Presidendivalimiste pardiralli Eestis 2016

@ckrabat
Kui meediaväljaanded üle terve maailma valgustavad mudamaadlust demokraatide presidendikandidaadi Hillary Clintoni ja vabariiklaste presidendikandidaadi Donald Trumpi vahel teisel pool Atlandi ookeani, siis kohalik maavillane pardi … vabandust, presidendiralli on lahti läinud ka Maarjamaal. Ameerika Ühendriikides on lihtne, meedia hoiab silma peal kahel põhikandidaadil, kes seekord on üsnagi värvikad tegelased ja ignoreerib või alaväärtustab alternatiive, libertaaride kandidaati Gary Johnsonit, roheliste kandidaati Jill Steini, rääkimata siis Evan McMullinist ja muudest väiksematest tegelastest, kes on samuti oma kandidatuuri üles seadnud. Ameerikas on ka nii, et iga kandidaat peab end igas osariigist eraldi üles seadma ning presidendi valib osariikide tulemuste põhjal kokku pandud valijameeste kogu. Hiljuti tuli välja huvitav fakt, et vabariiklaste kandidaat Donald Trump pole end mingil põhjusel kuni viimase ajani ametlikult üles seadnud Minnesotas. Osariiklikud protseduurid takistasid Gary Johnsonil end üles seadmast libertaaride kandidaadina Ohios, kuigi loodetavasti saab ta seal esineda sõltumatu kandidaadina. Eestiski ei vali presidenti rahvas, vaid otsustusõigus on antud kõigepealt parlamendile, Riigikogule, ja kui seal ei peaks õnnestuma, siis valib presidendi valijameeste kogu, kuhu lisanduvad veel kohalike omavalitsuste esindajad. Kuigi Eestis ei toimu presidendi otsevalimised, ei maksa siis ki unustada, et meilgi valib presidendi rahvas, ainut et rahvas on oma valiku teinud juba varem ja valinud need, kelle privileeg on rahvale täna uus president valida. Seega kaevata protseduuride üle pole siin midagi – kes valis, ise valis ja vaevalt et otsevalimised tooksid kardinaalselt erineva tulemuse – või siis palju hullema, kui puudub seadusandliku võimu  tasakaalustav funktsioon. Otsevalimistel valib meedia selle, kes rohkem pappi pritsib. Huvitava paradoksina olgu välja toodud, et kuna kohalikel valimistel saavad meil valida ka mittekodanikud, küll mitte ise valituks saada, siis valimiskogu toetusbaas on tegelikult laiem kui Riigikogu oma.

Kas Eesti peaks valima presidendi otsevalimistel, siis mina pole selles kindel. Ma ei ole nimelt kindel, et Eesti vajab endale riigiisa ning kaldun siinjuures ühte paati minema Igor Gräziniga, mida juhtub küll väga harva, kes leiab, et Eesti suurusele väikeriigile pole üldse presidenti tarvis. Siin on olemas ka ajaloolised traditsioonid, sest Eesti Vabariigi algusaegadel olid presidendi ja peaministri funktsioonid ühendatud riigivanema ametipostiks ning presidendi institutsioon kehtestati 1938. aasta põhiseadusega, kui autoritaarne Konstantin Pätsi režiim üritas end presidentaalse vabariigi sisseseadmisega legitimiseerida. Pole muidugi saladus, et näites neukkurahvale on Suure Juhi institutsioon äärmiselt oluline, sest annab neukkule talle vajaliku kindlusetunde – riik on paks, ordnung on majas ja iga naabrijuhan ikka ei mölise. Presidendi valimine Riigikogus eeldab laialdase poliitilise konsensuse saavutamist, sest presidendiks valitu peab saavutama kahe kolmandiku parlamendiliikmete toetuse. Meie tänases vastanduvas poliitilises eliidis pole aga sellise konsensuse saavutamine mitte ülemäära realistlik. Kokkuleppele jõudsid üksnes teistest pragmaatilisemad Reformierakond ja sotsiaaldemokraadid, kes lubasid esimeses voorus toetada Eiki Nestorit ja teises Siim Kallast. Isamaa ja Respublica Liit ning Vabaerakond toetavad juhtumisi sama kandidaati, Allar Jõksi. Lõhenenud Keskerakond valis end esindama opositsioonilisse Kadri Simsoni tiiba kuuluva Mailis Repsi ja loodab võitu saavutada valijameeste kogus. Sama loodab ka Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon ja nende kandidaat Mart Helme. Valimiskogus võib aga poliitiliste kunstide suurmeister Edgar Savisaar mängu sekkuda ja ise Eestile uue presidendi valmis meisterdada nagu ta 2001. aastal tegi valmis Arnold Rüütli. Seekord võib ette kujutada, et kaasvõitleja Tallinna Televisioonist Mart Helme sobib talle paremini kui mässuline parteisõdur Mailis Reps ja mitte ainult sellepärast, et mõlemad, Savisaar ja Helme, on Donald Trumpi veendunud poolehoidjad.

Pardiralli stardijoone taha on rivistunud mitmeid kuulsaid ja kummalisi, kellest mitme šansid näivad olema sama suured kui Nõia-Intsul selgeltnägijate tuleproovi võitmine. Esimeses voorus astuvad üles Eiki Nestor (43 toetusallkirja), Mailis Reps (27) ja Allar Jõks (21). Kui see ei peaks õnnestuma, toimuvad teisipäeval veel teine ja kolmas voor, kus Nestorit asendab Siim Kallas. 24. septembril on kord valimiskogu käes, muidugi juhul, kui Riigikogu ei suuda ära valida. Reformierakonna nimel pürgivad Olümposele selle erakonna grand old man Siim Kallas, poliitbroilerite soosik välisminister Marina Kaljurand ja kusagil varjus kiibitseb veel eksvälisminister ja tänane eurosaadik Urmas Paet. Märkimisväärse poliitilise karjääriga Kallasel on palju toetajaid, kuid ka arvestatav hulk vastaseid, kellele ei anna rahu kusagile kaotsi läinud kümme miljonit. Ametkonna seast välja kasvanud ning vene päritoluga, kuigi eestistunud, Marina Kaljurannal on suurim toetajaskond rahvaküsitlustel, kuid rahvas meil teatavasti ise presidenti ei vali ja on selle raske töö usaldanud rahvaesindajatele. Kaljuranda toetavad Reformierakonna poliitbroilerid eesotsas kurikuulsa perekond Rosimannusega, kuid saatuslikuks võivad talle saada vanemad, sest nagu paljud ameeriklased kahtlesid president Obama õiguses sünnijärgsele Ühendriikide kodakondsusele, kahtlevad paljud eestlased Marina Kaljuranna õiguses Eesti kodakondsusele. Tema emapoolne suguvõsa on pärit nimel Narva-tagustest valdadest, mis enne sõda olid Eesti koosseisus, aga nüüd on jäänud teisele poole piiri. Riigikogus omaksid šanssi ära valitud saada Eiki Nestor või Siim Kallas, kui nad suudaksid kaasa tõmmata Keskerakonna. Mailis Repsi valimine erakonna presidendikandidaadiks tegi aga raskeks kokkuleppe saavutamise Kadri Simsoni tiivaga, võib-olla see oligi eesmärk. Allar Jõksil on küsitluste järgi teatavad šansid võita valijameeste kogus, nii et tema vaevalt diili tegema läheb nagu ka Mart Helme, kes võib loota Edgar Savisaare toetusele.

Kui ei tule üllatust või viimasel hetkel saavutatud salakokkuleppeid, siis jäävadki Riigikogu voorud pelgalt eelmänguks ja Kadrioru uus peremees (või naine) otsustatakse valimiskogus, siin aga astub ringi hääletu Soo ja lõppkokkuvõttes võib võitjana väljude hoopis tegelane, kes hetkel veel meedia huviorbiiti pole sattunud. Valimiskogu esimestes voorudes selguvad jõujooned ja siis lähevad juba käiku erinevate jõudude positsioonide ühtlustamine, kunst, mida Edgar Savisaar hästi valdab. Reformierakonnal on tugevad kandidaadid, kuid nende käes on juba niigi riigi olulisemad ametikohad (peaminister, eurovolinik) ja vaevalt, et teised erakonnad on valmis kogu potti nende kätte mängima. Eiki Nestor on mõistlik inimene, kuid sellise värvigamma juures jääb ta kuidagi halliks ja igavaks ning sotside positsioonid pole tänases konservatiivistuvas Eestis just väga tugevad. Mailis Repsil pole ilmselt oma erakonnagi täit toetust, mis teeb teistel erakondadel tema peale mängimise raskeks. Kui Edgar Savisaar teeb Mart Helmest tõepoolest presidendi, siis on ta Eesti poliitika suurmeistri tiitli auga välja teeninud. Kusagil varjusurmas on veel Indrek Tarandi ja Jaak Jõerüüdi kandidatuurid, kuid hetkel ei näe ma ühtegi poliitilist jõudu, kes oleks valmis nende peale panustama. Kaur Kender pakkus samuti oma kandidatuuri välja, aga seal on kõigepealt selline pisike konks, et keegi peab tema kandidatuuri ka valimiskogus esitama ehk ilma poliitikute toetuseta pole võimalik presidendiks saada. Allar Jõks omab samuti potentsiaali, eriti veel olukorras, kus tema programmilised seisukohad on üsnagi ebaselged ja alati mitte kooskõlas tema esitanud erakondade seisukohaga, lisaks on Jõksil veel isemõtleja maine, mis teeb ta poliitilisele eliidile raskesti ette ennustatavaks kandidaadiks. Tema taha kogunenud poliitilised jõud jäävad siiski nõrgaks ning muutuda tegelikult takistuseks suurema poliitilise konsensuse saavutamisel. Seepärast mina küll võitjat praegu ette ennustada ei suuda ning ei välista üldse, et võib välja ilmuda mõni veel mainimata üllatuskandidaat. Teatud hoovad on Reformierakonnal, kui nad loobuvad mõnest nende valduses olevast positsioonist, näiteks kui peaminister Rõivase vahetab välja mõni koalitsioonipartner, tasuks Kallase või Kaljuranna toetamise eest, aga need poliitilised murumängud saavad toimuma juba mõnes tagatoas.

Nüüd siis mõni sõnas ka tänasest valimisdebatist ETV-s. Iseenesest on see debatt üsna mõttetu show-üritus, sest sellest, mida kandidaadid debatil välja ütlevad või rääkimata jätavad, ei sõltu lõppkokkuvõttes tulemuse üle otsustamisel küll absoluutselt mitte midagi, mis võiks ju vähemalt potentsiaalselt tekitada kuidagi tühja tunde. Mart Helme juuresolek oleks etendusele rohkem vürtsi lisanud, sest tema, nagu tema iidol Donald Trumpki, ei vastuta mitte millegi eest, kuid ta pakub paljudele telerite ette kogunenud võõrliigi stultus esindajatele liigutavaid äratundmishetki. Kuid EKRE-l puudub võimalus 21 toetusallkirja Riigikogus kokku saada ning nemad peavad ootama septembrikuud nagu ka Marina Kaljurand. Üldmuljelt näevad Kallas ja Nestor presidendi institutsiooniga rohkem kodus olevat. Nestoril jääb ehk isiklikku karismat veidi puudu ning Kallas on nimetatud kandidaatidest kahtlemata kõige suurema rahvusvahelise autoriteediga ja orienteerub ka sisepoliitikas praegusest presidendist paremini, aga teda paljud lihtsalt ei salli. Jõksil on peidus teatud varjatud autoritaarne joon, kuigi ta on liberaalsem ja avatum kui IRL tervikuna. Reps on selline tubli parteisõdur, koerainimene, kandidaatidest kahtlemata kõige populistlikum ja tema miinuseks saab olema lisaks muule kindlasti veel suhteliselt vähene autoriteet. Debati märksõnadeks jäi president kui ühendaja ning siinkohal on see rohkem kivi Mart Helme kapsaaeda, selgelt  vastanduv kandidaat, kellest saaks kindlasti vaid ühe osa Eesti president. Ühendaja rolli sobivadki Kaljurand, Nestor ja Kallas teistest ehk paremini. Teemaks kujunes poliitikute valetamine ja see on laiem rahvusvaheline probleem – nii nagu igaüks võib tänapäeval lolli toanurgas valmis teha, võib igaüks ka endale sobiva maailma valmis ehitada ja sinna elama kolida. Meediakeskses maailmas on poliitiline valetamine kujunemas üheks tõsisemaks kui mitte peamiseks probleemiks. Hirmudest räägiti Venemaast ja pagulastest. Meil on 92 000 Venemaa kodanikku ja 36 pagulast. Probleem ei ole mitte Euroopa Liidu, vaid tema väärtusruumi lagunemine ja seda mainis vist Jõks. Ühes ekraanialuses säutsus öeldi, et president peaks kassiinimene olema. Toetan! Lisaks muule tuleb valida see president, kes asendab pingviinide paraadi suusamaratoniga! Minevikku meenutades aga ei lähe mul meelest Edgar Savisaare võidukas irve 2001. aasta presidendivalimistel. Praegu on veel vara hädakella lüüa, kuid igaks juhuks hoidke alt, neukku returns …