Ikooni lahkumine VIII – hasta siempre, Fidel!

@ckrabat
Fidel Alejandro Castro Ruz lahkus möödunud  nädalal 90-aastasena ja teda võib nimetada viimaseks 20. sajandi suureks riigimeheks, kes püsis rahvusvahelise poliitikalava keskmes ligikaudu pool sajandit. 25. novembril 1956, samal päeval kui Fidel 60 aastat hiljem meie seast lahkus,  alustasid 82 Kuuba revolutsionääri Fidel Castro juhtimisel jahtlaeval Granma 1900 kilomeetrist teekonda Tuxpani sadamast Mehhikos ja jõudsid täna 60 aastat tagasi, 2. detsembril 1956, Kuuba rannikule, et alustada Sierra Maestre mägedes võitlust Fulgencio Batista režiimi vastu. 31. juulil 2006 andis tollal 80-aastane Fidel halveneva tervise tõttu presidendi volitused üle  oma nooremale vennale ja võitluskaaslasele Raul Castrole, et kaks aastat hiljem lõplikult kõrvale  astuda. Fidel Castrol oli nii tulihingelisi toetajaid kui ka surmavaenlasi. Ta jättis harva kedagi külmaks või ükskõikseks, mida võib nimetada hinnatavaks omaduseks. Eesti poliitiline establishment jäi Castro surma puhul tavapäraselt siivsalt vait, kuigi oleks võinud mitmed Fideli vanad seltsimehed matustele lähetada. Eesti kollase meedia lipulaeva „Postimehe“ järelehüüdes kirjutab ajakirjanik Taavi Minnik: „Ma olen inimene (need on tema enda sõnad, mis ei pruugi kajastada objektiivset reaalsust), kes usub jumalat, kuid mõnesid nekrolooge loen sellegipoolest rõõmuga. Laupäeval võis pärast Fidel Castro surma olla aga tunnistajaks vasakpoolsete, mh lääne omade jauramisele teemal, millise suurepärase inimese on maailm taas kaotanud. Suurte lääne meediaväljaannete, näiteks Guardiani ja New York Timesi puhul tuleb arvesse võtta nende vasakliberaalset kallet, mistõttu kipub neis mõnigi kord tervet mõistust nappima.“ Värskelt mähkmetest vabanenud verisulis ajakirjanikul puuduvad sügavamad teadmised nii religioonist  kui ajaloost, mistõttu võime talle tema mõistuse nappuse kristlikult andeks anda, kuigi rõõm kellegi surma üle kõlab iseenesest õõvastavana vähemalt inimliigi vaatepunktist võetuna. Stultoloogia seda siiski ei välista. Siit ilmast lahkus vana ja haige mees, kes oli seda maailma muutnud küll mitte paremuse poole, kuid ka tema lahkumine ei muutnud seda maailma paremaks. Paraku on empaatiavõime ja leheneegri amet teineteist välistavad. Mina soovitan Minnikul Jumala nime suhuvõtmisega ettevaatlik olla, sest edasipüüdlikku leheneegrina teenib tema hoopis ühte teist maailma valitsemisele pretendeerivat üleloomulikku olendit, kellele liiga soojad  suhted Jumalaga  teps ei pruugi meeldida.

Fidel Castro oli vastuoluline isiksus. Paavst Franciscus, Eesti neukku- ja natsirahva verivaenlane,  avaldas Fidel Castro lahkumise puhul kaastunnet Kuuba rahvale. Hoolimata pöördumisest kommunismusesse, säilitas nooruses jesuiitliku kasvatuse saanud Castro erinevalt paljudest tema maailmavaatelistest kolleegidest lugupidava suhtumise kristliku religiooni suhtes. Kogu Castro diktatuuri kestel peeti Kuubas jõulupühi, kuigi neid nimetati „sotsialistlikeks jõuludeks“(a-ni 1998) ja nad säilitasid diplomaatilised  suhted Vatikaniga. Castro kohtus kolme paavstiga – Johannes Paulus II (1998), Benedictus XVI (2012) ja viimati Franciscus I-ga (2015), kellega ta kohtus vaid aasta tagasi paavsti visiidi ajal Kuubale.  1980. aastal kohtus Castro sandinistlikus Managuas Ladina-Ameerika vasakpoolse vabastusteoloogia esindaja, Brasiilia dominikaani munga Frei Bettoga ning nad vestlesid pikalt usuvabadusest Kuubas. Frei Betto avaldas hiljem nende vestluse põhjal kirjutatud raamatu Fidel y la Religión (Fidel ja religioon). Castro tunnistas Bettole , et ta pole 16 aastajooksul kohtunud ühegi katoliku piiskopiga ja on end selle aja jooksul ametlikult nimetanud ateistiks, samal ajal on lapsepõlves saadud jesuiitlik kasvatus teda tugevasti mõjutanud. Jesuiitidelt õpitud organisatsioon, distsipliin ja väärtused aitasid  tal organiseerida  vastupanu  Sierra Maestra  mägedes. Vastupanuliikumise juures tegutses ordineeritud  kaplan Guillermo Sardiña, kes ristis revolutsionääride lapsi ja mattis kristliku kombe järgi nende hukkunuid. Castro väitel muutis jesuiitlik kasvatus ta tundlikuks sotsiaalse ebaõigluse suhtes. Kui Castro pöördus kommunismusesse, siis kiriku tegevust piirati ja palju vaimulikke saadeti maalt välja, sh jesuiidid. 1980-tel aastatel Castro, kelle ema oli sügavalt usklik, poliitika muutus, ta algatas kirikuga dialoogi ning nende vaenamine riiklikul tasandil lõpetati. 1992. aasta põhiseadus ei käsitlenud Kuubat enam ateistliku riigina. Fideli laste sõnul leidis  Fidel elu lõpul taas tee usu juurde.  Viimases artiklis, mis avaldati 9. oktoobril kommunistlikus päevalehes Granma, tunnistas Fidel religiooni positiivset mõju inimkonnale.

Fidel Castrot võib nimetada omamoodi kommunistliku liikumise Donald Trumpiks, kes  Moskva tsentraalselt juhitud süsteemis  jäi sageli isepäiseks ning kellel vahetevahel tekkisid vastuolud Kremli juhtkonnaga. Räägitakse, et Fideli pöördumine  kommunismusesse oli pragmaatiline otsus, sest ta vajas Nõukogude Liidu abi ja  toetust seismaks vastu Ameerika Ühendriikidele, kellel kuni 1959. aasta revolutsioonini oli tohutu mõju Kuuba üle. Fideli nooremat venda, Kuuba  tänast presidenti 85-aastast Raul Modesto Castro Ruzi, peeti seevastu tõsiusklikuks marksistiks, kes mõjutas omal ajal Fideli Moskvaga liitlassuhet otsima. Castro vennaste vanim, 91-aastasena tänavu talvel lahkunud inseneriharidusega Ramon, jäi revolutsioonisündmustes tagaplaanile ja oli rohkem tegev põllumajanduses. Raul seevastu liitus Kommunistliku partei noorteorganisatsiooniga ja tal tekkisid juba 1950-te aastate esimesel poolel regulaarsed suhted KGB residentuuriga Ladina-Ameerikas. Fideli vaateid enne revolutsiooni võib nimetada pigem imperialismivastasteks, ka praeguse aja moesõna anti-establishment võiks teda iseloomustada. Ta kasvas üles Hispaaniast, Galiciast, pärit jõuka istanduseomaniku perekonnas Oriente provintsis, õppis Havanna ülikoolis õigusteadust, abiellus Mirta Diaz-Balartiga, tolleaegse Kuuba  eliiti kuulunud jõuka perekonna esindajaga, liitus vasakpopulistliku Ortodoksse parteiga ja tundus, et teda ootab ees tavapärane poliitiline karjäär. Märtsis 1952 viis kindral Fulgencio Batista läbi sõjaväelise riigipöörde ja kehtestas autoritaarse režiimi. 26. juulil 1953 ründas relvastatud grupp Fideli juhtimisel Moncada kasarmuid Santiago de Cubas, rünnak ebaõnnestus, kuid sellest päevast peale sai temast revolutsionäär. Umbes aasta veetis ta vanglas, kuid vabanes  amnestiaga ja lahkus maalt, et peagi Granma pardal tagasi pöörduda.  1959. aasta esimestel päevadel sisenesid  revolutsionäärid  Havannasse ja Fidel nimetati veebruaris uueks peaministriks. Kuigi esialgu kaasati valitsusse ka mõõdukat opositsiooni, siis peagi läksid juhtohjad marksistide kätte ning nendega  liitus ka Fidel. Suhted Ameerika Ühendriikidega pingestusid, mitmeid katseid tehti uue võimu kukutamiseks, kuid Fideli režiim jäi püsima ja ta võttis kursi nõukogude tüüpi repressiivse režiimi  kehtestamisele.

Sageli muutuvad noorpõlve vabadusaated veriseks diktatuuriks ja ei saa me Fidel Castrot siingi erandiks nimetada. Anti-establishment loosungite all kukutas ta kindral Batista sõjaväelise diktatuuri, kuid paraku establiseerus ise ja asendas sõjaväelise diktatuuri  hoopis marksistliku diktatuuriga. Kui tema kaasvõitleja, Argentiina päritolu arst Ernesto Che Guevara, oli ilmselt  põhimõttelisem vabadusvõitleja, kes hülgas  turvalise rahandusministri kabineti, et hukkuda revolutsiooniliste ideaalide nimel Boliivia džunglites, siis Fidel rahuldus võimuga, mille saatus oli talle kätte mänginud. Mõnedes valdkondades saavutas uus režiim ka edu, kirjaoskuse likvideerimisel või siis riikliku tervishoiusüsteemi ülesehitamisel, mis on pälvinud ka rahvusvahelist tunnustust. Kokkuvõttes oli tegemist  siiski tüüpilise marksistliku totalitaarse režiimiga, kus inimõigused olid asendatud inimkohustustega. Sellegipoolest ei saa eitada Fideli isiklikku fluidumit  karismaatilise revolutsioonijuhi ja oraatorina. Kuuba oli pikka aega Ameerika Ühendriikide põhiline vastane läänepoolkeral, kes valmistas läänemaailma liidrile tublisti valu ja piina ning eksportis  revolutsioonilist meelsust mitmetesse maailma piirkondadesse, tegutsedes Ladina-Ameerika kõrval eriti aktiivselt just Aafrikas. Fideli on lugenud oma suureks õpetajaks ja eeskujuks mitmed uuema põlvkonna Ladina-Ameerika liidrid nagu Hugo Chavez, Francisco Maduro, Daniel Ortega ja Evo Morales. Paljud neist osalesid tema mälestustseremoonial 29. novembril. Fidel kremeeritijuba järgmisel päeval peale surma, tema jaoks väga sümboolsel 26. kuupäeval. Euroopast lendasid kohale teiste hulgas Kreeka peaminister Alexis Tsipras, endine Hispaania kuningas Juan Carlos, Prantsusmaa keskkonnaminister ja kunagine presidendikandidaat  Segolene  Royal, Venemaa Riigiduuma esimees Vjatšeslav Volodin ja paljud teised kuulsad ja kummalised. Ameerika Ühendriike esindas president Obama rahvusliku julgeoleku nõuniku asetäitja Ben Rhodes. Fidel Castrot ei ole enam, kuid mina ei oska selle üle rõõmustada. See  ei ole kaasa toonud olulisi muutusi Kuuba poliitilises süsteemis, mille pikk teekond  reformideni on alles väga alguses. Kuubat valitseb seesama režiim, mille  Fidel 56 aastat tagasi kehtestas. Rõõmustada Fideli surma üle  tundub sama võigas kui näha Hillary Clintonit Muammar al-Gaddafi tapmise üle rõõmsalt kilkamas – we  came, we saw, he died. Miks väärib poliitiline kameeleon Arnold Rüütel rohkem tunnustust kui elu lõpuni aadetele truuks jäänud Fidel Castro? Mind on väga raske poliitilisi vaateid objektiivselt hinnates nimetada kultuurmarksistiks või vasakliberaaliks, kuid ma ei ole oska kellegi lahkumise üle rõõmustada nagu ma ei  saa aru neist, kes armastavad surmanuhtlust.  Samuti ei või kindel olla, kui palju eksalteeritud rahvahulki on aastate pärast rõõmustamas Taavi Minniku surma üle.

Fidel Castro ja paavst Franciscus Havannas 20. septembril 2015. Foto: https://cruxnow.com/wp-content/uploads/2015/01/491a1eee629ddd0ce5239fafee382d3b-690×450.jpeg

detsember 2016
E T K N R L P
 1234
567891011
12131415161718
19202122232425
262728293031  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.