Hirm ja julgeolekustamine

@H.M. (originaal ilmus mõnevõrra lühendatud kujul „Müürilehe“ 2016 novembrinumbris).
Juulis 2011, kohe pärast Anders Behring Breiviki poolt Oslos ja Utøya saarel sooritatud tapatalge, küsiti tollaselt Norra peaministrilt Jens Stoltenbergilt, kellest hiljem sai NATO peasekretär, milline saab olema riigi reaktsioon terrorile. Kas kavatsetakse turvakaalutlustel suurendada kontrolli Norra ühiskonna üle ning kodanike õiguseid kitsendada? Stoltenberg vastas ajakirjanike küsimustele: „Riik ei loobu demokraatlikest väärtustest ja uhkusest. Norra vastab rohkema demokraatiaga, suurema avatusega ja suurema poliitilise osalusega.“ Kui Norra hakkaks loobuma demokraatlikest väärtustest ja ühiskonna avatusest, siis tähendaks see lihtsalt seda, et äärmuslased on oma eesmärgi saavutanud. Stoltenbergi reaktsioon, mis järgnes vahetult terroriaktile, erines Ameerika Ühendriikide George W. Bushi vabariikliku administratsiooni reaktsioonist kümme aastat varem pärast islamiterroristide rünnakut New Yorgile ja Washingtonile, mis põhjustasid üleilmse sõja terrorismi vastu. Mälestustseremoonial Oslo toomkirikus rõhutas Stoltenberg, et Norra vastus terroristidele ei saa olla kättemaks nagu Bushi administratsioonil, vaid nad vastavad vihkamisele armastusega, mis on kohane kristlikele õpetussõnadele nagu Jeesus ise neid kaks tuhat aastat tagasi sõnastas. Muidugi, alati saab siin mängu tuua „omade ja võõraste“ vastanduse, sest Breiviki näol oleks nagu tegemist „oma inimesega“, samal ajal kui teiselpool Atlandi ookeani ründasid „võõrad“. Palju kergem on unustada, et mõlemal juhul olid ka ohvrite hulgas nii „omad kui võõrad“ ja ka kriisile reageerimise tagajärjel kehtestatavad piirangud puudutavad kõiki ühiskonnagruppe sõltumata nende välistest tunnustest või päritolust. Siin tekib juba valikute küsimus, kas näilikult suurema turvalisuse ettekäändel ollakse valmis piirama liberaalse ühiskonnaga kaasnevaid individuaalseid vabadusi või neist isegi loobuma.

Kanada päritolu ühiskonnateoreetik Brian Massumi on hirmu paradigmat ja selle mõju ühiskonnale põhjalikult uurinud, näiteks tema toimetatud raamatus „The Politics of Everyday Fear“, University of Minnesota Press, 1993. Viimati ilmus Massumilt raamat „Ontopower: War, Powers, and the State of Perception“, Duke University Press, 2015. 2005. aastal Duke ülikooli ajakirjas „Positions“ ilmunud artiklis „Hirm (spektri väljendatuna)“ („Fear (The Spectrum Said)“), Positions, Spring 2005, 13(1): 31-48) analüüsis ta hirmu mõju kandumist ühiskondlikule teadvusele üleilmse terrorismivastase sõja valguses, mis mõjutas oluliselt Ameerika Ühendriikide sisejulgeolekut. Käesolev artikkel, otsib hirmu ja hirmukultuuri mõjusid poliitikas laiemalt, sealhulgas Eesti ühiskonnas. Hirmukultuur (culture of fear) on ühiskonnateadustes kasutatav mõiste, mis käsitleb hirmu kui emotsiooni süstemaatilist levitamist näiteks poliitiliste eesmärkide saavutamiseks. Väga sageli on seda rahvusvahelises poliitikas seotud terrorismi ja terrorismivastase sõja kuvanditega. Tuntud Ameerika Ühendriikide poliitikateadlane ja kunagine president Carteri julgeolekunõunik Zbigniew Brzezinski on hirmukultuuri arendamist nimetanud terrorismivastases sõjas üheks põhiliseks suunavaks jõuks, kuna see varjab nähtuste põhjusi, tugevdab emotsioone ja teeb demagoogilistele poliitikutele kergemaks avaliku arvamuse mobiliseerimise poliitika toetamiseks, mida nad soovivad ellu viia.

Ameeriklaste reaktsioon islamiterroristide rünnakule tõi kaasa riigi ja ühiskonna jaoks elutähtsate küsimuste suurema julgeolekustamise. Julgeolekustamise (securitization) mõiste tõi julgeoleku-uuringutesse nn Kopenhaageni koolkond (Barry Buzan, Ole Waever jt) ja see on protsess, millega laiendatakse julgeoleku mõistet ning nähtuseid erinevatest eluvaldkondadest tõlgendatakse läbi julgeoleku, nähes neis eksistentsiaalseid ohte julgeolekule. Julgeolekustamisega kaasnes hirmukultuuri plahvatuslik levik, mille edendamisel ei saa meedia rolli sugugi alahinnata. Ajakirjanduse vahendusel hakkasid lääne ühiskonnas laialt levima populaarsed kuvandid islamiusulisest kui sünnipärasest terroristist. Meenutame siinkohal kasvõi seda, kuidas Breiviki aktsioon omistati vahetult pärast selle toimumist samuti islamistidele, sest see vastas kehtivale kuvandile – mitmed islamistlikud terroriorganisatsioonid jõudsid enne rünnaku toimepanija tabamist kuriteo isegi oma arvele kirjutada. Hirmukultuuri levimine ei sõltu ainult poliitikute või ametkonna kabinetivaikuses sündinud strateegiatest. Kui meedia ei ulataks poliitikutele abistavat kätt, siis jääksid viimased oma hirmudega üksi. Meedia rolli võib siin näha eelkõige populaarsete ja lihtsustatud kuvandite võimendamises ning tarbijaühiskonnale loodud maailmapildi „hollywoodiseerimises“, millega nende poolt toodetud informatsioon kujundatakse vastavalt tarbija ootustele ning paisatakse turule samasugustele reeglitele toetudes nagu turustatakse Hollywoodi kassahitte. Poliitikute ja meedia vahel tekib vastastikune sõltuvus, sest meedia on oluline vahend, mille abil saab oma poliitilisi sõnumeid kanda massidesse, samal ajal on poliitikute populaarsus ning valimistulemus otseselt sõltuv nende võimest siduda oma poliitilised eesmärgid meedias levinud kuvanditega.

Julgeoleku mõiste teisenemine
Loomulikult eeldab julgeolekustamine eemaldumist traditsioonilisest julgeolekukäsitlusest, milles ainuvõimaliku julgeoleku destabiliseerijana nähti väljastpoolt riigipiire lähtuvat sõjalist rünnakut ning sisejulgeoleku mõistet ei olnud veel avalikku teadvusesse tekkinud. Laiem julgeolekukäsitlus tunnistab, et kõrvuti sõjaliste ohtudega võivad riiki, ühiskonda ja indiviidi mõjutada teiste hulgas poliitilised, majanduslikud, sotsiaalsed ja keskkonnast tulenevad ohud, hilisemal ajal seoses küberruumi tekkimisega ka paljud sellega otseselt või kaudselt seotud ohud, näiteks informatsiooni julgeolek. Järelikult peame võrdselt rääkima neist kõigist, mitte ainult sõjalisest julgeolekust. Kõikide nende erinevate julgeoleku lähtevormidega toimetulekuks ei piisa enam uute tankide ja sõjalennukite muretsemisest. Tavakodanikul võib mõiste säärane laienemine panna pea valutama ning suurendada tema hirmutunnet. Näiteks, kui mõni poliitik käsitleb oma kõnes „ajude äravoolu“ riigist julgeolekuohuna ja soovitab selle tõkestamiseks midagi ette võtta, on tegemist ühe sotsiaalse nähtuse julgeolekustamisega. Teadvustades ajude äravoolu julgeolekuohuna, võib tekkida esmase reaktsioonina soov piirid kinni panna. Suletud ühiskonnad on olnud totaalsele ajupesule alati avatumad kui avatud ühiskonnad, sellepärast kardeti Nõukogude Liidus kodanike „ärahüppamist“ põlatud läände nagu ka lääne inimeste kokkupuuteid nõukogude omadega, sest see võis nad nende jaoks kujundatud inforuumist välja viia. Ühiskondlike nähtuste julgeolekustamist on sageli kasutatud tugevama militariseerimise eesmärgil. Hea näide julgeolekustamisest Läänemere regioonis on „Nordstreami“ gaasitoru, mille rajamist Balti riigid valdavalt teadvustasid sõjalise julgeolekuohuna, samal ajal kui teised sama piirkonna riigid tajusid enam sellega kaasnevaid majandus- ja keskkonnakaitseprobleeme.

Massumi mõistet „julgeolekustamine“ ise ei kasuta, see on rohkem omane Euroopa julgeolekukoolkondadele, kuid artiklis viitab ta 2001. aasta rünnaku tulemusena loodud Ameerika Ühendriikide Sisejulgeolekuministeeriumi (Department of Homeland Security) poolt kasutusele võetud kaartide süsteemile, kus erinev värv vastas erinevale riikliku julgeolekuohu astmele. Kasutatavat värvigammat on julgeoleku näitlikustamisel mujalgi kasutatud – roheline (madal), sinine (kontrollitud), kollane (kõrgendatud), oranž (kõrge), punane (tõsine). Hinnang Ameerika Ühendriikide julgeolekuseisundile on pärast 2001. aastat tavapäraselt kõikunud vahemikus „kõrgendatud“ ja „kõrge“. Hinnang „turvaline“ puudub sellel skaalal üldse, mistõttu Massumi väidab, et 2001. aastal New Yorgi ja Washingtoni terroristlike rünnakute järel toimunud muutused Ameerika ühiskonnas tõid kaasa ebakindluse muutumise normaalsuseks. Ka see on näide julgeolekustamisest, millega tunnistati suurema tähelepanu omistamise vajadust sisejulgeolekule. Teisiti sõnastatuna viidi riik permanentsesse julgeolekustatud seisundisse.

Sellisele kogu rahvusvahelist ühiskonda hõlmavale paradigma muutusele on tähelepanu juhtinud teisedki. Taani teadlane Georg Sørensen (artiklis „After the Security Dilemma: The Challenges of Insecurity in Weak States and the Dilemma of Liberal Values.“ Security Dialogue, September 2007 vol. 38 no. 3: 357-378) nendib, et klassikaline julgeolekudilemma (security dilemma) ehk olukord rahvusvahelistes suhetes, kus subjektide julgeoleku tajumine oli modelleeritav vastaspoole rünnaku- ja kaitselahenduste tajutavusele (kui üks riik muretseb endale sõjamasina, et sellega oma julgeolekut suurendada, siis võib see teise riigi julgeolekut hoopis vähendada, kes tajub seda kavatsusena rünnata) on asendumas ebakindluse dilemmaga (insecurity dilemma), kus ohu tajumine hõlmab märksa laiemat skaalat, näiteks võidakse ohte väärtustele tajuda eksistentsiaalselt ohuna julgeolekule. Ameerika Ühendriikide kontekstis tekkiski 2001. aasta rünnakute järel ebakindluse dilemma, kui teistsuguseid väärtusi esindava paarikümne terroristi poolt toime pandud kuritegu, mille tagajärjel hukkus 3000 inimest, tajuti märksa laiemalt islamitsivilisatsiooni rünnakuna lääne liberaalsetele väärtustele, kuid nende väärtuste kaitseks sooviti isikuvabadusi hoopis suurema kontrolli alla saada.

Totaalne julgeolekustamine võib aga vastupidiselt ootustele ebakindluse dilemmat ühiskonnas hoopis süvendada, mille toimel võib inimene tajuda julgeolekuohte praktiliselt kõikides elusfäärides. Massumi kasutab oma artiklis näitliku kuvandina rahvastiku ühendamist juhtmevabasse võrgustikku, mille abil jõuab valitsus iga kodaniku individuaalsesse kesknärvisüsteemi ja kutsub seal teatavate märksõnade sisestamise abil esile enesekaitsereflekse tajutavate ohtude vastu, kusjuures ohtude tajumine toimub ärrituse kaudu. Ärritunud inimest ei huvita lahenduse leidmine, vaid süüdlase identifitseerimine. Emotsioonide kaasabil häälestatakse ühiskonda toetama ühte või teist otsust ning etteantud käitumismustrite kaudu, mida kodanikud üksteiselt matkivad, mobiliseeritakse ühiskonda neid otsuseid ka ellu viima. Terrorismivastase sõja „hollywoodiseerimise“ käigus omistati islamiusulisele automaatselt vaenlase ehk terroristi kuvand – kui oled juhtumisi islami usku, siis järelikult potentsiaalne terrorist ja riigi vaenlane. Terrorismivastase sõja toetuseks võimendati meedia vahendusel kokkukukkuvate World Trade Center tornide kuvandit, mida potentsiaalsele tarbijale intensiivselt edastati nagu mõnda kaubaartiklit reklaamides. Pikemas perspektiivis on kuvandi reprodutseerimine viinud selleni, et täna lubab 8. novembril 2016 presidendiks valitud vabariiklane Donald Trump peatada islamiusuliste sisserännu Ühendriikidesse. Selliseid tarbijaühiskonnale suunatud mõjutustehnoloogiaid annab kujundlikult hästi edasi kaheksakümnendate kultusfilm „They live“, mis ilukirjanduslikus võtmes lahkab ühiskondliku kontrolli põhimõtteid. Filmi kangelane leiab päikeseprillid, mille abil näeb ta meedia ja reklaami kaudu levitavate sõnumite allteksti, kuhu on peidetud varjatud käsklused nagu „alluda“, „tarbida“, „paljuneda“, „muganduda“, mille abil maailma vallutanud tulnukrass seda juhib ja valitseb. Kuigi tegemist on ulmefilmiga, pakub ta hulgaliselt äratundmishetki ka kõige selle kohta, mis toimub täiesti reaalses maailmas.

Emotsioonid poliitikas
Viimasel ajal on hakatud emotsioonide mõju rahvusvahelistele suhetele ka teaduslikult uurima. Richard Ned Lebow juhib oma teoses „A Cultural Theory of International Relations“ tähelepanu paradigmamuutusele ameeriklaste maailmapildis: pärast külmale sõjale järgnenud rahukümnendit tõi 2001. aasta julgeoleku taas esiplaanile. Ameeriklaste šokist võib 11. septembri sündmuste konteksti arvestades isegi aru saada, sest tegemist oli esimese tõsisema rünnakuga nende territooriumil pärast seda, kui jaapanlased ründasid 1941. aasta lõpus Pearl Harbouri. See võis küll suurendada ühiskonna sisemist solidaarsust, kõik asetusid ohvrite poolele, kuid ühtlasi muutis ühiskonna ohuretoorika poolt kergemini mõjutatavaks ja hirmudele kergemini allutatavaks. Ameerika ühiskonnas laialdaselt levima hakanud hirmukultuur tekitas näiliku õigustuse ulatuslikuks jõudemonstratsiooniks, mida ei kasutatud üksnes teo vahetute toimepanijate karistamiseks, vaid üritati vaenlastest luua ühtset koondportreed, mida on ka avalikkusele kindlasti kergem turustada. Selle asemel, et al-Qaeda tegevust kriminaliseerida, ühiskonda rahustada ning hirme maha suruda, otsustas Bushi administratsioon talle kätte mängitud olukorda ära kasutada ja algatada ambitsioonikas sõda terrorismi vastu, seda nii välis- kui sisepoliitilistel põhjustel. Osama bin Ladenist vormiti Hollywoodi kuvandeid matkides seitsmepealise lohena mõjuv antikangelane, kuid ka antikangelane võib aja jooksul kellegi jaoks muutuda kangelaseks, eriti veel siis, kui tema peade maharaiumiseks kulub kümmekond aastat, mille jooksul filmistsenaarium areneb välja mitmeosaliseks seriaaliks. Iraagi ründamine 2003. aastal on ilmekas näide stsenaariumi laiendamisest, mille abil üritada tabada mitu kärbest ühe hoobiga.

George W. Bushi poolt ellu viidud üleilmse terrorismivastase sõja väljakuulutamise poliitika suurendas ebakindlust mitte ainult Ameerika Ühendriikides, vaid kogu maailmas ning ebakindluse dilemma laienes Ameerika ühiskonnast väljapoole, millele teiste hulgas viitab näiteks Lebow. Niinimetatud Bushi doktriini – mõiste, mis koondab president George W. Bushi (ametis 2001-2009) välispoliitilisi põhimõtteid. Selle keskne põhimõte oli Ameerika Ühendriikide julgeolekuhuvide kaitsmine üle kogu maailma ja rahvuslike huvide eelistamine rahvusvaheliste institutsioonide tegevusele – järellainetusena hakkasid Ühendriikide eeskujul sarnast afektiivset poliitikat kasutama mitte ainult lääneriigid, vaid selle võtsid omaks mitmed läänele vastanduvad riigid ja ideoloogilised või poliitilised liikumised, kes rõhutasid hirme Ameerika Ühendriikide ning sealsete väärtuste leviku ees kui ohtu nende ühiskonnakorraldusele ja kasutasid seda omakorda suuremaks julgeolekustamiseks. Kui me pöörame tähelepanu kasvõi Venemaa presidendi Vladimir Putini julgeolekupoliitilistele käitumismustritele, siis võime tajuda sarnasusi Bushi doktriiniga. Kuna ameeriklased ründasid ebakindluse dilemmast lähtudes 2003. aastal Iraaki, võisid venelased kergesti leida õigustuse Gruusia ründamiseks 2008 ja Ukraina ründamiseks 2014. Paradoksaalsel kombel õigustasid nad sellega ühtlasi Bushi poolt rakendatavat poliitikat.

Kui kodanikud tajuvad ohtu nende turvalisusele, vahet pole, kas see oht on reaalne või imaginaarne, siis võivad nad kergesti nõustuda suletud ühiskonnale omaste piirangutega. Hirm, eriti hirm teistsuguste ees, kelle käitumisloogikat me ei mõista või ei taha mõista, võib olla samuti üks grupi solidaarsusel põhineva identiteedi kujunemist soodustavatest kriteeriumidest. Massumi jõuab järeldusele, et hirmudele järeleandmine ning võimsa poliitilise masinavärgi rakendamine nende võimendamiseks ei muuda ühiskonda turvalisemaks ning Ameerika Ühendriigid ei ole täna turvalisemas seisundis, kui ta oli seda enne 2001. aasta rünnakuid. Ühtlasi tekitati foon poliitikale, mille vilju lõikavad täna paljud populistlikud poliitikud. Donald Trumpi hirmudele rajatud presidendikampaania sai sisulise alguse viisteist aastat tagasi. Trump pakub silmaga nähtavaid ja käega katsutavaid lihtsaid lahendusi, mille keskmes on tugev visuaalselt tajutav kuvand, näiteks müür USA-Mehhiko piiril. Avalikus ruumis levivate hirmudega võitlemiseks akumuleeritakse ühiskonnas leviv ebaturvalisus hirmukultuuri oskusliku võimendamise abil poliitiliseks kapitaliks. Kui ühiskonnas levib kuvand, et mehhiklased ohustavad oma põhjanaabrite sotsiaalset turvalisust ning võtavad ära nende töökohad, siis tuleb ohu näitlikustamiseks ehitada kahe riigi vahele müür ja panna mehhiklased selle eest maksma. Samamoodi viis Suurbritannia rahvahääletusel Euroopa Liidust välja teatud ühiskonnakihtides leviv hirm Ida-Euroopa odava tööjõu ees. Ohtude võimendamisega suudetakse tekitada olukord, mis vastab Robert Sheckley ulmejutule „Tont nr. 5“, mille tegelased peavad suletud ruumis võitlema nende endi poolt lapsepõlves tekitatud tontidega, selle asemel et jõudu ja ressurssi rakendada ühiskonna ees seisvate tegelike probleemide lahendamiseks.

Hirmukultuur Eestis
Eesti ja Ameerika Ühendriike sarnasus peitub selles, et sisejulgeoleku teemasid hakkasid mõlemad teadvustama üsna hiljuti: Ameerika Ühendriigid pärast 11. septembri terrorirünnakuid, kuid Eestile helises äratuskell veelgi hiljem, alles 2007. aasta aprillirahutuste järel. Enne seda teadvustati Eestis ainuvõimaliku julgeolekuohuna üksnes Venemaalt lähtuvat sõjalist rünnakut, mille eesmärk on territooriumi vallutamine ja Venemaaga liitmine. Müüt Venemaa poolt Teise maailmasõja stiilis läbi viidavast sõjalisest rünnakust on muudetud dogmaks, milles pole lubatud kahelda ning millist emotsiooni veelgi tugevdab ajaloolise süü narratiiv, kui 1939-40 aasta sündmuste keerises iseseisvus sisuliselt vastuhakuta loovutati. Sarnaselt ameeriklaste 2001. aasta traagikale on Eesti julgeolekunarratiivis tugevasti domineerinud kättemaksu motiiv. Oodatava sõjalise konflikti narratiiviga loodetakse 70-aasta tagune ajalooline süü maha pesta. Narratiivi õiguspärasuse kinnituseks luuakse rahvamütoloogias eesmärke, mis nagu tõestaksid eesoleva sõjalise konflikti vältimatust nagu näiteks Venemaa valmisolek alustada maailmasõda Läänemere jäävabadele sadamatele juurdepääsu saamise eesmärgil. Seda narratiivi toetavad Lääne meedias viimasel ajal sagedasti esinevad kuvandid, mis räägivad, et Baltikum on Venemaa järgmine sõjaline sihtmärk peale Ukrainat. Milles aga peitub taolise narratiivi ohtlikkus, et sellega suletakse silmad paljude Venemaalt lähtuvate tegelike ohtude ees, mille eesmärk on Eesti riikluse nõrgendamine, Venemaa mõjusfääri tugevdamine ning kaudne juurdepääs NATOsse ja Euroopa Liitu, mida ta võib tema poolt mõjutatavate satelliitriikide abil üritada saavutada. Kõik see loob eelduse hirmukultuuri püsimise rahvusliku identiteedi koostisosana, mis aga omakorda tugevdab kõikvõimalike ekstremistlike meeleolude levikut.

Venemaa või Eestit sõjaliselt rünnata eelkõige kahel ratsionaalsel põhjusel, selles mõttes, et toovad väed sisse nagu oodatud ja alustavad sõda, mitte, et korraldavad siin mingeid pisikesi sigadusi, küberrünnakuid või infosõda, mida nad nagunii teevad.
1. Tekib mingi jama siinsete venelastega.
2. Mingi laiema Venemaa ja Lääne vahelise sõjalise konflikti raames.
Kas Lääs ja Venemaa lepivad omavahel kokku, et peame natuke sõda, sest mingeid jõujooni on vaja ümber jagada – mida ei saa üldse mitte välistada, eriti veel peale Trumpi valimist presidendiks, kui võib kõike juhtuda. Kasvõi Trumpi poliitika Lähis-Idas sisaldab kahte teineteist väistavat narratiivi – Iraani ründamine, mida toetavad Iisrael ja Saudi Araabia, ja Islamiriigi hävitamine, mida toetavad Iraan ja Venemaa, siis võimalusi pingete edasiseks eskaleerumiseks on mitmeid. Või siis mingi arusaamatuse, mismatchi tulemusena, kui üks või teine pool doseerib kusagil millegagi üle, ka see on sõjalise konflikti potentsiaalne allikas. Kõik see muu on belletristika, tondimängud murumängude areenil ja kangelaslik võitlus tuuleveskitega, mis on kinni soovmõtlemises, kui usutakse seda, mida tahetakse uskuda. Eesti probleem ei ole otseselt selles kinni, kas NATO lepingu artikkel 5 kehtib või ei kehti. Võib arvata, et NATO üksused ei toodud siia selleks, et Venemaaga sõda pidada, millest räägib eelkõige idapoolne narratiiv, vaid ikkagi selleks, et võimaliku sõjalise konflikti puhkemist ära hoida, muuta ründamine veelgi riskantsemaks. Kui Eesti ise ulatab Venemaale abistava käe ja toetab tegudega tema poolt levitatavat kuvandit, et siin levivad ekstremistlikud (sh surnust üles äratatud natsionaalsotsialistlikud) meeleolud, siis ei kehti meie kohta iseenesestki mõista ükski päästev artikkel ega lepingusäte, sest Eesti on sel juhul end Läänemaailmast ise välja arvanud.

Eesti on kaasaegses Euroopas üks tugevamini julgeolekustatud ühiskondi, mis teeb ta avatuks massikommunikatsioonivahendite kaudu levivatele kõikvõimalikele paanikahoogudele, tatrapaanikast kooselupaanikani ja sealt edasi pagulaspaanikani, hoolimata sellest, et kõikide nende nähtuste tegelik mõju ühiskonnale on väike. Tatar ei ole kindlasti eesti rahva põhitoiduaine, mille kadumine toidulaualt võiks põhjustada näljahädasid või muid humanitaarseid katastroofe. Kooseluseadus puudutab tegelikult vaid marginaalset osa ühiskonnast, kellele ta annab näiliselt juurde rohkem õiguseid, kuid nende õigustega kaasnevad ka varjatud kohustused. Pagulasteema aga kirjeldab ilmekalt olukorda, kus mingi teema edukas „hollywoodiseerumine“ suurendab probleemi mõju ühiskonnale märgatavalt, kui populaarsete kuvandite abil maalitakse ühe pildi peale kokku mitmeid erinevaid probleeme: Euroopat tabanud migratsioonilaine, millel võivad olla nii humanitaarsed kui majanduslikud ajendid ja Euroopas toime pandud terroriaktid. Nende nähtuste omavaheline seostamine on valdavalt imaginaarne. Kui koostada tüüpilise Euroopa islamiterroristi psühholoogiline koondportree, siis pole siin midagi tegemist praeguse migratsioonilainega, vaid suures osas kunagiste migrantide teise ja kolmanda generatsiooni probleemiga, kellest teatud osa tunneb end valdavalt sotsiaalsetel põhjustel ühiskonnas, kus ta on üles kasvanud, ebaturvaliselt ning on protestiks pöördunud islamisse ja ühinenud selle kõige radikaalsema ideologiseerinud osaga. Väga paljudel neist on selja taga sekulaarne ja isegi kriminaalne minevik ning paljud on radikaalse islami vastu võtnud vanglas. Müüri ehitamine Euroopa ümber aitaks vaevalt elu hammasrataste vahele sattunud noorte radikaliseerumist peatada. Selle asemel peaksid lääne ühiskonnad rohkem tähelepanu pöörama probleemi tegelikele põhjustele.

Paanikahood muudavad aga kogu ühiskonna hirmukultuuri poolt kergesti haavatavaks. Meil on tavaks saanud lisada kaaluka argumendina mistahes poliitiliste otsuste õigustamiseks epiteet „tänases julgeolekuolukorras“, mis kanaliseerib või lämmatab võimaliku diskussiooni juba eos, sest kõik saavad aru, et ühe või teise otsuse varjus tõstatuvad ohud meie julgeolekule. 2015. aasta jaanuaris Reformierakonna üldkogul peetud kõnes rõhutas peaminister Taavi Rõivas: „Miks peaksid Reformierakonna toetajad neil valimistel kindlasti valima tulema ja hääletama Reformierakonna poolt? Esiteks, on tänasest keerulisest julgeolekuolukorrast tulenevalt eesootavad valimised mingis mõttes kui usaldus- ja toetushääletus Eesti riigile, meie kestmise tahtele.“ Kirjas erakonnakaaslastele uue välisministri ametisse nimetamise puhul viitab Rõivas jällegi ärevale julgeolekuolukorrale. Kuid sarnast retoorikat kohtab ka kohaliku omavalitsuse tasandil. Hiiu maavanem Riho Rahuoja teatab Eesti Vabariigi 97. aastapäeva aktusel peetud kõnes: „Tänases julgeolekuolukorras saame üha paremini aru, et ühe väikese riigi iseseisvuses ja vabaduses ei ole midagi iseenesestmõistetavat.“ Need on vaid mõned valitud näited sarnaste sõnumite hulgas, mis võimalikest headest kavatsustest hoolimata tegelikult suurendavad ärevustunnet. Kui mingit sõnumit piisava intensiivsusega sisestada, siis tajub auditoorium ohtu võimendatuna. Selles kontekstis meenutab Eesti ühiskond itaalia kirjaniku Dino Buzzati poolt romaanis „Tatarlaste kõrb“ maalitud ühiskonda, kes oli pidevas valmiduses teiselt poolt kõrbe saabuvate tatarlaste rünnaku ootuses ja unustas sageli ära kõige selle, mis siinpool kõrbe toimub. Eesti ei ole kindlasti mingi erand, kui vaatame kasvõi üle mere Rootsi poole, mida 1981. aastast saadik, kui nõukogude allveelaev Karlskrona lähedal karidele sõitis, on regulaarse sagedusena tabanud allveelaevapaanika.

Julgeolekustatud kuvandite ning hirmukultuuri edukaks maaletoojaks Eesti ühiskonnas on osutunud Eesti Konservatiivne Rahvaerakond (EKRE), kes on poliitilist kapitali kogunud nii kooselupaanika kui pagulaspaanika toel. Oma poliitika toetuseks pakutakse emotsionaalseid lahendusi. Nende presidendikandidaat Mart Helme soovis kaitsekulutusi tõsta 2,4 %-ni sisemajanduslikust koguproduktist (SKP), küsida Ameerika Ühendriikidelt 500 miljoni dollari ulatuses abi ning võtta ka sõjalise riigikaitse tarvis laenu. Kõik see pidi toimuma väljaspool laiapõhjalist riigikaitset, st olema suunatud kitsalt sõjalise võime suurendamisele. Kokkuvõetuna soovitab Mart Helme ilmselt valmistuda sõjaks, sest sõjaliste kulutuste suurendamine peab tulema millegi arvelt, järelikult mingid valdkonnad peavad saama vähem ressursse. Teledebatis ütles Helme selle kohta muidugi kuldsed sõnad, et see kõik tuleb majanduskasvu arvelt, aga kahe protsendi sisu ongi muutuv, mis majanduskasvu toimel suureneb. Ma eeldan, et EKRE soovib vastukaaluks vähendada näiteks haridus- ja teaduskulutusi, mille areng võib vähendada tema toetajaskonda? Nagu Trumpi tüüpiline valija Ameerika Ühendriikides esindab elanikkonna eakamat ja vähem haritumat kontingenti, nii on ka EKRE valija Eestis sarnane Trumpi valijale teiselpool Atlandi ookeani – sarnaselt neile, kes Suurbritannias toetasid riigi lahkumist Euroopa Liidust, “lihtsad inimesed” burksiputkade ees ja poe taga, kellele globaliseeruva maailmapoliitika keerulised nüansid jäävad mõistetamatuks ja nad soovivad end oma hirmude vastu võimalikult lihtsate vahenditega kaitsta. Piirame! Keelame! Tapame maha! Sünnitame üle! Selline ühiskonnagrupp on hirmukultuuri poolt kergemini mõjutatav. Suutmatus kiirete ühiskondlike muutustega kaasa minna võib tekitada soovi ajaratast tagurpidi liikuma panna nagu Nõukogude Liidus sooviti kunagi Siberi jõed teistpidi voolama suunata. Varasemad ühiskondlikud formatsioonid olid staatilisemad, mis kestsid tavaliselt mitmeid inimpõlvi ja üleminekud ühelt etapilt teisele kulgesid aeglasemalt.

Kahe protsendi mantra väärib ehk mõningat lahtirääkimist, sest seegi on märk riigi kõrgest julgeolekustamise tasemest, kuna riigi sõjaline julgeolek on riigieelarvet silmas pidades asetatud eelisseisundisse. Arenguruumi on veel piisavalt, sest erinevatel hinnangutel võivad näiteks Põhja-Korea kaitsekulutused ulatuda kuni 50 %-ni SKP-st, kuid iseküsimus, kas sealne elukorraldus on üldse väärt, et teda kaitsta.  Üleskutsed suurendada kaitsekulutuste protsentuaalset osakaalu veelgi, stiilis kes pakub rohkem,  on olnud ühed tüüpilisemad populistlikud üleskutsed, mida on laialt leviva hirmukultuuri tuules väga kerge esile kutsuda. Tasub üle korrata, et tegemist ei ole Eestile kellegi (nt Washingtoni, Brüsseli) poolt peale surutud nõudmisega, vaid soovitusega, mis on Eesti poolt vabatahtlikult võetud kohustuseks. Ma ei väida, et sellise kindla protsendimäära kehtestamine on iseenesest halb mõte. Selle taga võib näha ratsionaalset loogikat, sest riigikaitse kulutuste reaalne suurus on sõltuvuses sellest, kuivõrd edukas on riik majandusrindel. Küll aga tasub hoiatada populistlike hirmukultuurist tulenevate katsete eest saavutatud tasakaalu muuta. Kuna SKP koguprotsent saab igal juhul olema 100%, siis igasugune tasakaalu muutmine saab toimuma millegi arvelt. Ärimees Jüri Käo on öelnud: „On tähtsam, et osaleme missioonidel, mitte see, et ostame vaestemajja uue uhke kahuri! Ja siis koguneme ümber selle läikiva kahuri nagu mingis Aafrika hõimus ja imetleme seda läikivat asja! Kui riigil on ikka raha otsas, siis ei ole mõtet kahurit osta.“ Kui sulle kahur ikka väga meeldib, siis pead oma majandusliku seisu viima niikaugele, et sul on kahuri ostmiseks vajalikud ressursid olemas. Sügavasti võib kahelda, et näiteks kui uus tank ostetakse politseinike koondamise arvelt, siis see ka tegelikult tõstab riigi julgeolekut. Riigi tegelik kaitsevõime oleneb siiski sellest, kuivõrd need kaks protsenti on kaetud riigi tegelike kaitsevajadustega, kulutatud raha hulk ise riiki ei kaitse. Kui riik kannatab tõsiste poliitiliste, majanduslike, sotsiaalsete ja miks ka mitte keskkonnaprobleemide all, Ukraina näide on siin väga ilmekas, siis ainuüksi sõjalise kaitsevõime eelisarendamine tema julgeolekut ei taga.

Ühiskonnas jõudu koguv mastaapne julgeolekustamine loob soodsa pinnase laiema hirmukultuuri tekkimisele, mis väärtustab ühiskonna suletust. Massumi nimetab hirmu ontogeneetiliseks ja see võib kujuneda isemajandavaks jõuks, mis korduste ja paljundamiste abil liigub ühelt elualalt teisele. Seda võime märgata Eesti ühiskonnas levivast vastuseisust kõikvõimalikele muutusi esilekutsuvatele innovatiivsetele lahendustele, võtame siis Rail Balticu, neljarealise Tallinn-Tartu maantee, tuumaelektrijaama, Saaremaa silla või ükskõik millise muu laiamahulise tulevikku suunatud projekti, mida pea alati tabab tugev hukkamõist, sest hirmukultuuri kammitsetud ühiskond kardab muutusi. Tunne Kelam mainib: „Mitmesuguste siltide varjus ühendab neid üks läbiv joon: vastanduda kõigile kõiges, pakkudes kas uksepaugutamist või olemasoleva purustamist. Positiivsed ja konstruktiivsed lahendused jäävad isolatsionistide nõrgaks küljeks.“ J.R.R. Tolkieni saagadest tuntud kääbikumentaliteet, kus meie ei taha teistest midagi teada ja ärgu teised tahtku meist ka, võib muutusi näha ka ohuna turvalisusele. Bilbo Bagginsi kombel maailma avastama minev kääbik võib pälvida kogukondliku hukkamõistu, sest selle liikmete, Eesti kontekstis eriti noorte ja haritlaste äravoolu, käsitletakse diskursiivselt julgeolekuohuna. Tihtipeale hakkavad suurprojektide üle käivates diskussioonides emotsioonid domineerima ratsionaalsete argumentide üle, sest emotsioone ei pea üksikasjalikult põhjendama, vaid rõhuma sotsiaalsele sidususe ja solidaarsuse vajadusele huvi- või identiteedigrupi liikmena. Nii võime kergesti jõuda populaarse otsuseni, mis ei vasta ühiskonna arenguloogikale.

Rohkem demokraatiat, suurem avatus ja rahva suurem poliitiline osalus esitavad paraku ka kodanikuvastutuse nõude – selleks, et teha kvaliteetset otsust, pead sa ühe või teise otsuse tagajärjed endale ratsionaalsete argumentide abil selgeks tegema ning mitte tuginema emotsionaalsetele hinnangutele, mida sageli mõjutab otsuse tegemiseks vajaliku informatsiooni mittevaldamine. Eriti ohtlik on emotsioonipõhine käitumine julgeolekusituatsioonide hindamisel, mis nõuavad tegelikult ratsionaalset analüüsi, sest emotsionaalne julgeolekukäsitlus võib põhjustada valestimõistmist ning potentsiaalset ohuallikat hoopis tegudele provotseerida. Siin ongi ebakindluse dilemma kerge tekkima. Hirmudega ei tule võidelda, vaid püüda neist vabaneda ning suletud ruumis on neist raskem lahti saada kui avatud maastikul. Kui nüüd kokku võtta, mida peaks Eesti oma lugematute julgeolekuohtude leevendamiseks tegema, siis soovitan mina küll usaldada tänase NATO peasekretäri nõuandeid nagu nad on välja toodud selle artikli alguses.