Ivar nõukogude armeest meenutab: pokemonijaht korteriühistu territooriumil

@jolli&ckrabat
Eile juhtus selline lugu, et väljas hakkas juba hämarduma kui tulin just poe tagant … Hm, eee … Kui minu armas abikaasa Anfissa seda nüüd lugema juhtub…  Tegelikult tulin lugemislauast, kott raamatutega käe otsas ja „paljulugenud“ nägu ees. Olime seal Lempsi ja Mäiduga mitu punamütsikest üle lugenud, teate küll see kuulus muinasjutt, punase korgiga ja õnneliku lõpuga. Hakkasin just välisust avama, kui mulle, kõmaki, mingi trepikojast välja kihutav elukas otsa tormas. Nii võib mõne nadima tervisega inimese ju lausa pikali joosta! Vana merekaru muidugi selliste trikkidega ei püüa, sest tema on merel õõtsumisega harjunud ning teda juba nii kergesti jalust maha ei raba. Kohe tuli meelde, kuidas  meile mitmelgi korral Mustal merel NATO tankid vastu sõitsid, eriti suuremate pühade järel, kuid meie ei löönud põnnama ja lõime vaenlase alati põgenema. Esimese asjana meenusid mulle kohe major Ivanovi poliittunnid, kust sai palju kasulikku eluks kõrvale pandud. Major Ivanov oli tegelikult maaväelane, kes oli oma garnisonilinna viinapoed ühe korraga tühjaks joonud ja siis karistuseks meie laevale zampolitiks määratud. Zampolit, see on kapteni abi poliitalal, tema teadis kõike NATOst ja tema tankidest. Tänu temale oskasime ohuolukorras reageerida. Major Ivanov küsis minult poliittunnis, kui me parajasti vahtkonnamäärustikku õppisime: “Madrus Ivar! Te seisate vahis ja märkate, et teie suunas roomab inimene. Teie tegevus?”. Mina teadsin vastust ja ütlesin: “Toimetan kapten Starohujevi tema kajutisse.” Väljaõppe värk, tead.

Nabisin siis vastu kihutaval rajakal kõrvad pihku, tõmbasin tal kapuutsi alla ja mis ma näen, tegu on meie oma naabripoisiga! Tead küll see naabri-Juhani ja Loreida poiss, kutsutakse naabri-Jukuks, kuid Loreida ütleb Juhan Reha juunior. Poisil oli klaasistunud pilk ees, mobla käes ja tahtis muudkui padavai edasi joosta, rabeles, mis hirmus, kuid mina hoidsin teda raudses haardes. Tead, meremehekämblad on harjunud tormis laevaköisi hoidma, isegi siis kui purjelaevad on ammu maha kantud, mis nüüd ühel poisirajakal kratist rabada on. See on meil veres … Küsisin nolgilt, et kuhu kiiret ja kas tänapäeva noorsugu viisakusest midagi kuulnud on, et vanemale inimesele tuleb teed anda, aga mitte neid jalust maha joosta. Poiss kokutas vastu, et tal pole aega, peab pokemonid kinni püüdma! No see on juba mõistetav jutt. Ma saan noorte slängist päris hästi aru, sest kui ma Nõukogude sõjalaevastikus teenisin, siis õppisin palju võõrkeeli. Mitšman Volkov õpetas meid kogu rahvastevahelise suhtlemise keele sõnavara kolme sõna sisse mahutama, kuid ta õpetas meid ka kapitalistide keelest aru saama, et me keset merd NATO tankidega otse suhelda saaksime ja ei peaks tema või delfiin Maša abi paluma. Poket on tasku ja mani on raha. Poketmani = taskuraha. Taskuvargad? Ah et nüüd siis nimetatakse noortepärases kõnepruugis neid tõpranahku niimoodi!  Kui majas on käinud vargad, siis tuleb koheselt reageerida! Tubli poiss, hoolimata sellest, et talle pole osaks saanud õnne nõukogude armees teenida ning tõeliseks meheks kasvada. Nii hoida!

Patsutasin poisile õlale ja lasksin naabri-Juku lahti, mille järel see pani kui tuulispask jooksu. Mina lisasin sammu ja jõudsin meie korterisse. Uks oli lukus ja korteris valitses vaikus. Anfissa oli õhtuses vahetuses tööl. Esikust ukse kõrvalt kahmasin pesapallikurika pihku. Ega ma ise suur mängumees ei ole, aga kurikas on mul vägev, saarepuust. Sellega võtab mitu pokemoni korraga maha, kui need sul Moskvitši kallal bensiinivargil käivad või puuriidast küttepuid krativad. Käisin korteri läbi, ptüi-ptüi, meil oli kõik õnneks korras ja maabusin lõpuks köögis. Seal lugesin veel ühe punamütsikese poole peale, et käsi kindlam oleks ja läksin õue uurima, mis kriis meie rahulikku korteriühistut siis sellel korral tabanud on. Nende varganägudega on niimoodi, et jälg tuleb üles võtta, kuni on veel soe, pärast on juba liiga hilja ja püüa siis veel tuult väljal. Õues oli aga vaikne ja unine ning mingit kahtlast tegevust kusagilt välja ei paistnud. Ainult naabri-Juku traavis nüüd mööda muruplatsi ringiratast nagu kuutõbine ja lõpuks kakerdas otseti üle Loreida hooldatavate jorjenite. Selle eest peaks talle korralikult üle küüru virutama. Olgu see Reha-mutt, mis ta on, aga pensionäri hobidesse aianduse valdkonnas võiks noorsugu siiski taktitundelisemalt suhtuda, olgu nad siis hipsterid või misiganes, ning mitte marutõbise metsseana teise hoole ja armastusega kasvatatud lilli maha trampida. Meie ajal midagi sellist ei juhtunud, vaid pioneerid aitasid vanainimesi üle tee ja korjasid vanapaberit.

Kui poiss järgmiselt ringilt tuli, pidasin ta kinni ja pärisin aru: „Kuhu vargapoisid jooksid?“ See tohmakas vaatas mulle aga vaid oma veekalkvel silmadega otsa ja ei saanud ööd ega mütsigi aru. „Noh, need sinu pokemonid, mis sa siin enne seletasid, kus need on?“ Nüüd paistis tüüp nokkivat ja näitas maja nurga poole, et selle taga olevat kaks tükki peidus! Panin ennast valmis, kargasin kurikas peos, ümber nurga… ja oleksin peaaegu pesapallikurikaga Naabri-Juhanile vastu vahtimist äsanud. Viimasel hetkel sain pidama, aga see pistis lõugama: „Kurask, sa vaata ka ette, kus sa pimeloom jooksed, niimoodi võib muhu pähe saada!“  Sellist korralagedust mina ei salli. Kui on päevakorral vargajaht, siis peaks ikka kogu maja selles operatsioonis kaasa lööma, mitte et osad päevitavad, hambad laiali ja naudivad ilusat suveilma, sellel ajal kui teised naabrivalvet peavad.  Seletasin Juhanile, mis värk on: „Meie ajame siin pokemone taga, aga sina töllerdad jalus!“ Juhan läks vargajutu peale pöördesse, laskis indiaanlase sõjakisa valla nagu mõni Tšingaskuk, haaras kuuri eest jalgrattapumba ja koperdas tuppa oma margikogu olemasolu üle kontrollima, sest vana filatelistina on tal seal isegi mõned haruldased Kuuba margid, mida talle nõukaajal üks rahvusvahelises pioneerilaagris Artek kohatud pruut ümbriku peal otse Havannast saatis. Selle noorepõlve Kuuba-pruudi jutuga oli ta majas kõik täiesti ära tüüdanud, sest milline mees see ikka tahaks kuulda, et teisel on niipalju vedanud, et talle kirjutavad isegi kauge Kuuba eksootilised kaunitarid?  Hoolimata sellest, et see nahahoidja polnud isegi nõukogude armees teeninud, vaid oli lampjalgade pärast teenistuskõlbmatuks kuulutatud.

Naabri-Juhani kisa peale tulid majast välja Loreida ja kolmanda korruse Lonni, ühel neist mopp, teisel vihmavari kaasas ja mõlemal väga otsusekindlad näod ees. Loreida märkas kohe, et keegi kurikael on tema jorjenid maha trampinud ja nüüd oli ta tige nagu mõni sõjaprintsess Xena  ning susises kui ussikuninganna „Eesti rahva ennemuistsetest juttudest“. Selliste naistega mine või luurele, teevad nendele pokemonidele säru, et tolmab! Käisime kolmekesi majaümbruse läbi, vaatasime kuuri millimeeterhaaval üle, heitsime pilgu aia tagaotsas vaarikavarte ja tikripõõsaste vahele, lõpuks veel korteriühistu prügikonteinerite taha ja isegi lehtlasse, aga mitte ühtegi kuradi pokemoni ei hakanud silma. Loreida haaras mobiili ja käsutas siis naabri-Juku kohale, et mis kuradi pokemonidest ta jaurab. Natukene rahunenumana võtsime siis pimedusest välja ilmunud Jukul nööbist kinni, et see ära seletaks, keda ja mille eest me õigupoolest taga otsime? Ja te ei arva ilmapeal ära! Otse telefoni sees jooksevad mingisugused pokemoni-nimelised kollid ringi ja see olevat nüüd mingisugune uus trend, et kõik peavad neid pokemoni-raisku taga ajama ja kinni püüdma, aga seda ei saa mitte päriselt teha, vaid nutitelefoniga. Tead, need, kes pokemone taga ajavad on nagu omad ja pokemonid on nagu vaenlased. Sellest saab vana sõjamees muidugi aru. Minu arvates tuleks sellisel juhul telefonile korralikult telliskiviga peale lüüa, saaks kõik need raisad ühe korraga kätte, aga naabripoisile see mõte ei meeldinud, temal olevat aiföön kuus ja see olevat kiviga tagumiseks liiga kallis. Loreida viskus ka pojukese kaitsele, et kas ma olen hulluks läinud ja kas ma ka kujutan ette, mis selline asi üldse maksab.

Mina lõin käega. Noh, ise teab. Püüdku siis ühekaupa, kui minu pakutud lahendus talle ei sobi. Läksin hoopis koju ja lugesin punamütsikese lõpuni. Igatahes tuletas pokemonijaht mulle meelde ühe loo ajast, kui ma veel meie laeval teenisin. Aga mis ma räägin, siis olid laevad terasest ja mehed rauast ning isegi punane pidurivedelik ei murdnud neid maha. Juhtus selline asi, et kord Sotšis reidil olles tähistasime väga meeleolukalt järjekordset armee- ja sõjalaevastiku päeva. Nii suurejooneliselt tähistasime, et kolmandal päeval, kui olime meeskonnaga ära joonud kõik selle, mis vähegi põles ja ära söönud kõik, mis roomas, hüppas või lendas, ajasime ennast vahepeal admiraliks joonud kapten Starohujevi käsul terve meeskonnaga mööda laeva pokemone taga, sest meie laevale olevat pugenud vaenlase parašütistid! Need, lapsed, olid aga päris pokemonid, mitte väljamõeldud tegelased nagu meie tänapäeva ärahellitatud euromemmekate telefonides. Loomulikult püüdsime nad kinni, sidusime nende käed ja jalad meremehesõlmega nii tugevasti kokku, et nad lausa oigasid ja viskasime laevatrümmi, et siis hommikul, kui me välja maganud olime, nad pidulikult organitele üle anda. Hommikul selgus küll, et laevatrümmis lebasid zampolit Ivanov ja kolm tema maarotist seltsimeest, kes olid linna peale pidutsema läinud ja tagasi tulles lennukilt alla visatud, sest jalad neid enam ei kandnud. Seltsimehed naabruses asuvast lennuväepolgust tulid appi ja viskasid nad langevarju abil laevale nagu linnukesed. Ei olnudki vaenlase pokemonid, vaid meie omad seltsimehed!