Kolumbia rahuplaan

@ckrabat
Tänavuse Nobeli rahupreemia pälvis mõneti ootamatult Kolumbia president Juan Manuel Santos Calderon. Käesoleva aasta 26. septembril toimus maakeelse nimetusega Kolumbia ajaloolises pealinnas Cartagenas (peenemalt tavatsetakse riigi nime viimasel ajal Colombia kirjutada), rahukokkuleppe pidulik allakirjutamistseremoonia, millega Kolumbia president Juan Manuel Santos ja Kolumbia peamise guerillarühmituse Kolumbia Revolutsioonilised Relvajõud – Rahvaarmee eht lihtsustatult FARC liider Rodrigo Londoño panid punkti riigis möllavale pikaajalisele kodusõjale. President Santos nimetas seda viimaseks säilinud külma sõja aegseks ideoloogiliseks konfliktiks, millele anti stardipauk juba 1948. aasta aprillis, kui mõrvati populaarne poliitik ja Kolumbia Liberaalse partei presidendikandidaat Jorge Eliécer Gaitán. Sellest ajast peale on riigis, põhiliselt riigi maapiirkondades, käinud lakkamatu relvavõitlus, mille osalisteks olid esialgu riigi kaks juhtivat parteid, valitsev Konservatiivne partei ja opositsiooniline Liberaalne partei. Peagi liitusid kodusõjaga erinevad marksistlikud rühmitused, kes vahetevahel tegid koostööd liberaalidega, siis aga võitlesid mõlema osapoole vastu. Kodusõja esimest dekaadi 1948-1958 nimetatakse La Violencia (hispaania k. vägivald) ja selle käigus hukkus vähemalt 200 000 inimest, neist 4700 sõdurit ja politseinikku, 20 000 poliitiliste rühmituste paramilitaarsete üksuste võitlejat ja 170 000 tsiviilelanikku. 1953. aastal tuli veretu sõjalise riigipöördega võimule kindral Gustavo Rojas Pinilla, kes üritas kodusõda lõpetada ning andis osalistele amnestia, kuid mitte kõik ei võtnud seda vastu. Nende hulgas, kes jätkasid võitlust, tõusis esile Pedro Antonio Marín Marín, sõjanimega Manuel Marulanda Vélez (1930-2008) ehk Tirofijo (hispaania k. “kindel lask”), endine liberaal, kes kodusõja käigus pöördus marksismi. Pärast Rojas Pinilla kukutamist sõlmisid mõõdukad konservatiivid ja liberaalid poliitilise kokkuleppe – Frente Nacional (hispaania k. Rahvusrinne), mille järgi võim roteerus kahe juhtiva erakonna vahel.

Guerillaliikumiste hallatavatel aladel tekkisid nn iseseisvad vabariigid, neist tuntuim oli Tirofijo juhitav Marquetalia. 1964. aastal ründasid Konservatiivse partei relvaüksused Marquetaliat ja kodusõda intensiivistus taas. Samal ajal loodi kaks juhtivat marksistlikku vastupanuliikumist, kes hakkasid Kolumbia konfliktis juhtivat rolli mängima, kõigepealt revolutsiooniline FARC, mille liidriteks kujunesid Manuel Marulanda ja Jacobo Arenas (1924-1990) ning teine samalaadne rühmitus, Che Guevarast ja vabastusteoloogiast innustust saanud ELN ehk Rahvuslik Vabastusarmee, mida juhtis Fabio Vásquez Castaño, tema surma järel aga mitmed nn „punased preestrid“ (vasakpoolsed katoliku vaimulikud). Kui FARCi sotsiaalne baas asus maapiirkondades ja see mõjutas oluliselt  tema seisukohti, siis ELN oli rohkem ideoloogilisem ja toetus talle oli märgatavam linnades. Ajavahemikul 1958-2013 hukkus kodusõjas umbes 220 000 inimest, 177 000 eraisikut ja 40 000 võitlejat, seega sama palju kui eelneva kümne aasta jooksul. Koguni viis miljonit kolumblast olid sunnitud oma elupaigad hülgama ja riigi piires ümber dislotseeruma. 1970-tel aastatel sekkus kodusõtta Kolumbia maffia, sest aladel, mida valitsus ei kontrollinud, tekkis ulatuslik kokaiinitootmine ja narkokaubanduse võrgustik, millest ülestõusnud finantseerisid oma vastupanu. Vastukaaluks FARC-ile ja ELN-le tekkisid ka parempoolsed paramilitaarsed organisatsioonid, kus mängisid juhtrolli kriminaalse maailma autoriteedid, narkokuningad eesotsas Medellini kartelli juhi Pablo Escobariga (1949-1993) ning vennad Fidel (1951-1994) ja Carlos Castaño Gil (1965-2004). Viimase eestvõttel tekkis 1996. aastal relvastatud katteorganisatsioon Kolumbia Ühendatud Enesekaitsejõud (AUC), kes pidas relvavõitlust marksistlike guerilladega. 2002 valiti presidendiks sõltumatu liberaal Álvaro Uribe Vélez. Eelmise presidendi, konservatiivi Andrés Pastrana ajal üritati pidada rahuläbirääkimised FARCiga, mis aga jooksid liiva. FARC kontrollis kümnendikku territooriumist, teised osad olid jälle ELNi või AUCi kontrolli all, kes oli laiendamas mõjujõudu. Inimröövid ja mõrvad olid muutunud tavaliseks. Uribel õnnestus aga võitluses relvarühmitustega edu saavutada, mistõttu oli ta riigis erakordselt populaarne ja see võis mõjutada ka hiljutise referendumi tulemusi. Tema „demokraatliku julgeoleku poliitika“ nõrgestas FARCi oluliselt. AUC lõpetas 2008 üldse tegevuse. Uribe järglasena valiti 2010 presidendiks tema valitsuse kaitseminister Juan Manuel Santos, kes muuseas edestas valimistel teiseks jäänud leedu päritolu endist Bogota linnapead Antanas Mockust.

Kui president Uribe eesmärgiks oli võidu saavutamine ülestõusnute üle ja nende väljatõrjumine, siis president Santos kujunes rahuprotsessi arhitektiks. 2011 hukkus Marulanda järglane FARC juhina Guillermo León Sáenz Vargas ehk Alfonso Cano (1948-2011), kes oli tuntud kui tõsiusklik ja paindumatu marksist. Tema järglane Rodrigo Londoño Echeverri (sõjanimega Timoleón Jiménez ehk Timochenko, II MS aegse nõukogude väejuhi järgi) oli 30 aastat hinnatud ja populaarne välikomandör. Santosel õnnestus parandada suhteid Venezuela ja Kuubaga, samal ajal kui president Uribe ajal jõudis Kolumbia Venezuelaga sõjalise konflikti lävele. Venezuela ja Kuuba toetus oli rahuleppe saavutamiseks väga oluline, sest nad olid olnud FARCi põhilised toetajad välisriikidest. 27. augustil 2012 algasid rahuläbirääkimised, algul Oslos, hiljem Havannas, kuhu vahendajatena olid kaasatud Kuuba, Norra, Tšiili ja Venezuela. Pingeliste läbirääkimiste järel jõuti relvarahu kehtestamiseni alles 23. juunil 2016. Rahuprotsess sarnanes eesmärkide poolest eduka Põhja-Iirimaa rahuprotsessiga, millega iiri katoliiklaste vastupanuliikumise Iiri Vabariikliku Armee – IRA poliitiline organisatsioon Sinn Fein erakonnastus ja endised mässajad integreeriti riigi poliitilisse süsteemi. Lõplik rahukokkulepe sündis Havannas 25. augustil, kuu aega hiljem  kirjutati see pidulikult alla ning järgnevalt pidi selle heaks kiitma rahvahääletus. Avaliku arvamuse küsitlused näitasid järjepidevalt rahupooldajate soliidset ülekaalu 54-72% poolt ja 28-38% vastu. Santose selja taha kogunesid kokkuleppe toetuseks toetuseks suur osa kuulsaid kolumblasi nagu lauljad Shakira ja Carlos Vives, jalgpallurid Falcao ja Carlos Valderrama, jalgrattur Nairo Quintana, skulptor Fernando Botero, Hollywoodi näitleja John Leguizamo ja paljud teised. Rahukokkuleppe kriitikuid juhtisid endised presidendid Alvaro Uribe ja Andres Pastrana, kuulsustest ütlesid Ei! kirjanik Fernando Vallejo, jalgpallur Daniel Torres ja kriminaalse maailma autoriteet, Pablo Escobari kaasvõitleja John Jairo Velasquez alias Popeye.

Referendumile suunatud kokkulepe hõlmas maapiirkondade reformi, kus oli mässuliste peamine toetusbaas, mässurühmituste lõimumist riigi poliitilise süsteemiga, vaenutegevuse lõpetamist ja kestvat relvarahu, narkokaubanduse lõpetamist ja rehabiliteerimisprogramme mässulistele, mis sisaldasid kahjude korvamist nii rahaliste ressurssidega kui ka ühiskondliku tööga. FARC kohustus hävitama kokaistandusi ja puhastama maa maamiinidest, mida konflikti käigus laialdaselt kasutati ning oli külvanud surma riigi maapiirkondades. FARC pidi muutuma legaalseks poliitiliseks parteiks, kellele eraldati viis kohta Senatis ja viis kohta Esindajatekojas. Kokkuleppe tulemusema koostati mahukas ja pikaajaline tegevusplaan, millega oleks saanud tagada kokkuleppe elluviimise. Küsimus, mis esitati rahvahääletusele 2. oktoobril oli järgmine: „¿Apoya el acuerdo final para terminación del conflicto y construcción de una paz estable y duradera?“ – „Kas te toetate saavutatud kokkulepet konflikti lõpetamiseks ja püsiva ning stabiilse rahu kehtestamiseks?“. Kui hääled kokku loeti, selgus aga kõikide suureks üllatuseks, et napp ülekaal oli lepingu vastastel – Ei! ütles 6 431 376 (50,2%) kolumblast ja rahuleppe poolt oli 6 377 482 (49,8%) hääletajat. Pettunud Santos teatas, et ühe sammuga astuti ajas neli aastat tagasi, kuid ta jätkab jõupingutusi rahuks. Hoolimata rahukokkuleppe ebaõnnestumisest, otsustas Nobeli auhinna komitee väärtustada head tahet ja määrata auhind president Santosele, seda enam, et viimase aasta jooksul ei ole suuremas osas maailma kriisipiirkondadest läinud olukord sugugi paremaks, vaid vastupidi, nii mitmegi kriisi puhul on see oluliselt halvenenud. Kui USA mõttekoda Council of Foreign Relations hindas arenguid 28 maailma erinevas kriisipiirkonnas, siis jõudis ta järeldusele, et 12 juhtumil on olukord aasta jooksul läinud halvemaks, 16 juhul on püsinud stabiilsena, kuid paranenud ei ole see mitte ühegi juhtumi puhul.

Murelikuks võib teha seegi, et väga harva sünnivad viimasel ajal erinevaid osapooli hõlmavad kompromisskokkulepped, mille eesmärk on lepitamine – reconciliation. Valdavalt üritavad osapooled ja neid toetavad jõud viia konfliktid võiduka lõpuni ning saavutada vähemalt maksimaalseid kasusid, mis teeb nende lahendamise erakordselt keeruliseks. Kuna konflikti raskuskese on kandunud “kolmanda maailma riikidesse”, siis suur osa maailmast, kes vaatab neid sündmusi eemalt, just don’t care. Populaarsele arvamusele tuginevad meediakampaaniad kruvivad aga pingeid juurde ning poliitikud on nendest otseses sõltuvuses. Novgorodi WC-l tajub rahvas uimastavat vere hurma, kui ta saab murumängudel gladiaatorite areenil pöidlaliigutusega otsustada elu ja surma üle. Kolumbias rahvas ütles populistlikel kaalutlustel ei rahule nagu Suurbritannias öeldi varem ei Euroopa Liidule ja ma ei olekski enam väga üllatunud, kui hoolimata sellest, mida väidavad küsitlused, võidab Ühendriikide järgmised presidendivalimised suure ülekaaluga Donald Trump. Hääletatakse ju pimedas, salaja ja teki all ja seal kipub inimese(?) pimedam pool üsna tihti varjust välja tulema, varjates selle, mida ta ehk avalikult väljendada ei julge. Kolumbias on FARC lubanud vähemalt esialgu relvarahust kinni pidada, kuid on tulnud teateid väiksematest kokkupõrgetest nende sõsarrühmituse ELN-iga. Tõsi küll, viimased ei osalenud käesolevas rahukokkuleppes, kuid olid varem teatanud valmisolekust „suurema venna“ eeskujule järgneda (kui FARCis arvatakse olevat 7000-10 000 võitlejat, siis ELN tugevust hinnatakse vahemikus 1380-3000 võitlejat). Hiljuti tulid teated kõneluste alustamisest ELN-ga Ecuadori pealinnas Quitos. President Santos otsustas annetada preemia kodusõja ohvritele.

Juan Manuel Santos (vasakul) ja Rodrigo Londoño Cartagenas kokkulepet allkirjastamas. Foto aadressilt: https://static01.nyt.com/images/2016/09/27/world/SUB-27COLOMBIA-1/SUB-27COLOMBIA-1-master768.jpg

Advertisements

11 kommentaari (+add yours?)

  1. ckrabat
    okt. 15, 2016 @ 23:17:17

    Vasta

  2. ckrabat
    okt. 15, 2016 @ 23:19:50

    Vasta

  3. ckrabat
    okt. 15, 2016 @ 23:31:36

    Vasta

  4. ckrabat
    okt. 15, 2016 @ 23:32:57

    Vasta

  5. ckrabat
    okt. 16, 2016 @ 09:26:28

    Ühes teises foorumis tekkis mõttevahetus, miks on sõjad teinekord vältimatud ja üks nähtust selgitav argument võib olla ülerahvastatus. Paradoksaalsel kombel paistavad kõrge sündivusega silma riigid, mida iseloomustavad kriisid ja konfliktid: https://en.wikipedia.org/wiki/List_of_sovereign_states_and_dependent_territories_by_fertility_rate
    On ka selline nähtus nagu youth bulge, kui kusagile tekib hulgaliselt noori mehi, kes ei leia endale muud tegevust. Ülesündivuse kahjulikkusest kõneles juba Thomas Malthus. Kui keegi räägib, et Eesti rahvaarv on liiga väike ja püstitab loosungi: “Paljunege nagu küülikud!”, siis tahab ta nähtavasti vahva sõdur Švejki kombel sõtta minna, sest igapäevane koerasitaäri on igav ning ei too midagi sisse, aga sõjas saab tappa ja varastada ja vägistada niipalju kui süda lustib ja rohkemgi veel. Keegi selle eest vangi ei pane, eriti veel siis, kui sa sõja võidad või surma saad. See jutt, et lapsed on sinu pensionisammas võib ju muinasjuttudes ilusa unistusena tunduda, kuid päris elus tekib palju rohkem keisse, mis on selliseid, kus vanemad peavad oma pensionist töötuid lapsi üleval pidama. Kui nüüd pensionid ka veel ära kaotatakse, siis läheb seis veelgi segasemaks, sest olematust sissetulekust tuleb üleval pidada nii vanemaid kui lapsi kui veel laste lapsi. Siin terendubki ainuvõimalik lahendus ülesündivuse tasandamiseks – tuleb sõtta minna!

    Vasta

    • K_V
      okt. 16, 2016 @ 23:11:18

      “Kui keegi räägib, et Eesti rahvaarv on liiga väike ja püstitab loosungi: “Paljunege nagu küülikud!”…”

      Kui meie ei ole ainult eesti rahvas, siis meie mõnel pool paljunemegi nagu küülikud. Ja siis läheme künadega üle mere, et otsida seda kõike, mida üks tore sõda anda võiks.

      Vasta

      • ckrabat
        okt. 16, 2016 @ 23:44:23

        Kusjuures ma olen väga palju kohanud ka argumenti, et nende küülikute vastu pidavat kõige paremini aitama neist üle paljuneda. Sel juhul on kauaoodatud sõda vältimatu, sest kõikide paljunevate küülikute jaoks ei jätkuks ükskõik millises planeedi nurgas ei eluruumi ega porgandeid. Samasugustel põhjustel toimus kunagi liikumine ka vastassuunas, kui mindi ka Euroopast laia maailma paremat saatust, eluruumi ja porgandeid otsima.

  6. huviline
    okt. 16, 2016 @ 13:38:41

    “Murelikuks võib teha seegi, et väga harva sünnivad viimasel ajal erinevaid osapooli hõlmavad kompromisskokkulepped, mille eesmärk on lepitamine – reconciliation. Valdavalt üritavad osapooled ja neid toetavad jõud viia konfliktid võiduka lõpuni ning saavutada vähemalt maksimaalseid kasusid, mis teeb nende lahendamise erakordselt keeruliseks.”

    Murelikuks teeb ka see, et sama nähtus on tõusmas valdavaks Eesti poliitikas ja naabrite juures. Kokkuleppeid ei sünni, jõupositsioonilt surutakse soovitu läbi, nt presidendivalimine ühe kandidaadiga või presidendi ja peaministri vahetamine.

    See jõupositsioon on sõbralik ja naeratava näoga telekaamerate ees esitatud, parimate liberaalsete väärtuste taustal, nt T.Rõivas, kes on solvunud, et nende “toetus auesimehele” päädis väidetava “noa selga löömisega”. Kuid selle eest ei represseerita kedagi, peaminster soovib auesimehele edu ja jõudu, lihtsalt väike solvumine on südames või “väike sõbralik õlamüks” antud KOV keda paraku tuleb liita, sest see on hea ja kasulik.

    Tegelik eesmärk, saavutada maksimaalne kasu minimaalsete kuludega, on looritatud. Liberaalse vabaduse eleegia, et see anarhiaks ei kisuks, sunnib paratamatult võimulolijaid “tegelikest asjaoludest teadvalt väärettekujutuse loomisele” jõupositsioonilt, vaatamata, et noot PS antud.

    Vana poliitika, kus kompromiss au sees, on hävimas nii Eestis kui Columbias (kui peenelt öelda).

    Vasta

  7. ckrabat
    okt. 17, 2016 @ 21:59:50

    Nengo Flow – Te amo Colombia

    Vasta

  8. ckrabat
    okt. 17, 2016 @ 22:09:02

    Vasta

  9. ckrabat
    nov. 23, 2016 @ 21:30:28

    Valitsus ja FARC kirjutasid alla uuele rahuplaanile, mida seekord enam rahvahääletusele ei panna, vaid läheb kinnitamisele parlamendi mõlemas kojas.

    COLOMBIA, FARC PLAN TO SIGN PEACE DEAL OVER URIBE OBJECTIONS
    http://www.columbiabasinherald.com/article/20161122/AP/311229809
    Ever since the original deal’s defeat at the polls, the FARC and government negotiators have worked around the clock introducing some 50-plus changes to make it more acceptable to conservative Colombians who overwhelmingly despise the FARC. Uribe, a still popular figure who has led opposition to the peace deal, said Tuesday that the changes are cosmetic and that the accord, if implemented, represents a risk for Colombia’s democracy because it doesn’t go far enough in punishing rebels who committed atrocities. He requested a meeting with the FARC leadership to discuss his concerns, an encounter that seemed unlikely. “Uribe governed badly, corrupted and bled Colombia during eight years and never wanted peace. He wanted to defeat the FARC, but he couldn’t,” FARC commander Pablo Catatumbo, one of the rebel commanders in Bogota, wrote on his Twitter account. President Juan Manuel Santos has made clear there is no more room for negotiation. In a joint government-FARC statement Tuesday, negotiators said they were still working on the procedures that would be used for ratification in congress, where the government coalition has a solid majority. Uribe had been pushing for another referendum, which he expressed confidence would again vote down the accord.

    Vasta

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

oktoober 2016
E T K N R L P
« sept.   nov. »
 12
3456789
10111213141516
17181920212223
24252627282930
31  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.

%d bloggers like this: