Mis toimub Türgis?

@ckrabat
Ööl vastu 16.juulit, kui suur osa Eestimaast magas õiglast und keset sumedat suvepuhkuselõhnalist juulikuud, pandi Türgis toime sõjaväelise riigipöörde katse. Kui Türgi poliitikamaastikul elu keeruliseks läheb, siis on sõjaväelased mitmel korral võimu üle võtnud ning üritanud korda majja luua. Sõjaväe mõju riigi poliitilisele kultuurile võib Türgis võrrelda Ladina-Ameerika riikidega ja seda juba sõjaväelise taustaga ilmaliku Türgi rajaja Mustafa Kemal Atatürgi aegadest peale. Viimasest edukast riigipöördekatsest oli küll juba palju vett merre voolanud, kui sõjaväelased 36 aastat tagasi taas võimu haarasid. Aasta tagasi suri Ankaras kõrges eas, 97-aastasena, erukindral Ahmet Kenan Evren (1917-2015), kes juhtis 1980. aasta edukat riigipööret ja tegutses üheksa aastast 1980-1989 Türgi presidendina ja laskis ennast 1982. aastal ka presidendiks valida, seejuures 90% toetusega. Evreni mõttemaailma iseloomustab tema reaktsioon 17-aastase Erdal Ereni hukkamisele: „Kas me peaksime teda toitma selle asemel, et üles puua?“ Enne sõjaväelist riigipööret valitses Türgi poliitikas segaduste aeg, kui riiki valitsesid peaministrina vaheldumisi kaks ajastu prominentset poliitikut, parempoolse Õiglusepartei (moodustati 1961 Adnan Menderesi pooldajate baasil) juht Süleyman Demirel (1924-2015) ja vasakpoolse Vabariikliku Rahvapartei (loodi 1919 Mustafa Kemal Atatürgi poolt) juht Bülent Ecevit (1925-2006). Kohus 1980.a. riigipöörde juhtide Kenan Evreni ja tolleaegse Türgi õhuväe ülema Tahsin Şahinkaya (1925-2015) üle algas alles 2012. aastal ning veidi aega enne mõlema surma mõisteti nad eluks ajaks vangi ning alandati sõjaväelises auastmes reameheks. Varem, 1960. Aastal, olid sõjaväelased kindral Cemal Gürseli ja Küproselt pärit kolonel Alparslan Türkeşi (hiljem Türgi asepeaminister) juhtimisel kukutanud peaminister Adnan Menderesi valitsuse. Menderes ja kaks tema ministrit mõisteti kohtus süüdi kreeklaste vastase pogrommi organiseerimises 1955. aastal ja hukati. Nad rehabiliteeriti 1990. aastal.

Viimati sekkusid sõjaväelased oluliselt riigi poliitilisse ellu 1997. aastal, nn “postmodernne  riigipööre“, kui sõjaväe juhtkonna poolt esitatud memorandum nõudis 1996. aastal valimised võitnud ja valitsuse moodustanud islamistliku Heaolupartei liidri Necmettin Erbakani tagasiastumist. Sõjaväelased süüdistasid teda Atatürki poolt kehtestatud sekulaarse riigi põhimõtete eiramises. Erbakan sunniti tagasi astuma ning Türgi Konstitutsioonikohtu otsusega keelati tal edaspidi poliitikas osaleda ning tema Heaolupartei saadeti laiali. Erbakani poolehoidja Istanbuli linnapea Recep Tayyip Erdoğan mõisteti kohtus süüdi ja tal keelati viieks aastaks osalus poliitikas, kui ta luges avalikul üritusel ette islamistlikke tekste. Keelustatud Heaolupartei asemel rajati Voorusepartei, mis omakorda keelati 2001. aastal. Peale seda rajasid mõõdukamad ja reformistlikumad Voorusepartei juhid eesotsas Recep Tayyip Erdoğaniga Õigluse ja Arengupartei, samal ajal kui fundamentalistid eesotsas Erbakani ja tema lähimate mõttekaaslastega kogunesid konservatiivsemasse Õnnelikkuseparteisse. Türgi islamistlike erakondade kreedo põhineb poliitilisel manifestil Millî Görüş’il (Rahvuslik vaade), mille 1969.a. esitas Necmettin Erbakan. Manifest rõhutas islami moraali ja hariduse tähtsust, hoiatas Lääne tsivilisatsiooni ja sekulaarse ilmavaate laastava mõju eest, kuid pööras tähelepanu ka majanduslikule ja tehnoloogilisele moderniseerimisele, industrialiseerimisele, arengule ja majanduslikule sõltumatusele. Euroopa ühinemist nimetas Erbakan juutide ja katoliiklaste salaplaaniks islamimaailma vastu.

Õigluse ja Arengupartei võitis valimised 2002. aastal, kuid Erdoğan ise valiti parlamenti alles täiendavatel valimistel aasta hiljem, kui tema poliitikas osalemise keeld oli lõppenud. Sinnamaani tegutses riigi peaministrina tema lähim mõttekaaslane Abdullah Gül, kes oli 2007-2014 Türgi president. 2014. aastal presidendiks valitud kauaaegne peaminister (2003-2014) Recep Tayyip Erdoğan on riiki üritanud juhtida autoritaarsete meetoditega, mis on võrreldavad Venemaa presidendi Vladimir Putini võimuga. Tema diktaatorlikud maneerid riigi juhtimisel on põhjustanud mitmeid rahutusi, kuid siiamaani on tal õnnestunud võimupositsioone säilitada. Erdoğani suguvõsa on pärit Adžaariast, islamiusuliste grusiinide seast, kes emigreerusid Batumist Rize piirkonda Musta mere lõunarannikul. Recep mängis nooruses heal tasemel jalgpalli ning vaid perekonna vastuseisu tõttu jäi ära tema liitumine kuulsa Istanbuli Fenerbachega. Erdoğan on sufistliku Naqshbandi ordu liige. Õigluse ja Arengupartei võimuletulek tõi kaasa ideoloogilise murrangu Türgi välispoliitilises strateegias, kus traditsiooniline Euroopaga lõimumisele orienteerunud sekulaarne kemalism asendus uue strateegia neo-ottomanismiga, mis on lähedalt seotud pan-islamistliku ideoloogiaga. Neo-ottomanismi peamiseks ideoloogiks peetakse endist välisministrit (2009-2014) ja peaministrit (2014-2016) Ahmet Davutoğlut, kes hiljuti asendati valitsusjuhi kohal Binali Yıldırımiga. Neo-ottomanism nägi strateegiliste sihtpunktidena ette suhete arendamist Lähis-Ida, Kaukaasia ja Kesk-Aasia riikidega ning kahes viimases põrkusid Türgi huvid kindlasti ka Venemaa sooviga neid riike oma mõjusfääris hoida. Türgi toetus palestiinlastele Gaza kriiside ajal 2008-2010 pingestas suhteid Iisraeliga. Türgi kodusõjas on Türgi toetanud sunniitliku opositsiooni ning on olnud teravalt president Assadi vastu, mis on omakorda lisanud õli tulle suhetes Venemaaga, eriti pärast Venemaa sõjalennuki allatulistamist Süüria piiri lähedal 2015.a. novembris. Tasub äramärkimist, et hiljuti, 27.juunil 2016, saatis president Erdoğan vabanduskirja president Putinile ning samal päeval otsustasid Türgi ja Iisrael normaliseerida kahe riigi vahelised suhted.

Käesoleva riigipöördekatse kohta on teada niipalju, et seda on seostatud praegu Ameerika Ühendriikides vabatahtlikus eksiilis elava opositsioonilise vaimuliku 75-aastase Fethullah Güleniga, kes on ise oma seotust eitanud ning riigipöördekatse hukka mõistnud. Güleni liikumine on tekkinud Said Nuri loodud Nuri liikumise baasil, kes nimetas Koraani elavaks dokumendiks, mille põhimõtted võivad aja jooksul muutuda. Samal ajal erinevad Güleni liikumise ja Nuri liikumise põhimõtted mõnevõrra teineteisest. Gülen on suurem Türgi rahvuslane kui Nursi , mõneti rohkem riigikeskne ja toetab vabaturumajandust ning neoliberaalset majanduspoliitikat. Samal ajal nõuab ta riigibürokraatia vähendamist ning korruptsiooni piiramist. Güleni liikumist (Hizmet) on peetud mõõdukaks islamiliikumiseks, mis toetab islami kohandumist kaasaegsete arengutega, seda eriti tehnoloogia ja kommunikatsiooni valdkonnas. Gülen toetab teadust, kultuuridevahelist dialoogi ja mitmeparteilist demokraatiat. Ta on rajanud ainuüksi Ameerika Ühendriikides üle 160 kooli. Güleni ja Erdoğani suhted olid varem väga head, kuuid must kass jooksis nende vahelt läbi 2013.a., kui Gülen toetas korruptsioonijuhtumite uurimist, mis Erdoğani ja tema valitsuse liikmete vastu tõstatusid. Reaktsioonina pani Erdoğan Güleni tagaotsitavate terroristide nimekirja ja nõudis Ühendriikidelt tema väljaandmist. Riigipöörajate seotus Güleniga pole siiski kinnitust leidnud, kuigi Güleni vaated võisid neid inspireerida. Riigipöördekatse tulemusena on vahistatud 2839 sõjaväelast, kuigi esialgsed teated rääkisid sajakonnast riigipöördes osalenust. Kõrgematest vahistatud sõjaväelastest on nimetatud kontradmiral Nejat Atilla Demirhani ja Egeuse piirkonna staabiülema kindral Memduh Hakbileni nimesid. Türgi relvajõudude juhataja kindral Hulusi Akar langes riigipöörajate kätte vangi, kuid vabastati. Kreeka luure andmetel langes pantvangi ka Türgi mereväe ülem, kui mässulised vallutasid fregati Gölcüki mereväebaasis. Tema asemele nimetati brigaadikindral Umit Dundar, kes teatas 104 tapetud riigipöörajast. Lisaks on saanud surma veel 90, neist 47 tsiviilisikut. Teatatud on 1184 vigastatust. Riigipöörajad üritasid vallutada presidendipaleed Ankaras, sõjaväepolitsei peakorterit ja pommitatud on parlamendihoonet. Üle võtta üritati ka riiklikku uudistekanalit TRT. Olukord Istanbulis on valitsuse kontrolli all. Siin-seal Ankaras jätkuvad veel relvastatud kokkupõrked.

Türgi on vastuoluline maa, mis on viimasel ajal olnud majanduslikult edukas ja see on tõstnud Erdoğani populaarsust. Samal ajal on ta käitunud karmilt opositsiooniga, mistõttu on palju selliseid, kellele riigi rohkem islami identiteedi tugevdamisele suunatud kurss ei ole vastuvõetav. Erdoğaniga on rahulolematud liberaalsed ja sekulaarsed ringkonnad, aga ka mõõdukamad islamistid eesotsas Güleniga. Sõjavägi on Türgis traditsiooniliselt olnud kemalismi kants ning läänele orienteeritud sekulaarsete traditsioonide hoidja. Näiteks naiste pearättide kandmist lubati Türgi ülikoolides alles mõned aastad tagasi. Tänaval võib kohata niqaabe ja hidžaabe kõrvuti miniseelikutega, eriti Lääne-Türgis. Suurem  osa islamistliku  radikaliseerumise juhtumeid Euroopas on seotud Põhja-Aafrikast pärit kontingendiga. Türgi noorsoo radikaliseerumisest Läänes pole märke olnud. Sõjaväe poliitikasse sekkumise traditsioon on Türgis tugev ja tsiviilkontroll sõjaväe üle minimaalne. Süüria kodusõda koos kasvanud pagulasrändega, riigis on 2,7 miljonit Süüria põgenikku, ja Islamiriigi tegevusega Türgi lõunapiiri vahetus läheduses ning nende sagenenud terrorirünnakutega, millest viimane toimus alles hiljuti Istanbuli rahvusvahelises lennujaamas, on muutnud riigi ebastabiilsemaks. Lisaks jätkuvad vastuolud kurdide etnilise vähemusega eriti riigi kaguosas. Erdoğanil on õnnestunud normaliseerida suhteid Kreekaga, kuid Küprose jagunemine on siiani lahendamata ning Türgi toetab jätkuvalt Põhja-Küprose Türgi Vabariiki. Persona in fieri hoiab sõrme Türgis toimuva pulsil ning informatsiooni täiendatakse jooksvalt. Prantsusmaal toimunud terrorirünnaku kohta saab lugeda siit.

Siin on kõrvuti istuma sattunud süüdistatav Fethullah Gülen (vasakul) ja süüdistaja Recep Tayyip Erdoğan (paremal). Foto: http://erkansaka.net/wp-content/uploads/2013/12/Fethullah-Erdogan1.jpg