Eesti välispoliitika lätted

@huviline
Artiklis “Meeloslasi mäletades” väidab ekspresident Toomas Hendrik Ilves, et Eesti välispoliitika lätted on demokraatia juurestik ja väärtuspõhine poliitika. Kas midagi muud oleks veel võimalik öelda? Need on üldised tõdemused, võib-olla asjakohased, võib-olla mitte, mis pärinevad lääne ühisest ja traditsioonilisest katlast. Me tunneme ja teame seda katelt, oleme sellest sajandite jooksul söönud. Traditsioonilise lääne mõtlemisviisi üheks iseloomulikuks jooneks on dilemmade tekitamine ja lahendamine omakasupüüdlikult, kuivanud iidoleid endale kasulikult tõlgendades. Nii on alati tehtud poliitikat, kasutades võimu instrumendina, kuid tööriist, mis teeb poliitikat ja määrab elluviimist, ei määra välispoliitika lätteid. Eesti välispoliitika lätted saavad alguse soovist ühel või teisel viisil toimida erinevates olukordades.

Eestlaste mälu on piisavalt pikk, et jääda kohalikele arusaamadele kindlaks ja mitte otsida kreeka müütidest või ajaloost väitekinnitusi – meeloslased, danaoslased, spartalased, ahhialased, ateenlased ühest küljest, petlemlased, jeruusalemlased, kappadokialased teisest küljest, kokkuvõtlikult kreeka filosoofia ja kristlik religioon. Me teame neid, see mõjutab meie mõtlemist, aga ei mõjuta meie mõtlemise lätteid. Näitlik loetelu kohalikest sündmustest: pealiketapp Paides, Härgmäe lahing, Mahtra sõda, baaside leping, Sinimägede lahing. Igas neis valitses põhimõte “tugevad võtavad, mida nad suudavad ja nõrgad annavad, mida nad peavad”, kuid need sündmused on toonud meid siia, kus me täna oleme. Eesti välispoliitika rajaja Lennart Meri pikendas eestlaste mälu Uurali suunal, paljudel ekspeditsioonidel materjali korjates, mitte ainult hõbevalge kaubateid või tabusõna „kali“ levikut analüüsides. Eesti mälu kujuneb kohalikest maastikest ja tabudest.

Meenub kaader filmist 1944, kus sõdurid on teelahkmel, kas pöörata vasakule ja jääda kodumaale võõra võimu alla või pöörata paremale ja jõuda mere äärde, põgeneda läände. Need, kes jäid kodumaale, otsustasid võidelda, jalad maas ja mitte sammugi kuhugi. See otsus ei olnud eksistentsiaalne, nagu lahkujatel, kes kartsid oma elu ja vara pärast. Mitteeksistentsiaalsed otsused on eestlastele olemuslikud. Jäämise otsus erineb Eesti Vabariigi poolt langetatud otsusest, kes andis käsu relvad kokku korjata ja vastupanu pealetungivale Punaarmeele mitte osutada. Sellepärast on jutt hääletust alistumisest üksnes pahatahtlik riigiõiguslik dilemma, mille lahendamine sõltub kohustuslikust valikust. Eesti riik ja rahvas, tehkem neil vahet. Hääletult alistus Eesti riik, mitte rahvas, kes jäi. Kellel puudus valikuvõimalus. Olgem ausad, Eesti välispoliitika lätted peituvad nende inimeste peades, kelle võitlusviisiks oli jäämine kodumaale, ammutades võitlusvaimu kohalikest maastikest ja tabudest.

Hirm ja julgeolekustamine

@H.M. (originaal ilmus mõnevõrra lühendatud kujul „Müürilehe“ 2016 novembrinumbris).
Juulis 2011, kohe pärast Anders Behring Breiviki poolt Oslos ja Utøya saarel sooritatud tapatalge, küsiti tollaselt Norra peaministrilt Jens Stoltenbergilt, kellest hiljem sai NATO peasekretär, milline saab olema riigi reaktsioon terrorile. Kas kavatsetakse turvakaalutlustel suurendada kontrolli Norra ühiskonna üle ning kodanike õiguseid kitsendada? Stoltenberg vastas ajakirjanike küsimustele: „Riik ei loobu demokraatlikest väärtustest ja uhkusest. Norra vastab rohkema demokraatiaga, suurema avatusega ja suurema poliitilise osalusega.“ Kui Norra hakkaks loobuma demokraatlikest väärtustest ja ühiskonna avatusest, siis tähendaks see lihtsalt seda, et äärmuslased on oma eesmärgi saavutanud. Stoltenbergi reaktsioon, mis järgnes vahetult terroriaktile, erines Ameerika Ühendriikide George W. Bushi vabariikliku administratsiooni reaktsioonist kümme aastat varem pärast islamiterroristide rünnakut New Yorgile ja Washingtonile, mis põhjustasid üleilmse sõja terrorismi vastu. Mälestustseremoonial Oslo toomkirikus rõhutas Stoltenberg, et Norra vastus terroristidele ei saa olla kättemaks nagu Bushi administratsioonil, vaid nad vastavad vihkamisele armastusega, mis on kohane kristlikele õpetussõnadele nagu Jeesus ise neid kaks tuhat aastat tagasi sõnastas. Muidugi, alati saab siin mängu tuua „omade ja võõraste“ vastanduse, sest Breiviki näol oleks nagu tegemist „oma inimesega“, samal ajal kui teiselpool Atlandi ookeani ründasid „võõrad“. Palju kergem on unustada, et mõlemal juhul olid ka ohvrite hulgas nii „omad kui võõrad“ ja ka kriisile reageerimise tagajärjel kehtestatavad piirangud puudutavad kõiki ühiskonnagruppe sõltumata nende välistest tunnustest või päritolust. Siin tekib juba valikute küsimus, kas näilikult suurema turvalisuse ettekäändel ollakse valmis piirama liberaalse ühiskonnaga kaasnevaid individuaalseid vabadusi või neist isegi loobuma.

Kanada päritolu ühiskonnateoreetik Brian Massumi on hirmu paradigmat ja selle mõju ühiskonnale põhjalikult uurinud, näiteks tema toimetatud raamatus „The Politics of Everyday Fear“, University of Minnesota Press, 1993. Viimati ilmus Massumilt raamat „Ontopower: War, Powers, and the State of Perception“, Duke University Press, 2015. 2005. aastal Duke ülikooli ajakirjas „Positions“ ilmunud artiklis „Hirm (spektri väljendatuna)“ („Fear (The Spectrum Said)“), Positions, Spring 2005, 13(1): 31-48) analüüsis ta hirmu mõju kandumist ühiskondlikule teadvusele üleilmse terrorismivastase sõja valguses, mis mõjutas oluliselt Ameerika Ühendriikide sisejulgeolekut. Käesolev artikkel, otsib hirmu ja hirmukultuuri mõjusid poliitikas laiemalt, sealhulgas Eesti ühiskonnas. Hirmukultuur (culture of fear) on ühiskonnateadustes kasutatav mõiste, mis käsitleb hirmu kui emotsiooni süstemaatilist levitamist näiteks poliitiliste eesmärkide saavutamiseks. Väga sageli on seda rahvusvahelises poliitikas seotud terrorismi ja terrorismivastase sõja kuvanditega. Tuntud Ameerika Ühendriikide poliitikateadlane ja kunagine president Carteri julgeolekunõunik Zbigniew Brzezinski on hirmukultuuri arendamist nimetanud terrorismivastases sõjas üheks põhiliseks suunavaks jõuks, kuna see varjab nähtuste põhjusi, tugevdab emotsioone ja teeb demagoogilistele poliitikutele kergemaks avaliku arvamuse mobiliseerimise poliitika toetamiseks, mida nad soovivad ellu viia.

Ameeriklaste reaktsioon islamiterroristide rünnakule tõi kaasa riigi ja ühiskonna jaoks elutähtsate küsimuste suurema julgeolekustamise. Julgeolekustamise (securitization) mõiste tõi julgeoleku-uuringutesse nn Kopenhaageni koolkond (Barry Buzan, Ole Waever jt) ja see on protsess, millega laiendatakse julgeoleku mõistet ning nähtuseid erinevatest eluvaldkondadest tõlgendatakse läbi julgeoleku, nähes neis eksistentsiaalseid ohte julgeolekule. Julgeolekustamisega kaasnes hirmukultuuri plahvatuslik levik, mille edendamisel ei saa meedia rolli sugugi alahinnata. Ajakirjanduse vahendusel hakkasid lääne ühiskonnas laialt levima populaarsed kuvandid islamiusulisest kui sünnipärasest terroristist. Meenutame siinkohal kasvõi seda, kuidas Breiviki aktsioon omistati vahetult pärast selle toimumist samuti islamistidele, sest see vastas kehtivale kuvandile – mitmed islamistlikud terroriorganisatsioonid jõudsid enne rünnaku toimepanija tabamist kuriteo isegi oma arvele kirjutada. Hirmukultuuri levimine ei sõltu ainult poliitikute või ametkonna kabinetivaikuses sündinud strateegiatest. Kui meedia ei ulataks poliitikutele abistavat kätt, siis jääksid viimased oma hirmudega üksi. Meedia rolli võib siin näha eelkõige populaarsete ja lihtsustatud kuvandite võimendamises ning tarbijaühiskonnale loodud maailmapildi „hollywoodiseerimises“, millega nende poolt toodetud informatsioon kujundatakse vastavalt tarbija ootustele ning paisatakse turule samasugustele reeglitele toetudes nagu turustatakse Hollywoodi kassahitte. Poliitikute ja meedia vahel tekib vastastikune sõltuvus, sest meedia on oluline vahend, mille abil saab oma poliitilisi sõnumeid kanda massidesse, samal ajal on poliitikute populaarsus ning valimistulemus otseselt sõltuv nende võimest siduda oma poliitilised eesmärgid meedias levinud kuvanditega.

Julgeoleku mõiste teisenemine
Loomulikult eeldab julgeolekustamine eemaldumist traditsioonilisest julgeolekukäsitlusest, milles ainuvõimaliku julgeoleku destabiliseerijana nähti väljastpoolt riigipiire lähtuvat sõjalist rünnakut ning sisejulgeoleku mõistet ei olnud veel avalikku teadvusesse tekkinud. Laiem julgeolekukäsitlus tunnistab, et kõrvuti sõjaliste ohtudega võivad riiki, ühiskonda ja indiviidi mõjutada teiste hulgas poliitilised, majanduslikud, sotsiaalsed ja keskkonnast tulenevad ohud, hilisemal ajal seoses küberruumi tekkimisega ka paljud sellega otseselt või kaudselt seotud ohud, näiteks informatsiooni julgeolek. Järelikult peame võrdselt rääkima neist kõigist, mitte ainult sõjalisest julgeolekust. Kõikide nende erinevate julgeoleku lähtevormidega toimetulekuks ei piisa enam uute tankide ja sõjalennukite muretsemisest. Tavakodanikul võib mõiste säärane laienemine panna pea valutama ning suurendada tema hirmutunnet. Näiteks, kui mõni poliitik käsitleb oma kõnes „ajude äravoolu“ riigist julgeolekuohuna ja soovitab selle tõkestamiseks midagi ette võtta, on tegemist ühe sotsiaalse nähtuse julgeolekustamisega. Teadvustades ajude äravoolu julgeolekuohuna, võib tekkida esmase reaktsioonina soov piirid kinni panna. Suletud ühiskonnad on olnud totaalsele ajupesule alati avatumad kui avatud ühiskonnad, sellepärast kardeti Nõukogude Liidus kodanike „ärahüppamist“ põlatud läände nagu ka lääne inimeste kokkupuuteid nõukogude omadega, sest see võis nad nende jaoks kujundatud inforuumist välja viia. Ühiskondlike nähtuste julgeolekustamist on sageli kasutatud tugevama militariseerimise eesmärgil. Hea näide julgeolekustamisest Läänemere regioonis on „Nordstreami“ gaasitoru, mille rajamist Balti riigid valdavalt teadvustasid sõjalise julgeolekuohuna, samal ajal kui teised sama piirkonna riigid tajusid enam sellega kaasnevaid majandus- ja keskkonnakaitseprobleeme.

Massumi mõistet „julgeolekustamine“ ise ei kasuta, see on rohkem omane Euroopa julgeolekukoolkondadele, kuid artiklis viitab ta 2001. aasta rünnaku tulemusena loodud Ameerika Ühendriikide Sisejulgeolekuministeeriumi (Department of Homeland Security) poolt kasutusele võetud kaartide süsteemile, kus erinev värv vastas erinevale riikliku julgeolekuohu astmele. Kasutatavat värvigammat on julgeoleku näitlikustamisel mujalgi kasutatud – roheline (madal), sinine (kontrollitud), kollane (kõrgendatud), oranž (kõrge), punane (tõsine). Hinnang Ameerika Ühendriikide julgeolekuseisundile on pärast 2001. aastat tavapäraselt kõikunud vahemikus „kõrgendatud“ ja „kõrge“. Hinnang „turvaline“ puudub sellel skaalal üldse, mistõttu Massumi väidab, et 2001. aastal New Yorgi ja Washingtoni terroristlike rünnakute järel toimunud muutused Ameerika ühiskonnas tõid kaasa ebakindluse muutumise normaalsuseks. Ka see on näide julgeolekustamisest, millega tunnistati suurema tähelepanu omistamise vajadust sisejulgeolekule. Teisiti sõnastatuna viidi riik permanentsesse julgeolekustatud seisundisse.

Sellisele kogu rahvusvahelist ühiskonda hõlmavale paradigma muutusele on tähelepanu juhtinud teisedki. Taani teadlane Georg Sørensen (artiklis „After the Security Dilemma: The Challenges of Insecurity in Weak States and the Dilemma of Liberal Values.“ Security Dialogue, September 2007 vol. 38 no. 3: 357-378) nendib, et klassikaline julgeolekudilemma (security dilemma) ehk olukord rahvusvahelistes suhetes, kus subjektide julgeoleku tajumine oli modelleeritav vastaspoole rünnaku- ja kaitselahenduste tajutavusele (kui üks riik muretseb endale sõjamasina, et sellega oma julgeolekut suurendada, siis võib see teise riigi julgeolekut hoopis vähendada, kes tajub seda kavatsusena rünnata) on asendumas ebakindluse dilemmaga (insecurity dilemma), kus ohu tajumine hõlmab märksa laiemat skaalat, näiteks võidakse ohte väärtustele tajuda eksistentsiaalselt ohuna julgeolekule. Ameerika Ühendriikide kontekstis tekkiski 2001. aasta rünnakute järel ebakindluse dilemma, kui teistsuguseid väärtusi esindava paarikümne terroristi poolt toime pandud kuritegu, mille tagajärjel hukkus 3000 inimest, tajuti märksa laiemalt islamitsivilisatsiooni rünnakuna lääne liberaalsetele väärtustele, kuid nende väärtuste kaitseks sooviti isikuvabadusi hoopis suurema kontrolli alla saada.

Totaalne julgeolekustamine võib aga vastupidiselt ootustele ebakindluse dilemmat ühiskonnas hoopis süvendada, mille toimel võib inimene tajuda julgeolekuohte praktiliselt kõikides elusfäärides. Massumi kasutab oma artiklis näitliku kuvandina rahvastiku ühendamist juhtmevabasse võrgustikku, mille abil jõuab valitsus iga kodaniku individuaalsesse kesknärvisüsteemi ja kutsub seal teatavate märksõnade sisestamise abil esile enesekaitsereflekse tajutavate ohtude vastu, kusjuures ohtude tajumine toimub ärrituse kaudu. Ärritunud inimest ei huvita lahenduse leidmine, vaid süüdlase identifitseerimine. Emotsioonide kaasabil häälestatakse ühiskonda toetama ühte või teist otsust ning etteantud käitumismustrite kaudu, mida kodanikud üksteiselt matkivad, mobiliseeritakse ühiskonda neid otsuseid ka ellu viima. Terrorismivastase sõja „hollywoodiseerimise“ käigus omistati islamiusulisele automaatselt vaenlase ehk terroristi kuvand – kui oled juhtumisi islami usku, siis järelikult potentsiaalne terrorist ja riigi vaenlane. Terrorismivastase sõja toetuseks võimendati meedia vahendusel kokkukukkuvate World Trade Center tornide kuvandit, mida potentsiaalsele tarbijale intensiivselt edastati nagu mõnda kaubaartiklit reklaamides. Pikemas perspektiivis on kuvandi reprodutseerimine viinud selleni, et täna lubab 8. novembril 2016 presidendiks valitud vabariiklane Donald Trump peatada islamiusuliste sisserännu Ühendriikidesse. Selliseid tarbijaühiskonnale suunatud mõjutustehnoloogiaid annab kujundlikult hästi edasi kaheksakümnendate kultusfilm They live, mis ilukirjanduslikus võtmes lahkab ühiskondliku kontrolli põhimõtteid. Filmi kangelane leiab päikeseprillid, mille abil näeb ta meedia ja reklaami kaudu levitavate sõnumite allteksti, kuhu on peidetud varjatud käsklused nagu „alluda“, „tarbida“, „paljuneda“, „muganduda“, mille abil maailma vallutanud tulnukrass seda juhib ja valitseb. Kuigi tegemist on ulmefilmiga, pakub ta hulgaliselt äratundmishetki ka kõige selle kohta, mis toimub täiesti reaalses maailmas.

Emotsioonid poliitikas
Viimasel ajal on hakatud emotsioonide mõju rahvusvahelistele suhetele ka teaduslikult uurima. Richard Ned Lebow juhib oma teoses „A Cultural Theory of International Relations“ tähelepanu paradigmamuutusele ameeriklaste maailmapildis: pärast külmale sõjale järgnenud rahukümnendit tõi 2001. aasta julgeoleku taas esiplaanile. Ameeriklaste šokist võib 11. septembri sündmuste konteksti arvestades isegi aru saada, sest tegemist oli esimese tõsisema rünnakuga nende territooriumil pärast seda, kui jaapanlased ründasid 1941. aasta lõpus Pearl Harbouri. See võis küll suurendada ühiskonna sisemist solidaarsust, kõik asetusid ohvrite poolele, kuid ühtlasi muutis ühiskonna ohuretoorika poolt kergemini mõjutatavaks ja hirmudele kergemini allutatavaks. Ameerika ühiskonnas laialdaselt levima hakanud hirmukultuur tekitas näiliku õigustuse ulatuslikuks jõudemonstratsiooniks, mida ei kasutatud üksnes teo vahetute toimepanijate karistamiseks, vaid üritati vaenlastest luua ühtset koondportreed, mida on ka avalikkusele kindlasti kergem turustada. Selle asemel, et al-Qaeda tegevust kriminaliseerida, ühiskonda rahustada ning hirme maha suruda, otsustas Bushi administratsioon talle kätte mängitud olukorda ära kasutada ja algatada ambitsioonikas sõda terrorismi vastu, seda nii välis- kui sisepoliitilistel põhjustel. Osama bin Ladenist vormiti Hollywoodi kuvandeid matkides seitsmepealise lohena mõjuv antikangelane, kuid ka antikangelane võib aja jooksul kellegi jaoks muutuda kangelaseks, eriti veel siis, kui tema peade maharaiumiseks kulub kümmekond aastat, mille jooksul filmistsenaarium areneb välja mitmeosaliseks seriaaliks. Iraagi ründamine 2003. aastal on ilmekas näide stsenaariumi laiendamisest, mille abil üritada tabada mitu kärbest ühe hoobiga.

George W. Bushi poolt ellu viidud üleilmse terrorismivastase sõja väljakuulutamise poliitika suurendas ebakindlust mitte ainult Ameerika Ühendriikides, vaid kogu maailmas ning ebakindluse dilemma laienes Ameerika ühiskonnast väljapoole, millele teiste hulgas viitab näiteks Lebow. Niinimetatud Bushi doktriini – mõiste, mis koondab president George W. Bushi (ametis 2001-2009) välispoliitilisi põhimõtteid. Selle keskne põhimõte oli Ameerika Ühendriikide julgeolekuhuvide kaitsmine üle kogu maailma ja rahvuslike huvide eelistamine rahvusvaheliste institutsioonide tegevusele – järellainetusena hakkasid Ühendriikide eeskujul sarnast afektiivset poliitikat kasutama mitte ainult lääneriigid, vaid selle võtsid omaks mitmed läänele vastanduvad riigid ja ideoloogilised või poliitilised liikumised, kes rõhutasid hirme Ameerika Ühendriikide ning sealsete väärtuste leviku ees kui ohtu nende ühiskonnakorraldusele ja kasutasid seda omakorda suuremaks julgeolekustamiseks. Kui me pöörame tähelepanu kasvõi Venemaa presidendi Vladimir Putini julgeolekupoliitilistele käitumismustritele, siis võime tajuda sarnasusi Bushi doktriiniga. Kuna ameeriklased ründasid ebakindluse dilemmast lähtudes 2003. aastal Iraaki, võisid venelased kergesti leida õigustuse Gruusia ründamiseks 2008 ja Ukraina ründamiseks 2014. Paradoksaalsel kombel õigustasid nad sellega ühtlasi Bushi poolt rakendatavat poliitikat.

Kui kodanikud tajuvad ohtu nende turvalisusele, vahet pole, kas see oht on reaalne või imaginaarne, siis võivad nad kergesti nõustuda suletud ühiskonnale omaste piirangutega. Hirm, eriti hirm teistsuguste ees, kelle käitumisloogikat me ei mõista või ei taha mõista, võib olla samuti üks grupi solidaarsusel põhineva identiteedi kujunemist soodustavatest kriteeriumidest. Massumi jõuab järeldusele, et hirmudele järeleandmine ning võimsa poliitilise masinavärgi rakendamine nende võimendamiseks ei muuda ühiskonda turvalisemaks ning Ameerika Ühendriigid ei ole täna turvalisemas seisundis, kui ta oli seda enne 2001. aasta rünnakuid. Ühtlasi tekitati foon poliitikale, mille vilju lõikavad täna paljud populistlikud poliitikud. Donald Trumpi hirmudele rajatud presidendikampaania sai sisulise alguse viisteist aastat tagasi. Trump pakub silmaga nähtavaid ja käega katsutavaid lihtsaid lahendusi, mille keskmes on tugev visuaalselt tajutav kuvand, näiteks müür USA-Mehhiko piiril. Avalikus ruumis levivate hirmudega võitlemiseks akumuleeritakse ühiskonnas leviv ebaturvalisus hirmukultuuri oskusliku võimendamise abil poliitiliseks kapitaliks. Kui ühiskonnas levib kuvand, et mehhiklased ohustavad oma põhjanaabrite sotsiaalset turvalisust ning võtavad ära nende töökohad, siis tuleb ohu näitlikustamiseks ehitada kahe riigi vahele müür ja panna mehhiklased selle eest maksma. Samamoodi viis Suurbritannia rahvahääletusel Euroopa Liidust välja teatud ühiskonnakihtides leviv hirm Ida-Euroopa odava tööjõu ees. Ohtude võimendamisega suudetakse tekitada olukord, mis vastab Robert Sheckley ulmejutule „Tont nr. 5“, mille tegelased peavad suletud ruumis võitlema nende endi poolt lapsepõlves tekitatud tontidega, selle asemel et jõudu ja ressurssi rakendada ühiskonna ees seisvate tegelike probleemide lahendamiseks.

Hirmukultuur Eestis
Eesti ja Ameerika Ühendriike sarnasus peitub selles, et sisejulgeoleku teemasid hakkasid mõlemad teadvustama üsna hiljuti: Ameerika Ühendriigid pärast 11. septembri terrorirünnakuid, kuid Eestile helises äratuskell veelgi hiljem, alles 2007. aasta aprillirahutuste järel. Enne seda teadvustati Eestis ainuvõimaliku julgeolekuohuna üksnes Venemaalt lähtuvat sõjalist rünnakut, mille eesmärk on territooriumi vallutamine ja Venemaaga liitmine. Müüt Venemaa poolt Teise maailmasõja stiilis läbi viidavast sõjalisest rünnakust on muudetud dogmaks, milles pole lubatud kahelda ning millist emotsiooni veelgi tugevdab ajaloolise süü narratiiv, kui 1939-40 aasta sündmuste keerises iseseisvus sisuliselt vastuhakuta loovutati. Sarnaselt ameeriklaste 2001. aasta traagikale on Eesti julgeolekunarratiivis tugevasti domineerinud kättemaksu motiiv. Oodatava sõjalise konflikti narratiiviga loodetakse 70-aasta tagune ajalooline süü maha pesta. Narratiivi õiguspärasuse kinnituseks luuakse rahvamütoloogias eesmärke, mis nagu tõestaksid eesoleva sõjalise konflikti vältimatust nagu näiteks Venemaa valmisolek alustada maailmasõda Läänemere jäävabadele sadamatele juurdepääsu saamise eesmärgil. Seda narratiivi toetavad Lääne meedias viimasel ajal sagedasti esinevad kuvandid, mis räägivad, et Baltikum on Venemaa järgmine sõjaline sihtmärk peale Ukrainat. Milles aga peitub taolise narratiivi ohtlikkus, et sellega suletakse silmad paljude Venemaalt lähtuvate tegelike ohtude ees, mille eesmärk on Eesti riikluse nõrgendamine, Venemaa mõjusfääri tugevdamine ning kaudne juurdepääs NATOsse ja Euroopa Liitu, mida ta võib tema poolt mõjutatavate satelliitriikide abil üritada saavutada. Kõik see loob eelduse hirmukultuuri püsimise rahvusliku identiteedi koostisosana, mis aga omakorda tugevdab kõikvõimalike ekstremistlike meeleolude levikut.

Venemaa või Eestit sõjaliselt rünnata eelkõige kahel ratsionaalsel põhjusel, selles mõttes, et toovad väed sisse nagu oodatud ja alustavad sõda, mitte, et korraldavad siin mingeid pisikesi sigadusi, küberrünnakuid või infosõda, mida nad nagunii teevad.
1. Tekib mingi jama siinsete venelastega.
2. Mingi laiema Venemaa ja Lääne vahelise sõjalise konflikti raames.
Kas Lääs ja Venemaa lepivad omavahel kokku, et peame natuke sõda, sest mingeid jõujooni on vaja ümber jagada – mida ei saa üldse mitte välistada, eriti veel peale Trumpi valimist presidendiks, kui võib kõike juhtuda. Kasvõi Trumpi poliitika Lähis-Idas sisaldab kahte teineteist väistavat narratiivi – Iraani ründamine, mida toetavad Iisrael ja Saudi Araabia, ja Islamiriigi hävitamine, mida toetavad Iraan ja Venemaa, siis võimalusi pingete edasiseks eskaleerumiseks on mitmeid. Või siis mingi arusaamatuse, mismatchi tulemusena, kui üks või teine pool doseerib kusagil millegagi üle, ka see on sõjalise konflikti potentsiaalne allikas. Kõik see muu on belletristika, tondimängud murumängude areenil ja kangelaslik võitlus tuuleveskitega, mis on kinni soovmõtlemises, kui usutakse seda, mida tahetakse uskuda. Eesti probleem ei ole otseselt selles kinni, kas NATO lepingu artikkel 5 kehtib või ei kehti. Võib arvata, et NATO üksused ei toodud siia selleks, et Venemaaga sõda pidada, millest räägib eelkõige idapoolne narratiiv, vaid ikkagi selleks, et võimaliku sõjalise konflikti puhkemist ära hoida, muuta ründamine veelgi riskantsemaks. Kui Eesti ise ulatab Venemaale abistava käe ja toetab tegudega tema poolt levitatavat kuvandit, et siin levivad ekstremistlikud (sh surnust üles äratatud natsionaalsotsialistlikud) meeleolud, siis ei kehti meie kohta iseenesestki mõista ükski päästev artikkel ega lepingusäte, sest Eesti on sel juhul end Läänemaailmast ise välja arvanud.

Eesti on kaasaegses Euroopas üks tugevamini julgeolekustatud ühiskondi, mis teeb ta avatuks massikommunikatsioonivahendite kaudu levivatele kõikvõimalikele paanikahoogudele, tatrapaanikast kooselupaanikani ja sealt edasi pagulaspaanikani, hoolimata sellest, et kõikide nende nähtuste tegelik mõju ühiskonnale on väike. Tatar ei ole kindlasti eesti rahva põhitoiduaine, mille kadumine toidulaualt võiks põhjustada näljahädasid või muid humanitaarseid katastroofe. Kooseluseadus puudutab tegelikult vaid marginaalset osa ühiskonnast, kellele ta annab näiliselt juurde rohkem õiguseid, kuid nende õigustega kaasnevad ka varjatud kohustused. Pagulasteema aga kirjeldab ilmekalt olukorda, kus mingi teema edukas „hollywoodiseerumine“ suurendab probleemi mõju ühiskonnale märgatavalt, kui populaarsete kuvandite abil maalitakse ühe pildi peale kokku mitmeid erinevaid probleeme: Euroopat tabanud migratsioonilaine, millel võivad olla nii humanitaarsed kui majanduslikud ajendid ja Euroopas toime pandud terroriaktid. Nende nähtuste omavaheline seostamine on valdavalt imaginaarne. Kui koostada tüüpilise Euroopa islamiterroristi psühholoogiline koondportree, siis pole siin midagi tegemist praeguse migratsioonilainega, vaid suures osas kunagiste migrantide teise ja kolmanda generatsiooni probleemiga, kellest teatud osa tunneb end valdavalt sotsiaalsetel põhjustel ühiskonnas, kus ta on üles kasvanud, ebaturvaliselt ning on protestiks pöördunud islamisse ja ühinenud selle kõige radikaalsema ideologiseerinud osaga. Väga paljudel neist on selja taga sekulaarne ja isegi kriminaalne minevik ning paljud on radikaalse islami vastu võtnud vanglas. Müüri ehitamine Euroopa ümber aitaks vaevalt elu hammasrataste vahele sattunud noorte radikaliseerumist peatada. Selle asemel peaksid lääne ühiskonnad rohkem tähelepanu pöörama probleemi tegelikele põhjustele.

Paanikahood muudavad aga kogu ühiskonna hirmukultuuri poolt kergesti haavatavaks. Meil on tavaks saanud lisada kaaluka argumendina mistahes poliitiliste otsuste õigustamiseks epiteet „tänases julgeolekuolukorras“, mis kanaliseerib või lämmatab võimaliku diskussiooni juba eos, sest kõik saavad aru, et ühe või teise otsuse varjus tõstatuvad ohud meie julgeolekule. 2015. aasta jaanuaris Reformierakonna üldkogul peetud kõnes rõhutas peaminister Taavi Rõivas: „Miks peaksid Reformierakonna toetajad neil valimistel kindlasti valima tulema ja hääletama Reformierakonna poolt? Esiteks, on tänasest keerulisest julgeolekuolukorrast tulenevalt eesootavad valimised mingis mõttes kui usaldus- ja toetushääletus Eesti riigile, meie kestmise tahtele.“ Kirjas erakonnakaaslastele uue välisministri ametisse nimetamise puhul viitab Rõivas jällegi ärevale julgeolekuolukorrale. Kuid sarnast retoorikat kohtab ka kohaliku omavalitsuse tasandil. Hiiu maavanem Riho Rahuoja teatab Eesti Vabariigi 97. aastapäeva aktusel peetud kõnes: „Tänases julgeolekuolukorras saame üha paremini aru, et ühe väikese riigi iseseisvuses ja vabaduses ei ole midagi iseenesestmõistetavat.“ Need on vaid mõned valitud näited sarnaste sõnumite hulgas, mis võimalikest headest kavatsustest hoolimata tegelikult suurendavad ärevustunnet. Kui mingit sõnumit piisava intensiivsusega sisestada, siis tajub auditoorium ohtu võimendatuna. Selles kontekstis meenutab Eesti ühiskond itaalia kirjaniku Dino Buzzati poolt romaanis „Tatarlaste kõrb“ maalitud ühiskonda, kes oli pidevas valmiduses teiselt poolt kõrbe saabuvate tatarlaste rünnaku ootuses ja unustas sageli ära kõige selle, mis siinpool kõrbe toimub. Eesti ei ole kindlasti mingi erand, kui vaatame kasvõi üle mere Rootsi poole, mida 1981. aastast saadik, kui nõukogude allveelaev Karlskrona lähedal karidele sõitis, on regulaarse sagedusena tabanud allveelaevapaanika.

Julgeolekustatud kuvandite ning hirmukultuuri edukaks maaletoojaks Eesti ühiskonnas on osutunud Eesti Konservatiivne Rahvaerakond (EKRE), kes on poliitilist kapitali kogunud nii kooselupaanika kui pagulaspaanika toel. Oma poliitika toetuseks pakutakse emotsionaalseid lahendusi. Nende presidendikandidaat Mart Helme soovis kaitsekulutusi tõsta 2,4 %-ni sisemajanduslikust koguproduktist (SKP), küsida Ameerika Ühendriikidelt 500 miljoni dollari ulatuses abi ning võtta ka sõjalise riigikaitse tarvis laenu. Kõik see pidi toimuma väljaspool laiapõhjalist riigikaitset, st olema suunatud kitsalt sõjalise võime suurendamisele. Kokkuvõetuna soovitab Mart Helme ilmselt valmistuda sõjaks, sest sõjaliste kulutuste suurendamine peab tulema millegi arvelt, järelikult mingid valdkonnad peavad saama vähem ressursse. Teledebatis ütles Helme selle kohta muidugi kuldsed sõnad, et see kõik tuleb majanduskasvu arvelt, aga kahe protsendi sisu ongi muutuv, mis majanduskasvu toimel suureneb. Ma eeldan, et EKRE soovib vastukaaluks vähendada näiteks haridus- ja teaduskulutusi, mille areng võib vähendada tema toetajaskonda? Nagu Trumpi tüüpiline valija Ameerika Ühendriikides esindab elanikkonna eakamat ja vähem haritumat kontingenti, nii on ka EKRE valija Eestis sarnane Trumpi valijale teiselpool Atlandi ookeani – sarnaselt neile, kes Suurbritannias toetasid riigi lahkumist Euroopa Liidust, “lihtsad inimesed” burksiputkade ees ja poe taga, kellele globaliseeruva maailmapoliitika keerulised nüansid jäävad mõistetamatuks ja nad soovivad end oma hirmude vastu võimalikult lihtsate vahenditega kaitsta. Piirame! Keelame! Tapame maha! Sünnitame üle! Selline ühiskonnagrupp on hirmukultuuri poolt kergemini mõjutatav. Suutmatus kiirete ühiskondlike muutustega kaasa minna võib tekitada soovi ajaratast tagurpidi liikuma panna nagu Nõukogude Liidus sooviti kunagi Siberi jõed teistpidi voolama suunata. Varasemad ühiskondlikud formatsioonid olid staatilisemad, mis kestsid tavaliselt mitmeid inimpõlvi ja üleminekud ühelt etapilt teisele kulgesid aeglasemalt.

Kahe protsendi mantra väärib ehk mõningat lahtirääkimist, sest seegi on märk riigi kõrgest julgeolekustamise tasemest, kuna riigi sõjaline julgeolek on riigieelarvet silmas pidades asetatud eelisseisundisse. Arenguruumi on veel piisavalt, sest erinevatel hinnangutel võivad näiteks Põhja-Korea kaitsekulutused ulatuda kuni 50 %-ni SKP-st, kuid iseküsimus, kas sealne elukorraldus on üldse väärt, et teda kaitsta.  Üleskutsed suurendada kaitsekulutuste protsentuaalset osakaalu veelgi, stiilis kes pakub rohkem,  on olnud ühed tüüpilisemad populistlikud üleskutsed, mida on laialt leviva hirmukultuuri tuules väga kerge esile kutsuda. Tasub üle korrata, et tegemist ei ole Eestile kellegi (nt Washingtoni, Brüsseli) poolt peale surutud nõudmisega, vaid soovitusega, mis on Eesti poolt vabatahtlikult võetud kohustuseks. Ma ei väida, et sellise kindla protsendimäära kehtestamine on iseenesest halb mõte. Selle taga võib näha ratsionaalset loogikat, sest riigikaitse kulutuste reaalne suurus on sõltuvuses sellest, kuivõrd edukas on riik majandusrindel. Küll aga tasub hoiatada populistlike hirmukultuurist tulenevate katsete eest saavutatud tasakaalu muuta. Kuna SKP koguprotsent saab igal juhul olema 100%, siis igasugune tasakaalu muutmine saab toimuma millegi arvelt. Ärimees Jüri Käo on öelnud: „On tähtsam, et osaleme missioonidel, mitte see, et ostame vaestemajja uue uhke kahuri! Ja siis koguneme ümber selle läikiva kahuri nagu mingis Aafrika hõimus ja imetleme seda läikivat asja! Kui riigil on ikka raha otsas, siis ei ole mõtet kahurit osta.“ Kui sulle kahur ikka väga meeldib, siis pead oma majandusliku seisu viima niikaugele, et sul on kahuri ostmiseks vajalikud ressursid olemas. Sügavasti võib kahelda, et näiteks kui uus tank ostetakse politseinike koondamise arvelt, siis see ka tegelikult tõstab riigi julgeolekut. Riigi tegelik kaitsevõime oleneb siiski sellest, kuivõrd need kaks protsenti on kaetud riigi tegelike kaitsevajadustega, kulutatud raha hulk ise riiki ei kaitse. Kui riik kannatab tõsiste poliitiliste, majanduslike, sotsiaalsete ja miks ka mitte keskkonnaprobleemide all, Ukraina näide on siin väga ilmekas, siis ainuüksi sõjalise kaitsevõime eelisarendamine tema julgeolekut ei taga.

Ühiskonnas jõudu koguv mastaapne julgeolekustamine loob soodsa pinnase laiema hirmukultuuri tekkimisele, mis väärtustab ühiskonna suletust. Massumi nimetab hirmu ontogeneetiliseks ja see võib kujuneda isemajandavaks jõuks, mis korduste ja paljundamiste abil liigub ühelt elualalt teisele. Seda võime märgata Eesti ühiskonnas levivast vastuseisust kõikvõimalikele muutusi esilekutsuvatele innovatiivsetele lahendustele, võtame siis Rail Balticu, neljarealise Tallinn-Tartu maantee, tuumaelektrijaama, Saaremaa silla või ükskõik millise muu laiamahulise tulevikku suunatud projekti, mida pea alati tabab tugev hukkamõist, sest hirmukultuuri kammitsetud ühiskond kardab muutusi. Tunne Kelam mainib: „Mitmesuguste siltide varjus ühendab neid üks läbiv joon: vastanduda kõigile kõiges, pakkudes kas uksepaugutamist või olemasoleva purustamist. Positiivsed ja konstruktiivsed lahendused jäävad isolatsionistide nõrgaks küljeks.“ J.R.R. Tolkieni saagadest tuntud kääbikumentaliteet, kus meie ei taha teistest midagi teada ja ärgu teised tahtku meist ka, võib muutusi näha ka ohuna turvalisusele. Bilbo Bagginsi kombel maailma avastama minev kääbik võib pälvida kogukondliku hukkamõistu, sest selle liikmete, Eesti kontekstis eriti noorte ja haritlaste äravoolu, käsitletakse diskursiivselt julgeolekuohuna. Tihtipeale hakkavad suurprojektide üle käivates diskussioonides emotsioonid domineerima ratsionaalsete argumentide üle, sest emotsioone ei pea üksikasjalikult põhjendama, vaid rõhuma sotsiaalsele sidususe ja solidaarsuse vajadusele huvi- või identiteedigrupi liikmena. Nii võime kergesti jõuda populaarse otsuseni, mis ei vasta ühiskonna arenguloogikale.

Rohkem demokraatiat, suurem avatus ja rahva suurem poliitiline osalus esitavad paraku ka kodanikuvastutuse nõude – selleks, et teha kvaliteetset otsust, pead sa ühe või teise otsuse tagajärjed endale ratsionaalsete argumentide abil selgeks tegema ning mitte tuginema emotsionaalsetele hinnangutele, mida sageli mõjutab otsuse tegemiseks vajaliku informatsiooni mittevaldamine. Eriti ohtlik on emotsioonipõhine käitumine julgeolekusituatsioonide hindamisel, mis nõuavad tegelikult ratsionaalset analüüsi, sest emotsionaalne julgeolekukäsitlus võib põhjustada valestimõistmist ning potentsiaalset ohuallikat hoopis tegudele provotseerida. Siin ongi ebakindluse dilemma kerge tekkima. Hirmudega ei tule võidelda, vaid püüda neist vabaneda ning suletud ruumis on neist raskem lahti saada kui avatud maastikul. Kui nüüd kokku võtta, mida peaks Eesti oma lugematute julgeolekuohtude leevendamiseks tegema, siis soovitan mina küll usaldada tänase NATO peasekretäri nõuandeid nagu nad on välja toodud selle artikli alguses.

Igavese une retsept

@huviline
Poliitilistes ringkondades on käimas debatt, mille järeldustest ja võimalikust elluviimisest sõltub edasine protsess ühiskonnas. See debatt võib viia majanduslikult kasuliku uuenduseni või isegi riigi mõiste muutumiseni. Eurokratt: „Jagamismajanduse alus on koostööplatvormid, kuid milline on koostööplatvormi staatus ja vastutus? Kas inimene, kes pakub oma teenuseid koostööplatvormi kaudu, ei ole mitte palgatöötaja?“ Viimasena toodud põhjusel pole arutelu keskne objekt – teenuse osutamine, millele seaduseandjad pole pööranud piisavat tähelepanu, pelgalt majanduslik, vaid ulatub poliitikasse. Riik on säilitanud läbi ajaloo oma võimsa tähenduse. Kokkuleppemajandus, koostöömajandus, jagamismajandus ja muud sarnased mõisted, nt uusteenusmajandus, mida käimasolevas debatis kasutatakse, võiksid suuta muuta mitmete mõistete tähendusi. Riigi mõiste tähenduse muutumine oleks ärkamine pikaaegsest unest.

Majandusringkondades eelistatakse reforme, mis on planeeritud, ette ennustatavad ja stabiilsust tagavad. Tegelikult mõjuvad ootamatud transformatsioonid ka majandusele endale positiivselt. Näiteks ei osanud keegi omal ajal ette ennustada Nõukogude sotsialistlikke vabariikide liidu kollapsit või veel kuu aega tagasi reformierakonna põrumist. Olid mingid ideed, kellegi salajased soovid, alateadvuslikud fatamorgaanad või miraažid, mis tõusmata kunagi valitsevale positsioonile eksisteerisid sellisena lühemat või pikemat aega. Ühel hetkel aga saadi võimule. Psühholoogilisest efektist tulenevalt elavneb majandus ümberjagamisest. Riigi mõiste aga jäi jätkuvalt positiivseks, andes uutele käitumisnormidele oma uinuva õnnistuse.

Kultuuriringkonnad seevastu on otsingulisemad, eelistades uus lahendusi, enneolematust. Veel enne isemajandava Eesti programmi avaldamist “Edasis” kirjutati valmis ja liikus rahva hulgas ringi “neljakümne kiri”. Nende otsingute avangardis oli ja on alati olnud teater. Teater on oma iseloomult avalik-õiguslik institutsioon, mistõttu on teatri populaarsuse põhjused rahva hulgas kergesti seletatavad, sõltumatu sellest, kuidas riik institutsiooni käsitleb. Kirjandus ja kunst on suletumad protsessid ega tõuse eales sama kõrgele kuulsuse ja tuntuse tasemele, samuti tele ja veeb, mis on tehnoloogiliselt piiratud. Viimasel ajal on avangard paraku mandunud pigem lahingutoetuseks, tegeledes valitseva olukorra kritiseerimise ja naeruvääristamisega. Meie teemasse aga kuulub kindlasti üks enneolematu samm kultuuriringkondades, mida polnud isegi koalitsioonileppesse kirjutatud, aga sellele vaatamata viidi ellu – kunstnikupalga ja kirjanikupalga sätestamine.

Poliitilises ja majanduslikus mõttes on märkimisväärne, et riigikantselei juurde loodi isejuhtivate autode projekt. Uusteenusmajanduse eestvedajad on nüüd riigi palgal, neil on kasutada riigi ressursid, mistõttu vähemalt EU eesistumise aastaks võiksime isejuhtivate sõidukitega (tramm, buss) juba liigelda. Riik ei ole enam pelgalt bürokraatlik maksuvõtja ja hüvede ümberjagaja, vaid nooruslike ideede elluviija. Avalik hange, mis korraldati projekti juhtimiseks, oli oodatult huvilisterohke ja veel enne hanke lõppu kohale määratud kohatäitja on asunud projekti ellu viima. Väidetavalt on uusteenusmajandus miljarditesse eurodesse ulatuva perspektiiviga.

Jagamismajanduse liidu esimehe Hannes Lentsi arvates saavad uued teenused tekkida vaid tänu sellele, et senistes tegevusmudelites esinevad puudused, mida on võimalik efektiivselt lahendada ja sellepärast on kõrgetasemelisest tehnoloogiast olulisem see, kas väljapakutud lahendus ka reaalselt kasutajate elu paremaks muudab. Ta eksib kronoloogias. Tegelikult on kõigepealt olemas tehnoloogia ja tehnoloogia ettevõtjad, kes on panustanud uusteenusmajandusse. Nende sooviks on kasutajate pealt teenida. Normaalne soov, kui selle realiseerimisel järgitakse kehtivaid reegleid. Kui tegevusalal valitseb reeglite vaakum, siis järgitakse kehtivaid kapitalistlikke põhiväärtusi. Tehnoloogilise platvormi arendajate jaoks on tarbijad kvantitatiivne biomass. Kas rakenduse kasutajate elu on tehnoloogia tõttu parem või halvem, see ei oma tähtsust. Sellest hakatakse rääkima alles pärast rakenduse turule toomist. Mida rohkem allalaadimisi, seda tasuvam. Tehnoloogia arendajad ei saa vastutada selle eest, kuidas rakendust kasutatakse, sest nemad ei määra nõudlust. Siin peaks kapitalistlik põhiväärtus, mille kohaselt nõudluse määrab pakkumine, andma eelise pakkujatele. Vastasel korral ei tasuks äri ennast ära, samuti nagu demokraatias, kus lisandväärtust toodab üksikisik, mitte biomass või riigisektor.

Juba on nimetatud, et jagamismajanduse töötajad pole tegelikult rahul sellega, mida nad teevad. Persona in fieris olen varem viidanud, et jagamismajandus iseenesest terminina pole sobiv, sest sellega kaasneb mulje, nagu võiks jagamismajandusel olla mingi kokkupuude demokraatlikus ühiskonnas ebasobiva imperialistliku põhimõttega „divide et impera“. Nendest formaalsetest põhjustest olulisem on filosoofia, mida mingite poliitiliste otsuste ja poliitikate tegemisel arvestatakse, sest filosoofia pürgib sisuliste põhjenduste selgitamisele, olemusest lähtuvalt. Kas tõesti tahame teada igavese une retsepti või ärgata painavast unenäost, see on küsimus, mis tehnoloogilise progressi arendajatele tuleks esitada. Informatsiooniga opereeriv tehnoloogia, läbi reaalse tehnoloogia valdamise, võib olla sama saastav kui industriaalne tehnoloogia, mis konkreetselt atmosfääri mürgitab.

Informatsiooniga opereeriv tehnoloogia pole kohustatud meie mõtlemist mürgitama, kuid mürgitamine on võimalik pea märkamatult. Näiteks olen ajakirja “Digi” igakuine lugeja, kust nähtub selgesti kui kasulik ja põhjapanev on uus tehnoloogia. Teist sama huvitavat ajakirja pole kohalikul ajakirjandusmaastikul kõrvale panna. Kahjuks on aastakäike vaadates teemad hakanud korduma. Ebahuvitav kordumine on juba iseenesest mürgitamise algus mõtlemises, mida huvi ei toida. Loomad ega taimed ei huvitu tehnoloogiast. Konkreetselt mõtlemist saastav oleks tehnoloogia jäämine vanade mallide juurde, sh teenuse mõiste defineerimata jätmine või selle defineerimine tööna. Veelgi hukatuslikum aga oleks tehnoloogiate arendajate asumine samale rajale, kus käisid nende esivanemad, kes kujundasid ühiskonda traditsiooniliste põhimõtete hierahiale vastavalt, mille tipulilleks on alati peetud riiki, sotsialistliku ümberjagamise allikat. Vahet pole, kas seadusandlus käib tehnoloogia ees või käib tehnoloogia seadusandluse ees, kui jäädakse käidud rajale.

Teenuse osutamine erineb töö tegemisest, kuna teenuse osutajat ei registreerita MTA juures töötamise registris, vaid ettevõtjana äriregistris ja see on käimasoleva vaidluse võti. Riik kui mõiste ja selle olemus, nii nagu seda läbi ajaloo on mõistetud, kõrgeima staatuse näitajana hierarhilise konstruktsiooni tipus või psühholoogilise emotsioonina, ei pea olema üksnes represseeriv või silmakirjalik. Riigi positiivne silmakirjalikus ja represseeriv monopolism väheneks kindlasti, kui teenuse osutamine defineerida loodusliku nähtusena. Tähtis pole valitsejate ja alluvate vastuolu, mida riik pehmendab – nagu arvas Thomas Hobbes “Leviathanis”, või tööandjate ja töötajate vastuolu – nagu arvas Karl Marx “Kapitalis”. Meie ajastul, informatsiooniga opereeriva tehnoloogia ja tootluse ajastul, on olulisem teenuse osutamine ja andekus, mis on saadud looduselt tasuta. Loodus, selle mõistega on hõlmatud kõik, mida inimene pole valmistanud. Kõik, mis on inimese poolt valmistatud, see on tehnoloogia või tehnoloogilise taustaga. Iga inimene on milleski andekas, mistõttu võime ennast samamoodi loodustooteks lugeda, kuna talenti pole võimalik võla katteks maha müüa nagu tööjõudu. Riigi mõiste pööramine ökoriigiks võiks olla tehnoloogia arendajate eesmärk.

Tähelepanu ei tuleks pöörata mitte vabatahtlikule tööle või tasuta teenusejagamisele. Sellega on ümberpööratud baas ja pealisehitus, püramiid seisab tipu peal, alus on kõrgeim aste ja teenuse osutaja hinnatud. Teenuse osutajale peaks järelikult maksma tehnoloogiaettevõte, kes saab oma raha tarbija käest, kes on rakenduse endale mobiiltelefoni laadinud. Tarbijatest pole kunagi puudust. Riik kui tehnoloogiaettevõte tasub kirjanikule või kunstnikule tema osutatud teenuse eest. Painavast unenäost ärkamiseks on meetod, mida Lumivalgekesele mürgitatud õuna saatnud võõrasema ei teadnud, sest ta polnud kunagi lugenud ajakirja “Digi” ega olnud huvitunud filosoofiast. Me ei oska veel sõnastada meetodit, aga me teame eesmärki, millele jõudmine on võimalik üksnes siis, kui valitud meetod on tegelikkusele vastav. Lähtekoht saabki olla tegelikkus, mida me näeme ja tajume, mitte väljamõeldud oletused või normid, mida riik sanktsioneerib. Kogukonda ja ühiskonda piiritlevad reeglid, immateriaalne informatsioon, väljamõeldud õigusriik, sotsiaalsed normid – see kõik on kokkuvõttes mahutatav looduspärastesse raamidesse. Saastamata loodust, nendes raamides ja selles tegelikkuses, tuleb meil hakkama saada. Neist raamidest pole võimalik väljuda isegi siit maailmast lahkudes, sest selle kohta puuduvad empiirilised teadmised, on vaid erinevad teooriad. Kõige rumalam oleks sellepärast otsida lunastust traditsioonidest, mille vältimatuks koostisosaks on kuivanud iidolid, sotsiaalsed normid ja immateriaalne informatsioon, nagu pakub Janek Mäggi, mis sest, et esmapilgul tundub tema artikkel teravmeelne. Iidolid ei too meile loodusesäästlikkust lähemale, vaid ainult pikendavad igavest und.

Ikooni lahkumine VII – Leonard Cohen ja hineni

@ckrabat
Vahetult enne Ameerika Ühendriikide presidendivalimisi ja samal ajal, kui Maarjamaal peeti maailma ja inimkonna tuleviku suhtes tähtsusetuid murumänge gladiaatorite areenil, mille tulemusel üks peaminister asendub teisega ja uus koalitsioon otsustas peale neljapäevast arutelu esimese asjana laenu võtta, lahkus sellest maailmast peale 82 elatud aastat, Kanada laulja, muusik, helilooja, poeet ja kirjanik Leonard Norman Cohen. Cohen ei saanudki teada, et Donald J. Trump valiti Ameerika Ühendriikide 45. presidendiks. Paremal juhul võis ta seda eemalt jälgida, kuid see ei puutunud enam temasse. See oli Teiste asi. Nende, kes siinpoolsusesesse maha jäid. Tema viimaseks jäänud 14. album You Want It Darker ilmus alles mõned nädalad enne tema lahkumist. Veel nädal varem omistati Nobeli kirjanduspreemia tema sõbrale Bob Dylanile (Robert Zimmerman), mis oli esmakordne preemia ajaloos, kui see omistati isikule, kes on tuntust kogunud hoopis muusikuna. Paljude arvates oleks preemia pidanud minema Leonard Cohenile. Cohen ütles, et tema jaoks oli Nobeli preemia omistamine Dylanile nagu Mount Everestile oleks antud medal selle eest, et ta on maailma kõrgeim mägi. Cohen lubas elada igavesti ning teatas plaanidest veel mitu albumit välja anda. Mõni aeg varem oli ta intervjuus väljaandele The New Yorker teatanud valmisolekust surra. Ta tunnetas, et lahkumine on lähedale jõudnud ja lootis, et see ei saa olema liiga ebamugav.  Juulis oli ta kaotanud oma muusa ja kunagise tüdruksõbra norralanna Marianne Ihleni, kes jäi alla võitluses vähiga. Laulus So Long, Marianne (1967) räägib Cohen Marianne kohta, et „ta kandis mind nagu krutsifiksi, kui me läksime põlvitades läbi pimeduse“. Cohen ja Marianne kohtusid 1960 Kreekas Hydra saarel, kui Marianne elas veel Norra kirjaniku Axel Jenseniga ja elasid koos umbes kümmekond aastat.

Viimase albumi nimiloos You Want It Darker, millele laulis backi Shaar Hashomayimi sünagoogi kantor Gideon Zelermeyer, teatab Cohen:  Hineni, Hineni. I’m ready, my Lord. Heebrea keeles tähendab hineni – siin ma olen. Hineni ütles Abraham Jumalale, kui too palus tal poja ohvriks tuua. Cohen teatas oma valmisolekust liikuda edasi teisele tasandile ning jätta selle maailma valud ja vaevad uute katsumuste ees. Coheni pika loometee kulminatsioonis olid tema religioossed otsingud. Ta ordineeriti 1996 zen-budistlikuks mungaks ja elas viis aastat (1994-99) Mount Baldy budistlikus kloostris Los Angelese lähedal, käies okkalisi radu läbi mitmete tõdede ja uskumuste, oli huvitatud saientoloogiast ja kristlusest, kuid säilitas kõikide usuliste otsingute juures judaistliku traditsiooni. Oma viimse tahte kohaselt jõudis ta taas koju  ja sängitati neljapäeval vanemate, vanavanemate ja vaarvanemate kõrvale Shaar Hashomayimi kalmistul Montrealis traditsioonilise juudi riituse kohaselt. Selle aasta suvel lahkunud ortodoksse Hineni-liikumise rajaja Esther Jungreis on öelnud:  “To be a Jew is the greatest privilege. To be unaware of it is the greatest catastrophe — spiritual genocide.”  Cohen sündis 1934. aastal Montreali jõukas anglofiilses Westmounti eeslinnas ja tema vanemad olid ortodokssed judaistid. Hiljem siirdus ta Le Plateau Mont-Royal’i, piirkonda, mida kutsuti „väikeseks Portugaliks“. Cohen õppis Montreali McGilli  (BA 1955) ja New Yorgi Columbia ülikoolides. Peale Marianne oli Cohen suhtes veel Los Angelese kunstniku Suzanne Elrodiga, kellega tal oli kaks last, prantsuse fotograafi Dominique Issermaniga, näitleja Rebecca De Mornayga ja lõpuks oma mänedžeri Kelley Lynchiga, kes ta paljaks varastas ning lõpuks 2012.a. 18-ks kuuks vangi mõisteti. Kolm päeva peale tema surma, 10.novembril 2016,  teatas tema poeg ja mänedžer Adam Cohen Leonardi surmast: “He passed away peacefully at his home in Los Angeles with the knowledge that he had completed what he felt was one of his greatest records [You Want It Darker]. He was writing up until his last moments with his unique brand of humor.

Ületähtsustatud küsimus, kas Eesti peaminister on Taavi Rõivas või Jüri Ratas, ei vääri Coheni ajatute lugude taustal üldse märkimist, sest nemad ei tõuse mitte iialgi Leonard Coheni laulude saatel Parnassosele, vaid saavad tavapoliitikutena igaveseks karistatud ühes Dante põrgutest nagu needki, kes odavatele loosungitele järele hüüdes püüavad kohaliku tähtsusega tavapoliitikute tähendust tõsta või teistmoodi mõtlejatele järele tänitades ja sõnavabadust vaenates maailma ühetaoliseks muuta. Nemadki leiavad endale loodetavasti sooja kohakese põrgutule paistel, kui nad just siinpoolsusesse kinni jäädes viha ja pahameelt purskavaks kummituseks või poltergeistiks ei taandu. Vello Salo on öelnud: “Öeldakse, et inimene õpib niikaua kui elab. Ei – inimene elab nii kaua, kui ta õpib! See, kes enam ei õpi, kes kõike „teab“, on vaimselt surnud. Ja hakkab kolmandal päeval lehkama. Seda laibahaisu on terve maailm täis.” Cohen käis ajaga kaasas, kasutas notebooki ja nutitelefoni ja oli viimase päevani täiesti elus, isegi siis kui pidi töötama ratastoolis. Ühepäevaliblikate viha ja masenduse vastu pakkus Cohen meelerahu, jäädes selle juures tavaliseks Montreali Plateau linnaosa kutiks, kes käis vastasmaja baaris hommikuti espressot joomas ning mune ja peekonit söömas. Moralistide jaoks oli Cohen meelelahutaja, kes võib-olla ei kandnud Baltika ülikonda ja ei kuulanud autoraadiost Bachi ning Beethoveni muusikat ning öökapil ei oodanud teda Platoni Riik, kuid kas tänitavatel ühepäevaliblikatest poliitikutel, kes arvavad, et nemad on alati patust puhtad ja võivad maailma mustaks ja valgeks jagada, on õigus nende pihta, kes eelistavad teistsugust, sallivamat ja rahulikumalt kulgevat maailma, kive heita? Kas nemad on patust puhtad? Kas nemad saavad rahuliku südamega öelda – hineni?

USA presidendivalimised 2016 – suur valimisteöö

@ckrabat
Täna toimub Ameerika Ühendriikides suur valimispäev, kui valitakse president järgmiseks neljaks aastaks, Kongressi Esindajatekoda ja kolmandik Senatist. Samaaegselt toimuvad mitmed kohalike omavalitsuste valimised ja rahvahääletused, kõik samal päeval. Persona in fieri teeb seekordsetest valimistest otseülekande, püsige eetris. Seaduse järgi peab valimispäev olema teisipäev novembri esimest esmaspäeva, seega ajavahemikus 2.-8. november. Kuigi USA järgmise presidendi nimi saab suure tõenäosusega selgeks täna või meie aja järgi homme varahommikul, toimub ametlik valimisprotseduur alles 19. detsembril, kui hääletavad valijamehed, kokku on 538 valijameest – kongressi mõlema koja liikmete arv + kolm delegaati pealinnast Washingtonist, District of Columbia (DC). Kahe valimispäeva vahele peab jääma vähemalt 34 päeva. President ja asepresident vannutatakse ametisse järgmise aasta 20. jaanuaril. Suuremas osas osariikides on valimistepäev tavaline tööpäev. Osariigid ja territooriumid, kus valimistepäev on kuulutatud puhkepäevaks on: Delaware, Hawaii, Kentucky, Montana, New Jersey, New York, Ohio, West Virginia ja Puerto Rico. Samas on valijatel võimalus osaleda eelvalimistel, kus tänavu anti üle 50 miljoni hääle. Eelvalimised on seadustatud 37 osariigis ja DC-s ja need toimuvad sõltuvalt osariigist 4-45 päeva jooksul enne valimispäeva. 47-s osariigis on lubatud eemalolija hääletus väljaspool valimisjaoskonda, enamasti kirja teel, kuid mõnes kohas ka vahetult – 27-s osariigis on see vaba ja 20-s nõutakse vabanduse olemasolu. Kuues osariigis (Florida, Louisiana, Maryland, Minnesota, Utah ja mõnedes Arizona ringkondades) saab hääletada elektrooniliselt, Detroitis ka mobiiltelefoniga (muidugi vastava äppi olemasolul). Kolmes osariigis (Oregon, Washington, Colorado) viiaksegi valimisprotseduur läbi kirja teel.

Kandidaatidest on tänu meediakampaaniale orbiidis olnud vaid kaks võimalikku valikut ja suur osa valijaid ja muidu huvilisi ilmselt ei teagi, et on ka muid valikuid. Enamus küsitlusi annab napi eelise Demokraatliku partei kandidaadile Hillary Diane Rodham Clinton’ile (69), kellest saaks võidu korral Ameerika Ühendriikide ajaloo esimene naispresident, kuid vabariiklaste kandidaat Donald John Trump (70) on vastu ootusi püsinud konkurentsivõimelisena ja võib vabalt üllatada finišisirgel. Ameerika Ühendriikide valimissüsteemi kohaselt ei võida mitte see kandidaat, kes saab kõige rohkem hääli, vaid see, kes saab valimiskogus rohkem hääli ehk teisiti võetuna see kandidaat, kelle taha koguneb rohkem osariike. Võitja peab koguma 270 valijamehe toetuse valimiskogus. Aastal 2000 sai Al Gore rohkem hääli kui George W. Bush, kuid jäi alla valijameeste hääletusel. Mis saab siis, kui ükski kandidaat ei kogu nõutavad 270 häält 19. detsembril või hääletus jääb viiki 269:269? Sel juhul valin uue presidendi Kongress. Vastavalt USA Põhiseaduse 12. täiendusele valib Esindajatekoda presidendi, mille juures igal osariigil on üks hääl ning Senat asepresidendi, mille juures igal senaatoril on üks hääl. Ajaloos on niiviisi valitud president John Quincy Adams 1824 ja asepresident Richard Mentor Johnson 1836. Esindajatekoda valis ka Thomas Jeffersoni 1800, kuid see oli veel enne 12. täienduse vastuvõtmist ja põhjustaski süsteemi reformimise. Sel juhul valib riigipea ja asepresidendi Kongressi uus koosseis jaanuaris 2017. Teoreetiliselt on muidugi võimalik, et mõni valijamees muudab meelt, kuigi seda ei peeta heaks tooniks ning 24-s osariigis võib ta selle eest isegi karistatud saada.

Mõlemad presidendikandidaadid kuuluvad USA ajaloo eakamate hulka. Trumpist saaks ajaloo kõige vanem esmakordselt ametisse vannutatav president ja Clintonil jääks mõned kuud Ronald Reaganist puudu. Asepresidendikandidaatidena astuvad üles samuti üsna samaealised poliitikud Virginia osariigi demokraatide senaator Timothy Michael Kaine (58) ja Indiana osariigi vabariiklasest kuberner Michael Richard Pence (57). Viimane on konservatiivsete ja religioossete ringkondade esindaja, kellel on suur mõju Vabariikliku partei viimaste aastakümnete traditsioonilisele valijale ning ta on mõnedes küsimustes olnud Trumpist erinevatel seisukohtadel, näiteks on ta toetanud karmi käe poliitika rakendamist Venemaa vastu kuni sõjaliste meetmeteni välja, samal ajal kui pole saladus, et karmi ja autoritaarse hoiakuga (tough guy) Trumpile Venemaa samasugust tüpaaži esindav president Putin meeldib ning nii mitmedki vaatlejad on ennustanud suhete soojenemist kahe riigi vahel. Paljud vabariiklaste liidrid on Trumpi väljaütlemisi kritiseerinud, kuid on iseloomulik, et suur osa neist, kaasa arvatud vabariiklaste liidrid Kongressis Mitch McConnell ja Paul Ryan on teda presidendikandidaadina jätkuvalt toetanud. Asepresidendikandidaatidest ongi „suure duelli“ varjus seni vähem juttu tehtud. Pence’i on nimetatuid viimasse 40 aasta kõige konservatiivsemaks asepresidendikandidaadiks ja ta ise on nimetanud oma suureks eeskujuks George Bushi sõjakat asepresidenti Dick Cheney’d. Demokraatide asepresidendikandidaati Tim Kaine’i on peetud mõõdukaks tsentristlikuks „peavoolu demokraadiks“. Katoliiklasena on ta võtnud omaks mõned konservatiivsed seisukohad, ta on pro-life, kuid ta ise on nimetanud end vana kooli liberaaliks. Tema mitmed vaated on sarnased praegusele katoliiklasest asepresidendile Joe Bidenile.

Kahele suurparteile orienteeritud valimissüsteem on teinud raskeks alternatiivsete kandidaatide esiletõusu, kuigi mõlema erakonna seekordsed valikud on kontroversiaalsed ja ebapopulaarsed. Poliitilistest ringkondadest väljaspool seisva ettevõtja ja meediapersooni Trumpi esiletõusu soodustas üldine anti-establishment move Ameerika Ühendriikides, mille najal avaldas eelvalimistel Clintonile tugevat vastupanu Vermonti vasakpoolsete vaadetega senaator Bernie Sanders. Kommunikatsioonirevolutsioon viimastel aastakümnetel ja valimiste kujunemine meelelahutusürituseks on süvendanud sisuliste küsimuste tagaplaanile jätmist ning keskendumist kandidaatide isikuomadustele, orbiidile tõusid Donald Trumpi värvikad väljaütlemised naiste ja vähemuiste aadressil, mis tema põhivalijaskonnale ehk madala haridustasemega valgele valijale, kes on viimastel aastatel sattunud majanduslikesse raskustesse, tugevat mõju avaldasid. Kogenud meediapersoonina, kes omas isiklikku suure vaadatavusega teleshow’d The Apprentice, Trump teab, kuidas metsikult vohava liigi stultus vulgaris südameid võita. Tema kõrval mõjub Hillary Clinton igava päevapoliitikuna. Juba aastakümneid poliitilise areeni keskpunktis viibinuna avanesid temagi ees mitmes skandaalid, esmajoones e-kirjade skandaal, kus teda süüdistati privaatse e-kirja kasutamisel riigiasjade ajamiseks, aga ka tema abikaasa armuafäärid. Mingil ajahetkel tõstatusid avalikkuse ees tema terviseprobleemid, mida peeti suuremaks ohuks kui Trumpi väidetav ebakompetentsus ja „bad temper“. Suur osa Ameerika valijaid ootab muutust ükskõik millises suunas ja on sellepärast valmis hääletama Donald Trumpi poolt, kes mõjub teistest kandidaatidest erinevalt. Skandaalide üleskütmine meedia poolt vaid suurendab Trumpi populaarsust tavalise meediatarbija nn „lihtsa inimese“ seas, keda maailmavaateliselt mõjutavad sarjad nagu „Tantsud tähtedega“ või „Näosaade“ ja kelle vaba aeg möödub suures osas ostukeskustes.

Ma pole saladust teinud, et nendel valimistel toetan ma Libertaarse partei kandidaati endist New Mexico vabariiklaste kuberneri Gary Earl Johnsonit (63), kelle vaated on minu omadele kõige lähedasemad ja hoolimata sellest, et tema võiduvõimalused on tänu kehtivale süsteemile pea olematud. Kui varem on libertaaride toetusprotsent jäänud 1% piiridesse, siis seekord on neil olnud lootust enamaks. Esiteks on koosneb nende kandidatuur juba nimekatest poliitikutest, varem vabariiklaste liberaalsesse tiiba kuulunud presidendikandidaat Johnson ja asepresidendikandidaadina endine Massachusettsi vabariiklaste kuberner William Floyd Weld (71). Mõlemad on teiseks ametiajaks tagasi valitud vabariiklikkud kubernerid valdavalt demokraatide poolt hääletatavates osariikides, mis on juba omaette näitaja. Küsitluste järgi võib Johnson sarnaselt Bernie Sandersile loota just ameeriklaste noorema põlvkonna (nn millennials, sündinud peale 1980 ) toetusele. Trumpi toetaja selgroo moodustab seevastu põlvkond, kes konservatiivse vasturevolutsiooni  ja kes meilgi ekretiine toidab, 60-70te külma sõja hirmukultuuris üles kasvanud põlvkond, see on üdini ärahirmutatud ja kardab muutusi nagu vanapagan välku. Huvitava nüansina on interventsionismivastasel Gary Johnsonil küsitluste järgi tavapärasest suurem toetus ka USA sõjaväelaste seas. Johnsoni toetusprotsendid lähenesid vahepeal 15-le, millega ta oleks taganud osaluse presidendikandidaatide teledebattidel ja aidanud teda laiemale auditooriumile tutvustada, kuid siis langes ta meediakampaania rünnakute alla, millega tema mõningaid ebaõnnestunud väljaütlemisi meedias mõõdutundetult võimendati. Selle meediakampaania taga olid just Hillary Clintonit toetavad väljaanded, kellega ta konkureerib inimeste häälte pärast. Seejärel on tema toetusprotsendid olnud langustrendis, kuid siiski on võimalus tal koguda 5% häältest, mis on oluline tähis. Kui Johnson kogub 5% häältest, omandavad libertaarid „major party“ staatuse, millega nad saavutavad privileege järgmisteks valimisteks, kaasa arvatud finantstoetus. Vahepeal spekuleeriti, et mõned vabariikliku establishmenti kuuluvad poliitikud nagu Mitt Romney või Jeb Bush võivad Trumpi vastu toetada Johnsonit, kuid vähemalt avalikult pole keegi neist oma toetust deklareerinud. Roheliste kandidaat Jill Ellen Stein (66) võis loota Bernie Sandersi toetajatele, kuid Sanders kutsus üles toetama Clintonit. Isegi vaatamata Hollywoodi kuulsuste Susan Sarandoni ja Viggo Mortenseni toetustele, on Steini jõudmine 5% künnise lähedalegi raskesti prognoositav. Endine vabariiklaste funktsionäär mormooni usku David Evan McMullin (40) võib aga teha tugeva tulemuse Utah’ osariigis ning omab selles osariigis reaalset šanssi, mis omakorda võib Trumpilt valijamehi ära viia.

Millal on oodata esimesi tulemusi? Reaalajas toimuvad valimised muidugi päeval, kuid ajavahe tõttu on esimesed tulemused parimal juhul teada homme hommikuks. Valimised toimuvad kuues ajatsoonis ning jaoskonnad suletakse üldiselt kell 19.00-20.00 (alates 2.00-3.00 meie aja järgi). Traditsiooniliselt avaldab esimesena tulemused väike New Hampshire’i osariigi asula Dixville Notch Kanada piiri vahetus läheduses, kus on kesköise valimise traditsioon. Need tulemused selgusid juba mõned tunnid tagasi ja olid järgmised: Hillary Clinton – 4; Donald Trump – 2; Gary Johnson – 1; Mitt Romney (write-in) – 1. Write-in tähendab, et USA süsteemis võib valija juhul, kui ükski kandidaatidest talle ei meeldi, ise sobiva kandidaadi hääletussedelile kirjutada. Valimised on toimunud veel kahes New Hampshire’i asumis: Hart’s Location’is võitis Clinton (17) Trumpi (14) ja Johnsoni (3) ees, 2 write-in häält Bernie Sandersile ja üks John Kasich’ile ning Millsfieldis Trump (16) Clintoni (4) ees, seega praegu juhib Trump kolme asumi kokkuvõttes Clintoni ees 32:25 + Gary Johnson 4 häält. Persona in fieri hakkab edastama jooksvat informatsiooni ja kommentaare valimiste käigu üle.

Pildiotsingu united states election 2016 parody tulemus

Online maailma piirid ja ökoriigi võimalik tähendus: rohetav-punastav Eesti

@huviline
Traditsioonid, ideoloogia ja organisatsioonid
Maa kliima muutub: Eestis, läänemaailmas, idatsivilisatsioonides ja globaalselt kõikides lokatsioonides. Kuigi ilm teiseneb, tegeletakse ikka traditsioonilise looduskaitsega. Tublid looduskaitsjad, sh Eesti Roheline Liikumine, on positsioneerunud väga kitsalt looduskaitsjatena ega kõneta suuremat ringi. Vaja pole mitte ainult loodust või inimõigusi kaitsta, vaid muuta traditsiooni, seda kuidas inimesed saavad aru maailma asjadest, sh poliitikast, loodusest ja iseendast. Traditsiooni muutmisega saadi hakkama umbes kaks tuhat viis sada aastat tagasi Joonias, Mileetoses, Eleas ja Ateenas, kui rajati kreeka filosoofia, mille uurimisobjektiks kujunes teadmistest arusaamise selgitamine. Selle aja jooksul on tekkinud teadus ja saanud selgeks, et tarkusest arusaamine ei vii meid edasi, ükskõik kui palju armastust sellesse panna. Filosoofiast on jäänud meile ideed ja ideaalid, millest pahatihti saavad iidolid. See on tegelikest asjaoludest teadvalt vale ettekujutuse loomine ehk enesepettus. Poliitilised kokkulepped on sõlmitavad ja lahti raiutavad vastavalt ideoloogilistele vajadustele. Kui iidolid on tugevad, siis kokkulepped kehtivad, nt NATO artikkel 5 või Pariisi kliimakokkulepe. Viimasest traditsioonimuutmisest saadik on Maa kliima püsinud üsna stabiilne ja ette ennustatav, kuid nüüd on näha märke ebastabiilsusest, mis tähendab, et on aeg keskenduda olulisele, poliitikale ja filosoofiale ilma enesepettuseta.

Iga piirkond kujundab elanikke kohalike maastike ja ümbruskonna kaudu. Inimeste peade kohal säravad erinevad tähed, sellepärast antakse sarnastele mõistetele sageli erinevaid tähendusi. Seda lihtsat propositsiooni ignoreeritakse esmalt maailma suurimas organisatsioonis Ühinenud Rahavaste Organisatsioonis, kuivõrd seal tegeletakse kõikide inimeste võrdsuse, inimõiguste, feminismi, kliimakokkulepete, riikide embargode, ja muude globaalsete ideoloogiatega, millest on saanud puised iidolid. Oma tegevusega eirab Ühinenud Rahvaste Organisatsioon individuaalset isikut, kellel on mõtlemisvõime, mis on mõjutatud kodukoha või kodutaeva eripärast ja kes soovib tajuda maailma nii nagu see paistab tema aknast. Ühinenud Rahvaste Organisatsioon ajab ühesugusust ja nivelleerivat poliitikat, signaliseerides seda väiksematele organisatsioonidele ja korporatsioonidele, sh riikidele ning need omakorda isikutele.

Mida rohkem liigutakse maailma avastades seal ringi, seda ilmsemaks muutuvad erinevate inimeste erinevad kombed ja kodud ning seda ilmsemaks saab enesepettus ühesugususest ja nivelleerivast võrdsusest. Riikide kogukonnal on oluline roll tänases maailmakorralduses. ÜRO on ideoloogiline keskus riikidele, sest enamik riike ongi organisatsiooniga liitunud. Riigid ja riigi kõrged ametnikud mõtlevad ühtemoodi, tasalülitades looduslikes raamides mitmekesisust. Kuid isegi ÜRO ei saa kliimapööret pidama ega suuda sundida isikuid taktisammu marssima. Riigid jätkavad traditsiooni, mõistes, et mida rohkem avastatakse maailma, seda rohkem vajatakse võrdset kohtlemist, et vabadusaadet kontrolli all hoida. See võimaldab elu paremini korraldada ja säästlikumalt hallata, allutades erinevad mõtted aparaadi ühesugususele. Taas räägitakse riigi ideoloogiast, riiklikust mitmekesisusest, mis on traditsiooniline riiklik lähenemine, mida meie mälu mäletab eelmisest millenniumist.

Korraldusliku poole pealt polegi riiki võimalik teisiti juhtida kui repressiivsete reeglite abil, mille rikkumine on karistatav ja sanktsioonid täidetavad. See tähendab, et seadusandlus koosneb alati sotsiaalsetest normidest ja on seega antropotsentristlik. Õigusteadus on maailma kõige paremini läbitöötatud teooria, mille seisukohtades pole põhjust kahelda. Tänapäeval on loodusõigus selgema arusaamise eesmärgil õigusteooriast väljalülitatud. Teiste sõnadega öeldes pole sotsiaalsete normide kogumiga võimalik reguleerida midagi muud kui ühiskonna korraldust. Õigus on kaasajal taasesitatav ja positiivne. Looduse omaväärtuse reguleerimine sotsiaalsete normidega, nt sätestamine põhiseaduses, on pigem traditsiooniline riiklik lähenemine. See on teooriat ilmaasjata lõhkuv. See on ka eksitav, sest kõrged ametnikud kui taasesitatava õiguse asjatundjad on tänapäeval omandanud oskuse normide tasalülitamiseks ja ühtlasi kultuuri nivelleerimiseks. See ei aita kaasa uue humanismi sünnile, mis võiks olla ökoriigi kontseptuaalseks aluseks. Loodusliku mitmekesisuse raame pole võimalik samastada taasesitatavate reeglite ja positiivse õigusega.

Poliitikas on üheks põhimõisteks ühiskond ja peab ütlema, et selle mõiste sisu on vaene, maht aga väga rikas. Ühiskonna mõiste all on võimalik mahutada kooslusi töökollektiividest perekonnani. Sageli aga võrdsustatakse ühiskond sõnaga rahvas. Ükskõik kuidas ühiskonna mõiste on kohalikus poliitikas positsioneeritud, ühiskond jääb ühtlasi antropotsentsistliku maailmavaate keskseks mõisteks, sest kõik ühiskonnad koosnevad inimestest. Inimkeskne ja antropotsentristlik on kõikide riikide poliitika, sest poliitika tegeleb ühiskondade toimimise korraldamisega. Poliitika eesmärgiks on inimeste rahulolu. Kõige vaenulikumad, totalitaarsemad, kuritegelikumad riigid või riigitaolised kooslused ajaloos ja tänapäeval on alati pidanud silmas hääletajate rahulolu, lubades elatustaseme tõusu või boonust, sh väljavalitud rahva oreool, tervena elatud eluaastate pikkus, maksutõusu pidurdamine jne.

Uus, vana ja saabuv
Uus humanism on uus vaid ühes tähenduses. Selle maailmavaate keskseks mõisteks on loodus, mitte inimene. Saabuva ökoriigi tähenduses peaksid poliitika ja ideoloogia, majandus ja kultuur, filosoofia ja meedia pidama keskkonda olulisemaks kui inimest. Kui keskkond meie ümber võimaldab elada, siis on võimalik ka kõiki loetletud tegevusalasid viljeleda. Igaüks võib ennast petta, aga loodust ei saa petta. President võib meile rääkida siirusest, kui tema lastetoas polnud kombeks jumalateema üle arutleda, aga ta ei saa väita, et looduse teema, seega ühtlasi ka religiooniteema, mille ajend on looduslik ja inimeseväline, riike või rahvusvahelist õigust ei mõjuta. Siirus on lugupeetav iseloomujoon, harva esinev, aga sünniga meile kaasaantud, mitte kellegi poolt korraldatud. Loodus on selles mõttes tervik, et jumala mõistesse mahuvad looja ja andekuse märgid kui vaimse tervise sümptomid. Vähemalt ühe versiooni kohaselt on jumal teisend sõnast jume, mille olemasolu palgel annab märku tervisest.

Selles mõttes võiks ökoriik ületada online maailma piire ja olla terve. Informatsioon ja teadmised ei tee meid õnnelikumaks kui rõõm rikkusest. Filosoofia tegelemine teadmistest arusaamisega on piiratud mõtlemisega, mida mõistame tegevusena. Poliitika tegelemine ühiskonnaga on piiratud riigiga. Seda mõistame korraldusena, millega soovitakse muuta maailma paremaks ja rahva elu rikkamaks. Meedia tegelemine teavitamisega on piiratud kirjutamisega, mida mõistame inimestega suhtlemisena. Tegelikult janunevad online maailma piirid loodusliku mitmekesisuse raamide järele. Siis ei peaks kultuuriloolane Marek Tamm ennast petma, nagu oleks võimalik ajalooliste tsitaatide toomisega analüüsida rahva iseloomu ja nimetada selle tänapäevast tendentsi tagurlikuks, mida alles tuleb hakata mõtestama. Siis oleks uusreaktsionääridel ja ajaloolastel laiem alus näha ajaloo mõtet tunnetustegevusena, mille objektideks on võrdsel määral nii loodus kui ühiskondlik elu, nii nagu seda on selgitanud Nikolai Konrad (Ajaloo mõttest, lk 249, Tallinn 1987).

Tähtis on kõik, mis mõjutab antud piirkonna elanike mõtlemist, sh taimestik, loomastik, kogu elusaine, mis elab nendel pinnavormidel. Meil on hea võimalus Google Earth alla laadida ja veenduda, et kusagil maailmas pole samasugust piirkonda, isegi mitte samal laiuskraadil. Kohalik lokatsioon annab pinna ühendavale transpordile, kaubandusele teiste piirkondadega, materjali tootjatele, ainet töötlejatele ja kasvatab kliente teenindajatele. Kohalikust lokatsioonist on tingitud arvukate keelte, murrete, isegi slängi tekkimine piirkonnas, kus kas paiksetena või nomaadidena elavad inimkooslused. Arvatakse, et maailmas on üle 6000 erineva keele, aga kui palju on erinevaid maastikke? Ladudes vundamendi ökoriigile, võiks humanismi looduskeskne käsitlus muuta traditsiooni nii nagu Kreekas umbes kaks tuhat viis sada aastat tagasi ja kui Eestist saaks esimene ökoriik maailmas, siis poleks meil kindlasti vaja punastada.

Joome Leida nugiseks – totalitarismi vari Eesti ajaloo kohal

@ckrabat
Käesoleva aasta 21. oktoobril avati Järvamaal Laupa põhikoolis kujur Mare Mikoffi poolt loodud Harald Nugiseksi kuldne ausammas. Eesti Vabariigi võimudele on tehtud palju etteheiteid, et nad jätsid nimetatud kodaniku, kes suri kõrges vanuses 2014. aasta alguses, ilma riikliku teenetemärgita. 2008. aastal kirjutab Ilmar Palli „Maalehes“: „Klõpsasin veel Vabariigi Presidendi Kantselei lehele, et tõdeda: mida pole, seda pole; keda pole, seda pole. Eesti tuntumaid vabadusvõitlejaid Harald Nugiseks pole Eesti Vabariigilt pälvinud ainsatki autasu!“ Kes oli Harald Nugiseks  ja milles seisnevad tema teened Eesti Vabariigi ees? Selgub, et tegemist on endise 20. Eesti Relva-SS Diviisi allohvitseriga, kellele Adolf Hitleri juhitav Suur-Saksamaa omistas Raudristi  Rüütliristi (Ritterkreuz des Eisernen Kreuzes) ja temasuguseid oli kokku üldse neli – peale Nugiseksi veel Alfons Rebane, Harald Riipalu ja Paul Maitla. See fakt, et suur juht Adolf Hitler ise teda tunnustamise väärseks arvas, peaks olema mõnede natsiromantikute meelest olema piisav  argument, et ka Eesti Vabariik peaks selliseid kodanikke meeles pidama. Mul ei ole midagi Harald Nugiseksi kui inimese vastu, kindlasti oli tegemist elu jooksul palju kannatanud isikuga, kes jäi õnnetult ajaloo hammasrataste vahele ja kindlasti ei peaks teda sellepärast hukka mõistma, kuid autasustamise ettekääne – Raudristi Rüütliristi omistamine hitlerliku Suur-Saksamaa poolt, tundub enam kui kummaline. Natsirežiimi või ükskõik millise teise totalitaristliku režiimi ülistamine minu väärtushinnangute skaalas paraku kohta ei leia. Tagantjärele tuleb tunnustada Eesti Vabariigi võimuinstitutsioonide reaalsusetaju, et nad ei andnud järele Eesti meedias ja mõnedes poliitilistes ringkondades kohati õhutatavale natsiromantikale, mida kahjuks ei kohta vähem kui samamoodi taunitavat neukkunostalgiat.

Kui mitmele Vabadussõja veteranile  oleks meedias nii visalt nõutud riiklikku tunnustust? Meie taasiseseisvusperioodi alguses oli  selliseid veel elus. Ei meenu  eriti ühtegi sarnast juhtumit. Mina ei sea kahtluse alla Harald Nugiseksi lahingulisi teeneid, mis leidsid väärilise hinnangu selle riigi poolt, kelle lipu all ta sõdis, kuid ma kahtlen, kas Eesti Vabariik peaks hakkama üle kuldama  teiste riikide poolt omistatud autasusid. Ma  saaksin veel aru, kui Harald Nugiseks oleks väärinud esiletõstmist mingite teiste erakordsete saavutuste poolest, näiteks oleks ta edendanud  kultuuri- või spordielu, kuid temasuguseid ajaloo keerdkäikudesse kinni jooksnud kaasmaalasi, kes sõdisid teiste poiste suurtes sõdades erinevatel rinnetel, leidub sadu ja tuhandeid, ilma et kellelgi tuleks üldse pähegi neile selle eest tunnustust avaldada. Kuidas oleks siis näiteks kunagise meisterlüpsja Leida Peipsiga, kellele anti Nõukogude Liidu poolt sotsialistliku töö kangelase aunimetus ja autasustati mitmete ordenitega, mille väärtus ei olnud omas ajas sugugi mitte väiksem kui Nugiseksi Raudristi Rüütlirist? Võib-olla sooviksid paljud kõrge autasu postuumset omistamist Alfred Rosenbergile, ikkagi Tallinna poiss? Ma pole veel kuulnud, et keegi oleks nõudnud nende meelespidamist, kes Saksamaa okupatsiooni ajal varjasid eluga riskides juute.  Paljud meist üldse teavad, et Iisraeli holokaustimuuseum Yad Vashem   annetas Uku Masingule ja tema abikaasale Eha Masingule aunimetuse “Õiglane maailma rahvaste seas”, sest nad varjasid Saksa okupatsiooni ajal hilisemat tuntud folkloristikaprofessorit Isidor Levinit? Kas sellist käitumist saab pidada vähem kangelaslikuks kui Harald Nugiseksi käitumist Vaasa-Siivertsi-Vepsküla sillapea hoidmisel?

Väga sageli loodetakse meil ajaloo kordumise peale ja üritatakse möödunud sõdu uuesti sõdida, eriti veel nüüd, kui igaüks saab kaasaegsete kommunikatsioonivahendite toel endale isikliku maailma valmis ehitada ja  sinna  elama kolida. Selle nimel üritatakse mineviku varje taas elustada ning musti ajaloolehekülgi valgeteks kirjutada. Ma tuletan meelde, et Eesti Vabariik jäi Teises maailmasõjas neutraalseks, mitte ei olnud hitlerliku Saksamaa liitlane nagu meediakanalid kirgi üles küttes ja  ajalugu võltsides meid teinekord veenda üritavad. Hitleri ülistajatele tuletan meelde, et nende iidol müüs augustis 1939 salatehinguga, nn Molotov-Ribbentrop paktiga, Eesti Vabariigi iseseisvuse Nõukogude Liidule, mistõttu Eestil puudub igasugune põhjus tänutundeks füürerliku minevikuiidoli suhtes. Inimsusevastaste Kuritegude Uurimise Eesti Rahvusvahelise Komisjoni andmetel tapeti Saksa okupatsioonivõimude pooltEestis  või suri vangistuses ligi 20 000 eraisikut, nende seas 8000 – 9000 Eesti Vabariigi kodanikku, lisaks veel ligi 15 000 sõjavangi. Probleem on ka selles, et natsirežiimi rehabiliteerimine vastab täiel määral kuvandile, mida meie idanaaber on püüdlikult üles ehitanud Eesti taasiseseisvumisest saadik. Siis pole midagi imestada, et sarnased meeleolud ja nõukogude okupatsiooniarmee ülistamine leiavad aset Eesti venekeelse kogukonna üritustel. Eesti taasiseseisvumise algusaastatel tõi kuningriiklane Kalle Kulbok kord Riigikokku nugise topise, sellega ärritades tolleaegset parlamendi esimeest Ülo Nugist. Tänases Eesti Vabariigis tuleks siiski vältida nugiste topiseid ja mineviku muumiate elluäratamist, olgu need siis natsiromantika või neukkunostalgia sündroomid, sest kui nad on kord juba vaimudena välja kutsutud, siis sageli ei taha nad enam ära minna. Kindlasti on katsed ajaloo musti lehekülgi valgeks kirjutada osa tänase päeva informatsioonisõjast, mis vastab meie riiki võib-olla mitte väga positiivselt suhtuvate riikide poliitilistele eesmärkidele, kus tuleks väga hoolikalt järele mõelda ja säilitada kainet mõistust, enne kui hakata Leidat nugiseks jooma.

Pildiotsingu nugise topis tulemus

Nugis aadressilt http://blog.maaleht.ee/leilimetsalood/wp-content/uploads/2015/02/IMG_5670.jpg

november 2016
E T K N R L P
 123456
78910111213
14151617181920
21222324252627
282930  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.