Ivar nõukogude armeest meenutab IV

@jolli&ckrabat

Siis kui mina veel nõukogude  armees teenisin, oli kõigil stiimul olla ühiskonnale kasulik, aga mis praegu on? Ma ei tunne enam seltsimehelikkust ja küünarnukitunnet, millega meid kasvatati. Kapitalistid on kaasa toonud hundimoraali ning praeguse aja inimesed hindavad üle kõige raha. Eesti NSV-s ei saanud inimene nii lihtsalt asju osta ja isegi peldikupaberi ostmiseks pidid vajalikku inimest tundma. Meie ajal inimesed suhtlesid omavahel, käisid üksteisel külas, vahetasid informatsiooni, näitasid asju, mida nad olid töölt kaasa var… vabandust, toonud. Telefon oli peaaegu et tasuta, helistamine maksis kaks kopikat ja oli kõigile ühine. Inimesed jagasid telefoniputka juures sabas seistes muresid ja rõõme. Aga nüüd, kõigil mobiilid taskus ja räägivad isegi peldikus. Või needsamad toidupoed … Kui levis info, et kusagil müüdi müüdi sardelle või sukkpükse, siis sai ruttu kõik tuttavad läbi helistatud ja koos jooksime järjekorda moodustama ja kes ennem jõudis, see hoidis ka teistele kohta. Vot see oli tõeline seltsimehelikkus, mida enam ei ole ja vahel pole isegi järjekordi. Mulle need europoed ei meeldigi! Kaupa on palju, aga raha osta ei ole. Meie ajal ei olnud kumbagi ja kõik olid rahul. Filosoofid ütlevad ka, et parem kui ei tea tahta, muidu jääd ruttu vanaks.

Ainuke rõõm on nüüd osaleda uute kaubanduskeskuste või telekapoodide avamistel, kus müüakse tuhandekrooniseid televiisoreid. Tõeline defitsiiditunne tuleb peale, kui saad kellestki ette ja viimase odava teleka kellegi nina eest haarata. Pidu elab! Jagad vapralt küünarnukkidega vopse ja kui saad kelleltki nõrgemalt paki käest ära nikerdada, siis tunned, et oled kasvanud nõukogude armees, tõeline mees, kes läheb avatud silmadega vastu helgele homsele! See on elu, mehed! Adrenaliin! Mul on nüüd kodus neli telekat, aga mis rõõm see ka on? Sotsialismajal oli terves korrusmajas kaks telekat ja kõik sugulased käisid külas Soome TV-d vaatamas ja kapitaliste mõnitamas. Meil müüdi lihaletis sea kõrvu ja pulli sõrgu, aga Soome reklaamides näidati suitsusinke ja purgiõlut. Keegi ju ei olnud meil suguvõsas nii loll, et arvas, et neid seal ka päriselt osta sai! Kes turistina Soomes käis, need ju rääkisid, et lihaletis olid plastmassist näidised. Selleks, et meiesuguseid lollitada!

Nõukogude ajal oli kõik tasuta ning kui inimesed tahtsid millegi eest maksta, siis tegid nad seda vabatahtlikult. Kõike oli võimalik saada. Leidsid kusagilt vajaliku asja, panid taskusse ja võtsid kaasa. Mina tõin Musta mere laevastikust torpeedokaatri taskus koju, pärast oli hea kalal käia. Kalu lausa lendas, kui ma neid torpeedoga sihtisin. Isegi vastavad inimesed olid ametisse võetud, varastajad … või see et … varustajad, kellelt oli võimalik kõike saada. Igal korralikul inimesel olid tutvused vorsti- või riidepoes, kust saadi altleti kaupa ja tunti ennast väärtuslike inimestena. Praegused noored ei tea isegi, mis see “leti alt” tähendab! Mida neile üldse seal koolis õpetatakse? Mitte mingit korda ei ole ning lihtsatest inimestest ei peeta enam lugu! Kui sa nõukogude ajal olid taksojuht või restorani uksehoidja, siis tundsid sind isegi ülikooli professorid, pugesid su ees ja andsid kätt, aga kas tänapäeval on nii? Ei ole ja selline asi tekitab tööinimeses stressi!

Kogu võim oli meie oma riigi käes, kes oli aus ja õiglane ning andis tublimatele kodanikele kortereid ja autoostulube. Töötuid, kodutuid, prostituute ja narkomaane ei olnud. Kõik, kes ei tahtnud tööd teha, suunati sundkorras tööle ja need, kes ei tahtnud koolis õppida, pandi kolooniasse ümber kasvama, kuni nad kooli läbi said ja siis sai neid juba sundkorras tööle suunata. Sellist noorte inimeste hängimist, tsillimist ja koolikohustuse mittetäitmist, nagu tänapäeval kaubanduskeskustes näeb, siis ei olnud! Kodutud said endale hulkurluse paragrahvi ja nad pandi pokri järele mõtlema, et kas selline elu on ikka hea? Kes tahtis,  see jõi ennast täis kvaliteetsest kraamist, mitte ei süstinud ennast kuskil prügikasti taga ei tea mida sisse. Süsti üldiselt hoopis kardeti. Mäletan, et esimene kord, kui mulle taheti teha teetanusesüsti, närisin ma laevaarstil käe läbi ja mind pisteti kartsa, arst aga kanti maha ja temast ei saanudki enam midagi muud kui ühekäeline katlakütja. Kas siis selleks tasus meditsiinikoolis aega raisata?

Üldiselt oli minu ajal meri sinisem, rohi rohelisem ja alkohol hakkas paremini pähe. Pisarsilmi meenutan aknooli, mida õnnestus suurte pühade ajal  Anfissa tagant mõned pudelid pihta panna ja sain puhtaks nii väljast kui seestpoolt, aga minu lemmikjook peale punase pidurivedeliku oli kokteil “Aleksandr III”, odekolonn Saša segatuna troinoiga. Küll lõhnas hästi! Sellele võis ka dihlofossi lisada, mis andis hõrguma maitse. Hästi läksid peale veel süütevedelik ja nitrolahusti, neid õpetas mind jooma meie laeva kaptjorsik ehk laohoidja seltsimees Platon Ivanõtš, kelle käsutada ja kasutada olid punase pidurivedeliku varud. Platon oli tark mees, võiks öelda, et lausa filosoof, keda isegi kokk Anfissa ja vanemabi Puškin nimetasid ees- ja isanime pidi ning teretasid kättpidi, kui koridoris vastu juhtus tulema. Tema hüüdnimi oligi “filosoof”. Mina pean Platon Ivanõtši enda õpetajaks, kelle käe all läbisin elu ülikooli ning sain lõpuks teada, mis elu on.

Anfissa võlus minu ära sellega, et kui mina sõitsin veel Moskvitš 407ga, siis sõitis tema minu Moskvitšist mööda mustalt turult ostetud musta Volgaga, millel oli põder kapoti peal. Kohe näha, et tõeline mees, olgugi et naine! Tal oli jäme kuldkett kaelas ning mõlemale biitstepsile oli tätoveeritud ankur, madrusemütsi ja -särgiga merilõvi, süda ja alla oli kirillitsas kirjutatud Ivar. Tõsi küll, algselt oli seal kolme esimese mehe auks kirjas Ivan, aga hiljem joonistas ta viimase tähe ümber H-st P-ks. Ühe nimi neist oli küll tegelikult Aleksei, aga teda kutsuti Ivaniks. Minul endal oli peenisele tätoveeritud “Serdetsnõi privet iz goroda geroja Sovetskovo Sojuza Sevastopolja”. Ükskord kukkusin aga hommikvõimlemise ajal külma vette ja välja tulles oli alles ainult „olja“. Pärast sain veel Anfissalt molli. Šarikust saan veel vahelduva eduga jagu, kuid Anfissaga jään tavaliselt hätta, sest ta tarbis lapsena rohkesti kalamaksaõli, millega omandas karujõu. Tänu kalamaksaõlile olid nõukogude lapsed tugevad ning terved, mitte sellised ärahellitatud silguniisad nagu praegu, kes ei suuda isegi kapitalistide armees hakkama saada.

Nõukogude ajal oli kõik tasuta