Eesti Vabariik Teises maailmasõjas

@ckrabat

Eesti viimase aja ajaloolis-poliitilises diskursuses avaldub siiamaani aeg-ajalt soov revanši saamiseks kujuteldava  „kaotuse“ eest Teises maailmasõjas, mida nähakse endale sobivas kastmes kitsendatult läbi Ida-Lääne vahelise võitluse vaateprisma, kus külma sõja aegne kahepooluseline maailmapilt on sobitatud Teise maailmasõja aegsesse rahvusvahelisse situatsiooni. Mustvalges kostüümidraamas etendab Hitleri-Saksamaa „head kangelast“, kes võitleb „kurjuse jõudude“ Nõukogude Liidu ja tema nähtamatute liitlastega. Sellises lihtsustatud kangelasmuinasjutus ei võeta omaks, et Nõukogude Liit sõdis seal võitja poolel koos Lääne demokraatiate – Ameerika Ühendriikide, Suurbritannia ja Põhja-Iirimaa Ühendkuningriigi ning Prantsusmaaga. Teine maailmasõda ei olnud siiski ainult ideoloogiline võitlus hea ja kurja vahel, vaid võib-olla koloniaalajastu viimane klassikaline mõõduvõtt maailma jagamiseks suurvõimude vahel ja vaid juhuse tahtel olid mitmed sõjas osalenud suurriigid ühtlasi ka ideoloogilised subjektid ning kurjuse ideoloogiat jagus mõlemale poolele.

Teatavat sotsiaalset tellimust natsismi rehabiliteerimiseks võib mitte märgata ainult pime. Millegipärast on kellelegi väga tähtis kujutada Eesti Vabariiki Teises maailmasõjas kui Saksamaa liitlast ja Saksamaa mundris sõdinuid eestlasi kui vabadusvõitlejaid. Piisab Venemaal vaid eestlasi natsimeelsuses süüdistada, kui aktiviseeruvad kohapeal jõud, kes püüavad tõestada, et nii see ongi ja Saksamaa võitles sõjas õige asja eest. Jant Alfred Rosenbergi eksponeerinud näituse kohta on vaid üks väike osa laiemast diskursusest. Võib-olla mäletate veel kellegi naiskaitseliitlase svastilisi kõrvarõngaid, mida püüti igati välja vabandada  nii sumeri, india kui budistliku sümboolikaga, kuigi rinnalapselegi oli selge, et tõenäoliselt polnud tädi haakristi kui sümboli ajaloolisest taustast kunagi midagi kuulnud. Minge suvalisse raamatupoodi ja vaadake kui palju kirjandust võite poelettidel leida erinevate Teise maailmasõja aegse Saksamaa natsionaalsotsialistlike riigitegelaste ja väejuhtide kohta.

Eesti Vabariik kuulutas Teises maailmasõjas välja neutraliteedi, milline staatus ei muutunud ka 1940.aastal, sest ükski asjaomane institutsioon ei muutnud Eesti staatust sõjas. Pealegi ajal, mil Nõukogude Liit annekteeris Eesti, oli ta Saksamaaga mittekallaletungilepinguga seotud de facto liitlane. Rein Raud küsib tänases „Eesti Päevalehes“: „Riigiõiguslikult, nagu ma asjast praegu aru saan, oli Eesti Vabariik Teises maailmasõjas neutraalne, ehkki sõdivate poolte poolt okupeeritud riik (nagu Poola), mitte aga Saksamaa liitlane (nagu Ungari, Soome või Rumeenia). Kas ei tähendaks selline otsus ikkagi tagantjärele Eesti neutraliteedi tühistamist, hoolimata natsismi hukkamõistmisest riiklikul tasandil?“ Ta on õigesti aru saanud, sest täpselt seda selline samm tähendaks ja just juriidilisest seisukohast lähtudes. Tundub, et Eesti on Teise Maailmasõtta kinni jäänud nagu pudelisse pandud vaim  ja üritab sõja kulgu kuidagiviisi ringi mängida ning muudetud tähenduste abil välja võluda  teistsuguseid talle meeldivaid tulemusi.

Erki Bahovski on samas lehes (tänases „Eesti Päevalehes“) maininud: „Oluline on mõista, et hirmu ja reetmise narratiivi kultiveerimine mõlemal poolel jätab nii eestlased kui ka Eesti venelased perifeeriasse. Juba sõna reetmine iseenesest viitaks justkui sellele, et ollakse sõjas. Aga tegelikult sõda ei ole. Või peaksime nentima, et sõda on mõne inimese peas.“ Riiklikus narratiivis tuleb ebakindlus ja hirm tugevasti esile. Näib, et riikluse püsimises ei olda kindel ja sellepärast otsitakse enesekindlust ajaloost, püstitatakse võiduriste Vabaduse väljakule, et need toetaksid rahvuslikke müüte minevikukangelaste vägitegudest. Identiteediotsingute poolest sarnaneme Venemaale, kes on samuti pöördunud näoga minevikku ja üritab rahvuskeskset mütoloogiat üles ehitada võidule Teises Maailmasõjas ning Nõukogude Liidu võimsusele külma sõja aegses rahvusvahelises süsteemis.

Kui Eesti tunnistab saksa mundris sõdinud vabadusvõitlejateks, siis ligi 70 aastat peale sõja lõppu on Eesti Vabariik määratlenud poole Teises maailmasõjas, kus liitlastena nähakse natsistlikku Saksamaad, fašistlikku Itaaliat ja imperialistlikku Jaapanit ning vaenlastena kommunistliku Nõukogude Liidu kõrval Ameerika Ühendriike, Suurbritanniat, Prantsusmaad ja Hiinat, aga sisuliselt ka Iisraeli, kus vaevalt, et sellist sammu tervitatakse. Jah, võib-olla tõesti õnnestub ärritada Venemaad ning ta pöörab oma palge lääne poole, osutab meile tähelepanu, kuid poliitiline lühinägelikkus ei luba vaadata jumalikustatud Moskvast kaugemale. Kas keegi on mõelnud, mida arvatakse tagantjärele sõjakuulutamisest Washingtonis, Londonis, Pariisis ja Jeruusalemmas? Vaevalt, et vastleitud liitlaste üle ollakse rõõmsad Berliinis, Roomas, Tokyos ja Helsinkis, kus Teise maailmasõja sündmustele on antud hoopis vastupidine hinnang. Kas Peltsebuliga saab Peltsebuli hävitada ning kommunismi natsismiga välja tõrjuda?

Kuna palju rohkem eestlasi võitles võõrastes mundrites, siis emotsionaalselt on täna raske tunnistada, et Eesti Vabariigi kangelased pole need, kes osalesid Teises maailmasõjas Nõukogude, Saksamaa ega isegi Soome mundris – kangelaste koguarv väheneks märgatavalt. Nad võivad olla head inimesed, tublid kodanikud, kes tõmbasid võõra mundri selga mingitel neile teadaolevatel üllastel motiividel, kuid võõras munder ei tee kellestki iseenesest veel kangelast. See on nende inimeste isiklik traagika nagu ka nende, kes sattusid ajaloo keerdkäikudes Eesti laskurkorpusesse. Riigi seisukohalt on kangelased hoopis need, kes admiral Johan Pitka kutsel tulid 1944.a. sügisel kaitsma Eesti Vabariiki. Sellest kontingendist räägitakse aga märksa vähem kui Sinimägede all või Waffen-SSis võidelnutest.

vabadusvõitleja Aleksander Mägiraud