Isa

@huviline
Ärkasin öösel ühtäkki üles. Uni oli kadunud. Vähkresin rahutult, proovisin uuesti uinuda, aga see ei õnnestunud. Paar tundi voodikriuksutamist, siis tõusin üles. Tundus mõttetu veel teha sama. Uni oli kogu maailmast otsa saanud.   Kirjutuslaua taga mõtlesin, et millal suri minu isa. Mul ei ole temast palju rääkida, sest isa oli ükskõikne mees, kes jagas harva õpetussõnu. See vähene, mis temaga seoses spontaanselt meenub, seostub paljude meeldesüüvinud olukordadega looduses. Me käisime matkamas, mustikal, kalal, seenel. Meenutuste lõng hakkab jooksma ja toob varjust asju esile. Mõtlesin, et tegelikult isa ei olnud ükskõikne, nagu alguses arvasin, vaid pigem sissepoole pööratud. Pärastsõjaaegse teatrimehena ei näidanud ta tundeid välja mujal kui teatrilaval. Professionaalne suhtumine. Ta suri 53 aastasena ja varsti tiksub ka minul sama tähtaeg. Mingi matemaatilise vaimustuse ajendil otsustasin kokku arvutada tema elatud päevade arvu, et saada teada, millal minul sama päevade arv täpselt täis saab. Sain kokku 19 629 päeva. Pärast sama arvu päevade möödumist olen  oma isa elu üle elanud. Elu, mille lahutamatuks koostisosaks ma olin. Mis hetk see on? Ma ei tea, aga sellest hetkest alates pean lisaks oma elule elama isa elu pikemaks, kes geenidena minus edasi elab.

Samal öösel sai uni otsa ühel teisel vanal mehel – André´l prantsuse noorema põlvkonna näitekirjaniku Florian Zelleri näitemängust „Isa“, mille etendust õnnestus väisata „Theatrumi“ vanalinna saalis 28. novembril. Väike saal, vähe õhku, vähe ruumi, üksikud pildid André mälestustest. Pildid kordusid, mõned neist korduvalt. Olen nüüd vaadanud nii mõndagi kaasaegse autori lavastust. Vene noorema põlvkonna näitekirjaniku Ivan Võrõpajevi „Joobnud“ teiste seas. Avatud maailm on täis saladusi, mida autorid tajuvad piltidena. Pildid kirjutatakse välja selgelt, olukorrad on läbipaistvad, neid võib kiirendada või aeglustada lõputu arv kordi. Televisioonis spordivõistluste ülekannetes suure populaarsuse võitnud slowdownid, slowmotionid, tableau vivantid sobivad hästi kaasaegse dramaturgilise materjali lavastamiseks teatris. Kas neis aga on ka midagi, mis meis kõigis edasi elab? Mis võimaldab isa elu pikemaks elada.

Isa (Lembit Peterson) ei jaga õpetussõnu, ta loeb ajakirja. Võib-olla delegeerib pilte oma tütrele. Tema mured on lihtsad – ajakirja lugemine, korteri üürimine, kana söömine, viski joomine, magamine ja pidžaama. Pildid on selged. Aga suur pilt? Suur pilt saab selgeks lavastuse viimase pildiga. Isa, kes põeb ilmselt dementsuse mingit vormi, elab ennast välja: „Ma ei taha siin enam olla!“ Seda ei ole ta unustanud. Tütre päevad on seevastu täidetud murega isa pärast. Isale tuleb hooldaja leida. Viimases pildis selgub, et dementsele isale on leitud koht hooldushaiglas. Ükski slowdown ei luba aimata suurt. Kordused täidavad vaataja potentsiaalsete lahenduste hämara ootusega, mis kunagi kuskile ei vii. Loo asemel on pildid ja kaadrid, mille vaheldumine võiks olla sujuv, kui silma poleks torganud mõned ebakohad. Ebaloogilised detailid nii lavastuses kui mängus nagu Türgi NATOs või Eesti Nõukogude Liidus.

Võõrad ja tütred, kes isa ümbritsevad, kehastavad lavastuses muutlikku mitte millegagi pitseeritud tegelikkust. Selles tegelikkuses elab isa, kellest ainult tütred saavad  tema elu jätkata. Võhivõõras Pierre (Mario Peterson), tütre abikaasa, võib olla muu maailm, aga kui tema maneerid kopeerivad isa oma, siis muutub lavastus ja mäng arusaamatuks. Tõsine aine mängus kaotab tõsiseltvõetavuse. Seda peamiselt sellepärast, et selles lavastuses on maneeridel, kõnnakutel, hääletoonidel oluline tähendus. Lembit Petersoni mäng on mobiilne, eepiline, nüansirikas, lisaks ma ütleksin pilditu, sest stseenidest kujuneb müüt. Tekkib kummaline tunne. Isa elab mängus läbi detailide (valutav põlv; kõnnaku mängu toomine; pidžaama). Sellesse loosse ei tohiks vaataja jaoks arusaamatusi mahtuda, et müüt säiliks. Piltide jada paraku ei haaku muutliku maailmaga.

Pärastsõjaaegse insenerina pole isal vastust küsimusele, mida ta tahab. Nagu president Kersti Kaljulaid, kes siiralt arvab, et on õigel teel, kui jaanalinnu kombel pistab ta pea peitu õpikutarkustesse. André soov on võimsam intellektuaalsest elemendist. See paneb tahtma ära. Ma tean, et isa tahtis ära. Ta tegi julge sammu ja sooritas enesetapu. Enesetapp ei ole iseenesest vastus Albert Camus’ küsimusele, kas elu väärib elamise vaeva või mitte. Kuid enesetapp on julge samm teadmatuse suhtes. Peab teadma, et see, mida me teame, võib muutuda väärituks. Elu jätkamise küsimusele, mis pole valiku ega vabaduse küsimus, heidavad varju möödunud elu vääritud faktid. See on ajaloo vari ja mõjutab vaatajat teatrisaalis. Saabuvatest varjudest ei tea me midagi. Võib teha oletusi, teravmeelitseda („Olematus võiks ju olemata olla“ – A. Alliksaar). Sellepärast tuleb kõigiga rääkida. Selles mõttes on samm teadmatuse suunas kindlasti julge samm, kui keegi seda soovib, sest julgus on tahe. Just sellepärast on isa igavesti minu mõtetes. Just sellepärast peab isa elu minus jätkuma.

Advertisements

8 kommentaari (+add yours?)

  1. personainfieri
    dets. 19, 2016 @ 09:39:40

    Üks üllatav moment oli noorema pojaga, kes kogemata eksis sõna “isa” kasutamisel ja ütles selle asemel 2 s-iga, peaaegu nagu kõigevägevam.

    Olen ka mõtelnud, et eesti Taara on minule palju mõistetavam (tähenduses siis univrsumi pakend) kui inimesekujuline olend, kes on inimesesarnane. Ka arvuti ja auto on inimesesarnased.

    Kõigevägevam võib samas olla ka kõige väiksem ehk praeguste teadmiste kohaselt midagi kvandisarnast. See näitabki intellektuaalse elemendi viletsust, et kõik muutub nagu teadus. Selles mõttes on muutumise vastu võitlemine (buddha) nagu samm õiges suunas. Kui muutumist järjepidevusena käsitleda (evolutsioon), siis jällegi puudub nagu motiiv lahinguks.

    Vasta

    • K_V
      dets. 19, 2016 @ 20:29:27

      “Kõigevägevam võib samas olla ka kõige väiksem ehk praeguste teadmiste kohaselt midagi kvandisarnast”

      See jah selline materialisti mure, et kuidas kõik universumi omadused pisimasse algosakesse ära mahuvad, kui ta lõpuks üles leitakse. Murest saadakse üle sellega, et ollakse veel rohkem materialist ja minnakse poodi. Novõi burksiputkasse.

      Vasta

      • huviline
        dets. 19, 2016 @ 21:55:54

        Vaevalt on materialism halb või tegelikkusele mittevastav seni kuni muretseb ja tunneb muret, et pole leitud. Kui leitakse, siis olukord muutub.

        Muidugi, tõlgendus, et pisimasse osakesse saavad kõik universumi omadused mahtuda, pole iseenesest materialistlik, sest kaasaegne kvantfüüsika seda ei võimalda. Schrödingeri kass on küllalt fantaasiavaene (samal ajal kahes erinevas kohas) ega ütle midagi omaduste kohta. Unes või poolunes olen sageli mitmes erinevas kohas samaaegselt.

        Võiks isegi loota, et pisimat osakest ei leita kunagi, sest siis saaksime jääda materialistideks säilitades idealismi.

      • K_V
        dets. 19, 2016 @ 22:27:49

        “Vaevalt on materialism halb või tegelikkusele mittevastav seni kuni muretseb ja tunneb muret, et pole leitud. Kui leitakse, siis olukord muutub.”

        Mõistan-mõistan.
        Kui leitakse (see kõige algsem algosake), siis pole enam põhjust muretseda, et pole leitud. Kui materialist ikka edasi muretseks, et pole leitud, siis tekiks uus mure – materialisti peas toimuva tegelikkusele mittevastavuse põhjusel.

  2. Mihkel Kunnus
    dets. 19, 2016 @ 16:02:06

    (see on Camus’ küsimus, mitte J.P. Sartre’i vt essee absurdist esimene lõik)

    Vasta

  3. ckrabat
    dets. 19, 2016 @ 18:28:37

    Isadest ja emadest, otsati nagu teemasse:

    Hardo Pajula: suure Kanaema saabumine
    http://arvamus.postimees.ee/3950495/hardo-pajula-suure-kanaema-saabumine?utm_source
    Saabuvas matriarhaadis peaks olema tagatud kõigi inimeste võrdsus kui demokratiseerumisprotsessi lõppeesmärk. Suur Kanaema peab meid selle utoopilise sihi saavutamiseks üha rohkem rivistama, kantseldama, kamandama ja korraldama, kirjutab Edmund Burke’i Seltsi asutaja Hardo Pajula.

    Vasta

  4. huviline
    dets. 21, 2016 @ 09:24:15

    Vasta

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

detsember 2016
E T K N R L P
« nov.   jaan. »
 1234
567891011
12131415161718
19202122232425
262728293031  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.

%d bloggers like this: