Masside mäss 21. sajandil

@ckrabat
Hispaania filosoof José Ortega y Gasset avaldas 1930.a. „Masside mässu“ (eesti k. 2002), kus ta analüüsis tugevale kollektiivsele identiteedile rajatud massiinimese sügavalt antiindividualistlikku fenomeni, püüdu sulanduda massidesse ja mitte eristuda teistest, mis on iseloomulik karjaühiskondadele. Teatavasti olid karjaloomad Maale indutseeritud võõrliik lollid (perekond Stultus), kes tõrjusid välja individualistlikud inimesed. Kollektiivsed kromanjoonid said jagu individualistlikest neandertaalidest. Ortega y Gasset viitab, et olla erinev peetakse ebasündsaks. Mass purustab selle nimel kõik, mis on erinev, hea, individuaalne, kvalifitseeritud ja valitud. Igaüks, kes ei meeldi kõigile, kes ei arva nii nagu kõik, seisab vastamisi ohuga saada kõrvaldatud, kuigi on selge, et muidugi, et “kõik” ei vasta “kõigile,” vaid tõde on ikka ja alati suhteline. “Kõik” on tavaliselt keeruline vastasseis massi ühtsuse ja sellest lahkneva vähemuse erivajaduste vahel. Tänapäeval tähendab “kõik” massi, mis kirjeldab varjamata selle vastasseisu jõhkrust.” Massiühiskonnas omandab individualism patu mõõtmed. Ortega: „Fašistlikke ja sündikalistlikke liike iseloomustas inimtüüp, kes ei hoolinud põhjustest ega isegi õigusest, vaid oli lihtsalt otsustanud kehtestada oma arvamuse. See oli uudne: õigus mitte olla õiglane, mitte olla mõistlik, vaid lähtuda mõistuslikult põhjendamata eelarvamustest.” Nii sündis populism, mis ei otsinud tõde, vaid õigustust, mis ei otsinud põhjust, vaid süüdlast.

Maailma, mida valitseb totaalne meedia, on masside kultus hädavajalik, sest ainult massidele on võimalik tarbekaubana pakendatud tõde edukalt müüa. Meediaühiskonna kandetala on Novgorodi WC, mis iseloomustab masside mässu individualismi üle ja masside poolt omaks võetud kollektiivse tõe primaati suhtelise tõe üle, ka kuigi kollektiivne tõde on samamoodi, ikka ja alati suhteline. Kuid teda on tugevdatud masside jõuga, kelle hääl kaigub üle üksikliikmete individualistlikest tõdedest. Masside mässu algust võib paigutada 1970.-te aastate teise poolde, kui 1960-1970te aastate vabadusepuhang tekitas valitsevates eliitides hirmu ning nad suutsid masse ohjata tarbimisühiskonna primitiivsete vajaduste pealetungiga. Kultusfilm „They live“ muutus reaalsuseks ning kasvas välja konservatiivseks revolutsiooniks, mis väärtustas üksikisikute vabaduste piiramist kollektiivsete väärtuste nimel. Eriti hästi töötas see mehhanism sotsiaalse rahulolematuse vaigistamisel, sest üksikisiku rahulolu muutus tema isiklikuks probleemiks, mis ei tohtinud takistada massiühiskonna võidukat tagurpidijooksu. Briti filmistuudio „Aardman Animations“ 2002. aasta väljalase „Kanade mäss“ (Chicken run), mis väljendab kanade vastuseisu kanafarmi automatiseerimisele, mille nende omanik kavatseb neid allutada kanaroa valmistamise masinavärki. Kanad leidsid lõpuks oma vabaduse saare, kuid kas suudavad inimesed välja murda lolliühiskonna püüdurite mõju alt?

Probleemide eiramine ning nende asendamine massimeedia poolt õhutatavate pseudoprobleemidega on tänapäeva massiühiskonna üks põletavamaid probleeme. Ühiskond eksisteerib paanikast paanikasse ning meedia rõhub kõige madalamatele populistlikele instinktidele, mida on kerge müüa. Sõda ja vägivald on alati olnud edukad müügiartiklid. Meediakonstruktsioonid õhutavad aga oma andunud toetajaid vägivallale. Referendum Brexiti, Suurbritannia lahkumise üle Euroopa Liidust, üle toimub 23. juunil. Nädal enne referendumit ja kuus päeva enna oma 42. sünnipäeva mõrvati West Yorkshire’i linnas Birstallis Suurbritannia Euroopa Liitu jäämise üks kõige innukamaid eestvõitlejaid, 41-aastane leiboristlik parlamendisaadik Jo Cox, kes oli tuntud ka kui Süüria pagulaste abistaja ja võitles rahumeelsete lahenduste eest Süüria konflikti lahendamiseks ning samuti pooldas Iisraeli-Palestiina konflikti rahumeelset lahendamist. Cox oli vastu sõjalisele interventsioonile Süüriasse ning oli üks viiest leiboristlikust parlamendisaadikust, kes jäid 2015.a. Suurbritannia parlamendis toimunud hääletusel sõjalise sekkumise üle erapooletuks, sest ta ei pidanud seda efektiivseks lahenduseks konflikti lõpetamisele. Cox pidas konflikti süüdlasteks ühtviisi nii president Assadi kui Islamiriiki, kuid eelistas diplomaatilisi lahendusi sõjalistele.

Hiljuti sai teatavaks 51 Ameerika Ühendriikide Riigidepartemangu (Välisministeeriumi) ametniku mäss president Obama vastu, kes nõudsid sõjalist sekkumist Süürias ja president Assadi survestamist sõjalise jõu kasutamise abil nagu seda tehti 2003. aastal Iraagis Saddam Husseiniga. Probleem on siin siiski muutunud olukorras, mida lääneriikide poliitbürokraadid sageli ei suuda hoomata. 2011. aastal toimus Süürias rahvaülestõus diktaatorliku presidendi Bashar al-Assadi ja tema režiimi vastu. Järgnenud kodusõjas on aga al-Assad omandanud teatava legitiimsuse, kuna tema taha on koondunud paljud sekulaarsed, šiiitlikud (sh alaviitlikud) ja kristlikud süürlased, kes ei soovi islamiriigi rajamist Süüriasse. Vastasseis Süürias ei ole ammugi enam bipolaarne, vaid ka opositsioon on lõhenenud erinevate grupeeringute vahel. Araabia Liiga ning sunniitlike riikide poolt toetatav Rahvuslik Revolutsiooni- ja Opositsioonijõudude Koalitsioon on vastasseisus Demokraatlike Muutuste Rahvusliku Koordinatsioonikomiteega (NCC), mis ühendab sekulaarseid vasakpoolseid liikumisi, kes teevad koostööd kurdidega. NCC on erinevalt Rahvuslikust Koalitsioonist vastu välisriikide sõjalisele sekkumisele Süürias ning toetab mittevägivaldset vastupanu Assadile, kellega nad on valmis teatud tingimustel ka koostööd tegema. Igatahes peavad nad Islamiriiki Süüriale suuremaks ohuks kui Assadi režiimi.

Igal juhul nõuab Süüria kodusõja lõpetamine eelkõige poliitilist lahendust, sest muidu seistakse silmitsi olukorraga, mis on täna Liibüas. Islamiriigi edukale naasmisele Süürias ja Iraagis aitas suuresti kaasa probleemi ignoreerimine lääneriikide poolt, kes pidasid Assadi suuremaks ohuks ning paljud on sellisel seisukohal tänapäevani. Lähis-Idas on viimasel ajal tugevnenud rivaliteet islami usuvoolude sunniitide ja šiiitide vahel, mis riikidevahelises konkurentsis päädib Saudi Araabia ja Iraani vastasseisuga regionaalse mõjuvõimu pärast. Osa lääneriikide ja ka Iisraeli poliitikuid eelistavad varjatud koalitsiooni sunniitlike režiimide Saudi Araabia, Katari ja Türgiga koostööle Iraaniga ja on seetõttu valmis toetama sunniitlikke liikumisi Lähis-Ida konfliktides. Rahumeelsele, kõiki osapooli hõlmavale kokkuleppele püsib tugev vastasseis. See on kooskõlas tugevneva survega sõja vallapäästmiseks või siis vähemalt uue külma sõja esilekutsumiseks, mis võiks rahvastevahelise vaenu ja muude paanikate õhutamisega rahva tähelepanu sotsiaalsetelt probleemidelt kõrvale tõrjuda. Jo Coxi mõrvanud 52-aastane Thomas Mair hõikas naist tulistades ja pussitades „Britain first” (Britannia kõigepealt), mis viitab tema äärmuslikele breiviklikele poliitilistele motiividele. Konservatiivse revolutsiooni järellainetusega Euroopat haaranud paremäärmusluse (kuigi erilist vahet pole, mis suunast see tuleb) tõbi ei ole mitte vähem ohutum ega vähem vägivaldsem kui meedia poolt terrorismi sümbolina promotav islamiäärmuslus. Pussitada sai ka Coxi abistada püüdnud 77-aastane Bernard Kenny. Mairi puhul on ilmnenud tema seosed rassistlike, ultranatsionalistlike ja neonatslike organisatsioonidega nagu Springbok Club ja Rahvuslik Allianss. Võimalik, et see kõik on vaid eelmänguks keelegi soovile uut maailmakorda kehtestada.

Jo Cox (22.06.1974-16.06.2016). Foto: http://www.abc.net.au/news/image/7519100-3×2-700×467.jpg