Joome Leida nugiseks – totalitarismi vari Eesti ajaloo kohal

@ckrabat
Käesoleva aasta 21. oktoobril avati Järvamaal Laupa põhikoolis kujur Mare Mikoffi poolt loodud Harald Nugiseksi kuldne ausammas. Eesti Vabariigi võimudele on tehtud palju etteheiteid, et nad jätsid nimetatud kodaniku, kes suri kõrges vanuses 2014. aasta alguses, ilma riikliku teenetemärgita. 2008. aastal kirjutab Ilmar Palli „Maalehes“: „Klõpsasin veel Vabariigi Presidendi Kantselei lehele, et tõdeda: mida pole, seda pole; keda pole, seda pole. Eesti tuntumaid vabadusvõitlejaid Harald Nugiseks pole Eesti Vabariigilt pälvinud ainsatki autasu!“ Kes oli Harald Nugiseks  ja milles seisnevad tema teened Eesti Vabariigi ees? Selgub, et tegemist on endise 20. Eesti Relva-SS Diviisi allohvitseriga, kellele Adolf Hitleri juhitav Suur-Saksamaa omistas Raudristi  Rüütliristi (Ritterkreuz des Eisernen Kreuzes) ja temasuguseid oli kokku üldse neli – peale Nugiseksi veel Alfons Rebane, Harald Riipalu ja Paul Maitla. See fakt, et suur juht Adolf Hitler ise teda tunnustamise väärseks arvas, peaks olema mõnede natsiromantikute meelest olema piisav  argument, et ka Eesti Vabariik peaks selliseid kodanikke meeles pidama. Mul ei ole midagi Harald Nugiseksi kui inimese vastu, kindlasti oli tegemist elu jooksul palju kannatanud isikuga, kes jäi õnnetult ajaloo hammasrataste vahele ja kindlasti ei peaks teda sellepärast hukka mõistma, kuid autasustamise ettekääne – Raudristi Rüütliristi omistamine hitlerliku Suur-Saksamaa poolt, tundub enam kui kummaline. Natsirežiimi või ükskõik millise teise totalitaristliku režiimi ülistamine minu väärtushinnangute skaalas paraku kohta ei leia. Tagantjärele tuleb tunnustada Eesti Vabariigi võimuinstitutsioonide reaalsusetaju, et nad ei andnud järele Eesti meedias ja mõnedes poliitilistes ringkondades kohati õhutatavale natsiromantikale, mida kahjuks ei kohta vähem kui samamoodi taunitavat neukkunostalgiat.

Kui mitmele Vabadussõja veteranile  oleks meedias nii visalt nõutud riiklikku tunnustust? Meie taasiseseisvusperioodi alguses oli  selliseid veel elus. Ei meenu  eriti ühtegi sarnast juhtumit. Mina ei sea kahtluse alla Harald Nugiseksi lahingulisi teeneid, mis leidsid väärilise hinnangu selle riigi poolt, kelle lipu all ta sõdis, kuid ma kahtlen, kas Eesti Vabariik peaks hakkama üle kuldama  teiste riikide poolt omistatud autasusid. Ma  saaksin veel aru, kui Harald Nugiseks oleks väärinud esiletõstmist mingite teiste erakordsete saavutuste poolest, näiteks oleks ta edendanud  kultuuri- või spordielu, kuid temasuguseid ajaloo keerdkäikudesse kinni jooksnud kaasmaalasi, kes sõdisid teiste poiste suurtes sõdades erinevatel rinnetel, leidub sadu ja tuhandeid, ilma et kellelgi tuleks üldse pähegi neile selle eest tunnustust avaldada. Kuidas oleks siis näiteks kunagise meisterlüpsja Leida Peipsiga, kellele anti Nõukogude Liidu poolt sotsialistliku töö kangelase aunimetus ja autasustati mitmete ordenitega, mille väärtus ei olnud omas ajas sugugi mitte väiksem kui Nugiseksi Raudristi Rüütlirist? Võib-olla sooviksid paljud kõrge autasu postuumset omistamist Alfred Rosenbergile, ikkagi Tallinna poiss? Ma pole veel kuulnud, et keegi oleks nõudnud nende meelespidamist, kes Saksamaa okupatsiooni ajal varjasid eluga riskides juute.  Paljud meist üldse teavad, et Iisraeli holokaustimuuseum Yad Vashem   annetas Uku Masingule ja tema abikaasale Eha Masingule aunimetuse “Õiglane maailma rahvaste seas”, sest nad varjasid Saksa okupatsiooni ajal hilisemat tuntud folkloristikaprofessorit Isidor Levinit? Kas sellist käitumist saab pidada vähem kangelaslikuks kui Harald Nugiseksi käitumist Vaasa-Siivertsi-Vepsküla sillapea hoidmisel?

Väga sageli loodetakse meil ajaloo kordumise peale ja üritatakse möödunud sõdu uuesti sõdida, eriti veel nüüd, kui igaüks saab kaasaegsete kommunikatsioonivahendite toel endale isikliku maailma valmis ehitada ja  sinna  elama kolida. Selle nimel üritatakse mineviku varje taas elustada ning musti ajaloolehekülgi valgeteks kirjutada. Ma tuletan meelde, et Eesti Vabariik jäi Teises maailmasõjas neutraalseks, mitte ei olnud hitlerliku Saksamaa liitlane nagu meediakanalid kirgi üles küttes ja  ajalugu võltsides meid teinekord veenda üritavad. Hitleri ülistajatele tuletan meelde, et nende iidol müüs augustis 1939 salatehinguga, nn Molotov-Ribbentrop paktiga, Eesti Vabariigi iseseisvuse Nõukogude Liidule, mistõttu Eestil puudub igasugune põhjus tänutundeks füürerliku minevikuiidoli suhtes. Inimsusevastaste Kuritegude Uurimise Eesti Rahvusvahelise Komisjoni andmetel tapeti Saksa okupatsioonivõimude pooltEestis  või suri vangistuses ligi 20 000 eraisikut, nende seas 8000 – 9000 Eesti Vabariigi kodanikku, lisaks veel ligi 15 000 sõjavangi. Probleem on ka selles, et natsirežiimi rehabiliteerimine vastab täiel määral kuvandile, mida meie idanaaber on püüdlikult üles ehitanud Eesti taasiseseisvumisest saadik. Siis pole midagi imestada, et sarnased meeleolud ja nõukogude okupatsiooniarmee ülistamine leiavad aset Eesti venekeelse kogukonna üritustel. Eesti taasiseseisvumise algusaastatel tõi kuningriiklane Kalle Kulbok kord Riigikokku nugise topise, sellega ärritades tolleaegset parlamendi esimeest Ülo Nugist. Tänases Eesti Vabariigis tuleks siiski vältida nugiste topiseid ja mineviku muumiate elluäratamist, olgu need siis natsiromantika või neukkunostalgia sündroomid, sest kui nad on kord juba vaimudena välja kutsutud, siis sageli ei taha nad enam ära minna. Kindlasti on katsed ajaloo musti lehekülgi valgeks kirjutada osa tänase päeva informatsioonisõjast, mis vastab meie riiki võib-olla mitte väga positiivselt suhtuvate riikide poliitilistele eesmärkidele, kus tuleks väga hoolikalt järele mõelda ja säilitada kainet mõistust, enne kui hakata Leidat nugiseks jooma.

Nugis aadressilt http://blog.maaleht.ee/leilimetsalood/wp-content/uploads/2015/02/IMG_5670.jpg