Filosoofia ülesanne

@ost ia sueeb Filosoofia ülesanne on jätta endast maha elamisväärne maailm saabumisel isiku jaoks, keda kunagi pole tulnud. See on küsimus eeskätt sisu kohta, probleem, mis jääb sageli teadvustamata, sest teadvustamine tähendab vormistamist. Mõned eeldused on võetud teoorias aluseks. Teaduses on kasutusel mõisted protsessi, aine, vähima algosakese kohta jne. Filosoofias kasutatakse inimesse puutuvaid mõisteid, identiteet, entiteet, mõte, tähendus jne. Vastused küsimustele tulevad alati ajaloost, üldjuhul kirjalikust ajaloost, millele saab tugineda. Filosoofias on püstitaja eeldanud enne ülesande püstitust, et inimesel on sisemine eesmärk, kreeka klassikalises filosoofias telos. Saabumisel isik, keda kunagi pole tulnud, näeb filosoofia ülesandena pärandamisväärse elukeskkonna ehitamist kooskõlas sisemise eesmärgiga. Refereerin siinkohal Paul Tillich`i artiklit „Inimese enesemõistmine“: Ajaloo jooksul on inimese sisemist sihti seletatud kolmel erineval moel. Esiteks, inimese sisemiseks sihiks on oma võimete realiseerimine. Selle klassikalise kreeka definitsiooni aluseks on usk, et inimene on võimeline oma võimeid realiseerima. Teiseks, inimese sisemiseks sihiks on püüd vabaneda süüst. Selle, antiikkultuuri murdumise perioodist pärit, kristliku religiooni mõjul tekkinud definitsiooni aluseks on usk, et tunnetusaktis subjekt-objekt vahekord transtsendeerub. Kolmandaks, inimese sisemiseks sihiks on looduse aktiivne ümberkujundamine. Selle, renessanssist ja valgustusest pärit definitsiooni aluseks on usk, et loodus on ümberkujundatav. Paul Tillich viitab kolmele tähtsale sündmusele teaduses, mis viimase paarisaja aasta jooksul on põhjustanud muutusi inimese enesemõistmises. Esiteks, evolutsiooniõpetus, mille kohaselt arenes inimene ahvist (Charles Darvin). See teaduslik suursündmus tabas šokina inimeste traditsioonilist enesemõistmist. Näis, et inimene muutub juhuslikuks nähtuseks mõttetus universumis. Teiseks, alateadvusõpetus, mille kohaselt inimkäitumist juhib teadvuseväline põhjendus. Selle muistse filosoofilise mõiste teaduslik taasavastmine (Sigmund Freud) muutis samuti traditsioonilist inimese enesemõistmist. Tänapäeval on alateadvus tunnistatud psühhoteraapia filosoofiliseks aluseks. Kolmandaks, õpetus tingrefleksidest ehk redutseeriv biheiviorism, mille kohaselt on inimeses toimuv taandatav materiaalsetele elementidele ja nende liikumisele. Neis mõtisklustes inimese enesemääramise kohta pole sõnagi öeldud filosoofia ülesande, ülesande püstitamise ega ülesande lahendamise teemadel. Autor on loomutasa kirjutanud üles oma arusaamise sisust seoses inimesega, inimese enesemõistmisega. Ajaloole tuginevad mõtisklused polegi ette nähtud üldistusteks, mida käsitleme filosoofia ülesandena, sisuna, mis on täidetav üksnes oleviku keelevormi kasutades. See mis oli, teadmised selle kohta, võivad anda isikule identiteedi, ajaloolastele/ajakirjanikele aga illusiooni faktidest, mis aitavad eraldada terad sõkaldest. Illustreeriv materjal on tõendite kogumise objektiivne osis, millele ainuüksi pole võimalik tugineda. Identiteedi määramine on ajaloo ülesanne ja tähendus, mida filosoofilises tähenduses saab ka telos´ena mõista. Filosoofia sünnijärgse ajaloo, eelsokraatilise ja klassikalise filosoofia autorid pidasid filosoofia ülesandeks üldise tõe teada saamise eesmärki inimesse puutuva olemise kohta. Ka tänapäeval on tõe presumptsioon filosoofias kesksel kohal. Möödunud ja ülemöödunud sajandi kunstnikud aga jõudsid järeldusele, et filosoofia ülesanne on tegelikkuse kujundamine ehk harmoniseerimine (Hegel). Tänapäeval ongi Euroopa poliitilise reaalsuse juriidilisel kujundamisel saanud harmoniseerimine oluliseks vahendiks, mille abil on võimalik ühtlustada rahvusriikide õigusruumi. Siiski pole neil teadmistel puutumust filosoofiaga rohkem kui inimese sisemise eesmärgi teadvustamine. Filosoofia ülesande püstitus ja lahendus on võimalik teades milline on filosoofia koht teaduste süsteemis, kolmikjaotus, esemete ja keele liigitus, otstarve ja eesmärk. Lugudest sündinud emateadus, pööreldes ümber sisuliste otsuste olemiste, teadmiste ja väärtuste valdkonnas, lahendab püstitatud ülesande vormiliselt. Eseme erinevate liikide kaudu on võimalik jõuda sisule lähemale, kasutades vastavalt vajadusele nii objektkeelest kui metakeelest pärinevate sõnade tähendusi. Sisu on pärandatav ja seda pole võimalik mõista ilma ratsionaalsete protsessideta esmetega ainelises maailmas, kus valitsevad märgid. Kuigi saabumisel isikul pole veel pärimisvõimet, sest ta pole kunagi tulnud, saame talle enda lahkudes jätta maha parema maailma. Pärimisväärne parem maailm filosoofia ülesandena on üles ehitatav eeskätt poliitiliste protsesside läbi, teadvustades endale pidevalt filosoofia finaalset otstarvet, mis on eesmärgist määratud.