Hirmukultuuri mõju identiteedi konstrueerimisele rahvusvahelistes suhetes II

Deviantsed toimijad rahvusvahelises süsteemis
Kuni 20. sajandi lõpuni eksisteeris Samuel Huntingtoni kirjeldatud tsivilisatsioonide kokkupõrge(42), mis tõi välja erinevate tsivilisatsioonide baasil välja kujunenud erinevad väärtushinnangud ja nende mõju rahvusvahelistele suhetele, pigem regionaalsel tasandil, mistõttu ei nähtud temas ohtu rahvusvaheliste suhete süsteemile tervikuna, kuid üha kiiremaid tuure üles võttev üleilmastumine on viinud sellegi teooria vastu uutele avarustele. Huntington tsivilisatsioonide kokkupõrke teooria revolutsioonilisus seisneb põhiliselt selles, et ta näitab ära, et universaalsed normid ei pruugi paljuidentiteedilises keskkonnas osutuda töökindlateks.

Rahvusvahelise süsteemi edukas toimimine sõltub süsteemi stabiilsusest, mida õõnestavad toimijad, kes ühel või teisel põhjusel sellega ei kohandu. Deviantsed toimijad ei põhjusta süsteemset vastandumist nagu bi- ja multipolaarsete rahvusvaheliste süsteemide puhul. Identiteedikonfliktid on olnud ühed märkimisväärsemad deviantset käitumist tekitavad motiivid. Kui külma sõja süsteem oli üles ehitatud kahele ideoloogiliselt vastandunud allsüsteemile, mille puhul toimijad täitsid teatavaid süsteemi toimimist tagavaid reegleid, siis deviantsete toimijate puhul on tegemist subjektidega, kes on sattunud vastuollu kas siis kogu rahvusvahelise süsteemi või siis selle üksikute osistega. Külma sõja ajal võis deviantsuse ilminguid määratleda pigem allsüsteemi tasandil, näiteks Jugoslaavia, Hiina, Albaania või Rumeenia käitumises nõukogude bloki suhtes, kus nad ühes või teises rahvusvahelises küsimuses vastandusid blokisisesele solidaarsusele. Deviantsena võib käsitleda ka näiteks Prantsusmaa lahkumist NATO sõjalisest organisatsioonist 1966. aastal.

Deviantsusel on mitmesuguseid ilminguid. Rahvusvahelises praktikas eristatakse nn „kelmiriike“ (rogue states) – selliseid riike, keda peetakse ohuks maailmarahule ehk siis rahvusvahelisele süsteemile tervikuna. Termin võeti kasutusele juba postmodernse süsteemi tekkides ning on olnud laialdasemalt kasutusel Ameerika Ühendriikides, levides eriti George W. Bushi administratsiooni ajal ning seda kasutatakse riikide suhtes, kes toetavad rahvusvahelist terrorismi ning arendavad massihävitusrelvi. Sageli arvatakse selliste riikide hulka näiteks Iraan, Kuuba, Põhja-Korea, Sudaan, Süüria ja Liibüa. Nendes riikides valitsevaid režiime iseloomustab autoritaarsus, inimõiguste eiramine ja kindel ideoloogiline suunitlus, mis võib varieeruda Iraani islamifundamentalismist Põhja-Korea äärmusstalinismini. Varem, kuni rahvusvahelise sekkumise tulemusena tekkinud režiimimuutusteni, olid kelmiriikide kategooriasse arvatud ka Iraak, Afganistan ja Serbia (Jugoslaavia).

Vastandumine rahvusvahelisele süsteemile ongi põhiline kelmiriike iseloomustav joon, mis konflikti eskaleerudes võib lõppkokkuvõttes viia sõjategevuseni nende riikide ja rahvusvahelise süsteemi vahel(43). Riike, kelle vastu rahvusvaheline süsteem või selle erinevad osad on rakendanud karistavaid sanktsioone, on märgatavalt laiem. Kelmiriike tuleb eristada sellistest probleemsetest riikidest nagu Valgevene, Myanmar või Zimbabwe, kus on suuri probleeme inimõiguste rikkumisega, mille tõttu võib süsteem nende vastu rakendada erinevaid sanktsioone, kuid nende riikide probleemid on tavaliselt olnud siseriiklikud ning nende tegevuses on senini puudunud kogu süsteemi hõlmav rahvusvaheline mõõde. Süsteemi ja deviantse toimija vahelistes konfliktides on rahvusvahelist süsteemi esindanud riikide koalitsioon (Iraak 1991, 2003) või ÜRO mandaadi alusel tegutsev rahvusvaheline organisatsioon (NATO Bosnias 1995, Kosovos 1999, Liibüas alates 2010).

Postmodernses süsteemis on konflikti korral deviantsete toimijatega protsessi legaliseerimiseks vajalik saavutada ÜRO Julgeolekunõukogu mandaat konflikti sekkumiseks. Tabelis 2 on välja toodud 11 olulisemat rahvusvahelise süsteemi poolt läbi viidud interventsiooni deviantsete toimijate vastu. Mõningatel juhtumitel saadi mandaat peale operatsiooni algust (nt Bosnia, Kosovo). Iraagi operatsiooni puhul 2003. aastal legaliseeriti Ühendriikide ja Ühendkuningriigi tegevus okupeerivate jõududena selleks, et sõjalise interventsiooni järgset kriisisituatsiooni oleks võimalik legaalsete meetmetega ohjata.

Tabel 2. Rahvusvahelise süsteemi interventsioonid deviantsete riikide vastu 1990-2011 (44)

Konflikt	Osapooled	ÜRO mandaat
Kuveit	Koalitsioon  vs Iraak	ÜRO JN resolutsioon nr. 678 (29.11 1990) 12-2 (Kuuba, Jeemen) -1 (Hiina)[45]
Somaalia	ÜRO vs Somaalia	ÜRO JN resolutsioon nr. 794  (03.12.1992) 15-0-0.
Bosnia and Hertsegoviina	NATO vs Jugoslaavia	ÜRO JN resolutsioon nr. 1031 (15.12.1995) 15-0-0. IFOR autoriseeriti.
Kosovo	NATO vs Jugoslaavia	ÜRO JN resolutsioon no. 1244 (10.06.1999) 14-0-1 (Hiina). KFOR autoriseeriti.
Eda-Timor	ÜRO vs Indoneesia	ÜRO JN resolutsioon nr. 1264 (15.09.1999) 15-0-0.
Afganistan	Koalitsioon  vs Afghanistan/Taliban; NATO vs Taliban	ÜRO JN resolutsioon nr. 1386 (20.12.2001) 15-0-0. ISAF autoriseeriti.
Iraak	Koalitsioon vs Iraak	ÜRO JN resolutsioon no. 1483 (22.05.2003) 14-0-1 (Süüria). US and UK tunnustati okupeerivate jõududena.
Sudaan	Aafrika Liit vs Sudaan	ÜRO JN resolutsioon nr. 1564 (18.09.2004) 11-0-4 (Alžeeria, Hiina, Pakistan, Venemaa). AMIS autoriseeriti.
Liibanon	ÜRO vs Iisraeli ja Hezbollah konflikt	ÜRO JN resolutsioon nr. 1701 (11.08.2006) 15-0-0. UNIFIL mandaati laiendati.
Somaalia	Aafrika Liit vs Somaalia	ÜRO JN resolutsioon nr. 1744 (21.02.2007)
Liibüa	NATO vs Liibüa	ÜRO JN resolutsioon nr. 1973 (17.03.2011)

[45] ÜRO Julgeolekunõukogu interventsiooni legitimiseerivad resolutsioonid koos Julgeolekunõukogu hääletuste tulemustega (poolt, vastu, ei hääletanud).

Eraldi kategooriana tuleb käsitleda riike, mida valdav osa rahvusvahelisse süsteemi kuuluvaid liikmeid pole tunnustanud ning nad on sattunud rahvusvahelisse isolatsiooni, kuigi nende normatiivne käitumine pole olnud vastanduv rahvusvahelise kogukonna üldistele käitumisreeglitele. Selle kategooria all võiks nimetada Põhja-Küprose Türgi Vabariiki, Abhaasiat, Lõuna-Osseetiat, Mägi-Karabahhi, Transnistriat, Tšetšeeniat, Somaalia jäänukriike Somaalimaad ja Puntlandi, aga ka Hiina Vabariiki (Taivani). Rahvusvahelisse isolatsiooni on erinevatel aegadel sattunud näiteks Lõuna-Aafrika Vabariik, Lõuna-Rodeesia, Kambodža (Kampuchea) ja paljud teised riigid.

Deviantsus rahvusvahelise süsteemi suhtes ei saa iseenesest olla karistatav, kuna see pole juriidiline, vaid poliitiline määratlus. Rahvusvahelised suhted erinevad olemuslikult siseriiklikest suhetest, sest see hõlmab erinevaid kultuure ja identiteete, mis ei ole omavahel hierarhilises asetuses. Rahvusvahelise õiguse puhul on oluline, et otsus on kõikidele osapooltele aktsepteeritav, mistõttu ei saa me rahvusvahelise süsteemi puhul alati rääkida ühtsest õigusruumist ning otsused kujunevad tavaliselt poliitiliste ja juriidiliste kompromisside pinnal. Süsteemi tegevust reguleerivad normid on tavaliselt kokkuleppelised ning süsteemil tervikuna puudub reageerimismehhanism kõrvalekaldumiste jaoks, välja arvatud juhul kui suuremal osal toimijatest on nii poliitiline tahe kui võime normide jõustamiseks. Sellepärast võib süsteem kasutada sanktsioone vastukaaluks inimõiguste rikkumisele Myanmaris, kuid võib võtta täiesti teistsuguse hoiaku potentsiaalsete inimõiguste rikkumiste suhtes näiteks Hiinas või Ameerika Ühendriikides.

Rahvusvahelise süsteemi arengut mõjutavad toimijate erinevad kultuurilised taustad, mistõttu võivad süsteemis kehtestatud normid erinevates situatsioonides leida toimijate poolt mitmeti mõistetavaid lahendeid. Põhjused, mis sunnivad erinevaid riike vastanduma rahvusvahelisele süsteemile ja kasutama mittekonventsionaalseid käitumismudeleid, võivad olla mitmesuguseid, kuid hirm kaotada oma identiteeti võib muutuda võimsaks motiiviks suunamaks deviantsete riikide käitumist, eriti kui sellistel riikidel on tugevad ideoloogilised mõjurid. Deviantsed riigid võivad hirmukultuuri kasutada ka sisepoliitilistes huvides, õigustamaks mittedemokraatlikku, kas siis totalitaarset või autokraatset ühiskonnakorda, mida rakendatakse ideoloogiliste (kas siis marurahvuslike, äärmusmarksistlike või siis religoossete fundamentalistlike väärtuste) huvides.

Rahvusvahelise terrorismi toetamine on olnud üks põhilisi kriteeriume kelmiriikide määratlemisel. Ameerika Ühendriikide Välisministeerium (Department of State) tekitas juba 1979. aasta detsembris nimekirja riikidest, keda seostati rahvusvahelise terrorismi toetamisega. „Terroristide toetajate klubi“ asutajaliikmed olid Liibüa, Iraak, Lõuna-Jeemen ja Süüria. Praegu kuulub 1979. aasta valikust nimekirja veel vaid Süüria ning tema kõrval Kuuba, Iraan ja Sudaan. Iraak eemaldati ajutiselt nimekirjast Iraagi-Iraani sõja ajal 1982, naases sinna Lahesõjaga, kuid eemaldati uuesti 2004, peale Saddam Husseini rezhiimi langemist. Liibüa võeti nimekirjast välja 2006. aastal, kuna USA Välisministeerium leidis, et Liibüa on loobunud terrorismi toetamisest. Lõuna-Jeemen arvati välja 1990, kui kaks Jeemeni riiki ühinesid. Põhja-Korea lisati nimekirja 1988, kuid arvati sealt 2007. aastal välja, peale seda, kui nad nõustusid oma tuumaprogrammi verifitseerimisega.

Püüd omandada ja kasutada massihävitusrelvi on teine oluline kriteerium kelmiriikide määratlemisel, mis on viinud rahvusvaheliste sanktsioonideni Põhja-Korea, Iraagi ja Iraani vastu. 1970. aastal sõlmitud Rahvusvaheline Tuumarelvade Keelustamise Leping (The Treaty on the Non-Proliferation of Nuclear Weapons)(46) määratleb ametlike tuumariikidena ÜRO Julgeolekunõukogu viis alalist liiget (Ameerika Ühendriigid, Ühendkuningriik, Prantsusmaa, Hiina, Venemaa). Nii on ja India Pakistan teatanud tuumarelvade olemasolust ning nad on keeldunud ka lepingule alla kirjutamast, kuid neid võib samaaegselt lugeda ikkagi rahvusvahelise süsteemi täieõiguslikeks liikmeteks, kelle vastu sanktsioone ei rakendata. Seetõttu on rahvusvahelisse isolatsiooni jäämine kompleksne küsimus, mis ei ole alati normatiivse või ka õigusliku taustaga. Massihävitusrelvade loomine on olnud terrorismi kõrval küll üks põhilisemaid motiive rahvusvahelisse isolatsiooni sattumisel, kuid ta on hõlmanud vaid üksikuid riike (Põhja-Korea, Iraan ja kuni 2003. aastani Iraak). Toetus rahvusvahelisele terrorismile on seetõttu olnud rahvusvahelise süsteemi reaktsioonis deviantsete toimijate vastu palju laialdasemat kasutust leidnud motiiv, mis ei ole hõlmanud mitte ainult riike, vaid ka rahvuseülese taustaga organisatsioone.

Hirmukultuur ja terrorism
Üks silmapaistvamaid hirmukultuuri identiteedipõhiseid kajastumisi esineb üleilmse terrorismivastasese sõjaga akumuleerunud lääne ja islami tsivilisatsioonide vastasseisus. Al-Qaeda rünnak Ameerika Ühendriikidele käivitas sündmuste ahela, kus Lääne tsivilisatsioonil põhinev rahvusvaheline süsteem on paljudes rahvusvahelistes seisnud konfliktides vastamisi islamil põhineva religioosse fundamentalismi avaldustega. 21. sajandi kaks kõige rohkem rahvusvahelist tähelepanu leidnud konflikti Iraagis ja Afganistanis kajastavad ka kahe tsivilisatsiooni vastasseisu. 2010. aasta „Araabia kevade“ sündmused lisasid siia kestva konflikti Lääne ja Liibüa vahel. Kui arvestada veel 2006. aasta Liibanoni sõda Iisraeli ning Hezbollah vahel ja veriseid siseriiklikke konflikte Sudaanis/Darfuris ja Somaalias, on konflikt olnud pidev ja paljunäoline.

Religiooni suunamine kultuurilise identiteedi tasandilt poliitilise identiteedi tasandile on hirmukultuuri abil saavutatav, kui identiteet ehitatakse üles Meie-gruppide ja Teiste vastandumisele. Kujutluspilt Läänest kui islami tsivilisatsiooni vaenlasest on aidanud kindlustada islamifundamentalistide positsioone tsivilisatsioonisiseses heitluses ideoloogiliselt sekulaarse araabia natsionalismiga. Vastandumisideoloogia töötab vastu islamikogukondade integreerimisele Lääne tsivilisatsiooniga Euroopas, mis võib omakorda esile kutsuda teist laadi äärmuslust, kui Lääne põliskogukonnad võtavad kasutusele enesekaitselisi aktiivmeetmeid. 2001. aasta sündmuste järel levima hakanud kujutluspilt moslemiusulisest kui tigedast vanameelsest terroristist teenib eelkõige islamiäärmusluse poliitilisi eesmärke.

Terrorismi kasutamine poliitilise võitlusvahendina on üks vanemaid poliitilise kultuuri ilminguid, mille juured ulatuvad juba premodernsesse ajastusse. Hirmu motiivi on äärmusrühmitused ideoloogilises võitluses kasutanud vägivaldsete poliitiliste meetodite õigustamiseks. Kuigi tavapäraselt on terrorismi kasutatud siseriikliku võitlusvahendina, siis leidub praktikas piisavalt näiteid, kus terroristlikke meetmeid on rakendatud rahvusvaheliste protsesside suunamisel. Iseloomuliku näitena võib esile tuua mõlema 20. sajandi suure sõja tekkelugu, mis mõlemad algatati läbi terroristliku tegevuse. Esimene maailmasõda sai tõuke serbia terroristi Gavrilo Principi(47) surmavast rünnakust Austria-Ungari troonipärijale ertshertsog Franz Ferdinandile(48). Teise Maailmasõja algatas provotseeritud rünnak Gleiwitzi (Gliwice) raadiojaamale. Üleilmse terrorismivastase sõja põhjustas islamifundamentalistliku äärmusorganisatsiooni Al-Qaeda rünnak Ameerika Ühendriikide vastu.

Terrorismi on on sageli seotud erinevate ideoloogiliste liikumistega. Teda on kasutanud grupid, kes ei ole pidanud rahumeelseid poliitilisi võitlusvahendeid küllaldasteks oma eesmärkide saavutamiseks. Palestiinlased (Fatah, Hamas jt), Põhja-Iirimaa katoliiklased (IRA), baskid (ETA), korsiklased jpt on pöördunud terrorismi pole saavutamaks tähelepanu rahvusliku ja kultuurilise enesemääramise nõudele. Sageli on terrorism olnud kasutusel mitmete äärmuslike ideoloogiate toetuseks (nt Baader-Meinhofi grupp, Punased Brigaadid jt) nii poliitilise skaala paremal kui vasakul tiival. Suuremat kandepinda on terrorism kohanud Ladina-Ameerikas: Peruus (Sendero Luminoso – Hiilgav Tee), Uruguais (Tupamarosed), Kolumbias (FARC, AUC) ja mujal.

Põhjused äärmuslike vahendide kasutuselevõtmiseks võivad olla mitmelaadsed ning hirm võib muutuda oliseks motiiviks nii terroristide kui ka nende ohvrite mõjutamisel. Hirmukultuuri on võimalik esile kutsuda väheste vahenditega, kuid tema tagajärgede likvideerimine võib osutuda hoopis ressursimahukamaks. Meeleheite motiivi äärmusliku käitumise algatajana ei saa alahinnata. Grupid, kes ei suuda oma eesmärke ellu viia seaduslike meetmetega, võivad kergesti pöörduda äärmuslike vahendite poole. Terroristid soovivad, et neile pööratakse tähelepanu ning meediaajastul, kui kommunikatsioon levib kiiresti ning mitmetasandiliselt, on ekstreemne käitumine efektiivne moodus laiema avalikkuse tähelepanu juhtimiseks eesmärkidele, mille saavutamine puhtalt poliitiliste vahenditega pole võimalik. Kui on jõutud poliitiliste kokkulepeteni ja sellele järgnevalt suudetud eksterroriste sulandada poliitilisse süsteemi (nt Põhja-Iirimaal), siis on terrorism kiiresti kaotanud oma mõjujõu. Jessica Stern on küsitlenud terroristlike rühmitustega seotud inimesi, miks nad tapavad inimesi. Vastuseid on olnud kahesuguseid: ühest küljest tahetakse muuta maailma paremaks, kuid samal ajal on terrorism üha enam muutumas ka elukutseks(49). Teatud deviantsed toimijad võivad terroristlikku tegevust oma poliitiliste eesmärkide saavutamiseks ka allhanke korras tellida.

Tänapäeval pole terrorism enam ainuüksi poliitiline võitlusvahend, vaid võib muutuda relvaks erinevate tõekuulutajate käes. Terroristlikud liikumised võivad mõjutada rahvusvahelistes suhteid, sest mitmed toimijad – riigid, kodanikeorganisatsioonid, relvastatud rühmitused, ka üksikisikud – võivad olla äärmuslike ideede väljendajad. Toetus äärmuslikele jõududele tuleneb sageli nende jõudude poolt praktiseeritavate ideoloogiate orgaanilisusest. Ideoloogia abil omistatakse teatud kogukonnale ideaali staatus, mis omakorda sätestab kõik need, kes kujuteldavast ideaalist kõrvale kalduvad, eksinutena. Luuakse narratiiv: „Meie läheme õiget teed ja kõik need, kes käituvad teisiti, püüavad takistada soovitud ideaali saavutamist,“ mille abil on püütud õigustada ka vägivalla kasutamist eksinute juhtimiseks „õigele teele“.

Näiteks 1995. aastal organiseeris Jaapani apokalüptiline rühmitus Aum Shinrikyo (50) inimohvritega gaasirünnaku tsiviilelanike vastu Tokyo allmaaraudtee süsteemis. Religioosne fundamentalism võib terrorismi kasutada vahendina, kuidas inimesi „õigesse usku pöörata“ ning karistada „eksinuid“, isegi kui sellise pöördumise ajendiks võib olla hirm. Apokalütiline terrorism tugineb grupiidentiteedil põhinevatele väärtushinnangutele, mis võivad kardinaalselt erineda valitsevatest väärtushinnangutest ja neil puuduvad tavaliselt poliitilised eesmärgid, mistõttu ei saa taoliste juhtumite puhul kasutada ka poliitilisi vahendeid. Al-Qaeda on ehk kõige tuntum terroristlik liikumine, kes ei kasuta terrorismi mitte otseselt poliitiliste eesmärkide saavutamiseks, vaid kasutab seda vahendina teatud väärtushinnangute tutvustamisel.

Al-Qaeda rünnak Ameerika Ühendriikide vastu 11. septembril 2001. aastal tähistas hirmukultuuri kulminatsiooni postmodernsel ajastul, millega löödi lõplikult kõikuma Westfaali süsteemi alustalad. Kui traditsioonilises Westfaali süsteemis olid rahvusvahelised toimijad riigid, siis käsitleti rahvusvahelisi konflikte eelkõige sümmeetriliste riikidevaheliste konfliktidena. Ühtlasi muutus Al-Qaeda maailmaajalooliseks fenomeniks, kui väikesearvuline terroristlik rühmitus suutis avaldada olulist mõju rahvusvaheliste suhete arengule kogu maailmas. Rünnak Ameerika Ühendriikide vastu kahjustas tugevasti 1990-tel aastatel domineerinud liberaalset ühiskonda ning tõi esile sotsiaalse tellimuse märksa reguleerituma ning normatiivsema ühiskonna järele, kus valitsevad väärtushinnangud oleksid fikseeritud ning nende täitmise üle toimuks kontroll.

Al-Qaeda sündis võitluses nõukogude okupatsioonivägedega Afganistanis, kuid alates 1990.-test aastatest on tema ideoloogiliseks põhieesmärgiks muutunud võitlus Lääne tsivilisatsiooni, esmajoones Ameerika Ühendriikide hegemooniaga. Uuest ideoloogilisest suunast anti märku juba 1992 .aastal üleskutsega pühaks sõjaks Ühendriikide sõdurite vastu Saudi Araabias ja Somaalias. Al-Qaeda rahvusvaheline terroristlik tegevus sai alguse 1992. aastal pommirünnakutega kahe Adeni hotelli vastu Jeemenis. 1993 korraldas belutši päritolu Ramzi Yousef pommiplahvatuse New Yorgis Maailma Kaubanduskeskuses, mida on seostatud al-Qaedaga(52). Märksa suuremat vastukaja omasid juba Ameerika saatkondade vastu organiseeritud plahvatused 1998.a. Dar es Salaamis ja Nairobis ning USA sõjalaeva U.S.S.Cole ründamine Adeni sadamas 2000. aastal.

11. september 2001 on jäänud Al-Qaeda „firmamärgiks“ ja kuigi järgnevatel aastatel on meediasse lekitatud ähvardusi sarnase operatsiooni kordamisest, on see tänaseni jäänud maailma terrorismi ajaloos unikaalseks kogemuseks. Seetõttu võib väita 11.septembri rünnak ei näidanud niivõrd Al-Qaeda tegelikku poliitilist jõudu, vaid tegi organisatsioonist omamoodi meediaikooni, kaubamärgi, mida on oskuslikult kasutatud erinevate islamiterroristlike aktsioonide kontekstis. Eksperdid ei ole üksmeelsel arvamusel, kuivõrd tugev on rühmituse tegelik mõju erinevatele Al-Qaeda kaubamärki kasutavatele terroristlikele rühmitustele. Hirmukultuur on muutunud Al-Qaeda lahutamatuks ideoloogiliseks mõjutusvahendiks, mis on levinu rühmituse liidrite, nii Osama bin-Ladeni kui ka tema järglase Ayman al-Zawahiri(53) meedias levitavate läkituste kaudu.

Abdel Bari Atwan tuginedes Internetis levitatud dokumendile „Al-Qaeda strateegia aastani 2020“ on nimetanud Al-Qaeda strateegiliste eesmärkidena provotseerida Ameerika Ühendriike ründama islamiriike; edendada kohalike elanike vastupanu okupeerivatele jõududele; laiendada olemasolevaid sõjatandreid konfliktiosaliste naabrusesse ja siduda Ühendriigid pikaajaliste kurnamissõdadega; levitada al-Qaeda ideoloogiat ja tegevuspõhimõtteid islamirühmituste seas USA liitlasriikides, ms kutsuksid esile terroriakte ja mille tulemusena liitlased loobuvad Ühendriikide toetamisest konfliktipiirkondades (nagu see juhtus peale Madriidi pommirünnakut 2004. aastal )(54); pidada eesmärgiks Ameerika Ühendriikide majanduslikku kokkuvarisemist, kui nad seovad ennast üle jõu käivate sõjaliste sekkumiste määraga (sarnaselt Nõukogude Liidule peale Afganistani operatsiooni), mis viib Ühendriikide toetuse vähenemiseni Araabia riikidele ja see omakorda loob eelduse vahhabiitliku kalifaadi loomisele Lähis-Idas(55).

Termin ’üleilmne terrorismivastane sõda’ võeti kasutusele 2001. aastal Ameerika Ühendriikide poliitilises diskursuses ja ta on oluliselt hägustanud traditsioonilist sõja- ja rahuaja mõistet, kuna tegemist on asümmeetrilise konfliktiga rahvusvahelise süsteemi ning erinevate mitteõiguspäraselt käituvate subjektide vahel, mis valdavalt ei ole riigid. Tegemist ei ole traditsioonilise riikidevahelise sümmeetrilise sõjategevusega, vaid selle kulgemine meenutab mitmetes aspektis politsei võitlust kuritegevusega ehk siis ka seaduse võitlust sellega, mis asub väljaspool seadust või siis ei tunnista seadusandlusega kehtestatud normatiive. Seetõttu on asümmeetrilise sõja lahtimõtestamine palju keerukam ning mitmetahulisem protsess. Sõja- ja rahuaja piiri hägusus tuli selgelt esile ka nn Guantanamo(56) probleemi puhul. Sõja loogika järgi olid Ameerika Ühendriigid sõjas rahvusvahelise terrorismiga, mis kulutati välja vastukaaluks terroristide rünnakule ühe riigi kui rahvusvahelise õiguse subjekti vastu 11. septembril 2001. aastal. Rahu loogika järgi hoiti seal tsiviilisikuid pikaajaliselt kinni legaalset protseduuri läbimata.

Impersonaalne kujutlus islamiterrorismist kui universaalsest kultuurilisest nähtusest võib hirmukultuuriga kanduda laiadesse massidesse, kus „nurga taga varitsevat tonti“ hakatakse sugestsioonilisel teel tekitama. Pikaajaline hirmukultuur võib lõppkokkuvõttes viia suitsidaalsete tagajärgedeni, kui ei ühiskond suuda enam oma hirmude ning ängidega toime tulla ning see muutub reaalseks ohuks tema psühholoogilisele kaitsele – ühiskonna sidususe ja turvatundega seotud ühisväärtuste arendamisele hoidmisele ja kaitsmisele(57). Äärmuslikumatel juhtumitel võib see mõjutada riiklike institutsioonide tegevust. Brasiillase Jean Charles de Menezese nime võib samuti kanda üleilmse terrorismivastase sõja ohvrite nimekirja, kuigi tema hukkumise ei põhjustanud otseselt terroriorganisatsioon. 27-aastane de Menezes tapeti Briti politsei poolt terrorirünnakute(58) järgses situatsioonis 22. juulil 2005. aastal Stockwelli metroojaamas ette hoiatamata ning olukorras, kus teda peeti ekslikult terroriaktide toimepanijaks. Politsei oli kasutas jõuvõtteid relvastamata de Menezese vastu, kuna hirmukultuuri poolt mõjutatud situatsioonis tõlgendati tema isikut ja käitumist potentsiaalse terroristi tegevusele vastavaks.

Avalikud aktsioonijärgsed hinnangud politsei käitumise õiguspärasuse üle jagunesid kaheks. Ühelt poolt peeti terrorirünnakute järgses erakorralises olukorras politsei käitumist loomulikuks ja õiguspäraseks, kuna tegemist oli (olgugi et välja kuulutamata) „sõjaseisukorraga“. Teisest küljest ei saanud de Menezese käitumist võrdsustada kriminaalkurjategija käitumisega näiteks pangaröövi toimepanemisel juba seepärast, et de Menezes polnud õigusrikkumist sooritanud. Isegi hiljem avastatud de Menezese poolne õigusrikkumine Ühendkuningriiki sisenemisel ei saanud olla ajendiks aktiivmeetmete kasutuselevõtule Briti politsei poolt. Hirmukultuuri mõju riiklike institiutsioonide õiguspärasele käitumisele, nagu de Menezese juhtum, aga võivad vähendada politsei ning võimude usaldatavust ning tegelikult aidata kaasa terroristide eesmärkide saavutamisele – tekitada ühiskonnas ebastabiilsust ja hirmu.

Üleilmne terrorismivastane sõda ei ole ka konflikt Ameerika Ühendriikide ja Al-Qaeda vahel, sest see eeldaks juba viimase teatavat tunnustamist legitiimse subjektina. Võimalik, et Al-Qaeda eesmärk võiski olla organisatsiooni teatav legitiimseerimine, saavutamaks „vaenlase“ staatust, mis omakorda võimaldaks sõja muutmise sümmeetriliseks ning asetaks Ameerika Ühendriigid ja Al-Qaeda legitiimses mõttes võrdsetele positsioonidele. Frank Furedi ütleb et 11. septembri järgse maailma analüüs vajab täiskasvanulikumat diskussiooni, mis peaks esile tõstma põhjuslikud hinnangud, selle asemel et mängida irratsionaalsete hirmudega tuleviku pärast(59). Politiseeritud hirmukultuur võib suurema turvalisuse sildi all seadustada suuremat kontrolli kodanike elu ja tegevuse üle, mis võib äärmuslikematel juhtumitel kaasa tuua isegi inimohvreid. Üleilmse terrorismivastase sõja mõjul on tavakodanikud paljudes elusfäärides tunnetanud suuremaid või väiksemaid vabaduste piiramisi, mida on ette võetud suurema turvalisuse huvides.

[42] Samuel Huntington, The Clash of Civilizations and the Remaking of World Order (New York: Simon & Schuster, 1996).
[43] Iraagiga 1991 ja 2003, Afganistaniga alates 2001, Serbiaga 1995 ja 1999. 2010 algas sõjategevus Liibüaga.
[44] Tabel on esialgsel kujul avaldatud Holger Mölder, Cooperative security dilemma – practicing the Hobbesian security culture in the Kantian security environment (Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2010).
[45] ÜRO Julgeolekunõukogu interventsiooni legitimiseerivad resolutsioonid koos Julgeolekunõukogu hääletuste tulemustega (poolt, vastu, ei hääletanud).
[46] 2011. aasta seisulga on lepinguga liitunud 189 riiki. Tuumarelva omavatest riikidest pole lepinguga liitunud India, Pakistan ja Iisrael. Põhja-Korea liitus lepinguga 1985, kuid lahkus lepinguosaliste seast 2003. aastal.
[47] Gavrilo Princip (1894-1918), Bosnia serblaste natsionalistliku rühmituse „Mlada Bosna“ liige.
[48] Ertshertsog Franz Ferdinand (1863-1914), Austria-Ungari Keisririigi troonipärija 1889-1914.
[49] Jessica Stern „Al Qaeda: The Protean Enemy“ in Robert J. Art, Robert Jervis, International Politics: Enduring Concepts and Contemporary Issues (New York: Pearson Education, 2005), 431-438, pp. 431-432.
[50] Aum Shinrikyo loodi 1984. aastal Jaapanis Shoko Asahara (1955) poolt ning propageerib Asahara loodud apokalüptilist religioosset kultust.
[51] Stern „Al Qaeda: The Protean Enemy“, supra nota 45, p 432.
[52] Kuigi tema onu ja 911 rünnaku organiseerija Khalid Sheikh Mohammed on selle seose ümber lükanud, vt 9/11 Commission Report Notes, ≤http://govinfo.library.unt.edu/911/report/911Report_Notes.pdf≥  (22.07.2011), p 89.
[53] Osama bin-Laden (1957-2011) tapeti USA eriüksuste operatsiooni käigus Pakistanis. Tema järglaseks Al-Qaeda juhina sai egiptuse päritolu arst Ayman al-Zawahiri (1951).
[54] Islamiterroristide pommirünnakud Madriidis toimusid 11. märtsil 2004 ja kuigi sidemeid Al-Qaeda’ga pole tuvastatud, oli ta al-Qaeda tegevusest inspireeritud. Samal aastal viis Hispaania välja oma väekontingendi Iraagist.
[55] Abdel Bari Adwan, The Secret History of al Qaeda (Berkeley: University of California Press, 2006), pp 221-228.
[56] Terrorismivastases sõjas kinnipeetud isikuid (erinevate riikide kodanikke) hoiti kinni USA sõjaväebaasis Guantanamos (Kuubal).
[57] Riigikaitse strateegia 2010. ≤www.eata.ee/wp-content/uploads/2011/01/Riigikaitse-strateegia.doc≥ (15.07.2011).
[58] 2005.  aasta 7. ja 21. juulil toimusid Londonis mitmed pommiplahvatused, mis korraldati islamiusku kurjategijate poolt. Nende sidemeid laiemate terrorivõrgustikega pole õnnestunud tuvastada.
[59] Frank Furedi, „Epidemic of fear“, Spiked Essays 15.03.2002,  ≤http://www.spiked-online.com/Articles/00000002D46C.htm≥ (20.07.2011).

Väljavõte artiklist: Holger Mölder “Hirmukultuuri mõju identiteedi konstrueerimisele rahvusvahelistes suhetes”, mis ilmus tänaseks hingusele läinud väljaandes “Poliitika, Riigiteadus, Rahvusvahelised suhted” 2013/Nr5(14),lk. 142-66.