Houthi ülestõusu võidukas lõpp saladuslikus Jeemenis

@ckrabat
Ukraina ja Islamiriigi sündmuste varjus toimus 2015.a. jaanuaris-veebruaris laiemale avalikkusele peaaegu et märkamatult võimuvahetus Jeemenis. 1971. aastal ilmus eesti keeles sarjas “Maailm ja mõnda” Eva Gerlachi raamat “Araabia templid liivas”, mis rääkis unustatud riigist Araabia poolsaare lõunaosas. Tollal paiknes seal tegelikult kaks Jeemeni riiki. Peale kuueaastast kodusõda zaidiitliku Mutwakkili kuningadünastia ja vabariiklaste vahel kuulutati Põhja-Jeemenis välja Jeemeni Araabia Vabariik. 1978. aastal sai selle presidendiks nasseristlike araabia diktaatorite põlvkonda kuuluv Ali Abdullah Saleh. Lõuna-Jeemenisse rajas Briti impeerium 1838.a. Adeni mereväebaasi, mis oli nende üks olulisemaid sõjalisi tugipunkte India ookeani lääneosas 19. ja 20. sajandil. Ümberkaudsed alad muudeti aga Briti protektoraadiks kohalike šeikide võimu all. 1967.a. britid lahkusid ning välja kuulutati Lõuna-Jeemeni Rahvavabariik. 1970. aastal tulid seal võimule aga marksistid, kes kuulutasid välja Jeemeni Rahvademokraatliku Vabariigi, võtsid vastu sotsialistliku orientatsiooni ning sõlmisid tihedad sidemed Nõukogude Liidu, Hiina Rahvavabariigi, Saksa DV ja Palestiina Vabastusorganisatsiooniga. Lõuna-Jeemenis tekkis üks nõukogudesõbralikumaid režiime ning brittidest maha jäänud Adeni mereväebaasi hakkasid kasutama N.Liidu mereväelased.

1986.a. puhkes Lõuna-Jeemenis kodusõda valitsevate marksistide Jeemeni Sotsialistliku Partei kahe fraktsiooni vahel, mida juhtisid vastavalt 1980.a. eksiili minema sunnitud endine president Ali Fattah Ismail ja tema ametijärglane Ali Nassir Muhammad ning mnille võitis neist esimene. 1990.a. mais kaks Jeemenit ühinesid ning Ali Abdullah Saleh sai Jeemeni Ühinenud Vabariigi presidendiks. Kahe Jeemeni ühinemine ei toonud kaasa aga stabiilsust. Juba 1992 algasid riigis massilised rahutused. Ali Fattah Ismaili liitlane Ali Salim al-Beidh sai Lõuna-Jeemeni riigipeaks 1986 peale Ismaili surma ja Ali Nassir Muhammadi põgenemist Põhja-Jeemenisse. Kahe Jeemeni ühinemisel sai temast riigi asepresident. 1993.a. taandus ta võimult ning süüdistas Põhja-Jeemenit vägivallas lõunapoolsete jeemenlaste vastu ning nende majanduslikus marginaliseerimises ning peagi puhkes taas kodusõda, kus Saudi Araabia toetas opositsioonilist Lõuna-Jeemenit, kuid vastuhakk suruti maha. Ka Jeemen on usuliselt lõhestunud riik. Kui Põhja-Jeemenis domineerivad šiiidid (u 40% jeemenlasi), üks šiia vanemaid sekte zaidiidid, siis Lõuna-Jeemenis on enamuses sunniidid (u 60%). 1999.a. toimusid Jeemenis esmakordselt presidendivalimised ja Saleh valiti 96,2% toetusega presidendiks. Vaikselt hakkasid pead tõstma islamiäärmuslastest terroristid. 2000.a. oktoobris korraldasid nad suitsiidirünnaku Adeni sadamas paiknevale Ameerika Ühendriikide sõjalaevale USS Cole, mille võttis omaks al-Qaeda. Osama bin Ladeni suguvõsa juured ulatuvad Lõuna-Jeemenisse, Tarimi orgu Hadramouti regioonis. Osama isa Mohammed bin Laden (1909-67) emigreerus Esimese maailmasõja eel lapsena Saudi Araabiasse ja pani seal hiljem püsti ehitusfirma.

Ali Abdullah Salehi režiim seisis vastamisi mitmete mässuliikumistega. Tema vastru astusid šiidid Põhja-Jeemenis ja sunniitlikud hõimud Lõuna-Jeemenis. 2004.a. sai Põhja-Jeemenis šiia (zaidiidi) vaimuliku Hussein Badreddin al-Houthi (1956-2004) eestvõttel alguse Houthi ülestõus, mis jõudis veebruaris 2015 võiduka lõpuni. Al-Houthi kuulus 1993-1997 zaidiidide islamistliku partei al-Haqq (Tõde) esindajana Jeemeni parlamenti ning tal oli ulatuslik toetus Põhja-Jeemeni mägirajoonide šiiitide hulgas, eriti Saada distriktis. Nooruses oli ta perekonnaga elanud Iraani tähtsas religioosses keskuses Qumis ja kohtunud seal Iraani tänase usujuhi Ali Khameneiga. Al-Houthi süüdistas Salehi valitsust ameerikameelsuses, kuulutas end imaamiks ning asutas 2002 relvastatud grupi Ansar Allah (Jumala toetajad, kutsutud imaami järgi ka houthistideks). Septembris 2004 Hussein Badreddin al-Houthi tapeti ning uueks liidriks tõusis tema noorem vend Abdulmalik Badreddin al-Houthi (1982) ning juhtkonda kuuluvad veel teised al-Houthi vennad Yahya Badreddin (1965) ja Abdulkarim Badreddin. Vendade isa vaimulik Badreddin al-Houthit peetakse liikumise religioosseks juhiks.

Kuni Araabia kevade puhkemiseni valitses Jeemenit kolmevalitsus: president Ali Abdullah Saleh, kes kontrollis riiki, kindral Ali Mohsen Saleh al-Ahmar, kes kontrollis sõjaväge ja hõimujuht Abdullah bin Husayn bin Nasser al-Ahmar, islamistliku al-Islahi partei liider, keda toetas Saudi Araabia. Jeemeni valitsemisstiili võis nimetada kleptokraatiaks, kus au sees oli varastada kõike, mis võimalik. Kui prohvet Muhammedi ajal oli Jeemen Araabia poolsaare üks jõukamaid alasid, siis tänane Jeemen kuulub maailma vaesemate riikide hulka, sest erinevalt naabritest puuduvad neil märkimisväärsed naftavarud ning riik on tihti hõivatud kodusõdadest ning hõimude ja ususektide vahelistest vastuoludest. Lõuna-Jeemenis tekkis 2007.a. separatislik Lõuna Liikumine (Herak), mille eesotsas on endine asepresident al-Beidh ja Hassan al-Ba’aum. 2009.a. rajati al-Qaeda Jeemeni ja Saudi Araabia harude baasil Araabia Poolsaare al-Qaeda (AQAP), mis on võtnud endale muuhulgas vastutuse tänavu jaanuaris korraldatud rünnaku eest satiiriajakirja Charlie Hebdo toimetusele Pariisis. Rühmitusega oli seotud Ameerika Ühendriikides sündinud ja Jeemeni-USA topeltkodakondsust omav Anwar al-Awlaki, kelle isa oli Sana Ülikooli rektor ning kuulus Jeemeni poliitilisse eliiti. Al-Qaeda üks kurikuulsamaid ideolooge ja meediastrateege al-Awlaki hukkus 2011.a. Jeemeni põhjaosas USA korraldatud droonirünnakus.

Araabia kevade ajal kujunes Jeemen üheks vastupanuliikumise keskuseks. Jaanuaris 2011 algasid massirahutused, mis protestisid tööpuuduse, majandusliku olukorra ja korruptsiooni, aga ka plaanitud konstitutsioonimuudatuste vastu, mis plaanisid Salehi režiimi muuta päritavaks. Protestijad kandsid vägivallatuse märgina roosat. Revolutsiooni juhtfiguuriks tõusis sunniitlik naisajakirjanik Tawakkol Abdel-Salam Karman, Moslemi Vennaskonnaga seotud mõjukast al-Islahi parteist, kes pälvis 2011.a. ka koos kahe teise naisaktivistiga Nobeli rahupreemia. Karman on kritiseerinud šiiitliku Houthi liikumise ja sunniidi äärmuslaste (AQAP) tegevust. Rohkem kui aasta kestnud protestid lõppesid Pärsia Lahe Koostöönõukogu vahendusel sõlmitud rahuleppega Salehi ja opositsiooni vahel, millega Saleh loobus võimust asepresident Abdu-Rabbo Mansour al-Hadi kasuks, kes valiti veebruaris 2012 99,8% toetusega Jeemeni presidendiks. Diktaatorlik president Saleh loobus presidendivõimust, kuid tema sõbrad ja toetajad jäid edasi võimule ning ta säilitas endiselt märkimisväärse poliitilise mõju riigis. Uus president Al-Hadi on pärit Lõuna-Jeemenist ja lõpetanud sõjakooli Saudi Araabias. Ta kuulus president Ali Nasser Mohammedi lähikonda ja lahkus temaga peale kaotatud kodusõda Lõuna-Jeemenist. 1994 sai ta Ali Salem al-Beidhi asemel asepresidendiks.

Kodusõda Jeemenis jätkus ning septembris 2014 langes pealinn Sana Houthi mässuliste kätte, kes okupeerisid mitme kuu vältel suurt osa Põhja-Jeemenist, kuid ei võtnud üle võimuorganeid. Kuni 22.jaanuaril 2015 vallutasid nad presidendipalee ja sundisid president al-Hadi ja peaminister Khaled Bahahi ametist lahkuma ning saatsid laiali ka parlamendi. Võimu võttis üle Revolutsiooniline Komitee, mille juhiks nimetati Abdulmalik al-Houthi onupoeg Mohammed Ali al-Houthi. Revolutsiooniline Komitee jääb võimule kuni uue parlamendi kokkukutsumiseni, mille järel nimetatakse viieliikmeline presidendinõukogu. ÜRO, Ameerika Ühendriigid ja Pärsia Lahe Koostöönõukogu pole võimu üleminekut houthistide kätte tunnustanud. Endine president al-Hadi oli USA oluline liitlane, kes toetas ameeriklaste droonirünnakuid AQAPi vastu. Ühendriigid sulgesid ka oma saatkonna Sanas, nende järel veel mitmed lääneriigid ja sunniitlikud araabia riigid. Houthistid on aga avaldanud valmisolekut koostööks teiste poliitiliste jõududega, mida ÜRO on üritanud vahendada. Houthistid on teinud koostööd kukutatud presidendi Salehi, kes on usutunnistuselt samuti šiiit-zaidiit, ja tema nasseristliku endise võimuerakonna Üldise Rahvakongressiga. Lääneriigid on mures, et Jeemenis võivad mõjule pääseda Iraani-meelsed jõud, kes saavad hästi läbi ka president Assadi režiimiga Süürias. Houthistid kontrollivad suurt osa Põhja-Jeemenist, kuid raske uskuda, et nad suudavad kontrollida sunniitlikku Lõuna-Jeemenit, mis võib viia riigi taaslõhenemiseni. Vastukaaluna houthistide riigipöördele võtsid Lõuna-Jeemeni separatistid üle valitsushooned Adenis ja mitmes provintsis. Mitmel pool Lõunas moodustati rahvakomiteed seismaks vastu houthistide võimule. Mitmed linnad Lõuna-Jeemeni Abya provintsis on aga islamistide kontrolli all, kes on seal välja kuulutanud islami emiraadi. Džihadistlik rühmitus Ansar al-Sharia võttis üle Shabwani sõjaväebaasi Lõuna-Jeemenis. Houthistide liidrid on väitnud, et nende eesmärk on võimujagamine, kus peaksid peale nende osalema ka separatistliku Lõuna Liikumise esindajad, mis rei välista võimalust, et 25 aasta järel jaguneb Jeemen taas kaheks riigiks.