Venemaa ja uus maailmakord

@ckrabat
Kui külma sõja aegne bipolaarne rahvusvaheline süsteem kokku kukkus, tekkis võimalus täiesti uutel alustel toimiva süsteemi ülesehitamiseks. Liberaalse rahvusvahelise süsteemi aluspõhimõtted pärinevad saksa filosoofi Immanuel Kanti 1795.a. valminud esseest “Igavene rahu” (“Zum ewigen Frieden”), mis lähtub ühiste väärtuste, riikidevahelise koostöö ja vabariikide konföderatsiooni ideedest. Kantiaanlik süsteem väärtustab rahu ning peab oluliseks sarnaseid väärtushinnanguid omavate rahvusvaheliste organisatsioonide ülimuslikkust riiklike huvide üle. Liberaalse süsteemi ülesehitamist alustati möödunud sajandil. 19.sajandi maailm oli omavahel suhteliste kasude nimel nägelevate rahvusriikide maailm, mis tootis sõdasid ning ebastabiilsust ja millest uus süsteem üritas väljuda. Esimese maailmasõja järel üritati üles ehitada Rahvasteliidule tuginevat Versailles’ süsteemi, kuid esimene liberaalne süsteem lagunes riikidevahelistes vastuoludes, kui uuele süsteemile esitasid üksteise järel väljakutse Jaapan, Saksamaa, Itaalia ja Nõukogude Liit. Versailles’ süsteemi põhimõtted töötati paljuski välja USA presidendi Thomas Woodrow Wilsoni “14 punktis“, kuid Ameerika Ühendriigid jäid Rahvasteliidust eemale, sest 1920.a. presidendivalimistel võitnud vabariiklased ajasid isolatsionistlikku joont.

Teise maailmasõja järel Kanti traditsioon pealtnäha jätkus, sest uus rahvusvaheline süsteem toetus Rahvasteliidu põhimõtteid järgivale Ühinenud Rahvaste Organisatsioonile, kuid juhtpositsiooni said seal sõja võitnud riigid – Ameerika Ühendriigid, Suurbritannia, Nõukogude Liit, Prantsusmaa ja Hiina, kes said Julgeolekunõukogu alaliste liikmetena suured volitused maailma julgeoleku korraldamisel. Julgeolekunõukogu süsteem meenutas aga 19.sajandi Euroopa kontserti, sest viiele sõja võitnud suurriigile oli antud suur võimutäius ja nad said panna veto kõigile Julgeolekunõukogu otsustele. Kantiaanliku struktuuri varjus tekkis ideoloogiliselt vastandunud bipolaarne süsteem, mis koosnes kahest poolusest: lääneriikide liberaalsed demokraatiad, mille etteotsa kerkisid Ameerika Ühendriigid versus kommunistlik maailmasüsteem Nõukogude Liidu juhtimisel. Omaette toimija oli veel Hiina, kes ülendati võitjariigi staatusesse toetuse eest Jaapani alistamisel Teises maailmasõjas. 1949.a. lõppes Hiina kodusõda kommunistide võiduga, kes kuulutasid välja Hiina Rahvavabariigi. Senised Hiina valitsejad aga kindlustasid end Taivani saarel, kus kuulutati välja Hiina Vabariik, mis esindas 1971. a.-ni Hiinat ka ÜRO Julgeolekunõukogus. 1971.a. anti Hiina esindusõigused üle Hiina Rahvavabariigile, kuid vahepeal oli N.Liidu juhitav süsteemi osa hiinlastega tülli läinud, mis muutis jõujooni maailma julgeoleku korraldamisel veelgi.

Rahvusvaheline süsteem sai probleeme lahendada vaid mõlema poole konsensusel, kuid selliseid olukordi ei tekkinud polariseerunud süsteemis just palju ja seetõttu osutus ÜRO Julgeolekunõukogu struktuurina süsteemi haldamisel suhteliselt abituks. Kui N.Liit 1991.a. kokku kukkus, siis läks tema koht ÜRO Julgeolekunõukogus Venemaale ning konsensuslikud otsused viie juhtriigi vahel muutusid võimalikuks. Venemaa paremaks lõimimiseks uue süsteemiga kutsuti ta lääneriikide juhtivate majandusjõudude klubisse G-7 kaheksandaks osaliseks ja sündis G-8. Hiina jäi rahvusvahelise süsteemi haldamisel pigem vaatleja rolli, kes aktiivselt teiste tegevusse ei sekkunud ning keskendus riigi majandusliku konkurentsivõime parendamisele liberaalse vabaturumajanduse tingimustes. Mida aeg edasi, siis hakkasid tekkima uued vastuolud süsteemi haldamises, kui kolmele lääneriigile hakkasid üha enam vastanduma Venemaa ja ka Hiina, kes soovisid jätkata elamist polariseerunud maailmas ning võitlesid vana Westfaali süsteemi põhimõtete eest, mis tugines rahvusriikide suveräänsuse ning territoriaalse terviklikkuse printsiipidele ning seisid vastu liberaalsele maailmakorraldusele, mis väärtustasid inimõiguste ülimuslikkust ning rahvaste enesemääramisõigust.

Esimene tagasilöök tekkis Kosovos, mille albaanlastest elanikkond soovis Serbiast lahku lüüa, kuid Serbia juhtkond pidas seda oma “põlisteks aladeks”, välistas kosovaride õiguse Serbiast lahku lüüa ning hakkas neid represseerima. 45 etnilise albaanlase tapmine Račaki külas ning Rambouillet’ kokkuleppe ebaõnnestumine serblaste ja kosovaride vahel põhjustas NATO sõjalise sekkumise ning Serbia sihtmärkide pommitamise märtsist juunini 1999, mis Venemaa ja Hiina vastuseisu tõttu ei saanud algselt ÜRO Julgeolekunõukogu mandaati. 10.juunil 1999 jõudis ÜRO Julgeolekunõukogu lõpuks otsuseni, millega Kosovo viidi ÜRO administratsiooni alla ning seadustati NATO-juhitavate Kosovo rahujõudude (KFOR) tegevus. 2008.a. kuulutas Kosovo end iseseisvaks, kuid Serbia vastuseisu tõttu ei ole riik saavutanud täit rahvusvahelist tunnustust. Tänane rahvusvaheline süsteem võimaldab uute riikide tekkimist üksnes kokkuleppel endise emamaaga, hoolimata et veebruaris 2014 oli Kosovo omariiklust tunnustanud 110 riiki (108 ÜRO liiget + Malta ordu ja Taivan).

Venemaa nagu mitu teist eralduda soovivate vähemustega riiki (nt Hispaania, Gruusia, Hiina, India, Kreeka, Moldova jt) on Serbia-Kosovo konfliktis asunud Serbia poolele ning lähtuvad ühtede rahvaste jumalikust õigusest valitseda teisi rahvaid, eitades rahvaste enesemääramisõigust. See seisukoht on leidnud toetajaid ka Eestis. Seda huvitavam, et nüüd rõhutakse Venemaa poolt Kosovo näitele Krimmi juhtumi lahendamisel. Teatud mõttes võib Kosovot pidada murdepunktiks rahvusvahelise süsteemi arengus, mis oleks nõudnud lääneriikide veelgi jõulisemat sekkumist Kosovo Serbiast lahkulöömise küsimuses, arvestades, et oluliseks ajendiks olid siin massilised inimõiguste rikkumised. Sobiv lahendus oleks olnud rahvusvahelise kontrolli all läbi viidud referendum Kosovo tuleviku küsimuses, mis oleks võimaldanud nendel piiriäärsetel piirkondadel, mis soovinuks Serbia koosseisu jääda, seda ka teha . Selline lahend oleks seadnud rahva tahte ülimuslikuks territoriaalse terviklikkuse printsiibi üle. Põhimõtteliselt ei saa välistada Krimmi vabatahtlikku üleminekut Ukraina koosseisust Venemaa alla, kui selle tulemuseni oleks jõutud Venemaa ja Ukraina vahelistel läbirääkimistel kokku lepitud rahvusvahelise kontrolli all korraldatud referendumi tulemusena, mille toimumist ei segaks Venemaa relvajõud ja nn Krimmi omakaitsejõud. See on aga tingimus, mida Venemaa eirab.

Kui 16.märtsi referendum otsustab Krimmi liitumise Venemaaga, siis on see protseduur võrreldav Eesti liitumisega N.Liiduga 1940.a. ning seda saab käsitleda jõupoliitika tulemusena, mitte Krimmi rahva vaba tahte avaldusena. Arvata võib, et ka rahvusvahelise kontrolli all läbi viidud referendum võiks seadustada Krimmi ülemineku Ukrainast Venemaa alla, sest venelased moodustavad suure osa Krimmi elanikkonnast, kuid siis oleks tulnud rakendada võrdsete valikute printsiipi. Venemaa, kes kardab ise mitmete tema jurisdiktsiooni all asuvate territooriumite lahkulöömise pärast, ei ole aga selliseks lahenduskäiguks valmis. Kui me räägime Lõuna-Osseetia õigusest enesemääramisele, siis ei saa me vältida kogu Osseetia õigust enesemääramisele, k.a. Venemaale kuuluv Põhja-Osseetia. Ajaloolise Osseetia riigi tekitamine läbi Põhja- ja Lõuna-Osseetia ühinemise on rahvaste enesemääramisõiguse tegelik rakendamine, aga see oleks eeskujuks paljudele teistele Põhja-Kaukaasia rahvastele, mida Venemaa kardab. Millised on muu maailma võimalused Venemaa tegevust mõjutada? Eelkõige tuleb igakülgselt näidata, et selline käitumine ei ole õige ning sanktsioonide kehtestamine, mis viiksid konflikti osapooled rahumeelse lahenduseni läbbirääkimiste laua taga. Lõpliku hinnangu oma liidritele peab andma Venemaa rahvas ise. Sõjalise jõu rakendamine oleks kõnelemine selles keeles, mida kasutab Putin ning ei viiks lähemale lahendusteni.

Vladimir Putin elab maailmas, mis kestis enne külma sõja lõppu, kuid see ei ole olnud ainult tema probleem. Suureks eeskujuks oli talle Ameerika Ühendriikide eelmine administratsioon George W. Bushi juhtimisel ning tema neokonservatiivsed nõunikud, kes nõrgestasid liberaalset kantiaanlikku süsteemi Iraagi ründamisega 2003.a. lähtudes makjavellilikust põhimõttest “eesmärk pühitseb abinõu”. Neokonservatiivide ideoloog Robert Kagan unistas ajaloo tagasitulest. Putin võttis õppust ning kasutas samalaadseid ettekäändeid 2008.a. Gruusias ja 2014.a. Ukrainas. Bushi administratsioon seadis rahvuslikud huvid kõrgemale rahvusvahelise kogukonna huvidest, naeruvääristades ÜRO rolli süsteemi haldamisel ning olles vastu nii Rahvusvahelise Kriminaalkohtu tegevusele kui ka Kyoto kliimamuutuste konventsioonile ning paljudele teistele keskkonnakaitsealastele initsiatiividele. Paljuski USA eelmise administratsiooni põhimõtetele tuginedes üritab Venemaa Vladimir Putini juhtimisel kehtestada uut polariseerinud maailmakorda, kus ta võiks taas pretendeerida liidrirollile läänele vastanduvate jõudude seas. Bushil oli palju mõttekaaslasi ka Eestis, kes oskavad Putini keelt paremini kui Kanti keelt ja saavad sellest paremini aru. Seepärast eelistavadki nad elada tema loodud maailmas, kas siis ühel või teisel pool rindejoont. Vladimir Putini maailm oleks mõjusfäärideks jagatud maailm, mis tooks tagasi külma sõja ajal harjumuspäraseks muutunud rahvusvaheliste suhete realistliku koolkonna dogmad jõudude tasakaalust, allianssidest, rahvuslikest huvidest, neutraliteedist, bi- või multipolaarsusest, jõukeskustest, aga ka territoriaalsest terviklikkusest ja riikide suveräänsusest Westfaali süsteemi mõistes, mis lubab suurriikidel oma mõjusfääris tegutseda, kuidas ta vaid heaks arvab.

Mõttetera Immanuel Kantilt: “Kes on julm loomade vastu, muutub jõhkraks ka oma suhetes inimestega. Me saame otsustada inimese südametunnistuse üle vastavalt tema käitumisele loomade vastu.”
Pilt: http://www.wordsonimages.com/pics/54133-Immanuel+kant+famous+quotes+3.jpg