Riiklik tarbijakaitseamet ja demokraatia võimalik areng käesoleval sajandil

@huviline
Poliitika teoreetilises osas, mille üheks põhimõisteks on demokraatia, on käibel vähemalt kaks demokraatia kontseptsiooni. Demokraatia kui üldine hüve ja rahva tahte väljendus ning demokraatia kui konkurents poliitilise juhtpositsiooni pärast. Põhimõtteliselt on võimalik teisigi kontseptsioone välja mõtelda, samuti need kaks tänapäeval kehtivat ei välista teineteist. Me teame, loeme ja näeme, kuidas demokraatia toimib Venemaal, Ameerika Ühendriikides, Euroopa Liidus ja Eestis. Rikkalik arsenal valijate mõjutamiseks ja erinevad struktuursed kombed annavad tulemuseks naljakaid lahendusi demokraatia kontseptsioonide täitmisel. Näiteks Venemaal vahetavad president ja peaminister mitu valimiskorda järjest lihtsalt kohad. USA valimised võidetakse napilt, häälte ülelugemisega, mis tähendab, et pelgalt pisike eksimus võib määrata kogu riigi tegevussuuna. Euroopa Liit on tõeline monstrum, bürokraatiatoode läbi struktuursete tasandite ja paljude institutsioonide, mida hoomatakse veebis ja teles, kus meile räägitakse kõuehäälselt subsidiaarsuse põhimõttest. Eestis seisneb demokraatia sisu juba palju aastaid ühe partei võimus, mille läbi on määratud koalitsioonid. Seda põhjustab kasutatav valimissüsteem ja konkurentsi puudumine vastutuse mõõtmisel. Demokraatia mõiste võimaldab kõik ülaltoodud näited hõlpsasti mahutada ühisesse raami: rahva rahulolu mõõdetakse igas riigis ning igas riigis leitakse, et rahva rahulolu on kõrge.

Tehnoloogia (nt mobiilsidetehnoloogia) arenguga on ilmne, et selle arengu kõrvalnähtuseks on ühiskondlike protsesside muutumine, sh võimaliku uue demokraatia kontseptsiooni genereerimine. Tehnoloogilist arengut ei saa peatada, kuigi paljud seda sooviksid. See areng käib paralleelselt globaliseerumisega, mis võib ühel hetkel ammenduda ja jäädagi tasandile, kus on tehnoloogia areneb parasjagu. Sellisel juhul tehnoloogiline areng ja globaliseerumine samastuvad. Takistused tehnoloogilises arengus takistavad ka globaliseerumist. Näiteks pahavara mõjus levik võib globaliseerumise täiesti lõpetada või säilitada selle üksnes kaubanduses, nii nagu see on ajaloos alati olnud.

Tehnoloogilise arengu loos on Eesti isikut tõendava dokumendi edulugu olnud kõige silmapaistvam maailmas, mida riik püüab ka teistele müüa. ID-kaart võimaldab tarbida nii avalikke kui erateenuseid. Teenuste tarbimisega tekkib küsimus, millised on tehnoloogia arengu kõrvalnähtused ja millised neist hakkavad mõjutama ühiskondlikke protsesse. Geograafiline asukoha määramine, raha ülekanded ja sularahata maksed mõjutavad juba praegu meie kõigi elu igapäevaselt poes, ühistranspordis, pangas, raamatukogus. Veelgi enam, tehnoloogia võimaldab tarbida avalike teenuseid, mille juhtimiseks peetakse praegu maksumaksja rahaga üleval suurt arvu ministeeriumeid ja seal töötavaid kõrgeid ametnikke. MKM infoühiskonna teenuste arendamise osakonna nõuniku Risto Hinno sõnade kohaselt: „Avalikud teenused on oma olemuselt bürokraatlikud – avalduste esitamine, aegade broneerimine jne. Samas ei ole avaliku sektori eesmärk tegelikult bürokraatiat toota, vaid selle abil väärtust luua. Näide – selleks, et arsti juurde minna, on vaja aeg ette broneerida. Bürokraatia abil loob avalik sektor väärtust ka riigikaitses, sotsiaalhoolekandes, turvalisuses.“ Tegelikult peaks avalik sektor suutma pakkuda kliendikeskseid lahendusi, mis summas võib tähendada, et jätkusuutlik ja avatud riik ei pea enam pidama üleval samal arvul ministeeriumeid ja seal töötavaid kõrgeid ametnikke. Piisab tarbijakaitseametist, et teostada järelvalvet kõikide teenuste kvaliteedi üle. Kõik kaitseteenused (õiguskaitse, riigikaitse, looduskaitse, tarbijakaitse jne) peavad lähtuma tarbija rahulolust teenusega. Teenust saab küsitlustega mõõta ja vastavalt parendada.

Poliitilises võtmes tähendab mobiilsidetehnoloogia rakenduste populaarsuse kasv ja kättesaadavus igas vanuses ning rahalist rikkust omavale kodanikule valikuvõimaluste avardumist mitte ainult hääletuste läbiviimisel, vaid ka digitaalsete ühiskonnateenuste reguleerimist riigi huvides. Muude huvide hulgas on riigi peamiseks vajaduseks ressursihuvi. Ilma maksude kogumiseta ükski avalik teenus ega erateenus ei eksisteeri. Selle teadvustamine tarbijale võib viia mentaliteedi muutumiseni. Maksude aus maksmine on meie kõigi huvides, maksumaksmine on avalik teenus, mida riik kõigile võimaldab. Tegelikult, mida võimekam on riik maksude kättesaamises tarbijalt, seda demokraatlikum on antud riigi poliitiliselt, sest seda rohkem on võimalik osaleda rahvusvaheliste klubide töös ja vajalikke osalustasusid tasuda.

Käesoleval sajandil on kujunemas uus demokraatia kontseptsioon, mis muidugi ei tõrju kõrvale kahte seni kehtivat. Erasektori näitel on tehnoloogia ettevõte Uber valmis deklareerima kõik tulud riiklikus maksusüsteemis, olles seega „hõlpsasti integreeritav riigi majandusliku vereringega“. Rakenduste kasutajatele on rakendustes loodud võimalus anda oma hääl. Hääletades tarbijana, andes hinnangu tarbijana, kas teenuse osutajale või kliendile, delegeerib riik osa järelvalvest ja vastutusest korraldajatele. Korraldajad on kas vahendajad või omanikud. Tehnoloogiaettevõtted on reeglina vahendajad, riistvara või tööjõu kasutajad aga reeglina omanikud, kokkuvõtlikult aga tarbijad. Ilma tööjõuta ükski teenus ei sünni. Kui tehnoloogiaettevõte hakkab töötajatele maksma miinimumpalka ja pidama kinni puhkeaja nõuetest, nagi Briti kohus on Uberile soovitanud, siis sellega on lahendatud ka maksude efektiivse kogumise ülesanne. Uus demokraatia kontseptsioon tugineb seega otseselt tehnoloogiaettevõtete programmiarendajate arusaamisele avatud ja suletud ühiskondadest. Vastutust mõõdetakse erinevalt igas kontseptsioonis, aga just konkurentsi kontseptsioonide vahel on meil vaja.

Ivar nõukogude armeest meenutab – hellõu viin II Remix

@jolli&ckrabat
Nonii, patsaanid ja plikad, kohe on kätte jõudmas kolmanda Eesti uus rahvuspüha – halloo, viin! Kui aga küsite, kuidas selline püha meie kalendrisse tekkis, siis tuleb tagasihoidlikult meenutada minu ja minu kunagiste Musta mere laevastiku teenistuskaaslaste üldsegi mitte tagasihoidlikku panust uue traditsiooni juurutamisel. Algas aga kõik sellest, et kui minu pliksid Liisi ja Laena olid veel sellised parajad tiinekad ja käisid meie linna keskkooli viimastes klassides, siis tulid nad ühel päeval linnast suurte kilekottidega. Läksin kohe uurima, mida nad on koju vedanud, sest teinekord oli mul õnnestunud neilt ka pudel märjukest heategevaks otstarbeks konfiskeerida. Tead, need tänapäeva noored on ju nii hukka läinud, joovad ja suitsetavad, mitte nagu meie ajal, kus sind tunnistati kõigepealt tõeliseks meheks ja alles siis võisid pudeli suu peale tõsta. Kottidest ma neile keelatud alkohoolseid jooke ei leidnud, aga seal olid mingisugused arusaamatud kostüümid. Selge, mingi naiste värk, et tassivad kaltsukast endale pidevalt uusi riideid koju. Mina käin juba aastakümneid triibulise madrusesärgiga, ainult teinekord pööran pahupidi, kui mingid kahtlase välimusega plekid on triibud ära varjanud.

Pärisin aru, miks nad raha riiete peale kulutavad. Seda ma neilt siiski ei küsima ei hakanud, miks nad parem viina ei toonud. Tüdrukud ütlesid, et varsti toimub kultuurimajas halloo viina kostüümipidu, neil on selle tarvis riideid vaja ja üldse on praegu väga kiire ja ärgu ma väga pabistagu, kui nad kella kümneks õhtul kodus ei ole. Mis kuradi halloo viin? Jooma lähevad ve? Nojah, ma juba rääkisin, et noored on hukka läinud. Algul mõtlesin, et kütan pliksidel kere kuumaks. Mis kuradi joomine see päise päeva ajal olgu? Ise on vaevu passiealiseks saanud, aga juba aelevad mingite lödipükstest tattninadega ringi, kes nende ees uhkeldavad oma vanemate Soomest ja Saksast toodud autoromudega ja tüdrukutel pea segi ajavad. Sellised ribamokad pole isegi nõukogude armees teeninud ja meheks saanud, aga juba vahivad naisi ning autod on ka teistel perse all. Korraga aga süttis mul peas Pavlovi lambikene. Halloo! Halloo, viin! Missugune normaalne inimene tahaks maha magada sellist toredat pidu, kus tervitatakse viina? Pavlov oli muide see kuulus vene nõukogude teadlane, kes ühendas koerad vooluvõrku ja pani neil lambid põlema, kui ta neile viina või defitsiitset suitsuvorsti näitas. Katsetasin seda ühe korra Šarikuga. Šarik jõi viina ära nagu tõeline mees kunagi, röhatas, hammustas suitsuvorsti peale, aga lamp ikkagi põlema ei läinud. Vähemalt hoidsin elektriarves kokku. Inspiratsiooni sai Pavlov oma katseteks ei kelleltki muult, kui kuulsalt akadeemik Starohujevilt, meie kapteni Vana Tyra vaarisalt. Tsaariajal tehti katseid inimeste, mitte koerte peal ja vana Starohujev, uurides tingitud ja tingimatute reflekside omandamisega seonduvaid teemasid, ohverdas teaduse altarile oma maksa. Ta katsetas tingitud reflekside omandamist viina, hapukurkide ja seentega iseenese peal ja lõpuks see suur huvi teaduse vastu ta hauda ajaski, sest pärisorjuslikul tsaari-Venemaal ei antud veel tervistkahjustava töö eest tasuta piima.

Peole päris üksi ma minna ka ei tahtnud ja mõtlesin, keda kaasa kutsuda. Anfissat peole kutsuda tundus ohtlik, kuid õnneks oli ta Krimmi poolsaarele ema ehk minu ämma juurde külla sõitnud ja selles osas valitses korteris leebe pärituul. Helistasin oma vanale sõjakaaslasele nõukogude armeest ja sõjalaevastikust, mitšman Volkovile, kes tundis hästi mitmeid võõrkeeli ja küsisin üle, mis seal halloo viina peol tehakse? Mitšman seletaski lahkesti, et seda hääldatakse üldse ameerika moodi hellõu, mis tähendab kapitalistide keeles “Tere!” Sellest mulle piisas ja katkestasin teda poole lause pealt, sest mis on viin, tean ma ju isegi väga hästi, olgu siis teie, meie või kapitalistide keeles. Mitšman Volkov teadis muide peast, kuidas on suitsud, viin ja õlu kõikides endiste liiduvabariikide keeltes, sest iial ei tea, millises olukorras võib võõrkeeli vaja minna. Ükskord, kui me käisime Musta mere laevastiku kultuuripäevade raames Dušanbes ja andsime kohalikul bazaaril seitsmeteistkümnele Tadžiki NSV miilitsale poksisimultaani, siis tervitas mitšman neid kohalikus dialektis nii soravalt, et nood karjas nokauteerusid, alla andsid ja armu palusid. Selline fantastiline polüglott on meie mitšman, kes õpetas meid laevastikus rahvastevahelises suhtlemise keeles kolme sõna abil kommunikeeruma! Näitasin neile veel demonstratsioonesinemise korras mõningaid Anfissalt õpitud sambovõtteid, mille järel läksid miilitsad lendu nagu varblased tuules ja kadusid.

Niisiis, tere viin ehk teemapidu, nagu tänapäeval peenelt öeldakse! Kuigi mitšman Volkovi teada oli see mingi imelik ameerika komme, oli see ka korralikule nõukogude inimesele igati arusaadav ja kiiduväärt üritus, mis vajas tähistamist küll. Otsisin välja vanade sõprade telefoninumbrid üle terve endise Nõukogude Liidu ja hakkasin neid läbi helistama, et neid halloo viina peole meelitada. Nii oligi, et helistasin ja tervitasin neid rõõmsasti: „Aljoo, u nas prazdnik zdrastvui vodka!“ Suurem osa neist olid kohe nõus peole tulema, välja arvatud lõunavabariikidest pärit motorist Abezjanov, kes oli vahepeal Kaug-Põhja elama sattunud ja tegeles seal arbuuside ekspordiga lõunavabariikidest. Ta, kuramus, kuulus nüüd uusrikaste klanni, võttis endast kolm pead pikema pesumodelli naiseks, vahetas päevinäinud Lada tuliuue Lexuse vastu ja käis nüüd prill nina peal ning mapp kaenla all ringi. Pidas end soliidseks ärimeheks ja ei tahtnud mingisugusest hellõuviinatamisest kuuldagi! Arbuuside müük edenes nüüd nii suure hooga, et tema olla nii peen musjöö, et joob ainult prantsuse konjakit, mida äripartnerid talle tänutäheks toovad. Õige meremees ei anna kunagi alla! Mul kulus tema pehmeks rääkimiseks kaks kõnekaarti, aga kui ma viimases hädas lubasin Olimpiada peole kutsuda, jäi värske abielumees Abezjanov kohe nõusse, sest Olimpiada oli tema suur armastus mereväe ajast, kuigi see oli talle tavaliselt õnnetust armastusest tingitud südamevalu ja Olimpiada vasakhaagist tingitud ninaverejooksu kaasa toonud.

Paljud teenistuskaaslased jäid siiski tulemata, sest vahepeal oli minu elukoht piiride korrigeerimise tagajärjel kapitalistide poolele sattunud ja paljude seltsimeeste jaoks ei olnud tulek enam nii lihtne kui varem, kui istusid suvalises jaamas rongi ja sõitsid mööda suurt kodumaad mõnusasti kohale. Nüüd nad pidid kõigepealt viisat küsima nagu tahaksid Saaremaale sõita! Isegi vanemabi Puškin oli käega löönud ja kurtis kehva tervist, aga tuumik oli sellegipoolest kohal. Kui sõbrad, mitšman Volkov, motorist Abezjanov, teine motorist Agdam Pohmelidze Gruusia vennasvabariigist, kaks leedukat ja kasahh lõpuks meie hruštšovka ees kokku said, siis selgus, et mitte keegi meist ei olnud ennast kostümeerinud vastavalt hellõu viina peo nõuetele, et kole välja näha. Seda, et hellõu viina peol peaks kuidagi teistmoodi kole olema kui muidu, oli mulle trepikojas seletanud naabrimutt Loreida Loo, abiellunud Reha, kui tema tähelepanu äratanud Liisi ja Laena kilekottide sisu jutuks tuli. Mina ise poleks sellise asja pealegi tulnud, et juua tuleb mingis teatrikostüümis, sest tavaliselt juuakse end lõpuks ikka maika ja trussikute väele, kuna joomise ajal hakkab harilikult palav, nii et tuleb isegi talvel külmaga rõdu uks lahti teha. Anfissa jutu järgi tean, et olen juba loomupäraselt üsna kole, aga miks peaksin nüüd ekstra ennast veel üles lööma, kostümeerima ja meikima? Enamik seltskonnast oli igati ontlikes riietes. Mitšman Volkov oli isegi ülikonnas kohale tulnud, sest meremehe univorm oli ajapikku keskelt kitsaks jäänud, seda ilmselt rohkest pesemisest. Abezjanov oli end muidugi eriti uhkesti üles löönud, kutšid ja armaanid ja mis kõik veel nimedega uhked ürbid selga ajanud ning tema kaela kaunistas eriliselt jäme kuldkett.

Ostsime hakatuseks poest mitu hellõu viina ja hakkasime köögis õhtuse peo soojendusega pihta. Iga joodud hellõu viinaga meie laevukese kiirus kasvas ja peale kolmandat pudelit läksime maja ette suitsu tegema ja värsket õhku hingama. Maja ees trepil istus Olimpiada kass Muska, kellele Abezjanov härdusehoos millegipärast oma kalli Šveitsi päritolu Rolexi käekella kaela riputas. Olimpiada ise oli pärast seda, kui informeerisin teda kalli kaasvõitleja Abezjanovi saabumisest, asjad pakkinud ja hommikuse bussiga pealinna šoppama sõitnud nagu infoagentuur Naised Saunas Rääkisid ehk kõiketeadev Loreida teatas. Nojah, ilmselt tahtis ta kauget külalist väärikalt vastu võtta ja end hellõu viina tarvis üles lüüa, kuigi ette oli nähtud, et riided peavad koledad olema. Kass marssis maja ees edasi-tagasi, tähtis nägu ees, saba uljalt püsti ja kuldkell kaelas, mis tegi meile kõigile kõvasti nalja. Siis tuli aga Šarik, kellel olid Muskaga omamoodi ja keerulised suhted, viinalõhna peale kuudist välja, mille peale kass ehmatas, kaapis jooksuga minema ja ronis kõrgele puu otsa. Abezjanov muutus selle peale millegipärast kurjaks ja uuris, kas meil majapidamises mootorsaagi on, et saaks puu maha võtta, sest tema tahtis oma kuldset Rolexit tagasi saada. Temal oli plaatinast ja kullast sihverplaadiga originaalajanäitaja, mitte mingi vuffelkoopia, sest peale edukat arbuusiäri ta enam mingite nõukaaegsete Zarjade või odavate plastmassist Casio kelladega ei tegelenud. Teistel oli Abezjanovi materialismist, kellast, mahasaagimist ootavast puust ja puu otsa põgenenud kassist sügavalt pohhui. Hirmsasti ajas janutama ja viinavarud vajasid täiendamist. Üldsuse survel liikusime edasi poe suunas.

Poe ees tegi kamp parkunud näonahaga ja suurte tammiste rusikate töötuid kaevureid aega parajaks. Võib-olla polnudki nad kaevurid, vaid tavalised kaagid, aga peale mitut hellõu viina nägid nad kangesti sedamoodi välja. Meid märgates astusid nad ligi ja küsisid keigarliku välimusega Abezjanovilt: “Peremees, anna suitsu!”. Abezjanov, kes oli nüüd väga tähtis mees ja joodud jookide ning halvasti lõppenud kellaloo mõjul minetanud elementaarse ohutunde, saatis kaevurid kuraasika otsekohesusega momentaalselt nahhui. Iga mõtlev inimene teab, et kui tundmatud isikud tulevad õhtusel ajal suitsu küsima, siis on sul lahinguolukorras kaks taktikalist lahendust, kas annad jalgadele valu või tõmbad küsijale esimesena mööda lonti. Parim kaitse on rünnak, nagu ütles Spartakus, kui ta kolmesaja spartaklasega Termopüülide lahingus Dünamo vastu võitles. Selline Abezjanovi poolne diplomaatiline fopaa tingis suhete järsu jahenemise. Kaevurid, kui nad ikkagi kaevurid olid, muutusid väga vihaseks, kuulutasid , et oleme tunginud nende territoriaalvetesse ja lasid kohe rusikad käiku. Suure sõja käigus löödi Abezjanovil silm siniseks. Ta ise lõi küll tervelt kaks silma siniseks vastu, aga jõud olid liiga ebavõrdsed ning pidime vastu võtma strateegilise otsuse poe eest taganeda nagu Kutuzov oli sunnitud 1812. aasta isamaasõja käigus Moskva maha jätma. Abezjanov jäi ilma veel kahest kullatud esihambast ja rüseluses hammustati tal ära tükk kõrvalestast, mille tõttu veri hakkas voolama ja rikkus ära tema peene Armani ülikonna ja helebeeži meriinovillase Gucci sviitri. Volkovi ülikonnal rebiti üks varrukas küljest ja vastastikku vahetatud arvamuste paljususes sai kannatada mitšmani nina, nii et sealt valgunud veri värvis tema valge triiksärgi veripunaseks. Mulle tehti aga kiirabis neli põseõmblust ning pea pandi sidemesse, sest juustepiirile oli vastu äärekivi kukkumisest tekkinud päris korralik marrastus.

Tõelised mehed ei alistu, eriti veel sellised, kes on nõukogude armees läbi käinud tulest, veest, punase piduriõli voolikust ja vasktorudest. Peale traumapunkti läksime otsejoones poodi, mille eest kaagid olid leebet tõmmanud ja sealt kohe peale varude täiendamist edasi kultuurimajja, kus hellõu viina pidu oli vahepeal käima läinud. Uksel seisev turvamees vaatas meie räsitud välimust ja tõstis tunnustavalt püsti parema pöidla! Tõelise ohvitseri tunneb alati ära. Kohe näha, et kunagine kaasvõitleja nõukogude armeest. Läksime sisse. Klubis käis parasjagu parimate kostüümide valimine. Üks litsaka välimusega neiu, kellele oleks jalgade järgi võinud pakkuda kakskümmend aastat, aga näo järgi julgelt sada aastat juurde, tiris meid ukselt otse lavale. Rahvas klubis kiljus vaimustusest, kui see mikrofoniga varustatud väikese nõia eakaaslane nimetas meid mädanevateks zombideks, tutvustas publikule meie suurepäraseid lahinguhaavu ning kiitis grimeerija, stilisti ja rekvisiitori tööd. Neiu toonitas, et kõik see meikapp näeb välja äge, väga ehe ja “nagu päris”. No aga oligi ju päris, sest peale kaevuritest stilistide käest pääsemist võis meid vabalt võrrelda õudusfilmist välja karanud marduste või Kariibi mere piraatidega, lõustad lömmi löödud ja riided verd täis! Igatahes kuulutati meid rahva huilgava kisa saatel peo parimate kostüümide preemia vääriliseks meeskondlikus arvestuses. Liisi ja Laena sosistasid oma kuttidele uhkelt kõrva: “Näed, see on meie isa, tõeline mees, aga mis sina oled? Pole veel armeeski teeninud!”

Publiku menu oli mulle alati meeldinud, kuigi publikule naeratamisega oli natuke raske, sest põseõmblused segasid ja paar hammast oli õhtu jooksul kaduma läinud. Viskasin nende rõõmuks ühe hundiratta ja tegime poistega rahvale tänutäheks marulise meremeeste kükktantsu. Hellõu viin lõi meil silma särama ja hakkas kergesti pähe, võitluses saadud haavad ununesid, nii et pidu meie depressiivse väikelinna kultuurimajas jätkus hommikuni. Rampväsinutena jõudsime tagasi minu ja Anfissa korterisse alles koidikul ning hakkasime kohe pead parandama. Mis sai aga Olimpiada kassi kaela jäänud kuldsest Rolexist? Linnast tagasi jõudnud Olimpiada leidis Muska kaelast kalli kella ja hakkas kõiki kohalikke küsitlema, kuidas kass endale kella sai. Loreidalt sai ta teada, et imeväel tema majapidamisse ilmunud rikkuse taga on kuulus lõunamaine ärimees Abezjanov. Olimpiada pidas kassi toodud kella abieluettepanekuks ja viis läbi väärtuste ümberhindamise. Varem pidas ta Abezjanovit mõttetuks meheks ja tühja tuule tallajaks. Nüüd oli ta kosjade vastuvõtmisega kohe päri, sest aegade algusest saati on varakad mehed naiste südametele suutnud muljet avaldada. Ta murdis meie korteriukse toorelt maha, kuna keegi tema helistamise peale ei avanud, võttis köögipõrandalt väsinud olekus Abezjanovi õlale ja tassis mehikese oma koopasse nagu seda kõik tõelised naised ehk amatsoonid tegid juba kümme tuhat aastat tagasi, kui mõni mees neile tõeliselt meeldis. Ma ei tea, mida ütlevad Abezjanovi kodukoha perekonnaseadus ja tema pesumodellist abikaasa, aga niimoodi sai Abezjanovist hellõu viina peoga seoses ebaametlikult mitmenaisepidaja, olgu prokuratuur talle armuline! Niisiis juhtuski, et käisime hellõu viina peol, mida on õpitud hindama nüüd ka meil. Kuigi see olla üks väga vana ja võõras ameerika kauboide komme, on pool sellest siiski nimetatud ühe meie koduse armsaks saanud joogi järgi.

Divide et impera ehk uued tuuled ühiskonnas

@huviline
Poliitikas on ladina keelne väljend divide et impera tuntud kaugest ajast ja negatiivses tähenduses. Kui mõni aasta tagasi kuulis laiem publik sõna jagamismajandus esmakordselt, siis koheselt üllatas tekkinud paralleelassotsiatsioon, sest sõna kasutati valdavalt positiivses tähenduses. Jagamise põhimõte valitsemises on midagi hoopis muud kui jagamise põhimõte tehnoloogiafirmade rakenduste tähenduses. Valitsus kasutab jagamise põhimõtet suletud ühiskonnas, kus on võimalik erinevate identiteedigruppide elu korraldada erinevalt, ja suletud ühiskonna põhimõttena tulebki seda mõista. Avatud ühiskonnas seevastu on ebamõistlik kohelda erinevaid identiteedigruppe erinevalt, kuivõrd see on seotud suurte korralduskuludega. Ühele antud õigusi ja vabadusi tuleb anda ka teisele, sest muidu tuleb hakata põhjendama, miks üks on parem või halvem kui teine. Lihtsam on erinevaid identiteedigruppe võrdsustada.

Tehnoloogiafirmade jaoks tähendab jagamise põhimõte võimalust raha teenida. Praktiline tähendus on viiel jagamismajanduse valdkonnal: sõidujagamine, majutus, võrgupõhine personalivärbamine, inimeselt inimesele rahandus, muusika ning video striimimine. Tehnoloogia ettevõtted tegutsevad avatud ühiskonnas kasumi teenimise eesmärgiga. Suurt kõlapinda on meedias leidnud sõidujagamise käilakuju Uber, kelle saabumisega algatati Riigikogus ühistranspordiseaduse muutmise seaduse eelnõu, mille seletuskirjas on välja toodud arvandmed, miks on jagamismajandus kasulik. Täna toimub üle 60% internetiliiklusest mobiili vahendusel, ning pool sellest läbi rakendust. Mobiilipõhise jagamismajanduse koguväärtus on viimase seitsme aastaga tõusnud 15 miljardi dollarini.

Poliitikas on kasumi teenimise eesmärk teisejärguline. Esmatähtis on rahvuslikul tasandil elatustaseme tõstmine ja rahvusvahelisel tasandil maailma paremaks muutmine globaalselt. Milline maailm on parem, see on ebaselge, sest arvamused on erinevad. Venemaa, Hiina, USA ja Euroopa, samuti islamistlikud riigid ja nende mõjusfääri kuulujad näevad maailma erinevalt. Globaalsel tasand ja ÜRO näivad väliselt avatuna ega jaga maailma. Mõned kommentaatorid aga näevad, et juba Euroopaski kasutatakse jaga ja  valitse põhimõtet näiteks Moldovas.

Isiku jaoks, kelle tarvis poliitika oma eesmärke peab põhjendama, mida kaugemale mingi tasand majapidamisest jääb, seda hoomamatum ja suletum tundub. Isegi tehnoloogiline avatus, kiire ligipääs õigusaktidele, meedia infojagamine, uljad ideed transpordi valdkonnas, ei suuda ühiskonda isiku jaoks piisavalt avada, sest vastuvõtuvõime on piiratud. Piisavalt avatud on ühiskond vaid spetsialisti jaoks, kes väljapool oma kitsast teed on debativõimetu. Seni ollakse kõrgetel tasanditel veel valmis uskuma, et tehnoloogia ilma poliitikata on võimalik. Seda usuvad ka tarbijad. Endiselt kehtib veel kultuuriajaloolase arvamus, et jaga ja valitse põhimõte on olukorra kontrollimine.

Ma ei hakka siinkohal valgustama sõidujagamise seisu taksonduses, igaüks võib ise tutvuda taksoveo ettevõtete seisukohtadega. Käesoleva blogi veergudel toodi kommentaator guybrushi poolt välja nüanss, mis võib jagamismajandusest tulenevalt muuta maailma täielikult, riigi tasandist alustades ja globaalse tasandiga lõpetades. Guybrush: „Esiteks on muidugi hea, et inimesed saavad oma laokil asju välja laenates teenida lisa, ja selline süsteem suurendab ühiskonna efektiivsust ressursikasutuses. Teine, ja palju kurjem pool, mis võib vabalt olla Uberi miljardite tegelik sisu, on see, et jagamismajanduse abil saab kapitalism tagasi võita tööstandardite vallas tehtud arengud nagu näiteks 40-tunnine töönädal, tööandjapoolne tervisekindlustus jne.“

Riigikogu töörühm, kes ühistranspordiseaduse muutmise seaduse eelnõuga tegelevad, pole näinud ette, mida tähendab päevatööst väsinud inimeste isiklike sõiduautodega liikluses osalemine, vähemat ei nähtu seletuskirjast, et selle peale oleks mõeldud. Sellisena, nagu sõidujagamist praegu meile esitatakse, tähendab see lihtsalt inimelude ohtu seadmist. Reguleeritakse elektroonilise kokkuleppevedude süsteemi kokkuleppeveo tasu arvutamise meedodit, sest sõidujagamise teenuse digitaalse iseloomu tõttu on see teenus paremini allutatav riigi, sh maksuhalduri järelvalvele. Ilmselt oleme teel uutmoodi ühiskonda, kus kõik kodanikud rõõmuga tasuvad riigile makse, nagu loodab MTA endine peadirektor Marek Helm. Kas tehnoloogiline areng suudab kasumit teenida ilma poliitilist dimensiooni sissetoomata, see jäägu mõne järgmise arvamuse teemaks. Juba praegu on näha, et vaidluste korral kliendi ja teenindaja vahel, jääb tehnoloogiafirma hätta kohtuvälise menetleja rolliga, külvates ebaõiglust laiemalt. See ei ole enam olukorra kontrollimine.

Inimõigused

@ckrabat
Praegu on inimõiguste kuu ja varem on siin juttu olnud inimkohustustest. Mõned kommentaatorid on tahtnud inimõigused üldse ära kaotada või neid oluliselt piirata, pidades neid kõige kurja allikaks, sest need ei käi kokku nende „tugeva Eesti riigi“ hallutsinatsiooniga, kus riik on paks, ordnung on majas ja naabri-Juhan ei mölise. Riigikeskne mõtlemine eeldab valitsuste täielikku kontrolli ühiskonnas toimivate tähtsamate otsuste üle, kuid riik ise pole mingi amorfne üleloomulik nähtus, vaid vägagi nende nägu, kes seal parajasti võimul on. Riigikeskse mõtlemise oluline alustala toetub vägivalla monopolile, sest nii saab selle kandja end süüst vabastada. Riik poob ja laseb, keelab ja karistab – niiviisi saab kõik repressiivsed meetodid delegeerida riigile, lootuses muidugi, et riigikeskse ideoloogia kandja ise ja riik käivad ühte jalga ning riik ei kasuta neid repressiivmeetodeid tema enda vastu. Nii võis kergesti õigustada Hitleri natsirežiimi kehtestamist Saksamaal, Lenini neukkurežiimi kehtestamist Venemaal ja lõpuks miks ka mitte Konstantin Pätsi autoritaarse režiimi kehtestamist Eestis. Loogika on lihtne – mina ei tea midagi, aga näe, see riik …. Selline loogika toetub lihtsatele tõdedele – riik, see on Jumal ja riik, see olen mina, lootuses, et vägivalla delegeerimine riigile legitimiseerib selle kasutamist üksikisikute poolt, kes samastavad end riigiga. Väide, nagu „inimõigustega püütakse leevendada riigi monopoolset seisundit vägivalla valdamises“ on vale juba selle poolest, et inimõiguste algne kontseptsiooon on pärit veel varasemast ajajärgust kui saame rääkida riikide tekkimisest ja vägivald ning selle kasutamine mingite eesmärkide saavutamiseks on samuti väga ürgne nähtus. Inimõiguste kontseptsioon on seotud siiski selliste universaalsete ja riigiüleste nähtustega nagu kultuur ja religioon. Riik kui ühiskonnakorralduslik mehhanism võib universaalseid õiguseid mitte aktsepteerida, kuid see ei muuda tema käitumist õiguspäraseks.

Loomulikult on riigil kui ühiskonnakorralduslikul mehhanismil voli kehtestada oma haldusalal seadusi, kuid tema voli ei saa siinkohal olla absoluutne, sest tänapäeval on riik tavaliselt võtnud endale ka mitmeid kohustusi, millega ta oma vägivallamonopoli piirab. Näiteks, kui riik astub Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni liikmeks, siis ta ühtlasi tunnistab selle organisatsiooni õigust tema vägivallamonopoli vajadusel piirata. Kuna tänapäeval kuulub valdav osa riike ÜRO-sse ja mitmed riigid, kes sinna ei kuulu (Kosovo, Põhja-Küprose Türgi Vabariik, Taivan, Abhaasia ja mitmed teised) on ÜRO määratluse järgi juriidiliselt mõne teise riigi osad, siis saame suures osas väita, et terve planeet on kaetud universaalsete õiguste võrgustikuga ja mitte ühelgi riigil pole siin õigust möliseda. Kui teinekord, peale järjekordset pahategu, võib burksiputka ees või poe taga kuulda arvamusi, et viskame Venemaa ÜRO-st välja, kui ta nii nagu meile meeldib, käituda ei oska. Seda pole tehtud, isegi Põhja-Koread pole välja visatud või Pol Pothi režiimi Kambodžas ja seda just põhjusel, et sellega legitimiseeriks rahvusvaheline kogukond nende käitumise ja tunnustaks nende õigust mitte siduda end universaalsete õiguste võrgustikuga. Sõdadevahelise Rahvasteliiduga läks nii, Nõukogude Liit visati sealt peale Soome ründamist välja, teised agressorriigid Saksamaa, Itaalia, Jaapan lahkusid ise, aga kas see muutis midagi paremaks? Isegi kui oletame, et näiteks huviline tuleb Eestis täiesti legaalselt võimule, võidab valimised, Eesti astub ÜRO-st välja ja tema juht teatab: ei mingeid inimõigusi enam, närige muru, ja hakkab näiteks ökoriigi idee nimel inimkohustusi kehtestama ning riigi vägivallamonopolile toetudes kodanikke represseerima, võib kergesti eeldada, et ta satub vastuollu universaalsetest õigustest lähtuva rahvusvahelise kogukonnaga, kes rakendab tema ja tema riigi vastu meetmeid.

Riigikeskse mõtlemisega kodanikele, kellel on isu riigi käsutuses oleva vägivallamonopoli järele, millega nad sooviksid kehtestada neile meeldivat režiimi, sellised universaalsed piirangud muidugi ei meeldi. Sellepärast võib äärmuslikke vaateid esindavate kodanike seas keskmisest enam kohata Euroopa Liidu vastasust, sest nende isiklikud huvid satuvad vastuollu seal kehtivate universalistlike printsiipidega. Sel juhul on kasulikum juba rõhuda kogukondlikule meie-tundele ja kaevata kõva häälega, et see kuradi Brüssel sekkub meie asjadesse ja ei luba meil piiramatult vägivalda kasutada. Euroopa Liiduga on lihtsam, sest ta on piisavalt lähedal ja tuntav, ÜRO seevastu on kaugel ning sugugi mitte nii efektiivne, et nende kohalolu oleks nii selgesti tunnetatav. Riigikesksusest ja riigiülesest saab lugeda 2009. aasta „Horisondi“ kuuendast numbrist, kus toimetaja Jänes-Kapp argumenteerib, et meie teadmised maailmast on väga riikidekesksed, kuid riikluse mõõtmine on komplitseeritud ja politiseeritud. Riikluse üks oluline tunnus on siiski tema rahvusvaheline tunnustatus, kuid mitmed de facto iseseisvad riigid on sellest ilma jäetud, üksi oma probleemide puntraga, sest teised ja suuremad riigid ei taha neid oma liivakasti mängima võtta. Juhtkirjas viidati isegi faktile, et Nobeli preemia rahvusvahelisus tekitas selle algusaegadel palju probleeme, sest riigikeskne mõtlemine domineeris ja paljudele ühemõõtmeliselt mõtlevatele subjektidele tekitab raskust arusaamine, et ka väljaspool kääbikute kapsamaad on elu. Riigikeskne mõtlemine on eriti kerge tekkima suletud ühiskondades, seetõttu võib oletada, et Eestis on sellisel mõtlemisel tugevad neukkujuured – rahvuslike loosungite taustal soovitakse tegelikult sinimustvalget Eesti NSV-d, millest tuleneb ka tugev vastandumine Euroopa kultuurile ja euroopalikule väärtussüsteemile. Putini režiim Venemaal on paljudele märksa arusaadavam, isegi kui nad Putinit ei salli ning venelasi ja Venemaad aga vihkavad. Kultuurilised käitumismustrid on aga samad, sest samavõrra vihkavad nad mõlemad universaalseid inimõiguseid.

Universaalsete inimõiguste kontseptsioonini jõuti alles möödunud sajandi keskel, peale kahte maailmasõda, kui 10. detsembril 1948 võttis ÜRO peaassamblee vastu inimõiguste ülddeklaratsiooni, mida on tugevasti mõjutanud USA presidendi Franklin Delano Roosevelti poolt 1941.a. sõnastatud nelja vabaduse põhimõte – sõnavabadus, usuvabadus, vabadus mitte kannatada vaesusest ja vabadus mitte kannatada hirmust. Tema abikaasa Eleanor Roosevelt juhtis ÜRO inimõiguste deklaratsiooni ettevalmistamist. Deklaratsioooni poolt hääletas 48 liikmesriiki, kaheksa jäi erapooletuks (Nõukogude Liit, Ukraina NSV, Valgevene NSV, Jugoslaavia, Poola, Tšehhoslovakkia, Saudi Araabia ja Lõuna-Aafrika Vabariik). Honduuras ja Jeemen hääletusel ei osalenud. See nimekiri on juba üsnagi paljutähenduslik. Võitlus universaalsete inimõiguste eest on kestnud aga palju kauem. Kui inimõiguste valdkonda kuuluvaid seaduseid võib leida palju varasemast perioodist, siis paljud on pidanud esimeseks universaalseid inimõiguseid käsitlevaks dokumendiks Pärsia kuninga Kyros Suure Babüloni vallutamise puhul 539 eKr välja antud seadust, nn „Kyrose silindrit“ (viitab 1879 leitud savisilindrile, millest dokument avastati), millega anti juutidele õigus Babüloni vangipõlvest tagasipöördumiseks nende ajaloolisele kodumaale. Süsteemsest inimõiguste rakendamisest saame rääkida siiski Vana-Kreeka demokraatia puhul, kui kodanikel oli õigus sõnavabadusele ja poliitilistele vabadustele, kuigi mõiste „kodanik“ oli tollal arusaadav kitsamas kontekstis, millest tuleb juttu veidi hiljem. Kuna selline nähtus nagu üleilmastumine oli sel ajal tundmatu, siis võime kodanikuvabadustest rääkida tõesti ainult riikide pinnalt. Universaalsete inimõiguste idee hakkas arenema alles valgustusajastul, kui kodanike maailmapilt oli juba märksa laiem, kasvõi Immanuel Kanti esseel „Igavesest rahust“ (1795), mille taustsüsteem oli rajatud universaalseid õiguseid ja vabadusi järgivale rahvusvahelisele süsteemile.

Praeguse süsteemi juured ulatuvad siiski aastatuhandete tagusesse kaugesse ajalukku, kui tekkisid lepingulised suhetel inimeste ja reptiilsete tulnukate vahel, millega pandi alus inimtsivilisatsiooni sünnile, mille üheks täitevmehhanismiks said riigid ja turvalisusküsimus oli üks riikide tekkimise ajend. Inimesed said reptiilidelt kaitset ning vastutasuks maksid nad reptiilidele makse. Inimene = kodanik = maksumaksja, kellel olid teatavad õigused, mis hiljem laienesid universaalseteks inimõigusteks. Maksumaksjate riik = inimeste riik. Algses tsivilisatsioonis esines tugev liikidevaheline eristumine, mis vastas nende sotsiaalsele seisundile – oli valitsev Nibiru päritolu reptiilne klass, kellest suur osa lahkus Maalt ja allesjäänud sulandusid valitsevasse eliiti. Olid maise päritoluga hominiidid – inimesed. Kuhu kadusid neandertaalid = kuhu kadusid inimesed? Ja lõpuks siis lollid, kiiresti paljunev võõrliik Stultus perekonnast, tehisliku päritoluga biorobotid, mille algmudelid toodi Nibirult, kuid hiljem hakati neid ka kohapeal tootma. Erinevatel põhjustel on liigid muidugi aja jooksul tugevasti segunenud ja liikidevahelised vahekorrad pole enam nii jäigad. Väga palju on segaverelisi. Miks oli algne süsteem orjanduslik ja see säilis isegi Kreeka ja Rooma demokraatiate juures, mis olid teatavasti seisuslikud demokraatiad? Madalaima ehk orjade klassi moodustasid lollid. Loll ei olnud kodanik, tema oli masin, samamoodi nagu külmkapp või tolmuimeja, kuid reptiilide omanduses, kuid hiljem võisid ka inimesed lolli omada. Vanaajal tehti vahet inimese ja lolli vahel. Inimõigused kehtisid ainult inimestele ja orje inimeste sekka ei arvatud. Lollidel õiguseid polnud, nemad pidid vait olema ja tööd tegema, kulda kaevama ja püramiide ehitama, sest muidu said nad peksa. Lollide sekka aga võis sattuda ka inimesi, mis viis liikidevahelise segunemiseni. Kui inimene jättis maksud maksmata ja jäi reptiilide kaitsest ilma, siis võidi ta saata lollide hulka ning ta kaotas õiguse olla inimene. Samuti võisid sõjavangid sattuda orjade sekka.

Peale orjanduse kaotamist tõusid lollid hierarhiaredelil ja aja jooksul nad võrdsustati inimestega. Pikapeale omandasid nad isegi inimõigused, kuid ühtlasi maksustati neid inimkohustustega. Varem loll makse maksma ei pidanud nagu ka tolmuimeja ei maksa makse. Lollid tegid tööd ja olid orjapidaja ülalpidamisel. Maksude maksmine on valdavalt inimeseks olemisega seotud kohustus, mis võib teatud juhtudel olla ka õigus, aga sel juhul nimetati seda annetamiseks ja see oli reptiilide privileeg, sest kui mingid ühiskondlikud kihistused peavad makse maksma, siis on jälle teised kihistused, kes neid makse saavad ja see on juba nende suveräänne õigus, kuidas nad neid õiguseid realiseerivad. Nad võivad ka annetada. Inimõigustest loobumine saab tekkida liikidevaheliste suhete paikapanekuga. Reptiilid õiguseid ei vajanud, sest nemad moodustasid valitseva klassi. Inimesed on need kas päritolu poolest või siis maksumaksja seisusesse jõudmisega välja teeninud (sama printsiibi kohaselt tekkisid sünnijärgne ja teenistusaadel). Ja siis on veel lollid, kes on algupäraselt lihtsalt masinad ja neil õiguseid ei olnud. Nende mõtlemine on ühemõõtmeline ja seetõttu on neile omane lihtsustatud maailmapilt, mis teeb nad kergesti manipuleeritavateks. Niiviisi võime kergesti jõuda ohlokraatiasse. Väga mitmete traditsioonide sünd ulatub inimtsivilisatsiooni koidikusse, kuid võeti üle Nibiru kombestikku. Miks muutus kuld niivõrd oluliseks käibevahendiks? Aga sellepärast, et see oli nibirulaste huviobjekt planeedil, mida nad väärtustasid. Näiteks ka “pingviinide paraad” põhineb iidsel traditsioonil, millega inimesed vandusid reptiilile truudust, kuigi meie konteksti asetatuna mõjub see odava näitemänguna, umbes nagu Orwelli Loomade farmi sead on ülikonnad selga ajanud ja ahvivad inimesi ja reptiile järele. Palaganiga on aga iidne traditsioon ära naeruvääristatud.

Ökoriik teiste riikide seas

@huviline
Maalehes ilmunud manifest „Anname loodusele põhiseaduslikud õigused“, mille autorid on Rea Raus ja Kaupo Vipp, üllatas esimesest lausest: „Looduse tunnistamine elusaks seaduse alusel on osa laiemast probleemikäsitlusest, mistõttu pakume välja idee Eestimaa looduse õiguste taastamisest Eesti põhiseaduses.“ Pani üllatuma, et keegi võib nii sarnaselt mõtelda, seda poleks osanud oodata, ja pole oluline, et autorid edasise teemaarendusega kaldusid sarnastelt positsioonidelt kõrvale, näiteks arutati, kuidas Uus-Meremaa tunnustas oma seadusandluses loomi tundlike olenditena või mitmes Kanada provintsis on käimas samasugune arutelu loomade elusaks grupiks tunnustamisest seaduse alusel. Surfates veebis leidsin samal teemal lartikli Roy Stiderilt „Eesti võiks olla edukas ökoriik“ 2013. aastast, milles arutatakse mürgitamise küsimusi põllumajanduses. See sobib hästi Joakim Heleniuse ideedega ökoloogiliselt puhtast põllumajandusest.

Intellektuaalselt huvitav idee on saanud jätku Sirbis, kus intervjueerija Mihkel Kunnus küsib Kaupo Vippilt: „Leszek Kołakowskil on sümpaatne essee pealkirjaga „Milleks meile inimõigused?“, kus ta käib välja idee, et inimõiguste kontseptsiooni võiks saata ajaloo prügikasti, sest sama funktsiooni täidaksid teatud keelud ja piirangud riikidele (keeld tappa, keeld türanniseerida, keeld vara võõrandada jne) ja seda ilma tohutuid pretensioone loova õhustikuta. Kas siiski ei piisaks sellest, et tõhustada looduskaitset ja luua uusi piiranguid inimese tegutsemisele? Miks anda õigusi sellele, mis enda eest rääkidagi ei saa?“ Kaupo Vipp vastab: „On ju näha, et vaid vana malli tõhustamisega piirdumisel on kõik jätkunud vanaviisi. Aga loodusele kodaniku- (mitte inim-)õiguste andmine pole lihtsalt sümboolne akt. Elukeskkonna eest on võimalik seista kas keskkonnaameti initsiatiivi kaudu – konkreetsete seadusepügalate alusel – või juhul, kui mingi kahjuliku tegevuse on vaidlustanud isik, kes suudab tõestada, et antud tegevus riivab tema seaduslikke õigusi. Loodusele endale seaduslike õiguste andmine tähendab looduse muutumist objektist subjektiks, kellele laieneb samasugune seaduste kaitse, nagu igale kodanikule. Ideaalis saab looduse tahtlikku kahjustamist käsitleda täpselt samal moel nagu suvalise kodaniku tahtlikku kahjustamist.“

Sellest punktist kaldub Vipp vanale sotsialistlikule utopistlikule rajale. Üks vanemaid utopiste Tommaso Campanella räägib „Päikeselinnast“, kus kogukond ja ühisomand valitsevad isiku ja eraomandi üle. Tänapäeval, Campanella mõttelõnga edasi kedrates, võiks ökoriik saada alguse linnast, kus kogu energia toodetakse päiksepaneelidega. Päikeselinnas oleks planeet päikesele antud õigused, mis on sätestatud põhiseaduses, nagu neid loomadele on püütud omastada. Punkt kus utoopia muutub belletristlikuks, on soov muuta objekt subjektiks. Sellele vastandlik soov, muuta subjektid objektiks oli kunagi aluseks orjanduslikule demokraatiale ja elab tänapäevalgi oma elu. Kuhu võib jõuda utoopia looduse subjektsusest ja milline demokraatia sellest välja areneb, see on tõesti laiem probleemikäsitlus. Siiski, milleks peaksime loomadele, planeetidele või laiemalt loodusele andma õigusi, inimühiskonna omapäraseid entiteete, millel pole vastavusi looduses? Tänapäeval valitsev jurisprudents ei tunnista loodusõigusi. Valitsevaks on positiivne õigus. Raamistades loodust ja meid ümbritsevat keskkonda normidega, nt põhiseadusega, jääb inimeste mõtlemisviis ja elutunnetus ühesuguseks ega muuda tegelikult kehtivuses midagi. Kehtivalt on ideaalidel kombeks saada iidoliteks. See on tegelikest asjaoludest teadvalt vale ettekujutuse loomine, enesepettus. Ainult inimesele on omane eksida, loomad ja loodus ei eksi kunagi

Intuitiivselt küsib intervjueerija õige küsimuse, miks anda õigusi sellele, mis enda eest rääkida ei saa. Ta ei ole oma küsimusega mõtelnud kurjuse ega süü peale, tajudes seda võib-olla intuitiivselt, vaid hoopis inimõiguste aegumise peale. Reaalselt on kogu kurjus ja süü või eksimused inimühiskonnast tulenevad nähtused, mida looduses ei eksisteeri. „Koerad ei ole mida kunagi hammustanud, ainult inimesed,“ pareeris Marilyn Monroe, kunagine filmistaar, sama intuitiivselt ajakirjaniku küsimuse. Kui keegi sõidab Niagara kosest alla ja saab surma, siis kosk pole selle isiku surmas süüdi. Omistades kellegile või millegile õiguse, siis peab sellele järgnema ka täis vastus või vastutus. Ometi on võimalik siit edasi mõtelda, mida uuendusmeelsed ja avatud inimesed palju teevad. Vipp võtab oma vastuse intervjueerijale kokku: „ Lõpuks on iga kodanik ise osa sellestsamast loodusest. Ka siis, kui ta seda endale ei teadvusta.“ Just siia on minu arvates peidetud aken, mille avamisega võime avastada uusi maastikke.  Me säästame keskkonda niivõrd kuivõrd tunneme ja tunnetame, et oleme ise selle keskkonna järeldus ja koostisosa.

Jurisprudentsi juurest, mis on maailma vanimaid teoreetilisi konstruktsioone, millele lisada pole võimalik eriti midagi, tuleks probleemideringi edasi avardada filosoofiaga, mille kolmest sambast tähtsaim on humanism. Link, mis seob õigusteadust ja uut humanismi on voluntatiivne element tahtluses. Tänase Riigikohtu esimehe Priit Pikamäe uurimused sellel teemal ei anna kahjuks vastuseid, kõik on taandatud intellektuaalsele elemendile. Kui toimepanija teadis, siis ka tahtis kannatanut kahjustada. Õiguse kaitsev funktsioon on üsna sarnane looduskaitsele või kaitseväe tegemistele, kes ühiskonda sõja korral kaitseb. Sotsiaalsete normide kaitse tagab nõrgemate ja vanurite hoole sotsiaalselt. Mõlemad, nii kaitse kui hoolekanne on sotsialistlikud nähtused. Tegelikult vajab maailm kapitalismi edasiarendust, mida keskkonna ja looduse sääst võiksidki pakkuda.

Inimene on üks osa loodusest, selle sententsi sisustamine peaks olema uue humanismi lähteülesanne. Maailm on muutunud globaalselt industriaalsest infotehnoloogiliselt globaalseks, mis on globaliseerumise viimane piir. Olles infotehnoloogia arengus infotöötluse rakenduste arvukuses ületanud mõistlikkuse piiri, ongi aeg pöörduda filosoofia raputamise juurde. Filosoofia peaks alla ronima kolme samba otsast (ontoloogia, epistemoloogia, aksioloogia) ja äratama ellu loodussäästliku humanismi. Vana maksiim ja kantilik ideaal „ära tee teisele seda, mida sa ei soovi, et sulle tehtaks“ on muutunud puiseks iidoliks. Säästa loodust, ära tee loodusele haiget, sh teisele inimesele, võiks olla uus maksiim.

Humanismi sisustamisel keskkonda säästvalt, kapitalistlikult, võib tegelikult jõuda tõdemuseni, et kõik inimkonna saavutused on võimalikud tänu mateeria olemasolule, mida kasutades on jõutud liikluse ja kompuutriteni. Mitte ühtegi komponenti ja osa elementaarsuses pole inimene loonud, vahest ainult klooninud või jäljendanud. Antropotsentristlik lähenemine humanismis on meile jätnud vaid vastuseta küsimusi, me ei tea, kes inimene on, sest „inimene on saladus“ (Fjodor Dostojevski). Kindlalt on teada vaid fakt, et inimese koostisosad pole konstrueeritud ega krediteeritud teaduse poolt või intellekti kaasabil. Mis on, see on antud, mis on juurde tulnud, need on lingid ja seosed. Nendest seostes osa on kuulutatud väärtusteks või põhiväärtusteks, aga unustatud on lähteülesanne. Loodus on elus, selles pole kahtlust, sama peaks olema ökoriik, mis on võimalik, öeldes lahti vanade riikide puistest iidolitest.

Kolumbia rahuplaan

@ckrabat
Tänavuse Nobeli rahupreemia pälvis mõneti ootamatult Kolumbia president Juan Manuel Santos Calderon. Käesoleva aasta 26. septembril toimus maakeelse nimetusega Kolumbia ajaloolises pealinnas Cartagenas (peenemalt tavatsetakse riigi nime viimasel ajal Colombia kirjutada), rahukokkuleppe pidulik allakirjutamistseremoonia, millega Kolumbia president Juan Manuel Santos ja Kolumbia peamise guerillarühmituse Kolumbia Revolutsioonilised Relvajõud – Rahvaarmee eht lihtsustatult FARC liider Rodrigo Londoño panid punkti riigis möllavale pikaajalisele kodusõjale. President Santos nimetas seda viimaseks säilinud külma sõja aegseks ideoloogiliseks konfliktiks, millele anti stardipauk juba 1948. aasta aprillis, kui mõrvati populaarne poliitik ja Kolumbia Liberaalse partei presidendikandidaat Jorge Eliécer Gaitán. Sellest ajast peale on riigis, põhiliselt riigi maapiirkondades, käinud lakkamatu relvavõitlus, mille osalisteks olid esialgu riigi kaks juhtivat parteid, valitsev Konservatiivne partei ja opositsiooniline Liberaalne partei. Peagi liitusid kodusõjaga erinevad marksistlikud rühmitused, kes vahetevahel tegid koostööd liberaalidega, siis aga võitlesid mõlema osapoole vastu. Kodusõja esimest dekaadi 1948-1958 nimetatakse La Violencia (hispaania k. vägivald) ja selle käigus hukkus vähemalt 200 000 inimest, neist 4700 sõdurit ja politseinikku, 20 000 poliitiliste rühmituste paramilitaarsete üksuste võitlejat ja 170 000 tsiviilelanikku. 1953. aastal tuli veretu sõjalise riigipöördega võimule kindral Gustavo Rojas Pinilla, kes üritas kodusõda lõpetada ning andis osalistele amnestia, kuid mitte kõik ei võtnud seda vastu. Nende hulgas, kes jätkasid võitlust, tõusis esile Pedro Antonio Marín Marín, sõjanimega Manuel Marulanda Vélez (1930-2008) ehk Tirofijo (hispaania k. “kindel lask”), endine liberaal, kes kodusõja käigus pöördus marksismi. Pärast Rojas Pinilla kukutamist sõlmisid mõõdukad konservatiivid ja liberaalid poliitilise kokkuleppe – Frente Nacional (hispaania k. Rahvusrinne), mille järgi võim roteerus kahe juhtiva erakonna vahel.

Guerillaliikumiste hallatavatel aladel tekkisid nn iseseisvad vabariigid, neist tuntuim oli Tirofijo juhitav Marquetalia. 1964. aastal ründasid Konservatiivse partei relvaüksused Marquetaliat ja kodusõda intensiivistus taas. Samal ajal loodi kaks juhtivat marksistlikku vastupanuliikumist, kes hakkasid Kolumbia konfliktis juhtivat rolli mängima, kõigepealt revolutsiooniline FARC, mille liidriteks kujunesid Manuel Marulanda ja Jacobo Arenas (1924-1990) ning teine samalaadne rühmitus, Che Guevarast ja vabastusteoloogiast innustust saanud ELN ehk Rahvuslik Vabastusarmee, mida juhtis Fabio Vásquez Castaño, tema surma järel aga mitmed nn „punased preestrid“ (vasakpoolsed katoliku vaimulikud). Kui FARCi sotsiaalne baas asus maapiirkondades ja see mõjutas oluliselt  tema seisukohti, siis ELN oli rohkem ideoloogilisem ja toetus talle oli märgatavam linnades. Ajavahemikul 1958-2013 hukkus kodusõjas umbes 220 000 inimest, 177 000 eraisikut ja 40 000 võitlejat, seega sama palju kui eelneva kümne aasta jooksul. Koguni viis miljonit kolumblast olid sunnitud oma elupaigad hülgama ja riigi piires ümber dislotseeruma. 1970-tel aastatel sekkus kodusõtta Kolumbia maffia, sest aladel, mida valitsus ei kontrollinud, tekkis ulatuslik kokaiinitootmine ja narkokaubanduse võrgustik, millest ülestõusnud finantseerisid oma vastupanu. Vastukaaluks FARC-ile ja ELN-le tekkisid ka parempoolsed paramilitaarsed organisatsioonid, kus mängisid juhtrolli kriminaalse maailma autoriteedid, narkokuningad eesotsas Medellini kartelli juhi Pablo Escobariga (1949-1993) ning vennad Fidel (1951-1994) ja Carlos Castaño Gil (1965-2004). Viimase eestvõttel tekkis 1996. aastal relvastatud katteorganisatsioon Kolumbia Ühendatud Enesekaitsejõud (AUC), kes pidas relvavõitlust marksistlike guerilladega. 2002 valiti presidendiks sõltumatu liberaal Álvaro Uribe Vélez. Eelmise presidendi, konservatiivi Andrés Pastrana ajal üritati pidada rahuläbirääkimised FARCiga, mis aga jooksid liiva. FARC kontrollis kümnendikku territooriumist, teised osad olid jälle ELNi või AUCi kontrolli all, kes oli laiendamas mõjujõudu. Inimröövid ja mõrvad olid muutunud tavaliseks. Uribel õnnestus aga võitluses relvarühmitustega edu saavutada, mistõttu oli ta riigis erakordselt populaarne ja see võis mõjutada ka hiljutise referendumi tulemusi. Tema „demokraatliku julgeoleku poliitika“ nõrgestas FARCi oluliselt. AUC lõpetas 2008 üldse tegevuse. Uribe järglasena valiti 2010 presidendiks tema valitsuse kaitseminister Juan Manuel Santos, kes muuseas edestas valimistel teiseks jäänud leedu päritolu endist Bogota linnapead Antanas Mockust.

Kui president Uribe eesmärgiks oli võidu saavutamine ülestõusnute üle ja nende väljatõrjumine, siis president Santos kujunes rahuprotsessi arhitektiks. 2011 hukkus Marulanda järglane FARC juhina Guillermo León Sáenz Vargas ehk Alfonso Cano (1948-2011), kes oli tuntud kui tõsiusklik ja paindumatu marksist. Tema järglane Rodrigo Londoño Echeverri (sõjanimega Timoleón Jiménez ehk Timochenko, II MS aegse nõukogude väejuhi järgi) oli 30 aastat hinnatud ja populaarne välikomandör. Santosel õnnestus parandada suhteid Venezuela ja Kuubaga, samal ajal kui president Uribe ajal jõudis Kolumbia Venezuelaga sõjalise konflikti lävele. Venezuela ja Kuuba toetus oli rahuleppe saavutamiseks väga oluline, sest nad olid olnud FARCi põhilised toetajad välisriikidest. 27. augustil 2012 algasid rahuläbirääkimised, algul Oslos, hiljem Havannas, kuhu vahendajatena olid kaasatud Kuuba, Norra, Tšiili ja Venezuela. Pingeliste läbirääkimiste järel jõuti relvarahu kehtestamiseni alles 23. juunil 2016. Rahuprotsess sarnanes eesmärkide poolest eduka Põhja-Iirimaa rahuprotsessiga, millega iiri katoliiklaste vastupanuliikumise Iiri Vabariikliku Armee – IRA poliitiline organisatsioon Sinn Fein erakonnastus ja endised mässajad integreeriti riigi poliitilisse süsteemi. Lõplik rahukokkulepe sündis Havannas 25. augustil, kuu aega hiljem  kirjutati see pidulikult alla ning järgnevalt pidi selle heaks kiitma rahvahääletus. Avaliku arvamuse küsitlused näitasid järjepidevalt rahupooldajate soliidset ülekaalu 54-72% poolt ja 28-38% vastu. Santose selja taha kogunesid kokkuleppe toetuseks toetuseks suur osa kuulsaid kolumblasi nagu lauljad Shakira ja Carlos Vives, jalgpallurid Falcao ja Carlos Valderrama, jalgrattur Nairo Quintana, skulptor Fernando Botero, Hollywoodi näitleja John Leguizamo ja paljud teised. Rahukokkuleppe kriitikuid juhtisid endised presidendid Alvaro Uribe ja Andres Pastrana, kuulsustest ütlesid Ei! kirjanik Fernando Vallejo, jalgpallur Daniel Torres ja kriminaalse maailma autoriteet, Pablo Escobari kaasvõitleja John Jairo Velasquez alias Popeye.

Referendumile suunatud kokkulepe hõlmas maapiirkondade reformi, kus oli mässuliste peamine toetusbaas, mässurühmituste lõimumist riigi poliitilise süsteemiga, vaenutegevuse lõpetamist ja kestvat relvarahu, narkokaubanduse lõpetamist ja rehabiliteerimisprogramme mässulistele, mis sisaldasid kahjude korvamist nii rahaliste ressurssidega kui ka ühiskondliku tööga. FARC kohustus hävitama kokaistandusi ja puhastama maa maamiinidest, mida konflikti käigus laialdaselt kasutati ning oli külvanud surma riigi maapiirkondades. FARC pidi muutuma legaalseks poliitiliseks parteiks, kellele eraldati viis kohta Senatis ja viis kohta Esindajatekojas. Kokkuleppe tulemusema koostati mahukas ja pikaajaline tegevusplaan, millega oleks saanud tagada kokkuleppe elluviimise. Küsimus, mis esitati rahvahääletusele 2. oktoobril oli järgmine: „¿Apoya el acuerdo final para terminación del conflicto y construcción de una paz estable y duradera?“ – „Kas te toetate saavutatud kokkulepet konflikti lõpetamiseks ja püsiva ning stabiilse rahu kehtestamiseks?“. Kui hääled kokku loeti, selgus aga kõikide suureks üllatuseks, et napp ülekaal oli lepingu vastastel – Ei! ütles 6 431 376 (50,2%) kolumblast ja rahuleppe poolt oli 6 377 482 (49,8%) hääletajat. Pettunud Santos teatas, et ühe sammuga astuti ajas neli aastat tagasi, kuid ta jätkab jõupingutusi rahuks. Hoolimata rahukokkuleppe ebaõnnestumisest, otsustas Nobeli auhinna komitee väärtustada head tahet ja määrata auhind president Santosele, seda enam, et viimase aasta jooksul ei ole suuremas osas maailma kriisipiirkondadest läinud olukord sugugi paremaks, vaid vastupidi, nii mitmegi kriisi puhul on see oluliselt halvenenud. Kui USA mõttekoda Council of Foreign Relations hindas arenguid 28 maailma erinevas kriisipiirkonnas, siis jõudis ta järeldusele, et 12 juhtumil on olukord aasta jooksul läinud halvemaks, 16 juhul on püsinud stabiilsena, kuid paranenud ei ole see mitte ühegi juhtumi puhul.

Murelikuks võib teha seegi, et väga harva sünnivad viimasel ajal erinevaid osapooli hõlmavad kompromisskokkulepped, mille eesmärk on lepitamine – reconciliation. Valdavalt üritavad osapooled ja neid toetavad jõud viia konfliktid võiduka lõpuni ning saavutada vähemalt maksimaalseid kasusid, mis teeb nende lahendamise erakordselt keeruliseks. Kuna konflikti raskuskese on kandunud “kolmanda maailma riikidesse”, siis suur osa maailmast, kes vaatab neid sündmusi eemalt, just don’t care. Populaarsele arvamusele tuginevad meediakampaaniad kruvivad aga pingeid juurde ning poliitikud on nendest otseses sõltuvuses. Novgorodi WC-l tajub rahvas uimastavat vere hurma, kui ta saab murumängudel gladiaatorite areenil pöidlaliigutusega otsustada elu ja surma üle. Kolumbias rahvas ütles populistlikel kaalutlustel ei rahule nagu Suurbritannias öeldi varem ei Euroopa Liidule ja ma ei olekski enam väga üllatunud, kui hoolimata sellest, mida väidavad küsitlused, võidab Ühendriikide järgmised presidendivalimised suure ülekaaluga Donald Trump. Hääletatakse ju pimedas, salaja ja teki all ja seal kipub inimese(?) pimedam pool üsna tihti varjust välja tulema, varjates selle, mida ta ehk avalikult väljendada ei julge. Kolumbias on FARC lubanud vähemalt esialgu relvarahust kinni pidada, kuid on tulnud teateid väiksematest kokkupõrgetest nende sõsarrühmituse ELN-iga. Tõsi küll, viimased ei osalenud käesolevas rahukokkuleppes, kuid olid varem teatanud valmisolekust „suurema venna“ eeskujule järgneda (kui FARCis arvatakse olevat 7000-10 000 võitlejat, siis ELN tugevust hinnatakse vahemikus 1380-3000 võitlejat). Hiljuti tulid teated kõneluste alustamisest ELN-ga Ecuadori pealinnas Quitos. President Santos otsustas annetada preemia kodusõja ohvritele.

Juan Manuel Santos (vasakul) ja Rodrigo Londoño Cartagenas kokkulepet allkirjastamas. Foto aadressilt: https://static01.nyt.com/images/2016/09/27/world/SUB-27COLOMBIA-1/SUB-27COLOMBIA-1-master768.jpg

Vapper Kääbik ja päkapikkude raudteeplaan

@jolli&ckrabat
Aegade jooksul oli Metsa elama kolinud igasuguseid imelikke tüüpe. Maa all urus, Lumivalgekese häärberist kaks krunti edasi, elas Kääbik. Siinkohal peab kohe täpsustama, et ta ei elanud mitte mõnes ilges räpases niiskes urus, mis on täis ussipuru ja kõduhaisu, aga ka mitte paljas kuivas liivaurus, kus pole midagi istumise alla panna ega söögikraami käepärast võtta. Kääbik elas kõigi mugavustega kolmetoalises kääbikuurus, mis tähendas komisjonipoest ostetud kasutatud Poola nahkmööblit ja nõukaajal ametiühingu loaga soetatud saepuruplaadist polüesterkattega seinasektsiooni, mida kaunistasid pulmakingiks saadud Tšehhi kristallist karahvin koos klaasidega ja Saksa DV maalitud fajansstaldrikute komplekt. Riiuli ehteks oli aga kohustuslik kirjandus ENE (Eesti Nõukogude Entsüklopeedia) ning A. H. Tammsaare romaani „Tõde ja õigus“ köidetega. Kumbagi neist polnud Kääbik seni avanud, sest kes see loll siis raamatuid loeb ja tühja-tähja peale kallihinnalist aega raiskab? Need on otse loomulikult naabritele näitamiseks! Las näevad, kui erudeeritud on majaperemees, kui palju on tal raamatuid! See-eest nägid puutumata jäänud köited veel aastakümnete järel välja nagu oleksid nad alles eile ostetud. Tervet seina täitva seinasektsiooni ülemist serva oli aga palistamas rariteetne välismaa õllepurkide kollektsioon, mida vahel harva Külast välja saanud kääbikud Linnast külakostiks tõid. Kuigi Kääbik polnud Tammsaare teoseid veel avada jõudnud, ajas ta võimalusel ikka tõde ja õigust taga, sest sageli kippus nii olema, et kui tõde oli tema poolel, siis õigus oli sattunud hoopiski kellegi teise poolele või vastupidi, kui Kääbikule puhas õigus näkku paistis, oli tõde parajasti kusagile jalutama läinud ning polnud teist käepärast võtta. Oma õiguse tagaajamine oli aga kääbikutele selline auasi, mis oli lausa rahvusspordi mõõtmed võtnud, seepärast olid kääbikute kohtuveskid alatasa ülekoormatud ja jahvatasid aeglaselt.

Kääbik oli äsja lõpetanud maitsva munaroa taldrikule kühveldamise ja laskis parajasti mõnusasti ennelõunast peeru, kui tema uru avaust katvale metallist turvauksele tungivalt prõmmiti. Kääbiku laup kattus hirmuhigiga, sest talle meenus vanavanaonu Bilbo Bagginsi käest suulise pärimusena kuuldud loost see saatuslik päev, kui need isand Tammiskilbi ülbeks läinud päkapikuraisad ette hoiatamata Bilbo majapidamisse sisse sadasid, kogu hoolega aastavahetuseks varutud sõstraveini ära jõid ja sahvri tühjaks sõid. Neid hirmu- ja õudusjutte oli kuulnud terve kääbikute sugu ja elas sestpeale alatises hirmus, et ühel päeval võivad päkapikud tagasi tulla. Selles hirmus elada oli hullem kui kartuses maailmalõpu ees, mis kääbikute õnneks ikka ja jälle edasi nihkus ning väljakuulutatud päeval mitte kunagi ei saabunud. Lõpukuulutajad pidid pärast järjekordse maailmalõpu ärajäämist eelmise väljahüütud kuupäeva uuega asendama, mille kokkuleppimine kõrtsilaua taga alati tuliseid diskussioone tekitas ning teinekord jõuti isegi füüsilise arveteklaarimiseni, kelle lõpukuupäev see ikka kõige õigem on. See muidugi ei vähendanud karvavõrragi maailmalõpukuulutajate usaldusväärtust ootajate silmis, sest kui ikka midagi väga näha loodetakse, küll see siis ükspäev ikka saabubki. Nüüdseks oli Kääbik õppinud päkapikke vältima ja oli igaks juhuks Linnast terasest turvaukse tuua lasknud, et ükski soovimatu pagulane tema rahu häirima ei saaks tulla, kuid uksele trampimine ei lõppenud ja Kääbik vedas ennast lõpuks esikusse vaatama, et mis keberniit seal õues siis nüüd toimub?

Ukse taga seisis salkus olekus sugulane Külast, kääbikust ettevõtja Kulla-Kusti. Tundus, et tulemisega oli mehikesel väga kiireks läinud, sest kallis sugulane oli saabunud lausa maikaväel, kuigi oli kätte jõudnud juba oktoobrikuu ja ilm oli jahedavõitu. Kääbik ei saanud veel teregi öelda, kui Kusti talle juba mingid paberid nina alla torkas ja kähiseval häälel käratas: „Kõigepealt kirjuta alla ja siis loe läbi! Sa vaata, mis raisad teevad!“ Kääbik asetas prillid ninale ja veeris: „Arengu… kava…“ Nii kuradi keeruline. „Millest see räägib?“ küsis ta suurema entusiasmita, sest näha oli, et materjal oli mahukas, keerulises keeles ja tiheda tekstiga, kuid Kääbikul oli funktsionaalse lugemisega raskusi, nagu oli talle kunagi öelnud tema põhikooli emakeeleõpetaja. „Püha müristus! Sa veel küsid! Kas sa tõesti lehti ei loegi? Lolli-TV-d ei vaatagi? See on see linnameeste arengukava ju!“ röögatas Kusti. „Raudtee tuleb! Vaat mida see tähendab! … Kõigepealt raudtee ja siis? … Pagulased! Paadipõgenikud! Eurooplased! … Kõik tulevad siia. Meie maavarad viiakse kiirrongiga minema! Kõik kruus, savi ja põlevkivi!“ põrutas mees ühe kopsutäiega, ise näost punane nagu peet. „Ja tead veel mis! See kuramuse raudtee ehitatakse otse läbi meie Küla ja täpselt üle minu kapsamaa!“ sisistas Kusti, kellel oli vahepeal hapnik otsa saama hakanud, siniseks tõmbunud huultega. „See paber siin on aga petitsioon! Nüüd võta ja kirjuta alla, MEIE siin ei taha mingeid kuradi eurooplasi, pistku see raudtee endale täies pikkuses sinna samusesse!“ Edasi järgnes paar krõbedamat väljendit poliitikute, partei ja valitsuse aadressil, aga säästame sellest oma lugejaid, kes võivad kindlasti neid sõnu endale ette kujutada. Niipalju ütlen, et veel vähe kujutasite!

Sest kui on juba kapsamaa ohus, siis on ohus ka isamaa, sellest sai Kääbik väga hästi aru! Kusti ei mallanud oodata: „Näh, mida sa jorutad seal?“ kiirustas ta sugulast takka. „Kõik TEISED on juba alla kirjutanud!“ „Kas ikka kõik või?“ uuris Kääbik ettevaatlikult. „Muidugi, kõik! Vaata ise kui prominentsed kääbikud on oma seisukoha julgelt välja öelnud! Kõik näevad kohe, kelle allkiri on siit puudu, kui sa alla ei kirjuta,“ argumenteeris Kusti nüüd juba pisut rahulikumalt. „Sa mees üldse saad aru, mis meie Külaga juhtub, kui siia tuleb raudtee? Need kuramuse eurooplased trambivad siin kõik maatasa! Me ei pääse enam oma kapsaste juurde ja sureme nälga, sest raudtee lõhestab küla pooleks nagu Berliini müür Saksamaa. Neid rajakaid on sealt Euroopast sadu tuhandeid tulemas, aga meid on ainult käputäis, ei meie neile vastu saa. Tulevad ja tallavad su lilled maha ja õgivad tikrid ära. Rabarbarist ja õuntest ei hakka rääkimagi, kõik pannakse p…e!!! Tuleta meelde, mida Bilbo rääkis! Kas sa ikka tead, kelle käpa all on kogu Euroopa?“ Siinkohal tasandas Kusti häält ja vaatas vilksti kahele poole ja korra ka üle õla tagasi. „Noh kelle siis?“ küsis Kääbik. „Päkapikkude!“ sosistas Kusti ja hakkas taas hingeldama. „Kas sa pole „Küla Kellast“ nende salaplaani lugenud? Päkapikud tahavad meid paljaks röövida ja esivanemate maalt minema kihutada! Peame nende vastu Küla ümber ehitama kõrge raudbetoonist müüri ning palkama jääkarud seda valvama. Seda nimetatakse siseturukaitseks. Kui me oma turgu ei kaitse, siis on siin varsti kõik kohad odavaid aiapäkapikke täis!“ teatas Kusti tähtsalt.

Kääbik jäi mõttesse. Ühelt poolt oleks tahtnud Kustile heameelt teha ja raudtee vastu allkirja anda, aga teisalt oleks tahtnud ka rongi näha läbi Küla vuhisemas. Rong oleks toonud kaasa kaugete maade hingust, Bilbolt päritud kahtlased geenid vemmeldasid, kuid Kulla-Kustil oli ette näidata tugev argument allkirja andmise poolt – kõik teised olid allkirja juba andnud ja kääbikute jaoks oli oluline, et üks kääbik teise kääbiku ära tunneb. Kui ta nüüd alla kirjutamata jätab, siis panevad Teised seda tähele ja jätavad meelde. Kääbik mäletas hästi, mis oli juhtunud vanavanaonu Bilboga, kes oli päkapikkude ahvatlustele järele andnud, Külast lahkunud ja laia ilma seiklema läinud. Pärast ei tahtnud Teised teda enam ära tunda ja ta pidi haldjate juures vanaduspäevi veetma. Pealegi oli Kulla-Kusti väga austatud kääbik, pärines vanast ja auväärsest ajukääbikute soost ja oli mõni aeg tagasi kääbikute poolt koguni Linna uut kuningat valima saadetud. Kusti oli kuulus selle poolest, et laskis hääletuskasti tühja ümbriku, hääli ei saadud kokku ning kuningas jäigi valimata. Tühja hääletussedeli võttis Kusti aga teistele näitamiseks Külla kaasa, raamis selle ära ning pani elutoa seinale kõigile vaatamiseks väljanäitusele. Nii tähtis mees oli Kusti!

Kääbik mõtles järele, et ta oli varemgi allkirju andnud, aga alati millegi vastu. Talle ei meenunud ühtegi seika, et ta oleks iialgi millegi poolt allkirja andnud. Ta oli protesteerinud laia neljarealise maantee vastu, mille päkapikud tahtsid Linna ja Küla vahele ehitada, aga tänu kääbikute aktiivsele vastasseisule ei läinud see läbi ja nad võisid endiselt, nagu nad olid seda teinud sajandeid, Linna sõita mööda käänulist ja auklikku metsateed, mille äärsed kraavid olid täis kokku põrganud vankrite rususid ja lõpnud hobuste laipu. Ta oli ka protesteerinud Sajusaartele ehitatava silla vastu, sest, nagu Kusti seletas, saavat silda pidi saartele liiga kiiresti sõita, aga rahvas tahtvat sõita sajanditevanuse pargasega, mis kuulus Kulla-Kustile ja millega sõit võttis mitmeid päevi aega, kui ta just parajasti remondis polnud. Selle ajaga sai sadamas kõik külajutud ära räägitud, mille tulemusena kääbikud said teada, mis elu on. Kas mööda silda sõites oleks selleks kõigeks aega leitud? Kääbik oli allkirja andnud ka uue elektrijaama ehitamise vastu, et nad saaksid endistviisi peeruvalgel majapidamistöid teha, sest sedaviisi olid nad Külas toimetanud juba sajandeid. Ei leidunud asja, mille vastu Kääbik ei oleks varem oma allkirja andnud ja nii oli neil õnnestunud säilitada oma esivanemate traditsiooniline eluviis ning kõik uus ja innovatiivne ehk kääbikute keelde tõlgituna võõras ja vaenulik, oli kääbikute elualadelt edukalt eemal hoitud.

Kääbik otsis üles paljukannatanud vana tindisulepea, millega ta oli varemgi lugematuid allkirju andnud. Kusti aga vatras edasi: „Kujutad sa ette, need europäkapikud ei taha isegi, et meie, kääbikud, raudtee ehitamise kinni maksaksime, vaid lubasid kõik ise kinni plekkida! Kes seda varem kuulnud on? See on kahtlane! Meie nende raha ei taha, las annavad kõik nälgivatele kreeklastele!“ deklareeris Kusti, kes oli ennast üles kütnud ja lasi aga edasi: „Siin ongi konks peidus! Tahavad varjata, et me teada ei saaks, et maakera on tegelikult lame, mitte ümmargune nagu nad meile puru silmaajamiseks on koolis õpetanud! Kui me ise ehitama hakkaksime, näeksime ju kohe ära, et rööpad tulevad palju lühemad kui hinnapakkumisel oli. Hind aga tehti ümara maakera järgi, sest mööda kumerat serva tuleb tee palju pikem kui otse! Küll ma juba neid päkapikkude trikke tean!“ Seda, et maakera on lame, teadis nüüd Külas iga viimane kui kääbik. Selle teadmise, päkapikkude maailmavalitsemise plaani, oli Doktor, kes oli ise küll päkapikk, aga siiski paljude poolt austatud kui Küla kõige targem mees, kunagi purjus peaga Kustile õllelauas välja lobisenud, kui viimane talle kasti õlut lubas välja teha, sest tal omal ei olnud kunagi raha, et õlut osta. Muidu pidasid päkapikud ennast teistest paremateks ja naljalt kääbikutega kõrtsis ühte lauda ei istunud, kuid siis vennastusid kergesti, kui neile välja tehti. Kusti pani Doktori jutu kõik ilusasti kirja ja avaldas “Küla Kellas”, mille järel salaplaan kohe päevavalgele tuli.

Kusti haaras kahvli ja haukas mitu mehist suutäit Kääbiku juba külmaks läinud munaroast, enne kui jätkas: „Miks mina ei saa minna mööda rohtunud rada oma kapsamaale, nii nagu ma olen seda kogu aeg lapsepõlvest saadik teinud, vaid pean selleks mingit raudteed ületama ning vaatama enne vasakule ja siis paremale, et rongi alla ei jääks? Me oleme sajandeid ilma raudteeta hakkama saanud ja kääbikute sugu on kindlalt püsinud. Nüüd tahavad nad raudtee Euroopa rööpmelaiusele viia ja see on eriti salakaval plaan, sest kuidas ma siis Leningradi turule pääsen? Tegin seal vanasti kapsastega head äri, terve Leningrad kiitis Kulla-Kusti kapsaid, aga mis praegu on? Konkurentsi kardavad! Oled sa üldse neid eurokapsaid ostnud? Need on nii keemiat täis pritsitud, et isegi kapsaussid on seal plastmassist! Sa näed ju, et selle uue raudtee mõte on minu kapsamaa hävitamine. Meie, kääbikud, peame kokku hoidma!“ See oli jällegi tugev argument raudtee vastu. Sajandeid olid kääbikud elanud teadmisega, et meie ei taha teist midagi teada ja teie ärge tahtke meist ka ja see oli kääbikute soo muutnud vastupidavaks ning jätkusuutlikuks! Kääbik kastis sulepea tindipotti ja maalis hoolega Kusti poolt antud allkirjalehele oma pookstavid. Ta oli endaga rahul, sest vapper tegu oli sellega kirja saanud ja teiste kääbikute respekt jälle välja teenitud! Taome raudteed atradeks! Nüüd oli see siis jälle ära tehtud. Ei progressile!

Europäkapikud tulevad 🙂

oktoober 2016
E T K N R L P
 12
3456789
10111213141516
17181920212223
24252627282930
31  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.