Lollid valima II – valimindmees aastal 2015

@jolli&ckrabat
Õhus on kevadet, õhus on ärevust ja järjekordsetest Riigikogu valimistest lahutab meid vaid nädal. Aastalõpu melust väsinud jõuluvanad on tagasi ahju peale kobinud ja talveunne suikunud, kuid nende asemel jooksevad mööda linna ringi valimindmehed, kes jagavad rahvale värvilisi flaiereid, voldikuid ning parteilise signatuuriga odavat nänni: pastapliiatseid, helkureid ja preservatiive. Parteikontorites tilguvad ööpäev läbi kohvimasinad. Aegajalt astub kontorist läbi mõni punetavate silmadega väliagitaator, et riiulist uued trükisekuhjad laialijagamiseks kaasa võtta. Siia-sinna, polkadele ja diivanitele, on varahommikustel tundidel ennast kerra tõmmanud üleväsinud strateegid ja kampaaniameistrid, kellele kaasvõitlejad on mõne suuremaformaadilise poliittrükise või välireklaami hoolitsevalt peale laotanud ja suigatanud parteisõduril kingad jalast võtnud, sest kingades magaja on hommikusel koosolekul selgelt äratuntav. Lähisugulased toovad kontoris ööbivatele noorpoliitikutele kodust puhast vahetuspesu ja päevasärke, sigaretid on otsas ja tuhatoosid ajavad üle ääre, keegi ärritunud tegelane lubab keset kõige pingelisemat valimisheitlust töötamise lõpetanud mikrolaineahju eest vastutaja päevapealt vallandada ja maakonnakontorisse asumisele saata, kraanikaussidesse aga kuhjuvad pesemata nõude virnad…

Valimindmees aastal 2015 teeb oma rasket, kuid tasuvat tööd, kuidas meelitada poliitikute lemmiksihtgrupp ehk lollid valimiskastide juurde. Inimestega on selline probleem, et nemad võivad hakata oma peaga mõtlema ja nende peale ei saa valimistel kunagi kindel olla, kelle poolt nad täpselt hääletuskabiinis või kodus arvuti taga e-hääletades otsustavad. Sellepärast on poliitikud valmis end kasvõi jääveega üle kallama ning avalikult perset näitama, et ülioluline lollide sihtgrupp neid ära tunneks, omaks võtaks ning hääletuskasti ees oma hääle kolme värvilise flaieri eest neile müüks. Peale demokraatia leiutamist on valitavate läbivaks mureks, kuidas saada rohkem lolle neile valimistel oma häält andma. Lollide nutikamale osale sobib personaalne lähenemine. Valimindmehed on hakanud potentsiaalsetel valijatel isegi kodus käima ning hommikul äsja vannist tõusnud lolli võib tabada rõõmus üllatus, kui tema ukse taga tinistab paaniliselt uksekella mõni minister või Riigikogu liige isiklikult. Aga siingi on veel arenguruumi. Poliitikud võiksid potentsiaalse valija omal kulul kinno viia, ise kõrvalistmel istudes talle popkorni pakkuda ja terve filmi aja, siis kui valija on mugavasse kinotooli ankurdatud ja ei saa vehkat teha, rääkida oma parteist ja sellest, miks tema partei on palju parem partei kui on teistel. Nii mõnele Hollywoodi kassahitile sünkroonselt peale rääkides saab tuua seoseid filmis toimuva tegevuse ja esindatava erakonna programmi vahel. Näiteks: “See mees-naine seal filmis ei elaks ju nii halvasti, kui ta oleks juba eelmistel valimistel meie poolt hääletanud! Oi vaata, tema on ka meie erakonnas, on ju stiilselt riides? Näe, meie noored ka seal! Vaata nüüd, kohe tuleb tema mees koju, aga partei aitab sellest jamast välja!” Lollide nutikamale osale on isegi lihtsamat sorti valimiskompass välja töötatud. Neile, kes aga reageerivad pigem valgusele, näidatakse naeratavate poliitikute värvilisi pilte ning jagatakse kehakarastuseks saia ja viina.

Valimiste eel saabus siinsetele lollidele rõõmusõnum – nuga, kahvel, pott ja pann, koju saabus Kalojann! Helsingist laevaga “Superstar” (sic !!!) saabus koju tagasi totaalse meedia lemmik, kauaoodatud talent ja arvamusliider Anna-Maria Galojan! Meedia on tagajalgadele aetud, tegemist oleks nagu jumala astumisega Maarjamaa pinnale, mis oleks võrreldav ainult popstaaride Michael Jacksoni ja Madonna, Rooma paavsti, Rootsi kunni või mõne USA presidendi külaskäiguga ning nad on tänulikule auditooriumile valmis pakkuma kuulsa kaasmaalase elust jutustavat 24h reality show’d. See halvasti ajastatud suursündmus võib aga lollide meeled valimistest eemale juhtida. Kuidas poliitikud saaksid maale saabunud superstaari ka enda huvides kasutada ning rakendada valimisvankri ette? Kalojann võiks TV otse-eetris abielluda Nõia-Intsuga ja asutada uue erakonna ning meedia võimendatud lollide valju hääle toel võib sellest välja kasvav uus poliitiline jõud ületada isegi valimiskünnise. See, lapsed, on juba sotsiaalpoliitika!

Koolide ning kultuurimajade asemel saavad linnakodanikud kodanikukohust täita nende lemmikajaviitekohas ehk kaubanduskeskustes, millega valimised on toodud sihtgrupile palju lähemale. Maal kaubanduskeskuseid aga ei ole, sest maal ei ole ammu enam midagi ega kedagi. Kes tahakski maal tegelikult elada? Kas teie tahaksite? Võib-olla ainult mingid RnB-st ja drum ‘n’ bassist segi kamminud hipsterid, kes konditsioneeritud vanalinnakohvikutes räägivad rummikooki nosides värske õhu ja kaevuvee kasulikkusest, võivad siis, kui rohud võtmata jäänud, linnast maale kolida, ökotalunikeks hakata ja loomapiinamisega, vabandust, pidamisega tegeleda. Tallu toodud koduloomad aga vaatavad, et: “Mida värki, me ei mune ju nokast ja ei lüpsa suust, no tule zootehnik appi!” Aga selle eest on tšakrad lahti, öko ja zen ja natuke ka karma, dharma ja nirvana. Oli kord netiportaalis kellegi lugu: müüs noor pere linnas korteri maha ja kolis maale elama. Elasid nädala, elasid kaks. Siis aga selgus järsku, et elu maal erineb mõnetigi elust linnas, kus kõik on käe-jala juures. Maal on suvel sääsed ja parmud, talvel aga paks valge lumi. Kaevutee pidi ise lahti lükkama, tänavavalgustust polnud ollagi, buss ei käinud ja pood oli valla teises otsas. Külas elas kõigest üks lehm ja kaks kana, üks neist noor ja teine vana. Kooliharidust võis aga esiisade kombel koduse söögilaua taga peeruvalgel anda, sest metallikratid olid traadid ära varastanud ja elektrivoolu taastamine maksis rohkem kui linnas müüdud korter.

Kuidas saada maal elav loll valimisjaoskonda? Paljudesse maakohtadesse on esmakordselt peale Liivi sõda koolide, arstipunktide, raamatukogude, kultuurimajade, postkontorite, politseikonstaablite ja tuletõrjedepoode asemel alles jäänud veel viimased vaba aja ja kultuurikeskused – burksiputkad. Maal pidi nüüd nii olema, et kui üks vallaelanik poris teise vallaelaniku vana bemmi uue kummi jälge näeb, siis peatab auto kinni, põlvitab maha ja annab rehvijäljele suud. Ja siin peitubki lahendus! Üldse võiks taristud maal burksiputkadesse koonduda. Postkontor, korrakaitse, kool… Siis on kõik teenused käe-jala juures. Hiljuti levis uudis, kuidas üks Läänemaa postkontor kolis burksiputkasse, mis kindlasti lisab Omnivale sulli, feimi ja respekti, sest seal on maarahvas keerulistel aegadel ikka harjunud käima. Sarnaselt võiksid ka valimisjaoskonnad kolida burksiputkadesse. Maavalija, kes ei ole veel jõudnud endale bemmi muretseda ja on ennast prügiveo autole kaubelnud, saab isegi mitme kilomeetri tagant tulla burksiputka juurde valima, sest prügiauto on maal ainuke, mis veel kuus korra kindlal kellaajal tuleb, nüüd kui bussid ja rongid on ammu käigust maas. Kohustuslik prügivedu maal on muidugi must huumor, sest biojäätmed saab inimene tagaaias ära komposteerida ja ajalehega saunaahju kütta või perset pühkida. Mida sinna europrügisse kohustusliku teenustasu eest üldse saata? Võibolla rajada burksiputkade juurde prügimäed, kust oleks prügipuudelisel võimalik prügikvoodi täitmiseks prügi osta? See, lapsed, on regionaalpoliitika!

Millegipärast arvavad erakonnad, et valimas käib ainult üks ja kõige häälekam valijate grupp – lollid! Lollide arvates on aga kõikides meie hädades süüdi Euroopa Liit, rahvusvaheline imperialism ja neli aastaaega. Sihtgrupp loodab, et peale valimisi hakkame ka me laenu võtma nagu Kreeka, kuid tagasi me seda maksma ei peagi. Küll siis alles saabub meie õuele õnnis külluseaeg ning me saavutame astmelise tulumaksuga nagu imeväel põhjamaise elutaseme! Erinevalt kreeklastest ei ole meie siiski Maratoni lahingus Euroliidu eest võidelnud ja võitnud, vaid muistses vabadusvõitluses eurooplaste vastu võideldes neile palju tuska teinud. Arvate, et see on rahaomanikel juba meelest läinud? Looda sa, anna kuradile ainult võimalus ja juba nad keeravad selle eest meile sajaga! Praegu pakuvad muidugi lahkesti laenu, piiks-piiks ja raha tuleb, tulge, võtke, sööge peost. Laenuleib ja õletuli! Kui me aga laenuraha rõõmsasti oleme ära tarbinud ja õletuli on ära kustunud, siis saame jälle kõik koos mõisa tallis peksa. Lollile on see muidugi paras, sest mis ta siis elas üle oma võimaluste.

Kas valima peaksidki ainult massiivse kampaaniaga käima joostud lollid või võiksid Riigikogu valimistel hääleandmise protsessis kaasa lüüa ka teised liigid nagu planeedi põliselanikud inimesed ning äkki isegi Tuhala ja Nabala reptiilide kaitseala koobaslinnadesse varjunud Nibiru reptiloidid? Lolle valima agiteerides on tegemist vaikiva vähemuse ehk inimeste diskrimineerimisega. Autorid on arvamusel, et kuigi praegused valimiskampaaniad on sihitud suurimale ja kergemini püütavale valijaskonnale ehk lollidele ning totaalmeedias edastatav poliitsõnum on disainitud peamiselt neile mõistetava minimalismiga, ei peaks inimesed saabuvatel valimistel siiski passiivselt kõrvale jääma ja usaldama enda eest valikut tegema lolle. Elame me ju siin väikesel maalapil kõik koos õlg õla kõrval ning peame ühiselt seda külma ja märga paika oma koduks meie kõik: inimesed, reptiloidid ja lollid! Jättes nii olulise valiku, nagu maa tuleviku, ainult lollide õlgadele, võime ühel hommikul ärgata hoopis teistsuguses riigis, mis ei ole säravalt põhjamaine nagu Rootsi või Soome, vaid tühi ja kõle nagu Axel Heibergi saar. Siis on hilja imestada, et kuidas see jälle niimoodi läks.

Sihtgrupi valimispidu Kastepiisa seltsimajas.