Fjodor Fjodorovits Martensi (1845–1909) “Eraomandi õigusest sõja ajal”

@I.O.
Sageli unustatakse ära, et terminitel, mida ühes või teises valdkonnas kasutatakse, on nii üldine ja eriline kui abstraktne ja konkreetne tähendus. Näiteks defineeritakse omand õigusteaduses erilise, absoluutse õigusena, mille kohaselt on omanikul kõik õigused, teistel aga kohustus hoiduda õiguste rikkumisest. Kuid omand on tuletis üldisemast mõistest “oma” ja tal on seega paratamatult ka terminina üldine lisatähendus. Näiteks tunnetab teatud rahva liige oma kultuuri õigusena, mille rikkumisest peaksid võõrad hoiduma. Kui me unustame teadlikult või tahtmatult terminite üldised lisatähendused ja üksikisiku, kes neid endaga kannab, siis pole võimalik lahendada ühtki tegelikku rahvusvahelist probleemi. Küsimus ei ole ju selles, kas ÜRO jääb püsima või kas USA nõustub ratifitseerima rahvusvahelise kriminaalkohtu statuudi. Kõige põletavam rahvusvahelise elu küsimus ei puuduta rahvaste saatust. Kõige põletavam on ema küsimus: mille nimel minu poeg langes? Vastus sellele küsimusele seostub ühel või teisel moel omandiga.

Artiklis tutvustatakse lugejale Fjodor Fjodorovits Martensi 1869. aastal kaitstud magistridissertatsiooni “Eraomandi õigusest sõja ajal”. Teoorias tõstis kõnealune magistritöö lati teatud kõrgusele, mis on mingis mõttes tänase päevani ületamata, kuivõrd valdkond ise on põhjapanev ning lõpuni selgitamata. Tegemist ei ole siiski täiemahulist ülevaadet pakkuva artikliga, vaid selles tutvustatakse eeskätt Martensi seisukohti, mis on seotud omandiõigustega maismaal.

Kuivõrd vaadeldav magistritöö kirjutati kunagi hoopis erinevas tegelikuses, siis vajab käesolev artikkel lühikest positsioneerimist. Rääkides võitlusest isikute vahel, kellest üks on alati kohustatud ja teine õigustatud pool, tuleb möönda, et rahvusvahelises elus ei suudeta tänaseni lahendada probleeme rahumeelselt. Sellised üldhaaravad nähtused nagu sõda, mille alaliik on salajane sõda (sissisõda, partisanisõda), mille alaliik on terroristlik sõda, lähtuvad rünnaku ja kaitse printsiibist. Sõjalise võitluse korral, mis käib juriidiliste ja füüsiliste isikute vahel, on tegemist eeskätt teatud valduse haaramisega. Sellisel juhul, lähtudes rünnaku ja kaitse printsiibist, tuleks hoiduda hinnangute andmisest tegevustele, tunnistades ainsa tegeliku väärtusena rahu.

Artikli avaldamise ajendiks on teave, mis meid sõjaõiguse valdkonnas kõige rohkem puudutab. Tsivilisatsioonide kokkupõrke tulemusel levib üha laiemalt rahvusvaheline terrorism. Tänapäeval on terrorism see võitlusvorm, mis avalikkuses kõige rohkem pingeid tekitab. Meedia toob meie ette iga päev uudiseid ränkadest purustustest, mida on põhjustanud enesetaputerroristid. Kuid enesetapp on kõige ekstreemsem käitumisviis, millesse keegi ei tohiks ükskõikselt suhtuda. Enesetapp võitlusvahendina ei ole tavaline terroristlik tegevus, vaid pimetähn sotsiaalses kõverpeegelpildis. Ükski poliitiline õigustus ei saa olla piisav, kui inimeste ainsaks vahendiks võitluses oma õiguste eest jääb enesetapp. Toonitades, et Martens uskus anarhilise inimloomuse distsiplineerimise võimalust, võime siinkohal tõdeda, et Iraagi sõda, sellele eelnenud ja järgnenud sündmuste ahel, nõuab rahvusvahelise õiguse teaduselt oma tänase positsiooni kriitilist ülevaatamist(1).

Sarnaseid probleeme tunnetas kindlasti ka Martens. Ta väitis, et rahvusvaheline õigus on tsiviliseeritud rahvaste vaheline õigus. Mõnede arvates on see väide šovinistlik. Selline arusaamine Martensi käsitlusest on aga läbini ekslik. Tsiviliseeritud rahvaste vaheline õigus on arenenud seoses rooma õiguse retseptsiooniga, kust pärineb ka mõiste civitas, millega piiritleti täielikult õigusvõimeliste isikute ring. Siin ei ole tegemist teiste rahvaste halvustamisega. Martens eeldas, et põhimõtte pacta sunt servanda kohustav jõud põhineb riikide elulistel vajadustel, mis on tsiviliseeritud riikidel sarnased. Rahvusvahelises õiguses puudub sundiv keskvõim ning kohustusi võetakse ja täidetakse vabatahtlikult, lähtudes elulistest vajadustest. Seega saab rahvusvaheline õigus toetuda vaid erinevate tsivilisatsioonide ja väärtuste respektile. Juriidilises mõttes on küsimus omandi puutumatuse õiguse tunnistamises. See tähendab õigust omandit vabalt käsutada, kasutada ja vallata, sest mis mõte on omandi puutumatusel, kui seda vabalt kasutada ei saa.

Ühiskondlikud probleemid peaksid isiklikest muredest kergemini regulatsioonile alluma, kuna nad ei ole kunagi juhuslikud. Tegelikult võiks just sõda olla kergesti juriidiliselt reguleeritav. Sõda on inimlike hädade loetelus kõige suurem, kuid sugugi mitte kõige mõistusevastasem, kuivõrd rünnak ja kaitse on alati pikalt ette planeeritud. Öeldes Martensi sõnadega, on probleemiks, kas õigus on sõjaajal eraisiku poolel, siis on omandi puutumine vägivaldne omandiõiguse rikkumine ja vargus, või eraisiku omandisuhted ei oma sõjaajal õigust puutumatusele, siis on tegemist konkreetsel ajal konkreetse riigi poliitikaga(2). Võime olla kindlad, et Martensi jäägitu poolehoid kuulus üksikisikule ja tema õiguste kaitsele.

1. ERAOMAND VAENLASE TERRITOORIUMIL SÕJA AJAL
1.1. Kinnisasjadest
Lähtudes Martensi käsitlusest, tuleb nentida, et rahvusvahelised konfliktid on tingitud kas ideoloogilisest arusaamatusest või omandi puutumatuse põhimõtte rikkumisest. Omandi puutumatus sõja ajal on üldiselt tunnustatud reegel, mille kohane regulatsioon töötati välja 1899. aasta ja 1907. aasta rahukonverentsidel Haagis. Pöörame siinkohal lugeja tähelepanu sellele, et Martensi magistritöö eraomandi õiguse kohta sõja ajal valmis 1869. aastal. Sellest sai rahukonverentsidel vastuvõetud konventsioonide teoreetiline alusmaterjal.

Vaadeldes omandiõigust sõja ajal vaenlase territooriumil, väidab Martens kõigepealt, et riik kui iseseisev organism, kui isik, vajab materiaalseid vahendeid oma organite juhtimiseks. Vahendeid on talle kohustatud muretsema kodanikud maksude ja muude laekumiste näol. Kodanike hangitud vahenditest eraldi on riigil kui isikul kinnisvara ja vallasvara, mida tuleb rangelt eristada kodanike omast. Rahvusvahelistes suhetes käsitletakse eraomandit ja riiklikku omandit teatavasti ühtse jagamatu tervikuna, sest riigi keskvõim ja omavalitsus kaitseb mitte ainult riigivõimu, vaid ka eraomandit igasuguse rikkumise vastu. Martensi arvates on riik alati kohustatud kaitsma omandi puutumatust, hoolimata sellest, kas tegemist on kodanikuga või välismaalasega. Vaenlase territooriumil asuva omandi puutumatuse eelduseks on rahumeelne tegevus. Seega tunnistatakse valitsuse käsuõigust üldise heaolu nimel, eriti äärmise vajaduse korral, ja isegi riigi territooriumil asuvate välismaalaste suhtes. “Valitsuse käsuõigus eraomandi üle tuleneb territoriaalvõimust ja seda nimetatakse dominium eminens.”(3)

Riigisiseselt on eraomand ja riigi omand alati eraldi. Martens esitab seisukoha, et kogu vara, mis kuulub riigile, moodustab samasuguse terviku nagu riigi eesmärk ja sellepärast peab riigi omand alati teenima seda eesmärki. Eraisikute vara teenib neid eeskätt vahendina, et rahuldada individuaalseid olmevajadusi ja eraomand võib olla ainult seaduse alusel kaasatud riiklikes kuludes osalema, näiteks sõja ajal. Riik kui iseotsustav isik omab isiklikke vahendeid sõja ettevalmistamiseks ja pidamiseks. Riik kui juriidiline isik kannab juriidilist vastutust oma tegude eest, sarnaselt nagu eraisik kannab vastutust oma kuritegude eest. Isiku iseseisvus ja individuaalsus väljendub tema vastutuses(4). Martensi arvates ei saa sellest kõigest teha järeldust, et sõda ei avalda mingit mõju riigi territooriumil elavate eraisikute varalistele suhetele. Keegi riigis ei saa jääda täiesti kõrvale, kui tema isamaa sõdib teise riigiga. Kuigi riiklik juriidiline sfäär tuleb hoida lahus eraelu ja eraõiguse valdkonnast, on siiski nii ühe kui teise huvid sedavõrd ühised ja tihedalt seotud, et sõda ei tohi asetada uusi ja tihti äärmiselt koormavaid piiranguid kodanikele. Kaasaegse rahvusvahelise õiguse ja Vestfaali süsteemi alguses riikide vahel üleskerkinud sõjad ei hävitanud õiguskorda ega muutnud kohustusi, juhul kui seda ei nõudnud kohustuse olemus või kohustus ise. Martens kirjutab: “Kui sõda kerkib samaaegselt kohustuste jätkumisega sõdivate riikide vahel, siis on iseenesest selge, et sõdivate riikide ja eraisikute vahel eksisteerivad juriidilised ja moraalsed suhted ei tohi olla muudetud sõja poolt. Eraisik ei tohi olla jäetud ilma seaduste kaitsest ka sõja korral.”(5)

Kinnisasjad on üks osa riigi territooriumist ja lahutamatult seotud riigi huvidega. Territoorium koosneb kõikide maatükkide kogumist, mis kuuluvad omandiõiguse alusel kas riigile, kohalikele omavalitsustele või eraomanikele. Sellel territooriumil asuvate subjektide üle on keskvõimul õigus valitseda ius territoriale alusel. Martens väidab, et kooskõlas selle põhimõttega ei saa ükski eraisik omandada kinnisasja, osalemata territoriaalses valitsemises. ”Järelikult, kui riik on otsustanud lubada välismaalastel omandada oma territooriumil kinnisasi, siis sellega tagab riik maaomanikule seaduste kaitse seni, kuni see neist omal süül ilma pole jäetud.”(6) Kinnisasi omandatakse erinevalt vallasasjast mitte piiratud, vaid piiramata ajaks. Kuna kinnisasi on riigi territooriumi koosseisuline osa, siis on selge, et selle igakordne omanik astub territoriaalvalitsusega vahetusse suhtesse. Alates sellest ajast, kui välismaalastele üldse võimaldati omandada kinnisasju, said kinnisasja omandamise esmasteks ja vältimatuteks tingimusteks: a) allumine territoriaalvalitsusele; b) osalemine maksude maksmises.(7) Mida rohkem arenes rahvusvaheline suhtlemine ja rahvusvaheline elu, mida rohkem sai kõikjal ja alati kasutada inimese isikuga lahutamatult seotud õigusi, seda rohkem hakkasid kaduma piirangud ja takistused kinnisasjade omandamisele välismaalaste poolt. Tuleb nõustuda Martensiga, et välismaalastele kuuluvate kinnisasjade puutumatuse põhimõte sõja ajal tähendab eeskätt seda, et eraisikul on lahutamatu ja ümberlükkamatu õigus talle kuuluva kinnisasja puutumatusele, sest see on kõrvutatav territoriaalvalitsuse huvidega austada eraisiku õigusi. ”Kõige elementaarsemad poliitilis-majanduslikud ettekujutused tõestavad, et kindlustunne puutumatuse osas ja õiguste sidumine maatüki omandamisega on vältimatud tingimused õitsenguks.”(8) Martensi sõnastatud humaansete põhimõtete taustal tunduvad XX sajandi paljud arengud nii rahu- kui sõjaajal tagasiminekuna, kui tuletada meelde kas või II maailmasõja eel Saksamaal toimunut.

Martens lükkab ümber hollandi juristi Cornelius van Bynkershoeki (1673–1743), kes on üks tema peamisi sparringupartnereid, aga ka Emerich de Vatteli (1714–1767) ning Walter Georg Frank Phillimore (1845–1929) arvamused, nagu oleks territoriaalvalitsusel sõja ajal õigus määrata sekvester (riigivõimu ajutine keeld v. kitsendus mingi vara kasutamisel) kõikidele vastavatele tuludele, kuna omanik võib kasutada tulusid valitsuse kahjustamiseks. Martens väidab, et tunnistades kord erakinnisomandi puutumatuse printsiipi, ükskõik kas rahvusvaheliste tavade või oma õigusteadvuse alusel, tuleb tunnistada ka selle omandi kasutamise ja käsutamise õigust. Milles muus seisneb siis omandiõigus, kui mitte õiguses seda kasutada ja käsutada? Puutumatuks ei saa lugeda eraomandit, millest saadavaid tulusid karistuse ähvardusel kinni hoitakse. ”Selline kinnisasjade puutumatus, kui need kuuluvad vaenuliku riigi alluvatele, on contradictio in adjecto ja see on vastuolus kõikide rahvusvaheliste tavadega.”(9)

Sõda ei saa mingil juhul muuta erakinnisomandi puutumatuse nõuet. Õigus omada lähtub oma alustelt inimese isikust ja kuivõrd isik on puutumatu oma individuaalse elu sfääris, peab puutumatu olema ka eraisiku omand. Väidetavalt on sõda riikidevaheline suhe ja seni kuni eraisik viibib oma rahuliku eraviisilise tegevuse ringis, peab olema garanteeritud tema tegevuse vältimatuks tingimuseks oleva omandi täielik puutumatus. Kuid sellega seoses, nagu valitsusel on õigus lõpetada õigusrikkumised oma kodanike suhtes, ei tohi valitsus suhtuda ükskõikselt ka sellesse, kui välismaalased kasutavad oma kinnisasjadest saadud tulusid vaenulikel eesmärkidel. Lubada sellistel juhtudel tulude kinnihoidmist tundub Martensile vajalikuna kahtlustuste ja lubamatute õigusrikkumiste ärahoidmiseks, et kohtulikus korras tõestada eraisiku süüd. Kuid sõdivate riikide poliitilisi kujutlusi ja võimalust järgida oma huve kaitsetute eraisikute arvel ei saa Martensi arvates tunnistada rahvusvahelise õigusena. Üldine reegel, mida iga sõdiv riik peab juriidiliselt ja moraalselt järgima, on erakinnisomandi täielik puutumatus, kui see kuulub sõdiva riigi rahulikule alluvale või välismaalasele ja ainult erandkorras, järgides kõiki seaduslikkuse garantiisid, võib käsutusõigus olla territoriaalvalitsuse korraldusega paralüseeritud(10).

1.2. Vallasasjadest
Küsimus sõja ajal vaenulikul territooriumil olevate isikute vallasasjade puutumatuse suhtes on Martensi väitel vaieldav. Enamik publitsiste oli Martensi eluajal seisukohal, et sõja väljakuulutamisega tuleb välismaalased lugeda territoriaalvõimude vaenlasteks ja nende omand kuulub konfiskeerimisele. Kuid Martens näitab, kuidas Ameerika avastamisega elavnenud kaubandus viis tasapisi rahvusvaheliste tavade muutumisele. Juba Henri VIII (1491–1547) kuulutas, et sõja ajal tuleb Prantsusmaa kodanikke, kes sõja puhkedes Inglismaal asuvad, käsitleda puutumatutena kogu varaga, nii kinnisasjade kui vallasasjadega(11). Nii muutus aja jooksul tavaliseks, et sõja alguses kuulutati vaenlase riigi alamatele, kes asusid ajutiselt või pidevalt riigi territooriumil, et nad võivad jätkata oma rahumeelset tegevust. Nende omand tunnistati puutumatuks. Ainult juhul, kui isik oma käitumisega äratas kahtlust tegevuse rahumeelsetes eesmärkides, kasutas valitsus õigust ebasoovitav isik maalt välja saata, määrates selleks tähtaja, kuid mitte rikkudes eraisiku varalisi õigusi(12).

Ameerika Ühendriikides aga hakkas jõudu koguma hoopis teistsugune vaade. Martens toob siin näitena USA Ülemkohtu liikme John Marshalli (1755–1835) otsuse, kelle arvates eraomandi puutumatus, nagu ka teised humanismi ja võrdsuse ettekirjutused, peab läbi kaaluma kõrgeim võim. Väidetavalt on need ettekirjutused küll rahvusvahelise õiguse vaieldamatud reeglid, kuid tulenevalt poliitilistest vajadustest võivad olla erinevalt sisustatud. Martens näitab, kui kahjulik selline lähenemine on, ja väidab, et kui rahvusvahelises elus valitsevad poliitilised kujutlused , kui rahvusvahelistes suhetes valitseb omavoli , siis ei saa juttugi olla õigusest(13).

Lühidalt öeldes sõltuvad kaitsetud eraisikud sellisel juhul äärmiselt muutlikest, juhuslikest ja omavolilistest poliitilistest kombinatsioonidest. See on poliitika ebanormaalne valitsemine õiguse üle. Mida rohkem laieneb inimliku tegevuse ring ja mitmekülgsem on rahvusvaheline suhtlemine, seda selgemalt nõuab rahvusvaheline õigus enese tunnistamist. Martens on, võib öelda, tänapäevastest arengutest isegi ette jõudnud, kui ta nõuab, et inimese isikuõigus ei tohi olla riigist sõltuv. Inimene kui isik omab iseseisvat, individuaalset elusfääri ja võõrandamatuid õigusi. Kus iganes isik ka ei asuks, ta jääb alati õiguse subjektiks, igal pool tuleb tema inimväärikust garanteerida tema omandi puutumatuse ja vabadusega.(14)

Martens jõuab järeldusele, et eraisikutele peab kuuluma võõrandumatu õigus ka vallasvara puutumatusele vaenlase territooriumil sõja ajal. Seda vaatamata poliitilis-majanduslikele kujutlustele, et riiklikud huvid kaaluvad isikuõiguse üles. Siinkohal märgib Martens, et näiteks repressaalide, embargode, sekvesterite ja teiste rahvusvahelise õiguse mõjutusvahendite kasutamine, sealhulgas konfiskeerimine, on täielikult sõltuvuses poliitilistest kujutlustest(15). Me peaksime siiski küsima, mis on tähtsam, kas poliitilis-majanduslike kujutluste valitsemine rahvusvahelise õiguse üle või inimest austava õiguse mobiliseeriv mõju.

2. ERAOMAND VAENLASE KÄEST VÕIDETUD TERRITOORIUMIL
Eraomand vaenlase käest võidetud territooriumil kuulub tänapäeval okupatsiooni õiguse mõiste alla. Sõjal kui äärmuslikul vahendil riikide vahel kerkivate õiguslike vaidluste lahendamiseks on ainus seaduslik eesmärk taastada rahu, rikutud õigused ja normaalne rahvusvaheline suhtlemine. Okupatsiooni korral, millega võitja garanteerib endale soovitud tulemuse, tuleb kõigepealt küsida, mis saab vallutatud maadega. Sõja eesmärk määrab vahendite ratsionaalsuse ja väärtuse, mida sõdivad riigid kasutavad ja ainult need, mis sõja eesmärgile vastavad, võivad olla rahvusvahelise õiguse poolt tunnustatud.(16) Sõda on võitlus iseseisvate juriidiliste isikute vahel. Järelikult nõuab sõdivate riikide isiklik huvi võimaluse korral piirdumist üksnes sõjaväljaga ja ainult vaenlase relvastatud jõududega. Kuna riigi aluseks on territoorium, siis on arusaadav, miks vaenlase territooriumi haaramine on sõjaliste vajaduste esmaseks vahendiks.

Teiseks tuleb küsida, mis saab vallutatud maade vallasasjadega, kuivõrd rahvusvahelise kaubanduse objektiks on vallasasjad. Kahtlematult seob ja ühendab kaubandus erinevaid rahvaid, kutsudes nende teadvuses esile arusaamise huvide solidaarsusest. Kaubandus on rahvusvahelise elu üheks kõige tähelepandavamaks tunnuseks. Rahulike kaubandussuhete tagamine nõuab rahvastelt arengutingimusi ja on riikide kohustus(17).

Ülaltoodud arutlustele toetudes teeb Martens järgnevad järeldused. Kuivõrd sõda on seaduslik vahend rahvusvaheliste arusaamatuste lahendamiseks ning sõja eesmärgiks on rahu ja õiguste rikkumise taastamine, siis ei tohi kaubandust mingil juhul hävitada. Kuna õiguste austamine ja eraisikute õigus on rahvusvahelise elu vältimatud tingimused, siis peab eraomandi puutumatust olema sõltumatult kohast sõdivate riikide poolt garanteeritud ka vaenlase käest võidetud territooriumil.(18) Tänapäeval toetub okupatsiooniõigus omandiküsimustes 1907. aasta Haagi IV konventsiooni lisa 55 artikli sätetele, mille kohaselt okupeeriv riik tuleb lugeda vaenlase käest võidetud territooriumi, avalike ehitiste, kinnisvara, metsade ja põllumajandussaaduste halduriks ususfructus’e põhimõtte alusel(19). Ususfructus ehk viljakasutamise õiguse mõiste pärineb rooma õigusest ja on põhimõtteliselt samasugune nagu hoonestusõigus. See annab õiguse asja kasutada ja vallata, kuid mitte omandisuhteid muuta. Seoses USA ja koalitsiooni Iraagi naftaväljade okupatsiooniga, mis kaasneb sõjalise tegevusega Saddam Husseini vastu, on asutud lahendama rahvusvahelise õiguse occupatio bellica valdkonnas kerkinud õiguslikke küsimusi. Okupandid on soovitanud nafta tootmisel lubada ususfructuse laia, kuid mitte piiramatut teostamist. Samas peetakse õigeks, et rahvusvaheline õigus keelaks kõik, mida on võimalik näha okupandi rikastumisena(20).

KOKKUVÕTE
Kui vaadata ühiskonna olemust ja tema tekkimise tingimusi, siis näeme igas ühiskonnas kahte põhijõudu või põhielementi: esiteks, füüsiline ja väline; teiseks, vaimne ja sisemine. … Suhtlemise vaimses elemendis väljendub ühiskonna konkreetsest vormist eristuv omapära.(21)

Martensit iseloomustab tänapäevase õigusteadusega võrreldes esiteks see, et ta ei sega kunagi poliitilist ja psühholoogilist ainet juriidilise ainega, ja teiseks kannab tema mõttekäike, mida võib nende loomulikkuse tõttu ka esteetilisteks nimetada, alati mingi üldinimlik idee. Esteetika kui üldlingvistika (Benedetto Croce) annab üldinimliku mõõtme erinevatele väärtustele. Rahvusvahelises õiguses tähendaks esteetiline aspekt üksikisiku õiguste austamist nii riikidevahelistes kui tsivilisatsioonidevahelistes suhetes. Teine vaatenurk on eetiline, toetudes poliitikale ja rahvusvahelisele ühiskonnale. Kuid rahvusvaheline ühiskond erineb riiklikust, sest siin puudub võimuautoriteet. Vastupidi, rahvusvaheline ühiskond on vaba assotsiatsioon, mille liikmete vahel valitsevad dispositiivsed suhted. Igal riigil on privaatautonoomia otsustada oma tegevuse üle, kokku leppida teiste riikidega ja kaitsta ennast agressiooni korral. Kuna üle gloobuse laotuvat totaalpoliitikat ei ole olemas ega ole seda võimalik ka ette kujutada, sest see tähendaks kindlasti teatud rahvaste ahistamist ja diskrimineerimist, siis peaks rahvusvaheline õigus kui õigus pöörama mõlemale vaatenurgale võrdset tähelepanu.

Iustum bellum’i ehk õiguspärase sõja doktriin põhineb teatavasti ideel, et riigil on õigus pidada või mitte pidada sõda. See doktriin oli valitsev 17. ja 18. sajandil rahvusvahelises õiguses. Materiaalsed põhjused, miks õiglast sõda võis pidada, jaotusid nelja kategooriasse: enesekaitseks, omandi kaitseks, võla kaitseks ja karistuseks. Tänapäeval on vähemalt kummaline näha, et just samadele ideoloogilistele põhjendustele õiglasest sõjast on taandunud Iraagi sõja vallapäästmise õigustused. Õiglaseks põhjuseks on nüüd vabaduse kaitsmine ja diktatuuri kukutamine.

Martens tunnistas küll sõja vältimatust riikidevahelistes suhetes, kuid kinnitas samal ajal ometi, et sõjaõigus ei ole fantaasiavili, vaid ajalooline tava ja rahvusvahelise elu resultaat. Ta oli sügavalt veendunud, et tulevikus jõuab kätte aeg, mil sõda muutub erandlikuks ning riigid leiavad otstarbekamaid vahendeid omavaheliste erimeelsuste tasandamiseks. Kuna sõda ei ole kunagi juhuslik ega isetegevuslik, siis võibki öelda, et sõda on isiklikest õnnetustest kergemini reguleerimisele allutatav. Martens arvas, et kuni selle ajani, vähemalt rahvaste üksteisemõistmise suurenedes, on sõjaõigus ainuke vahend pehmendamaks sõja metsikut iseloomu.

Eraomandi puutumatuse rõhutamine ja aktualiseerimine publikatsioonide kaudu võib saada oluliseks sammuks sõdade suretamise teel. Kui siduda eraomandi puutumatuse rikkumine kahjutasu maksmise nõudega, mitte ainult individuaalkaebuse, vaid ka rahvusvahelise õiguse põhimõttelisel alusel, siis see korrastab ühiskonnaliikmete õigusteadvust ja arendab õiglustunnet. Rahvusvahelises ühiskonnas tähendab see erinevate tsivilisatsioonide omapära tunnistamist ja riikide kasvavat austust teineteise vastu.

Iga ühiskonna omapära tunnistamine riigi kõige kõrgemal tasandil on esimene samm enesetaputerroristide ja üldisemalt terrorismi probleemi lahendamisel. Rahvusvahelise õiguse teadus saab siin kaasa lüüa oma tööde kaudu, selgitades õiguse olemust, selle spetsiifikat, terviklikkust, rahvusvahelise õiguse aluseid ja ainet, seoseid filosoofia, poliitika ja majandusega ning lõpuks õigluse kriteeriumit suum cuique, mis nõuab võrdselt kõikide rahvaste ja tsivilisatsioonide omapära ja omandi puutumatusele õigust. Pole mingit mõtet hävitada raske tööga omandatud vallas- või kinnisvara, olgugi see vaenlase oma. Eraomandi puutumatuse põhimõtte laiem kultiveerimine peaks viima selle lihtsa mõttekäigu tunnistamiseni. Seniks aga kajab Martensi töödes võimas, läbi aegade kõlav üleskutse lähtuda inimese enda avalikust südametunnistusest.

[1]  Vt. lisaks Lauri Mälksoo, “Analüüs: Iraak ja rahvusvahelise õiguse kriis”, Postimees, 15. märts 2003,<vana.www.postimees.ee/index.html?op=lugu&id=93132&number=756&rubriik=6> (17.9.2005).
[2]  Фёдор Фёдорович Мартенс, О праве частной собственности во время войны (Санкт-Петербург, 1869), предисловие.
[3]  Ibid., ст. 105–106.
[4]  Ibid., ст. 107–112.
[5]  Ibid., ст. 117–118.
[6]  Ibid., ст. 119–120.
[7]  Ibid., ст. 121–123.
[8]  Ibid., ст. 121.
[9]  Ibid., ст. 122–127.
[10]  Ibid., ст. 124.
[11]  Ibid., ст. 131.
[12]  Ibid., ст. 131–132.
[13]  Ibid., ст. 138.
[14]  Ibid., ст. 142.
[15]  Ibid., ст. 147–149.
[16]  Ibid., ст. 171.
[17]  Ibid., ст. 172–173.
[18]  Ibid., ст. 390.
[19]  Konventsioon maasõja seaduste ja tavade kohta [Convention respecting the Laws and Customs of War on Land], Haag, 18.10.1907, jõustunud 26.1.1910, <www.yale.edu/lawweb/avalon/ lawofwar/hague04.htm> (17.9.2005)
[20]  R. Dobie Langenkamp & Rex J. Zedalis, ”What Happens to the Iraqi Oil? Thoughts on Some Significant, Unexamined International Legal Questions Regarding Occupation of Oil Fields”, 14 European Journal of International Law (2003) 417–435.
[21]   Мартенс, О праве частной собственности, supra nota 2, ст. 8–9.

Artikkel Indrek Olmaru “Fjodor Fjodorovits Martensi “Eraomandi õigusest sõja ajal“” on ilmunud väljaandes Acta Societatis Martensis 1 (2005) , lk. 16-24.

Advertisements

1 kommentaar (+add yours?)

  1. K_V
    aug. 02, 2016 @ 08:43:37

    “Tsivilisatsioonide kokkupõrke tulemusel levib üha laiemalt rahvusvaheline terrorism.”

    See tähendab, et löögi alla satub kõik, mis islami kultuuri esindajale tundub vastanduvat tema kultuurile. Ja tänased Euroopa valitsejad pingutavad, et suruda murust madalamaks kõik, mida islamistid löögi objektiks võiksid nimetada.
    Kui islamile satub vastanduma keegi kunagi Euroopas elanud tüüp Martens, siis loomulikult tuleb ka tema sallivuse nimel unustada ja tunda huvi ainult selle vastu, mida näevad sõja puhul ette islami tavad ja õigus.
    Tänasel päeval võiks rohkem avaldada tõlkeartikleid sellest, mismoodi näevad elu ja inimesi pagulaste maailma mõtestajad. Kasvõi juba sellepärast, et meie Aikude-Petside maailma mõtestav meedia toodab teadagi keda, samal ajal kui pagulaste kultuuriruumis sünnib aina uusi miljoneid pühasid poliitilisi tagakiusatuid. Ju siis on nende maailma mõtestamine seitse suurusjärku kõrgemal vaimsel tasemel.

    Vasta

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

august 2016
E T K N R L P
« juuli   sept. »
1234567
891011121314
15161718192021
22232425262728
293031  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.

%d bloggers like this: