Femmar fatale ehk saatuslik femmar

@jolli
Üks tont käib ringi mööda Euroopat ja see ei ole mitte kommunismitont, vaid nimetatu noorem vend, feminismitont. Nimetet tont sobib suurepäraselt asendama ka igaühe isiklikku Tonti nr. 5, sest kohustuslikus korras enesetsensuuri kehtestamine tähendab ühtlasi ka tondihirmu. Inimene võib vales kohas valel ajal poetatud mõttepojukese eest saada karistatud või isegi represseeritud, sest talle tehakse selgeks, et sõnavabadus ei tähenda sõna vabadust, vaid kohustust mõelda etteantud kasti piires. “Out of box” mõtlemine ei ole Tont nr. 5-te puhul tolereeritud, sest kes raisk sinul, paks-valge-tööl-käiv-keskklassi-mees, lubas mõtlemisega tegeleda? Mida, kuidas ja kuipalju mõelda, seda otsustame Meie! See “meie” on muidugi igal konkreetsel juhul erinev survegrupp, aga kunagiste neukkulehtede päises oleva slõugani uuendamisel oleks teema piires püsides selleks “kõigi maade ühinenud feminism”.

Ma ei tea, kui suurt eeskuju avaldab tulevase feministi kasvamisele lapsena loetud ilukirjandus. Kas maailma tugevaim tüdruk Pipi Pikksukk, kes tõstab oma tugevatel kätel õhku ja seljatab maadlusringis mängleva kergusega “maailma tugevaima mehe”, tsirkuseartist Kange-Adolfi, tekitab feminist-lugejas rollimudeli? Kas sotsiaalseid norme põlgav, (pane nüüd tähele!) meespolitseinike eest mööda katuseid põgenev, ilmselt steroide tarvitav (sõi kõik apteegist ostetud arstimid korraga ära) ja koristamist vihkav (elas Segasumma suvilas) naisatleet, kes muskleid kasvatades hobust verandale ja tagasi tõstab, ikka sobib korraliku tütarlapse öökapiraamatuks? Kuid see ei ole hetkel teema nagu ka naeruväärsed, aga täiesti tõsised katsed Pipi-raamatut tänapäevases poliitkorrektses roosamannavõtmes ümber kirjutada. Kirjaniku tekst on püha, käed eemale originaalloomingust! Kui keelustada, siis täiega, kui lubada, siis reservatsioonideta. Pealekirjutaja on loomulikult on selle viimase poolt!

Poliitiliste nõudmiste kattevarjus avalikku korda rikkuvast retsidiivsest käitumisest välja kasvanud feministlik liikumine, mis tegevuse algaastatel kehtestas ennast kaaskodanike vara hävitades, ei saa ju ometi olla aluseks ühiskonna paremaks, õiglasemaks ja sallivamaks muutmisel? Läbi kriiside areneb ühiskond mõistma, et homne on tänasest parem, kuna me teadvustame, mis teeb selle homse inimväärtuslikumaks, aga kui sulle, maskuliinile, feminiinse jõuga “pasunasse antakse”, võib see küll sõnumi paremini adressaadini toimetada, aga paneb selle sisusse kriitilimalt suhtuma. Vaimne vägivald ei lahenda probleemi, vaid tõstatab kohe mitu uut.

Pealekirjutanu on kaugel sellest, et nõuda naistele sama tööpanuse eest väiksemat tasu või võtta naistelt ära valimisõigus. Sellisena ümbersõnastatult kõlaksid väited ju absurdselt? Kõik õigused, mis ühiskonna toimimiseks vaja, on ju ometigi viimase kahesaja aasta jooksul kehtestunud. Nende õiguste nimeks on inimõigused, jagamata neid eraldi mees- või naissoo õigusteks. Koos ühiskonna arenguga on inimõigused edasi arenenud. Ei ole enam kauged Nibiru valitsemise ajad, kui lollkond pidi reptiilidele püramiide ehitama ja nende ainukeseks õiguseks oli suu pidada ja edasi teenida. Rääkides naisõigustest, komistamegi kavalalt peidetud lõksude otsa. Kas feministid seisavad naiste õiguste eest või esindavad nad pigem oma isiklikke ärihuve, just nagu mingi ameti- või äriühing oma liikmeid esindades juhtkonna omi? Paraku on jäänud mulje, et häälekas vähemus on järjekordselt võtnud enesele õiguse esindada vaikivat enamust, kuigi viimane ei ole seda neilt kuidagi palunud või neid selleks delegeerinud, volitanud.

Seda näeme kasvõi meie valimistulemustest. “Miks on võimu ligi lubatud nii vähe naisi?” küsivad feministid, näpp süüdistavalt mehele suunatud nagu oleks see kuidagipidi meeste süü! Oh ei, meil ei ole ju valimiskastide juures mehi ega naisi, meil on valijad! Valija aga tundub oma valikutes olema täiesti viisakalt soopime, sest kuidas muidu seletada, et ka naised valivad mehi ja mehed naisi, mitte ei avalda oma poliitilisi eelistusi soopõhiselt? Kui valik toimuks soopõhiselt, oleks ehk pealtnäha kõik korras: naised valivad naisi ja mehed valivad mehi. Kas me sellist Eestit tahaksimegi? Valimisi, kus “rindejoon” valitavate vahel kulgeks soopõhiselt? Kus tippu ei pääse inimene oma isikuomaduste ja võimete alusel, vaid teda upitavad üles mingisugused sookvoodid? Nii, et me ei saaks poliitikut vaadata, kui oma valijaid esindavat professionaali, vaid kui kvoodimeest või kvoodinaist, kes tõusis tippu soodsa pärituule – sookvoodi paitusel? Tule soovolinik appi! Just selline mõtlemine olekski tipppoliitikas tegutsevaid naisi rämedalt alavääristav! Nemad on ju saavutanud oma positsiooni ilma abivahenditeta, sest valija on neid usaldanud, mitte sellepärast, et ta on “õigest soost” või mõnest teisest survegrupist.

Süüvides feministide enimkõlanud eesmärki saavutada naiste võrdsus meestega Euroopas, aastal 2015, mis oleks nagu a priori ka veel tänapäeval ebavõrdne ja vajaks kohest ja häälekat muutmist, siis kas siin on tuua vettpidavaid (miite propagandistlikke) näiteid sugudevahelisest ebavõrdsusest? Ikka see sooline palgalõhe? Palun näidata selle väite tõestuseks ette seadus, kus on kirjas, et naisele tulebki sama töö eest mehest vähem palka maksta? Pole sellist, seadus keelab sellise tegevuse vägagi üheseltmõistetavalt! Pigem ongi just nimelt naissoost töövõtja kaitseks kehtestatud mitmeid naisi kaitsvaid töökaitsealaseid lisaseadusepügalaid. Aga siin ei ole võrdõiguslikkusega midagi pistmist, eesmärgiks on kaitsta bioloogilisest baasist tulenevalt nõrgemat, sest on ju ütlematagi selge, et keskmise naise organism ei pruugi taluda keskmise mehega omaga võrreldavaid koormusi mõnel füüsiliselt raskel tööpostil, mistõttu vajame siin naisi kaitsvaid regulatsioone.

Lepime kokku, et naine ja mees on erinevad. OK? Ja sellest tulenevalt on loodus ette näinud ka erinevad soorollid. Võtta ja taguda kõik need erinevused ühe laia lauaga siledaks, ei ole mõistlik ega ratsionaalne soov, küll aga annab võimaluse isiklikel motiividel Novgorodi WC-l teostatavateks manipulatsioonideks. Kuidas saab naine teada, kuidas peaks üks naine välja nägema, käituma ja mõtlema? Eks ta uurib erinevaid allikaid – moe- ja sisustusajakirju, etiketti, käitumisnõuandeid, stiiliabi, seltskonnakajastusi, popkultuuri nähtusi, kokaraamatuid ja mida iganes, et olla harmooniline inimene. Kui ta aga peaks kuskil internetiavarustes komistama femmar fatalede otsa, kes sarnaselt neukkudele, ei salli individualismi ja kogunevad hulgiti, näeb ta järsku, et kõik see, mida ta on senini heaks pidanud, ei olegi õige. Ta ei ole enam ainus ja eriline naine, vaid osa massist. Ei ole õige ennast ehtida, sest kas sa tõesti tahad meestele meeldida? Oi kui patriarhaalne, seksistlik, sinu olemust allasuruv ja soorolle põlistav mõte! Kust sa sellise idee said, sina, moodne naine? Õppisid häid kombeid? Aga kes ütles sulle, mis on head kombed? Sa ei tea jah? Mehed ütlesid! Needsamad mehed, kes kasvatasid sinust naise…

Sa ei lase sellel ju ometi juhtuda? Tagane, saatan, tagane mees! Miks on meestele rohkem lubatud, kui naistele? Miks ei tohi naised ennast kooma juua, ropendada ja rõvedalt käituda? Kes keelab? Teadagi kes – meeste poolt peale surutud patriarhaalsete šovinistisigade juhitud maailm! Tahavad kõik hea enesele hoida, aga sinule, naine, jätta vaid head kombed ja vagura käitumise. Sa ei märganudki varem, et nii sind orjastatigi, jah? Mehed on kavalad, seda nad oskavad! Pidas meeles sinu sünnipäeva, tõi sulle lilli? Oi kui vana ja läbinähtav trikk! Tegelikult tahtis ta sind orjastada, sinu üle domineerida, sest lilli toovad ju orjapidajad! Pista need lilled talle sinnasamusesse! Sinu eest võideldes oleme meie, feministid, sulle välja toonud õiguse käia tööl. Nüüd on sul omal raha, et endale ise lilli osta. Aga sa ei lange ju ometi sellisele väikekodanlikule tasemele, et sulle meeldiksid, seda sõna on rõve isegi välja öelda, lilled? Ära ole nõrk, talla oma tanksaabastega mehe roosipeenras ja näita, mis on üks tõeline naine, kes enesega manipuleerida ei lase! Kulista alla pudel õlut, lase häälekalt oma parim peer ja näita mehele, kes, türa, on majas peremees! Näedsa, isegi keele on nad ära rikkunud! Peremees, meremees, reamees, esimees, postimees, remondimees, torumees, seltsimees… Nagu naine ei saakski selle kõigega ise hakkama? Orjapidajad!

Ah et tuli üks, kes väitis, et sa oled kauneim kõigist? Et tema on Shrek, aga sina oled Fiona? Tema on sookoll, sina aga printsess? Et ta toob sulle taevast tähetolmu, laotusest kätte kuldse kuu? Asetab Päikese sinu jalgade ette? Kas sa ei vaadanud täpsemalt, kes seda kõike lubas? Mees! Mees lubas seda! Haaa! Sinule, naisele, ei ole vaja, et sind pjedestaalile tõstetakse ja jumalannana austatakse, sest sina oled ju võrdne, võrdsem, kõige võrdsem! Hurraaa, edasi barrikaadidele, uued amatsoonid! Tampigem tagasi porri sookoll, sinna kust ta tuli, vastik haisev ebard! Ja nii saabki arglikust Tiiu Talutütrekesest julge hunt, feminist nagu sina, kes sa täiendad feministide faalanksi okkalisi ridu võitluses ülemaailmse meeslusega. Ideed ei sure! Edasi, naised! Mõni murdus, lahkus mehele… Aga siin me seisame, võimsalt kui müür, sinu eest, naine!

Mees ohkas, räntsatas diivanile, avas õllepudeli ja võttis telekapuldi kätte. Kas naine on mehega võrdne? Oh ei, kaugel sellest. Naine on mehest parem, palju parem! Ja iga normaalne mees teab seda niigi. Teleka peegelpildilt aga vaatas talle vastu sookoll Shrek, paks mees oma parimates aastates.

Stseen Federico Felllini filmist “Amacord” – “Voglio una donna!” (“Tahan naist!”)