Ikooni lahkumine VII – Leonard Cohen ja hineni

@ckrabat
Vahetult enne Ameerika Ühendriikide presidendivalimisi ja samal ajal, kui Maarjamaal peeti maailma ja inimkonna tuleviku suhtes tähtsusetuid murumänge gladiaatorite areenil, mille tulemusel üks peaminister asendub teisega ja uus koalitsioon otsustas peale neljapäevast arutelu esimese asjana laenu võtta, lahkus sellest maailmast peale 82 elatud aastat, Kanada laulja, muusik, helilooja, poeet ja kirjanik Leonard Norman Cohen. Cohen ei saanudki teada, et Donald J. Trump valiti Ameerika Ühendriikide 45. presidendiks. Paremal juhul võis ta seda eemalt jälgida, kuid see ei puutunud enam temasse. See oli Teiste asi. Nende, kes siinpoolsusesesse maha jäid. Tema viimaseks jäänud 14. album You Want It Darker ilmus alles mõned nädalad enne tema lahkumist. Veel nädal varem omistati Nobeli kirjanduspreemia tema sõbrale Bob Dylanile (Robert Zimmerman), mis oli esmakordne preemia ajaloos, kui see omistati isikule, kes on tuntust kogunud hoopis muusikuna. Paljude arvates oleks preemia pidanud minema Leonard Cohenile. Cohen ütles, et tema jaoks oli Nobeli preemia omistamine Dylanile nagu Mount Everestile oleks antud medal selle eest, et ta on maailma kõrgeim mägi. Cohen lubas elada igavesti ning teatas plaanidest veel mitu albumit välja anda. Mõni aeg varem oli ta intervjuus väljaandele The New Yorker teatanud valmisolekust surra. Ta tunnetas, et lahkumine on lähedale jõudnud ja lootis, et see ei saa olema liiga ebamugav.  Juulis oli ta kaotanud oma muusa ja kunagise tüdruksõbra norralanna Marianne Ihleni, kes jäi alla võitluses vähiga. Laulus So Long, Marianne (1967) räägib Cohen Marianne kohta, et „ta kandis mind nagu krutsifiksi, kui me läksime põlvitades läbi pimeduse“. Cohen ja Marianne kohtusid 1960 Kreekas Hydra saarel, kui Marianne elas veel Norra kirjaniku Axel Jenseniga ja elasid koos umbes kümmekond aastat.

Viimase albumi nimiloos You Want It Darker, millele laulis backi Shaar Hashomayimi sünagoogi kantor Gideon Zelermeyer, teatab Cohen:  Hineni, Hineni. I’m ready, my Lord. Heebrea keeles tähendab hineni – siin ma olen. Hineni ütles Abraham Jumalale, kui too palus tal poja ohvriks tuua. Cohen teatas oma valmisolekust liikuda edasi teisele tasandile ning jätta selle maailma valud ja vaevad uute katsumuste ees. Coheni pika loometee kulminatsioonis olid tema religioossed otsingud. Ta ordineeriti 1996 zen-budistlikuks mungaks ja elas viis aastat (1994-99) Mount Baldy budistlikus kloostris Los Angelese lähedal, käies okkalisi radu läbi mitmete tõdede ja uskumuste, oli huvitatud saientoloogiast ja kristlusest, kuid säilitas kõikide usuliste otsingute juures judaistliku traditsiooni. Oma viimse tahte kohaselt jõudis ta taas koju  ja sängitati neljapäeval vanemate, vanavanemate ja vaarvanemate kõrvale Shaar Hashomayimi kalmistul Montrealis traditsioonilise juudi riituse kohaselt. Selle aasta suvel lahkunud ortodoksse Hineni-liikumise rajaja Esther Jungreis on öelnud:  “To be a Jew is the greatest privilege. To be unaware of it is the greatest catastrophe — spiritual genocide.”  Cohen sündis 1934. aastal Montreali jõukas anglofiilses Westmounti eeslinnas ja tema vanemad olid ortodokssed judaistid. Hiljem siirdus ta Le Plateau Mont-Royal’i, piirkonda, mida kutsuti „väikeseks Portugaliks“. Cohen õppis Montreali McGilli  (BA 1955) ja New Yorgi Columbia ülikoolides. Peale Marianne oli Cohen suhtes veel Los Angelese kunstniku Suzanne Elrodiga, kellega tal oli kaks last, prantsuse fotograafi Dominique Issermaniga, näitleja Rebecca De Mornayga ja lõpuks oma mänedžeri Kelley Lynchiga, kes ta paljaks varastas ning lõpuks 2012.a. 18-ks kuuks vangi mõisteti. Kolm päeva peale tema surma, 10.novembril 2016,  teatas tema poeg ja mänedžer Adam Cohen Leonardi surmast: “He passed away peacefully at his home in Los Angeles with the knowledge that he had completed what he felt was one of his greatest records [You Want It Darker]. He was writing up until his last moments with his unique brand of humor.

Ületähtsustatud küsimus, kas Eesti peaminister on Taavi Rõivas või Jüri Ratas, ei vääri Coheni ajatute lugude taustal üldse märkimist, sest nemad ei tõuse mitte iialgi Leonard Coheni laulude saatel Parnassosele, vaid saavad tavapoliitikutena igaveseks karistatud ühes Dante põrgutest nagu needki, kes odavatele loosungitele järele hüüdes püüavad kohaliku tähtsusega tavapoliitikute tähendust tõsta või teistmoodi mõtlejatele järele tänitades ja sõnavabadust vaenates maailma ühetaoliseks muuta. Nemadki leiavad endale loodetavasti sooja kohakese põrgutule paistel, kui nad just siinpoolsusesse kinni jäädes viha ja pahameelt purskavaks kummituseks või poltergeistiks ei taandu. Vello Salo on öelnud: “Öeldakse, et inimene õpib niikaua kui elab. Ei – inimene elab nii kaua, kui ta õpib! See, kes enam ei õpi, kes kõike „teab“, on vaimselt surnud. Ja hakkab kolmandal päeval lehkama. Seda laibahaisu on terve maailm täis.” Cohen käis ajaga kaasas, kasutas notebooki ja nutitelefoni ja oli viimase päevani täiesti elus, isegi siis kui pidi töötama ratastoolis. Ühepäevaliblikate viha ja masenduse vastu pakkus Cohen meelerahu, jäädes selle juures tavaliseks Montreali Plateau linnaosa kutiks, kes käis vastasmaja baaris hommikuti espressot joomas ning mune ja peekonit söömas. Moralistide jaoks oli Cohen meelelahutaja, kes võib-olla ei kandnud Baltika ülikonda ja ei kuulanud autoraadiost Bachi ning Beethoveni muusikat ning öökapil ei oodanud teda Platoni Riik, kuid kas tänitavatel ühepäevaliblikatest poliitikutel, kes arvavad, et nemad on alati patust puhtad ja võivad maailma mustaks ja valgeks jagada, on õigus nende pihta, kes eelistavad teistsugust, sallivamat ja rahulikumalt kulgevat maailma, kive heita? Kas nemad on patust puhtad? Kas nemad saavad rahuliku südamega öelda – hineni?

november 2016
E T K N R L P
 123456
78910111213
14151617181920
21222324252627
282930  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.