Suvised mõttetalgud partei peakorteri tagatoas

@jolli

Etendus ühes pildis

TEGEVUSPAIK: Partei peakorteri suvine tagatuba. Tagatuba on tegelikult lihtsalt üks elutuba ühes pangalaenuga ostetud kesklinna korteris, peakorter kõlab aga uhkemalt kui lihtsalt korter.
TEGELASED: Nooremapoolsed parteilased, sekka paar vanemat kala, kellel parasjagu kuhugile mujale minna polnud.

***

Parteibroiler [köhatab]: Hkm… [sätib otseks juba niigi perfektselt otserippuva disainerilipsu. Lips ise on tema positsiooni ja sissetulekut arvestades kohatult kallis, mitusada eurot. Vaatab ennast diivanile, tugitooli ja tumbotškatele istuma seadnud kaaslasi]. Juhatus palus mind [siin peab noor kõnemees teatraalselt kandva pausi, et kõrgelt antud volitused kuulajale kohale jõuaksid] tänast koosolekut juhatada. [Manab häälde kirikuõpetajalikku sügavust, kirikus käib ta regulaarselt – kõnetehnikat õppimas]. Tutvustan lugupeetud kokkutulnutele käesoleva koosoleku päevakorda. Esimene punkt: erakonna reiting. Teine punkt: ettekanded. Kolmas punkt: arutelu ja ajurünnak. Neljas punkt: vaheaeg suupistetega, koguneme köök… vabandust, puhvetisse. Viies punkt: kokkuvõtted. Kas on küsimusi või ettepanekuid koosoleku päevakorra kohta?
Maivi, prillidega: Ma väga vabandan, aga minul on puhkus! Ma ei saa üldse aru, miks peab neid koosolekuid juulis korraldama! Ma olin eile mere ääres kui see teade listi tuli! Kas sügisel ei saanud seda arutada? [Paar isikut mõmisevad toetavalt].
Parteibroiler [kiirelt “saali” meeleoludega kohanedes]: Kas on veel küsimusi? Palun, sealt tagantreast? [Tagarida kujutab ennast diivani käetoele nõjatuvat Rolling Stonesi T-särgis hiliskeskealist karvast infotehnoloogi, kes joob parasjagu purgist pirnisiidrit ja vestleb poolihääli noore kiilaka prillidega kujundajaga. Kostuvad sõnad nagu: “Teisel levelil pane kohe alguses bersergile spell peale ja küta orkidest turbokiirusega läbi…”].
IT-mees: Ei, oli üks tehniline probleem siin, vabandust.
Parteibroiler: Niisiis, küsimusi ei ole, jätkame [krabistab spikriga, kergelt sapine noot hääles]. Kuna meie IT-tugi ei taganud meile siia videoprojektorit, pean ma need graafikud paberil esitama. [IT-mees vajub veidi madalamaks]. Vaadake palun koosoleku materjalidest. Graafik üks, erakonna reiting. Juhin tähelepanu, et sotsiaalmeedias tõuseme, aga kirjutavas pressis on meediakajastusi juunis-juulis 27% vähem kui maikuus. Maivi, palun valmistu oma sõnavõtus vastulauseks!
Maivi, prillidega [erutunult, ütleb vastulause kohe]: Ma ju ütlesin, et mul on puhkus, mina ei pea neid kirjutama!
Parteibroiler [tähtsalt]: Juhatus on selles osas murelik, ma kasutaksin isegi sõna… nõudlik. See on küll meil siin üks pudelikael, et meie sõnum ei jõua valijani. Sellega paluti meil kõigil [paus ja otsiv ringivaatamine] tegeleda. Erakonna maine ei ole meil ainult Maivi õlgadel, lisaks on Maivil kuni juuli lõpuni puhkus ja ma palun meil kõigil selle küsimusega tõsiselt tegeleda! Jutt käib siis erakonna tuntusest. Palun vaatame graafik kaks. Tellisime siin megakalli turu-uuringu. Selgus, et meie erakonda eristab teistest erakondadest kõigest 16% valijatest, 42% ei oska ütelda ja ainult 2% omab selgelt välja kujunenud valimiseelistust! Need on tõsiselt murettekitavad numbrid ja see ei ole ainult Maivi rida meil siin! Palun laikige sotsiaalmeedias meie artikleid! Kirjutage toetavaid kommentaare ja kritiseerige meie konkurente. Juhatus andis selles osas nüüd vabad käed. Ainult paluti, et kriitika mitte oma nime all, etendage tavalugejat, tädi Maalit. Ei, ei pea kirjutama tädi Maali, üks tädi Maali veebis juba on, aga see ei ole meie erakonnast. Fantaseerige, olge moodsad! Jah?!
Habemega mees [vahele]: Mina mängin näiteks üliõpilast, kritiseerin uut põhikooliseadust. Kas me selliseid ühepunktilisi lävendeid tahtsimegi? Mina täitsin riigieksamil kõik kakskümmend kohustuslikku punkti ära! Praegu aga toodetakse meil koolides idioote!
Parteibroiler: Just! Näete, Mart jagab rida. Jah, Sille?
Sille, nooruke erakonnaliige: Mina panin meie erakonna kodulehele feisbuugis laik ja šeerisin seinale. Sain meile neli uut feisbuugisõpra ühe päevaga.
Parteibroiler: Tubli, Sille. Aga kirjuta palun järgmine kord pikem lugu, näiteks maanoorte tööpuudusest või ajude äravoolust. See on meil suur probleem riigis. Ja mitte feisbuuki, aga suurele ringile, arvamuslugu digimeediasse. Ja teised siis, palun aktiivselt kommenteerima!
Sille, nooruke erakonnaliige [häbelikult]: Aga ma ei tea sellest äravoolust ju midagi?
Parteibroiler: Kuidas ei tea? Sa ise oled ju ka maalt, sellest räägigi! Kuidas maal ei olnud tööd ja tulid linna elama. See ongi ajude äravool, saad aru? [Sille punastab ja noogutab püüdlikult]. Nii, kuna meil juba arutelu käib, siis jätame ettekanded teise blokki peale vaheaega. Veel ideesid? Praegu toimub meil päevakorrapunkt: arutelu ja ajurünnak. Te ju teate brainstormingu reegleid? Kõik ideed on head, kõik osalejad on loomingulised! Sina Carl-Mathyas ka, palun ei näpi seda nutikat! Loovaid mõtteid!? Erakonna maine, erakonna tuntus, poliitsõnumi teavitus, valija kaasatus! Noh? Tuleb ka või?
Carl-Mathyas [pöidlaga nutitelefoni ekraani triikides, loiult]: Mingit äppi ei olevä?
Parteibroiler: Exactly! See ongi ajurünnak! Meie IT-osakond [vaatab kurjalt karvase IT-mehe otsa] kirjutab homseks nutitelefoni äpi ja šeerime seda feisbuukis. Kes teeb kümnenda kliki erakonna kodulehele, see saab… näiteks võtmehoidja! Ja kes toob meie erakonnale sada uut liiget, saab logoga matkatelgi. Neid on laos üle, terve partii keerati trükikojas pekki, logo on vale värviga. Aga tasuta auhinnaks sobib! [Võtab lonksu mullivett]. Veel mõtteid? Noh? Mõtleme – mõtleme! [Habemega mehele] Jõuate sinna rõdule suitsu tegema ka vaheajal, praegu pead tööle!
Maivi, prillidega [vaatab aknast välja, loeb]: ERAVALDUS.
Parteibroiler: Jah? Maivi?
Maivi, prillidega: Ei, ei midagi…
Parteibroiler: Ei, sa just ütlesid, era… misasi?
Maivi, prillidega: Lugesin silti, “Eravaldus”.
Parteibroiler: Geniaalne, Maivi! Selliseid mõtteid ma sinult ootasin!
Maivi, prillidega: [???]
Parteibroiler: Lansseerime kampaania, loome vaenlase kuju! Eraomanik! Just! Käes on suvi, matkad, ujumine. Ja kuhu sa lähed, silt on ees. Kui seda silti ees ei oleks, Juhan Liiv! Ei, metsa… Ühesõnaga, meie erakond seisab kindlalt eraomanduse vastu ja vaeste eest! Vähem eraomanikke ja rohkem vaeseid! Ei, mõtlesin, rohkem valijaid! Ja nüüd vaheajale, suitsupaus!

***
Epiloog.
Blogi lugenud kõikide parteide sisekontrolli töötajad vallandasid laekunud vihje alusel kõik karvased Rolling Stonesi T-särgiga infotehnoloogid, infolekke ja usalduse kaotuse eest.

Aga asjata, sest:
Hoiatus: kõik tegelased, sündmused ja tegevuskohad selles loos on välja mõeldud ja ei kajasta reaalsust. Toimetus käsikirju ei tagasta ega honoreeri!

Pingviinid ja kahurid

@ckrabat

Meie iseseisvuspäeva pidulik tähistamine algab kaitseväe paraadiga ja lõppeb pingviinide paraadiga. Kahurid ja pingviinid! Kas need on sümbolid, mis kõige paremini iseloomustavad meie riiki tema 95. aastapäeva künnisel? Mõtlesin selle teema peale juba varem ning üllatuslikult avastasin, et Andrus Kivirähk, kes võiks ju ideaalis olla poliitilise eliidi õuelaulik, on üsna samal lainel. Kurioosumina võiks mainida veel, et lugu arvutisse toksides eksis näpp klaviatuuril ja mõeldud “pingviinide ja kahurite” abil toksis näpp arvutisse “pingviinid ja kahjurid”.  Paraadidega demonstreerib riik kahte kestlikku väärtust – sõjalist jõudu ja poliitilist eliiti. Kas sõjaline jõud ja poliitiline eliit on need väärtused, mis teevad elu Eesti Vabariigis elamisväärseks? Kahurid ja pingviinid ehk siis sümbolite keeles jõud ja autoriteet, on olulised sümbolid rohkem totalitaristliku elukorraldusega impeeriumitele, kus riigi ja tema kodanike vahel valitseb peremehe ja kliendi suhe. Niiviisi demonstreerib impeerium oma vägevust ja sisendab alamatele aukartust riigi ees.

Sümbolid on riigi ja tema kodanikkonna omavahelisel suhtlemisel olulised. Pingviinid ja kahurid on meie jaoks sümbolilise väärtusega, sest käitumiselt meenutab Vabariik teinekord väikest poissi, kes hirmsasti tahab suureks saada ning ootab, et täiskasvanud võtaksid teda võrdse partnerina oma mängudesse. Väike poiss igatseb jõudu ja autoriteeti, mis näitaks teda suuremana kui ta tegelikult on. Ta ei suuda rõõmu tunda väikene mees olemisest, kuid impeeriumile omaste sümbolite eksponeerimine väikeriigi poolt võib mõjuda paroodiana. Meil muretsetakse väikese rahvaarvu ning madala sündivuse pärast, kuid hoopis vähem tuntakse muret kultuurilise kestlikkuse üle, arvates viisaastaku norme ületava nõukogude tööeesrindlase kombel, et palju näljaseid suid burksiputka ümber tagab rahvuse säilivuse paremini kui kultuuriline järjepidevus. Liiga palju soovitakse ühiskonna konsolideerimisel kasutada riiklikku sundi ja vägivalda. Palju vähem oluline on vaba ühiskonna ning kultuurilise konkurentsivõime säilitamine.

Eestis muretsetakse selle üle, kuidas teised rahvad meist arvavad ning kui tihti nad meil pead silitavad ja ütlevad, et meie pea ei ole kandiline. Paiguti meenutab see pärisorja unistusi kunagi härraks saada, et siis ise mõisatallis piitsa viibutada. Sellest ka  pingviinide paraadi kuvand iseseisvuse olulise atribuudina, sest lihtne inimene unistab hetkest, kuidas ta saab sabakuue selga ajada ning härra kombel rahvale ülevalt alla vaadata, nii nagu George Orwelli “Loomade farmis” ajasid sead ülikonnad selga ja üritasid kahel jalal käia ning inimesi matkida. Kuigi Lennart Meri eksportis pingviinide paraadi idee meile Soomest, sest Soome kuvand on meie jaoks tähtis, suurem ja vanem vend, meenutab elitaarne vastuvõtt pigem nõukogude nomenklatuuri  tribüünilt rahvale lehvitamist 7.novembril. Sümboliliselt peetakse oluliseks vastandumist eliit vs rahvas, mis on iseloomulikud Viha Vabariigi või Novgorodi WC kuvanditele. Rahva ülesanne on karjuda eliidi hüvanguks “neli jalga hea, kaks jalga parem”, väljendades truualamlikku kuuletumist tolle ambitsioonidele.

Vabariigi 95.aastapäeva künnisel julgen ma tunnistada, et olen eluga Eesti Vabariigis üldjoontes rahul. Mulle meeldib, et riik on õhuke nagu pannkook, kus inimestele on antud rohkem võimalusi eneseteostuseks läbi kodanikuinitsiatiivi  ja nad on vähem sõltuvad riigist. Mulle meeldib, et riigis valitseb mõnus korratus ning inimesed tunnevad end pigem vabadena kui võrdsetena. Mulle meeldib, et naabri-Juhan saab vabalt oma arvamust väljendada. Mis aga muret teeb, see on tugevnev sotsiaalne tellimus kehtiva olukorra muutmiseks. Mulle ei meeldi, et inimesed ei võta elu Eesti Vabariigis loomuliku ja muretuna, vaid loovad totaalse meedia õhutusel Viha Vabariiki ning ehitavad üldrahvalikke ebajumalaid, keda kohustuslikus korras vihata. Hirm ja viha ei ole need sidusained, mille najal demokraatlikku riiki üles ehitada. Riik võiks olla pigem lahe kui ahistav.

Riiklikku sümboolikat ei saa üles ehitada vastandustele, sest riigi kodanikkond ei ole seisuslik, vaid on võimu teostajana ühtne. Kiirkorras püsti aetud Vabadussõja võidusammas tekitab pigem võõristust kui austust. See on võimu, mitte vabaduse atribuut. Üldrahvaliku tähendusega objekte ei saa rahvale jõuga peale suruda, vaid nad peavad tuginema riiki ja ühiskonda ühendavale konsensusele. Noored insenerid ja arhitektid, kes samba projekti poliitilise tellimuse najal püsti panid, tõmmati poliitiliste murumängude keerisesse täpselt samuti nagu kusagil sündinud idee hümni esitamise ajal Jumala nimetamine maha vaikida, mida võib poliitiliste manipulatsioonidega suunata teatava sotsiaalset tellimuse täitmisele ning rahvussümboolika muutmisele vastavalt tuule puhumise suunale.

Ma arvan, et kaitseväeparaad on omal kohal võidupühal 23.juunil, kuid ühest jõudemonstratsioonist piisab ühele väikesele rahvale täiesti. Iseseisvuspäev peaks olema püha, mis rahvast ühendab, mitte ei looks tema vahele kunstlikke veelahkmeid. Kaitseväes võiksid selle päeva puhul toimuda lahtiste uste päevad, kui rahvas külastab väeosasid ning suhtleb kaitseväelastega, millest oleks ühiskonna konsolideerimisel ning kaitseväe ning tsiviilühiskonna ühendamisel rohkem abi, kui peaaegu olematu sõjalise võimsuse imperiaalsel kombel demonstreerimisel. Pingviinide paraadi asemel võiks korraldada aga mõne üldrahvaliku ürituse, näiteks Kääriku suusamaratoni, millest poliitiline eliit ja tema rahvas saaksid ühiselt osa võtta ning ürituse tseremoniaalne osa võiks piirduda presidendi kõne ja kontserdiga. Sellega muutuks iseseisvuspäev tõsiseks kodanikuühiskonna  koosmeele demonstratsiooniks.

Seni aga võib rahul olla sellega, et meil on läinud hästi ning pole põhjust viriseda. Paljudel rahvastel meie mitmekesises maailmas on läinud meist palju halvemini. Me ei saa lihtsalt astuda põhjamaisesse heaoluriiki, mille tarvis nemad kogusid stardikapitali aastakümneid, kuid me saame end võrrelda nendega, kellega olime 20 aastat tagasi sarnasel lähtepositsioonil.  Pingviinid ja kahurid ei peaks kuuluma Vabariigi rahvusliku sümboolika hulka, sest nad rõhutavad võimu ning tekitavad vastandusi riigi ja tema rahva vahel, kuid kuni see arusaamine kunagi ehk laiade rahvamassideni jõuab, siis jätan ma endale õiguse paraade ignoreerida nagu ma ei ole kunagi vaadanud telesaadet “Tantsud tähtedega”.  Meie poolt maailmale pakutav Eesti kuvand võiks olla kodusem, positiivsem ning rahvast ühendavam – you only live once. Head Vabariigi aastapäeva!

 

 

Talendid koju – elu burksiputka ees

@ckrabat

Hiljuti tähistas Tartu Ülikooli sotsiaalteaduskond oma 20-aastast sünnipäeva ja korraldas  sel puhul konverentsi teemal „Doktorid eesti ühiskonnale“, kus täiesti juhuslikult ja eksikombel õnnestus ka viibida. Konverentsil esinesid paljud seal doktorikraadi omandanud inimesed ning paneeldiskussioonis vahetasid mõtteid haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo, rektor Volli Kalm ning professorid Mart Ustav ja Toivo Maimets. Põhiküsimuse võttis lühidalt kokku Aleksander Pulver, kes oma ettekandes põhiküsimusele vastates sedastas lühidalt ja selgelt, et Eesti ühiskonnale pole doktoreid vaja, millega siinkirjutajal jääb üle vaid nõustuda. Marju Lauristin väitis intervjuus Delfile, et tark majandus ja tark poliitik vajab sotsiaalteadlasi, aga kas tarkus ikka on ühiskonnas väärtustatud?

Riik koolitab doktoreid vastavalt riiklikule tellimusele, kuivõrd ta peab vajalikuks nende koolitamiseks ressursse eraldada, kuid riiklik tellimus tuleneb sotsiaalsest tellimusest, kuivõrd ühiskond on valmis haridust väärtustama. Sotsiaalne tellimus tugineb ühiskonnas kehtivatele väärtushinnangutele ning riiklik tellimus on sellest otseses sõltuvuses. Taasiseseisvunud Eesti Vabariigi esimestel aastakümnetel väärtustas ühiskond vabadust, mis tõi kaasa humanitaarteadlaste üleproduktsiooni. Kaasaegne sotsiaalne tellimus on normeerituma ja kontrollituma ühiskonna suunas, mille konsolideeriv jõud on hirm. Hirmu sümbol näiteks on Vabadussõja võidusammas kunagisel Võidu väljakul – vabaduse narratiiv vs võidu narratiiv. Kaasaegses Eesti ühiskonnas esineb hirmu narratiiv üsna tugevasti – mida kõike ei kardeta, Venemaad, Euroopa Liitu, vähest sündivust, majanduskriisi jne. Kuna hirm järgmise assotsiatsioonina tekitab viha, siis pole midagi imestada, et ühiskonnas kõlavad aina valjemad nõuded suurema ühetaolisuse – totaalse riigi, valju korra ja vaikiva ajastu järele, kus riik on paks, ordnung on majas ja naabrijuhan ei mölise. Sellise ühiskonna toimemeetodiks saab tihtipeale olema vägivald.

Marju Lauristin on võrrelnud kaasaegset Eesti ühiskonda Suure Prantsuse revolutsiooni eelse ajastuga, kuid mina oleksin siiski progressiivsemalt meelestatud ja paigutaksin sotsiaalse tellimuse kusagile 1930-te aastate Saksamaale, Weimari vabariigi lõpuaastatele, sest sealgi oli ühiskonda konsolideerivaks jõuks hirmust välja arenenud viha, mis sotsiaalse tellimuse reaktsioonina tõi kaasa totalitaarse riikliku ja ühiskondliku korralduse. Sellise sotsiaalse tellimuse juures muutuvad sotsiaalteadused väärtusetuteks, sest samal ajal kui reaalteadused esindavad absoluutseid väärtusi (2+2 on alati neli, sest kui 2+2=5, siis ei ole tegemist enam reaalteadustega) ning humanitaarteadused esindavad suhtelisi väärtusi  (sotsiaalne tellimus annab William Shakespeare’ile suurema väärtuse kui Barbara Cartlandile), siis sotsiaalteadused esindavad eelkõige kriitilist mõtlemist. Kui sotsiaalne tellimus väärtustab totalitarismi, siis hakatakse edendama eelkõige realteadusi, sest need ei tundu  kehtivale ühiskondlikule korraldusele ohtlikud.

Kaasaegset Eesti ühiskonda iseloomustab totaalse meedia võim sotsiaalse tellimuse üle (hirmu narratiivi elushoidmine, pürgimus kohtuvõimu asendamisele rahva tahtega). Lollus on kuulutatud väärtuseks – sotsiaalne tellimus käsitleb ühiskonda kui burksiputkat Rasmus Merivoo filmis „Tulnukas“, kus ülemaks kui hõbevara, kallimaks kui kullakoormad, tuleb lollust tunnistada. Totaalse meedia poolt ellu kutsutud netikommentaartiumid toodavad kõverpeeglis sotsiaalset tellimust, nihestatud maailmapilti, kus õigus on neil, kes kõvemini karjuvad (Novgorodi WC sündroom). Totaalse meedia poolt loodud nihestatud paralleelmaailmas ruulivad kõiksugused anonüümsed netikommentaatorid roobertid, natsid, breivikud, igasugused proletaarsed võitlejad, maksumaksjad ja muidu lollid, keda sigib juurde küülikute kombel, sest neile on suunatud sotsiaalne tellimus. Meediakeskses ühiskonnas tekivad reaalteaduslikud absoluutsed väärtused, mis ei kuulu vaidlustamisele (Venemaa ründab meid homme kõikide oma rakettide ja tankidega, Eesti rahvas sureb homme välja, Euroopa Liit on Nõukogude Liit, kuritegevuse vastu aitab kõige efektiivsemalt võidelda surmanuhtlus, jne).

Kui sotsiaalne tellimus ehitab burksiputkat, siis sinna pole sotsiaalteadlasi vaja, rääkimata doktoritest. Teadus bürokratiseerub, mis viib lõppkokkuvõttes sinnamaani, et tekib omaette süsteem süsteemis, mis toidab iseend, kuid ei haaku teiste ühiskonnas toimivate süsteemidega. Doktorikraad võib osutada ühe süsteemi tipuks, kuid ta ei oma väärtust ühiskonnas laiemalt, teistes süsteemides. Vastupidi, doktorikraad võib muudes ühiskonna süsteemides läbilöömisel saada isegi takistuseks, sest kardetakse, et doktorikraadiga isik on nii tark, et hakkab teiste süsteemide alustalasid õõnestama. Kui teil on valida, kas võtta tööle doktorikraadiga isik või keskharidusega püüdlik loll, kellest pole karta, et ta oma peaga mõtleb või oleks liiga kriitiline, siis kelle te võtaksite? Tööle hakkab alalhoiumehhanism. Täpselt samamoodi nagu teadus, nii eksisteerivad ühiskonnas veel mitmed teised omaette süsteemid nagu riigibürokraatia või avalik teenistus, mis teaduskraadi ei väärtusta (või teeb seda parimal juhul formaalse nõudena), vaid seal kehtivad mingid teised omaette reeglid või mõõdikud.

Süsteemidest koosnevale ühiskonnale on iseloomulik kvantitiivsete näitajate prevaleerimine kvalitatiivsete näitajate ees. Tuleb teha rohkem, aga mitte paremini! Kvantitatiivsed näitajad on paremini kontrollitavad reaalteaduslike meetoditega, millega saab hakkama iga keskharidusega ametnik, kes teab palju on 2+2. Nii sünnivadki mõõdikud! Ka doktoriõppe raames on doktoritöö vaid üks kvantitatiivsetest näitajatest, mitte omaette väärtus. Kvantitatiivsete mõõdikute kasutamine võib tekitada doktorite massiproduktsiooni, mis  lõppkokkuvõttes devalveerib kraadi väärtuse. Nii juhtus näiteks males, kus rahvusvahelisi suurmeistreid tekkis peale normatiivide kehtestamist nagu seeni peale vihma, neid on tuhandeid ja see tiitel pole enam väärtus. Kui doktorikraadi omandamine muutub süsteemi osaks, mida mõõdetakse kvantitatiivsete mõõdikutega, siis tema sisuline väärtus paratamatult langeb. Reaalteadusi väärtustavas süsteemis pole ju tähtis, missugusi väärtusi üks või teine teadustöö sisaldab, vaid kui prestiižses väljaandes ta on avaldatud. Seetõttu muutub jumaldatud väärtuseks kvantiteet, Thomson Reuters’i indeks, mitte töö läbi tekitatav kvaliteet.

Rahvusvaheliste indeksite ja muude mõõdikute jumalikustamine aga ei pruugi positiivselt mõjuda emakeelse teaduse arendamisele. Pealegi soodustab kehtiv mõõdikute süsteem lühemate artiklite produtseerimist, seevastu mitmeaastased projektid nagu raamatud on kõike mõõta ja kontrollida püüdva süsteemi poolt alla hinnatud, mis viib lõppkokkuvõttes teadustöö kvaliteeti veelgi rohkem allapoole. Mõõdikute süsteemi tüüpkongelane on Tümpsa George Orwelli „Loomade farmist“ – ma teen veelgi rohkem tööd, mitte ma ei tee paremini tööd! Kehtiv süsteem toetab kauba müümist. Sotsiaalne tellimus väärtustab müügimehi – sa ei peagi midagi teha oskama, vaid sa pead rääkima, kuidas sa midagi teed. Müügimehed on jälle väärtuslik leib totaalse meedia poolt kontrollitavale ühiskonnale, sest nad aitavad meedia poolt loodud paralleelmaailma elus hoida.

Kui projekti „Aegumatud intervjuud“ raames õnnestus intervjueerida Tartu Ülikooli vabade kunstide professorit Vello Salo (mis loodetavasti on varsti ka lugejatele kättesaadav), siis rõhutas tema just Juhan Liivi mõtet elu väärtuste üle – „elu on mitmekesiduses“. Ühetaolisus tapab! Teaduse ning doktorikraadi süstematiseerimine aga üritab tekitada just ühetaolisust – ühiskonda, kus kõigil on pea ühtemoodi kandiline ja keegi ei mölise, sest kriitiline mõtlemine on välja juuritud ning selleks, et süsteemis ellu jääda, peavad kõik pärivoolu ujuma. Juhan Liivi sotsiaalne positsioon alternatiivse mõtlejana möödunud sajandi alguses on sarnane doktorikraadiga sotsiaalteadlase positsiooniga tänapäeva Eestis. Sotsiaalne tellimus klassifitseerib sotsiaalteadlase ühiskonna heidikuna, kes ei tea, mis elu on ja istub oma elevandiluust tornis. Sotsiaalteaduse tasalülitamiseks üritavadki riik ja ühiskond teda süstematiseerida, et ta on surutud mõõdetavatesse raamidesse ning ei haaku teiste ühiskonnas toimivate süsteemidega. Burksiputka ette, kus kehtivad absoluutsed väärtused, pole kriitiliselt mõtlevaid sotsiaalteadlasi vaja.

Eesti Vabariigi president on otsustanud talendid koju kutsuda ja nagu juuresolevalt pildilt näha, siis nad tulevadki mühinal nagu merilõvid vähemalt nädalavahetuseks Tallinki laevaga. Kui sotsiaalne tellimus on burksiputka, siis tulevadki sinna sellised talendid, kes suudavad burksiputka ees läbi lüüa. Selleks, et tuleksid teistsugused talendid, peab muutuma eelkõige sotsiaalne keskkond, selline kuhu saabuval isikul on hea tulla ning kus ta tunneb end turvaliselt ja stressivabalt. Kui sotsiaalne tellimus on kinnisema ja kontrollituma ühiskonna poole, siis seal pole sotsiaalteadlasel siin midagi teha. Võib-olla tasuks mõelda selle peale, et meie väärtused ei peitu mitte kvantiteedis, vaid tuleks tagada elu kvaliteet. Me ei pea laste sündi stimuleerima sotsiaaltoetuste abil, sest nii tekitame kasumit burksiputkadele, vaid pigem ehitama väikese ja turvalise ühiskonna, kuhu lapsed sünnivad vabast tahtest ja armastusest, sest neil on seal hea ja turvaline olla. Seesama kehtib ka teaduse ja doktorite kohta.

Talendid tulevad koju. Küll siis Kalev jõuab koju oma lastel õnne tooma, Eesti põlve uueks looma!

Foto: (autor F.Elegar) http://img.viame-cdn.com/photos/92e215f0-e727-012f-a116-12313d2fd6b4/r600x600.jpg

Sotsiaalse sidususe tõhustamiseks – kuidas võidelda meditsiinitöötajatega?

@ckrabat

Peaminister Andrus Ansip on nimetanud Eesti tervishoiusüsteemi kõige efektiivsemaks süsteemiks Euroopas, mis tagab arstiabi parema kättesaadavuse kui Soomes, kuid meditsiinitöötajad streigivad.  Palju on räägitud, et Eesti meedikud omandavad siin maksumaksja raha eest hea hariduse ja lähevad siis välismaale tööle. Elanikkond vananeb ja meil on palju arstiabi vajavaid inimesi. Mida teha? Milles on probleem? Persona in fieri pöördus lahenduse saamiseks burksiputka teadlaste poole. Lemps, Mäidu, Slaava, Väino, Mann, Ivar nõukogude armeest ja Anfissa panid nõukojas pead kokku ja leidsid probleemile hiilgava lahenduse.

Sotsiaalministeeriumi asekantsler Ivi Normet märkis targasti, et paljud töötud oleksid õnnelikud 350-eurise kuupalga üle, mida hooldusõed saavad. Väga hea, las nemad siis lähevad sinna välismaale parema palga peale head elu nautima. Võtame nende asemele tööle töötud! Töötukassa teeb kahenädalased kursused ja kunagisest tublist lukksepast võib saada edukas kirurg! Meie arstid on saanud liiga hea hariduse, mis on muutnud nad Põhjamaades konkurentsivõimeliseks, aga selle vastu saab ju võidelda. Kui me anname arstidele kiirkursustel odavama hariduse, siis ei taha enam ükski heaoluriik neid tööle võtta ning nad on sunnitud siia jääma. Ühtlasi vähendame tööpuudust ja hoiame ka raha kõvasti kokku.

Palju on viimasel ajal juttu olnud, et arstidele tuleks kehtestatakse sunnismaisus ja nad ei tohiks peale kooli lõpetamist enam välismaale tööle minna. Kaaluda tasuks ka ajateenistuse sisseseadmist meditsiinitöötajatele, mis kindlasti tõstab eriala populaarsust noorte seas. Juba radikaalsema ettepanekuna võiks mõelda pärisorjuse taaskehtestamise peale, sest siis koolitab iga mõisnik endale arsti, keda ta ka hiljem üleval peab ja sellel on keelatud mõisast lahkuda. Piirid on kinni, välismaale ta ei pääse ning kui ta seda peaks üritama, siis lastakse ta lihtsalt maha! Mõisnik võib teda koertega jälitada ja pärast antakse mõisatallis peksa. Tema asemele saab mõisnik alati uue arsti koolitada.

Burksiputka teadlaste kollektiiv on kindel, et nende revolutsiooniliste ettepanekute elluviimisega paraneb meie rahva tervislik seisund järsult ning haigeid ja abivajajaid on vähem. Burksiputka teadlaste ettepanekut on kõrgelt hinnanud sotsiaalse sidususe minister. Pr. Ivi Normet on aga tõusnud tõsiseks konkurendiks meie soolise võrdõiguslikkuse volinikule pr. Mari-Liis Sepperile võistluses 2012.a. Jaan Tatika auraha peale.

Arstideks võiks koolitada töötuid

Tasuta lõunaid ei ole ehk tasuta ühistranspordi mürkroheline pale

@ckrabat

Keskerakondlik Tallinna linnavalitsus on astunud tähelepanuväärse sammu poliitilises populismis, kui kulutas 100 000 eurot tasuta ühistranspordi küsitluse läbiviimiseks Tallinnas. Tulemused olid ette aimatavad, sest koguni 75,5% küsitletutest toetas tasuta ühistranspordile üleminekut alates 2013. aastast. Kuidas siis teisiti? Kui midagi tasuta pakutakse, siis on Novgorodi WC reaktsioon teada – ega poliitiliste murumängude jätkamiseks muud polegi vaja kui lubada tasuta tsirkust ja leiba rahvale ning siis oled sa kohalike omavalitsuste valimise künnisel tema tänuliku sabaliputuse auga ära teeninud. Mis sellest, et Tallinnas pole piisavalt koole ja lasteaedu, aga me lubasime teile tasuta ühistransporti ja selle te saite. Igal juhul oli küsitlusega  tegemist win-win game’ga Tallinna praegustele võimudele. Kui nad oleksidki küsitluse kaotanud, siis oleksid nad saanud ettekäände ühistranspordi hinda tõsta – ise te tahtsite.

Kuigi tasuta ühistranspordi idee on näiliselt üllas ja ideaalis viiks meid nagu rohelisema Tallinna poole, tõmbub roheline taust lähemal katsumisel mürkjaks.  Kui keegi sooviks muuta Tallinna roheliseks linnaks, siis ei too seda tasuta, kuid ebakvaliteetne ühistransport, vaid selle asemel tuleks panustada kvaliteeti: rajada rohkem ühiskondliku transpordi liine, panna liinidele liikuma mugavamad ja inimsõbralikud bussid ja trammid, piirata eratranspordi liikumist kesklinnas, rajada rohkem jalgrattateid – valik on teie. Tasuta ühistransporti ei saa tasuta ülal pidada: bussipark vajab uuendamist ja remonti ning bussijuhid tahavad palka. Kuna tasuta ühistransport kehtib ainult tallinlastele, siis ei saa kulusid kokku hoida ka MUPO arvelt, kes peab piletita mittetallinlasi jahtima. Iseasi, kas tallinlaste eelistamine on üldse kooskõlas põhiseadusega ja kas pole tegemist mitte varjatud tagasipöördumine Nõukogude Liitu, kus kodanike seisundit määras tugevasti sissekirjutus „propiska“.

Ühest küljest on Savisaar inspiratsiooni saanud Põhjamaade vasakpoolsetest, kes näevad ühistranspordis võimalust ühiskonna erinevate kihtide võrdsustamiseks. Tüüpiline sotsiaalriigi põhimõte, kus ühiskonna jõukam kiht peab üleval vaesemaid ning täiendavaid ressursse tasuta ühistranspordi kehtestamiseks saadakse kas siis läbi kindlustussüsteemi, millega tasuta sõidu õigus välja ostetakse või siis vasakpoolsete traditsioonilise võrdsustusmeetodi ehk siis maksutõusu kaudu. Näiteks saab kehtestada spetsiaalse transpordimaksu, mida kasutatakse tasuta ühistranspordi ülalpidamiseks. Tallinna puhul loodetakse kulusid katta autobussikoondise ja trammi- ja trollibussikoondise ühendamisest (mis tuleb töökohtade vähendamise arvelt), kinnisvara müügist (mis pole jätkusuutlik), parkimistasude tõstmisest, loodetakse registreeritud ja tulumaksuvõimeliste tallinlaste arvu suurenemisele (keda peaks meelitama tasuta ühistransport) ja Tallinna Veele ühisveevärgi rajamiseks makstavate summade vähendamisest. Kas need planeeritavad summad ka tegelikult katavad ühistranspordi kulusid pikas perspektiivis, jääb siinkohal vastuseta.

Kehtestatavad meetmed ei veena, et olukord ühistranspordiga läheb Tallinnas paremaks. Vastupidi, võitlus ühistranspordiga intensiivistub. Plaanid ühistranspordivõrgu arendamiseks lähevad rahapuudusel ilmselt lõplikult kalevi alla. Kui kunagised linnapead Robert Lepikson ja Jüri Mõis sõdisid trollide ja trammidega, enam täpselt ei mäletagi, millise neist keegi täpselt kaotada lubas, siis praegune linnapea Edgar Savisaar üritab kaotada ühistranspordi Tallinnast üldse, kui tasuta ühistransport hakkab väljenduma madalakvaliteedililises alternatiivis eratranspordile, mille poole inimesed pöörduvad alles viimases hädas. Tasuta ühistranspordile võiks mõelda siis, kui linnas on hea, toimiv ja välja arendatud transpordisüsteem, mis ei vaja enam suuri investeeringuid. Kindlasti oleks võinud enne läbi viia prooviperioodi, mis võimaldaks probleeme ennetada. Rahandusminister Jürgen Ligi  tõi välja mitmeid võimalikke ohte: “Me näeme edaspidi hõredamat graafikut, kehvemaid sõiduvahendeid ja auklikumaid teid kui see oleks muidu, ja palju liikuvaid soojakuid seltskondadele, kellega korralik inimene ei sooviks peavarju jagada.”

Tasuta ühistranspordi kogemus ei ole maailmas uudne, seda on rakendanud mitmed linnad, kuid põhiliselt toimib see väiksemates kohtades. Eeskujuks toodud Belgia linna Hasselti (80 000 el.) näide kinnitab arvamust, et tasuta transport saadakse suures osas liinide vähendamise ja kvaliteedi arvelt. „Hasselt maksab seetõttu juurde 1,7 miljonit eurot aastas, mis teeb ühe elaniku kohta aastas 21,25 eurot. Kui arvestada tallinlaste arvuks ligikaudu 400 000 inimest, siis meile maksaks saamata jääv piletitulu linnaeelarvest 35,75 eurot inimese kohta.“ Tasuta lõunaid ei ole ja kui mingis osas tuluallikatest loobutakse, siis võetakse nad kusagilt mujalt. Miks Tallinn otsustas siiski sellise populistliku sammu astuda? Hiljuti näitas EMORi küsitlus, et Eesti kõige populaarsemaks erakonnaks on tõusnud Sotsiaaldemokraatlik Erakond, kes on poliitilise spektri vasakus tiivas esitanud tõsise väljakutse Keskerakonnale. Siinkohal võib nõustuda Vahur Kooritsaga, et alanud on võitlus võimu pärast Tallinnas ning populistlike lubadustega püütakse Novgorodi WC-d võimu säilitamise nimel konsolideerida. Teeme ära – ära tegime! Nii lihtne see ongi.

Nii nagu musta on võimalik valgeks rääkida, nii võib ka rohelisele lisada hoopis mürgisema tooni ning suurema keskkonnasäästlikkuse asemel hakkavad vanad logisevad bussid hoopis enam loodust saastama. Mitte asjata ei öelda, et ma pole nii rikas, et osta odavat asja. Ühistranspordi halb maine võib kesklinna autostumist hoopis tõsta. Vasakpoolsete valem on lihtne – kes pakub rohkem tasuta lõunaid? Kas rahvas tasuta lõunatest ka kõhu täis saab, on siinjuures sekundaarne. Valijatele meeldimise nimel võib riigi kõrvuni võlgadesse uputada, paksu riigi üleval hoidmiseks tuleb suurendada ametnike armeed, kehtestada uusi makse ja suurendada vanu. Ühel hetkel on riik pankrotis ja laenu enam ei anta, mille järel astutakse euroalast välja ja devalveeritakse kroon.  Selline on maksimaalne hind tasuta lõunate eest. Mitte ainult Kreeka, vaid ka Läti ja Islandi näidetest on üht-teist õppida. Võib-olla on see isegi hea, kui riik pankrotis ära käib, sest niiviisi ühiskond puhastub. Seni püsib visalt illusioon, et ka Läänes on võimalik elada samamoodi nagu Nõukogude Liidus.

 

 

Ühe samba lugu

@ckrabat

Kui juhtute jalutama Tallinna kesklinnas, siis varem või hiljem jõuate avarale platsile Toompea jalamil. Vabaduse väljak Tallinna kesklinnas näeb aastal 2012 üldjoontes päris kena ja viisakas välja. See on üks väheseid kohti kesklinnas, kuhu täisehitatud ja kokkusurutud linnapildis on jäetud vähegi hingamisruumi. Ainus häiriv miljööelement on kole klaassammas väljaku ühes nurgas. See sammas ei ole nagu elus – külm ja morn klaasist monstrum raske rõhuva ristiga, pärit justkui jääkuninganna paleest  – pigem Ivan Orava hauasamba kuvand kui ühe vaba riigi esindussümbol. Samba koledus varjab ära isegi „Vabaduse kellad“ nimelise monumendi, mis on muutunud lihtsalt kolmeks postiks väljaku teises servas ja eemalt vaadates ei pruugi juhuslik turist arugi saada nende postide monumentaalsest algupärast.

Vabadussõja võidusamba tähendus rahvale peaks olema võrreldav rahvuslike memoriaalidega neile, kes andsid elu selle riigi eest võideldes. Poliitiline otsus samba avamiseks tehti kiirkorras peale aprillirahutusi 2007 ning kohe viidi läbi ka tellimuslik konkurss, mille võitsid vanamoodsa kavandiga välja tulnud neli verisulis inseneri ja arhitekti, kes suutsid esitada poliitikuid enim rahuldanud kavandi. Kavand põhjustas ägeda diskussiooni ühiskonnas, kuid sellegipoolest avati sammas pidulikult 23.juunil 2009. Juba kuu aega hiljem ilmnesid esimesed probleemid. Kõigepealt tahtis sammas kangesti punaseks, hiljem kollaseks värvuda, kuna paneelide vahele oli kogunenud tolmu ja rämpsu, sh suitsukonisid ja nöörijuppe. Siis lülitus välja valgustussüsteem. Tagatipuks kukkus 2010.a. alla üks nurgapaneel.

Hiljuti avaldas riigikontroll aruande, miilles tõi välja võidusambaga kaasnenud probleemide tõelise põhjuse – poliitilise surve, mistõttu ehitati riigi esindussümbolit nagu Lasnamäele kerkivat üheksakordset elamut vahetult enne viisaastaku plaani täitmist. Poliitikutel oli vaja raporteerida, et nad on plaani täitnud ennetähtaegselt ja tulemus oli aimatav – kiirkorras püsti aetud sammas läks maksumaksjale lõppkokkuvõttes kallimaks, kuid tulemus oli kaugel ideaalsest. Poliitiline surve ei ole siinses poliitilises kultuuris midagi tavatut, alles äsja me kogesime seda aruteludes ACTA üle, kui ülimat tõde kuulutatakse nagu Kremli Kongresside Palees, millele rahvalt oodatakse vaid ühte vastust: „Neli jalga hea, kaks jalga halb. Mää!“ (tormilised kestvad kiiduavaldused).

Teine probleem, millele riigikontroll ei saanudki mõistetavatel põhjustel tähelepanu juhtida, tuli paljuski sellest, et poliitikud ei ehitanud võidusammast (mida rahvasuus ekslikult teinekord ka vabadussambaks nimetatakse, kuid vabaduse väärtustamisest on seekord asi kaugel) mitte Eesti vabaduse eest langenud kangelastele, vaid iseendile, tähistamaks nende Suurt Võitu aprillirahutuste järgses poliitilises eufoorias deemonliku „Aljoša“ üle, mis oli neukkuajastu sümbol märkimaks Tallinna „vabastamist“  nõukogude vägede poolt Teises maailmasõjas. Paradoksaalsel kombel väljus sambasõjast väärikalt just Aljoša, maandudes trollipeatusest mälestusmärgi jaoks palju sobivamasse miljööstikku sõjaväekalmistul.

Sambal, mis ei esinda mitte vabadust, Vaba Eesti Riiki, vaid võitu ajaloolise vaenlase üle (lihtsamalt seletades ärapanemist), on halb aura, sest ta pole ehitatud rahvast ühendama, vaid lahutama. Minu mõlemad vanaisad võitlesid Vabadussõjas Eesti Vabariigi eest, kuid sellist tunnet, et sammas oleks nende mälestuseks püstitatud, küll ei teki. Nende võidetud, kuid mitte hoida suudetud vabadus on rohkem väärt, kui mõnes sõjas saavutatud võit. Vabadust hindaval ja sunnismaisust vihkaval inimesel  on aru saada, miks nende järgnev põlvkond, kelledest paljud sõdisid hoopis teise poole ning teise lipu all, tahavad justkui nende mälestuseks  kohustuslikus korras hauasammast püsti ajada. Lapseohtu kavandi autoreid ei saa siin otseselt süüdistada, sest suutmata mõista taustsüsteemi, kisti nad nende endi teadmata poliitilistesse mängudesse. Kommunistliku partei ridades karastunud sinimustvalged poliitikud oleksid pidanud olema ettenägelikumad.

Vabadussõja võidusambaga tuli Vabaduse väljakule tagasi taasiseseisvumisel kadunud Võidu väljaku hingus. Kuroosumina meenutavad sümboli rajamiseks kulutatud  8,5 miljonit eurot (130 miljonit EEK) iseseisvuspäeval tema jalamile toodud kaks pärga. Meenub stseen kurvast sünnipäevapeost ETV lasteetenduseses „Nõiakivi“, mille võib kanda tänasesse päeva. Kujutame ette, et tšehhi kristallist püsti aetud sambas elab kuri sambanõid ja sammast valvab sambavalvur Jaak. Samba negatiivne mõju on nii tugev, et sambavalvur Jaagu lennukad ideed haridusreformi läbiviimisel ei leia enam rahva heakskiitu: rahvas ühtäkki ei karjugi enam „Kaks jalga halb, neli jalga hea“. Rahvuslike sümbolitega ümber käimisel tuleb olla mõistlik ja taktitundeline. Aruandest loeme, et üle poole kuludest kaeti kaitseinvesteeringuteks mõeldud rahadega. Investeeritakse tavaliselt tulevikku. Nüüd on meil halva auraga sammas, kuid Eesti Rahva Muuseumi, Kunstiakadeemia ja paljude muude rahva kestlikkuse tagamiseks oluliste hoonete ehitamiseks pole suudetud raha leida.

Muidugi võis loota, et pole midagi, küll ta rahvale meeldima hakkab, küll ta omaks võetakse, mis neil üle jääb, kuid vägisi armsaks ei saa. Kui rahvasse suhtutakse nagu sunnismaisesse objekti, siis pole imeks panna, et edasipüüdlikumad ja elujõulisemad isendid tahavad siit ära – Soome, Hispaaniasse, Austraaliasse, kuhu vaid tiivad kannavad. Isegi siis kui veel mindud pole, siis liiguvad mõtted välja – unistatakse või kaalutakse lahkumist või siis kahetsetakse, et pole mingite asjaolude tõttu võimalik minna. Tuttav tunne Eesti NSV päevilt – saaks siit vaid kusagile ära! Praegu on piirid õnneks lahti.

Samba saaga meenutab Eesti riigi lugu, valgustades ohte ja karisid, mis asetuvad ühe rahva iseseisvuse teele. Kakskümmend aastat peale iseseisvuse taastamist pole Eesti see koht, kus tahetakse olla ja paremal juhul tullakse siia vanaduspäevi veetma. Miks on see nii? Eesti riigi lugu meenutab muinasjututegelaste saatust, kes kunagi tõid eesti lastele naeratuse palgele. Nende stoorid ei erine palju rahva omadest. Ropka Kivivalvur emigreerus Ameerikasse, sattus kuritegelikule teele ja pandi vangi. Tipp ja Täpp hakkasid jooma.  Kõigepealt: kas riik on võidu või vabaduse sümbol? Teiseks: kas riik on lühiajaline äriprojekt isiklikuks rikastumiseks või ehitatakse seda kestlikuse perspektiivis, kus see, mida täna ehitatakse, on nähtav ka sajandite pärast?

Murumängud gladiaatorite areenil II, komöödia kahes vaatuses, starring Ansip & Galojan

@ckrabat

Möödunud nädal pakkus uusi osasid seriaalist „Murumängud gladiaatorite areenil“, kus peaaosades esinesid fooliummütsikesega Andrus Ansip ja Anna-Maria Galojan. Hea muidugi, kui keset suurt külma rahvale lõbusat etendust pakutakse, millega särav päikesekiir tõuseb fööniksina tuhast keset karmi talve. Alustuseks ACTA-st, võltsimisvastasest kaubanduslepingust, mis kipub vähe võltsilt kõlama. Kas ACTA on kahjulik või mitte? Kuidas nüüd võtta. Vaevalt, et ACTA võltsimisele piiri paneb, kuid ta võimaldab –  oluline sõna on siin võimaldab – kehtestada üleilmse ja üleüldise tsensuuri Interneti, veidra nähtuse üle, mis teeb võimalikuks inimkonna vaba mõtlemise leviku, kuid on tugevasti muutnud traditsioonilisi tarbimisharjumusi.  Väga põhjalikult seekord probleemi lahkama ei hakka, sest seda on viimasel ajal palju tehtud ning ka selles blogis varem põgusalt käsitletud toreda laulukese saatel.

Ma näen ohtu eelkõige selles, et inimkond on liikumas märksa suletuma, piiratuma ja tugevamini kontrollitud maailma suunas, mille eest George Orwell meid hoiatas.  Millega Nõukogude Liidu kommunistlikud diktaatorid hakkama ei saanud, vaba mõtte taltsutamisega, teevad nende lääne jüngrid palju osavamalt ära. ACTA kannab endas selget sõnumit – te kõik olete joodikud, vargad, liiderdajad, laiskvorstid, taignapead! Eeldatakse, et inimene kasutab Interneti kuritahtlikel eesmärkidel ning püüab võõra töö, higi, vere ja pisarate abil kasumit teenida. Üks Lääne tsivilisatsiooni kohtupidamise traditsioone põhineb süütuse presumptsioonis, ehk siis inimene on süütu niikaua kuni teda pole milleski süüdi mõistetud. Viimase aja tendents on aga süü presumptsiooni esiletõus. Totaalne meedia tekitab hämmastava kergusega antikangelasi, kelle najal on lihtne tõestada inimeste pärispatu paikapidavust kaasaegses maailmas – nad on a priori patused, joodikud, vargad, liiderdajad, laiskvorstid ja taignapead ja niikaua kui ta pole suutnud seda veenvalt ümber lükata, on ta patune.

Intellektuaalse omandi levik on siiski pigem majanduslik tegevus, mille levikut on mõistlikum piirata majanduslike meetmete, mitte läbi pärispatu ja sellele järgneva karistuse. Olemasolev seadusandlus võimaldab väga hästi karistada neid, kes käituvad intellektuaalse omandiga kuritahtlikult, nt võltsivad ja varastavad seda.  Autorite õigustele ACTA midagi suurt juurde ei anna, aga autori truuks saatjaks on seltskond, kes tegeleb autori müümisega ja selle seltskonna kaitseks ongi ACTA valmis meisterdatud. Teatud paralleele võib siin tuua prostitutsiooniga, kus teenust pakuvad igat sorti kupeldajad ja sutenöörid, kes tegelevad kauba müümisega. Karistada saavad aga nii prostitutsiooni  nagu ka internetipiraatluse tarbijad. Autoriõigusega kaetud objekt peab ära toitma mitte ainult autori, vaid temaga lepinguliselt seotud autorisõltlaste, muidusööjate, neukkude, sotsialistide ja müügimeeste bande. ACTA-st võidavad müügimehed, reklaamiagentuurid ja totaalne meedia, kes võib inimeste väärtushinnanguid suunata neile soovitud suunas. Salaja võitleb ACTA odava massikultuuri nimel väärtkultuuri vastu. Nt teadustööde kirjutamine, mis põhineb viitamisel erinevate autorite loomingule, võib peale ACTA-t muutuda palju komplitseeritumaks.

Kuid eesriie pole veel langenud. ACTA taustal lendab tulede särades luua seljas lavale Anna-Maria Galojan, 21.sajandi Robin Hood või Rummu Jüri. Tõsi, kui Robin Hood annetas röövitud vara vaestele, siis Galojan pidas moodsalt mõeldes meeles eelkõige Gucci ja Armani firmasid, mistõttu esimese vaatuse kontekstis võiks teda liigitada pigem ACTA toetajate hulka. Ja tõesti, Galojani näitel näib ACTA ohutu, sest moodsa ajastu Robin Hoodide vastu näib kaasaegne ühiskond olevat abitu. Kui inimene on kohtu poolt süüdi mõistetud ja määratud kandma vabadusekaotuslikku karistust, siis näib sellise karistuse kandmine sõltuvat selle isiku vabast tahtest. Samal ajal üritatakse täielises vabaduses kehtestada kontrolli interneti üle.

Galojan on kahetsusväärselt müügimeeste ajastu ning totaalse meedia süüdimatu produkt. Harku vangla asemel võiks ta pigem Breiviku komisjoni kätte anda, sest isegi asjatundmatule silmale näib ta olevat mitte just päris terve inimene. Tegemist on Eesti kuulsaima politoloogiga, koguni bakalaureusekraadiga, kuigi ETIS-sest ei õnnestunud tema kohta vastavat märget leida nagu ka teavet kuulsa politioloogi teaduslike tööde kohta. Kuid eks seegi peegeldab tendentsi, et sa ei peagi oskama midagi teha. Piisab täiesti sellest, kui sa oskad ennast müüa. Kui Galojan väidab, et advokaadid nõustasid teda Eestisse mitte tagasi pöörduma ja keegi olevat pakkunud talle analüütiku kohta Briti parlamendis, siis minul on pigem kahtlus, et need advokaadid kannavad tööl valgeid kitleid ja parlamenti tööle suunas teda palatikaaslane (kes ise kutsub end Elizabeth II-ks). Või on maailm tõesti hulluks läinud? Tule taevas appi! Nibiru, kus sa oled?

Pilt: http://vigilantcitizen.com/wp-content/uploads/2010/04/im0393_zp2-e1272830190333.jpg

Galojannimine – mõttekodade ehitamine Eesti moodi

@ckrabat

Sotsiaalteaduse maine on Eestis  omandamas negatiivset hoiakut. Teadagi kes on loonud Tallinna Ülikooli sotsiaalteadlaste aprillimässu aegsete sõnavõttude põhjal sotsiaalteadlase tüüpkuvandi vasakpoolsest Venemaad armastavast intelligendist, kes ei tea, mis elu on, nutab taga nõukogude aegu ning on rahvusideoloogiliselt ebakindel kui mitte vaenulik element. Tüüpkuvandi mõju all unustame ära, et nõukogude tüüpi ideoloogiline ühiskond vihkas sotsiaalteaduseid patoloogiliselt ja see suhtumine on osaliselt üle kandunud post-sovetistlikkusse Eestisse. Ühelt poolt on see seotud tõsiasjaga, et sotsiaalteadused on aidanud võimendada ühiskondlikke probleeme, millest on mugavam mööda vaadata. Teisest küljest võib täheldada lõhet sotsiaalteaduste ja sotsiaalteadlaste vahel, kus viimaste kvantitatiivne tase ei võimalda konkureerida ühiskonna arenguks nõutava kvalitatiivse tasandiga.

Totaalne meedia on „sotsiaalteadlastena“ üles haipinud nende poolt kujundatud arvamusliidreid, nagu Anna-Maria Galojan, Nõia-Ints, Iglesiase-Anett, Anu Saagim ja Dressi-Toivo. Eesti kuulsaim politoloog on muidugi Mihhail Gorbatshovi ja Edgar Savisaare südamekiir Anna-Maria Galojan, kellel õnnestus MTÜ Euroopa Liikumise rahadest sellistele euroopa firmadele nagu Gucci, Armani jms üle kanda koguni 59 485 eurot. Poliitbroilerite kasvulavadeks on kujunenud kõikvõimalikud mtü-tüüpi „uurimisasutused“,  kus haudutakse välja poliitbroileritest „teadureid“, kes näevad sotsiaalteadustes rohkem müügiartiklit kui ühiskonna arengu kriitilist analüüsi vajadust.  “Staarpolitoloog” Galojan on sellise poliitbroilerluse üks eredamaid esindajaid. Kaitseministeeriumi poolt rahastatava Rahvusvaheline Kaitseuuringute Keskuse töötaja poolt galojannitud 15 000 euro kompenseerimiseks tuli ministeeriumil koondada koguni 34 ametikohta. Ma loodan, et see viimane seos on küll ekslik.

Eestisse on kodu- ja välismaiste rahastute abiga püstitatud küll mitmeid nõukodasid, kuid nende positiivne mõju ühiskondliku mõttetegevuse arengule on veel välja selgitamata. Praegu paistavad siinsed mtü-tüüpi ettevõtted silma eeskätt tulundustegevusega, aidates  elus hoida Gucci ja Armani poekette. Ühiskonnakriitika on tapetud väheste elukogemustega poliitbroilerite poolt, kes funktsionaalselt sarnanevad pigem nõukaaegsete parteitöötajatega kui teaduritega. Sellelt pinnalt ongi siin välja arenenud sotsiaalne nähtus, mida võib nimetada galojannimiseks ja Eesti mõttekojad kipuvad olema Welcome Est Onia müügiesindused, mis pakuvad trenditeadlikele poliitbroileritele unelmate töökohti – palju pappi ei millegi eest. Niiviisi võivad mõttekojad muutuda teatud seltskondade poliitilisteks satelliitideks, mis täidavad poliitilisi tellimusi.

Milles on probleemi kese? Ühiskonnakriitikat Eesti ühiskond pigem kardab ja sotsiaalteadusi suretatakse välja nagu omal ajal Nõukogude Liidus. Julgen väita, et Eesti puhul pole probleemiks mitte „pehmete teaduste“ sh sotsiaalteaduste üleproduktsioon, vaid nende kvaliteet. Väga oluliseks peetakse, mida meist väljaspool arvatakse ning müügikunst on kõrges hinnas, mistõttu ressursid suunatakse propagandatasandile ning ühiskondlike probleemide kriitiline analüüs jääb tagaplaanile.  Välja on kujunenud isegi teatud müügiartiklid (küberkaitse, Venemaa, Gruusia), mida üritatakse siinsete nokiatena läände müüa ning selle abil tunnustust välja nuruda. Ühiskonna kvalitatiivsele arengule pööratakse aga palju vähem tähelepanu. Pikemas perspektiivis võib see aga ühel hetkel lõppeda  samasuguse mulli lõhkemisega nagu meie laenurahale üles ehitatud majandusime.

Nõupidamine mõttekojas

Next Newer Entries

detsember 2021
E T K N R L P
 12345
6789101112
13141516171819
20212223242526
2728293031  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.