Üldpoliitika ülesanded

@huviline

Ükskõik milline erakond minevikus, olevikus või tulevikus, kellel on poliitilisi ambitsioone rohkemaks kui lihtsalt võtta rahva sentimentaalsetelt tunnetelt emotsionaalset manti, peab lahendama ühe tunnetusliku ülesande. See on küsimus üldpoliitika ja eripoliitika vahekorrast. Põhiseadus annab siin suuniseid, kuid ei lahenda ülesannet, sest seda pole sellisena püstitatudki. Ülesande lahendamiseks lahutame ühe küsimuse traditsiooniliselt kolmeks: ontoloogiliseks, epistemoloogiliseks ja aksioloogiliseks küsimuseks. Eesti keeles kõlagu need küsimused järgnevalt: mida mõista üldpoliitikana, mida on teada üldpoliitika kohta ja mida saab teha üldpoliitika raames.

Üldpoliitikat aetakse Euroopa Liidus ja Riigikogus. See hõlmab järgmisi valdkondi: euroala, elektrienergia, soojusenergia, transport, põllumajandus, majandus, eksport, import. Kõik ülejäänud valdkonnad on hõlmatud muude poliitikate poolt, nt sotsiaalpoliitika hõlmab sotsiaalharta, tervishoiu, eestkoste, hoolekande ning pensionid; haridus- ja kultuuripoliitika hõlmab hariduse ja kultuuri  valdkonnad; riigihaldus- ja maksupoliitika hõlmab IT keskuse, maksukoormuse ning maksude valdkonna; kaitse- ja välispoliitika hõlmab NATO, euroarmee, Kaitseväe, Kaitseliidu ning diplomaatia valdkonna; sisepoliitika hõlmab Schengeni, Europoli, politsei, pääste, kohtu, prokuratuuri ning vanglateenistuse valdkonna; eripoliitika hõlmab kohalike omavalitsuste valdkonna.

Üldpoliitika kohta on internetis tohutult materjali ja igaüks saab kõikidele toimetistele ligi, nt läbi wikipeedia, mida vaadeldes tundub, et informatsiooni sh üldpoliitilist teavet on tõsiselt palju. Internet kuulub avaliku taristu hulka, samuti nagu torud, teed, liinid, film, teater ja raamatukogud, mille rajamiseks ja käigus hoidmiseks kasutatakse avalikku raha. Teave avalikus taristus ja avaliku taristu kohta kuulub üksnes osaliselt üldpoliitika alla, selles osas, mis puudutab haldust. Ühtegi ideed pole internetist võimalik leida, kui muidugi nõustuda idee määratlusega, mille iseloomulikeks joonteks on innovaatilisus ja spontaansus. Ideid ei reformita ning iga idee on kordumatu. Seega tuleb tõdeda, et üldpoliitika kohta polegi eriti midagi teada. Väga üldised põhimõtted ja kõlblusmaksiimid, mille sisustamine saab toimuda konkreetsel ajal, konkreetses kohas ja konkreetsete võtetega, pole eriti innovaatilised. Neil on oma kindel koht kaasaja poliitikas, kuna poliitikud on neid alati kasutanud. Üldpoliitilises mõttes on tänapäeval erinevate maksiimide kõrvale tõusmas üha rohkem idee mitmekesisest maailmast. Selle idee tunnetuslik läbimõtlemine ja lahtiharutamine ongi poliitikute ülesanne.

Üldpoliitiline raamistik võimaldab kaupadel, teenustel, töötajatel ja kapitalil vabaturu tingimustes vähemal või rohkemal määral vabalt liikuda. See tähendab, et igasugune liiklus on oluline, samuti transport, millega erinevaid energiaid, sh kapitali liigutatakse. Eestlane on nišširahvas ja leiab alati oma nišši, kui ta just liikluse või transpordiga ei taha tegeleda. Selles raamistikus on võimalik teha erinevaid asju, nii eripoliitikana kui üldpoliitikana. Mõlemad kanad nokivad tunnetuses ette antud teri, seda nii teoreetiliselt kui praktiliselt. Praktiliselt on ettevõtluse alustamine lihtne, kuid edasine tegevus keeruline, sest esineb palju liigisiseseid takistusi, sh liidu, vabariigi ja liigikaaslaste poolt. Üldpoliitiliseks takistuseks võib lugeda vaeste ja rikaste, vanade ja noorte, alustavate ja tegutsevate ettevõtete võrdset kohtlemist. Võrdse kohtlemise põhimõte, mis on omakorda tuletatud õigluse põhimõttest raiskamaks vähem ressurssi järelevalvele, on tegelikkuses õiglane üksnes näiliselt. Õiglane on füüsiliste ja juriidiliste isikute võrdsus seaduse ees, nende tegelik kohtlemine aga arvestagu eripäraga, vastavalt suum quicue„igaühele oma“ põhimõttele.  Ebaõiglane on kohelda vaest võrdselt rikkaga. Järelikult on üldpoliitilises mõttes kunst leida tasakaal, millal on õiglane kohelda kedagi võrdselt ja millal kedagi tema liigitunnustest tulenevalt. Edasiviiva tegevuse märksõna on töö tegemise tulemuslikkus, milline märksõna heitku valgust nii avalikule kui erasektorile.

 

Advertisements

Poliitika ürgne olemus ja tänapäev

@huviline

Populaarteadusliku ajakirja “Tarkade Klubi” 2010.a viimases numbris esitatakse mitme teadlase nägemus viimase  aastakümne teaduslikest saavutustest maailmas. Toomas Paul presenteerib seal universaaldarwinismi teooriat. Kuidas selles valguses näha poliitikat? Käsitledes filosoofiat emateadusena, teadust tunnetusvahendina ja vahendi mõistet transformatsioonina, siis nähtub poliitika ürgse sotsiaalse ilminguna. Ajalooliselt sündis filosoofia müütilise maailmavaate murranguperioodil, saades sellega kõikide tänapäeval tuntud teaduste eelkäijaks. Teadused omakorda arenevad Ch.Darwini poolt sõnastatud loodusliku valiku ja olelusvõitluse reeglite kohaselt (konkurents). Tunnetusvahendina ei ole meile antud midagi muud kui teadmised maailmast, mis väljendub keele kaudu propositsioonidena.

Poliitika üle juureldes on Aristoteles nimetanud inimest kui poliitilist looma, tajudes väga täpselt ühiskondliku elu sotsiaalset paratamatust, mis inimeseks olemisega kaasas käib. Nendest eeldustest järelduvad poliitika kui nähtuse ürgsed juured. Poliitika on ajalooliselt vanem nähtus kui individuaalne teadlane. Sotsiaalses tegelikuses toimimiseks on vaja juhti, kes esindab kollektiivi, kusjuures esindusõiguse riigikorralduslikult tuntumad vormid on kuningriik ja demokraatia. Polise tingimustes jõudis demokraatia kõigi tänapäeval tuntud instituutideni: esinduse kollegiaalsus, esindusorgani tegevuse ajaline piiratus  ja ametisse nimetamine. Poliitika on koostöö organisatsioonis toimiva tööjaotuse juhtimisel ja esindusõigusliku nähtusena tegelikult ei saa individuaalseid soove arvestada.

Ühe demokraatliku vabariigi kodaniku toimimine on sotsiaalse elu tingimustes ka tänapäeval täielikult hõlmatud poliitilisest esindusest ja ettevõtlikkusest ning kõik katsed tunnustada indiviidi on liiva jooksmas. Infotehnoloogilised võimalused kommunikatsiooniks, mis esmapilgul pakub täiendavaid võimalusi esindusõiguse arenguks, võib tänapäeval riikluse üheks osaks muutununa (ELIONi kaasus) maha kanda. Vabade serverite ajalugu, aadresside jagamise süsteem, teenusepakkujate kontrollitavus, need nähtused viitavad sellele, et IT toimib sotsiaalse süsteemina. Poliitikas toimib konkurents nii riigi sisemiselt erinevate gruppide (erakondade) kui ka riikide eneste vahel.

Unistus teadmiste ja kogemuste vastavusest, mis on antitees teadmiste kohandumisele kogemusega, demokraatia tingimustes poliitilise esindusõiguse konkurentsis saab teoks üksnes juhul kui areenile astub füüsiline isik, kelle teadmised ja kogemused on vastavuses. Teadmiste kohandumine kogemusega on ürgne poliitiline  nähtus, universaaldarwinismi kaasnähtus, mis tõstab esile spetsialistid ja eksperdid, kelle süda on külm rahva tegeliku tahte suhtes. Valija saab oma soove alati ka väljendada. Üheks tõsiselt võetavaks võimaluseks oma unistusele viitamiseks on hoida valimisaktiivsus kõrgel, võtta välja oma valijakaart ja pista puhas sedel valimisurni, pöörates sellega selg valitsevale poliitikale. Selja pööramine juhile on konkludentne tegu, millest juht peab ise tegema omad järeldused. Poliitilises mõttes on selja pööramisega astunud areenile individuaalne teadlane, kes toimib küll sotsiaalses süsteemis, kuid hääletab kvaliteetselt.

Next Newer Entries

oktoober 2017
E T K N R L P
« veebr.    
 1
2345678
9101112131415
16171819202122
23242526272829
3031  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.