Inimese moodustamine

@huviline
Inimese küsimusele on otsitud vastust põlvkondade viisi. Ükskõik, millised on olnud vastused, on inimeste arvukus kasvanud. Aegu on olnud rikkamaid (antiikaeg) ja vaesemaid (keskaeg), kapitaliseeritumaid ja vähem kapitaliseerituid, demokraatlike ja vähem demokraatlikke. Juba antiikajal tegid kirurgid keerulisi operatsioone, omades ülevaadet organitest ja vedelikest. Mary Shelley rääkis vestluskaaslastele oma versiooni inimese tehnilise moodustamise kohta. Alan Turing lisas sellele oma matemaatilised teadmised informatsioonist ja infovahetusest. Küsimusele inimese olemuse kohta, millest rääkisid esimesed filosoofid, pole seni antud vastuseid peetud siiski piisavalt pädevateks, kuigi teadmised inimese ja füüsika kohta on pidevalt arenenud.

Teadlaste avastuste jälgedes lõhnu nuusutavate põlvkondade seas on alati ahnelt tegutsenud kunstnikud, kelle huvid kanaliseeruvad meelelahutus- ja kunstiteostes. Teistest ahnemad on olnud 20.sajandil ja tänapäevalgi olnud liikuvate piltide meistrid, kes saadud lõhnad filmilindile korgivad, aimamata, et mida rohkem inimese olemust liikuvate piltide abil lahata, seda kaugemale tõest jõutakse. Filmid alates Mary Shelley Frankensteinist kuni pardakompuuter HAL-ini „Kosmoseodüsseia 2001“-st saavad pidavalt jätku, 21.sajandil filmide „Robocop“ ja „Ex machina“ näol.

Joel Padilha filmis „RoboCop“ antakse inimese olemuse kohta üks võimalik vastus. Inimese olemuseks on võimalus manipuleerida, seda nii heas kui halvas mõttes. Filmi idee on selles, et kui eemaldada inimese keha küljest kõik, mis võimalik, siis vastus inimese olemuse kohta peitub selles, mida pole võimalik eemaldada. Plahvatuse tagajärjel invaliidistunud uurija Detroidis, kelle kehast säilivad tervena vaid pea, kopsud ja süda, saab uue võimaluse. Abikaasa nõusolekul konstrueeritakse talle robotkeha. Kummaliselt kombel on robotpolitseinikule jäetud lisaks siseorganitele ka üks käsi, mille tähendus selgub alles lõpustseenis. Inimene on olend, kelle defineerimiseks on vaja mõistust ja meeleorganeid. Neist kõige keerulisem on puutetunne, mida mõistus juhib käe kaudu, sest see on kanal, kuhu kanaliseerub vabadus. Selles kanalis voolab võim ja võimetus, see kuulub üksnes inimesele, luua midagi uut või hävitada loodu.

Alex Garlandi film „Ex machina“ pakub inimese küsimuse lahendusena üksnes intellekti olemasolu. Ring on tõmmatud koomale. Kõrvale on jäetud intellekti ja hingamise seosed, hapnikuringlus ja vereringe, tuues uue elemendina sisse seksuaalsuse. Robottüdruk Ava on konstrueeritud nii, et kui mees peaks tahtma, siis temaga on võimalik sugulises vahekorras olla. Ava soovideni pole jõutud, kuigi on teada, vastassoo soovita pole seksil õiget minekut. Seksuaalsuse teema puudus „Robocop“ viimases filmis ja on selles mõttes samm edasi. Peab aga ütlema, et seks Avaga oligi mõeldud puhta singulaarsusena, kasutu naudinguna, Kant ütleks selle kohta „asi iseeneses“. Inimese olemuse üheks elemendiks on kindlasti seksuaalsus, millel on eesmärk. Kuna inimkonna arvukus on vaatamata tegevustele, mille tulemuseks on piirangud järglaste saamisel või selle puudumine – sõdadele, inimsusevastastele kuritegudele ja samasoolistele kooseludele, kasvanud vähemat 7.miljardini, siis peab seksuaalsuse eesmärgil olema koht inimese olemuses.

Inimese moodustamise põhilised küsimused tänapäeval:
1. Miks ja kuidas moodustuvad polümeerid (RNA), mis on võimelised isereplitseeruma;
2. Miks ja kuidas suunab RNA valgusünteesi (geneetiline kood);
3. Miks ja kuidas moodustuvad molekulid (lipiidid), mis moodustavad membraani,  eraldades muust keskkonnast isereplitseeruva valkude ja RNA segu.
Need peaksid andma vastuse inimese kohta, kes elusainena pärineb lõpuks 3.5 – 4 miljardit aastat tagasi nn ürgpuljongi abiogeensetest protsessidest. Väidetavalt on inimene moodustunud 24.–27.rasedusnädala lõpuks, kui närvirakud alustavad signaliseerimist rakkudevaheliselt ja väliskeskkonnaga sellisel moel, mis võimaldab ajul funktsioneerida. Selleks ajaks on loode võtnud inimese kuju, mis on selge märk inimese moodustumisest, sest inimesel peavad olema pea, käed ja jalad, teadaolevalt läbib ota ma arengus ka lõpuste etapi . Inimesel ei saa olla ükskõik milline kuju, selle määravad närvirakkude pikkused.

Närvirakkude ehk neuronite põhiülesanne on väidetavalt võtta vastu ning saata edasi elektrilisi signaale. Inimesel võib neuroni pikkus ületada ühe meetri. Neuron koosneb raku kehast, kus asub ka tuum ning paljudest jätketest. Tavaliselt on neuronil üks pikk akson, mis juhib signaale eemale raku kehast erinevate märklaudade suunas ning mitmeid lühemaid harunevaid dendriite, mis võtavad vastu signaale teiste närvirakkude aksonitelt. Signaale võib vastu võtta ka neuroni keha. Akson võib ka haruneda ja anda signaali edasi mitmetele sihtrakkudele. Inimesel ei saa olla ükskõik milline keha, sest iga organ täidab mingit initsiatiiviks või mõtlemiseks vajalikku funktsiooni.

Kui kuju on inimese esimene tunnus, keha inimese teine tunnus, siis mõtlemisega ehk neuronite signaliseerimine elektriliste signaalide teel on moodustunud inimese kolmas tunnus. Seni kuni elektrilised signaalid levivad, inimene lihtsalt mõtleb, aga kui mõte pannakse paberile, siis moodustub levimisest paigalseis ja mobiilsusest saab teadmine. Teadused opereerivad teadmistega, kirjasõnaga, mis on tehniliselt liikumatu, mida iga järgnev põlvkond saab avastada, neile uusi ridu lisades. Õigusteadlased nimetavad surnud kirjasõna positiivseks materiaalseks seaduseks (põhiseaduseks) ja muutuvusega opereerivaid seadusi menetluseks, kuigi ka menetlus on tehniliselt võttes materiaalne, paberil või elektrooniliselt taasesitatav. Alfabeedi või numbrite lugeja vahel mingeid elektrilisi signaale ei vahetata, nägemine on valguslaine, kuigi annab ainet mõtlemisele.

Inimese moodustamiseks piisab seega kolmest elemendist – tal peab olema kuju, keha ja elektrisignaalide vahetamise võimalus (mõtlemine) keha sees. Väliskeskkond annab mõtlemisele ainet, olles neljas oluline element. Siiski ei piisa nendest tunnustest inimese olemuse selgitamiseks, need on pelgalt elemendid, aga inimese olemus on väidetavalt tervik, mida pole võimalik lahutada. Igas inimeses sisaldub võimalus üheks või mitmeks kummaliseks maailmaks. See maailm ei koosne pelgalt teadmistest, elamustest või kogemustest. Inimese olemus on personaalne, peas paikneva maailma tõttu kõikehõlmav ja terviku initsiatiivist määratud. Initsiatiiv on tõenäoliselt võti inimese olemuse juurde, sest väidetavalt on huntide keskel kasvanud inimene belletristika ja isiklik persoon saab eksisteerida vaid ühiskonnas.

Tavaline on sotsiaalseid protsesse nimetada J.-J.Rousseau järgi ühiskondlikuks kokkuleppeks. Tsütoloogias tähendab ühiskondlik kokkulepe ürgpuljongit, mille abiogeensetest protsessidest inimene pärineb. Kui teadlased midagi ei tea või mõni fakt läheb teaduse printsiipidega vastuollu, siis räägitakse ühiskondlikust kokkuleppest. Meie ühiskond on üldse veider, kuna inimese tapmine enne sündi on lubatud (abort), naistekaitses isegi soovitatav, aga mõrvari tapmine on keelatud. Siiski on Eesti seaduse kohaselt keelatud loote abort pärast kaheteistkümnendat rasedusnädalat, kui lootel puuduvad veel inimese tunnuseid. Võib-olla sisaldub selles sättes ka vastus inimese olemuse kohta, viimane refuugium, kuhu on peitunud ärahirmutatud eestlane, kes usub, et inimene on moodustatud ühiskondlikus kokkuleppes. Tuleb aga meeles pidada, et koeratüdruk Lotte on ühiskondlikust kokkuleppest autorite tahtel või tahtmatult välja jäänud või siis pole Riigikogu seda küsimust kunagi arutlusele võtnudki.

Inimese moodustamine. Foto: https://cdn3.vox-cdn.com/thumbor/Zd4DC5sky6D9X7TNr0HxiJlThi8=/cdn0.vox-cdn.com/uploads/chorus_asset/file/3679926/EXM_D018_02918-2-2_rgb_2040.0.jpg