Hirmukultuuri mõju identiteedi konstrueerimisele rahvusvahelistes suhetes III

@H.M.
Iraagi interventsioon kui hirmukultuuri tagajärg
Hirmukultuur ei seostu mitte ainult totalitaarsete, autoritaarsete ja vägivaldsete režiimidega, vaid teatud olukordades võivad ka demokraatlikud mehh@nismid hirmukultuuri levikut soodustada, kuna kommunikatsiooni levik toimub intensiivsemalt. Iraagi interventsiooni võib käsitleda kui näidet, kuidas hirmukultuur on suutnud mõjutada demokraatlike toimijate käitumist rahvusvahelises süsteemis. Ameerika Ühendriikide sise- ja välispoliitika peale 11. septembrit 2001 tõestas, kuidas poliitilised liidrid suudavad kasutada hirmu ’Teiste’ ees ühiskonnasisese solidaarsuse loomise eesmärgil(60). Saavutatud ühiskonnasisest solidaarsust on võimalik mobiliseerida aga ebapopulaarsete ning kulukate rahvusvaheliste aktsioonide läbiviimiseks nagu seda sõjaline interventsioon Iraagi vastu kindlasti oli.

Sissetung Iraaki 2003. aastal oli põhjustatud nii 2001. aasta terrorirünnakute järel Ameerika Ühendriikides tugevnenud hirmukultuurist kui ka üleilmsest sõjast terrorismiga, kuigi olemuslikult sekulaarse ning pan-arabistliku Saddam Husseini režiimi ideoloogia vastandus Al-Qaeda islamifundamentalismile. Terrorismi toetavate riikide nimistusse sattus Iraak tänu sidemetele vasakpoolsete Palestiina terroriorganisatsioonidega(61), neist märkimisväärsem oli ehk Abu Nidali Organisatsioon(62). Rahvusvaheline süsteem ei pidanud Iraaki valdavalt ratsionaalseks toimijaks ning teda loeti deviantsete riikide hulka, millele andsid põhjust Iraagi agressiivne käitumine naabrite vastu, mis avaldus juba Iraagi-Iraani sõjas, kuid kulmineerus Kuveidi okupeerimisega Iraagi poolt Lahesõja eelses situatsioonis. Sellelaadseid kartusi kinnitasid veel Iraagi püüdlused massihävitusrelvade loomiseks. Iraak kasutas keemiarelva (sinepigaasi ja närvigaasi sh sariini) sõjas Iraaniga, aga ka Al-Anfali operatsiooni ajal 1986-1989 kurdi, assüüria, turkomani ja mandea vähemuste vastu. 1991. aastal, Lahesõja jätkuolukorras, kasutas Iraak närvigaase šiiidi mässuliste vastu Karbalas ja An-Najafis(63).

Massihävitusrelvade ohule üles ehitatud hirmukultuur ei tähenda iseenesest veel vastava relvaarsenali kasutuselevõttu, kuid vastavad narratiivid on mõjutanud süsteemi reageeringuid suhetes nii Iraani, Põhja-Korea kui ka Saddam Husseini režiimiga Iraagis. Potentsiaalset massihävitusrelvade kasutuselevõttu on kasutatud süsteemisisese heidutusena juba külma sõja ajal, aga ka erinevate deviantsete toimijate poolt vältimaks rahvusvahelist sekkumist nende riikide siseasjadesse. 1990-tel aastatel hävitas Iraak oma keemiarelva varud, kuid kasutas massihävitusrelvade kasutamist endiselt sõjalise heidutusena, seda eriti põlisvaenlasi Iraani ja Iisraeli silmas pidades(64). Iraagi tuumafüüsik Khidir Hamza(65), kes lahkus peale Lahesõda Iraagist ja andis tunnistusi Ühendriikide Senati väliskomisjoni ees, väitis, et Iraak arendab aktiivselt oma tuumaprogramme(66). Hamza antud informatsioon, kuigi vaidlustatud mõnede teiste väljapaistvate „ülehüppajate“(67) poolt, mõjutas tugevasti Iraagi invasiooni algatamist 2003. aastal.

Tuginedes Michael Gordoni ja Bernard Traynori põhjalikule uurimusele, muutus hirmukultuur Iraagis Saddam Husseini valitsemise ajal kujundatud riikliku identiteedi lahutamatuks osaks. Esiplaanile olid asetatud siseriiklikud ohud, sh mässulised vähemused kurdid ja šiiidid. Tähtsuselt järgmine oht oli naaberriik Iraan, kellega peeti kaheksa aastat ohvriterohket sõda. Ameerika Ühendriigid (ja ka Iisrael) asetsesid alles järgmistel ridadel, kuna sõjalist konflikti nendega, k.a. Lahesõja kordumist, ei peetud reaalseks. Olukord muutus mõneti peale 2001. aasta Afganistani sündmuseid ja üleilmse terrorismivastase sõja väljakuulutamist, kui mõnedes ameeriklaste võimulähedastes ringkondades hakati tähelepanu pöörama Lahesõja vigade parandusele(68). Ameerika Ühendriikides suurendasid mõju äärmuslikke meetodeid soosivad poliitilised liikumised, eeskätt neokonservatiivid(69), kes soovisid kasutada välisohte edendamaks riigitruudusele ja distsipliinile tuginevat siseriiklikku identiteeti, mistõttu nad väärtustasid rahvusvahelise ühiskonna arengut vähem kui USA julgeolekut(70). See avaldas omakorda mõju Iraagi poliitilisele retoorikale, kus vastandumine Ühendriikidele ja Iisraelile tõusis enam päevakorda.

Peale 2003. aasta invasiooni ja Saddam Husseini kukutamist võis kolme põhilise Iraagi kultuurilise kogukonna vahel esineda erinevaid hinnanguid nii Iraagi tuleviku kui ka status quo osas. Kurdi rahvuslik kogukond suhtus välisinvasiooni kõige toetavamalt ning nägi lääneriikides liitlasi kurdi enesemääramisõiguse realiseerimisel, mistõttu õnnestud kurdi asualadel Põhja-Iraagis luua ka kõige stabiilsem julgeolekukeskkond Iraagis. Loodeti, et lääneriigid, eeskätt Ameerika Ühendriigid ja Ühendkuningriik, aitavad taltsutada Türgit, kes nägi Iraagi Kurdistanis toetusbaasi omavalitsuse eest võitlevatele Türgi kurdidele. Sunniidi usukogukond on ajalooliselt olnud Iraagis valitsevas seisundis, kuigi tegemist pole Iraagi arvukaima kultuurilise kogukonnaga. Sunniidi kogukonnast pärinesid nii Briti koloniaalvõimude poolt 1921. aastal võimule pandud Hašemiitide kuningadünastia kui ka Saddam Hussein, Ilmajäämine ajaloolisest juhtpositsioonist riigis tekitas invasioonijärgset vastupanu eelkõige just sunniidi asualadel.

Iraagi lõunaosas paiknev šiiitlik usukogukond on Iraagi kõige arvukam kultuuriline kogukond, kes iseenesest võitis invasioonist, suurendas oma mõju kogu riigis ja hõivates mitmed tähtsad võimupositsioonid. Kuigi šiiidi kogukond oli opositsioonis Saddam Husseini režiimiga, oli suhtumine režiimivahetusse seas palju mitmepalgelisem. Saddami kukutamist küll tervitati, kuid lääneriikide relvajõududega tekkisid kohe ka mitmed kokkupõrked, neist märkimisväärseim oli siinjuures ehk Muqtada al-Sadri juhitud sadristide liikumise Jaysh al-Mahdi(71) vastupanu 2003-2008. Šiiidi kogukonna juhtivatel rühmitustel SCIRI-l(72) ja Islami Dawa Parteil(73) on olnud traditsiooniliselt head suhted usukaaslastega Iraanis. 1991. aastal järgnes Lahesõjale ja operatsioonile „Kõrbetorm“ šiiitide ülestõus, mis jäi ilma välistoetusest ja suruti Saddam Husseini režiimi poolt maha. Tollane Ühendriikide administratsioon tundis muret Iraani mõju kasvamise pärast regioonis ning Saddam Husseini vajati geopoliitilistest huvidest lähtuvalt tasakaalustamaks Iraani võimalikke ambitsioone piirkonnas.

Iraagi ründamist on seostatud erinevate motiividega: isuga (sooviga saada Iraagi naftaleiukohad kontrolli alla); vaimuga (karistada Iraagi režiimi Kuveidi vallutamise eest ja tagada demokraatia); mõistusega (Iraagi agressiivne käitumine naabrite vastu ning inimõiguste rikkumine), kuid kahtlemata kuulus ka mõlemapoolne pikaajaline hirmukultuur teineteise tegevuse suhtes konflikti oluliste allikate hulka. Iraagi ühiskonna normaalse arengu seisukohast ei saa 2003. aasta rahvusvahelist sekkumist pidada täielikuks ebaõnnestumiseks, kuna laiemat konfliktiohtu erinevate kultuuriliste kogukondade vahel on seni suudetud vältida ja Liibanonile sarnanev konsotsiatsionalistlik riigimudel, kus erinevad võimupositsioonid on olnud kolme suurema kogukonna vahel jagatud(74), on vähemalt käesoleva ajani toiminud. Liibanoni kogemus on näidanud, et sellised kokkuleppemudelid ei pruugi tagada töökindlust pikema aja jooksul, kui riigis toimuvad olulised demograafilised muutused. Rahvusvahelise süsteemi tasandil on aga positiivseid momente märksa raskem leida, kuna rahvusvaheline solidaarsus sai kannatada, konfliktioht kasvas üleilmselt ning hirmukultuur levis.

Kokkuvõtteks
Hirmukultuur võimaldab suurendada grupisisest solidaarsust. Hirm sunnib leidma omasuguseid ning konsolideerima jõupingutusi teatud jagatud identiteedigrupi julgeoleku tagamiseks, kuid kas ühiskonnasisese suurema solidaarsuse nimel võib üles ehitada püsivale hirmukultuurile tuginevat kooslust, on juba vaieldav. Vajakajäämised psühholoogilises julgeolekus on poliitilise, sõjalise, majandusliku ja sotsiaalse julgeoleku valdkonda kuuluvate ohtude kõrval üks peamisi ühiskonna edukat toimimist takistavaid ohuallikaid. Hirmukultuuri najal saavutatud sotsiaalne konsolideerumine ei oma tavaliselt pikaajalist efekti ning kriisisituatsioonis võib ta kergesti mureneda, sest ühiskond ei arene, vaid suunab kõik jõud enesesäilitamisele. Sellises ühiskonnas tekkinud motivatsiooniprobleeme on värvikalt kirjeldanud itaalia kirjanik Dino Buzzati oma teoses „Tatarlaste kõrb“(75). Püsivale ründeohule konstrueeritud narratiiv ei suutnud tagada ühiskonna valmisolekut ohuga toimetulemiseks siis, kui müstifitseeritud rünnak kord saabus.

Hirmukultuuriga toimetulemine on tihedalt seotud päevakajaliste aruteludega, kuidas hakkama saada multikultuurses maailmas, sest kultuuridevaheline kommunikatsioon ei ole enam piiratud geograafilise ruumiga. Identiteedirühmade poliitilisi otsuseid mõjutavad käitumismotiivid lähtuvad enamasti sarnastest allikatest: isu (soov tagada jõukust), vaim (soov säilitada au), mõistus (soov vältida ebaõiglust) ja hirm (ebakindlus teiste identiteedrühmade tegevuse suhtes). Kokkupuutel teistsuguse identiteediga ei tohi anda talle vaenulikuks tegutsemiseks põhjust, vaid tuleb näidata, et koostöö on mõlemale rühmale kasulikum kui konflikt ning mitte üle doseerida hirmuga, sest see muutub tavaliselt mõlemapoolseks painajaks. Kui vana-Kreeka ajaloolast Thukydidest parafraseerida, on konflikti puhkemine mõjutatud aust, hirmust, ja huvist seega tuleb konflikti vältimiseks hoida vastase „au puutumatu, hirmud mõõdukalt ülal ja vallutushuvi väike“(76).

Rahvusvahelises süsteemis toimiva identiteedi konstrueerimine on toimijate multikultuurse tausta tõttu komplitseeritud, mistõttu praktikas annavad sageli tooni irratsionaalsetest motiivid. Hirmukultuur võib provotseerida identiteedipõhiseid vastandumisi, mida äärmuslikud ideoloogilised liikumised võivad grupihuvidest lähtuvalt ära kasutada. Põhimõtteliselt tulebki süsteemil valida erinevuste kaotamise ja sallimise vahel. Süsteem võib liikuda ühtlustatud normatiivsuse suunas, mis järgib suuremal või vähemal määral käsuõiguslikku traditsiooni ja kus subjektidevahelised käitumisnormid on maksimaalselt reguleeritud. Alternatiivne võimalus on jätta individuaalsetele toimijatele suurem valikuvabadus ehk siis liikuda liberaalse maailma poole.

[60] Lebow, „Identity and International Relations“, supra nota 12, p 476.
[61] James M. Lutz, Brenda J. Lutz. Global Terrorism (London: Routledge, 2004), p 52.
[62] Abu Nidali Organisatsioon oli vasakpoolne sekulaarne Palestiina terroristlik rühmitus, loodud Abu Nidali (1937-2002) poolt 1970-tel aastatel ja toetatud erinevatel perioodidel Iraagi, Süüria ja Liibüa poolt.
[63] Michael Gordon, Bernard Traynor. COBRA-II: Iraagi sõda ja okupatsioon, (tõlkijad Jüri Adams ja Ivika Arumäe. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2008, p 66.
[64] Ibid, p 76.
[65] Khidir Hamza, Iraagi tuumafüüsik, kes lahkus Iraagist 1994.
[66] Milan Rai, War Plan Iraq. Ten Reasons Against War on Iraq (London: Verso, 2002), p 125.
[67] Näiteks Saddam Husseini väimees Hussein Kamel Hassan al-Majid, kes „hüppas ära“ 1995. aastal Jordaaniasse.
[68] Gordon, Traynor. COBRA-II: Iraagi sõda ja okupatsioon, supra nota 57, pp 65-88.
[69] Neokonservatiivide liikumine arenes välja 20.sajandi teisel poolel pahempoolsetest ringkondadest, kes toetasid Ameerika Ühendriikide osalemist Vietnami sõjas ja toetasid USA hegemonismipoliitikat. 1997. aastal Project for the New American Century avalduses „Statement of Principles“ kutsusid neokonservatiivsed ringkonnad Ühendriikide administratsiooni üles režhiimivahetusele Iraagis. Peale 2001. aasta terroriakti mõjutasid neokonservatiivid oluliselt G.W.Bushi administratsiooni välispoliitikat.
[70] David Campbell. Writing Security, (Minneapolis: University of Minnesota Press, 1998), 164.
[71] Jaysh al-Mahdi (Mahdi Armee) –  šiiitlik-islamistlik sõjaline rühmitus Iraagis, loodud vaimuliku Muqtada a-Sadri (1973) poolt 2003.
[72] SCIRI (Iraagi Islamirevolutsiooni Ülemnõukogu) – šiiitlik-islamistlik poliitiline partei, asutatud 1982.
[73] Islami Dawa Partei – šiiitlik-islamistlik poliitiline partei Iraagis, asutatud 1957.
[74] Iraagi puhul kuulub presidendi positsioon kurdidele, valitsusjuhi positsioon šiiitidele ning parlamendi esimehe positsioon sunniitidele.
[75] Itaalia kirjaniku Dino Buzzati (1906-1972) romaan „Tatari kõrb“ (Il deserto dei Tartari) avaldati esmakordselt 1940. aastal.
[76] Rene Toomse, „Eesti ja sõjaoht“, Eesti Ekspress, 27.05,.2011, ≤http://renetoomse.blogspot.com/2011/06/eesti-ja-sojaoht.html≥ (21.07.2011).

Väljavõte artiklist: Holger Mölder “Hirmukultuuri mõju identiteedi konstrueerimisele rahvusvahelistes suhetes”, mis ilmus tänaseks hingusele läinud väljaandes “Poliitika, Riigiteadus, Rahvusvahelised suhted” 2013/Nr5(14),lk. 142-66.

Advertisements

4 kommentaari (+add yours?)

  1. ckrabat
    juuli 21, 2016 @ 20:18:10

    Vasta

  2. ckrabat
    juuli 21, 2016 @ 20:18:51

    Vasta

  3. ckrabat
    juuli 21, 2016 @ 20:20:27

    Vasta

  4. ckrabat
    juuli 25, 2016 @ 08:44:46

    Jääkarudest ja raudbetoonist siseturukaitse made by Axel Heiberg Island

    Vasta

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

juuli 2016
E T K N R L P
« juuni   aug. »
 123
45678910
11121314151617
18192021222324
25262728293031

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.

%d bloggers like this: