Filosoofia on kultuurinähtus: filosoofia aine (aksioloogiline osa)

@ost ia sueeb
Filosoofia aineks on mõtlemine. Kultuurilises tähenduses mõistetakse mõtlemisena valdkonda, mille sisu muudab kogemuse piire ja märkide tähendusvälju. Osa sellest sisust on Platoni järgi nimetatud idealiteediks ehk ideede valdkonnaks. Ideed on meile vajalikud selleks, et aidata analüüsida tegelikkust. Idee on ajalooline tõsiasi ja ettekujutatav ühtse muutumatu taustsüsteemina, mille pinnale projekteerub või projekteeritakse mõisteline analüüs. Filosoofia jaoks emateadusena, olles sünnitanud nii füüsika kui keemia, on mõte elektronide liikumine ajus (empiiriline aine) ja mõtlemine ajus toimuv elektrolüüs (keemiline protsess). Kultuurinähtusena lisab filosoofia mateeriale sotsiaalse mõõtme. Saabumisel isik, keda kunagi pole tulnud, saab olla üksnes mõtleja. Kuna ükski tõend pole ette kindlaks määratud jõuga, siis on idealiteet omistatav üksnes inimtsivilisatsioonile, seni kuni vastupidine saab tõestatud.

Sotsiaalsete üksiknähtuste objektiivsus kasvab välja valdkonna tervikust. Üldiselt mõistetakse sõnade tähendusi kui keelelisi kokkuleppeid, kuid esineb sõnu, mille tähendus pole kindlaks määratud keeleliste kokkulepete kaudu. Näiteks sõna ´õiglus´. Ka vastavat objekti, millele sõna õiglus oma mõiste läbi osutab, pole olemas. Õigluse objektiivsust kehtestab saabumisel isik, keda kunagi pole tulnud, positiivselt. Lisaks valdkonna tervikust kasvanud kokkulepetele eksisteerib sotsiaalsete nähtuste objektiivus kindlates tõlgendusskeemides ja arutlusstandardites. Näiteks saavad sotsiaalsuse tõttu objektiivseks reaalsuseks õigushüved ja juriidilised vahendid. Selletõttu saab positiivne esineda üksnes kirjalikult taasesitataval kujul. Positiivsus iseenesest tähendab filosoofia aine ühekülgset käsitelu.

Teine reaalsuse kirjeldamise viis on numbrid. Arvude tähendustega on määratud kindlaks diskreetne järgnevus, mida saab mõista ka ajana. Aeg lisab filosoofilise aine käsitelule mitmekülgsust, tõsikindlust ja sotsiaalsust. Matemaatika kui kõige abstraktsema teaduse seaduspärasused on võrreldavad sõnaliste kokkulepetega ja loogika üldiste reeglitega. Negatiivne abstraktsioon annab filosoofiale vajaliku teise külje. Aegruumiliselt terviklik mõtlemine võimaldab olevikulist kohalolu, mis on filosoofilise aine käsiteluks tingimus ilma milleta mitte. Filosoofias annab ajalugu mõtlemisele ainelise mõõtme, saabumisel isik, keda kunagi pole tulnud, üldistuseks vajaliku kohalolu. Aine iseeneses on katse muuta numbriline abstraktsioon keeleliseks konkreetsuseks. Aine iseeneses ja metaandmed, samuti filosoofia ajalugu iseenesest annab vähe filosoofia kui kultuurinähtuse arengule juurde. Kultuurinähtusena saab filosoofia areneda üksnes saabumisel isikuna, keda kunagi pole tulnud. Olevikuta jääks ka filosoofia piiriks algosakeste idee, mis piirab tema järelkäijaid.

Filosoofia on kultuurinähtus, eristudes ümbritsevast universumist ja keskkonnast, mille areng on saabumisel isiku kätes. Eksida ja näha üldisi seoseid sündmuste vahel on omane üksnes inimesele, mitte loomale või taimele. Mõtlemisvõime, andmete töötlemise võimekus, puutub üksnes inimesse seni kuni andmete valdamise kaudu saavad mõisted reaalseks, kuni otsitakse tõtt ja tuginetakse tõele. Filosoofia omandab teooria kultiveerimise tulemusel kunstlik/tehnilisi tähendusi, kujundades ise samal ajal valitsevaid kultuurikihte ja tehiolusid. Teooria on mateeriaga võrreldes kunstlik/tehniline eeskätt sellepärast, et kultuur ja mõisted on inimesse puutuvad, kes toodab iseennast. Sündmuste ja nähtuste vaheliste üldiste seoste nägemise oskus on ajaloo käigu jooksul jõudnud mõistelise kvaliteedini, rajades aluse filosoofia tekkimisele. Teoreetiline tegevus, mille sisuks on küsimuste esitamine ja lausete moodustamine, tähendab antud mõtlemisvõime efektiivset kasutamist.

Aine väärtustamisel on olulised nii antud olemine kui pidamine, jäädes mõlemad inimesse puutuvaks. Mida vähem mõtteid mõtlemisest, seda loomulikum tegevus, mida rohkem mõtteid mõtlemisest, seda teaduslikum teadvus. Oma kohustuste piiritlemine nõuab sättimist. Kuigi kultuur on mateeriaga võrreldes kunstlik ja teooria mõisteline, ei pea mateeria erinevus mõistelisest valdkonnast tähendama nende vastasseisu. Kunst on reaalsuse loomuliku arengu tulemus ja kultuur omandab kultiveerimise käigus kunstilisi/tehnilisi viise ja erinevaid laade vastavalt sellele kuidas areneb faktilistest asjaoludest arusaamine. Mõlemad on looduslikku päritolu sotsiaalsed nähtused. Kui poleks inimest, siis poleks kultuuri, sh kohustusi ja pidamist, elu ja surma. Ilma inimeseta oleks surm lihtsalt energia üleminek ühest olekust teise, vastavalt energia jäävuse seadusele. Saabumisel isik, keda kunagi pole tulnud, jääb siin tõenäoliselt nõutuks. Ta lahendab olukorra energia igavese jäämisega ühte olekusse, üldistavasse tänapäeva, kunstilise kultuurinähtusena, mida mõned tahavad näha jagatuna. Jagamine on tõenäoliselt võimalik.

Ivar nõukogude armeest meenutab – jalgpalli MM ja mehed suure “M”-iga

@jolli&ckrabat
Meil on Anfissaga alles veel televiisor “Berjozka”, Brežnevi ajal ostuloaga kaubandusvõrgust muretsetud. Originaalis oli mustvalge pildiga, aga kui paar korda sai teda rusikaga põrutatud, lõi pildi värviliseks. Hea nõukogudeaegne kraam, töötab siiamaani. Ma eriti palju telekat ei vaata, pole ju sealt enam midagi vaadata. Vanasti tuli igal pühapäeva hommikul “Teenin Nõukogude Liitu” ja siis olid veel filmid “Neli tankisti ja koer”, “Kaalul on rohkem kui elu” ja “Seitseteist kevadist hetke”, aga selliseid filme enam ei tehta. Anfissa jõllitab sealt põhiliselt seebikaid, mida saab hiljem naabri-Loreidaga pikalt ja laialt arutada, kas Maria abiellub Arturoga ning kas Lucia on Eduardo vanaema kolmandast abielust. Iga nelja aasta tagant löön ma aga korra majja, sest siis vallutab helesinise ekraani jalgpall, varustan end õllega ja maabun teleka ette. Anfissa viriseb ja lubab mul ninaluu murda, aga ma pean ometi end kehtestama ja näitama, kes on majas tõeline mees. Jalgpall mulle aga meeldib. Õppisin seda mängima Musta mere laevastikus teenides ja noorusajad tulevad meelde, aga ausalt öeldes tuleb tunnistada, et mäng ja eriti mängijad pole enam sellest klassist kui omal ajal. Vaatan televiisorist neid ülemakstud jalgpallureid ja sees kihvatab – täiskasvanud mees kukub juba peale puhumisest pikali maha ja viskleb-väänleb nagu langetõbine. Oigab, närib muru ja nutab nagu hakkaks kohe jalgpalli sünnitama, kuigi vastane ei ole teist veel varbaotsagagi puutuda saanud! Memmekad mitte mehed, ma ütlen, ja mitte keegi ei pea seda imelikuks?

Kui meie omal ajal laevastikus jalgpalli mängisime, siis käis see nii, et kahe laeva vahele tõmbasime merre poid püsti ja mees-mehe vahelises võitluses tuli pall ujudes viia vastase laevale. Kui ma räägin meestest, siis mõtlen ma loomulikult tõelisi mehi, milliseid valmistati ainult Nõukogude armees ja laevastikus. Need praegused jalgpallistaarid oleksid meie ajal heal juhul ainult kööki hirsiputru keetma ja kartulit koorima sobinud. Kuigi, mis ma räägin, kartuleid koorides oleksid nad endal ju kõrvad maha lõiganud ja siis vastasele viga nõudnud! Meie omal ajal mängisime jalgpalli nii, et tuli pall hambus vastase laevani ujuda, mööda ankruketti üles ronida, viiele vastasmängijale molli sõita ja pall läbi illuminaatori kambüüsi lüüa. Kõvemad mehed lõid nii täpselt, et pall maandus otse supipotti, kus kokk borši või rassolnikut vaaritas! Mis praegu on? Mingid kõrendid, sajadollarilised soengud moosiga pähe kammitud, toksivad palli ja ei saa isegi kuival maal väravale pihta! Kohe kui midagi on, kukuvad maha, nutt lahti ja viiakse kanderaami peal väljakult minema. Omal ajal suutsime me jalgpalli mängida isegi kahe katkise ribi, murdunud lõualuu ja paistes kopsuga. Ja mitte ainult et ei mänginud, vaid ka võitsime mängu!

Meie kesktormaja oli motorist Abezjanov. Vanemabi Puškin oli ta kunagi purjus peaga Suhhumi lähedalt üles korjanud ja Abezjanovi nime all laevale madruseks munsterdanud. Oli selline ilus sileda karva ja pika sabaga pärdik. Pärast selgus, et teda hoiti professor Ivanovi ahvikasvanduses, kus üritati mingite vanade sumeri savitahvlite järgi ahvi inimesega ristates tõelist nõukogude sõdurit valmistada, aga pärdik oli sealt plehku pannud. Abezjanov oli väga nutikas, eriti huvitas teda kehakultuur ning ta võttis innukalt osa kõikidest meie hommikvõimlemistest. Varsti tegi ta  kätekõverdusi juba kolm korda meeskonnakaaslastest rohkem, aga ega need teised ka mingid nannipunnid ei olnud, ikkagi nõukogude sõjalaevastiku toodang, sdelanno v sssr. Siis ühel hommikul ei ilmunud hommikvõimlemisele enam pika sabaga pärdik, vaid ehtne šimpans. Selgus, et Abezjanov oli vahepeal kehakultuuri abil pärdikust šimpansiks arenenud ning korraga oli kogu meie laev prillidega teadlasi täis, kes kõik uurisid ja puurisid Abezjanovit, sest lõpuks ometi oli evolutsiooniteooria elava tõestuse saanud. Lõpuks jõudsid nad otsusele, et kõhulihaste ja käte treenimine oli pärdikutele oluline, et karmis olelusvõitluses ellu jääda ja need pärdikud, kes teevad kätekõverdusi, võivad leida endale paremad sigimispartnerid kui laisad pärdikud, kes käsi kõverdada ei taha. Abezjanovil oli aga naiste seas lööki. Alati kui me kusagil sadamasse jõudsime, võttis Abezjanov linnaloa ja kadus naistesse. Vot see oli tõeline mees, suure M-iga.

Peale naiste huvitasid teda veel suits ja viin ning mitšman Volkov õpetas ta selges rahvastevahelise suhtlemise keeles ropendama. Ühel korral saadeti meid ühte sõbralikku Aafrika riiki vennalikku abi andma ning õpetasime Abezjanovi relvi käsitsema, et ta suudaks tõelise Musta mere laevastiku madrusena kodumaad kaitsta. Abezjanov lõi üksipäini vaenlase üksuse põgenema. Kui me aga Aafrikast tagasi jõudsime, siis avastasime, et ega ta meist enam väga palju ei erinenudki. Nõukogude armee oli lihtsast pärdikust kasvatanud mitte ainult tõelise inimese, vaid tõelise mehe. Teadlased olid sillas, sest Engelsi kuulus lause “teenistus nõukogude armees tegi ahvist inimese” sai jälle kinnituse. Hiljem, kui ta Kesk-Aasias elas ning Taškendi Pahtakoris mängis ja sõjalaevastiku vormis kišlakivahel käis, siis kõik austasid teda. Jalgpalli ta, sindrinahk, mängida oskas. Oleks te vaid näinud, kuidas Abezjanov, pall hambus, mööda vaenlase reelingut silkas, omal kolm vastase dessantnikut sabas! Aga nii kõva koolituse oli ta mereväes saanud, et paljaste kätega   piiras tekil üksinda need kolm meest sisse ja sundis alla andma! Sellised mehed mängisid meil omal ajal laevastikus jalgpalli. Siis kui laevad olid rauast, mehed terasest ja seedesüsteem kannatas juua punast pidurivedelikku, teadsime me kõik, mis on jalgpall! Kui ikka Spartak mängis Dünamoga või Šahtjor Lokomotiiviga, siis olid väljakul nõukogude inimesed, tõelised mehed, kes ei kartnud tuisku ega tormi.

Niisiis vaatan mina nüüd meie nõukogudeaegsest “Berjozkast” seda jalgpalli emm-emmi ja ütlen, et ei ole see mäng ega midagi. Võtame või selle mängija, kes vastast õlast hammustas. Kas see on siis mehelik käitumine? Isegi minu naine Anfissa, kaheksakordne Musta mere laevastiku sambomeister nii meeste kui naiste arvestuses, mitte ei hammusta, vaid lahkarvamuse korral virutab, nii et pea on paistes kui ette jääd! Hiljuti lubas ta mu hakklihamasinast läbi ajada, kuna mina vahin muudkui jalgpalli ja ta peab kuu aega ilma seksita olema. Jalgpallis aga, palun väga, hammusta, kui miski ei meeldi! Oleks meie ajal mõni meremees kedagi hammustanud, siis oleks arvatud, et selline on linnaloaga kuskil sadamakõrtsides aeledes endale mõne ohtliku nakkushaiguse külge saanud ja mees, keda hammustati oleks velskri juurde viidud marutõvevastaseid süste saama! Meil armees ei julgenud keegi kedagi hammustada, sest hammustavad ainult eided ja needki kättemaksuks. Seltsimehed naised nagu minu kallis kaasa, ei hakka hammustamisele aega kulutama, vaid panevad litri kirja ja head ööd! Kutu, piilu! Isegi kaevata pole kellelegi. Ja kui oligi vaja hammustada, siis hammustati nii, et midagi oli ära hammustatud, mitte õrnalt näksides nagu need lääne veiderdajad. Ühe korra ma siiski hammustasin laevaarsti nagu  juba varem mainisin, kui see tahtis mulle teetanuse süsti teha. Arst kanti maha ja viidi üle ühekäeliseks katlakütjaks. Niimoodi hammustasid tõelised mehed! Olid ajad, aga nüüd on jälle mäng algamas, pean minema külmkappi õlle järele. Jalgpall on parem kui seks, aga ärge seda Anfissale öelge.

 

Kes ehitas Kuu?

@ckrabat
Ühel ilusal päeval käivitati tundmatute jõudude poolt tohutu raginaga Kuu ning ta võttis tulede vilkudes suuna Maa poole. Sellega sai alguse Nibiru teine tulemine. Kas see on lause mõnest ulmeromaanist või meid kunagi ootav tegelik sündmus, ei oska me täna veel öelda. 2006.a. ilmus eesti keeles Christopher Knight’i ja Alan Butleri raamat “Kes ehitas Kuu?“, mis tuleb välja alternatiivsete teooriatega meie koduplaneedi ainsa kaaslase tekke üle ning pakub välja võimaluse, et Kuu pole mitte Maa looduslik kaaslane, vaid hoopis kellegi poolt loodud tehiskaaslane. Kuu sünniloo juures on paljugi salapärast, mis viitavad Kuu autorite headele inseneriteadmistele. Juhtumisi on Kuu täpselt 400 korda väiksem Päikesest ja asub viimasest 400 korda Maale lähemal. Kuu tiirleb ümber Maa täpselt 100 korda aeglasemalt, kui planeet ümber oma telje pöörleb. Kes suutis need vahekorrad geniaalse geomeetrilise täpsusega paika panna? Lihtsaim tee, mida inimkond on uute teadmiste tõkestamisel sajandeid edukalt kasutanud, on lihtlabane eitus. Selleks, et elus läbi lüüa peame robotitena omandama põhivoolu teadmised ning nendele vastu astumine nõuab julguse olemasolu. Õhtulehes kirjutab Jaan Martinson: ” Kui keegi tuleks ja teataks, et Kuu pole looduslik vaid tehislik taevakeha, saadetaks too arsti juurde tervet mõistust kontrollima.”

Põhivoolu teadus ei ole suutnud Kuu sündi piisava tõenäosusega põhjendada. Astronoomiaprofessor Neil F. Comins väidab: “Kuu pole niisama olemas, vaid täpselt õige suurusega ja täpselt õiges kohas. Kui Kuud poleks, pöörleks Maa nii kiiresti, et ööpäev kestaks kõigest kaheksa tundi ning kõrgemat elu üldse ei eksisteeriks.” Suur osa teadlastest toetab teooriat, mille järgi Maa põrkas kokku Marsi-suuruse planeediga Theia, mille tagajärjel tekkis orbiidile lennanud magma tardumisel Kuu. Füüsikaseaduste järgi peaks 40% Kuust pärinema Theia magmast. Kuu pinnaseproovid aga kinnitavad, et hapniku isotoopide vahekord Kuul on täpselt samasugune kui maistes kivimites. Samasuguse tulemuse andis ka metallide sisalduse uurimine. Chicago ülikooli teadlane Zhang analüüsis titaani koostist Kuul ja Maal ning leidis, et ka titaani isotoopide vahekord on sarnane. Alternatiivse teooriana on välja pakutud, et Kuu võis tekkida Maalt eraldunud tükist, kuid selle matemaatiliselt täpne asetumine orbiidile loodusliku kaaslasena tundub enam kui kahtlane.

Knight ja Butler jõuavad järeldusele, et Kuu disainiti 4,6 miljardit aastat tagasi kellegi tundmatu intellekti poolt, kes jättis tulevastele põlvedele mõistatuse, mille tsiviliseeritud olendid peaksid olema võimelised ära lahendama. Kui me räägime reptiilide saabumisest Maale umbes 14 000 aastat tagasi, siis panid nad aluse viimasele täna toimivasse, võib-olla isegi oma loojangule lähenevale humanoidsele tsivilisatsioonile, kuid see ei välista varasemate tsivilisatsioonide võimalikkust planeedil, mis on aegade hämaruses jälgi jätmata hääbunud. Kuu loomine on kooskõlas ka intelligentse disaini teooriale, kui universumi näol on tegemist arvutisimulatsiooniga, mille on loonud ühes teises tsivilisatsioonis resideeriv arvutifriik. Inimloom tahab end paraku tunnetada tähtsamana, kui ta tegelikult on ning valitsev evolutsiooniteooria laseb tal paista looduse kroonina. Kõik need teadmised, mis ei haaku valitseva teooriaga tuleb aga kuulutada ebapädevateks ning nende esitajaid karistada. Täpselt samuti annab põhjendada Kuu olemasolu – teda pole lihtsalt olemas, vaid ta on välja mõeldud.

Omaette huvitav, kuid seletamatu nähtus on NASA Kuu-ekspeditsioonide lõpetamine rohkem kui 40 aastat tagasi. Kokku saatsid Ameerika Ühendriigid aastatel 1969-72 Apollo programmi raames välja seitse missiooni, millest kuus maabus Kuul ning vaid Apollo 13 jäi tehniliste probleemide tõttu Kuule laskumata. Kui USA astronaut Neil Armstrong (1930-2012) astus esimese inimesena 20.juulil 1969.a. Kuu pinnale, siis põhjustas seegi ajalooline hetk lugematu hulga vandenõuteooriaid. Mõned vandenõuteoreetikud väidavad, et Apollo-programmi näol on tegemist simulatsiooniga ning tegelikku maabumist ei toimunudki. 2009.a. avastati, et salvestused Apollo 11 Kuu külastamisest on mingitel põhjustel hävinenud. Kui Armstrong omandas Ühendriides rahvuskangelase staatuse, siis tema järel teise inimesena Kuule astunud Edwin Aldrini saatus on märksa huvitavam. Aldrinil jätkus nimelt julgust ja nahaalsust ametliku liiniga vastuollu minna ja see on inimtsivilisatsioonis piisav põhjus inimeste vaenamiseks ning tagakiusamiseks. Muuhulgas on Aldrin väitnud, et nende lendu jälgis tundmatu lendav objekt. Lollidele edastatavad teadmised peavad olema kontrolli all! Ka Armstrong on süüdistanud USA Kosmoseagentuuri NASA süüdistanud poliitilistes murumängudes, mis on mõjutanud organisatsiooni teaduslikke eesmärke. Millegipärast leitakse palju kergemini ressursse sõdimiseks Maa peal kui maavälisteks ekspeditsioonideks ning eks seegi peegeldab nibirulaste poolt maale jäetud geneetiliste mutantrobotite arengutaset.

1950.-tel aastatel Enrico Fermi ja Michael Harti poolt formuleeritud Fermi paradoks näeb vastuolu maaväliste tsivilisatsioonide olemasolu tõenäosuse ning tõendite puudumise kohta kohtumistest teiste tsivilisatsioonidega, jõudes järeldusele, et kui taolised tsivilisatsioonid eksisteeriksid, siis oleksid nendevahelised kontaktid vägagi tõenäolised. Seda argumenti dogmatiseerides kuulutavad skeptikud maavälise elu võimalikkuse tunnistamise ketserlikuks ebateaduseks, mille eest veel mõni sajand tagasi oleks ees oodanud tuleriidale saatmine. Fermi paradoks lähtub neljast eeldusest: 1) Päike on väga noor täht galaktikas paiknevate miljonite tähtede hulgas; 2) mitmed nendest tähtedest omavad kindlasti Maale sarnaste oludega planeete, kus võiks areneda tsivilisatsioon; 3) eeldatavalt suudaksid mitmed tsivilisatsioonid neist areneda tasemele, mis võimaldaksid tähesüsteemide vahelist rännet; 4) kui sellised ränded toimuksid, oleks galaktika koloniseeritav kümnete miljonite aastatega. Kõige tugevamaks vastuargumendiks Fermi paradoksile võib pidada asjaolu, et Fermi ja Hart “eeldasid automaatselt kõikide tulnukate puhul sama mõtlemise ja arengutaset nagu neil. ” Inimene on harjunud kõike oma mätta otsast vaatama. Inimloogika kohaselt peaksid tulnukaid meid kohe koloniseerima, ekspluateerima, misjoneerima jne, kuigi kõike seda Nibiru reptiilid algselt ka tegid, enne kui nad planeedi maha jätsid.

Kuust laulsid Pierangelo Bertoli (1942-2002) ja Sardiinia ansambel Tazenda (Andrea Parodi 1955-2006, Gigi Camedda, Gino Marielli) San Remo laulufestivalil 1991.a. Laul on itaalia ja sardi keeles.

Islamistide pealetung Iraagis

@ckrabat
Peale ameeriklaste lahkumist 2011.a. on Iraagi valitsus üritanud riigi haldamisega põhiliselt omade jõudude abil toime tulla. Iraak on riik, mida on riigi sünnist saadik 1932.a. juhtinud sunniitlik vähemus, kuigi riigis on enamuses šiiidid ning riigi põhjaosas asub arvukas kurdi rahvusvähemus. Paljud tulevase Iraagi hädad kaasnesid juba tema sünniga. Ameeriklaste initsieeritud interventsioon tõi kaasa demokraatliku riigikorralduse, mis lähtub võimujagamise printsiibist põhiliste identiteedigruppide vahel ja nii on valitsuse eesotsas šiiit Nouri al-Maliki, riigi president on kogenud kurdi poliitik Jalal Talabani ning parlamendi esimees sunniit Usama al-Nuyafi. Kui Saddam Husseini vastu sõdinud šiiidid (u65% rahvastikust) ja omavalitsuse saanud kurdid (u10-15% rahvastikust) on riigikorralduse suhtes olnud rohkem või vähem lojaalsed, siis relvastatud opositsiooni keskmesse on tõusnud riigi keskosas elavad sunniidi araablased (u35% rahvastikust, sh enamus kurdidest), kus on peale 2003.a. nähtaval kohal olnud äärmuslikud salafistlikud rühmitused. 2014.a. on salafistlik opositsioon jõude koondanud ning hõivanud suured territooriumid sunniitidega asustatud aladel Kesk-Iraagis, sealhulgas võtnud kontrolli oma alla riigi suurusel teise linna Mosuli (v.a. kurdide poolt kontrollitav Põhja-Mosul). Islami fundamentalistlike sunniitide ofensiiv on ärevusse ajanud mitte ainult Iraagi valitsuse, vaid ka rahvusvahelise üldsuse, kes Ukraina ja Süüria sündmuste mõjul oli Iraagi juba unustanud.

Islamistide põhijõu moodustab Süüria kodusõjaski silma paistnud endisest al-Qaeda Iraagi harust välja kasvanud ISIS (Islamic State in Iraq and al-Sham, araabia k. ad-dawla ʾal-islāmiyya fīl-’irāq waš-šām ). Al-Sham on araabiakeelne termin Levandi kohta. Organisatsioon tekkis peale Ameerika Ühendriikide juhitud koalitsiooni interventsiooni Iraaki 2003.a. ja ühendas salafistlikke jõude, sh võitlejaid teistest araabia ja islamiriikidest. Organisatsiooni asutajaks võib lugeda jordaania päritolu džihadisti Abu Musab al-Zarqawit, kes hukkus 2006.a.. Kuni 2013.a.-ni sidus organisatsioon end al-Qaedaga, kuid kuna viimase liider Ayman al-Zawahiri asus konfliktis teise Süüria salafisliku liikumise Jabhat al-Nusraga toetama konkurente, siis löödi al-Qaedast lahku. Rühmituse praegune liider tuleb Iraagist, Bagdadi ülikooli doktorikraadi islamiteadustes omav Abu Bakr al-Baghdadi, kes sai ISIS juhiks peale tema eelkäija Abu Omar al-Quarashi al-Baghdadi (kodanikunimega Hamid Dawud Mohamed Khalil al Zawi) hukkumist lahingus Iraagi ja USA vägedega 2010.a. Praegune liider (kodanikunimega Ibrahim Awwad Ibrahim Ali al-Badri) on sündinud Samarras ja tegutses 2003.a. selles linnas vaimulikuna. Ta vangistati 2005.a., kuid lasti 2009.a. vabaks, sest teda ei peetud sel ajal islamistide oluliseks liidriks. ISIS lipu all Iraagis arvatakse olevat u6000 võitlejat.

Süürias ongi ISIS silma paistnud sellega, et tegutseb teistest liikumistest omaette ja sõdib peaaegu kõigiga, kuid on sellegipoolest enda kontrolli alla saanud ulatuslikud alad Ida-Süürias, Raqqahi kubermangus. Iraagis vallutas rühmitus 2014.a. algul Fallujah linna Bagdadist 70km läänes ning on peale seda oma mõjuala vaikselt suurendanud. 9.juunil saavutasid nad seni tähtsaima võidu, lüües Iraagi julgeolekujõud välja Iraagi suuruselt teisest linnast Mosulist. Mosuli enamuse moodustavad sunniidi araablased, kuid seal on juba sajandeid traditsiooniliselt elanud kurdi, assüüria, turkomani, armeenia ja shabaki kogukonnad. Ofensiivi käigus võeti kinni Mosulis töötanud kuni 95 türklast, k.a. Türgi konsulaadi personal, ja 40 India kodanikku. Sõjapõgenikke hinnatakse poole miljoni kanti. Hiljem on salafistid vallutanud Saddam Husseini kodulinna Tikriti, rünnanud Samarra linna Bagdadist 80 km põhjas ja lubanud seejärel minna edasi Bagdadi peale. Sunniitide ofensiivi kasutasid oma huvides ära kurdid ja nende võitlusgrupid (Peshmerga), kes kehtestasid kontrolli araablaste ja kurdide vaidlusaluse Kirkuki üle, mis on ka üheks oluliseks naftakeskuseks Iraagis.

Kuigi ISIS, kes seab eesmärgiks islami kalifaadi kehtestamise Iraagis ja Süürias, on kõige nimekam, kardetum ja äärmuslikum organisatsioon sunniitide vastupanuliikumises Iraagis, pole lõplikult selge, kui keskset rolli nad keskvõimult vallutatud territooriumil ikkagi kannavad. Mitmed sunnitlikud liidrid (nt endine asepresident Tariq al-Hashemi) on nimetanud ISIS juhtrolli sunniitide vastupanus ülevõimendatuks. Paljud kohalikud sunniitlikud võitlejad on vastu Iraagi keskvalitsusele, kuid ka ISISele. ISIS liitlased Iraagi kodusõjas on sufistlik Naqshbandi Ordu (u5000 võitlejat) ning viimasega seotud Džihaadi ja Vabastuse Ülemnõukogu Husseini-aegse asepresidendi Izzat Ibrahim al-Douri juhtimisel, aga ka endiste baathistide Iraagi Revolutsionääride Sõjaväeline Peanõukogu (MCIR, u10 000 võitlejat), mille eesotsas on endised Husseini armee ohvitserid. MCIR on seotud Hanbali koolkonna sunniitide konservatiivse poliitilise organisatsiooniga Islamiõpetlaste Assotsiatsioon. Kuigi ISIS ja MCIR teevad omavahel sõjalist koostööd, on rühmituste vahel puhkenud juba esimesed lahkhelid. MCIR põhiline toetuspiirkond asub Mosulis, kus nad on sõlminud relvarahu kurdi võitlejatega ning nimetanud oma esindaja Hashem al-Jammasi Mosuli kuberneriks.

Konflikt Iraagis võib areneda ususõjaks šiiitide ning sunniitide vahel. See võib omakorda kehutada kurde omariiklusele, mis aga ei pruugi meeldida naaberriik Türgile. Soodsate tuulte mõjul võib tekkida doomino-efekt, kodusõda Iraagis omandada laiaulatuslikud mõõtmed ja kanduda edasi naaberriikidesse. Iraagi šiitide usujuht suurajatolla Ali Sistani on rahvast kutsunud üles vastupanule salafistide vastu. Peaminister al-Maliki ei ole sunniidi ja kurdi saadikute vastuseisu tõttu suutnud riigis kehtestada erakorralist seisukorda ning Iraagi keskvõim on kriisi lahendamisel olnud samavõrra jõuetud kui nende kolleegid Ukrainas. Oma abi on pakkunud naaberriik Iraan, kes on saatnud Iraaki kolm pataljoni Qudsi jõudude eriüksuseid. Ameerika Ühendriigid on avaldanud toetust Iraagi seaduslikule valitsusele ning president Obama ei ole välistanud, et Iraagi armee toetuseks korraldatakse õhurünnakuid salafistide positsioonidele. Viimastel päevadel on sunniitlike mässajate pealetung mõnevõrra raugenud ja Iraagi julgeolekujõud on mõned väiksemad keskused tagasi võitnud, kuid 18.juunil ründasid islamistid Iraagi suurimat naftatöötluskeskust Baijis Ninive provintsis ning mõningatel andmetel kontrollivad suuremat osa sellest. Igal juhul tasub Iraagi sündmustel silma peal hoida.

Alleged ISIS militants in the town of Baiji (taken from a video posted on 17 June)

ISIS võitlejad naftatöötluskeskuses Baijis

Foto: http://news.bbcimg.co.uk/media/images/75609000/jpg/_75609119_022750308-2.jpg

Filosoofia on maailmavaade: filosoofia eesmärk (ontoloogiline osa)

@ost ia sueeb
Filosoofia on valitsev maailmavaade, emateadus, mis produtseerib jätkuvalt teaduslik/tehnilisi saavutusi. Haaramata inimese tahet või emotsioone nagu näiteks rituaalid ja kultus, on filosoofia teoreetiline. Kuid ometi see puudus haarab täielikult. Mõte viib saabumisel isikuni, keda kunagi pole tulnud. Oluline pole tema tulek, mida siiski ei saa välistada, vaid pärand, mille nimel elame ja teeme. See on maailmavaade, mis haarab kõik ideed, ideoloogiad ja ideaalid. Filosoofia erinevus ideoloogiast, mille eesmärgiks on omistada suvalistele ideaalidele vastuseid, seisneb selles, et filosoofia jätab idealiseerimata üksiku väärtuse, pidades mõnda neist vääraks või valeks. Aksioloogilises mõttes on ideaalide sidumine filosoofiaga õigustatud. Kuid metafüüsilises või epistemoloogilises mõttes toitub filosoofia olemisest ja ideede tervikust, nagu väitsid juba esimesed filosoofid.

Kreeka filosoofia saab oma lähtekoha maailmanähtusest, vesi, õhk, tuli, maa, millele omistatakse ajaline järgnevus. Thales mõtestab saabumisel isiku tuleku põhimõttega, et alati leidub samasugune, muutumatu põhjus. Toodud põhimõttest on kasvanud aine algosakese teaduslik teooria. Georg Simmel väidab, et meie tunnetuse ja tegutsemise sisu koosneb muutumatust osisest ja muutlikust osisest. Muutumatu osise moodustavad kogemuse tajutavad üksiktõsiasjad ja tahte viimased eesmärgid, muutliku osise aga põhjuslikud seosed, mis seostavad ning vabastavad inimese ühtlasi, ja vahendid eesmärgi saavutamiseks. Tõnu Luik presenteerib filosoofiat kui maailmavaate teoreetilist vormi, mis pretendeerib põhjendatusele. Uku Masing kirjutab uue mõtlemise võimalusest, psühholüüsist, nimetades seda uinunud võime äratamiseks, võrreldes seda histolüüsiga, sarnaselt nagu tõugust saab liblikas.

Elu mõte maailmavaatena saab olla maailma jätmine paremana maha kui me ta saabudes eest leidsime. See pärand, mille jätame saabumisel isikule, haarab looduskeskkonda ja noosfääri. Eeskätt järeltulevale põlvele mõeldud tegutsemine võib anda tulemuseks parema maailma. Küsimus on eeldustes ja eesmärgis. Nende vaheteost tuleneb võimalus, et kogupaketti kuuluv hingestus avaldab mõju ka teostatavatele projektidele. Võimalik psühholüüs on eraldi küsimus, mille pelk esitamine juba viib vastuse passiivse ootamiseni. Igavese Orpheuse igavene saabumine annab sisu filosoofilisele eneseteostusele. Selle tähenduseks võib olla Platoni väide, et filosoofia on suurim muusika, kui muusika on suur. Muusika parimates palades on täielikult haaratud nii eeldused kui eesmärgid. Nii ei ole elu mõtestamine elu ainuke mõte, nagu halvasti haritud või vähe moraalsed isikud sageli on arvamust avaldanud. Surm ei tapa, vaid halvab, arvatakse, millise arvamusega saabumisel isik, keda kunagi pole tulnud, kindlasti ei nõustu.

Filosoofia kui maailmavaate eesmärk on hoida mõte liikumises, samuti korrapärastes kommentaarides ainele ja pärandile. Kui eesmärgiks on jätta saabumisel isikule parem maailm, isikliku vabanemise kaudu, siis on oht ajada segi pärandi muinsuskaitseline ja pärimuslik osa. Pärand, mille jätame maailmale lahkudes saabumisel isiku jaoks, saab olla maailmavaateline, kooskõlas filosoofia kolmikjaotusega. Kaalugem, kas toimetused, mida teeme, võiks finišis päädida parema maailmaga saabumisel isiku jaoks. Kui mitte, siis on tegemist muinsuskaitselise maksiimiga, ära tee teisele seda, mida ise ei soovi endale tehtavat. See on väikseim möödunud mikrohetk, millele riik tugineb, et oma eetilistes nõudmistes ülenduda, soovides nõnda avaldada muljet saabumisel isikule, keda kunagi pole tulnud. Aga pärimuslik osa, muusika või Jakob Hurda algatatud rahvaluule kogumise näitel, millele tugineb kultuur, erineb filosoofia maailmavaatelisest eesmärgist ühetaolisuse poolest. Kultuuriline pärimus ei soosi mitmekesisust, kuigi võib sellele kaasa aidata liigilise pluralismiga. Muusika tähendus on sotsiaalselt liiga kitsas, piirdudes musikaalsusega. Pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna kitsastes raamides, piirdudes raamidega. Poliitilised maailmavaated eksisteerivad niivõrd kuivõrd saab valida vastandite vahel, mis on väga ühetaoline. Filosoofia seevastu annab ühetaolisusele lisamõõdu finišis, olles eesmärgist määratud. Saabumisel isik, keda kunagi pole tulnud, näeb mitmekesisust selles, et maailm on parem olnust, mille jätame lahkudes.

Vestlused geneetilise mutantrobotiga III: inimese loomisest

@ckrabat
Jätkame eelmisel suvel alustatud sarja, kus reptiloid vestleb geneetilise mutantrobotiga. Täna on teemaks inimese loomine ning reptiloidide olemasolu. 14 000 aastat tagasi elasid maa peal metsinimesed, põhiliselt kromanjoonid, sest neandertaalid olid mõned aastatuhanded tagasi kadunud. Siis saabusid planeedile külalised kosmosest – reptiilsed tulnukad planeedilt Nibiru, kes otsisid kulda. Kullakaevandamise tõhustamiseks hakkasid nad geneetiliste mutatsioonide abil tootma roboteid (lolle), kelle abil pandi alus inimtsivilisatsioonile. Inimesed ja reptiilid andsid ka järglaseid (reptiloide), kes pidid tsivilisatsiooni ohjes hoidma.

Reptiloid: Teaduslikud uuringud räägivad inimese päritolust ja kadunud tsivilisatsioonidest. Nende tulemused kinnitavad täielikult lollide siirdeteooria paikapidavust: “Pye ja Foerster arutlevad iidsete anomaalsete pealuude leidude põhjal geneetiliste uuringute üle, mis näitavad, et inimesed ei saa kuidagi primaatide järeltulijad olla. Wills räägib oma intensiivsest kogemusest Amaru Muru portaaliga Peruus, mida kohalikud kutsuvad kuradi ukseavaks. Minu arvates on kindel, et me ei arenenud ahvidest, vaid oleme geneetiliselt muundatud, sest inimesel ja primaadil on kakskümmend viis suurt erinevust. Ma ei hakka neid kõiki loetlema, kuid esiteks on karvamuster erinev ja isegi karvkatte paksus. Kui primaatidel on kõhul õhem ja seljal paksem karvkate, siis inimesel on vastupidi. Meil on karvad ja küüned, mis aina kasvavad ja kasvavad, kuid mis on selle eelis?”
David Icke räägib raamatus “Matrixi lapsed”: “Ameerika Ühendriikide Temple ülikooli ajalooprofessor dr David Jacobs kinnitab, et tulnukate tegevuskava näeb ette inimeste ja võõrolendite geneetilise materjali alusel hübriidide aretamist ning inimühiskonna väljavahetamist sääraste nende kontrolli all tegutsevate ristanditega.”
No mis ma räägin siis? Loe inimühiskonna väljavahetamist lollide ühiskonnaga. 😀 Ennemuistsel ajal, kui nibirulased veel Maal elasid, siis kaevandasid nad kulda ja ehitasid püramiide. Täpsemalt väljendades tegid vastavaid töid küll selleks geneetiliselt aretatud töölised, lihtsakoelised mutantrobotid, keda me tänapäeval kutsume inimesteks.

Geneetiline mutantrobot: Esimene lause oli OK, aga teises lauses juba selline põhimõtteline viga???? Ai, ai, ai, ai, ai! Millal ja kuidas loodi inimene? The Epic of Atrahasis.

Aga seda see lugu ju räägibki. Nibirult toodud lollid ei pidanud koormusele vastu, nende ekspluatatsiooniaeg vähenes ja siis otsustati hakata kohapeal lolle tootma. 🙂 Mutantrobotid on äratuntavad. Kahtlustäratav soov tugineda varasemate autoriteetide tekstidele näitab selgelt, et tegemist on biorobotiga. Biorobot järgib programmi, mis on temasse sisestatud ja ei suuda ise seda uuendada või ainult sellel tasemel, et peaga vastu seina ei jookseks. Kui robot hakkaks ise programme looma, siis võib tegemist olla evolutsiooni või tavalise viirusega. Kui ta aga ennast kuskile nurka manööverdab, siis ajab sinist suitsu välja, teeb ühe koha peal ringe ja uriseb kurjalt.:)

Mega, mega, megairw! Enne mutantrobot, nüüd biorobot. Kas mu sotsiaalne staatus langes või tõusis? Irw, irw, irw.

Üks ei välista ju teist. Biorobot võrdluses tööstusliku robotiga, hoopis teise struktuuriga. Mutantrobot selles mõttes, et liik on aretatud geneetilise mutatsiooni tulemusena. Mutantrobotid ongi samaaegselt biorobotid.

Miks arvate Te, et Lower Gods elik madalamad jumalad lollid olid? Nende ekspluatatsiooniaeg?????? Paluks Teie keniaaalseid väiteid kinnitavat allikat! Ametiühingust olete midagi kuulnud? Vikipeediast: “Ametiühing on isikute ühendus, mille eesmärgiks on töötajate õiguste ja huvide esindamine ja kaitsmine suhtluses tööandjaga või ka laiemate poliitiliste ja seadusandlike eesmärkide saavutamiseks.” Võibolla juhtis selline ühing ka jumalate tegevust? Robin Hoodi filmis oli selline asi igatahes olemas, ise nägin!

Kui me lähtume teooriast, et jumalad tulid Maale Nibirult, siis on kõik loogiline: kõrgemad jumalad – reptiloidid, madalamad jumalad – lollid, mõlemad Nibiru kodakondsusega. Tuleb savitahvleid lihtsalt õigetpidi lugeda. Lollide ametiühing kõlab ka väga loogiliselt. Miks lollidel ei või oma ametiühing olla? Ilmselt lollid olidki ametiühingu maaletoojad. :irw Ma sain nüüd ka seletuse vereliinide teooriale, mis läheb lollide siirdeteooriaga väga hästi kokku. Kui “Terminaator III-s” öeldi Terminaatorile, et sa oled ju robot, siis ta parandas sapiselt, et on hoopis küborg. küberneetiline organism, mitte mingi tavaline rauakolakas. 😀 Ilmselt on ka lollidel midagi sellist nagu oma hierarhia ja ametiuhkus. Nibirult pärit alglollid on tähtsamad kui hiljem Maal tehtud lollid – siit ka maa ja linna erinevus – linnast pärit inimesed peavad end maakatest tähtsamaks ja paremateks, sellel arusaamal on iidsed juured. Sealt pärinevadki vereliinid – kes suudavad oma päritolu Nibiruni välja viia, neid nimetatakse illuminaatideks.

Välja mõtlesin Teie reptiloidide tagapõhja: sõbrad vabamüürlased levitavad juba aastaid valeinfot. See ju lausa teaduse sildi all tehtav ajupesu. Sitchin – suur sumeri keele ekspert, kes levitas nõmedusi reptiloididest pärinevate väljavalitud vereliinide olemasolust? Külvame aga hirmu … Sitchin Ancient Alien Work Is Illuminati Psy-Op Tied To Rothschild. Oksele ajab!

Oot-oot, midagi on siin nüüd segamini. Kas see polnud mitte David Icke, kes vereliinidest rääkis? Sitchin oli rohkem Nibiru-spetsialist ja kirjutas taevastest asjadest.

Tuli välja, et Icke virutas oma reptiloidide suguvõsad ja vereliinid Sitchinilt, kes vabamüürlasena loomulikult tõstis enda ja oma kaasvendade saba, haakides ennast langenud inglite olematu sugupuu külge nigu puuk. Vereliinid katkesid tuhandeid aastaid tagasi, kellest või millest Teie räägite? Kes on reptiloidid? Et Teid vaidluskõlbulikuks tunnistada, tuleb teil lisaks Icke luulutustele (tunnen Teile kaasa, see on jube!) läbi lugeda ka Sitchin (ise lugenud ei ole, jama!!!) ja seda võrdluses originaalkäsikirjadega (aktsepteerin inglise- või saksakeelseid tõlkeid). Võibolla jõuab siis Teile kohale, et reptiloide ja vereliine pole olemas, need jumalad ei tulnud ei Nibirult ega Nibiruga. Kõik praegused nn. maailmavalitsejad on isehakanud! Kõik sidemed on loodud ajupesuga valesid pidevalt üle korrates!

Sitchin ja vabamüürlane? No sel juhul oli ta mingi alama astme reptiilori. Vabamüürlusega jms mängivad geneetilised mutantrobotid reptiloidide mänge. Ma arvan, et reptiloidlik identiteet ei avaldu kusagil vereliinides jms, vaid rohkem liigilises kuuluvuses. Soov suguvõsasid tähtsustada, see on jälle mutantrobotite rida, kes on Nibirult pärit algloll, kes on maise päritoluga. Esimene vabamüürlane oli Kellumees. Teil on õigus vaid ühes ehk praegused nn maailmavalitsejad on isehakanud, õigemini lollide poolt sinna aujärjele tõstetud, sest jumalaid pole kodus olnud.

Kas te panite tähele, et igasugused maailmavalitsejad aktiviseerusid peale 1999 aastat. Nostradamuse “Sadakondade” katrään X.72 räägib samast ajast:
“In the year 1999 and seven months,
From the sky will come a great King of terror.
The great king of the Mongols will be resuscitated, (tegelikult King of Angolmois)
Before and after Mars reigns by good fortune.”

Ei ole pannud. Ajaarvestusel pole mingit tähtsust. Juhtus nii, et rünnak kaksiktornidele toimus 2001, aga ettevalmistused selleks algasid palju varem. Kõigepealt esimene katse neid õhkida oli vist 1993 või 94, siis rünnakud USA saatkondadele Aafrikas olid vist 1998, Iraak oli ka hambus Lahesõjast saadik. 21.sajandi alguses viidi varem kavandatu lihtsalt ellu.

Ai, ai, ai, ai, ai, ai! Sõbrad maailmavalitsejad on küünte ja hammastega kinni erinevates ennustustes. Üheks tähtsamaks on nende jaoks Nostradamuse omad. Seal ennustatakse tegeliku maailmavalitseja tulekut. Kuidas reptiloid sellist lihtsat asja ei tea? Rünnak kaksiktornidele toimus 2001, aga ettevalmistused selleks algasid palju varem. Teil on õigus, see sündmus raiuti mõni aasta varem kivisse Sinister Sites – St. John The Divine Cathedral http://vigilantcitizen.com/sin…..cathedral/ “The Apocalyptic Pillar. On the western facade of the building, stonemasons have sculpted numerous scenes that seem oddly out of place for a Cathedral. The most striking one is the chilling depiction of the destruction of New York city and its landmarks. Twin towers collapsing. The scene above was done in 1997, four years before the destruction of the Twin Towers. Other recognizable skyscrapers are the Chrysler Building and the Citigroup center.” … ja loomulikult ei maksa unustada illuminaatide mängukaarte, kus samuti tulevikku ette ennustati.

Icke raamat (“Matrixi lapsed”) hakkab mul varsti läbi saama. Suur osa on selline odav lollidele mõeldud jama, millest ma kiiresti üle lähen, aga mingid osad on põnevad. Minu arust ta ikka bluffib ka väheke, kuigi mõned tähelepanekud on üsna terased. See põhjarassi jutt on suht jama. Need on puhtad biorobotid ehk siis Nibirult kaasa toodud madalamad jumalad. Kas te Olaf Andvaraforsi mäletate? Vot tema oli ka üks sellistest. Mina eitan reptiloidide kuulumist vereliini. Reptiloidid tegutsevad varjus, pimedas ja maa all. Avalikkuse ees esinevad ikka geneetilised mutantrobotid ja muu selline seltskond. Need vereliinid eristavad ikka Nibirult pärinevaid alglolle Maal valmistatud lollidest. Vereliinidest on juttu siin:
“Need, keda sa tead nimepidi, ei ole tõelised vereliinid, nagu teoreetikud on seda teile õpetanud. Need ei ole need, kes kirjutavad sümfoonia ja nemad ka ei dirigeeri selle esitust. Need, keda sa mainisid, ja teised tuntud nimed mängivad pelgalt viiulit või tšellot, kui neil kästakse seda teha… Et see asi ükskord lõplikult selgeks teha: Bushid ei ole vereliin. Tegelikult on nad teiesugused, kes tahtsid olla kummardatud teiesuguste poolt. Ma võtan selle asja lühidalt kokku. Need, kellel on tuntud näod ja nimed, ei ole otseselt vereliinid. Need ei ole heliloojad/dirigendid, nad lihtsalt mängivad vilepilli nii, nagu neile öeldakse. Bushid, Clintonid, Sharonid, Arafatid, Hitlerid, dalai-laamad, Mandelad, Blairid, Gore’id, Chavezid, Gandhid, Kennedyd, Lennonid, Dylanid, Einsteinid, Michelangelod, Pope’id, Caesarid, Aristotelesed, Herodotused, Akhenatonid. Kõik nad mängivad või mängisid oma osa nii, nagu neile öeldi. Nendel inimestel, kes armastavad tunnustust ja teiesuguste aupaistet, ei lubata olla koos ühes ruumis minuga seotud mõningate inimestega.”

Teie poolt viidatud “Revelations of an Elite family Insider” on pullikaka. Mõttetult ennast ja oma vereliine tähtsustav, ülbe tegelane. Muide Wolframi “Parzival” räägib teist juttu, mis on rohkem tõesem.
Q: What commonalities do the bloodlines share? And have you ever fucked a child?
A: Understand that “bloodlines” have been chosen to rule, it didn´t just appear out of air.The souls which incarnate into these bloodlines who rule are picked by Divine Law. Other things don´t have to be mentioned……
Q: Where do you elites store your mentally ill relatives caused by centuries of inbreeding?
A: It is a myth that inbreeding always causes problems. If the 2 persons who procreate carry genes which are of better quality than the rest….
Mida see tähendussõna küll tähendama peaks? Matteuse 20:1-16: “Nõnda saavad viimased esimesteks ja esimesed jäävad viimasteks. Sest paljud on kutsutud, aga vähesed on valitud.”

Parzivali tasub muidugi lugeda, aga teda tuleb õiget pidi lugeda.:D Probleem ongi selles, et teadlased, kellest paljud pärinevad vanast ja võimsast Lollide Kojast, panevad saviplaadid plaadimasinasse valesti sisse :irw
Vereliinid on niipalju relevantsed, et need lollid, kes Maale Nibirult toodi, peavad end paremateks ja tähtsamateks kui maise päritoluga lollid. Need on aga mingid robotite murumängud, mis reptiloididesse ei puutu. Ma eeldan, et minu eelmises postituses viidatud allikas kuulub alglollide hulka. Ta tähtsustab vereliine ja eitab reptiloide. Ilmselt mingi sorts, keda oluliste asjade juurde ei lasta. Ega te ometi arva, et nt Bilderbergi kohtumisel toimub mingi sisuline arutelu maailma asjade üle? Loomulikult mitte. Reptiloidid ütlevad sortsidele, kuidas asjad on. Inimliku päritoluga sortsid kuulavad, panevad tähele ja viivad selle teadmise tavalollideni. Nii on. Icke kujutab reptiloide väga negatiivselt, kuid ei maksa arvata, et reptiloidid on ilmtingimata halvad, vaid nad on hoopis teisest liigist. Reptiloidid on Maa sõbrad, aga planeet Maa ja inimkond on erinevad asjad. See, mida inimesed kujutavad enda huvides olema, ei ole seda ilmtingimata planeedi huvides. Sellepärast peavad reptiloidid inimestele ütlema, kuidas elu on, sest kui inimesed oma peaga mõtlema hakkavad, läheb Maa hukka 🙂

Soovitavalt tasub Parzivali lugeda nii nagu seal kirja pandud on. Liiga palju on seda teksti vägistatud omale sobivas suunas. Kõnts tuleb kaugelt ära tunda, selleks ei ole vaja autoriteete, kes ütleksid, et mõni raamat on kõnts!

Kannan ette, et David Icke “Matrixi lapsed” on läbi töötatud. 🙂 See oli sama raske nagu miskist kommunistlikust ajalookirjandusest tõe välja filtreerimine, aga see ongi huvitav. Seal on väga palju tõeseid fakte, kuid ka samapalju vääraid hinnanguid. Raamatu kõige suurem viga on, et ta on kirjutatud inimese, mitte reptiloidi positsioonilt. Inimestele on vereliinid olulised, et siduda oma päritolu reptiloididega. Miks peaks see reptiloide kottima? Loomulikult on need olulised ka Nibirult pärit nn madalama taseme jumalatele ehk alglollidele, kes tahavad reptiloididega sarnaneda. Aga loomulikult on reptiloidid olemas ja nad on siia tulnud ühelt teiselt planeedilt, mida inimesed Nibiruks kutsuvad. Seda ei maksa kahtluse alla seada. Sest kuidas inimesed tekkisid? Ahvist arenesid. Aga kellest ahv arenes? Mää! See on näide ideoloogiliselt mõjutatud seisukohast, kui midagi on hakatud pimesi uskuma. Kujumuutjad. Ütleme siis nii, et eksisteerivad reptiilse algupäraga parasiitorganismid. Reptiilsed geenid võivad mingis olukorras välja lüüa, aga see ei pruugi tähendada füüsilist muutumist. Miljonite aastate jooksul on reptiloidid loomulikult kohastunud nende elukeskkonnaga. See, mida Icke räägib inimteadvusega manipuleerimisest, on kindlasti protsessuaalselt õige. Muidugi kujundatakse inimest soovitud suunas nagu inimene teeb seda ju tööstusrobotitega. Ta paneb mööda hinnangutes arvates, et reptiloidid on kindlasti pahatahtlikud ja halvad, aga see pole päris nii. Reptiloididel ja inimestel on lihtsalt erinevad eesmärgid. Suur osa kurja on inimese toodang. Kes tegi? Ise tegi – nagu rahvamuistendis räägitakse. Tuleb vahet teha kolmel kategoorial: 1) reptiloidid; 2) lollid; 3) inimesed.

Seal ennustatakse tegeliku maailmavalitseja tulekut. Kuidas reptiloid sellist lihtsat asja ei tea?

Et kosmoselaev Nibirult pöördub kord tagasi? See on võimalik. Samuti võib võim Maa peal reptiloidide käest lollide kätte minna. Ka see on võimalik nagu ka see, et see on juba toimunud. Mõned mõtteterad David Icke’lt (“Matrixi lapsed”): “Viimasel ajal on tema põhitegevuseks olnud reptiloidide teooria uurimine, sest ta sai aru, et tema abikaasa, kellega ta rohkem kui 12 aastat abielus oli olnud, on tegelikult reptiloid… Ühel õhtul läksime tülli. Minu naine ei saanud, mida ta oli tahtnud ning vihastas väga. Läksin talle tänavale järele. Väljas oli juba pime. Nägin, kuidas ta läks oma auto juurde, haaras ukselingi pihku ning siis see juhtuski. Mu naise pilk süttis, silmist väljusid valgusekiired. Ta istus autosse, aga ta silmad valgustasid kapotti ja koguni maapinda auto ees. Jälgisin seda kõike hämmeldunult, kuid miskipärast ei olnud see minu jaoks šokk. Pigem see kinnitas midagi niisugust, mida olin teadnud juba varem… Minu naisel oli probleeme nahaga, aga fotomodellide jaoks on nahk äärmiselt tähtis. Fotograafid vaatavad esmalt just nahka. Tema nahale tekkisid punased laigud, mis hiljem muutusid sarvjateks liistakateks. Mitte keegi ei mõistnud seda seletada.”

“Jumala poega” peab ju kummardama, iga sõna tema suust on puhas kuld. Irw, irw, irw. Kas Te polegi kokku puutunud koduste “lendavate taldrikutega”? Pole näinud põlevate silmadega fuuriat, kes on valmis Teie kõri läbi närima?

Niisuguseid asju nimetavad geneetilised mutantrobotid vist eelarvamusteks. Näiteks see et Icke oma hinnangutes mõne asjaga puusse paneb, ei tee teda allikana väärtusetuks. Mitte ühtegi allikat ei tasu pimesi uskuda. Kõik allikad sisaldavad fakte ja spekulatsioone. Kooli ajalooõpikut ei tasu ka uskuda sellepärast, et ta on haridusministeeriumis kinnitatud ja reptiloidide poolt inimeste jaoks usaldusväärseks muudetud :irw.
Maailma ja geneetilise mutantroboti loomisest: mis on kirjas sumerite savitahvlitel? 1.osa ja 2.osa.:
“Olukorra päästmiseks Maal pakkus Enki välja muundatud geneetilise koodiga tööjõu, kes kõndis kahel jalal ja rääkis omas keeles. Tööjõu aretamiseks oli vaja segada tema enda geneetiline kood nibirulase omaga, et tekiks midagi vahepealset. See tekitas vaidlusi, sest kunagi oli olnud Nibirul orjapidamise ajastu, mis lõpetati ära ebakõlbelisuse tõttu. Enki aga väitis vastu, et tegu ei ole inimesega ega kohaliku loomaga, vaid inimloomaga, kes teeks nende eest töö ära. Lõpuks andis kuningas loa luua primitiivne tööline, selleks ühendati inimese eellase munarakk tema enda muudetud genoomiga ning siirdati see Maal elanud emase üsasse. Sündis olevus, kes oli välimuselt peaaegu nibirulane, aga kasvades ja arenedes tekkis tal hääl nagu loomal. Anu tütar Nimma mõtles, et äkki tuleks inimese ja maalase eluessentsid siirdada hoopis nibirulase üsasse. Tekkis küsimus, kes võiks olla see katseloom. Nimma ei kahelnud selles hetkekski ning soovis, et see temasse siirdataks. Inimene, kes sündis, oli välimuselt nagu nibirulane ja tal oli piisavalt palju taipu, et aru saada, mis temast tahetakse. Tema nimeks sai Adamu – segatud.”
Ma ei teagi nüüd, tegelikult need igigid peaksid vist lollid olema. “Teenindavat personali kutsuti Marsil igigideks ja Maal olevaid kangelasi anunnakideks – need, kes tulevad taevast Maa peale.”

Kas Te vaeseke usute, et maailm on 6000 aastat vana? Me oleme jälle alguses tagasi – kes on reptiloidid? Kuidas neid ära tunda? Te ajate evolutsiooniteooria religiooniga segamini. Kas Te vaeseke usute, et maailm on 6000 aastat vana? 200 000 aasta jooksul jõudis ahvipärdik inimeseks areneda küll. Pealegi on osa inimeselaadsete olendite käitumine väga kahtlaselt sarnane ahvide käitumisele. Ei näe neil erilist vahet.

Ei. Kuigi loomulikult on võimalik evolutsiooniteooriast endale religioon teha. Reptiloide polegi võimalik tunda, kui ei tea, mille järgi tunda. Icke ju kirjutas, et naise silmad hakkasid pimeduses põlema nagu laternad. 🙂
Ma kusagile panin ka selle reptiilitesti. Üldiselt polegi vaja reptiloide ära tunda. Inimesed ajagu oma asja.

Kokkuvõtlikult: reptiloide ei ole olemas???? “Jumala poega” peab ju kummardama, iga sõna tema suust on puhas kuld. Mis on nende kohta originaalis kirjas?

Jah, looda sa, et pole olemas. Kui vaime silmaga näha ja käega katsuda ei ole, kas neid ei ole siis olema? Lihtsalt suurema osa robotite jaoks on see teadmine kasutu. Täpselt samuti pole pingviinidel vaja teada jääkarude olemasolust. Kõik need allikad eraldi võetuna on väärtusetud. Praegu ma panin tähele, et Sitchini teooria klapib päris hästi lollide siirdeteooriaga. Selleks, et Kalevipoega lugeda, on soovitav alustada kokkuvõttest, enne kui päris eepose kallale asuda. Küll ma selle Sitchiniga tutvun veel. 😛

Salafismi mõju Süürias: Jabhat al-Nusra, ISIS ja teised

@ckrabat
Jabhat al-Nusra või Nusra rinne kuulutati välja Süüria kodusõja käigus 2012.a. jaanuaris ning organisatsioon ühendab Süüria ja Liibanoni sunniitlikke äärmuslasi, kes lähtuvad salafistliku džihaadi põhimõtetest. Rühmituse liider on Abu Mohammed al-Jawlani ja neil arvatakse olevat 15 000-20 000 võitlejat. Al-Jawlani isikust on teada vähe ning arvatakse, et ta võib pärit olla Iisraeli poolt hõivatud Golani kõrgustiku aladelt ning võidelnud Iraagis. Jabhat al-Nusrat tuleb eristada teisest salafistlikust äärmusrühmitusest “Islamiriik Iraagis ja Levantis” (ISIS ehk ad-Dawla al-Islāmiyya fi al-‘Irāq wa-sh-Shām), mis asutati peale lääneriikide koalitsiooni invasiooni Iraaki 2003.a. jordaanlase Abu Musad al-Zarqawi (1966-2006) poolt. Mõlemad organisatsioonid on end sidunud kurikuulsa al-Qaedaga, kuid samal on sattunud mitmetesse omavahelistesse konfliktidesse, sest ISIS on üritanud Jabhat al-Nusrat endale allutada. Tähelepanuväärselt on al-Qaeda juht Ayman al-Zawahiri Jabhat al-Nusra ja ISIS konfliktis asunud esimese poolele. Hoolimata panislamistlikest loosungitest, ka nemasd näevad lõppeesmärgina kaugemas tulevikus islamistliku kalifaadi kehtestamise, on Jabhat al-Nusra valdavalt Süüria-keskne, kuigi tal on ka Liibanoni-haru. ISIS eesmärgid on palju laialdasemad ning nad on püstitanud eesmärgiks islamistliku kalifaadi rajamise, mis hõlmaks vähemalt Suur-Süüria (sh Liibanon ja Palestiina, aga ka Jordaania) ning Iraagi alasid. International Crisis Group prognoosib siiski, et välisvõitlejad on jäämäe nähtav osa, kelle osakaal islamistlikus opositsioonis ei ole siiski väga suur. Viimasel ajal on levinud signaale Jabhat al-Nusra ning ISIS omavahelistest kokkupõrgetest. ISIS on hukanud mitmeid Jabhat al-Nusra funktsionääre.

Jabhat al-Nusra esmane eesmärk on president Assadi režiimi kukutamine ning šariaadil põhineva teokraatliku riigi kehtestamine Süürias, kus oleksid muuhulgas keelatud nii alkohol kui tubakas, aga ka kino ning televisioon alluks rangele moraalsele kontrollile. See ei tähendaks küll mitte sisulist, vaid kõigest vaimset tagasipöördumist keskaega, kus ühiskond alluks šariaadi seaduste rangele kontrollile. Samas ei eita äärmuslased tehnoloogilist progressi ning kasutavad selle saadusi nagu Interneti, Skype’i jms oma tõekspidamiste levitamisel. Infosõjas kasutab Jabhat al-Nusra kaubamärki “valge minaret” (al-Manarah al-Bayda), ning nad esinevast selle märgi all džihadistlikus veebifoorumis Shamoukh al-Islam. Sunniitide konservatiivne vool salafism seab eesmärgiks tagasipöördumise algislami juurde (salafi – araabia k. esivanemad), on eriti mõjuvõimas Saudi Araabias, Kataris ning Araabia Ühendemiraatides ning selles võib eristada kolme voolu fundamentalistid (vägivallatu, madkhalistid), aktivistid (poliitiline, põhivoolu salafism) ja džihadistid (võitlev, qutbistid). Salafism kui ideoloogia pakub identiteedikriisis islamimaades teatavat selgepiirilist alternatiivi Lääne mõjudele, mida võib kergesti siduda sekulaarse Assadi režiimiga. Saudi Araabias asuv süüria päritolu salafistlik vaimulik Adnan al-Aroor, kellel on teleshow Saudi Araabia satelliidikanalil al-Safa, on kindlasti arvamusliider, kellel on oluline mõju sunniitlikule auditooriumile (74% elanikkonnast) Süürias. Teleesinemistes on Al-Aroor sageli õhutanud vaenu šiiitide, alaviitide ja kristlaste vastu. Samal ajal on ta end distantseerinud Jabhat al-Nusra poolt kasutavast terroritaktikast ning seisnud vastu välisvõitlejate kasutamisele Süüria kodusõjas. Al-Aroori kõrval võib esile tõsta kahte salafistlikku arvamusliidrit kuveitlast Nabil al-Audit ja saudiaraablast Muhammad al-Arifi, kes on aktiivsed sotsiaalmeedias ning on kujundanud sunniitide Iraani- ja šiiitide vastaseid hoiakuid.

Kuigi Jabhat al-Nusra on eitanud kurje kavatsusi vähemuste vastu, kasutavad nad poliitilises retoorikas vastaste kohta tihtipeale vaenu õhutavaid mõisteid nagu “alaviitlik vaenlane” või “šiiitide agent”. 2012.a. suvel röövisid ja hukkasid nad Süüria TV tuntud uudisteankru Mohammed al-Saeedi. Gassaniehis tapsid nad kohaliku süüria katoliku konfessiooni preestri Francois Muradi. Mõned äärmuslikud grupeeringud on kasutanud võikaid meetodeid nagu vangi langenud vastaste hukkamine pea maharaiumise läbi. Youtube keskkonnas levis klipp vastase südant söövast sõjapealikust. Üks Jabhat al-Nusra liidritest põhjendas kodusõja julmusi Allahi kättemaksuga inimkonnale tema pattude pärast. Paljud mõõdukamad sunniididki kardavad al-Nusra võimuletulekut, rääkimata etnilistest ja usulistest vähemustest nagu kurdid, alaviidid, druusid ja kristlased, mis viitab kindlasti kodusõja jätkumisele, isegi kui fundamentalistid peaksid võimu haarama. Rahaliselt toetab äärmusrühmitusi džihadistidele sümpatiseeriv kapital ning arvatakse, et nende põhilised rahastajad paiknevad regioonis, s.o. Lähis-Idas. Organisatsioon ei tee koostööd opositsiooni poliitiliselt ühendava ja Araabia Liiga poolt Süüria rahva legitiimse esindajana tunnustatud Süüria Revolutsiooniliste ja Opositsioonijõudude Rahvusliku Koalitsiooniga, kuid samal ajal on nad läbi viinud ühisoperatsioone koostöös sekulaarse Vaba Süüria Armeega, eriti just Aleppo piirkonnas, mis on üks tugevamaid vastupanukeskusi Põhja-Süürias. Džihadistide relvastus on moodne ja hõlmab ka rasketehnikat nagu tanke või õhutõrjekahureid, mis on hangitud kas sõjasaagina või ostetud mustalt turult. Paljudel võitlejatel on varasem Afganistani või Iraagi sõdade kogemus.

Jabhat al-Nusra sõjaline vastupanu on keskendunud Süüria põhjaossa, Aleppo ja Raqqah kubermangudesse. Juulist 2013 kontrollivad nad Ash-Shaddadehi linna Süüria idaosas. Taktikaliselt kasutavad nad palju ning edukalt suitsiiditerrorismi ning autopomme valitsuse ja sõjaväe keskuste hävitamiseks, kuid ka tsiviilelanikkonna vastu. Näiteks viisid nad 2012.a. märtsis läbi eduka terrorirünnaku Süüria õhujõudude luure peakorteri vastu kristlaste linnaosas, mille käigus hukkus 44 inimest. Jabhat al-Nusrat on süüdistatud ka keemiarelvade kasutamises. Võimalik, et mõned Assadi režiimi varud on sattunud nende valdusesse. Ideoloogiliselt pole erinevatel salafistlikel gruppidel Süürias suurt vahet, kuid sageli on nad omavahel vaenujalal. Jabhat al-Nusra sõjalist võimet, distsipliini ning võitlustahet on teiste gruppide poolt siiski kõrgelt hinnatud. Paljud Jabhat al-Nusra võitlejad on varem kuulunud al-Zarqawi juhitud rühmitustesse Afganistanis (Heratis) ja Iraagis. Organisatsiooni struktuur on üles ehitatud hierarhiliselt ning kõrgeim võim on vaimulikul Konsultatiivnõukogul (Majlis-ash-Shura). Rühmitusega liitujad peavad läbi tegema nii usulise kui ka sõjalise väljaõppe.

Jabhat al-Nusra mõju on suurem maapiirkondades, kuid neil on toetusbaasid linnades, kus nad teostavad geriljarünnakuid. Kui Damaskuses tegutseb organisatsioon põhiliselt põranda all, siis nende ühes tugikantsis Aleppos on üles ehitatud ka sõjaline juhtimisstruktuur. Regionaalselt on organisatsioonil igas piirkonnas nii usujuht (šeik) kui ka tollele allutatud sõjaline juht. Organisatsioon on pühendunud Assadi režiimi sõjalisele kukutamisele, kuid lisaks sellele viivad nad läbi veel usulist misjonit (al-Da’wa) ja osutavad humanitaarabi (Qism al-Ighatha), varustades kontrollitavaid piirkondi gaasi, kütuse, jahu ning tekkidega, kuid hoides seal ka hindu kontrolli all – kord on majas. Jabhat al-Nusra on püstitanud viis üksteisele järgnevat astmelist lõppeesmärki: 1) ühendada džihadistide jõud Süürias; 2) tugevdada islamistlikku teadlikkust ühiskonnas konflikti olemuse kohta; 3) üles ehitada grupi arvestatav sõjaline võime nii läbi relvahangete kui sõjalise väljaõppe ning kehtestada kontroll väiksemate piirkondade üle; 4) kehtestada islamistlik võim Süürias; 5) rajada islami kalifaat Levantis (Bilad al Sham).

Süürias tegutsevad Jabhat al-Nusra kõrval veel mitmed väiksemad islami fundamentalistlikud grupeeringud nagu Asala wa-al-Tanmiya, tšetšeenide Jaish al-Muhajireen wal-Ansar või palestiinlaste Fattah al-Islam. Kuni 60 000 võitlejat on koondunud veidi mõõdukamasse, kuid ikkagi salafistlikusse Islamirindesse (al-Tawhidi brigaad, Ahrar al-Sham, Liwa al-Islam, Katibat al-Ansar, Suquour al-Sham, Jaysh al-Islam jt), mida on toetanud Saudi Araabia ja Katar. Panislamistlik ISIS on Jabhat al-Nusra kõrval kõige võimekam salafistlik grupeering Süürias. ISIS arendab vastupanu nii Iraagis kui Süürias, kuigi viimasel ajal on nende tegevus enam kandumas Süüriasse, kus nende tugialad asuvad al-Raqqah kubermangus Põhja-Süürias ning nad kontrollivad mitmeid linnu Süüria ja Türgi piirialadel, kus nad on kehtestanud šariaadi võimu. Kui Jabhat al-Nusra põhijõud moodustavad kohalikud võitlejad siis ISIS lipu alla on kogunenud palju rahvusvahelisem seltskond. Nende praegune liider (emiir) on Kesk-Iraagist Samarrast pärit Abu Bakr al-Baghdadi. 13.oktoobril 2006 kuulutasid nad välja Iraagi Islamiriigi. Praegu on ISIS vastupanu Iraagis keskendunud Anbari provintsile Kesk-Iraagis, kus nad kontrollivad Fallujah linna ning teatud osasid provintsi pealinnast Ramadist. ISIS koosseisus arvatakse olevat kuni 7500 (5500 välisvõitlejat ning 2000 kohalikku) võitlejat ning veel vähemalt 15 000 toetajat, kes võivad mõne operatsiooni käigus rühmitusega liituda. ISIS eliitüksuse moodustab 250-liikmeline Jeish Mujakirin va Ansar Gruusiast pärit tšetšeeni Abu Umar al-Shishani (hukkus mais 2014) juhtimisel, kuhu kuuluvad põhiliselt Põhja-Kaukaasia päritolu džihadistid.

Kuigi salafistide mõju kasv Süürias on hetkel veel tõusev trend, siis võib olukord muutuda, kui opositsioon leiab endale mõne tunnustatud liidri, kes suudab ühiskonda laiemalt mõjutada. Üldtunnustatud mõõduka liidri puudumine ning grupeeringute vahelised vastuolud on iseloomustanud Süüria opositsiooni tulutuks jäänud ponnistusi hankimaks endale laialdasemaid volitusi. Kuigi Araabia Liiga lühiajaliselt tunnistas neid Süüria seadusliku esindajana, siis eeskätt Iraagi, Liibanoni ja Alžeeria vastuseisu tõttu viidi nende staatus taas vaatleja tasandile ning Süüria osalus Liigas on juba 2011.a.-st saadik peatatud. Opositsiooni vahelised vastuolud on aga aidanud Bashar al-Assadil, kes valiti hiljuti 87% toetusega uuesti Süüria presidendiks, oma positsioone riigis mõneti kindlustada. Süüria ühiskond pole lõhestunud mitte ainult etnilisel ja usulisel pinnal. Mõned Süüria sunniitide usujuhid nagu Muhammad al-Bouti ja Mufti Ahmad Hassoun on jäänud Assadi režiimile lojaalseteks või hoidunud poliitilise sisuga avaldustest. Opositsioonilised kõrgemad vaimulikud on maalt lahkunud. Araabia kevade algfaasis vastupanuliikumises aktiivne olnud sufi koolkonna Damaskuse Rifa’i mošee imaam Usama al-Rifa’i sai Assadi toetajate rünnakus mošeele 2011.a. suvel haavata ning emigreerus Istanbuli. Moslemi Vennaskonna Süüria haru osaleb küll opositsioonilises Rahvuslikus Koalitsioonis, kuid hoiab seal madalat profiili. Mõõduka opositsiooni killustatus ning rivaalitsemine võib aga salafistidele trumbid kätte mängida, kui neil peaks ka õnnestuma Assadist jagu saada.

Filosoofia on õppeprotsess: filosoofia üldosa eesmärk

@ost ia sueeb
Filosoofia üldosa pole veel kirjutatud. Esineb palju sissejuhatusi filosoofiasse ja ülevaateid filosoofiast, samuti spetsiifilisi oskussõnu eeldavaid filosoofiaid ning teaduslikke või kunstilisi lähenemisi filosoofilisele ainele. Nende kõigi ühiseks omaduseks on ebaselgus ja avarus üksnes pühendunud isikute jaoks – seega ebatäielikkus. Need ajendid, mõjud ja toimed on viinud selleni, et eemaldusin koolkondades tehtavast koolifilosoofiast ja küpses arusaamine vajadusest filosoofia üldosa järele. Kas aga filosoofias üldse on selgus võimalik ja kuidas selleni jõuda? Filosoofia üldosa tähendab juurdumist filosoofia lätete juurde, anonüümsete mõtlejate poole, ilma nimeta, tituleerimata, tagasihoidlike filosoofide manu, kelle autorlusest ei teata midagi, sest nende tekstid puuduvad.

Algus on nimetatamata. Need on lätted, suuline suhtlemine, elamine ja armastamine, mis on alati eksisteerinud. Neist on alati ammutatud ja ammutatakse tänapäeval. See on reaalne copy left, mitte copy right mõtlemine. Nende mõtted küll kajavad eelsokraatilistes ja klassikalise filosoofia tekstides, mille autorid on teada, kuid neid pole siiski põhjust pidada algallikaks. Kindlasti said Thales või Herakleitos inspiratsiooni ühiskonnast, mis neid ümbritsesid. Iga sotsiaalne elukorraldus, mis on jõudnud riigiks kujuneda, vajab nimesid ja aadresse. Riik vihkab tituleerimatust, anonüümsust, registreerimatust, adressaaditust. Pigem on filosoofia üldosa õigustuseks infotehnoloogia arenguga kaasnev infoküllus, informatsiooni pinnapealsus ja märkide näilisus. Saabumisel isik, keda kunagi pole tulnud, võiks loota teatud selgust.

Filosoofia üldosa on õppeaine, juurest kasvav tüvi ja võra, kuna filosoofia on õppeprotsess. See on menetlus, mis seisneb ettevaatamises neist, kes liiguvad ees. Samuti nagu liikluses, kus eesmärgiks on turvalisus, saab vältida avariilisi olukordi kui vaadata ette kaugemale. Näha silmapiiri laiemalt ees liikuvast kolonnist. Filosoofia üldosa eesmärgiks on näha uut arusaamist, mis võib õppides saabuda. Ajaloolises mõttes sai filosoofia alguse ca 2500 aastat tagasi ja neid filosoofia algelemente näeme tänapäevalgi. Nendeks elementideks on märgid: sõnad ja numbrid; keel: müüdi ja kirjana; õigus: seaduspärasuste ja seadustena. Need on vahetult nähtavad elemendid, millest moodustuvad objektiivsed tunnused. Alati on kehtinud põhimõte, et ühelgi tõendil ei ole ette kindlaks määratud jõudu. Objektiivne tõendamine ilma tunnetuseta, mida saab anda saabumisel isik, peaks olema lubamatu. Ometi valitseb teaduses range tuginemine allikatele. Inimesse puutuvad elemendid on avaramad, kui tehniliste abivahendite abil nähtav, so mikro- ja teleskoobi vaatlusega tuvastatud elemendid. Filosoofia üldosa arvestab saabumisel isikuga. Seega on filosoofia üldosa teoreetiline distsipliin.

Kaasaegne filosoofia haarab kõik eriosad ja kogu ajaloo. Sellepärast on filosoofia emateadus. Teadmiste paigutamiseks on erinevaid võimalusi. Kuigi igale autorile kuulub püha võimalus struktureerida informatsiooni selguse huvides vastavalt oma nägemusele, peavad kõik teadmised elik kogu informatsioon vastavalt teemale, olema filosoofilises nägemuses haaratud. Isiklik lahutav üldistusvõime, mingi nähtuse lauseteks kodeerimine, pole mõeldav üksikisiku tegevusse suletuna. Inimene on õppiv olend, kandes seda kõike endaga kaasas, mida kunagi kuskilt loetud ja moodustades õpitu põhjal oma isiklikke lauseid. Igaüks lahutab nähtusi erinevalt. Teadmised saab struktureeritada valdkondadesse, eeldades faktilise tegelikkuse olemasolu või pidamist. Selguse huvides tuleb vahet teha tegelikkusel ja vormistamisel. Tegelikkus ja tõde on nähtused, mille vormiliseks väljenduseks on loogika esimene reegel (A=A).

Loogika esimene reegel on nö aususe reegel: räägi seda, mida oled näinud ja tead. Mõni teab, aga pole näinud, mõni on näinud, aga ei oska sellest adekvaatselt rääkida. Teadmistest üksi on vähe ja nägemisest üksi on vähe, nad peavad käima koos. Miinusmärkide liitmisel saame plussi. Matemaatikaga pole mõtet vastuollu minna isegi teadusel. Saabumisel isikuga, keda kunagi pole tulnud, on teine asi. Saabumisel isikut pole olemas olnud, aga kuna ta võib tulla, siis me ei saa seda välistada. Siis tehkem täna midagi, mida talle pärandada. Pidamine annab filosoofia üldosale usaldusväärsuse. Teiste sõnadega öeldes peab väljend olema sisendiga vastavuses, kuid mitte identses suhtes. Pidamise kohaselt vastanduvad tõde ja vorm tekstis. Nende samastamine tähendaks ebaselgust. Üksnes selged suhted võimaldavad kindlustunnet. Filosoofilistes tekstides räägitakse sõnadest, mõistetest, terminitest jms. Mõned religioossed tekstid räägivad samuti sellest, et alguses oli sõna. Selguse huvides tuleb neil vahet teha, eristada sõnu ja lahutada mõisteid.

Filosoofia üldosa kirjeldused on sõnalised, kuigi sõnaga koos on alati kehtinud numbrid. Erinevad viisid kannavad erinevaid tähendusi. Üldosa initsiatiiv tuleb siiski keelest. Filosoofia üldosa eesmärgiks on kujundada filosoofia mõistmiseks, filosoofiast arusaamiseks ja filosofeerimiseks vajalikud alused. Tähtsust omavad siin loogika reeglid, argumenteerimisoskus ja oskus mitte kalduda kõrvale teemast. Filosoofias on igakordse käibesüsteemi tõhusus arendatav üksnes isiklikult, koolkonnaväliselt, ilma tiitliteta. Kõik, mida me teeme, omandab mõtte saabumisel isiku jaoks, keda kunagi pole tulnud, kui see on tehtud hästi ja omab pärimisväärsust. Tõe selgitamine annab filosoofiale liitva (ühiskondliku) ja lahutava (isikliku) üldistusvõime, mille kasutamise eest mõtleja vastutab või sureb.

Tuhala karstiala, Rail Baltic ja Saaremaa püsiühendus

@ckrabat
MTÜ Skeptiku 2014. aasta Umbluu preemia otsustati anda Tuhala looduskeskuse juhatajale Ants Taliojale maa-aluse jõe avastamise eest Nabala-Tuhala karstialal. Tuhala on üks salapärane koht Maarjamaa pinnal, kus on hästi palju kaitset vajavaid objekte, näiteks hinnaline nõiakaev, mille pärast ei saa ehitada raudteed Berliini, neljarealist turvalist maanteed Tallinnast Tartusse ja silda üle Suure väina mandrilt Saaremaale. Raudtee möödajuhtimine Nabala kaitsealast teeb Rail Balticu umbes 30 miljoni euro võrra kallimaks. Nabala kaitseala loomise järel jäävad kasutamata sealsed paevarud, mida on umbes 40 miljonit kuupmeetrit ja annaksid teedeehituse tarvis märkimisväärse koguse vajalikku killustikku. Olemasolevad paevarud ammenduvad Eestis juba 19 aasta pärast ning teedeehituse tarvis on vaja ekspluatatsiooni võtta uusi leiukohti. Eestis on progressiivsed ideed tihtipeale muutunud vihase vastupanu objektiks. Mihkel Mutt kurdab neljarealise Tallinn-Tartu väljasuretamise kohta: “Tallinna ja Tartu maantee jääbki taasiseseisvunud Eestis naerukohaks, saamatuse sümboliks, luhtunud unistuste verstapostiks.” Ja mitte ainult maantee, vaid ka Saaremaa püsiühendus, tuumajaam ning sinna suunas võib liikuda ka kavandatav raudteeühendus Euroopaga.

Kas nõiakaev ja maaalused jõed ikka on piisavateks põhjusteks teel progressile, transpordivõrgu arengu tõkestamisele või võivad siin foonil olla hoopis tõsisemad ja palju fundamentaalsema mõjuga põhjused? Postituse autor käib välja uskumatuna tunduva hüpoteesi, et Nabala looduskaitsealal võib paikneda reptiilide salabaas, mille tõttu on paljud riigi elukvaliteeti tõstvad arendusprojektid seisma pandud. Nabala kaitseala võib osutuda reptiilide ja/või nende poolt loodud robotite hallide (või lollide) kaitsealaks, mis takistab oluliselt suurprojektide arendamist Eestis. Nibirult saabusid reptiilide kõrval Maale alglollid (mainstream reptiilkirjanduses tuntud ka kui hallid), kes elavad paljude allikate järgi maa-alustes pesitsuspaikades ja Nabala karstiala pakub neile soodsat elukeskkonda. Alglollid on Nibirul ehitatud robotid, kelle eeskujul hakati ka Maal kokku panema inimesetaolisi geneetilisi mutantroboteid. Alex Collieri järgi elavad reptiilsed tulnukad 160-320 km sügavusel maa all, kuhu nad on ehitanud tunnelite süsteemi. Collier väidab, et mõned neist on olnud siin juba pikka aega. Reptiilide eluiga ulatub tuhandetesse aastatesse ja nad on lihasööjad, kelle kohta arvatakse, et nad söövad inimesi, aga nad ei söö surnud inimest. Kõik see klapib üldjoontes kokku ka Zecharia Sitchini teooriatega. Üldlevinud on arvamus, et reptiilid ei ole sõbralikud inimkonna vastu, vähemalt need, kes siin alaliselt pesitsevad. Palju on räägitud reptiilide salabaasidest, neist tuntuim on Ameerika Ühendriikides New Mexico osariigis Archuleta mäe all.

Millised tunnused võiksid viidata reptiilide salabaasile Nabala kaitsealal? Kui tutvuda olemasoleva kirjandusega reptiilide potentsiaalsete elupaikade kohta sellel planeedil, siis on Nabala kaitsealal igati soodsad tingimused reptiilide kaitseala loomiseks. Maa-alused jõed võivad olla reptiilide kavandatud ja hallide ehitatud tunnelid, mis varjavad neile eluks tarvilikku taristut. Transpordivõrgu arendamise kohta on räägitud, et see on kallis. Üle jõu käivale maksumusele viidates on püütud paljusid projekte suretada. Saaremaa püsiühenduseks rajatava silla ehituskulud moodustavad suurusjärgus ligikaudu 100 miljonit eurot. Eesti riigieelarve aasta tulud on samas kaheksa miljardit eurot. Tunneli rajamise kulud võivad olla isegi väiksemad, kui pinnas osutub küllalt sobivaks. Kuna saartel elab alaliselt ligikaudu 40 000 elanikku, siis läheks investeeringuteks umbes 2 500 eurot elaniku kohta. Nii lihtne see ongi. Meedias on suurprojektide maksumust kõvasti paisutatud, kuid meil on ka alternatiivseid võimalusi projektide elluviimiseks. Suurprojektide rahastamiseks on võimalik küsida toetust näiteks Euroopa Liidust. Kuna tegemist on pikaajaliste projektidega, mille kulud jagunevad aastate peale, pole tegemist enam sugugi nii ulmeliste projektidega, vaid ressursside optimaalse planeerimisega täiesti saavutatavate eesmärkidega. Kui räägitakse Saaremaa püsiühenduse maksumusest, siis luuakse foon ilma laiema taustata, kuid kui riigi rahakotis sobrada, kas pole võimalik ressursside sobiva ümberpaigutusega leida vajalikke ressursse, mis pikas perspektiivis muudaksid oluliselt siinset elukvaliteeti?

Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi hinnangul on parvlaevaühendus võrreldes sillaga märksa kallim ja ressursimahukam ettevõtmine kui sillavariandid. Parvlaevade ekspluatatsioonikulud kasvavad kiiremini kui piletimüügist saadavad tulud, mis eeldab riikliku dotatsiooni jätkumist kasvavas progressioonis. Silla ehitust on aga 50% ulatuses võimalik rahastada Euroopa Liidu struktuurifondide toetusega. Seetõttu peaksid nii majanduslikud prognoosid kui ka elukvaliteedi oodatav tõus toetama progressiivseid lahendusi püsiühenduse näol, kuid millegipärast on progressiivsetele lahendustele tõke ette ehitatud ning suurprojektide käivitamisel lähtutakse hoopis lühiajalistest hetkekasudest. Ilma püsiühenduseta Saaremaa ja mandri vahel muutub väga küsitavaks Saaremaa süvasadama idee. Rootsis 1972.a. rajatud sild Ölandi ja mandri vahel elavdas märgatavalt saare majanduselu. See eeldab mingite muude tegurite mõju erinevate lahenduste eelistamisel. Üks võimalik ja objektiivselt põhjendatav ajend suurprojektide nurjamiseks olekski Eestis asuvad reptiilide kaitsealad ja neid võib leiduda ka Saaremaal. Võrdluseks, Rail Baltica maksumuseks on majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi hinnangul pakutud 3,67 miljardit eurot, millest Eesti osa oleks 1,08 miljardit. Tallinn-Tartu neljarealise maantee kogumaksumuse prognoos ulatus kümme aastat tagasi miljardi euro (15 miljardit krooni) kanti. Järjekindel tendents kõiki suurprojekte nurjata võib viidata aga hoopis maavälistele põhjustele. Maavälised põhjused võivad aidata selgitada, miks kõik see inimlik võib elu kvaliteedi üle otsustajatele nii mõnigi kord osutuda võõraks ning regresseeruvale taandarengule otsitakse Novgorodi WC emotsionaalset toetust.

Kuigi looduskaitsjad pelgavad, et Tuhala nõiakaevu (pildil) naabrusse kavandatav lubjakivikarjäär võib loodusnähtuse hävitada, väidavad maardlat rajada soovivad Riverito esindajad vastupidist.

Tuhala nõiakaev seisab kindlalt tee peal ees nii Tallinn-Tartu maantee laiendamisele kui Euroopasse viivale Rail Balticale. Miks?

Pilt: http://f.postimees.ee/f/2013/11/27/2651576t44hab39.jpg

juuni 2014
E T K N R L P
 1
2345678
9101112131415
16171819202122
23242526272829
30  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.