Vapper Kääbik ja päkapikkude raudteeplaan

@jolli&ckrabat
Aegade jooksul oli Metsa elama kolinud igasuguseid imelikke tüüpe. Maa all urus, Lumivalgekese häärberist kaks krunti edasi, elas Kääbik. Siinkohal peab kohe täpsustama, et ta ei elanud mitte mõnes ilges räpases niiskes urus, mis on täis ussipuru ja kõduhaisu, aga ka mitte paljas kuivas liivaurus, kus pole midagi istumise alla panna ega söögikraami käepärast võtta. Kääbik elas kõigi mugavustega kolmetoalises kääbikuurus, mis tähendas komisjonipoest ostetud kasutatud Poola nahkmööblit ja nõukaajal ametiühingu loaga soetatud saepuruplaadist polüesterkattega seinasektsiooni, mida kaunistasid pulmakingiks saadud Tšehhi kristallist karahvin koos klaasidega ja Saksa DV maalitud fajansstaldrikute komplekt. Riiuli ehteks oli aga kohustuslik kirjandus ENE (Eesti Nõukogude Entsüklopeedia) ning A. H. Tammsaare romaani „Tõde ja õigus“ köidetega. Kumbagi neist polnud Kääbik seni avanud, sest kes see loll siis raamatuid loeb ja tühja-tähja peale kallihinnalist aega raiskab? Need on otse loomulikult naabritele näitamiseks! Las näevad, kui erudeeritud on majaperemees, kui palju on tal raamatuid! See-eest nägid puutumata jäänud köited veel aastakümnete järel välja nagu oleksid nad alles eile ostetud. Tervet seina täitva seinasektsiooni ülemist serva oli aga palistamas rariteetne välismaa õllepurkide kollektsioon, mida vahel harva Külast välja saanud kääbikud Linnast külakostiks tõid. Kuigi Kääbik polnud Tammsaare teoseid veel avada jõudnud, ajas ta võimalusel ikka tõde ja õigust taga, sest sageli kippus nii olema, et kui tõde oli tema poolel, siis õigus oli sattunud hoopiski kellegi teise poolele või vastupidi, kui Kääbikule puhas õigus näkku paistis, oli tõde parajasti kusagile jalutama läinud ning polnud teist käepärast võtta. Oma õiguse tagaajamine oli aga kääbikutele selline auasi, mis oli lausa rahvusspordi mõõtmed võtnud, seepärast olid kääbikute kohtuveskid alatasa ülekoormatud ja jahvatasid aeglaselt.

Kääbik oli äsja lõpetanud maitsva munaroa taldrikule kühveldamise ja laskis parajasti mõnusasti ennelõunast peeru, kui tema uru avaust katvale metallist turvauksele tungivalt prõmmiti. Kääbiku laup kattus hirmuhigiga, sest talle meenus vanavanaonu Bilbo Bagginsi käest suulise pärimusena kuuldud loost see saatuslik päev, kui need isand Tammiskilbi ülbeks läinud päkapikuraisad ette hoiatamata Bilbo majapidamisse sisse sadasid, kogu hoolega aastavahetuseks varutud sõstraveini ära jõid ja sahvri tühjaks sõid. Neid hirmu- ja õudusjutte oli kuulnud terve kääbikute sugu ja elas sestpeale alatises hirmus, et ühel päeval võivad päkapikud tagasi tulla. Selles hirmus elada oli hullem kui kartuses maailmalõpu ees, mis kääbikute õnneks ikka ja jälle edasi nihkus ning väljakuulutatud päeval mitte kunagi ei saabunud. Lõpukuulutajad pidid pärast järjekordse maailmalõpu ärajäämist eelmise väljahüütud kuupäeva uuega asendama, mille kokkuleppimine kõrtsilaua taga alati tuliseid diskussioone tekitas ning teinekord jõuti isegi füüsilise arveteklaarimiseni, kelle lõpukuupäev see ikka kõige õigem on. See muidugi ei vähendanud karvavõrragi maailmalõpukuulutajate usaldusväärtust ootajate silmis, sest kui ikka midagi väga näha loodetakse, küll see siis ükspäev ikka saabubki. Nüüdseks oli Kääbik õppinud päkapikke vältima ja oli igaks juhuks Linnast terasest turvaukse tuua lasknud, et ükski soovimatu pagulane tema rahu häirima ei saaks tulla, kuid uksele trampimine ei lõppenud ja Kääbik vedas ennast lõpuks esikusse vaatama, et mis keberniit seal õues siis nüüd toimub?

Ukse taga seisis salkus olekus sugulane Külast, kääbikust ettevõtja Kulla-Kusti. Tundus, et tulemisega oli mehikesel väga kiireks läinud, sest kallis sugulane oli saabunud lausa maikaväel, kuigi oli kätte jõudnud juba oktoobrikuu ja ilm oli jahedavõitu. Kääbik ei saanud veel teregi öelda, kui Kusti talle juba mingid paberid nina alla torkas ja kähiseval häälel käratas: „Kõigepealt kirjuta alla ja siis loe läbi! Sa vaata, mis raisad teevad!“ Kääbik asetas prillid ninale ja veeris: „Arengu… kava…“ Nii kuradi keeruline. „Millest see räägib?“ küsis ta suurema entusiasmita, sest näha oli, et materjal oli mahukas, keerulises keeles ja tiheda tekstiga, kuid Kääbikul oli funktsionaalse lugemisega raskusi, nagu oli talle kunagi öelnud tema põhikooli emakeeleõpetaja. „Püha müristus! Sa veel küsid! Kas sa tõesti lehti ei loegi? Lolli-TV-d ei vaatagi? See on see linnameeste arengukava ju!“ röögatas Kusti. „Raudtee tuleb! Vaat mida see tähendab! … Kõigepealt raudtee ja siis? … Pagulased! Paadipõgenikud! Eurooplased! … Kõik tulevad siia. Meie maavarad viiakse kiirrongiga minema! Kõik kruus, savi ja põlevkivi!“ põrutas mees ühe kopsutäiega, ise näost punane nagu peet. „Ja tead veel mis! See kuramuse raudtee ehitatakse otse läbi meie Küla ja täpselt üle minu kapsamaa!“ sisistas Kusti, kellel oli vahepeal hapnik otsa saama hakanud, siniseks tõmbunud huultega. „See paber siin on aga petitsioon! Nüüd võta ja kirjuta alla, MEIE siin ei taha mingeid kuradi eurooplasi, pistku see raudtee endale täies pikkuses sinna samusesse!“ Edasi järgnes paar krõbedamat väljendit poliitikute, partei ja valitsuse aadressil, aga säästame sellest oma lugejaid, kes võivad kindlasti neid sõnu endale ette kujutada. Niipalju ütlen, et veel vähe kujutasite!

Sest kui on juba kapsamaa ohus, siis on ohus ka isamaa, sellest sai Kääbik väga hästi aru! Kusti ei mallanud oodata: „Näh, mida sa jorutad seal?“ kiirustas ta sugulast takka. „Kõik TEISED on juba alla kirjutanud!“ „Kas ikka kõik või?“ uuris Kääbik ettevaatlikult. „Muidugi, kõik! Vaata ise kui prominentsed kääbikud on oma seisukoha julgelt välja öelnud! Kõik näevad kohe, kelle allkiri on siit puudu, kui sa alla ei kirjuta,“ argumenteeris Kusti nüüd juba pisut rahulikumalt. „Sa mees üldse saad aru, mis meie Külaga juhtub, kui siia tuleb raudtee? Need kuramuse eurooplased trambivad siin kõik maatasa! Me ei pääse enam oma kapsaste juurde ja sureme nälga, sest raudtee lõhestab küla pooleks nagu Berliini müür Saksamaa. Neid rajakaid on sealt Euroopast sadu tuhandeid tulemas, aga meid on ainult käputäis, ei meie neile vastu saa. Tulevad ja tallavad su lilled maha ja õgivad tikrid ära. Rabarbarist ja õuntest ei hakka rääkimagi, kõik pannakse p…e!!! Tuleta meelde, mida Bilbo rääkis! Kas sa ikka tead, kelle käpa all on kogu Euroopa?“ Siinkohal tasandas Kusti häält ja vaatas vilksti kahele poole ja korra ka üle õla tagasi. „Noh kelle siis?“ küsis Kääbik. „Päkapikkude!“ sosistas Kusti ja hakkas taas hingeldama. „Kas sa pole „Küla Kellast“ nende salaplaani lugenud? Päkapikud tahavad meid paljaks röövida ja esivanemate maalt minema kihutada! Peame nende vastu Küla ümber ehitama kõrge raudbetoonist müüri ning palkama jääkarud seda valvama. Seda nimetatakse siseturukaitseks. Kui me oma turgu ei kaitse, siis on siin varsti kõik kohad odavaid aiapäkapikke täis!“ teatas Kusti tähtsalt.

Kääbik jäi mõttesse. Ühelt poolt oleks tahtnud Kustile heameelt teha ja raudtee vastu allkirja anda, aga teisalt oleks tahtnud ka rongi näha läbi Küla vuhisemas. Rong oleks toonud kaasa kaugete maade hingust, Bilbolt päritud kahtlased geenid vemmeldasid, kuid Kulla-Kustil oli ette näidata tugev argument allkirja andmise poolt – kõik teised olid allkirja juba andnud ja kääbikute jaoks oli oluline, et üks kääbik teise kääbiku ära tunneb. Kui ta nüüd alla kirjutamata jätab, siis panevad Teised seda tähele ja jätavad meelde. Kääbik mäletas hästi, mis oli juhtunud vanavanaonu Bilboga, kes oli päkapikkude ahvatlustele järele andnud, Külast lahkunud ja laia ilma seiklema läinud. Pärast ei tahtnud Teised teda enam ära tunda ja ta pidi haldjate juures vanaduspäevi veetma. Pealegi oli Kulla-Kusti väga austatud kääbik, pärines vanast ja auväärsest ajukääbikute soost ja oli mõni aeg tagasi kääbikute poolt koguni Linna uut kuningat valima saadetud. Kusti oli kuulus selle poolest, et laskis hääletuskasti tühja ümbriku, hääli ei saadud kokku ning kuningas jäigi valimata. Tühja hääletussedeli võttis Kusti aga teistele näitamiseks Külla kaasa, raamis selle ära ning pani elutoa seinale kõigile vaatamiseks väljanäitusele. Nii tähtis mees oli Kusti!

Kääbik mõtles järele, et ta oli varemgi allkirju andnud, aga alati millegi vastu. Talle ei meenunud ühtegi seika, et ta oleks iialgi millegi poolt allkirja andnud. Ta oli protesteerinud laia neljarealise maantee vastu, mille päkapikud tahtsid Linna ja Küla vahele ehitada, aga tänu kääbikute aktiivsele vastasseisule ei läinud see läbi ja nad võisid endiselt, nagu nad olid seda teinud sajandeid, Linna sõita mööda käänulist ja auklikku metsateed, mille äärsed kraavid olid täis kokku põrganud vankrite rususid ja lõpnud hobuste laipu. Ta oli ka protesteerinud Sajusaartele ehitatava silla vastu, sest, nagu Kusti seletas, saavat silda pidi saartele liiga kiiresti sõita, aga rahvas tahtvat sõita sajanditevanuse pargasega, mis kuulus Kulla-Kustile ja millega sõit võttis mitmeid päevi aega, kui ta just parajasti remondis polnud. Selle ajaga sai sadamas kõik külajutud ära räägitud, mille tulemusena kääbikud said teada, mis elu on. Kas mööda silda sõites oleks selleks kõigeks aega leitud? Kääbik oli allkirja andnud ka uue elektrijaama ehitamise vastu, et nad saaksid endistviisi peeruvalgel majapidamistöid teha, sest sedaviisi olid nad Külas toimetanud juba sajandeid. Ei leidunud asja, mille vastu Kääbik ei oleks varem oma allkirja andnud ja nii oli neil õnnestunud säilitada oma esivanemate traditsiooniline eluviis ning kõik uus ja innovatiivne ehk kääbikute keelde tõlgituna võõras ja vaenulik, oli kääbikute elualadelt edukalt eemal hoitud.

Kääbik otsis üles paljukannatanud vana tindisulepea, millega ta oli varemgi lugematuid allkirju andnud. Kusti aga vatras edasi: „Kujutad sa ette, need europäkapikud ei taha isegi, et meie, kääbikud, raudtee ehitamise kinni maksaksime, vaid lubasid kõik ise kinni plekkida! Kes seda varem kuulnud on? See on kahtlane! Meie nende raha ei taha, las annavad kõik nälgivatele kreeklastele!“ deklareeris Kusti, kes oli ennast üles kütnud ja lasi aga edasi: „Siin ongi konks peidus! Tahavad varjata, et me teada ei saaks, et maakera on tegelikult lame, mitte ümmargune nagu nad meile puru silmaajamiseks on koolis õpetanud! Kui me ise ehitama hakkaksime, näeksime ju kohe ära, et rööpad tulevad palju lühemad kui hinnapakkumisel oli. Hind aga tehti ümara maakera järgi, sest mööda kumerat serva tuleb tee palju pikem kui otse! Küll ma juba neid päkapikkude trikke tean!“ Seda, et maakera on lame, teadis nüüd Külas iga viimane kui kääbik. Selle teadmise, päkapikkude maailmavalitsemise plaani, oli Doktor, kes oli ise küll päkapikk, aga siiski paljude poolt austatud kui Küla kõige targem mees, kunagi purjus peaga Kustile õllelauas välja lobisenud, kui viimane talle kasti õlut lubas välja teha, sest tal omal ei olnud kunagi raha, et õlut osta. Muidu pidasid päkapikud ennast teistest paremateks ja naljalt kääbikutega kõrtsis ühte lauda ei istunud, kuid siis vennastusid kergesti, kui neile välja tehti. Kusti pani Doktori jutu kõik ilusasti kirja ja avaldas “Küla Kellas”, mille järel salaplaan kohe päevavalgele tuli.

Kusti haaras kahvli ja haukas mitu mehist suutäit Kääbiku juba külmaks läinud munaroast, enne kui jätkas: „Miks mina ei saa minna mööda rohtunud rada oma kapsamaale, nii nagu ma olen seda kogu aeg lapsepõlvest saadik teinud, vaid pean selleks mingit raudteed ületama ning vaatama enne vasakule ja siis paremale, et rongi alla ei jääks? Me oleme sajandeid ilma raudteeta hakkama saanud ja kääbikute sugu on kindlalt püsinud. Nüüd tahavad nad raudtee Euroopa rööpmelaiusele viia ja see on eriti salakaval plaan, sest kuidas ma siis Leningradi turule pääsen? Tegin seal vanasti kapsastega head äri, terve Leningrad kiitis Kulla-Kusti kapsaid, aga mis praegu on? Konkurentsi kardavad! Oled sa üldse neid eurokapsaid ostnud? Need on nii keemiat täis pritsitud, et isegi kapsaussid on seal plastmassist! Sa näed ju, et selle uue raudtee mõte on minu kapsamaa hävitamine. Meie, kääbikud, peame kokku hoidma!“ See oli jällegi tugev argument raudtee vastu. Sajandeid olid kääbikud elanud teadmisega, et meie ei taha teist midagi teada ja teie ärge tahtke meist ka ja see oli kääbikute soo muutnud vastupidavaks ning jätkusuutlikuks! Kääbik kastis sulepea tindipotti ja maalis hoolega Kusti poolt antud allkirjalehele oma pookstavid. Ta oli endaga rahul, sest vapper tegu oli sellega kirja saanud ja teiste kääbikute respekt jälle välja teenitud! Taome raudteed atradeks! Nüüd oli see siis jälle ära tehtud. Ei progressile!

Europäkapikud tulevad 🙂