinu sünnale tahabki tulla. Samasugused litsid ja päevavargad nagu sa ise.
TIUX (vihaselt): Mine putsi, kuradi vanamutt. Ei tunne ära ve? Jalaga näkku sulle!
PETS (rahustavalt): Sa, muti, kuula parem inimest. Oma linna inimesed peaksid üksteist paremini ära tundma, ega me Põltsamaalt ei ole. Või siis mingid harimatud pagulased.
LOREIDA: Mis teie korter on?
MAERUT MANNJAANA (uhkelt): Korter number seitse!
MAIGI (sikutab Maerut Mannjaanat käisest): Ära ütle numbrit, ära ütle talle!
LOREIDA: Minge siis sinna!
AIKU (viskab koni maha ja kustutab selle demonstratiivselt jalaga): Siin on hea vilu olla.
LOREIDA (tähtsalt): Kuulge teie, see siin on korteriühistu territoorium, minu mees on ühistu esimees ja teil pole õigust siin olla.
MAERUT MANNJAANA: See on minu kuur … Okei, Cärlyn-Angelina oma, aga ma olen praegu tema asemel, lollakas. Timm kepib mind niikaua kuni Kärts Milanos on.
LOREIDA: Sina pole isegi korteriühistu liige!
TIUX (vihaselt): Sa ei tule ütlema. Putsi! Türa, sa tahad tappa saada? Tule siia, panen jalaga sulle! (üritab püsti tõusta ja Loreida juurde minna, kuid kukub maha).
LOREIDA: Ähvardad mind, jah?
DŽIPSI-JOHANNES (silmad suitsetamisest pahupidi peas): Õäöü lalala … Täitsa perses tädi, raisk!
MARII-MINETT (itsitab lollakalt): Vadafakk, ei ole võimalik! Selline tädi teie majas … Kamoon, Džipsi, näitame tädile, mis elu on. (Võtab Džipsi-Johannesel püksiluku lahti ja hakkab seal aktiivselt suuga tegutsema).
LOREIDA: Kui te kohe ära ei lõpeta, siis kutsun oma mehe Juhani välja ja siis te alles saate!
LIINA-MARI (naerab): Ha-ha-ha … Ära aja naerma, kes sinu Juhanit üldse kardab? Pole mees ega miski, isegi sõjaväes pole käinud. Ivar rääkis meile, et viilis kõrvale.
LOREIDA: Juhanil on lampjalad, sellepärast ei võetud.
RÄBIT-UMBRELLA-ANDROMEDYA (itsitades): Memmekas! Tahad, pakun Juhanile halastusseksi? Millal ta sihukest asja viimati üldse sai?
LOREIDA (hõikab): Juhan, tule välja! Tule anna neile kere peale!
NAABRI-JUHAN (hääl kostub majast): Midaaa?
TIMO-CEVIN (üritab Loreidat rahustada): Kuule Loreida, rahune nüüd maha. Näed ju ise, Märal on täna sünna, me siin oleme kenasti ja viisakalt, ikkagi meie oma inimesed. Kas me oleme sinu meelest mingid moslemid või neegrid? Me oleme täiesti kultuursed tüübid! Eestlased!
LOREIDA (hõikab uuesti): Juhan, kuhu sa jäid? Naabri-Ivar oleks juba ammu õues olnud nagu tõeline mees ja need rullnokad minema peksnud, aga sinust pole asja. Lasin su veel korteriühistu esimeheks valida. Mees või asi, ikka pean mina korra majja lööma!
MAERUT MANNJAANA (vihaselt): Me anname ise talle kere peale, kuradi värdjas! Kuule, meil on oma isiklik korter. Ära mölise! Käitun oma hoovis nagu ise tahan!
ROBERTO-RONALDINJO (loobib Loreidat krõpsudega): Õäöü lalala … Mine putsi, tädi.
LOREIDA (tõstab samuti häält): Kutsun politsei!
MAERUT MANNJAANA: Ma ei lähe ära, ma elan siin!
LOREIDA: Kutsun politsei. Nemad viivad su ära.
RENKU (esialgu viisakalt): Mina olen kriminaalselt karistatud ja hetkel alkoholijoobes. Kui te meile politsei kutsute, siis pannakse mind kuueks aastaks vangi! Saate aru ve? (tõstab häält) Ma ei tohiks alksi üldse tarbida! Politsei paneb mu kinni … (hüüab läbi pisarate) Teie jaoks on see hea, muidugi! Suured tänud teile! Tänks täiega!
LOREIDA (kohmetub hetkeks, kuid jätkab bravuurikalt): Aga kes sul käskis juua?
TIUX (nutab, loobib Loreidat õuntega): Mis sa mulised kuradi vanamutt! Tõmba nahhui!
LIINA-MARI (viskab Loreidale õunaga vastu pead): Õunaga pähe sulle, teeme sinust njuutoni! Ohmu seadusest oled kuulnud? Ainult see Ohmu seadus takistab mind praegu sulle lõuksi andmast. See, tädi, on füüsika! Nojah, sina pole ju koolis käinud.
MAERUT MANNJAANA (loobib samuti Loreidat õuntega ja tabab, uhkelt): Pihta sain! Timm, kas sa ikka filmisid kõik üles?
LOREIDA: Kuulge, need on ju üldse minu õunad.
RÄBIT-UMBRELLA-ANDROMEDYA (itsitades): Nojasiis? Saadki oma õunad tagasi.
KOLMANDA KORRUSE LONNI (tuleb kisa peale välja. Lonni on Liina-Mari ema, tahtis tütrele algul Viina-Mari nimeks panna, kuid perekonnaseisuametnik muutis ära, nii jäigi Liina-Mari): Täielikult täitsa haiged olete. Mõistust mitte raasugi peas ei ole. Ise olete noored emad, meie rahva tulevik ja teile tahetakse veel valimisõigus anda! Liina-Mari, kähku koju! Sinu laps nutab. Mähkud vaja vahetada.
LIINA-MARI (heidab ema suunas põlgliku pilgu): Kes sinul kommida lubas?
Aiavärav kriiksatab ja Anfissa jõuab kaks kilekotti käes hingeldades turult koju. Ta asetab pakid maha, käärib käised üles ja astub noorte ette.
ANFISSA (vihaselt): Mis kisa see on? Mis te kaarjute? A nuka, bõstro idiite nahhui otsjuuda!
TIMO-CEVIN (rahumeelselt, lõpetab filmimise ja paneb telefoni taskusse): Kuule, Anfissa, meie oleme siin täitsa viisakad, sööme krõpsu ja joome alksi, aga Loreida kiusab meid.
ANFISSA: Zamoltsii! Pane see pljarakaast kohe kiinni. Šarik kardab.
RENKU (keerab muusika kinni, Šarik lõpetab ulgumise): Vaata asi on selles, et Loreida tahab mendid välja kutsuda, aga mina kukun siis kinni.
ANFISSA: Mis kuuradi mendid? Ma teile njaitan, kes siin tjeline mjeess on! Kas sa sambovetet tahad njaha? A kak raz korjake kodinad kokku ja kaduge minema! Loen kolmeni – juks, kaaks, kolm … Pasatskid sellised, pole armeeski käinud, aga juba laiavad … (haarab esimesena ette juhtunud Rögabertil õlast, see karjatab valust).
TIMO-CEVIN: Okei, kohe läheme … Õu kutid, lähme hoopis putka ette, sealt saab burksi.
Seltskond hakkab aeglaselt asju kokku panema. Anfissa seisab ähvardavalt juures ja saadab neid pilguga väravast välja. Džipsi-Johannes ja Marii-Minett jäävad veel kohmitsema.
ANFISSA (pöördub ähvardavalt nende poole): Kas kiiremini ei saa?
DŽIPSI-JOHANNES (tõmbab püksilukku kinni): Piiss tädi, juba läheme.
ANFISSA: Mis piss? Ei hakka minu hoovis kusele, memmekas!
Noored kaovad aeglaselt loivates minema. Loreida ja Lonni arutavad, kuidas noorus on hukka läinud. Anfissa haarab kilekotid ja sammub uhkelt, naabrinaistele pilku heitmata, majja. Jälle kord oli ta Loreidale tõestanud, kellel neist siin linnas rohkem autoriteeti on.
—
LISA: Sündmuste kirjeldus staarblogija Maerut Mannjaana (56 000 lugejat päevas) blogist.
Jou, tibukesed. Ammu pole teiega enam tšättinud, sest käes on suvi ja ilusate tibide jaoks on see töörohke aeg – üks pidu järgneb teisele, vahepeal tuleb käia veel rannas, autoga sõitmas või kaubanduskeskuses poseerimas, sest ega ilu ei tohi ainult endale hoida, muidu läheb haisema. Vahepeal tähistasime meie depressiivse väikelinna noortega suurejooneliselt minu sünnipäeva. Teate küll, ma elan nüüd Timo-Cevini juures ühes linnalähedases kortermajas, korteris number 7. Mul on endal ühetoaline kesklinnas, aga selle üürisin Marii-Minetile ja Džipsi-Johannesele, kui nad Austraaliast tagasi tulid ning neil oli oma pleissi vaja. Timo-Cevini naine Cärlyn-Angelina kolis Milanosse ja tema juures jäi pool voodikohta vabaks, aga sellest olen ma teile juba kirjutanud. Igatahes kohe kui Timm Soome laeva pealt tuli, tassisime tema bemmi õlle- ja siidrikaste täis ning pidu võis alata. Mis peol juhtus, ei hakka ma teile üldse kirjeldama, no õieti ei mäletagi enam, sest jooki tarbiti ning suitsu tehti piisavalt. Pidu kestis mitu päeva, einoh minge munni, nalja nabani, nagu miski mutionu pidu … Kui mitu silma löödi siniseks, kui mitu ribi murti katki … Esimene päev oli raju, teisel päeval jätkasime juba pool tooni madalamalt, pidasime vaikselt sünkarit, aga siis mingi mutt lendas peale, kriiskas, ähvardas mentidega…. Naabrimutt Loreida, teate küll korterist number 2, igavene vastik õiendaja värdjas. Seletas, et meie lärmame ja rikume tema rahu. Kujutad sa ette, mutt oli nii närvis, et pidi kallale tulema. Pidu ka pidada ei lase, ebanormaalne! Istud, limpsid rahulikult oma õlut, kuulad mussi, räägid juttu ja mingi mutt lihtsalt tuleb podjebatsja ja hakkab lambist ennast kehtestama, WTF? Pidime jah kõva häälega rääkima, aga muusika ju mängis! Kuidas me muidu rääkida oleksime saanud, OMG! Täitsa idikas! Timm filmis tema etteaste oma nutikaga kõik üles. Panime fessarisse ja juutuubi ja vaadake nüüd ise ja laikige! Teate, inimesed on imelikud, mitte ei saa nendest aru, aga omade seas, kes üksteist ära tunnevad, on jälle lahe olla. YOLO, tibukesed! Vittu, see on elu!