Totaalse meedia võidukäik – kas maailm liigub aastasse 1984?

@ckrabat

Hiljuti hakkasin üle lugema George Orwelli  tulevikuvisiooni totalitaarsest riigist „1984“, mida olin viimati lugenud kusagil laulva revolutsiooni päevil, siis kui aktuaalsed olid veel otsesed võrdlused Nõukogude impeeriumiga. Täna lugedes on huvitav Orwelli loodud Okeaania ühiskonda võrrelda post-1984 arengutega kaasaegses lääne ühiskonnas ning täiesti ootamatult võib sealtki leida huvitavaid paralleele, mis annavad vihjeid liikumisest suurema ühiskondliku kontrolli ning järelevalve kehtestamise ja isikuvabaduste vähenemise suunas. Kui Nõukogude Liidus ehitati totalitaarset ühiskonda jõuga ning rohmakalt, siis külma sõja võitnud lääne ühiskond on hakanud kontrollitud ühiskonna poole liikuma järkjärguliselt, vaikselt ning efektiivselt. Kontrollitud keskkonnas vastanduvad võim ja vaim, riik ja ühiskond ning riigile delegeeritud õigused ja isikuvabadused. Avalikku arvamust kujundatakse Teadagi Kellele soovitud suunas, mille juures ei kehasta amorfne Teadagi Kes monoliitset alluvuslikul suhtel põhinevat ühtset süsteemi, vaid erinevate huvigruppide vahelist vaikivat kokkulepet.

Esmaspäeva õhtul näitas ETV Briti dokumentaalfilmi „Nähtamatu sõda“, mis valgustas põhivoolu meedia rolli avaliku arvamuse kujundamisel mitme konfliktiga seoses – alates maailmasõdadest, läbi Vietnami, kuni Iraagi ja Afganistanini. Lõimitud (embedded) meedia kujundab avalikku arvamust võimudele soovitud suunas ning vastutasuks tagatakse talle juurdepääs sündmuskohale. Kas soovitud suuna määrab Suur Vend või Teadagi Kes, siin on vaid nüansilised erinevused. Kuidas muuta sõda populaarseks, on muutunud probleemiks nii totalitaarsetele kui demokraatlikele ühiskondadele. Tänapäeva üks iseärasusi on ka sõja ja rahu omavaheliste vahekordade hajumine, kus relvakonfliktid ei ole enam lahendatavad selleks väljaõppe saanud sõjaväe abil, vaid need on muutunud tsiviilühiskonda üha rohkem hõlmavateks  valupunktideks. Kui Esimeses maailmasõjas moodustasid tsiviilelanikud 10% ohvritest,siis  Teises maailmasõjas oli see määr tõusnud 50%-ni, Vietnami sõjas 70%-ni ja Iraagis juba 90%-ni.

Relvakonfliktide kõrval on jõuliselt esile kerkimas nähtamatud sõjad, nt infosõjad, mis ei toimu mitte lahinguväljal, vaid massimeediavahendites ning kujundavad avalikku arvamust vajadusel tõega manipuleerides ning spekulatsioonide esitamisega faktide pähe. Infosõdade eesmärk on teadmiste asendamine usuga, mis välistab kriitilise suhtumise ning tagab positiivse suhtumise õiglasse üritusse. Sigmund Freudi õepoeg, “avalike suhete isa” Edward Bernays asendas sõna „propaganda“ palju neutraalsema väljendiga „avalikud suhted“, kuid sisu ei muutunud palju – demokraatia tingimustes korraldati asju lihtsalt peenemalt ning teistsuguselt.  See tuletab meelde jutustust, kuidas need, kes peale NEP-i Nõukogude Liidust välja aeti ja emigreerusid Ameerikasse, hakkasid sealset ühiskonda märksa efektiivsemalt ümber kujundama. Propagandistlik ajakirjandus ja avalikud suhted on tekkinud vastukaaluks uurivale ajakirjandusele ning tema üks olulisemaid eesmärke on kujundada massiteadvust. Filmis “Nähtamatu sõda”  nimetas Julian Assange, et uurivat ajakirjandust on massiteadvuse kujundajate poolt peetud islamiterroristide ja vene spioonide kõrval üheks suuremaks ohuallikaks kaasaegsele lääne ühiskonnale, mistõttu selle tegevust üritatakse igati piirata ja “õigetele radadele” suunata. Ülima tõe nimel lubatakse avalikes suhetes väikeseid valesid, kuid nad ei tohi kunagi jõuda avalikku teadmisesse, sest vaid kontrollitud teadmine tagab monopoli tõe ja õiguse üle. Laipadele urineerimise juhtum  Afganistanis väljendub infosõja iseärasusi, kus Orwelli kirjeldatud „vihkamise minutid“ on saamaks üheks põhivoolu meedia poolt kujundatud must-valge populaarkultuuri  osaks.

Katsed ühiskonda kontrollida ning isikuvabadusi piirata – me võime selle kätkeda ka mõistesse infojulgeolek, muudavad alternatiivmeedia seisundi ohustatuks. Võitlust Wikileaksi vastu on põhjendatud hirmuga tõe ees – mis juhtub siis, kui tavalised inimesed („proled“, vt. Orwell 1984) saavad teada, kuidas elu tegelikult on? Kas nad ongi siis enam kontrollitavad või hakkavad mässama? Al-Qaeda terroristide rünnak New Yorgile ja Washingtonile 2001.aastal võimaldas turvalisuse nimel kehtestada suuremat kontrolli inimeste privaatsfääri üle ning piirata nende isikuvabadusi, mille üle inimõigusi austav lääne ühiskond on traditsiooniliselt uhke olnud. Tihtipeale on aga kodanikuvabaduste suurendamise nimel võimalik neid vabadusi hoopis piirata. Võitlus naiste, mustanahaliste, teistsuguse seksuaalse sättumusega isikute õiguste eest võib anda faktidega manipuleerides hoopis vastupidise tagajärje, kui võrdsete õiguste tagamise sildi all hakatakse ajaloolisele süüle viidates piirama meeste, valgenahaliste ja heteroseksuaalide inimõiguseid. Internetiajastu on ühiskondliku kontrolli võimalusi suurendanud. ACTA (Anti-Counterfeiting Trade Agreement — võltsimisvastane kaubandusleping) võimaldab intellektuaalse omandi kaitse lipu all otsustada, missugust teavet inimestele jagatakse.  Oluline on siinjuures, missugune teave hakkab inimestele jõudma tasuta ning kes seda koostab ja valitseb. Kui me vaatame ka ajakirjanduses levinud praktikat, kus kollase meedia poolt toodetud spekulatsioonid jõuavad laiadele massidele tasuta, aga kõige eest, mis jääb sellest väljapoole, tuleb maksta, siis mis muudab sellise praktika tõe kriteeriumiks?  See piirab inimeste võrdset  juurdepääsu informatsiooni juurde, mille tagajärjel kujunevad välja sisepartei liikmed ja proled – need, kes teavad, kuid on sunnitud staatuse nimel vaikima ja need, kes on analüütilisest teabest ära lõigatud ning tarbivad põhivoolu meedia tooteid.

Olukorras, kus riik võib talle sobiva tõe nimel hakata pidama infosõda ühiskonna vastu, muutuvad totaalse meedia ja alternatiivmeedia vahekorrad oluliseks vahendiks avaliku arvamuse kujundamisel. Kui inimesel on juurdepääs tasuta ametliku info juurde ja tasulise avaliku info juurde, siis avab see tee totaalsele ajupesule. Meedia roll on siinjuures vastutusrikas, sest tema vormib „uue“ ajupestud inimese tüübi.  Hästi toimiv kodanikuühiskond peab vastu seisma põhivoolu meedia survele ning tagama alternatiivmeediale juurdepääsu avalikkuse informeerimisele ning kriitilise mõtlemise kujundamisele, sest sellest sõltub tema heaolu ja tulevik. Vastasel korral võib lambakari Novgorodi WC meetodit kasutades hakata tulevikuühiskonda kujundama, viidates jällegi George Orwelli „Loomade farmile“, kus lambad, karjudes kõigist üle: „Neli jalga hea, kaks jalga halb!“, „Neli jalga hea, kaks jalga parem!“,  „Mää!“ – tagasid “õigete otsuste” elluviimise. Lambakarja ovatsioonide saatel sõidab kogu ühiskond taaskord tapamajja. Intellektuaalse omandi kaitse nimel saab põhivoolu meedia, toetudes riigivõimule ning rahvusvahelistele kokkulepetele, astuda sõtta sotsiaalmeedia vastu, saades vastutasuks õiguse kujundada inimeste privaatsfääri. Tagajärg ei ole enam kaugel aastast 1984, kus ekraanid raporteerisid Mõttepolitseile inimeste meelsusest ning võimalikest väärtegudest. Seda protsessi võib nimetada ka ühiskonna kriminaliseerimiseks – kõik te olete joodikud, liiderdajad, laiskvorstid, taignapead – mis tagab Teadagi Kellele, ükskõik millises tema kehastuses, eesmärgi täitumise, mida ta kõige rohkem ihkab – absoluutse võimu ja seda mitte ainult avalikus elus, vaid ka inimeste eraelulises tegevuses. Rangete reeglite ühiskond ja hirm karistuse ees – toetumine reeglitele, mis aitasid ühiskonda kontrolli all hoida – iseloomustas variseride ja saduseride ühiskonda Jeesuse-aegsel Juudamaal  ja ei ole midagi uut siin sinise taeva all.


Four legs good, two legs bad

jaanuar 2012
E T K N R L P
 1
2345678
9101112131415
16171819202122
23242526272829
3031  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.