Persona in fieri edekabel TOP-500 aastatest 2010-2016

@ckrabat
Aastalõppudel on kombeks nostalgitseda. 30.detsembril saab Persona in fieri kuue aastaseks ja peaks järgmisel aastal minema juba kooli. Selle aja jooksul on siin väljutatud 577 lugu + veel 21 postitust Aegumatud intervjuud sarjas. Grafomaania hulk on aukartust äratav, kuid ka külastuste arv on aasta aastalt kasvanud, seetõttu on rong seni veel kütnud täiskäigul edasi, kuigi kütust tundub jäävat aina vähemaks.

Traditsiooniliselt on Persona in fieri rubriigis välja toodud igakuine TOP-100. Kui veel mõni aeg tagasi pääses valitute hulka tulemusega alla 100 külastuse, siis nüüd läheneb piir 200-le. Vanade aegade meenutuseks olgu seekord nostalgikutele esitatud Persona in fieri ja Aegumatud intervjuud laiendatud edekabel TOP-500 aastatest 2010-2016. Huvitatud lugejad leiavad nii ehk kergemini üles mõne  unustatud loo kardina tagant, kuigi umbes sadakond lugu, mis väga suurt tähelepanu pole pälvinud, jäävad edaspidisekski varju. TOP-500 hulka pääsemiseks piisab 37 külastusest, millega on hakkama saanud 483 lugu Persona in fieri ja 17 lugu Aegumatud intervjuud saitidelt.

  1. Mida ennustas Vanga?   12 085
  2. Persona in fieri   1 711
  3. Tõelise naise test   1 694
  4. KIIKUDES ILMADE VAHEL (Intervjuu Einar Laignaga)   1 199
  5. Mission statement   1 139
  6. Surmanuhtlus kui vägivallaühiskonna sümbol   910
  7. Näidend I   872
  8. Kust tulevad pagulased – Eritrea   853
  9. Liberaalid ja konservatiivid  765
  10. Charlie Hebdo varjus – mis juhtus Pariisis tegelikult?   680
  11. KOBARMAAILMA PÄRIJAD (Intervjuu Hasso Krulliga)   677
  12. Ivar nõukogude armeest meenutab – akadeemik Starohujev   673
  13. Stultoloogi märkmikust II – milleks tappa Kenderit?   640
  14. Sotsiaaldemokraatliku sajandi testament   603
  15. Meie reliikvia on vabadus   575
  16. Punamütsike aastal 2015 – muinasjutt täiskasvanutele   559
  17. Filosoofia kool   545
  18. Uue riigi sünd III – Palestiina   538
  19. Ameerika Ühendriikide presidendivalimiste eel – kes on Donald Trump?   500
  20. Kultuurirevolutsioon Sirbis   499
  21. USA presidendivalimised 2016 – suur valimisteöö   499
  22. Brexit – remain or leave? Hääletustulemuste analüüs   477
  23. Kevad südames: Cärlyn-Angelina monoloog   464
  24. Uue riigi sünd VI – Krimmi ja Ukraina abielulahutuse perspektiivid   460
  25. Ivar nõukogude armeest meenutab I   455
  26. Saaremaa Lätile tagasi!   399
  27. Presidendivalimiste pardiralli Eestis 2016   399
  28. Detsember 2012 – Nibirust ja teaduslikust maailmavaatest   385
  29. Aegumatud intervjuud   381
  30. Sulgedega madu, viikingid ja mereretked   377
  31. Miks Nibiru tulemata jäi?   372
  32. Ivar nõukogude armeest meenutab: kuidas me olümpiamänge korraldasime   367
  33. Hüvasti anonüümne kommentaarium – hüvasti, Novgorodi WC?   364
  34. Wall Street story   362
  35. Ivar nõukogude armeest meenutab II   347
  36. Jaan Tatika ja Saalomon Vesipruuli aurahade nominendid II   347
  37. Valimised demokraatlikes riikides – õigus või kohustus?   343
  38. Eesti taasiseseisvumine ja tema rahvusvaheline taustsüsteem   340
  39. Ivar nõukogude armeest meenutab – tõelised mehed   337
  40. Ivar nõukogude armeest meenutab: pokemonijaht korteriühistu territooriumil   337
  41. Kas EKRE wunderkind Jaak Madison päästab Prokrustese sängi sattunud Eesti? II   334
  42. Kas Mart Helme juhitav Konservatiivne Rahvaerakond päästab Prokrustese sängi sattunud Eesti?   333
  43. Inimõigused   332
  44. Maailm aastal 2030 – kas tulevikku on võimalik prognoosida?   328
  45. Näidend II   323
  46. Viha vabariik VII – Laiksoo juhtum   321
  47. Püha Graali täitumine   315
  48. Minust   315
  49. Venemaa ja uus maailmakord   310
  50. Tõelise mehe test   307
  51. Repliik burkade keelustamise seaduse kohta – murjanipaanika viljad   303
  52. Timo-Cevinist saab Odini sõdalane III   297
  53. Charlie Hebdo järelmäng – reede 13 Pariisis   286
  54. Viha vabariik XX – Protsess   284
  55. Ivar nõukogude armeest meenutab VII   281
  56. Kõige taga oli hirm – Eesti rahvuslik identiteet ja ajalooline mälu   281
  57. MÄRGID RAUDTEELASE KOLLASEL LIPUL (Intervjuu Igor Gräziniga)  278
  58. Hirm ja julgeolekustamine   276
  59. Kaitseme mägigorillasid!   272
  60. Burksiputkade lapsed II: kaks päevikut ja murtud hing   271
  61. Müüt eestlaste väljasuremisest II   271
  62. Viies võim – lollide diktatuur ja kogu maa internetiseerimine   269
  63. Kui Kreeka vastab EI?   269
  64. Giljotineerimise põhjendamine   265
  65. TIIBADEGA MÕTLEJA (Intervjuu Evald Saega)  263
  66. Uustaastaöö Kölni raudteejaama esisel   262
  67. Eesti välispoliitika tänased väljakutsed   261
  68. Mida tahab EKRE ja Maakonna sünd   259
  69. Avatud majanduse ja suletud inimestega ühiskond   247
  70. Sõda liberastidega – libertaarse maailmavaate perspektiividest Eestis II   246
  71. Lähis-Ida kriisi lahendus – võti asub Jeruusalemmas   244
  72. Presidendiralli eri: Eesti otsib autoriteeti   244
  73. ELU ON MITMEKESIDUSES (Intervjuu Vello Saloga)  241
  74. Libertaarse mõtteviisi perspektiividest Eestis   239
  75. Talendid koju – elu burksiputka ees   239
  76. Mina, reptiloid!   239
  77. Eesti korvpall rahvusliku identiteedi kandjana   237
  78. VALIK   236
  79. Jõulumärchen II – Punamütsikese kadunud jõulud   233
  80. Vapper Kääbik ja päkapikkude raudteeplaan   232
  81. INIMENE, KEDA NAGU POLEKS OLNUDKI (Intervjuu Tõnis Ritsoniga)   232
  82. Ivar nõukogude armeest meenutab – hellõu viin II Remix   229
  83. See põhjatu Venemaa turg …   222
  84. Jaan Tatika ja Saalomon Vesipruuli aurahade nominendid VI   222
  85. Tankid ja hummerid   220
  86. Masside mäss 21. sajandil   219
  87. Ivar nõukogude armeest paneb ette – sünnituskohustuse kehtestamine ja rahva füüsilise iibe tõstmine   218
  88. Totaalne meedia IV – Vändra-Aveli käis shoppamas!   217
  89. Ivar nõukogude armeest annab teada – tants allveelaeva ümber, kas tõesti ujuv tünder?   217
  90. Hoidke alt, neukku returns IV – hirmukultuuri koidikul   214
  91. Tasuta lõunaid ei ole ehk tasuta ühistranspordi mürkroheline pale   213
  92. Inimkohustused   213
  93. Delfiin Maša õiend vastuseks Ivari meenutustele olümpiamängude korraldamisest Mustal merel 1984. aastal   211
  94. Saatana teenrid Kuradiveskis ja vaimude tund Postimehe toimetuses   210
  95. Hirmu ja õuduse tallermaa   209
  96. Pikk tee Nibirule – hallidest alglollideni   208
  97. Holokausti meenutades – kas müüt või tegelikkus?   207
  98. Ivar nõukogude armeest meenutab – kodukujundus Feng Hui süsteemis   205
  99. Mis on stultoloogia?   204
  100. Novgorodi WC kui totaalse meedia poliitiline instrument   200
  101. Valikute piiramise seisund II: presidendi kõne Vabariigi aastapäeval   198
  102. Iisraeli mõistatus I   198
  103. Uue riigi sünd VII- kas Šotimaal on õigus omariiklusele?   198
  104. Ekretiinide kool – algõpetus algajale kommentaatorile   198
  105. Anton Hansen Tammsaare ja sotsiaaldemokraatia   197
  106. Eesti-Venemaa piirileping II ja Tartu rahu vaim   196
  107. Burksiputkade lapsed III: Onelise imeline teekond Lollidemaale   196
  108. Süüria kodusõda ja tants keemiarelva ümber   196
  109. Õhukese riigi kriitika   196
  110. Ivar nõukogude armeest kommenteerib sündmusi Krimmis   196
  111. Viha vabariik XVIII – murjanipaanika   196
  112. Uue riigi sünd IV – tuareegide riik Azawad   195
  113. Faktid ja spekulatsioonid – mis eristab uurivat ajakirjandust kollasest ajakirjandusest?   195
  114. Ivar nõukogude armeest meenutab VI   194
  115. Lollid valima II – valimindmees aastal 2015   193
  116. Kuidas lollid Maa peale sattusid?   193
  117. Malaisia lennuki saladus   193
  118. Mida teavad inimesed oma vanematest vendadest?   192
  119. Paavsti väärikas lahkumine ja ateistide 15 minutit kuulsust   192
  120. Salafismi mõju Süürias: Jabhat al-Nusra, ISIS ja teised   191
  121. Jõulumärchen   190
  122. Colonia Dignidad   190
  123. Uue riigi sünd – territoriaalne terviklikkus vs enesemääramine   190
  124. Viha vabariik XIX – kuidas on võimalik Tartus peksa saada?   190
  125. Konservatiivne revolutsioon kohalikul poliitikamaastikul – libertaarse maailmavaate perspektiividest Eestis III   188
  126. 14 000 aastat hiljem   187
  127. Pagulasneeger Jaagust saab eesti mees   187
  128. Ameerika Ühendriikide presidendid Eestis   182
  129. Rahvaste rändamine ja eestlased   180
  130. Eesti ja Ida-Virumaa   180
  131. Ivar nõukogude armeest meenutab – Denissovi inimene ja inimene Denissov   178
  132. Femmar fatale ehk saatuslik femmar   178
  133. Näidend III   174
  134. Ivar nõukogude armeest meenutab: õuduste öö korteris nr. 3   174
  135. Maailm Venemaa vastu maakera kuklapoolel – lõbus sõda Baltikumis coming soon?   173
  136. Territoriaalsed vaidlused – territoriaalne terviklikkus vs enesemääramine II   172
  137. Inimrööv Luhamaal   168
  138. Multikulti teoreem II – vietnamlased Viha vabariigis ja eesti talendid Austraalias   168
  139. Võitlus Nibiru vastu – staatiline maailm ja mitmusliku maailma eitus   167
  140. Islamiriik (Da’ish) I   167
  141. Licence to kill III – Vao põletamine   167
  142. Neukkurahvas läheb taevasse   166
  143. USA presidendivalimised 2016 – peale superteisipäeva II   166
  144. Maailma vägivald   166
  145. Katarid   165
  146. Viha vabariik XII – mina pole sinu Sõber   164
  147. MTÜ „Kuus tegelast“ autorit otsimas   164
  148. Maksumaksjate riik   163
  149. Positiivne kuvand politseiriigist   163
  150. Alternatiivmeedia tulevik V – Telegram.ee üürike tähelend   163
  151. Lollid ja postindustriaalne ajastu   162
  152. Repliik Hardo Pajula artiklile “Õpetlaste hämaras”   160
  153. Ivar nõukogude armeest meenutab III   159
  154. Ivar nõukogude armeest meenutab V   158
  155. Nibiru is coming   157
  156. Keskerakond – elu pärast …   157
  157. Ökoriik teiste riikide seas   156
  158. PEGIDA tõusev täht Saksamaa taevas   155
  159. Eesti-Venemaa piirilepingu seitseteist kevadist hirmu  155
  160. Ettepanek Eesti Ajakirjanike Liidule   154
  161. Malaisia lennuki saladus II – MH17, ka Donetski kohal säravad tähed   153
  162. Tänapäeva vabadussõjalased ja nende mineviku varjud   152
  163. Putini maailm   149
  164. Licence to kill IV – Darth Vaderi maski varjus ehk kas saab sallida sallimatut?   149
  165. Kas visata Kreekale päästerõngas või lasta tal uppuda III – siiras sirtaki ehk Kreeka päästmine   147
  166. Ivar nõukogude armeest meenutab IV   147
  167. Viha vabariik XVII – solvumissõda Soomega   145
  168. USA presidendivalimised 2016 lõppvoor: Clinton vs Trump vs Johnson   145
  169. Kuidas saada põhjamaiseks heaoluriigiks?   144
  170. Liberté, Égalité, Fraternité kui ideoloogilised ajendid – Rein Müllersoni „Akadeemia“ artikli kriitika   143
  171. Lollide koda Eesti teadust manageerimas   143
  172. Anti-pagulane   141
  173. Stultoloogi märkmikust: kuidas lollid üksteist ära tunnevad?   140
  174. Kreeka võlakriis ja 3B süsteemi agoonia   139
  175. Kuidas lollid Maa peale sattusid II   139
  176. Juba linnukesed säutsuvad Twitteris …   139
  177. Eesti mees   138
  178. USA presidendivalimised 2016 – kutse tantsule Iowas I   137
  179. Hipiliikumise kuldsed aastad   137
  180. Lapsed valima?   137
  181. Kes peaks rahastama maailmavaadet?   136
  182. Ivar nõukogude armeest meenutab – tants korteriühistu seinalehe ümber II   136
  183. Naised ja ajateenistus   135
  184. Viha vabariik XV – viha juured   135
  185. Mis toimub Türgis?   134
  186. Stultoloogi märkmikust III – täna Selveris   134
  187. Iraani tuumaprogramm ja selle võimalikud järelmid Lähis-Idas   134
  188. Sotsiaalse sidususe tõhustamiseks – kuidas võidelda meditsiinitöötajatega?   133
  189. Vassimisest ja valetamisest   132
  190. Valikute avardumine: Kaitseväe juhataja kõne Vabariigi aastapäeval   131
  191. Ukraina rahuplaan – kohtumine Minskis   131
  192. Kiriku roll ühiskonnas   131
  193. Täna plahvatab Brüssel, homme põleb Berliin …   131
  194. Püha Graali tühjenemine   130
  195. Nõukogude Liit ja tema pärand: õudne tondikiri seinal   130
  196. Giljotineerimise põhjendamine III – täideviimine ja tagajärjed   129
  197. Viha vabariik XVI – kooseluseadus ning pikk tee spartalikku ühiskonda   129
  198. Suvised mõttetalgud partei peakorteri tagatoas   128
  199. Tuhala karstiala, Rail Baltic ja Saaremaa püsiühendus   127
  200. Saame suureks rahvaarvult!   126
  201. Mineviku haarmed ja mitmuslik maailm – Rein Müllersoni „Akadeemia“ artikli kriitika II   125
  202. Licence to kill II – koolitulistamised   124
  203. 2000 aastat tagasi ehk Juudamaa mehe Yeshua ülestõusmise müsteerium   124
  204. Burksiputkade kultuuri sünd   123
  205. Biafrast Boko Haramini – mis toimub Nigeerias?   123
  206. Novgorodi WC anatoomia   122
  207. Kesk-Aafrika Vabariik ja meie   122
  208. Romantiline sõda   120
  209. PESAPUNUJA MÄSSUMEELE JÕEL (Intervjuu Ülar Ploomiga)  120
  210. Multikulti teoreem III – kui on must, siis näita ust!   119
  211. Kuidas lollid Maa peale sattusid III   118
  212. Mina, reptiloid II   118
  213. Püha Graali silmavesi: absoluutsed teadmised ja ainuõiged seisukohad   118
  214. Milleks on vaja venekeelset telekanalit?   116
  215. Viha vabariik X – kuidas Maarjamaa mehed Novgorodi WC-s käisid ehk meie võit!   115
  216. Stultoloogi märkmikust IV – kuidas lollid üksteist ära tunnevad II   114
  217. Totaalne meedia II   114
  218. Presidendi kõne Vabariigi aastapäeval II -pikk blond mees must king jalas   113
  219. Kolime Eesti Axel Heibergi saarele?   113
  220. Viha vabariik IX – Lance Armstrongi hukkamine   113
  221. Eesti välispoliitika lätted   113
  222. USA presidendivalimised VII – kuu aega enne valimisi   112
  223. Totaalne meedia   111
  224. Islamiriik (Da’ish) II- Islamiriigi juhid, võitlejad ja ohvrid   111
  225. Lollid valima!   111
  226. Infosõdade ajastu – loll, meie leib!   111
  227. Magellani pilvedest … 111
  228. Kas visata Kreekale päästerõngas või lasta tal uppuda II – SYRIZA rõõmus syrtaki aastal 2015   110
  229. Eesti murumängud gladiaatorite areenil ja strateegiline malepartii Lähis-Idas   110
  230. Leviathan II – saabumine   110
  231. ROBIN HOOD  110
  232. Neoliberalismist ja neljandast maailmasõjast   109
  233. Keskerakonna dilemma: Edgar Savisaar vs Kadri Simson   109
  234. Vägivalla anatoomia   109
  235. MÄLU LABÜRINTIDES EKSLEMAS (Intervjuu Heiki Ahoneniga)  109
  236. Araabia kevadest suvesse IV – Mis on Aleppo? Süüria kriisist ja selle lahendusest   108
  237. Joome Leida nugiseks – totalitarismi vari Eesti ajaloo kohal   108
  238. Viha vabariik XIV – dopingukatel keeb jälle   108
  239. Lollid – Kes nad on? Kust nad tulevad? Mida nad tahavad?   107
  240. Ivari kojutulek – pühendatud nõukogude naisele   107
  241. Pilk kardinate taha: Wido Moritz “Vajalik visiit”   107
  242. Eesti julgeolekumuinasjutt II   106
  243. Reptiilide kaitseala   106
  244. Alternatiivmeedia tulevik II   106
  245. Utoopia rannik: laevahukk   106
  246. Kuldnokad otsivad Eesti poliitikas pesakasti, kuhu pesa teha   105
  247. Kama ja kabanoss – primitiivse rahvusluse hingepiinad   105
  248. Neukkud ja nende kolm sammast II   105
  249. Sotsialismi kriis Euroopas ja kogu maailmas   104
  250. Indo-euroopa müüt   104
  251. Demagoogia ilmingud valimiseelsetes debattides   104
  252. World War Three: Inside the War Room – lõbus sõda Baltikumis coming soon II   103
  253. Viha vabariik XI – Audrie Pott’i juhtum   103
  254. Euroopa Stabiilsusmehhanism ja mäng suveräänsuse ümber   103
  255. Araabia kevadest suvesse III – Liibüa tragöödia   103
  256. Eesti Vabariik Teises maailmasõjas   103
  257. Totaalne meedia VI – Ilmar Raagi juhtumi õppetund   102
  258. Ikooni lahkumine VII – Leonard Cohen ja hineni   102
  259. Ühe demokraatliku vabariigi informatsioonilise enesemääramise õigus   102
  260. Neukkud ja nende neli jumalat   102
  261. Kes ehitas Kuu?   102
  262. Taandujad   101
  263. Kalevi poeg Aiku – eesti rahva eepos   101
  264. Legolase tapmine   100
  265. Riigi mõiste tänapäeval: riik kui nähtus ja selle erakorraline puudutus   100
  266. Palju toredaid inimesi – Irina Filatova, Luganski Rahvavabariigi kultuuriminister   99
  267. Harta 112 ja Occupy Estonia   99
  268. Ivar nõukogude armeest meenutab – hellõu, viin!   98
  269. Üks mornivõitu hommik Timo-Cevini elus   97
  270. Kõik müügiks – poliitiliste murumängude anatoomia   97
  271. Parempoolse ilmavaate kaitseks   97
  272. Aasta hiljem: Cärlyn-Angelina monoloog II   97
  273. Paksu riigi kriitika II – 1984 aasta odüsseia   96
  274. Ivar nõukogude armeest meenutab – tatralapsed   95
  275. Online maailma piirid ja ökoriigi võimalik tähendus: rohetav-punastav Eesti   94
  276. Liberalismi hauakaevajad   94
  277. Filosoofia kolmikjaotus   94
  278. Ivar nõukogude armeest meenutab – kohaliku tähtsusega luureskandaal korteris nr.3   94
  279. Ajaloo kolm tasandit vabariigi poliitikas   93
  280. Pingviinid ja kahurid II – tähistame Vabariigi sünnipäeva Kääriku suusamaratoniga!   93
  281. Suur universaalne aastahoroskoop – kehtib tervele sodiaagile!   93
  282. Timuka roll   93
  283. Mütoloogiline riigikaitse II – kaitseväe arengukavast   92
  284. Raudse parandžaa taha peidetud Turkmenistan   92
  285. Miks Korsakov Rootsi ei jõudnud?   92
  286. Ivar nõukogude armeest meenutab – jalgpalli MM ja mehed suure “M”-iga   92
  287. Eesti poliitika läbiv punane joon   92
  288. Uks on lahti   92
  289. Eesti välispoliitika tänased väljakutsed II – saakašvilistid   92
  290. Suurbritannia valimistest   92
  291. Bitcoin ja poliitika   91
  292. Ivar nõukogude armeest pajatab – Olimpiada Bogatõrina ja spordikomitee esimehe valimised   91
  293. Totaalne meedia V – arvamusliiderdajad ja preestrite klassi sünd   90
  294. Totaalse meedia võidukäik – kas maailm liigub aastasse 1984?   90
  295. Islamiriik (Da’ish) III – kust nad tulevad, kuhu lähevad?   90
  296. Jalgpalli Euroopa meistrivõistlused 2016   89
  297. Maakonna sünd – finaal  89
  298. Jaan Tatika ja Saalomon Vesipruuli aurahade nominendid III   88
  299. Ülikoolide eesmärgid Eestis: filosoofi vaatenurk   88
  300. Euroopa Liit õigusliku ootuse põhimõtte valguses   88
  301. Jaan Tatika ja Saalomon Vesipruuli aurahade nominendid V   87
  302. Pariisi kliimakonverents: reaalne võimalus parandada maailma   87
  303. Eesti-Venemaa piirileping ja lükatõmba   87
  304. Ikooni lahkumine V – kes ikkagi tappis Nemtsovi?   87
  305. Islandi kell   87
  306. Andrus Veerpalust ja Eesti ajakirjandusvaba(n)dusest   87
  307. Tagahoovis   87
  308. Repliik tõlk Omari asjus – miks talle Eestis varjupaika ei antud?   85
  309. Tuvitus: sammuv ekskavaator teatrilaval   85
  310. Ivar nõukogude armeest pajatab teadusuudiseid: keelest, reptiloididest ja lumeinimesest   85
  311. Quo vadis, Europe? Vol. 2   85
  312. USA presidendivalimised VI – kes on Paul Ryan?   85
  313. Mõtteid rahvakogust   85
  314. G-20 – 21.sajandi uus jõud ja Süüria kriis   84
  315. Meinstriimlusest   84
  316. Sõjandus Eesti ajaloos   84
  317. Hoidke alt – neukku returns!   84
  318. Ivar nõukogude armeest meenutab – head uut aastat, seltsimehed naised!   83
  319. Miks on filosoofia õppekavadest kadunud või kadumas?   83
  320. Elukestvast õppest   82
  321. Miljard aastat tagasi   82
  322. Vabariigi täitumatu tarkuse armastus   82
  323. Rahu utoopiast ja vägivalla paleusest   82
  324. Olümpiamõtteid II – Sotši 2014   82
  325. Mõned nõuanded psühholoogilise kaitse nõunikule   82
  326. Hirmukultuuri mõju identiteedi konstrueerimisele rahvusvahelistes suhetes I   82
  327. Elamisväärne elu ja Eesti väljakutsed   82
  328. Aastapäevajutlus IV   82
  329. Hoidke alt, neukku returns III – poliitiline võit laululahingus   81
  330. Ikooni lahkumine VIII – hasta siempre, Fidel!   81
  331. Valikute piiramise seisund: väikese mehe arvamus   81
  332. Oodates saabumisel isikut   80
  333. Putini maailm II ja post-orwelliaanlik maailmakord – rahu on halb, sõda on hea   80
  334. Sirp ja lõikuskuu   80
  335. Eesti kultuuri head ajad saabuvad lähima sajandi jooksul   80
  336. Poliitiline anekdoot II   80
  337. Eesti identiteedi jaoks oluline tähtsaavutus – mängufilm „1944“   80
  338. VANG  80
  339. USA vahevalimised 2014   79
  340. Maakond aastal 2030 – neukkude unelm II   79
  341. Korvpallihooaja künnisel – teekond Euroopa meistrivõistlustele   79
  342. Triibuline teeröövel ühinenud Euroopa kiirteel   78
  343. Stultoloogi märkmikust V: mutionu pidu depressiivses Eesti väikelinnas   78
  344. Mängud poliitilises liivakastis – kas Eestis võiks olla kohta uuele erakonnale II?   78
  345. Kas Eestis võiks olla kohta uuele erakonnale?   78
  346. Eurovalimised 2014 – reptiilse Euroopa eest!   77
  347. Tulnukas on sõber, seltsimees ja vend   77
  348. Pingviinid ja kahurid   77
  349. Programmeeritav filosoofia: codecademy algajale   77
  350. Valimiste õppetunnid   77
  351. Nabala-Tuhala kaitseala reptiilide poliitiline avaldus murjani- ja kooselupaanika kohta   77
  352. Quo vadis, Europe?   77
  353. Troonide mäng Afganistanis   77
  354. Allveelaevajaht Stockholmi skäärides   77
  355. Vanaproua Gustafssoni memuaarid – moraal ristpistes   76
  356. Maailma lõpp kui sotsiaalne tellimus   76
  357. Poliitikasse jõudmine   76
  358. Jaan Tatika ja Saalomon Vesipruuli aurahade nominendid IV   75
  359. Kas parempoolne ilmavaade vajab kaitset?   75
  360. Divide et impera ehk uued tuuled ühiskonnas   75
  361. Trooja hobuse saabumine   75
  362. Hoidke alt – neukku returns! II   75
  363. Kim Jong Un ning tants tuumakatla ümber   75
  364. Uue erakonna programm75
  365. Olümpiamõtteid   74
  366. Eesti julgeolekumuinasjutt   73
  367. Malaisia lennuki saladus III – järjekordne vandenõuteooriate allikas?   73
  368. Ivar nõukogude armeest meenutab – maailmalõpu eri I   73
  369. Infojulgeolek II: riigikorraldus ja mõned selle kaasaegsed nähtused   73
  370. Ivar nõukogude armeest meenutab – tants korteriühistu seinalehe ümber I   73
  371. “Dokumentaalfilm Klass” ehk elu neukkukoolis   73
  372. Kõikenägev silm   72
  373. Viha vabariik IV – süü presumptsioon   71
  374. Ei surmanuhtlusele!   71
  375. Pussy Riot’ist Julian Assange’ini, paralleelid ja ristteed   71
  376. Vabaduse väärtus Eesti Vabariigis   71
  377. Eutanaasia ja vägivald   71
  378. Lõuna-Aafrika jätkab endisel kursil – valimised 2014   70
  379. Unistus sinimustvalgest Eesti NSV-st   70
  380. Kuidas lollid Maa peale sattusid – proloog   70
  381. Vikatiga kultuuri poolt ja vastu   70
  382. Transparentne meedia   69
  383. Burksiputkade lapsed   69
  384. Kas visata Kreekale päästerõngas või lasta tal uppuda?   67
  385. Riiklik tarbijakaitseamet ja demokraatia võimalik areng käesoleval sajandil   67
  386. Vestlused geneetilise mutantrobotiga III: inimese loomisest   66
  387. Leviathan   66
  388. Obama’s failure   66
  389. Müüt eestlaste väljasuremisest   64
  390. SYRIZA, Podemos, nende sõbrad ja liitlased   64
  391. Neli tundi, mis vapustasid Maarjamaad   64
  392. Valetamise kasulikkusest: saabumisel isiku suitsurõngad   63
  393. Alternatiivmeedia tulevik   62
  394. Pöördelised ajad Eesti filosoofias: pöördeliste väljavaadete jätkumine   62
  395. Pingviinid ja kahurid IV – back to the Neukkuland?   61
  396. Ühe demokraatliku vabariigi võimalik kursimuutus   61
  397. Kultuuriline relativism rahvusvahelistes suhetes II   61
  398. Uue riigi sünd II – Niiluse Vabariik, Kushi Vabariik või Azania?   60
  399. Repliik inimõiguste päeva puhul – kas lollide jaoks peaksid kehtima inimõigused?  60
  400. Elu ma annaksin sinu eest Vabadus (Sandor Petöfi ainetel)   60
  401. Araabia kevadest suvesse   60
  402. Kas visata Kreekale päästerõngas või lasta tal uppuda IV – Tsiprase taandumine   60
  403. Franciscuse sõnum   59
  404. Ajalooline süü ja kaitsetahe   59
  405. Lapsed valima II  59
  406. Viha vabariik VIII – kuidas sünnivad Breivikid?  58
  407. Täna Eesti poliitikas toimuvate sündmuste võimalik homne mõju   58
  408. Ajakirjanduslik allakäiguspiraal   57
  409. Kes peaks rahastama maailmavaadet II   57
  410. Filosoofia tekkimine: filosoofia ajalugu   57
  411. Viha vabariik XIII – kui julge tohib olla kodanik?   57
  412. USA presidendivalimised V – paar sõna Venemaast, Prantsusmaast ja mormoonidest superteisipäeva hommikul   57
  413. TÄÄ – ELU PÄRAST …    57
  414. Neukku räpp   56
  415. Pingviinid ja kahurid III – tähistame Vabariigi sünnipäeva Tartu suusamaratoniga!   56
  416. Alternatiivmeedia tulevik IV – alternatiivmeedia ja maailm   56
  417. Jõusaali gängstaräpp bättel   56
  418. Aastapäevajutlus V   56
  419. Ameerika Ühendriikide presidendivalimiste eel – Bernie Sandersi tähetund   56
  420. Islamistide pealetung Iraagis   55
  421. Ivar nõukogude armeest meenutab – maailmalõpu eri II   55
  422. Filosoofia meetod   55
  423. Meelega ja meeletu poliitika Eesti Vabariigis   55
  424. Filosoofia ese   55
  425. Vestlused geneetilise mutantrobotiga I   55
  426. Ameerika Ühendriikide presidendivalimiste eel – libertarian challenge possible   54
  427. Prantsusmaa presidendivalimised – pööre vasakule?   54
  428. Mitmekesine poliitika – hoomamatu taristu ja mõtteviis   54
  429. Võitlus Rosenbergi hinge pärast   54
  430. Ikooni lahkumine II – Lähis-Ida Picasso elu ja surm   54
  431. Kultuuriline relativism rahvusvahelistes suhetes I   53
  432. Ühe samba lugu   52
  433. Poliitika ürgne olemus ja tänapäev   52
  434. Müüt Ronald Reaganist   52
  435. Tuareegide riik Azawad II   52
  436. Araabia kevadest suvesse II – lõhestunud Egiptus   52
  437. Presidendi otsevalimine ja vaikiv olek   52
  438. Jaan Tatika ja Saalomon Vesipruuli aurahade nominendid   51
  439. Presidendi kriitika   51
  440. Kolmkümmend viis aastat sõda Afganistanis – rahuehitamisest riigiehitamiseni II   51
  441. Kas me sellist Euroopat tahtsime? – Euroopa Liit aastal 2021   50
  442. Giljotineerimise põhjendamine II – kelle oma on surmanuhtlus?   49
  443. Murumängud gladiaatorite areenil II, komöödia kahes vaatuses, starring Ansip & Galojan   49
  444. Poliitiline anekdoot I   49
  445. Michalgate: neljas võim on võimul   49
  446. Muinasjutt õilsast kosmoserüütlist Lehvikesest, kes läks Maa peale taimset vaimsust levitama I   48
  447. Iisraeli mõistatus IV – Knesseti valimised 2013   48
  448. Meediakriitika I: „Eesti Ekspressi“ kriitika   48
  449. Uue riigi sünd V – Catalunya   48
  450. Iisraeli mõistatus III   48
  451. Paksu riigi kriitika   48
  452. PAISUMINE (Intervjuu Rein Taageperaga)  48
  453. Poliitikasse tõmbamine   47
  454. Eesti valitsus kui õrn valge idu   47
  455. Ikooni lahkumine IV – sala kakuhle, tata Nelson Mandela   47
  456. Licence to kill   46
  457. Hinnang Ukrainas toimuvale läbi isiklike huvide prisma   46
  458. Miks ilmselged ajaloofaktid põhjustavad vastukäivaid tõlgendusi?   46
  459. Mässude mass   45
  460. ACTA ja tema taustsüsteem   45
  461. Valimiste õppetunnid II   45
  462. Miks võiks keegi soovida õpetada riigikaitset?   45
  463. Ilmaprognoos ilmuvale kultuurilehele   45
  464. Viha vabariik V – rahva tahe ning murumängud gladiaatorite areenil   44
  465. Totaalne meedia III – suusatamine, sortsid ja nõiajaht   44
  466. Alternatiivmeedia tulevik III – kes valvab valvureid?   44
  467. USA presidendivalimised II – stardipauk kõlab Iowas   44
  468. Korvpalli Euroopa meistrivõistluste eel   44
  469. Internetivabaduse teesid ja nende mõju omariiklusele   43
  470. Kultuuriline relativism rahvusvahelistes suhetes III   43
  471. Anders Behring Breivik ja Novgorodi WC sündroom   43
  472. Muinasjutt õilsast kosmoserüütlist Lehvikesest, kes läks Maa peale taimset vaimsust levitama II   43
  473. Üks asjalik argipäev Timo-Cevini elus II   43
  474. Viha vabariik III – Pavlik Morozovi tagasitulek   43
  475. Houthi ülestõusu võidukas lõpp saladuslikus Jeemenis   43
  476. Viha vabariik   43
  477. Okkaline rada igavese tõe poole   42
  478. Ühe demokraatliku vabariigi poliitilised motiivid   42
  479. Galojannimine – mõttekodade ehitamine Eesti moodi   42
  480. Tont nr. 5 Eesti-Vene suhetes   42
  481. Infojulgeolek V: identiteet kui kaitseobjekt   42
  482. Inkade impeeriumi pärandi mõju tänapäeva Ladina-Ameerika riikide poliitilisele ja kultuurilisele eneseteadvusele   42
  483. Inimese moodustamine   41
  484. Süüria rahukonverents ja rahu Lähis-Idas   40
  485. Igavese une retsept   40
  486. Filosoofia üldosa võimalusel saabumisel isiku tuumani!   40
  487. Vabariigi aastapäeval: ennast nurka värvinud poliitilised jõud ja Robocop   40
  488. Ettevõtluse eri liikide kasutuselevõtt kui alternatiiv reformidele ja ühiskondliku eneseregulatsiooni kasvulava   40
  489. Muinasjutt õilsast kosmoserüütlist Lehvikesest, kes läks Maa peale taimset vaimsust levitama III-IV   40
  490. Rujaline maailm: keda huvitab Euroopa Liit?   40
  491. Bahreinis säilivad pinged …   40
  492. Politseilise vägivalla vajadus   40
  493. Ameerika Ühendriikide sõjaväebaasidest Eestis – palju kära eimillestki   39
  494. Vestlused geneetilise mutantrobotiga II   39
  495. Kolmkümmend viis aastat sõda Afganistanis – rahuehitamisest riigiehitamiseni III   39
  496. Vestibulaarne tigu: vabariigi poliitilised puudused   38
  497. Esmane iseseisev kaitsevõime kui panus kollektiivkaitselepingusse   38
  498. Berliini müüri tagasitulek   38
  499. Filosoofia on maailmavaade: filosoofia eesmärk (ontoloogiline osa)   38
  500. Keelumajanduse negatiivsed viljad   37
  501. Eesti erakondade ühine mure: poliitiline kõhulahtisus   37
  502. Filosoofia otstarve   37

Patti Smith kandis selle laulu ette 2016. aasta Nobeli kirjanduspreemia Bob Dylanile üleandmise auks korraldatud tseremoonial Stockholmis.

Jaan Tatika ja Saalomon Vesipruuli aurahade nominendid VI

@ckrabat
Järjekordne  aastalõpp on saabumas ja järjekordsed aurahad jagatakse välja. Maailm näib visklevat hulluks minemise äärel ja Nibiru sekkumine on vajalikum, kui ehk kunagi varem. Seda aastat jäävad iseloomustama Brexit, Türgi riigipöördekatse ja Donald Trumpi võit  Ameerika Ühendriikide presidendivalimistel, kuigi veel kümmekond aastat tagasi ei peetud teda tõsiseltvõetavaks poliitikuks. Alles eile  ütles Itaalia uhkelt ei reformidele, kuigi enamus hääletajaid ei saanud ilmselt isegi aru, millele nad  ei ütlesid. Kuid EI oli suur  sõnum, mis aastat 2016 meenutama jääb. Kindel ei öeldi kõigele, millele vähegi ei öelda andis. Pettumine poliitilises establishmentis muutis kõikvõimalikud hääletustulemused ennustamatuteks, kuid see oli hea aasta kõikvõimalikele populistidele. Rahvas ootas lihtsaid ja kiireid lahendusi, mitte keerulisi ja pikaajalisi programme. Tähtsaks muutus süüdlaste identifitseerimine, mitte lahenduste leidmine. Meedia raudne  haare ühiskondliku teadvuse üle karmistus ning kõikvõimalikud äärmused nii paremalt kui vasakult tõusid populaarsuse laineharjale. Idatuulega Eestisse levinud pagulas- ja kooselupaanika levisid endise hooga. Tugevnes ja süvenes suure sõja ootus, mida totaalse meedia viljeldav hirmukultuur levitas ja soodustas.

Laureaadid kuulutame välja traditsioonilises aastapäevajutluses 30. detsembril ning senikaua võib igaüks esitada kandidaate, kes oleksid nende arvates aurahade väärilised. Möödunud aastal läks Jaan Tatika auraha EKRE wunderkindile hr. Jaak Madisonile ja Saalomon Vesipruuli auraha poliitikaveteran pr. Kristiina Ojulandile, kes harjutas kätt sotsiaalmeedias. Sel aastal on mõlemad jäänud rohkem uute kerkivate talentide varju. Pr. Ojuland on poliitiliste murumängude pealavalt sootuks taandunud.  Jaan Tatika aurahale võiksid kandideerida neukkuikoon hr. Edgar Savisaar, kelle hülgas tema oma erakond ja sundis poliitilises teatris kõrvalosi mängima. Muidugi võib meid järgmisel aastal oodata tavapärane Edgari kui mitmes? tagasitulek, kuid sellel aastal on nii. Temaga võrdselt kaotajaks on jäänud endine peaminister ja vastne Riigikogu aseesimees hr. Taavi Rõivas, kes ilmselt talle endalegi ootamatult oli sunnitud taanduma opositsioonipoliitikuks. Aasta lõpus, muidugi meedia võimsal toel, tõusis fööniksina tuhast kitsekasvataja hr. Martin Repinski. Võib-olla saame kandidaatide nimekirja lülitada tundmatu valijamehe, kes kukutas läbi presidendivalimised, kuid sillutas tee pr. Kersti Kaljulaidile riigipea pjedestaalile tõusmiseks (kuigi Eesti võis sellest hoopis võita). Jaan Tatika auraha väärivad ka Eesti mereväe lipulaevaga “Sakala” salaalkoholi ja tubakat sisse toonud vaprad Eesti mereväelased eesotsas mereväekapten Sten Sepperi ja kaptenmajor Ott Laanemetsaga.

Saalomon Vesipruuli aurahale võiks esitada kõigepealt noored leheneegrid hr. Taavi Minniku ja hr. Vahur Kooritsa, kes aasta jooksul on nii mitmegi originaalse mõtteavaldusega suutnud üllatada ja sundinud nimed meelde jätma. Noorajakirjanike kategooriasse võiks liigitada veel igihalja pr. Evelin Ilvese ja tema meeldejääva teledebüüdi TV-3 Lolli-TV talkshows. Kollektiivset äramärkimist vääriks Lolli-TV näosaade „Su nägu kõlab tuttavalt“, mis väidetavalt naelutas tuhandeid helesinise ekraani lummusesse. Ma ise pole seda saadet kunagi vaadanud, aga kuuldused sellest on minunigi jõudnud. Viimati olevat selle võitnud keegi hr. Kalle Sepp, kes iganes end ka selle nime varjus peidab. Siingi ootame lugejate abi, et nad nominentide nimekirja pikendaksid, sest aasta on olnud pikk ja kõik talendid ei pruugi esimese hooga üldse meeldegi tulla. Nominentide nimekiri täieneb.

Veel kandidaate: Galojan, Tsahkna, Ossinovski.

Sookuivatamise iidol Eesti ajakirjanduses

@huviline
Õhtulehe 30.11.2016 artiklis „Viis pilti Eesti elust ehk kas sookoll ikka on nii hirmus“ antakse meile võlts arusaamine erinevate sugude rollist ühiskonnas: nagu poleks füüsilistel erinevustel olulist tähendust ja relevantseteks peetakse hoiakuid ja suunamist. Õhtulehe 03.12.2016 artiklis „Sooteadlikkus: tõde ja tõlgendus“ antakse meile möödunud millenniumi aegne arusaamine karjuvast feminismist. Kõva häälega selge jutt meeste ja naiste võrdõiguslikusest valitses ühiskonnas Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu perioodil, mil praktiliselt kõik naised käisid tööl. See on teadmine, mis pole iseenesestmõistetav. Eriti tänapäeval, mil paljud isikud on roosade Salvo kelkudega kihutamas nooruspõlve halvustamise mäest alla. Unustatakse ära, et teoreetiliselt on proletaarne kommunism ja feminism sugulased. Miks üldse on sookuivatamisest saanud iidol, mida meedia väsimatult ekspluateerib?

Sookuivatamisest on saanud iidol sellepärast, et meedia ekspluateerib põnevat nähtust väsimatult, silmad pärani kinni („Eyes Wide Shut“; Stanley Kubrick). Sookuivatamise käsiraamat („Tõde ja õigus“; Anton Hansen Tammsaare) pole meedia arvates piisav, saates sama asja lahkama ajakirjanduse. Paraku rüütab ajakirjandus ennast võõraste sulgedega. Lisaks on ajakirjandus alamaastme kirjandus lugude jutustamise alal, küündimata lugudes sisalduva tõsikindluseni, mida kannab endaga kunstiline pateetika ja eepika. Lood, kus mehe ja naise saatus kujunevad erinevalt, liigitab ajakirjandus müüdiks. See on õige, lood ongi müüdid. Lugude kummutamine teaduslike uuringutega aga tundub jabur. Võib-olla tõesti on statistika ja teaduslike uuringutega võimalik tõestada, et Aphrodite ei sündinudki tegelikult merevahust. Vaevalt aga õnnestub Praxise teadlastel tõestada, et merevahus, millest sündis Aphrodite, ulpis titaan Kronose (Chronos; aeg) isa Uranose sirbiga äralõigatud suguti. Iga lugu või müüt on tõsikindel uurimisaine („Võrdlev mütoloogia“; Jaan Puhvel). Igas loos sisaldub annus tõde tegelikust elust.

Küsimus ei ole saatuses, müütides või teaduses. Probleemina on tunnetatav uute sotsiaalsete iidolite teke, mille taust on ebaobjektiivne. Probleem seisneb erapoolikus uurimises, mis ei võta reaalselt antud sündmuskohta arvesse. Sugu on isikule antud looduse või keskkonna poolt. See on anne, mille saamisel ja sündmisel pole võimalik kaasa rääkida või valikuid teha. Samuti nagu on kaasasündinud mõtlemisvõime, loogiline järeldusvõime ja välismaailma tunnetus. Keegi meist pole sündides vaba tegemaks valikuid. Veelgi vähem vaba valiku tulemus on isiku laiem seisund looduslikes raamides. Nendes raamides on kehtestatud antropotsentristlikud reeglid, mille rikkumisel või täitmisel on isik täiesti vaba või vähemalt peaks olema. Seega on looduse poolt antud tunnuste mittearvestamine sündmuskoha vaatlusreeglite rikkumine.

Väliste sootunnuste põhjal saab ja peabki tegema järeldusi sookuivatamise kõlvatuse kohta. Kui anatoomia on erinev, skelett erineb, käed erinevad, hääl erineb, siis on ka sooritusvõime on erinev. Kui sooritusvõime erineb, siis on õigustatud, et mees ja naine saavad sama töö eest erinevat palka. Palgalõhe ühiskonnas peaks olema sotsiaalne prioriteet (mehed, naised), nagu ka töötuse olemasolu (laisad, töökad), ilma milleta pole vaba turumajandust ega konkurentsi. Tööandja jaoks on lõpuks oluline töö tegemise efektiivsus, isegi mitte sooritusvõime, sest see on üksnes võimalus. Palgalõhe kaotamine oleks reaalsust moonutav. Meeste ja naiste sooritusvõime erineb väliste sootunnuste põhjal. Mehed jooksevad kiiremini, hüppavad kõrgemale ja viskavad kaugemale. Üks on tugevam sugu, teine on ilusam sugu. Ilu- ja armastuse jumalaks on Aphrodite, mitte Zeus, ja ühte teisest viletsamaks pidada on minule arusaamatu, kuna mõlemad on Olümpose jumalad.

Ikooni lahkumine VIII – hasta siempre, Fidel!

@ckrabat
Fidel Alejandro Castro Ruz lahkus möödunud  nädalal 90-aastasena ja teda võib nimetada viimaseks 20. sajandi suureks riigimeheks, kes püsis rahvusvahelise poliitikalava keskmes ligikaudu pool sajandit. 25. novembril 1956, samal päeval kui Fidel 60 aastat hiljem meie seast lahkus,  alustasid 82 Kuuba revolutsionääri Fidel Castro juhtimisel jahtlaeval Granma 1900 kilomeetrist teekonda Tuxpani sadamast Mehhikos ja jõudsid täna 60 aastat tagasi, 2. detsembril 1956, Kuuba rannikule, et alustada Sierra Maestre mägedes võitlust Fulgencio Batista režiimi vastu. 31. juulil 2006 andis tollal 80-aastane Fidel halveneva tervise tõttu presidendi volitused üle  oma nooremale vennale ja võitluskaaslasele Raul Castrole, et kaks aastat hiljem lõplikult kõrvale  astuda. Fidel Castrol oli nii tulihingelisi toetajaid kui ka surmavaenlasi. Ta jättis harva kedagi külmaks või ükskõikseks, mida võib nimetada hinnatavaks omaduseks. Eesti poliitiline establishment jäi Castro surma puhul tavapäraselt siivsalt vait, kuigi oleks võinud mitmed Fideli vanad seltsimehed matustele lähetada. Eesti kollase meedia lipulaeva „Postimehe“ järelehüüdes kirjutab ajakirjanik Taavi Minnik: „Ma olen inimene (need on tema enda sõnad, mis ei pruugi kajastada objektiivset reaalsust), kes usub jumalat, kuid mõnesid nekrolooge loen sellegipoolest rõõmuga. Laupäeval võis pärast Fidel Castro surma olla aga tunnistajaks vasakpoolsete, mh lääne omade jauramisele teemal, millise suurepärase inimese on maailm taas kaotanud. Suurte lääne meediaväljaannete, näiteks Guardiani ja New York Timesi puhul tuleb arvesse võtta nende vasakliberaalset kallet, mistõttu kipub neis mõnigi kord tervet mõistust nappima.“ Värskelt mähkmetest vabanenud verisulis ajakirjanikul puuduvad sügavamad teadmised nii religioonist  kui ajaloost, mistõttu võime talle tema mõistuse nappuse kristlikult andeks anda, kuigi rõõm kellegi surma üle kõlab iseenesest õõvastavana vähemalt inimliigi vaatepunktist võetuna. Stultoloogia seda siiski ei välista. Siit ilmast lahkus vana ja haige mees, kes oli seda maailma muutnud küll mitte paremuse poole, kuid ka tema lahkumine ei muutnud seda maailma paremaks. Paraku on empaatiavõime ja leheneegri amet teineteist välistavad. Mina soovitan Minnikul Jumala nime suhuvõtmisega ettevaatlik olla, sest edasipüüdlikku leheneegrina teenib tema hoopis ühte teist maailma valitsemisele pretendeerivat üleloomulikku olendit, kellele liiga soojad  suhted Jumalaga  teps ei pruugi meeldida.

Fidel Castro oli vastuoluline isiksus. Paavst Franciscus, Eesti neukku- ja natsirahva verivaenlane,  avaldas Fidel Castro lahkumise puhul kaastunnet Kuuba rahvale. Hoolimata pöördumisest kommunismusesse, säilitas nooruses jesuiitliku kasvatuse saanud Castro erinevalt paljudest tema maailmavaatelistest kolleegidest lugupidava suhtumise kristliku religiooni suhtes. Kogu Castro diktatuuri kestel peeti Kuubas jõulupühi, kuigi neid nimetati „sotsialistlikeks jõuludeks“(a-ni 1998) ja nad säilitasid diplomaatilised  suhted Vatikaniga. Castro kohtus kolme paavstiga – Johannes Paulus II (1998), Benedictus XVI (2012) ja viimati Franciscus I-ga (2015), kellega ta kohtus vaid aasta tagasi paavsti visiidi ajal Kuubale.  1980. aastal kohtus Castro sandinistlikus Managuas Ladina-Ameerika vasakpoolse vabastusteoloogia esindaja, Brasiilia dominikaani munga Frei Bettoga ning nad vestlesid pikalt usuvabadusest Kuubas. Frei Betto avaldas hiljem nende vestluse põhjal kirjutatud raamatu Fidel y la Religión (Fidel ja religioon). Castro tunnistas Bettole , et ta pole 16 aastajooksul kohtunud ühegi katoliku piiskopiga ja on end selle aja jooksul ametlikult nimetanud ateistiks, samal ajal on lapsepõlves saadud jesuiitlik kasvatus teda tugevasti mõjutanud. Jesuiitidelt õpitud organisatsioon, distsipliin ja väärtused aitasid  tal organiseerida  vastupanu  Sierra Maestra  mägedes. Vastupanuliikumise juures tegutses ordineeritud  kaplan Guillermo Sardiña, kes ristis revolutsionääride lapsi ja mattis kristliku kombe järgi nende hukkunuid. Castro väitel muutis jesuiitlik kasvatus ta tundlikuks sotsiaalse ebaõigluse suhtes. Kui Castro pöördus kommunismusesse, siis kiriku tegevust piirati ja palju vaimulikke saadeti maalt välja, sh jesuiidid. 1980-tel aastatel Castro, kelle ema oli sügavalt usklik, poliitika muutus, ta algatas kirikuga dialoogi ning nende vaenamine riiklikul tasandil lõpetati. 1992. aasta põhiseadus ei käsitlenud Kuubat enam ateistliku riigina. Fideli laste sõnul leidis  Fidel elu lõpul taas tee usu juurde.  Viimases artiklis, mis avaldati 9. oktoobril kommunistlikus päevalehes Granma, tunnistas Fidel religiooni positiivset mõju inimkonnale.

Fidel Castrot võib nimetada omamoodi kommunistliku liikumise Donald Trumpiks, kes  Moskva tsentraalselt juhitud süsteemis  jäi sageli isepäiseks ning kellel vahetevahel tekkisid vastuolud Kremli juhtkonnaga. Räägitakse, et Fideli pöördumine  kommunismusesse oli pragmaatiline otsus, sest ta vajas Nõukogude Liidu abi ja  toetust seismaks vastu Ameerika Ühendriikidele, kellel kuni 1959. aasta revolutsioonini oli tohutu mõju Kuuba üle. Fideli nooremat venda, Kuuba  tänast presidenti 85-aastast Raul Modesto Castro Ruzi, peeti seevastu tõsiusklikuks marksistiks, kes mõjutas omal ajal Fideli Moskvaga liitlassuhet otsima. Castro vennaste vanim, 91-aastasena tänavu talvel lahkunud inseneriharidusega Ramon, jäi revolutsioonisündmustes tagaplaanile ja oli rohkem tegev põllumajanduses. Raul seevastu liitus Kommunistliku partei noorteorganisatsiooniga ja tal tekkisid juba 1950-te aastate esimesel poolel regulaarsed suhted KGB residentuuriga Ladina-Ameerikas. Fideli vaateid enne revolutsiooni võib nimetada pigem imperialismivastasteks, ka praeguse aja moesõna anti-establishment võiks teda iseloomustada. Ta kasvas üles Hispaaniast, Galiciast, pärit jõuka istanduseomaniku perekonnas Oriente provintsis, õppis Havanna ülikoolis õigusteadust, abiellus Mirta Diaz-Balartiga, tolleaegse Kuuba  eliiti kuulunud jõuka perekonna esindajaga, liitus vasakpopulistliku Ortodoksse parteiga ja tundus, et teda ootab ees tavapärane poliitiline karjäär. Märtsis 1952 viis kindral Fulgencio Batista läbi sõjaväelise riigipöörde ja kehtestas autoritaarse režiimi. 26. juulil 1953 ründas relvastatud grupp Fideli juhtimisel Moncada kasarmuid Santiago de Cubas, rünnak ebaõnnestus, kuid sellest päevast peale sai temast revolutsionäär. Umbes aasta veetis ta vanglas, kuid vabanes  amnestiaga ja lahkus maalt, et peagi Granma pardal tagasi pöörduda.  1959. aasta esimestel päevadel sisenesid  revolutsionäärid  Havannasse ja Fidel nimetati veebruaris uueks peaministriks. Kuigi esialgu kaasati valitsusse ka mõõdukat opositsiooni, siis peagi läksid juhtohjad marksistide kätte ning nendega  liitus ka Fidel. Suhted Ameerika Ühendriikidega pingestusid, mitmeid katseid tehti uue võimu kukutamiseks, kuid Fideli režiim jäi püsima ja ta võttis kursi nõukogude tüüpi repressiivse režiimi  kehtestamisele.

Sageli muutuvad noorpõlve vabadusaated veriseks diktatuuriks ja ei saa me Fidel Castrot siingi erandiks nimetada. Anti-establishment loosungite all kukutas ta kindral Batista sõjaväelise diktatuuri, kuid paraku establiseerus ise ja asendas sõjaväelise diktatuuri  hoopis marksistliku diktatuuriga. Kui tema kaasvõitleja, Argentiina päritolu arst Ernesto Che Guevara, oli ilmselt  põhimõttelisem vabadusvõitleja, kes hülgas  turvalise rahandusministri kabineti, et hukkuda revolutsiooniliste ideaalide nimel Boliivia džunglites, siis Fidel rahuldus võimuga, mille saatus oli talle kätte mänginud. Mõnedes valdkondades saavutas uus režiim ka edu, kirjaoskuse likvideerimisel või siis riikliku tervishoiusüsteemi ülesehitamisel, mis on pälvinud ka rahvusvahelist tunnustust. Kokkuvõttes oli tegemist  siiski tüüpilise marksistliku totalitaarse režiimiga, kus inimõigused olid asendatud inimkohustustega. Sellegipoolest ei saa eitada Fideli isiklikku fluidumit  karismaatilise revolutsioonijuhi ja oraatorina. Kuuba oli pikka aega Ameerika Ühendriikide põhiline vastane läänepoolkeral, kes valmistas läänemaailma liidrile tublisti valu ja piina ning eksportis  revolutsioonilist meelsust mitmetesse maailma piirkondadesse, tegutsedes Ladina-Ameerika kõrval eriti aktiivselt just Aafrikas. Fideli on lugenud oma suureks õpetajaks ja eeskujuks mitmed uuema põlvkonna Ladina-Ameerika liidrid nagu Hugo Chavez, Francisco Maduro, Daniel Ortega ja Evo Morales. Paljud neist osalesid tema mälestustseremoonial 29. novembril. Fidel kremeeritijuba järgmisel päeval peale surma, tema jaoks väga sümboolsel 26. kuupäeval. Euroopast lendasid kohale teiste hulgas Kreeka peaminister Alexis Tsipras, endine Hispaania kuningas Juan Carlos, Prantsusmaa keskkonnaminister ja kunagine presidendikandidaat  Segolene  Royal, Venemaa Riigiduuma esimees Vjatšeslav Volodin ja paljud teised kuulsad ja kummalised. Ameerika Ühendriike esindas president Obama rahvusliku julgeoleku nõuniku asetäitja Ben Rhodes. Fidel Castrot ei ole enam, kuid mina ei oska selle üle rõõmustada. See  ei ole kaasa toonud olulisi muutusi Kuuba poliitilises süsteemis, mille pikk teekond  reformideni on alles väga alguses. Kuubat valitseb seesama režiim, mille  Fidel 56 aastat tagasi kehtestas. Rõõmustada Fideli surma üle  tundub sama võigas kui näha Hillary Clintonit Muammar al-Gaddafi tapmise üle rõõmsalt kilkamas – we  came, we saw, he died. Miks väärib poliitiline kameeleon Arnold Rüütel rohkem tunnustust kui elu lõpuni aadetele truuks jäänud Fidel Castro? Mind on väga raske poliitilisi vaateid objektiivselt hinnates nimetada kultuurmarksistiks või vasakliberaaliks, kuid ma ei ole oska kellegi lahkumise üle rõõmustada nagu ma ei  saa aru neist, kes armastavad surmanuhtlust.  Samuti ei või kindel olla, kui palju eksalteeritud rahvahulki on aastate pärast rõõmustamas Taavi Minniku surma üle.

Fidel Castro ja paavst Franciscus Havannas 20. septembril 2015. Foto: https://cruxnow.com/wp-content/uploads/2015/01/491a1eee629ddd0ce5239fafee382d3b-690×450.jpeg

Eesti välispoliitika lätted

@huviline
Artiklis “Meeloslasi mäletades” väidab ekspresident Toomas Hendrik Ilves, et Eesti välispoliitika lätted on demokraatia juurestik ja väärtuspõhine poliitika. Kas midagi muud oleks veel võimalik öelda? Need on üldised tõdemused, võib-olla asjakohased, võib-olla mitte, mis pärinevad lääne ühisest ja traditsioonilisest katlast. Me tunneme ja teame seda katelt, oleme sellest sajandite jooksul söönud. Traditsioonilise lääne mõtlemisviisi üheks iseloomulikuks jooneks on dilemmade tekitamine ja lahendamine omakasupüüdlikult, kuivanud iidoleid endale kasulikult tõlgendades. Nii on alati tehtud poliitikat, kasutades võimu instrumendina, kuid tööriist, mis teeb poliitikat ja määrab elluviimist, ei määra välispoliitika lätteid. Eesti välispoliitika lätted saavad alguse soovist ühel või teisel viisil toimida erinevates olukordades.

Eestlaste mälu on piisavalt pikk, et jääda kohalikele arusaamadele kindlaks ja mitte otsida kreeka müütidest või ajaloost väitekinnitusi – meeloslased, danaoslased, spartalased, ahhialased, ateenlased ühest küljest, petlemlased, jeruusalemlased, kappadokialased teisest küljest, kokkuvõtlikult kreeka filosoofia ja kristlik religioon. Me teame neid, see mõjutab meie mõtlemist, aga ei mõjuta meie mõtlemise lätteid. Näitlik loetelu kohalikest sündmustest: pealiketapp Paides, Härgmäe lahing, Mahtra sõda, baaside leping, Sinimägede lahing. Igas neis valitses põhimõte “tugevad võtavad, mida nad suudavad ja nõrgad annavad, mida nad peavad”, kuid need sündmused on toonud meid siia, kus me täna oleme. Eesti välispoliitika rajaja Lennart Meri pikendas eestlaste mälu Uurali suunal, paljudel ekspeditsioonidel materjali korjates, mitte ainult hõbevalge kaubateid või tabusõna „kali“ levikut analüüsides. Eesti mälu kujuneb kohalikest maastikest ja tabudest.

Meenub kaader filmist 1944, kus sõdurid on teelahkmel, kas pöörata vasakule ja jääda kodumaale võõra võimu alla või pöörata paremale ja jõuda mere äärde, põgeneda läände. Need, kes jäid kodumaale, otsustasid võidelda, jalad maas ja mitte sammugi kuhugi. See otsus ei olnud eksistentsiaalne, nagu lahkujatel, kes kartsid oma elu ja vara pärast. Mitteeksistentsiaalsed otsused on eestlastele olemuslikud. Jäämise otsus erineb Eesti Vabariigi poolt langetatud otsusest, kes andis käsu relvad kokku korjata ja vastupanu pealetungivale Punaarmeele mitte osutada. Sellepärast on jutt hääletust alistumisest üksnes pahatahtlik riigiõiguslik dilemma, mille lahendamine sõltub kohustuslikust valikust. Eesti riik ja rahvas, tehkem neil vahet. Hääletult alistus Eesti riik, mitte rahvas, kes jäi. Kellel puudus valikuvõimalus. Olgem ausad, Eesti välispoliitika lätted peituvad nende inimeste peades, kelle võitlusviisiks oli jäämine kodumaale, ammutades võitlusvaimu kohalikest maastikest ja tabudest.

Hirm ja julgeolekustamine

@H.M. (originaal ilmus mõnevõrra lühendatud kujul „Müürilehe“ 2016 novembrinumbris).
Juulis 2011, kohe pärast Anders Behring Breiviki poolt Oslos ja Utøya saarel sooritatud tapatalge, küsiti tollaselt Norra peaministrilt Jens Stoltenbergilt, kellest hiljem sai NATO peasekretär, milline saab olema riigi reaktsioon terrorile. Kas kavatsetakse turvakaalutlustel suurendada kontrolli Norra ühiskonna üle ning kodanike õiguseid kitsendada? Stoltenberg vastas ajakirjanike küsimustele: „Riik ei loobu demokraatlikest väärtustest ja uhkusest. Norra vastab rohkema demokraatiaga, suurema avatusega ja suurema poliitilise osalusega.“ Kui Norra hakkaks loobuma demokraatlikest väärtustest ja ühiskonna avatusest, siis tähendaks see lihtsalt seda, et äärmuslased on oma eesmärgi saavutanud. Stoltenbergi reaktsioon, mis järgnes vahetult terroriaktile, erines Ameerika Ühendriikide George W. Bushi vabariikliku administratsiooni reaktsioonist kümme aastat varem pärast islamiterroristide rünnakut New Yorgile ja Washingtonile, mis põhjustasid üleilmse sõja terrorismi vastu. Mälestustseremoonial Oslo toomkirikus rõhutas Stoltenberg, et Norra vastus terroristidele ei saa olla kättemaks nagu Bushi administratsioonil, vaid nad vastavad vihkamisele armastusega, mis on kohane kristlikele õpetussõnadele nagu Jeesus ise neid kaks tuhat aastat tagasi sõnastas. Muidugi, alati saab siin mängu tuua „omade ja võõraste“ vastanduse, sest Breiviki näol oleks nagu tegemist „oma inimesega“, samal ajal kui teiselpool Atlandi ookeani ründasid „võõrad“. Palju kergem on unustada, et mõlemal juhul olid ka ohvrite hulgas nii „omad kui võõrad“ ja ka kriisile reageerimise tagajärjel kehtestatavad piirangud puudutavad kõiki ühiskonnagruppe sõltumata nende välistest tunnustest või päritolust. Siin tekib juba valikute küsimus, kas näilikult suurema turvalisuse ettekäändel ollakse valmis piirama liberaalse ühiskonnaga kaasnevaid individuaalseid vabadusi või neist isegi loobuma.

Kanada päritolu ühiskonnateoreetik Brian Massumi on hirmu paradigmat ja selle mõju ühiskonnale põhjalikult uurinud, näiteks tema toimetatud raamatus „The Politics of Everyday Fear“, University of Minnesota Press, 1993. Viimati ilmus Massumilt raamat „Ontopower: War, Powers, and the State of Perception“, Duke University Press, 2015. 2005. aastal Duke ülikooli ajakirjas „Positions“ ilmunud artiklis „Hirm (spektri väljendatuna)“ („Fear (The Spectrum Said)“), Positions, Spring 2005, 13(1): 31-48) analüüsis ta hirmu mõju kandumist ühiskondlikule teadvusele üleilmse terrorismivastase sõja valguses, mis mõjutas oluliselt Ameerika Ühendriikide sisejulgeolekut. Käesolev artikkel, otsib hirmu ja hirmukultuuri mõjusid poliitikas laiemalt, sealhulgas Eesti ühiskonnas. Hirmukultuur (culture of fear) on ühiskonnateadustes kasutatav mõiste, mis käsitleb hirmu kui emotsiooni süstemaatilist levitamist näiteks poliitiliste eesmärkide saavutamiseks. Väga sageli on seda rahvusvahelises poliitikas seotud terrorismi ja terrorismivastase sõja kuvanditega. Tuntud Ameerika Ühendriikide poliitikateadlane ja kunagine president Carteri julgeolekunõunik Zbigniew Brzezinski on hirmukultuuri arendamist nimetanud terrorismivastases sõjas üheks põhiliseks suunavaks jõuks, kuna see varjab nähtuste põhjusi, tugevdab emotsioone ja teeb demagoogilistele poliitikutele kergemaks avaliku arvamuse mobiliseerimise poliitika toetamiseks, mida nad soovivad ellu viia.

Ameeriklaste reaktsioon islamiterroristide rünnakule tõi kaasa riigi ja ühiskonna jaoks elutähtsate küsimuste suurema julgeolekustamise. Julgeolekustamise (securitization) mõiste tõi julgeoleku-uuringutesse nn Kopenhaageni koolkond (Barry Buzan, Ole Waever jt) ja see on protsess, millega laiendatakse julgeoleku mõistet ning nähtuseid erinevatest eluvaldkondadest tõlgendatakse läbi julgeoleku, nähes neis eksistentsiaalseid ohte julgeolekule. Julgeolekustamisega kaasnes hirmukultuuri plahvatuslik levik, mille edendamisel ei saa meedia rolli sugugi alahinnata. Ajakirjanduse vahendusel hakkasid lääne ühiskonnas laialt levima populaarsed kuvandid islamiusulisest kui sünnipärasest terroristist. Meenutame siinkohal kasvõi seda, kuidas Breiviki aktsioon omistati vahetult pärast selle toimumist samuti islamistidele, sest see vastas kehtivale kuvandile – mitmed islamistlikud terroriorganisatsioonid jõudsid enne rünnaku toimepanija tabamist kuriteo isegi oma arvele kirjutada. Hirmukultuuri levimine ei sõltu ainult poliitikute või ametkonna kabinetivaikuses sündinud strateegiatest. Kui meedia ei ulataks poliitikutele abistavat kätt, siis jääksid viimased oma hirmudega üksi. Meedia rolli võib siin näha eelkõige populaarsete ja lihtsustatud kuvandite võimendamises ning tarbijaühiskonnale loodud maailmapildi „hollywoodiseerimises“, millega nende poolt toodetud informatsioon kujundatakse vastavalt tarbija ootustele ning paisatakse turule samasugustele reeglitele toetudes nagu turustatakse Hollywoodi kassahitte. Poliitikute ja meedia vahel tekib vastastikune sõltuvus, sest meedia on oluline vahend, mille abil saab oma poliitilisi sõnumeid kanda massidesse, samal ajal on poliitikute populaarsus ning valimistulemus otseselt sõltuv nende võimest siduda oma poliitilised eesmärgid meedias levinud kuvanditega.

Julgeoleku mõiste teisenemine
Loomulikult eeldab julgeolekustamine eemaldumist traditsioonilisest julgeolekukäsitlusest, milles ainuvõimaliku julgeoleku destabiliseerijana nähti väljastpoolt riigipiire lähtuvat sõjalist rünnakut ning sisejulgeoleku mõistet ei olnud veel avalikku teadvusesse tekkinud. Laiem julgeolekukäsitlus tunnistab, et kõrvuti sõjaliste ohtudega võivad riiki, ühiskonda ja indiviidi mõjutada teiste hulgas poliitilised, majanduslikud, sotsiaalsed ja keskkonnast tulenevad ohud, hilisemal ajal seoses küberruumi tekkimisega ka paljud sellega otseselt või kaudselt seotud ohud, näiteks informatsiooni julgeolek. Järelikult peame võrdselt rääkima neist kõigist, mitte ainult sõjalisest julgeolekust. Kõikide nende erinevate julgeoleku lähtevormidega toimetulekuks ei piisa enam uute tankide ja sõjalennukite muretsemisest. Tavakodanikul võib mõiste säärane laienemine panna pea valutama ning suurendada tema hirmutunnet. Näiteks, kui mõni poliitik käsitleb oma kõnes „ajude äravoolu“ riigist julgeolekuohuna ja soovitab selle tõkestamiseks midagi ette võtta, on tegemist ühe sotsiaalse nähtuse julgeolekustamisega. Teadvustades ajude äravoolu julgeolekuohuna, võib tekkida esmase reaktsioonina soov piirid kinni panna. Suletud ühiskonnad on olnud totaalsele ajupesule alati avatumad kui avatud ühiskonnad, sellepärast kardeti Nõukogude Liidus kodanike „ärahüppamist“ põlatud läände nagu ka lääne inimeste kokkupuuteid nõukogude omadega, sest see võis nad nende jaoks kujundatud inforuumist välja viia. Ühiskondlike nähtuste julgeolekustamist on sageli kasutatud tugevama militariseerimise eesmärgil. Hea näide julgeolekustamisest Läänemere regioonis on „Nordstreami“ gaasitoru, mille rajamist Balti riigid valdavalt teadvustasid sõjalise julgeolekuohuna, samal ajal kui teised sama piirkonna riigid tajusid enam sellega kaasnevaid majandus- ja keskkonnakaitseprobleeme.

Massumi mõistet „julgeolekustamine“ ise ei kasuta, see on rohkem omane Euroopa julgeolekukoolkondadele, kuid artiklis viitab ta 2001. aasta rünnaku tulemusena loodud Ameerika Ühendriikide Sisejulgeolekuministeeriumi (Department of Homeland Security) poolt kasutusele võetud kaartide süsteemile, kus erinev värv vastas erinevale riikliku julgeolekuohu astmele. Kasutatavat värvigammat on julgeoleku näitlikustamisel mujalgi kasutatud – roheline (madal), sinine (kontrollitud), kollane (kõrgendatud), oranž (kõrge), punane (tõsine). Hinnang Ameerika Ühendriikide julgeolekuseisundile on pärast 2001. aastat tavapäraselt kõikunud vahemikus „kõrgendatud“ ja „kõrge“. Hinnang „turvaline“ puudub sellel skaalal üldse, mistõttu Massumi väidab, et 2001. aastal New Yorgi ja Washingtoni terroristlike rünnakute järel toimunud muutused Ameerika ühiskonnas tõid kaasa ebakindluse muutumise normaalsuseks. Ka see on näide julgeolekustamisest, millega tunnistati suurema tähelepanu omistamise vajadust sisejulgeolekule. Teisiti sõnastatuna viidi riik permanentsesse julgeolekustatud seisundisse.

Sellisele kogu rahvusvahelist ühiskonda hõlmavale paradigma muutusele on tähelepanu juhtinud teisedki. Taani teadlane Georg Sørensen (artiklis „After the Security Dilemma: The Challenges of Insecurity in Weak States and the Dilemma of Liberal Values.“ Security Dialogue, September 2007 vol. 38 no. 3: 357-378) nendib, et klassikaline julgeolekudilemma (security dilemma) ehk olukord rahvusvahelistes suhetes, kus subjektide julgeoleku tajumine oli modelleeritav vastaspoole rünnaku- ja kaitselahenduste tajutavusele (kui üks riik muretseb endale sõjamasina, et sellega oma julgeolekut suurendada, siis võib see teise riigi julgeolekut hoopis vähendada, kes tajub seda kavatsusena rünnata) on asendumas ebakindluse dilemmaga (insecurity dilemma), kus ohu tajumine hõlmab märksa laiemat skaalat, näiteks võidakse ohte väärtustele tajuda eksistentsiaalselt ohuna julgeolekule. Ameerika Ühendriikide kontekstis tekkiski 2001. aasta rünnakute järel ebakindluse dilemma, kui teistsuguseid väärtusi esindava paarikümne terroristi poolt toime pandud kuritegu, mille tagajärjel hukkus 3000 inimest, tajuti märksa laiemalt islamitsivilisatsiooni rünnakuna lääne liberaalsetele väärtustele, kuid nende väärtuste kaitseks sooviti isikuvabadusi hoopis suurema kontrolli alla saada.

Totaalne julgeolekustamine võib aga vastupidiselt ootustele ebakindluse dilemmat ühiskonnas hoopis süvendada, mille toimel võib inimene tajuda julgeolekuohte praktiliselt kõikides elusfäärides. Massumi kasutab oma artiklis näitliku kuvandina rahvastiku ühendamist juhtmevabasse võrgustikku, mille abil jõuab valitsus iga kodaniku individuaalsesse kesknärvisüsteemi ja kutsub seal teatavate märksõnade sisestamise abil esile enesekaitsereflekse tajutavate ohtude vastu, kusjuures ohtude tajumine toimub ärrituse kaudu. Ärritunud inimest ei huvita lahenduse leidmine, vaid süüdlase identifitseerimine. Emotsioonide kaasabil häälestatakse ühiskonda toetama ühte või teist otsust ning etteantud käitumismustrite kaudu, mida kodanikud üksteiselt matkivad, mobiliseeritakse ühiskonda neid otsuseid ka ellu viima. Terrorismivastase sõja „hollywoodiseerimise“ käigus omistati islamiusulisele automaatselt vaenlase ehk terroristi kuvand – kui oled juhtumisi islami usku, siis järelikult potentsiaalne terrorist ja riigi vaenlane. Terrorismivastase sõja toetuseks võimendati meedia vahendusel kokkukukkuvate World Trade Center tornide kuvandit, mida potentsiaalsele tarbijale intensiivselt edastati nagu mõnda kaubaartiklit reklaamides. Pikemas perspektiivis on kuvandi reprodutseerimine viinud selleni, et täna lubab 8. novembril 2016 presidendiks valitud vabariiklane Donald Trump peatada islamiusuliste sisserännu Ühendriikidesse. Selliseid tarbijaühiskonnale suunatud mõjutustehnoloogiaid annab kujundlikult hästi edasi kaheksakümnendate kultusfilm They live, mis ilukirjanduslikus võtmes lahkab ühiskondliku kontrolli põhimõtteid. Filmi kangelane leiab päikeseprillid, mille abil näeb ta meedia ja reklaami kaudu levitavate sõnumite allteksti, kuhu on peidetud varjatud käsklused nagu „alluda“, „tarbida“, „paljuneda“, „muganduda“, mille abil maailma vallutanud tulnukrass seda juhib ja valitseb. Kuigi tegemist on ulmefilmiga, pakub ta hulgaliselt äratundmishetki ka kõige selle kohta, mis toimub täiesti reaalses maailmas.

Emotsioonid poliitikas
Viimasel ajal on hakatud emotsioonide mõju rahvusvahelistele suhetele ka teaduslikult uurima. Richard Ned Lebow juhib oma teoses „A Cultural Theory of International Relations“ tähelepanu paradigmamuutusele ameeriklaste maailmapildis: pärast külmale sõjale järgnenud rahukümnendit tõi 2001. aasta julgeoleku taas esiplaanile. Ameeriklaste šokist võib 11. septembri sündmuste konteksti arvestades isegi aru saada, sest tegemist oli esimese tõsisema rünnakuga nende territooriumil pärast seda, kui jaapanlased ründasid 1941. aasta lõpus Pearl Harbouri. See võis küll suurendada ühiskonna sisemist solidaarsust, kõik asetusid ohvrite poolele, kuid ühtlasi muutis ühiskonna ohuretoorika poolt kergemini mõjutatavaks ja hirmudele kergemini allutatavaks. Ameerika ühiskonnas laialdaselt levima hakanud hirmukultuur tekitas näiliku õigustuse ulatuslikuks jõudemonstratsiooniks, mida ei kasutatud üksnes teo vahetute toimepanijate karistamiseks, vaid üritati vaenlastest luua ühtset koondportreed, mida on ka avalikkusele kindlasti kergem turustada. Selle asemel, et al-Qaeda tegevust kriminaliseerida, ühiskonda rahustada ning hirme maha suruda, otsustas Bushi administratsioon talle kätte mängitud olukorda ära kasutada ja algatada ambitsioonikas sõda terrorismi vastu, seda nii välis- kui sisepoliitilistel põhjustel. Osama bin Ladenist vormiti Hollywoodi kuvandeid matkides seitsmepealise lohena mõjuv antikangelane, kuid ka antikangelane võib aja jooksul kellegi jaoks muutuda kangelaseks, eriti veel siis, kui tema peade maharaiumiseks kulub kümmekond aastat, mille jooksul filmistsenaarium areneb välja mitmeosaliseks seriaaliks. Iraagi ründamine 2003. aastal on ilmekas näide stsenaariumi laiendamisest, mille abil üritada tabada mitu kärbest ühe hoobiga.

George W. Bushi poolt ellu viidud üleilmse terrorismivastase sõja väljakuulutamise poliitika suurendas ebakindlust mitte ainult Ameerika Ühendriikides, vaid kogu maailmas ning ebakindluse dilemma laienes Ameerika ühiskonnast väljapoole, millele teiste hulgas viitab näiteks Lebow. Niinimetatud Bushi doktriini – mõiste, mis koondab president George W. Bushi (ametis 2001-2009) välispoliitilisi põhimõtteid. Selle keskne põhimõte oli Ameerika Ühendriikide julgeolekuhuvide kaitsmine üle kogu maailma ja rahvuslike huvide eelistamine rahvusvaheliste institutsioonide tegevusele – järellainetusena hakkasid Ühendriikide eeskujul sarnast afektiivset poliitikat kasutama mitte ainult lääneriigid, vaid selle võtsid omaks mitmed läänele vastanduvad riigid ja ideoloogilised või poliitilised liikumised, kes rõhutasid hirme Ameerika Ühendriikide ning sealsete väärtuste leviku ees kui ohtu nende ühiskonnakorraldusele ja kasutasid seda omakorda suuremaks julgeolekustamiseks. Kui me pöörame tähelepanu kasvõi Venemaa presidendi Vladimir Putini julgeolekupoliitilistele käitumismustritele, siis võime tajuda sarnasusi Bushi doktriiniga. Kuna ameeriklased ründasid ebakindluse dilemmast lähtudes 2003. aastal Iraaki, võisid venelased kergesti leida õigustuse Gruusia ründamiseks 2008 ja Ukraina ründamiseks 2014. Paradoksaalsel kombel õigustasid nad sellega ühtlasi Bushi poolt rakendatavat poliitikat.

Kui kodanikud tajuvad ohtu nende turvalisusele, vahet pole, kas see oht on reaalne või imaginaarne, siis võivad nad kergesti nõustuda suletud ühiskonnale omaste piirangutega. Hirm, eriti hirm teistsuguste ees, kelle käitumisloogikat me ei mõista või ei taha mõista, võib olla samuti üks grupi solidaarsusel põhineva identiteedi kujunemist soodustavatest kriteeriumidest. Massumi jõuab järeldusele, et hirmudele järeleandmine ning võimsa poliitilise masinavärgi rakendamine nende võimendamiseks ei muuda ühiskonda turvalisemaks ning Ameerika Ühendriigid ei ole täna turvalisemas seisundis, kui ta oli seda enne 2001. aasta rünnakuid. Ühtlasi tekitati foon poliitikale, mille vilju lõikavad täna paljud populistlikud poliitikud. Donald Trumpi hirmudele rajatud presidendikampaania sai sisulise alguse viisteist aastat tagasi. Trump pakub silmaga nähtavaid ja käega katsutavaid lihtsaid lahendusi, mille keskmes on tugev visuaalselt tajutav kuvand, näiteks müür USA-Mehhiko piiril. Avalikus ruumis levivate hirmudega võitlemiseks akumuleeritakse ühiskonnas leviv ebaturvalisus hirmukultuuri oskusliku võimendamise abil poliitiliseks kapitaliks. Kui ühiskonnas levib kuvand, et mehhiklased ohustavad oma põhjanaabrite sotsiaalset turvalisust ning võtavad ära nende töökohad, siis tuleb ohu näitlikustamiseks ehitada kahe riigi vahele müür ja panna mehhiklased selle eest maksma. Samamoodi viis Suurbritannia rahvahääletusel Euroopa Liidust välja teatud ühiskonnakihtides leviv hirm Ida-Euroopa odava tööjõu ees. Ohtude võimendamisega suudetakse tekitada olukord, mis vastab Robert Sheckley ulmejutule „Tont nr. 5“, mille tegelased peavad suletud ruumis võitlema nende endi poolt lapsepõlves tekitatud tontidega, selle asemel et jõudu ja ressurssi rakendada ühiskonna ees seisvate tegelike probleemide lahendamiseks.

Hirmukultuur Eestis
Eesti ja Ameerika Ühendriike sarnasus peitub selles, et sisejulgeoleku teemasid hakkasid mõlemad teadvustama üsna hiljuti: Ameerika Ühendriigid pärast 11. septembri terrorirünnakuid, kuid Eestile helises äratuskell veelgi hiljem, alles 2007. aasta aprillirahutuste järel. Enne seda teadvustati Eestis ainuvõimaliku julgeolekuohuna üksnes Venemaalt lähtuvat sõjalist rünnakut, mille eesmärk on territooriumi vallutamine ja Venemaaga liitmine. Müüt Venemaa poolt Teise maailmasõja stiilis läbi viidavast sõjalisest rünnakust on muudetud dogmaks, milles pole lubatud kahelda ning millist emotsiooni veelgi tugevdab ajaloolise süü narratiiv, kui 1939-40 aasta sündmuste keerises iseseisvus sisuliselt vastuhakuta loovutati. Sarnaselt ameeriklaste 2001. aasta traagikale on Eesti julgeolekunarratiivis tugevasti domineerinud kättemaksu motiiv. Oodatava sõjalise konflikti narratiiviga loodetakse 70-aasta tagune ajalooline süü maha pesta. Narratiivi õiguspärasuse kinnituseks luuakse rahvamütoloogias eesmärke, mis nagu tõestaksid eesoleva sõjalise konflikti vältimatust nagu näiteks Venemaa valmisolek alustada maailmasõda Läänemere jäävabadele sadamatele juurdepääsu saamise eesmärgil. Seda narratiivi toetavad Lääne meedias viimasel ajal sagedasti esinevad kuvandid, mis räägivad, et Baltikum on Venemaa järgmine sõjaline sihtmärk peale Ukrainat. Milles aga peitub taolise narratiivi ohtlikkus, et sellega suletakse silmad paljude Venemaalt lähtuvate tegelike ohtude ees, mille eesmärk on Eesti riikluse nõrgendamine, Venemaa mõjusfääri tugevdamine ning kaudne juurdepääs NATOsse ja Euroopa Liitu, mida ta võib tema poolt mõjutatavate satelliitriikide abil üritada saavutada. Kõik see loob eelduse hirmukultuuri püsimise rahvusliku identiteedi koostisosana, mis aga omakorda tugevdab kõikvõimalike ekstremistlike meeleolude levikut.

Venemaa või Eestit sõjaliselt rünnata eelkõige kahel ratsionaalsel põhjusel, selles mõttes, et toovad väed sisse nagu oodatud ja alustavad sõda, mitte, et korraldavad siin mingeid pisikesi sigadusi, küberrünnakuid või infosõda, mida nad nagunii teevad.
1. Tekib mingi jama siinsete venelastega.
2. Mingi laiema Venemaa ja Lääne vahelise sõjalise konflikti raames.
Kas Lääs ja Venemaa lepivad omavahel kokku, et peame natuke sõda, sest mingeid jõujooni on vaja ümber jagada – mida ei saa üldse mitte välistada, eriti veel peale Trumpi valimist presidendiks, kui võib kõike juhtuda. Kasvõi Trumpi poliitika Lähis-Idas sisaldab kahte teineteist väistavat narratiivi – Iraani ründamine, mida toetavad Iisrael ja Saudi Araabia, ja Islamiriigi hävitamine, mida toetavad Iraan ja Venemaa, siis võimalusi pingete edasiseks eskaleerumiseks on mitmeid. Või siis mingi arusaamatuse, mismatchi tulemusena, kui üks või teine pool doseerib kusagil millegagi üle, ka see on sõjalise konflikti potentsiaalne allikas. Kõik see muu on belletristika, tondimängud murumängude areenil ja kangelaslik võitlus tuuleveskitega, mis on kinni soovmõtlemises, kui usutakse seda, mida tahetakse uskuda. Eesti probleem ei ole otseselt selles kinni, kas NATO lepingu artikkel 5 kehtib või ei kehti. Võib arvata, et NATO üksused ei toodud siia selleks, et Venemaaga sõda pidada, millest räägib eelkõige idapoolne narratiiv, vaid ikkagi selleks, et võimaliku sõjalise konflikti puhkemist ära hoida, muuta ründamine veelgi riskantsemaks. Kui Eesti ise ulatab Venemaale abistava käe ja toetab tegudega tema poolt levitatavat kuvandit, et siin levivad ekstremistlikud (sh surnust üles äratatud natsionaalsotsialistlikud) meeleolud, siis ei kehti meie kohta iseenesestki mõista ükski päästev artikkel ega lepingusäte, sest Eesti on sel juhul end Läänemaailmast ise välja arvanud.

Eesti on kaasaegses Euroopas üks tugevamini julgeolekustatud ühiskondi, mis teeb ta avatuks massikommunikatsioonivahendite kaudu levivatele kõikvõimalikele paanikahoogudele, tatrapaanikast kooselupaanikani ja sealt edasi pagulaspaanikani, hoolimata sellest, et kõikide nende nähtuste tegelik mõju ühiskonnale on väike. Tatar ei ole kindlasti eesti rahva põhitoiduaine, mille kadumine toidulaualt võiks põhjustada näljahädasid või muid humanitaarseid katastroofe. Kooseluseadus puudutab tegelikult vaid marginaalset osa ühiskonnast, kellele ta annab näiliselt juurde rohkem õiguseid, kuid nende õigustega kaasnevad ka varjatud kohustused. Pagulasteema aga kirjeldab ilmekalt olukorda, kus mingi teema edukas „hollywoodiseerumine“ suurendab probleemi mõju ühiskonnale märgatavalt, kui populaarsete kuvandite abil maalitakse ühe pildi peale kokku mitmeid erinevaid probleeme: Euroopat tabanud migratsioonilaine, millel võivad olla nii humanitaarsed kui majanduslikud ajendid ja Euroopas toime pandud terroriaktid. Nende nähtuste omavaheline seostamine on valdavalt imaginaarne. Kui koostada tüüpilise Euroopa islamiterroristi psühholoogiline koondportree, siis pole siin midagi tegemist praeguse migratsioonilainega, vaid suures osas kunagiste migrantide teise ja kolmanda generatsiooni probleemiga, kellest teatud osa tunneb end valdavalt sotsiaalsetel põhjustel ühiskonnas, kus ta on üles kasvanud, ebaturvaliselt ning on protestiks pöördunud islamisse ja ühinenud selle kõige radikaalsema ideologiseerinud osaga. Väga paljudel neist on selja taga sekulaarne ja isegi kriminaalne minevik ning paljud on radikaalse islami vastu võtnud vanglas. Müüri ehitamine Euroopa ümber aitaks vaevalt elu hammasrataste vahele sattunud noorte radikaliseerumist peatada. Selle asemel peaksid lääne ühiskonnad rohkem tähelepanu pöörama probleemi tegelikele põhjustele.

Paanikahood muudavad aga kogu ühiskonna hirmukultuuri poolt kergesti haavatavaks. Meil on tavaks saanud lisada kaaluka argumendina mistahes poliitiliste otsuste õigustamiseks epiteet „tänases julgeolekuolukorras“, mis kanaliseerib või lämmatab võimaliku diskussiooni juba eos, sest kõik saavad aru, et ühe või teise otsuse varjus tõstatuvad ohud meie julgeolekule. 2015. aasta jaanuaris Reformierakonna üldkogul peetud kõnes rõhutas peaminister Taavi Rõivas: „Miks peaksid Reformierakonna toetajad neil valimistel kindlasti valima tulema ja hääletama Reformierakonna poolt? Esiteks, on tänasest keerulisest julgeolekuolukorrast tulenevalt eesootavad valimised mingis mõttes kui usaldus- ja toetushääletus Eesti riigile, meie kestmise tahtele.“ Kirjas erakonnakaaslastele uue välisministri ametisse nimetamise puhul viitab Rõivas jällegi ärevale julgeolekuolukorrale. Kuid sarnast retoorikat kohtab ka kohaliku omavalitsuse tasandil. Hiiu maavanem Riho Rahuoja teatab Eesti Vabariigi 97. aastapäeva aktusel peetud kõnes: „Tänases julgeolekuolukorras saame üha paremini aru, et ühe väikese riigi iseseisvuses ja vabaduses ei ole midagi iseenesestmõistetavat.“ Need on vaid mõned valitud näited sarnaste sõnumite hulgas, mis võimalikest headest kavatsustest hoolimata tegelikult suurendavad ärevustunnet. Kui mingit sõnumit piisava intensiivsusega sisestada, siis tajub auditoorium ohtu võimendatuna. Selles kontekstis meenutab Eesti ühiskond itaalia kirjaniku Dino Buzzati poolt romaanis „Tatarlaste kõrb“ maalitud ühiskonda, kes oli pidevas valmiduses teiselt poolt kõrbe saabuvate tatarlaste rünnaku ootuses ja unustas sageli ära kõige selle, mis siinpool kõrbe toimub. Eesti ei ole kindlasti mingi erand, kui vaatame kasvõi üle mere Rootsi poole, mida 1981. aastast saadik, kui nõukogude allveelaev Karlskrona lähedal karidele sõitis, on regulaarse sagedusena tabanud allveelaevapaanika.

Julgeolekustatud kuvandite ning hirmukultuuri edukaks maaletoojaks Eesti ühiskonnas on osutunud Eesti Konservatiivne Rahvaerakond (EKRE), kes on poliitilist kapitali kogunud nii kooselupaanika kui pagulaspaanika toel. Oma poliitika toetuseks pakutakse emotsionaalseid lahendusi. Nende presidendikandidaat Mart Helme soovis kaitsekulutusi tõsta 2,4 %-ni sisemajanduslikust koguproduktist (SKP), küsida Ameerika Ühendriikidelt 500 miljoni dollari ulatuses abi ning võtta ka sõjalise riigikaitse tarvis laenu. Kõik see pidi toimuma väljaspool laiapõhjalist riigikaitset, st olema suunatud kitsalt sõjalise võime suurendamisele. Kokkuvõetuna soovitab Mart Helme ilmselt valmistuda sõjaks, sest sõjaliste kulutuste suurendamine peab tulema millegi arvelt, järelikult mingid valdkonnad peavad saama vähem ressursse. Teledebatis ütles Helme selle kohta muidugi kuldsed sõnad, et see kõik tuleb majanduskasvu arvelt, aga kahe protsendi sisu ongi muutuv, mis majanduskasvu toimel suureneb. Ma eeldan, et EKRE soovib vastukaaluks vähendada näiteks haridus- ja teaduskulutusi, mille areng võib vähendada tema toetajaskonda? Nagu Trumpi tüüpiline valija Ameerika Ühendriikides esindab elanikkonna eakamat ja vähem haritumat kontingenti, nii on ka EKRE valija Eestis sarnane Trumpi valijale teiselpool Atlandi ookeani – sarnaselt neile, kes Suurbritannias toetasid riigi lahkumist Euroopa Liidust, “lihtsad inimesed” burksiputkade ees ja poe taga, kellele globaliseeruva maailmapoliitika keerulised nüansid jäävad mõistetamatuks ja nad soovivad end oma hirmude vastu võimalikult lihtsate vahenditega kaitsta. Piirame! Keelame! Tapame maha! Sünnitame üle! Selline ühiskonnagrupp on hirmukultuuri poolt kergemini mõjutatav. Suutmatus kiirete ühiskondlike muutustega kaasa minna võib tekitada soovi ajaratast tagurpidi liikuma panna nagu Nõukogude Liidus sooviti kunagi Siberi jõed teistpidi voolama suunata. Varasemad ühiskondlikud formatsioonid olid staatilisemad, mis kestsid tavaliselt mitmeid inimpõlvi ja üleminekud ühelt etapilt teisele kulgesid aeglasemalt.

Kahe protsendi mantra väärib ehk mõningat lahtirääkimist, sest seegi on märk riigi kõrgest julgeolekustamise tasemest, kuna riigi sõjaline julgeolek on riigieelarvet silmas pidades asetatud eelisseisundisse. Arenguruumi on veel piisavalt, sest erinevatel hinnangutel võivad näiteks Põhja-Korea kaitsekulutused ulatuda kuni 50 %-ni SKP-st, kuid iseküsimus, kas sealne elukorraldus on üldse väärt, et teda kaitsta.  Üleskutsed suurendada kaitsekulutuste protsentuaalset osakaalu veelgi, stiilis kes pakub rohkem,  on olnud ühed tüüpilisemad populistlikud üleskutsed, mida on laialt leviva hirmukultuuri tuules väga kerge esile kutsuda. Tasub üle korrata, et tegemist ei ole Eestile kellegi (nt Washingtoni, Brüsseli) poolt peale surutud nõudmisega, vaid soovitusega, mis on Eesti poolt vabatahtlikult võetud kohustuseks. Ma ei väida, et sellise kindla protsendimäära kehtestamine on iseenesest halb mõte. Selle taga võib näha ratsionaalset loogikat, sest riigikaitse kulutuste reaalne suurus on sõltuvuses sellest, kuivõrd edukas on riik majandusrindel. Küll aga tasub hoiatada populistlike hirmukultuurist tulenevate katsete eest saavutatud tasakaalu muuta. Kuna SKP koguprotsent saab igal juhul olema 100%, siis igasugune tasakaalu muutmine saab toimuma millegi arvelt. Ärimees Jüri Käo on öelnud: „On tähtsam, et osaleme missioonidel, mitte see, et ostame vaestemajja uue uhke kahuri! Ja siis koguneme ümber selle läikiva kahuri nagu mingis Aafrika hõimus ja imetleme seda läikivat asja! Kui riigil on ikka raha otsas, siis ei ole mõtet kahurit osta.“ Kui sulle kahur ikka väga meeldib, siis pead oma majandusliku seisu viima niikaugele, et sul on kahuri ostmiseks vajalikud ressursid olemas. Sügavasti võib kahelda, et näiteks kui uus tank ostetakse politseinike koondamise arvelt, siis see ka tegelikult tõstab riigi julgeolekut. Riigi tegelik kaitsevõime oleneb siiski sellest, kuivõrd need kaks protsenti on kaetud riigi tegelike kaitsevajadustega, kulutatud raha hulk ise riiki ei kaitse. Kui riik kannatab tõsiste poliitiliste, majanduslike, sotsiaalsete ja miks ka mitte keskkonnaprobleemide all, Ukraina näide on siin väga ilmekas, siis ainuüksi sõjalise kaitsevõime eelisarendamine tema julgeolekut ei taga.

Ühiskonnas jõudu koguv mastaapne julgeolekustamine loob soodsa pinnase laiema hirmukultuuri tekkimisele, mis väärtustab ühiskonna suletust. Massumi nimetab hirmu ontogeneetiliseks ja see võib kujuneda isemajandavaks jõuks, mis korduste ja paljundamiste abil liigub ühelt elualalt teisele. Seda võime märgata Eesti ühiskonnas levivast vastuseisust kõikvõimalikele muutusi esilekutsuvatele innovatiivsetele lahendustele, võtame siis Rail Balticu, neljarealise Tallinn-Tartu maantee, tuumaelektrijaama, Saaremaa silla või ükskõik millise muu laiamahulise tulevikku suunatud projekti, mida pea alati tabab tugev hukkamõist, sest hirmukultuuri kammitsetud ühiskond kardab muutusi. Tunne Kelam mainib: „Mitmesuguste siltide varjus ühendab neid üks läbiv joon: vastanduda kõigile kõiges, pakkudes kas uksepaugutamist või olemasoleva purustamist. Positiivsed ja konstruktiivsed lahendused jäävad isolatsionistide nõrgaks küljeks.“ J.R.R. Tolkieni saagadest tuntud kääbikumentaliteet, kus meie ei taha teistest midagi teada ja ärgu teised tahtku meist ka, võib muutusi näha ka ohuna turvalisusele. Bilbo Bagginsi kombel maailma avastama minev kääbik võib pälvida kogukondliku hukkamõistu, sest selle liikmete, Eesti kontekstis eriti noorte ja haritlaste äravoolu, käsitletakse diskursiivselt julgeolekuohuna. Tihtipeale hakkavad suurprojektide üle käivates diskussioonides emotsioonid domineerima ratsionaalsete argumentide üle, sest emotsioone ei pea üksikasjalikult põhjendama, vaid rõhuma sotsiaalsele sidususe ja solidaarsuse vajadusele huvi- või identiteedigrupi liikmena. Nii võime kergesti jõuda populaarse otsuseni, mis ei vasta ühiskonna arenguloogikale.

Rohkem demokraatiat, suurem avatus ja rahva suurem poliitiline osalus esitavad paraku ka kodanikuvastutuse nõude – selleks, et teha kvaliteetset otsust, pead sa ühe või teise otsuse tagajärjed endale ratsionaalsete argumentide abil selgeks tegema ning mitte tuginema emotsionaalsetele hinnangutele, mida sageli mõjutab otsuse tegemiseks vajaliku informatsiooni mittevaldamine. Eriti ohtlik on emotsioonipõhine käitumine julgeolekusituatsioonide hindamisel, mis nõuavad tegelikult ratsionaalset analüüsi, sest emotsionaalne julgeolekukäsitlus võib põhjustada valestimõistmist ning potentsiaalset ohuallikat hoopis tegudele provotseerida. Siin ongi ebakindluse dilemma kerge tekkima. Hirmudega ei tule võidelda, vaid püüda neist vabaneda ning suletud ruumis on neist raskem lahti saada kui avatud maastikul. Kui nüüd kokku võtta, mida peaks Eesti oma lugematute julgeolekuohtude leevendamiseks tegema, siis soovitan mina küll usaldada tänase NATO peasekretäri nõuandeid nagu nad on välja toodud selle artikli alguses.

Igavese une retsept

@huviline
Poliitilistes ringkondades on käimas debatt, mille järeldustest ja võimalikust elluviimisest sõltub edasine protsess ühiskonnas. See debatt võib viia majanduslikult kasuliku uuenduseni või isegi riigi mõiste muutumiseni. Eurokratt: „Jagamismajanduse alus on koostööplatvormid, kuid milline on koostööplatvormi staatus ja vastutus? Kas inimene, kes pakub oma teenuseid koostööplatvormi kaudu, ei ole mitte palgatöötaja?“ Viimasena toodud põhjusel pole arutelu keskne objekt – teenuse osutamine, millele seaduseandjad pole pööranud piisavat tähelepanu, pelgalt majanduslik, vaid ulatub poliitikasse. Riik on säilitanud läbi ajaloo oma võimsa tähenduse. Kokkuleppemajandus, koostöömajandus, jagamismajandus ja muud sarnased mõisted, nt uusteenusmajandus, mida käimasolevas debatis kasutatakse, võiksid suuta muuta mitmete mõistete tähendusi. Riigi mõiste tähenduse muutumine oleks ärkamine pikaaegsest unest.

Majandusringkondades eelistatakse reforme, mis on planeeritud, ette ennustatavad ja stabiilsust tagavad. Tegelikult mõjuvad ootamatud transformatsioonid ka majandusele endale positiivselt. Näiteks ei osanud keegi omal ajal ette ennustada Nõukogude sotsialistlikke vabariikide liidu kollapsit või veel kuu aega tagasi reformierakonna põrumist. Olid mingid ideed, kellegi salajased soovid, alateadvuslikud fatamorgaanad või miraažid, mis tõusmata kunagi valitsevale positsioonile eksisteerisid sellisena lühemat või pikemat aega. Ühel hetkel aga saadi võimule. Psühholoogilisest efektist tulenevalt elavneb majandus ümberjagamisest. Riigi mõiste aga jäi jätkuvalt positiivseks, andes uutele käitumisnormidele oma uinuva õnnistuse.

Kultuuriringkonnad seevastu on otsingulisemad, eelistades uus lahendusi, enneolematust. Veel enne isemajandava Eesti programmi avaldamist “Edasis” kirjutati valmis ja liikus rahva hulgas ringi “neljakümne kiri”. Nende otsingute avangardis oli ja on alati olnud teater. Teater on oma iseloomult avalik-õiguslik institutsioon, mistõttu on teatri populaarsuse põhjused rahva hulgas kergesti seletatavad, sõltumatu sellest, kuidas riik institutsiooni käsitleb. Kirjandus ja kunst on suletumad protsessid ega tõuse eales sama kõrgele kuulsuse ja tuntuse tasemele, samuti tele ja veeb, mis on tehnoloogiliselt piiratud. Viimasel ajal on avangard paraku mandunud pigem lahingutoetuseks, tegeledes valitseva olukorra kritiseerimise ja naeruvääristamisega. Meie teemasse aga kuulub kindlasti üks enneolematu samm kultuuriringkondades, mida polnud isegi koalitsioonileppesse kirjutatud, aga sellele vaatamata viidi ellu – kunstnikupalga ja kirjanikupalga sätestamine.

Poliitilises ja majanduslikus mõttes on märkimisväärne, et riigikantselei juurde loodi isejuhtivate autode projekt. Uusteenusmajanduse eestvedajad on nüüd riigi palgal, neil on kasutada riigi ressursid, mistõttu vähemalt EU eesistumise aastaks võiksime isejuhtivate sõidukitega (tramm, buss) juba liigelda. Riik ei ole enam pelgalt bürokraatlik maksuvõtja ja hüvede ümberjagaja, vaid nooruslike ideede elluviija. Avalik hange, mis korraldati projekti juhtimiseks, oli oodatult huvilisterohke ja veel enne hanke lõppu kohale määratud kohatäitja on asunud projekti ellu viima. Väidetavalt on uusteenusmajandus miljarditesse eurodesse ulatuva perspektiiviga.

Jagamismajanduse liidu esimehe Hannes Lentsi arvates saavad uued teenused tekkida vaid tänu sellele, et senistes tegevusmudelites esinevad puudused, mida on võimalik efektiivselt lahendada ja sellepärast on kõrgetasemelisest tehnoloogiast olulisem see, kas väljapakutud lahendus ka reaalselt kasutajate elu paremaks muudab. Ta eksib kronoloogias. Tegelikult on kõigepealt olemas tehnoloogia ja tehnoloogia ettevõtjad, kes on panustanud uusteenusmajandusse. Nende sooviks on kasutajate pealt teenida. Normaalne soov, kui selle realiseerimisel järgitakse kehtivaid reegleid. Kui tegevusalal valitseb reeglite vaakum, siis järgitakse kehtivaid kapitalistlikke põhiväärtusi. Tehnoloogilise platvormi arendajate jaoks on tarbijad kvantitatiivne biomass. Kas rakenduse kasutajate elu on tehnoloogia tõttu parem või halvem, see ei oma tähtsust. Sellest hakatakse rääkima alles pärast rakenduse turule toomist. Mida rohkem allalaadimisi, seda tasuvam. Tehnoloogia arendajad ei saa vastutada selle eest, kuidas rakendust kasutatakse, sest nemad ei määra nõudlust. Siin peaks kapitalistlik põhiväärtus, mille kohaselt nõudluse määrab pakkumine, andma eelise pakkujatele. Vastasel korral ei tasuks äri ennast ära, samuti nagu demokraatias, kus lisandväärtust toodab üksikisik, mitte biomass või riigisektor.

Juba on nimetatud, et jagamismajanduse töötajad pole tegelikult rahul sellega, mida nad teevad. Persona in fieris olen varem viidanud, et jagamismajandus iseenesest terminina pole sobiv, sest sellega kaasneb mulje, nagu võiks jagamismajandusel olla mingi kokkupuude demokraatlikus ühiskonnas ebasobiva imperialistliku põhimõttega „divide et impera“. Nendest formaalsetest põhjustest olulisem on filosoofia, mida mingite poliitiliste otsuste ja poliitikate tegemisel arvestatakse, sest filosoofia pürgib sisuliste põhjenduste selgitamisele, olemusest lähtuvalt. Kas tõesti tahame teada igavese une retsepti või ärgata painavast unenäost, see on küsimus, mis tehnoloogilise progressi arendajatele tuleks esitada. Informatsiooniga opereeriv tehnoloogia, läbi reaalse tehnoloogia valdamise, võib olla sama saastav kui industriaalne tehnoloogia, mis konkreetselt atmosfääri mürgitab.

Informatsiooniga opereeriv tehnoloogia pole kohustatud meie mõtlemist mürgitama, kuid mürgitamine on võimalik pea märkamatult. Näiteks olen ajakirja “Digi” igakuine lugeja, kust nähtub selgesti kui kasulik ja põhjapanev on uus tehnoloogia. Teist sama huvitavat ajakirja pole kohalikul ajakirjandusmaastikul kõrvale panna. Kahjuks on aastakäike vaadates teemad hakanud korduma. Ebahuvitav kordumine on juba iseenesest mürgitamise algus mõtlemises, mida huvi ei toida. Loomad ega taimed ei huvitu tehnoloogiast. Konkreetselt mõtlemist saastav oleks tehnoloogia jäämine vanade mallide juurde, sh teenuse mõiste defineerimata jätmine või selle defineerimine tööna. Veelgi hukatuslikum aga oleks tehnoloogiate arendajate asumine samale rajale, kus käisid nende esivanemad, kes kujundasid ühiskonda traditsiooniliste põhimõtete hierahiale vastavalt, mille tipulilleks on alati peetud riiki, sotsialistliku ümberjagamise allikat. Vahet pole, kas seadusandlus käib tehnoloogia ees või käib tehnoloogia seadusandluse ees, kui jäädakse käidud rajale.

Teenuse osutamine erineb töö tegemisest, kuna teenuse osutajat ei registreerita MTA juures töötamise registris, vaid ettevõtjana äriregistris ja see on käimasoleva vaidluse võti. Riik kui mõiste ja selle olemus, nii nagu seda läbi ajaloo on mõistetud, kõrgeima staatuse näitajana hierarhilise konstruktsiooni tipus või psühholoogilise emotsioonina, ei pea olema üksnes represseeriv või silmakirjalik. Riigi positiivne silmakirjalikus ja represseeriv monopolism väheneks kindlasti, kui teenuse osutamine defineerida loodusliku nähtusena. Tähtis pole valitsejate ja alluvate vastuolu, mida riik pehmendab – nagu arvas Thomas Hobbes “Leviathanis”, või tööandjate ja töötajate vastuolu – nagu arvas Karl Marx “Kapitalis”. Meie ajastul, informatsiooniga opereeriva tehnoloogia ja tootluse ajastul, on olulisem teenuse osutamine ja andekus, mis on saadud looduselt tasuta. Loodus, selle mõistega on hõlmatud kõik, mida inimene pole valmistanud. Kõik, mis on inimese poolt valmistatud, see on tehnoloogia või tehnoloogilise taustaga. Iga inimene on milleski andekas, mistõttu võime ennast samamoodi loodustooteks lugeda, kuna talenti pole võimalik võla katteks maha müüa nagu tööjõudu. Riigi mõiste pööramine ökoriigiks võiks olla tehnoloogia arendajate eesmärk.

Tähelepanu ei tuleks pöörata mitte vabatahtlikule tööle või tasuta teenusejagamisele. Sellega on ümberpööratud baas ja pealisehitus, püramiid seisab tipu peal, alus on kõrgeim aste ja teenuse osutaja hinnatud. Teenuse osutajale peaks järelikult maksma tehnoloogiaettevõte, kes saab oma raha tarbija käest, kes on rakenduse endale mobiiltelefoni laadinud. Tarbijatest pole kunagi puudust. Riik kui tehnoloogiaettevõte tasub kirjanikule või kunstnikule tema osutatud teenuse eest. Painavast unenäost ärkamiseks on meetod, mida Lumivalgekesele mürgitatud õuna saatnud võõrasema ei teadnud, sest ta polnud kunagi lugenud ajakirja “Digi” ega olnud huvitunud filosoofiast. Me ei oska veel sõnastada meetodit, aga me teame eesmärki, millele jõudmine on võimalik üksnes siis, kui valitud meetod on tegelikkusele vastav. Lähtekoht saabki olla tegelikkus, mida me näeme ja tajume, mitte väljamõeldud oletused või normid, mida riik sanktsioneerib. Kogukonda ja ühiskonda piiritlevad reeglid, immateriaalne informatsioon, väljamõeldud õigusriik, sotsiaalsed normid – see kõik on kokkuvõttes mahutatav looduspärastesse raamidesse. Saastamata loodust, nendes raamides ja selles tegelikkuses, tuleb meil hakkama saada. Neist raamidest pole võimalik väljuda isegi siit maailmast lahkudes, sest selle kohta puuduvad empiirilised teadmised, on vaid erinevad teooriad. Kõige rumalam oleks sellepärast otsida lunastust traditsioonidest, mille vältimatuks koostisosaks on kuivanud iidolid, sotsiaalsed normid ja immateriaalne informatsioon, nagu pakub Janek Mäggi, mis sest, et esmapilgul tundub tema artikkel teravmeelne. Iidolid ei too meile loodusesäästlikkust lähemale, vaid ainult pikendavad igavest und.

Ikooni lahkumine VII – Leonard Cohen ja hineni

@ckrabat
Vahetult enne Ameerika Ühendriikide presidendivalimisi ja samal ajal, kui Maarjamaal peeti maailma ja inimkonna tuleviku suhtes tähtsusetuid murumänge gladiaatorite areenil, mille tulemusel üks peaminister asendub teisega ja uus koalitsioon otsustas peale neljapäevast arutelu esimese asjana laenu võtta, lahkus sellest maailmast peale 82 elatud aastat, Kanada laulja, muusik, helilooja, poeet ja kirjanik Leonard Norman Cohen. Cohen ei saanudki teada, et Donald J. Trump valiti Ameerika Ühendriikide 45. presidendiks. Paremal juhul võis ta seda eemalt jälgida, kuid see ei puutunud enam temasse. See oli Teiste asi. Nende, kes siinpoolsusesesse maha jäid. Tema viimaseks jäänud 14. album You Want It Darker ilmus alles mõned nädalad enne tema lahkumist. Veel nädal varem omistati Nobeli kirjanduspreemia tema sõbrale Bob Dylanile (Robert Zimmerman), mis oli esmakordne preemia ajaloos, kui see omistati isikule, kes on tuntust kogunud hoopis muusikuna. Paljude arvates oleks preemia pidanud minema Leonard Cohenile. Cohen ütles, et tema jaoks oli Nobeli preemia omistamine Dylanile nagu Mount Everestile oleks antud medal selle eest, et ta on maailma kõrgeim mägi. Cohen lubas elada igavesti ning teatas plaanidest veel mitu albumit välja anda. Mõni aeg varem oli ta intervjuus väljaandele The New Yorker teatanud valmisolekust surra. Ta tunnetas, et lahkumine on lähedale jõudnud ja lootis, et see ei saa olema liiga ebamugav.  Juulis oli ta kaotanud oma muusa ja kunagise tüdruksõbra norralanna Marianne Ihleni, kes jäi alla võitluses vähiga. Laulus So Long, Marianne (1967) räägib Cohen Marianne kohta, et „ta kandis mind nagu krutsifiksi, kui me läksime põlvitades läbi pimeduse“. Cohen ja Marianne kohtusid 1960 Kreekas Hydra saarel, kui Marianne elas veel Norra kirjaniku Axel Jenseniga ja elasid koos umbes kümmekond aastat.

Viimase albumi nimiloos You Want It Darker, millele laulis backi Shaar Hashomayimi sünagoogi kantor Gideon Zelermeyer, teatab Cohen:  Hineni, Hineni. I’m ready, my Lord. Heebrea keeles tähendab hineni – siin ma olen. Hineni ütles Abraham Jumalale, kui too palus tal poja ohvriks tuua. Cohen teatas oma valmisolekust liikuda edasi teisele tasandile ning jätta selle maailma valud ja vaevad uute katsumuste ees. Coheni pika loometee kulminatsioonis olid tema religioossed otsingud. Ta ordineeriti 1996 zen-budistlikuks mungaks ja elas viis aastat (1994-99) Mount Baldy budistlikus kloostris Los Angelese lähedal, käies okkalisi radu läbi mitmete tõdede ja uskumuste, oli huvitatud saientoloogiast ja kristlusest, kuid säilitas kõikide usuliste otsingute juures judaistliku traditsiooni. Oma viimse tahte kohaselt jõudis ta taas koju  ja sängitati neljapäeval vanemate, vanavanemate ja vaarvanemate kõrvale Shaar Hashomayimi kalmistul Montrealis traditsioonilise juudi riituse kohaselt. Selle aasta suvel lahkunud ortodoksse Hineni-liikumise rajaja Esther Jungreis on öelnud:  “To be a Jew is the greatest privilege. To be unaware of it is the greatest catastrophe — spiritual genocide.”  Cohen sündis 1934. aastal Montreali jõukas anglofiilses Westmounti eeslinnas ja tema vanemad olid ortodokssed judaistid. Hiljem siirdus ta Le Plateau Mont-Royal’i, piirkonda, mida kutsuti „väikeseks Portugaliks“. Cohen õppis Montreali McGilli  (BA 1955) ja New Yorgi Columbia ülikoolides. Peale Marianne oli Cohen suhtes veel Los Angelese kunstniku Suzanne Elrodiga, kellega tal oli kaks last, prantsuse fotograafi Dominique Issermaniga, näitleja Rebecca De Mornayga ja lõpuks oma mänedžeri Kelley Lynchiga, kes ta paljaks varastas ning lõpuks 2012.a. 18-ks kuuks vangi mõisteti. Kolm päeva peale tema surma, 10.novembril 2016,  teatas tema poeg ja mänedžer Adam Cohen Leonardi surmast: “He passed away peacefully at his home in Los Angeles with the knowledge that he had completed what he felt was one of his greatest records [You Want It Darker]. He was writing up until his last moments with his unique brand of humor.

Ületähtsustatud küsimus, kas Eesti peaminister on Taavi Rõivas või Jüri Ratas, ei vääri Coheni ajatute lugude taustal üldse märkimist, sest nemad ei tõuse mitte iialgi Leonard Coheni laulude saatel Parnassosele, vaid saavad tavapoliitikutena igaveseks karistatud ühes Dante põrgutest nagu needki, kes odavatele loosungitele järele hüüdes püüavad kohaliku tähtsusega tavapoliitikute tähendust tõsta või teistmoodi mõtlejatele järele tänitades ja sõnavabadust vaenates maailma ühetaoliseks muuta. Nemadki leiavad endale loodetavasti sooja kohakese põrgutule paistel, kui nad just siinpoolsusesse kinni jäädes viha ja pahameelt purskavaks kummituseks või poltergeistiks ei taandu. Vello Salo on öelnud: “Öeldakse, et inimene õpib niikaua kui elab. Ei – inimene elab nii kaua, kui ta õpib! See, kes enam ei õpi, kes kõike „teab“, on vaimselt surnud. Ja hakkab kolmandal päeval lehkama. Seda laibahaisu on terve maailm täis.” Cohen käis ajaga kaasas, kasutas notebooki ja nutitelefoni ja oli viimase päevani täiesti elus, isegi siis kui pidi töötama ratastoolis. Ühepäevaliblikate viha ja masenduse vastu pakkus Cohen meelerahu, jäädes selle juures tavaliseks Montreali Plateau linnaosa kutiks, kes käis vastasmaja baaris hommikuti espressot joomas ning mune ja peekonit söömas. Moralistide jaoks oli Cohen meelelahutaja, kes võib-olla ei kandnud Baltika ülikonda ja ei kuulanud autoraadiost Bachi ning Beethoveni muusikat ning öökapil ei oodanud teda Platoni Riik, kuid kas tänitavatel ühepäevaliblikatest poliitikutel, kes arvavad, et nemad on alati patust puhtad ja võivad maailma mustaks ja valgeks jagada, on õigus nende pihta, kes eelistavad teistsugust, sallivamat ja rahulikumalt kulgevat maailma, kive heita? Kas nemad on patust puhtad? Kas nemad saavad rahuliku südamega öelda – hineni?

USA presidendivalimised 2016 – suur valimisteöö

@ckrabat
Täna toimub Ameerika Ühendriikides suur valimispäev, kui valitakse president järgmiseks neljaks aastaks, Kongressi Esindajatekoda ja kolmandik Senatist. Samaaegselt toimuvad mitmed kohalike omavalitsuste valimised ja rahvahääletused, kõik samal päeval. Persona in fieri teeb seekordsetest valimistest otseülekande, püsige eetris. Seaduse järgi peab valimispäev olema teisipäev novembri esimest esmaspäeva, seega ajavahemikus 2.-8. november. Kuigi USA järgmise presidendi nimi saab suure tõenäosusega selgeks täna või meie aja järgi homme varahommikul, toimub ametlik valimisprotseduur alles 19. detsembril, kui hääletavad valijamehed, kokku on 538 valijameest – kongressi mõlema koja liikmete arv + kolm delegaati pealinnast Washingtonist, District of Columbia (DC). Kahe valimispäeva vahele peab jääma vähemalt 34 päeva. President ja asepresident vannutatakse ametisse järgmise aasta 20. jaanuaril. Suuremas osas osariikides on valimistepäev tavaline tööpäev. Osariigid ja territooriumid, kus valimistepäev on kuulutatud puhkepäevaks on: Delaware, Hawaii, Kentucky, Montana, New Jersey, New York, Ohio, West Virginia ja Puerto Rico. Samas on valijatel võimalus osaleda eelvalimistel, kus tänavu anti üle 50 miljoni hääle. Eelvalimised on seadustatud 37 osariigis ja DC-s ja need toimuvad sõltuvalt osariigist 4-45 päeva jooksul enne valimispäeva. 47-s osariigis on lubatud eemalolija hääletus väljaspool valimisjaoskonda, enamasti kirja teel, kuid mõnes kohas ka vahetult – 27-s osariigis on see vaba ja 20-s nõutakse vabanduse olemasolu. Kuues osariigis (Florida, Louisiana, Maryland, Minnesota, Utah ja mõnedes Arizona ringkondades) saab hääletada elektrooniliselt, Detroitis ka mobiiltelefoniga (muidugi vastava äppi olemasolul). Kolmes osariigis (Oregon, Washington, Colorado) viiaksegi valimisprotseduur läbi kirja teel.

Kandidaatidest on tänu meediakampaaniale orbiidis olnud vaid kaks võimalikku valikut ja suur osa valijaid ja muidu huvilisi ilmselt ei teagi, et on ka muid valikuid. Enamus küsitlusi annab napi eelise Demokraatliku partei kandidaadile Hillary Diane Rodham Clinton’ile (69), kellest saaks võidu korral Ameerika Ühendriikide ajaloo esimene naispresident, kuid vabariiklaste kandidaat Donald John Trump (70) on vastu ootusi püsinud konkurentsivõimelisena ja võib vabalt üllatada finišisirgel. Ameerika Ühendriikide valimissüsteemi kohaselt ei võida mitte see kandidaat, kes saab kõige rohkem hääli, vaid see, kes saab valimiskogus rohkem hääli ehk teisiti võetuna see kandidaat, kelle taha koguneb rohkem osariike. Võitja peab koguma 270 valijamehe toetuse valimiskogus. Aastal 2000 sai Al Gore rohkem hääli kui George W. Bush, kuid jäi alla valijameeste hääletusel. Mis saab siis, kui ükski kandidaat ei kogu nõutavad 270 häält 19. detsembril või hääletus jääb viiki 269:269? Sel juhul valin uue presidendi Kongress. Vastavalt USA Põhiseaduse 12. täiendusele valib Esindajatekoda presidendi, mille juures igal osariigil on üks hääl ning Senat asepresidendi, mille juures igal senaatoril on üks hääl. Ajaloos on niiviisi valitud president John Quincy Adams 1824 ja asepresident Richard Mentor Johnson 1836. Esindajatekoda valis ka Thomas Jeffersoni 1800, kuid see oli veel enne 12. täienduse vastuvõtmist ja põhjustaski süsteemi reformimise. Sel juhul valib riigipea ja asepresidendi Kongressi uus koosseis jaanuaris 2017. Teoreetiliselt on muidugi võimalik, et mõni valijamees muudab meelt, kuigi seda ei peeta heaks tooniks ning 24-s osariigis võib ta selle eest isegi karistatud saada.

Mõlemad presidendikandidaadid kuuluvad USA ajaloo eakamate hulka. Trumpist saaks ajaloo kõige vanem esmakordselt ametisse vannutatav president ja Clintonil jääks mõned kuud Ronald Reaganist puudu. Asepresidendikandidaatidena astuvad üles samuti üsna samaealised poliitikud Virginia osariigi demokraatide senaator Timothy Michael Kaine (58) ja Indiana osariigi vabariiklasest kuberner Michael Richard Pence (57). Viimane on konservatiivsete ja religioossete ringkondade esindaja, kellel on suur mõju Vabariikliku partei viimaste aastakümnete traditsioonilisele valijale ning ta on mõnedes küsimustes olnud Trumpist erinevatel seisukohtadel, näiteks on ta toetanud karmi käe poliitika rakendamist Venemaa vastu kuni sõjaliste meetmeteni välja, samal ajal kui pole saladus, et karmi ja autoritaarse hoiakuga (tough guy) Trumpile Venemaa samasugust tüpaaži esindav president Putin meeldib ning nii mitmedki vaatlejad on ennustanud suhete soojenemist kahe riigi vahel. Paljud vabariiklaste liidrid on Trumpi väljaütlemisi kritiseerinud, kuid on iseloomulik, et suur osa neist, kaasa arvatud vabariiklaste liidrid Kongressis Mitch McConnell ja Paul Ryan on teda presidendikandidaadina jätkuvalt toetanud. Asepresidendikandidaatidest ongi „suure duelli“ varjus seni vähem juttu tehtud. Pence’i on nimetatuid viimasse 40 aasta kõige konservatiivsemaks asepresidendikandidaadiks ja ta ise on nimetanud oma suureks eeskujuks George Bushi sõjakat asepresidenti Dick Cheney’d. Demokraatide asepresidendikandidaati Tim Kaine’i on peetud mõõdukaks tsentristlikuks „peavoolu demokraadiks“. Katoliiklasena on ta võtnud omaks mõned konservatiivsed seisukohad, ta on pro-life, kuid ta ise on nimetanud end vana kooli liberaaliks. Tema mitmed vaated on sarnased praegusele katoliiklasest asepresidendile Joe Bidenile.

Kahele suurparteile orienteeritud valimissüsteem on teinud raskeks alternatiivsete kandidaatide esiletõusu, kuigi mõlema erakonna seekordsed valikud on kontroversiaalsed ja ebapopulaarsed. Poliitilistest ringkondadest väljaspool seisva ettevõtja ja meediapersooni Trumpi esiletõusu soodustas üldine anti-establishment move Ameerika Ühendriikides, mille najal avaldas eelvalimistel Clintonile tugevat vastupanu Vermonti vasakpoolsete vaadetega senaator Bernie Sanders. Kommunikatsioonirevolutsioon viimastel aastakümnetel ja valimiste kujunemine meelelahutusürituseks on süvendanud sisuliste küsimuste tagaplaanile jätmist ning keskendumist kandidaatide isikuomadustele, orbiidile tõusid Donald Trumpi värvikad väljaütlemised naiste ja vähemuiste aadressil, mis tema põhivalijaskonnale ehk madala haridustasemega valgele valijale, kes on viimastel aastatel sattunud majanduslikesse raskustesse, tugevat mõju avaldasid. Kogenud meediapersoonina, kes omas isiklikku suure vaadatavusega teleshow’d The Apprentice, Trump teab, kuidas metsikult vohava liigi stultus vulgaris südameid võita. Tema kõrval mõjub Hillary Clinton igava päevapoliitikuna. Juba aastakümneid poliitilise areeni keskpunktis viibinuna avanesid temagi ees mitmes skandaalid, esmajoones e-kirjade skandaal, kus teda süüdistati privaatse e-kirja kasutamisel riigiasjade ajamiseks, aga ka tema abikaasa armuafäärid. Mingil ajahetkel tõstatusid avalikkuse ees tema terviseprobleemid, mida peeti suuremaks ohuks kui Trumpi väidetav ebakompetentsus ja „bad temper“. Suur osa Ameerika valijaid ootab muutust ükskõik millises suunas ja on sellepärast valmis hääletama Donald Trumpi poolt, kes mõjub teistest kandidaatidest erinevalt. Skandaalide üleskütmine meedia poolt vaid suurendab Trumpi populaarsust tavalise meediatarbija nn „lihtsa inimese“ seas, keda maailmavaateliselt mõjutavad sarjad nagu „Tantsud tähtedega“ või „Näosaade“ ja kelle vaba aeg möödub suures osas ostukeskustes.

Ma pole saladust teinud, et nendel valimistel toetan ma Libertaarse partei kandidaati endist New Mexico vabariiklaste kuberneri Gary Earl Johnsonit (63), kelle vaated on minu omadele kõige lähedasemad ja hoolimata sellest, et tema võiduvõimalused on tänu kehtivale süsteemile pea olematud. Kui varem on libertaaride toetusprotsent jäänud 1% piiridesse, siis seekord on neil olnud lootust enamaks. Esiteks on koosneb nende kandidatuur juba nimekatest poliitikutest, varem vabariiklaste liberaalsesse tiiba kuulunud presidendikandidaat Johnson ja asepresidendikandidaadina endine Massachusettsi vabariiklaste kuberner William Floyd Weld (71). Mõlemad on teiseks ametiajaks tagasi valitud vabariiklikkud kubernerid valdavalt demokraatide poolt hääletatavates osariikides, mis on juba omaette näitaja. Küsitluste järgi võib Johnson sarnaselt Bernie Sandersile loota just ameeriklaste noorema põlvkonna (nn millennials, sündinud peale 1980 ) toetusele. Trumpi toetaja selgroo moodustab seevastu põlvkond, kes konservatiivse vasturevolutsiooni  ja kes meilgi ekretiine toidab, 60-70te külma sõja hirmukultuuris üles kasvanud põlvkond, see on üdini ärahirmutatud ja kardab muutusi nagu vanapagan välku. Huvitava nüansina on interventsionismivastasel Gary Johnsonil küsitluste järgi tavapärasest suurem toetus ka USA sõjaväelaste seas. Johnsoni toetusprotsendid lähenesid vahepeal 15-le, millega ta oleks taganud osaluse presidendikandidaatide teledebattidel ja aidanud teda laiemale auditooriumile tutvustada, kuid siis langes ta meediakampaania rünnakute alla, millega tema mõningaid ebaõnnestunud väljaütlemisi meedias mõõdutundetult võimendati. Selle meediakampaania taga olid just Hillary Clintonit toetavad väljaanded, kellega ta konkureerib inimeste häälte pärast. Seejärel on tema toetusprotsendid olnud langustrendis, kuid siiski on võimalus tal koguda 5% häältest, mis on oluline tähis. Kui Johnson kogub 5% häältest, omandavad libertaarid „major party“ staatuse, millega nad saavutavad privileege järgmisteks valimisteks, kaasa arvatud finantstoetus. Vahepeal spekuleeriti, et mõned vabariikliku establishmenti kuuluvad poliitikud nagu Mitt Romney või Jeb Bush võivad Trumpi vastu toetada Johnsonit, kuid vähemalt avalikult pole keegi neist oma toetust deklareerinud. Roheliste kandidaat Jill Ellen Stein (66) võis loota Bernie Sandersi toetajatele, kuid Sanders kutsus üles toetama Clintonit. Isegi vaatamata Hollywoodi kuulsuste Susan Sarandoni ja Viggo Mortenseni toetustele, on Steini jõudmine 5% künnise lähedalegi raskesti prognoositav. Endine vabariiklaste funktsionäär mormooni usku David Evan McMullin (40) võib aga teha tugeva tulemuse Utah’ osariigis ning omab selles osariigis reaalset šanssi, mis omakorda võib Trumpilt valijamehi ära viia.

Millal on oodata esimesi tulemusi? Reaalajas toimuvad valimised muidugi päeval, kuid ajavahe tõttu on esimesed tulemused parimal juhul teada homme hommikuks. Valimised toimuvad kuues ajatsoonis ning jaoskonnad suletakse üldiselt kell 19.00-20.00 (alates 2.00-3.00 meie aja järgi). Traditsiooniliselt avaldab esimesena tulemused väike New Hampshire’i osariigi asula Dixville Notch Kanada piiri vahetus läheduses, kus on kesköise valimise traditsioon. Need tulemused selgusid juba mõned tunnid tagasi ja olid järgmised: Hillary Clinton – 4; Donald Trump – 2; Gary Johnson – 1; Mitt Romney (write-in) – 1. Write-in tähendab, et USA süsteemis võib valija juhul, kui ükski kandidaatidest talle ei meeldi, ise sobiva kandidaadi hääletussedelile kirjutada. Valimised on toimunud veel kahes New Hampshire’i asumis: Hart’s Location’is võitis Clinton (17) Trumpi (14) ja Johnsoni (3) ees, 2 write-in häält Bernie Sandersile ja üks John Kasich’ile ning Millsfieldis Trump (16) Clintoni (4) ees, seega praegu juhib Trump kolme asumi kokkuvõttes Clintoni ees 32:25 + Gary Johnson 4 häält. Persona in fieri hakkab edastama jooksvat informatsiooni ja kommentaare valimiste käigu üle.

Pildiotsingu united states election 2016 parody tulemus

Online maailma piirid ja ökoriigi võimalik tähendus: rohetav-punastav Eesti

@huviline
Traditsioonid, ideoloogia ja organisatsioonid
Maa kliima muutub: Eestis, läänemaailmas, idatsivilisatsioonides ja globaalselt kõikides lokatsioonides. Kuigi ilm teiseneb, tegeletakse ikka traditsioonilise looduskaitsega. Tublid looduskaitsjad, sh Eesti Roheline Liikumine, on positsioneerunud väga kitsalt looduskaitsjatena ega kõneta suuremat ringi. Vaja pole mitte ainult loodust või inimõigusi kaitsta, vaid muuta traditsiooni, seda kuidas inimesed saavad aru maailma asjadest, sh poliitikast, loodusest ja iseendast. Traditsiooni muutmisega saadi hakkama umbes kaks tuhat viis sada aastat tagasi Joonias, Mileetoses, Eleas ja Ateenas, kui rajati kreeka filosoofia, mille uurimisobjektiks kujunes teadmistest arusaamise selgitamine. Selle aja jooksul on tekkinud teadus ja saanud selgeks, et tarkusest arusaamine ei vii meid edasi, ükskõik kui palju armastust sellesse panna. Filosoofiast on jäänud meile ideed ja ideaalid, millest pahatihti saavad iidolid. See on tegelikest asjaoludest teadvalt vale ettekujutuse loomine ehk enesepettus. Poliitilised kokkulepped on sõlmitavad ja lahti raiutavad vastavalt ideoloogilistele vajadustele. Kui iidolid on tugevad, siis kokkulepped kehtivad, nt NATO artikkel 5 või Pariisi kliimakokkulepe. Viimasest traditsioonimuutmisest saadik on Maa kliima püsinud üsna stabiilne ja ette ennustatav, kuid nüüd on näha märke ebastabiilsusest, mis tähendab, et on aeg keskenduda olulisele, poliitikale ja filosoofiale ilma enesepettuseta.

Iga piirkond kujundab elanikke kohalike maastike ja ümbruskonna kaudu. Inimeste peade kohal säravad erinevad tähed, sellepärast antakse sarnastele mõistetele sageli erinevaid tähendusi. Seda lihtsat propositsiooni ignoreeritakse esmalt maailma suurimas organisatsioonis Ühinenud Rahavaste Organisatsioonis, kuivõrd seal tegeletakse kõikide inimeste võrdsuse, inimõiguste, feminismi, kliimakokkulepete, riikide embargode, ja muude globaalsete ideoloogiatega, millest on saanud puised iidolid. Oma tegevusega eirab Ühinenud Rahvaste Organisatsioon individuaalset isikut, kellel on mõtlemisvõime, mis on mõjutatud kodukoha või kodutaeva eripärast ja kes soovib tajuda maailma nii nagu see paistab tema aknast. Ühinenud Rahvaste Organisatsioon ajab ühesugusust ja nivelleerivat poliitikat, signaliseerides seda väiksematele organisatsioonidele ja korporatsioonidele, sh riikidele ning need omakorda isikutele.

Mida rohkem liigutakse maailma avastades seal ringi, seda ilmsemaks muutuvad erinevate inimeste erinevad kombed ja kodud ning seda ilmsemaks saab enesepettus ühesugususest ja nivelleerivast võrdsusest. Riikide kogukonnal on oluline roll tänases maailmakorralduses. ÜRO on ideoloogiline keskus riikidele, sest enamik riike ongi organisatsiooniga liitunud. Riigid ja riigi kõrged ametnikud mõtlevad ühtemoodi, tasalülitades looduslikes raamides mitmekesisust. Kuid isegi ÜRO ei saa kliimapööret pidama ega suuda sundida isikuid taktisammu marssima. Riigid jätkavad traditsiooni, mõistes, et mida rohkem avastatakse maailma, seda rohkem vajatakse võrdset kohtlemist, et vabadusaadet kontrolli all hoida. See võimaldab elu paremini korraldada ja säästlikumalt hallata, allutades erinevad mõtted aparaadi ühesugususele. Taas räägitakse riigi ideoloogiast, riiklikust mitmekesisusest, mis on traditsiooniline riiklik lähenemine, mida meie mälu mäletab eelmisest millenniumist.

Korraldusliku poole pealt polegi riiki võimalik teisiti juhtida kui repressiivsete reeglite abil, mille rikkumine on karistatav ja sanktsioonid täidetavad. See tähendab, et seadusandlus koosneb alati sotsiaalsetest normidest ja on seega antropotsentristlik. Õigusteadus on maailma kõige paremini läbitöötatud teooria, mille seisukohtades pole põhjust kahelda. Tänapäeval on loodusõigus selgema arusaamise eesmärgil õigusteooriast väljalülitatud. Teiste sõnadega öeldes pole sotsiaalsete normide kogumiga võimalik reguleerida midagi muud kui ühiskonna korraldust. Õigus on kaasajal taasesitatav ja positiivne. Looduse omaväärtuse reguleerimine sotsiaalsete normidega, nt sätestamine põhiseaduses, on pigem traditsiooniline riiklik lähenemine. See on teooriat ilmaasjata lõhkuv. See on ka eksitav, sest kõrged ametnikud kui taasesitatava õiguse asjatundjad on tänapäeval omandanud oskuse normide tasalülitamiseks ja ühtlasi kultuuri nivelleerimiseks. See ei aita kaasa uue humanismi sünnile, mis võiks olla ökoriigi kontseptuaalseks aluseks. Loodusliku mitmekesisuse raame pole võimalik samastada taasesitatavate reeglite ja positiivse õigusega.

Poliitikas on üheks põhimõisteks ühiskond ja peab ütlema, et selle mõiste sisu on vaene, maht aga väga rikas. Ühiskonna mõiste all on võimalik mahutada kooslusi töökollektiividest perekonnani. Sageli aga võrdsustatakse ühiskond sõnaga rahvas. Ükskõik kuidas ühiskonna mõiste on kohalikus poliitikas positsioneeritud, ühiskond jääb ühtlasi antropotsentsistliku maailmavaate keskseks mõisteks, sest kõik ühiskonnad koosnevad inimestest. Inimkeskne ja antropotsentristlik on kõikide riikide poliitika, sest poliitika tegeleb ühiskondade toimimise korraldamisega. Poliitika eesmärgiks on inimeste rahulolu. Kõige vaenulikumad, totalitaarsemad, kuritegelikumad riigid või riigitaolised kooslused ajaloos ja tänapäeval on alati pidanud silmas hääletajate rahulolu, lubades elatustaseme tõusu või boonust, sh väljavalitud rahva oreool, tervena elatud eluaastate pikkus, maksutõusu pidurdamine jne.

Uus, vana ja saabuv
Uus humanism on uus vaid ühes tähenduses. Selle maailmavaate keskseks mõisteks on loodus, mitte inimene. Saabuva ökoriigi tähenduses peaksid poliitika ja ideoloogia, majandus ja kultuur, filosoofia ja meedia pidama keskkonda olulisemaks kui inimest. Kui keskkond meie ümber võimaldab elada, siis on võimalik ka kõiki loetletud tegevusalasid viljeleda. Igaüks võib ennast petta, aga loodust ei saa petta. President võib meile rääkida siirusest, kui tema lastetoas polnud kombeks jumalateema üle arutleda, aga ta ei saa väita, et looduse teema, seega ühtlasi ka religiooniteema, mille ajend on looduslik ja inimeseväline, riike või rahvusvahelist õigust ei mõjuta. Siirus on lugupeetav iseloomujoon, harva esinev, aga sünniga meile kaasaantud, mitte kellegi poolt korraldatud. Loodus on selles mõttes tervik, et jumala mõistesse mahuvad looja ja andekuse märgid kui vaimse tervise sümptomid. Vähemalt ühe versiooni kohaselt on jumal teisend sõnast jume, mille olemasolu palgel annab märku tervisest.

Selles mõttes võiks ökoriik ületada online maailma piire ja olla terve. Informatsioon ja teadmised ei tee meid õnnelikumaks kui rõõm rikkusest. Filosoofia tegelemine teadmistest arusaamisega on piiratud mõtlemisega, mida mõistame tegevusena. Poliitika tegelemine ühiskonnaga on piiratud riigiga. Seda mõistame korraldusena, millega soovitakse muuta maailma paremaks ja rahva elu rikkamaks. Meedia tegelemine teavitamisega on piiratud kirjutamisega, mida mõistame inimestega suhtlemisena. Tegelikult janunevad online maailma piirid loodusliku mitmekesisuse raamide järele. Siis ei peaks kultuuriloolane Marek Tamm ennast petma, nagu oleks võimalik ajalooliste tsitaatide toomisega analüüsida rahva iseloomu ja nimetada selle tänapäevast tendentsi tagurlikuks, mida alles tuleb hakata mõtestama. Siis oleks uusreaktsionääridel ja ajaloolastel laiem alus näha ajaloo mõtet tunnetustegevusena, mille objektideks on võrdsel määral nii loodus kui ühiskondlik elu, nii nagu seda on selgitanud Nikolai Konrad (Ajaloo mõttest, lk 249, Tallinn 1987).

Tähtis on kõik, mis mõjutab antud piirkonna elanike mõtlemist, sh taimestik, loomastik, kogu elusaine, mis elab nendel pinnavormidel. Meil on hea võimalus Google Earth alla laadida ja veenduda, et kusagil maailmas pole samasugust piirkonda, isegi mitte samal laiuskraadil. Kohalik lokatsioon annab pinna ühendavale transpordile, kaubandusele teiste piirkondadega, materjali tootjatele, ainet töötlejatele ja kasvatab kliente teenindajatele. Kohalikust lokatsioonist on tingitud arvukate keelte, murrete, isegi slängi tekkimine piirkonnas, kus kas paiksetena või nomaadidena elavad inimkooslused. Arvatakse, et maailmas on üle 6000 erineva keele, aga kui palju on erinevaid maastikke? Ladudes vundamendi ökoriigile, võiks humanismi looduskeskne käsitlus muuta traditsiooni nii nagu Kreekas umbes kaks tuhat viis sada aastat tagasi ja kui Eestist saaks esimene ökoriik maailmas, siis poleks meil kindlasti vaja punastada.

Previous Older Entries Next Newer Entries

märts 2023
E T K N R L P
 12345
6789101112
13141516171819
20212223242526
2728293031  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.