Kolmkümmend viis aastat sõda Afganistanis – rahuehitamisest riigiehitamiseni I

@H.M.
Kolmkümmend viis aastat tagasi viis Nõukogude Liit oma väed sisse oma lõunapoolsesse naaberriiki Afganistani, millest kujunes välja “nõukogude Vietnam”, kui tõmmata paralleele Ameerika Ühendriikide sekkumisega Vietnami kodusõtta aastatel 1965-1973. Tuumasõja ohus vältisid külma sõja kaks supervõimu vahetut sõjalist konflikti, kuid katsusid jõudu terves reas käsilassõdades üle terve maailma. Niinimetatud “kolmas maailm” kujunes kahepooluselise rahvusvahelise süsteemi lahinguväljaks, kus süsteemi mõlemad pooled otsesesse konflikti laskumist vältides käsilaste kaudu teineteise vastu relvi täristasid. Korea sõjas 1951-1955 sekkus Nõukogude Liit kaudselt ja Hiina otseselt Põhja-Koread toetades kodusõtta Ameerika Ühendriikide poolt toetatava Lõuna-Korea vastu. Tüüpiline käsilassõda külma sõja ajal peale Korea, Vietnami ja Afganistani konfliktide oli veel mitmenäoline Araabia-Iisraeli konflikt, milles lääneriigid eesotsas Ameerika Ühendriikidega kaldusid toetama Iisraeli ning vastukaaluks sellele pöörasid paljud araabia riigi abi ootavad pilgud teise supervõimu poole, mille keskus asus Moskvas. Kuid tihtipeale vahetasid käsilased ka pooli. Näiteks Etioopia-Somaalia sõjas 1977-1978 pöördus seni sotsialistliku orientatsiooniga Siad Barre valitsus Somaalias lääneriikide poolele, kuna Nõukogude Liit toetas temaga konfliktis olevat Etioopiat.

Püsiv relvakonflikt Afganistanis on vahelduva intensiivsusega kestnud 35 aastat ja kauemgi. Käesolev artikkel annab ülevaate viimase aja maailma ühest ebastabiilsemast kriisipiirkonnast, mis ei ole juba aastakümneid kogenud rahu. Ühtlasi uurib artikkel, kas rahvusvaheline interventsioon on Afganistani ühiskonda stabiliseerinud või on selle tagajärjed olnud perspektiivis pigem negatiivsed. Samaaegselt võib Afganistani konflikti pidada laiemate poliitiliste protsesside kajastajaks nii regioonis kui terves maailmas. Alates 1979. aastast võib täheldada religioosse ideoloogilise voolu islamismi pealetungi Lähis- ja Kesk-Ida ühiskondades, kui rahvuslikule identiteedile rajatud poliitilised liikumised hakkasid kaotama mõjuvõimu usulisele identiteedile toetuvatele liikumistele. Kuni selle ajani olid islamistlikud jõud mänginud Lähis- ja Kesk-Ida riikide poliitilises elus teisejärgulist rolli ning nad ei dikteerinud sündmuste käiku. Teise maailmasõja järel olid Lähis- ja Kesk-Ida riikides tõusnud võimupositsioonidele sarnased jõud neile, kes kujundasid poliitilist maastikku Euroopas: ühelt poolt säilisid traditsioonilised monarhiad (N: Saudi Araabia, Jordaania) ja teiselt poolt tõusid esile paljudes Araabia riikides need monarhiad kukutanud sekulaarsed rahvuslikud-sotsialistlikud jõud (N: Egiptus, Süüria, Iraak, Alžeeria, Liibüa, Tuneesia). Viimaste kõige tuntum esindaja oli kunagine Egiptuse president Gamal Abdel Nasser.

Aastat 1979 võib ajastu kontekstis lugeda märgilise tähendusega murrangupunktiks, sest just sel aastal toimusid neli sündmust, mis on mõjutanud viimaste aastakümnete poliitilisi arenguid Lähis- ja Kesk-Ida piirkonnas ning kaugemalgi. Kõigepealt toimus jaanuaris-veebruaris Iraani islamirevolutsioon, mille käigus sekulaarne läänele orienteeritud šahhirežiim kukutati ning asendati absolutistliku teokraatliku režiimiga usuringkondade juhtimisel, mis konsolideeris šiitliku islamismi. Iraani naaberriigis Iraagis tuli 1979. aasta suvel toimunud paleepöörde käigus võimule senine asepresident Saddam Hussein, kes kukutas senise presidendi, oma sugulase ja parteikaaslase panarabistlikust Araabia Sotsialistliku Taassünni Parteist (Baath) Abdul Hassan al-Bakri. Saddam Husseinist sai sekulaarse rahvusluse viimane mohikaanlane, kelle tõus võimule mõjutas oluliselt sündmuste kulgu regioonis. Tema agressiivsed ambitsioonid mitmete naaberriikide (Iraan, Kuveit) vastu lõppesid lääneriikide interventsiooniga 2003. aastal ning sellele järgnenud kodusõja käigus tugevnesid seni valdavalt sekulaarses Iraagis religioossed identiteedid. Vastureaktsioonina šiiitide mõju kasvule riigi juhtkonnas tekkis seal Iraagi sünnist saadik riiki juhtinud sunniitide islamistlik vastupanuliikumine. Tugeva hoobi rahvuslikele ja sotsialistlikele liikumistele andis 2010. aasta lõpus Tuneesiast alguse saanud ühiskondlik protsess “Araabia kevad”, mis oodatud lääneliku liberaalse demokraatia võidukäigu asemel tõi paljudes riikides võimule just islamistlikud jõud.

Islamistlike jõudude aktiviseerumisest andis märku 1979. aasta novembris aset leidnud sündmus Saudi Araabias, kui sunniidi vahhabiitlikud äärmuslased Juhayman al-Otaybi juhtimisel vallutasid Mekka suure mošee ja hoidsid seda üle kahe nädala oma valduses. Nõukogude Liidu sekkumine Afganistani kodusõtta sama aasta detsembris tekitas sunniitliku islami relvavendluse, kui paljud islamistlikud võitlejad üle maailma läksid vabatahtlikena usukaaslaste eest Afganistani võitlema. Afganistani sündmuste mõjul aset leidnud sunniidi islamistlike võitlejate konsolideerumine tekitas hiljem mitmeid islamistlikke terroriorganisatsioone, neist tuntuimaks ning kurikuulsamaks sai al-Qaeda. Aastatel 2001-2003 Ameerika Ühendriikide eestvõttel toimunud rahvusvahelised interventsioonid Afganistani ja Iraaki pingestasid olukorda regioonis veelgi ning mõjutasid oluliselt rahvusvahelise süsteemi arengut 21. sajandi alguses, andes maailmale mõista, et need ajad, kui maailma saatuse üle otsustati sõjalise jõu abil, hakkavad mööda saama ning külma sõja järgse maailma juhtriigi Ameerika Ühendriikide sõjalisest võimsusest ei piisa, et kogu maailmas kestlikku rahu tagada. Isegi kui mõlema operatsiooni sõjalises algfaasis saavutasid lääneriigid edu, ei suutnud nad mässuliste vastupanu lõplikult murda ja sattusid konflikti hilisemas faasis tugeva rünnaku alla. Ameerika Ühendriikide vägede lahkumine Iraagist 2011. aastal ja NATO-juhitava rahvusvahelise väekontingendi lahkumine Afganistanis 2014. aastal meenutavad vägagi kunagist ameeriklaste lahkumist Vietnamist 1973. aastal, mis lõppes Läänele orienteeritud Lõuna-Vietnami režiimi langemisega mõne aasta jooksul.

Afganistani konflikti eelmäng
Afganistan on ajaloost tuntud kui vallutamatu kindlus Kesk-Ida mägismaal, kes oli aastasadu suutnud võõrvallutajaid tõrjudes säilitada suhtelise iseseisvuse ja elada omaette ning omamoodi. Dareios I ajal sai Afganistanist Ahhemeniidide impeeriumi osa. Aleksander Suure väed jõudsid Afganistani tema India sõjakäigu ajal ning kuni viimase ajani võis Aleksander Suurt pidada ainsaks Euroopa päritoluga vallutajaks, kes oli suutnud Afganistani territooriumi sõjaliselt alistada, kuid temagi kohtas kohalike hõimude tõsist vastupanu ning tal kulus piirkonna alistamiseks neli aastat, aastatel 330-327 eKr. Islam saabus Afganistani araablastega juba 7. sajandil ning esimene teadaolev islami kogukond tekkis 644.a. Heratis. Enne seda ja hiljemgi, 3.-8. sajandini, oli Afganistani territooriumil valitsevaks usundiks budism. Afganistani islamiseerumine kestis aga kaua ning valitsevaks usundiks muutus see alles Ghaznaviidide ajal 11. sajandil. 17. sajandiks oli tänane Afganistani territoorium jagunenud põhiliselt kolme riigi vahel: põhjaosa kuulus Buhhaara khaaniriigile, lääneosa Iraani Safaviidide dünastiale ning idaosa Mughali impeeriumi koosseisu. Sunniitliku Mughali impeeriumi keskusega Kabulis rajas 1504. aastal Tšingis-khaani ja Timuri järglane Babur. Pushtudega asustatud Kandahari piirkond Lõuna-Afganistanis, mis kujunes hiljem Afganistani riikluse hälliks, käis valitsejate vahel käest kätte, kuuludes kord Mughalile, siis jälle Safaviididele(1).

Kõige varem saame Afganistani riiklusest rääkida ehk alates 18. sajandist, kui Safaviidide vastase ülestõusu tulemusena tekkis Afganistani lõunaosas Hotaki impeerium (1709-1738) keskusega Kandaharis. 1738. aastal vallutas vahepeal Iraanis võimule tulnud Afshariidide dünastia valitseja Nader-šahh Hotaki impeeriumi, kuid peale Nader-šahhi mõrvamist 1747. aastal rajas tema väepealik Ahmad-šahh Durrani pushtude Durrani impeeriumi, mida võib lugeda tänase Afganistani eelkäijaks. Oma hiilgeajal hõlmas Durrani impeerium nii tänase Afganistani kui Pakistani territooriumid. 1826. aastal tuli võimule Barakzai dünastia esindaja Dost Mohammad Khan ja see dünastia valitses Afganistani kuni kuningavõimu kukutamiseni 1973. aastal(2). 19. sajandil püsis Afganistan nii Briti impeeriumi kui Venemaa huvisfääris. Nende püüdlused mõlema impeeriumi mõju Kesk-Idas laiendada kestsid kuni 20.sajandi alguseni ja on ajalukku läinud kui “Suur mäng” (The Great Game)(3).

Brittide ambitsioone Afganistanis iseloomustavad kolm Briti-Afganistani sõda (1838-1842; 1878-1880; 1919-1920). Esimeses sõjas said britid hävitavalt lüüa. Teise Briti-Afganistani sõja kirjutas kuulsaks Sherlock Holmes’i lugude autor Arthur Conan Doyle, sest just sellest sõjast võttis Briti kontingendi arstina osa doktor Watson enne kui ta Baker Street’ile kolis. Selle sõja tulemusena õnnestus Briti impeeriumil hõivata kontroll Afganistani välisasjade üle, kuid mitte enamat. 1919. aastal asus Afganistani troonile Amanullah Khan, kes saavutas kolmandas Briti-Afganistani sõjas brittide üle võidu ning taastas riigi täieliku sõltumatuse. Teda võib pidada moodsa Afganistani riigi rajajaks ning reformaatoriks, kes viis riigi välja rahvusvahelisest isolatsioonist ning kehtestas kohustusliku algkoolihariduse nii naistele kui meestele. Suurema osa 20.-st sajandist püsis riik siiski vaikse mahajäänud nurgakesena teel Lähis-Idast Indiasse(4). Peale Mohammad Nadir Shahi lühikest valitsusperioodi (1929-1933) tõusis troonile tema poeg ja viimane Barakzai dünastia kuningas Mohammad Zahir Shah (valitses 1933-1973; eluaastad 1914-2007). Zahir Shah viis läbi riigi aeglast moderniseerimist, suhteid rahvusvahelise kogukonnaga tihendati ning Kabuli rajati ülikool. 1964. aastal võttis Afganistan vastu esimese põhiseaduse, mis nägi ette parlamentaarset monarhiat, vabu valimisi, inimõiguste, naiste õiguste ja üldise hääleõiguse kehtestamist. Afganistanil olid juba siis head suhted Nõukogude Liiduga, kelle abil ehitati riigi põhja- ja lõunaosa ühendav Salangi tunnel ja Bagrami lennuväli Kabuli lähedal(5).

Afganistan, nagu mitmed teisedki piirkonna riigid, ei ole mitte klassikaline rahvusriik, vaid paljude erinevate etnoste kogum, kelle lojaliteet oli suunatud riigi monarhile. Afganistanis pole kunagi eksisteerinud tugevat riigivõimu ning ta on olnud erinevate hõimude suhteliselt lõdvalt seotud ühendus, kus suur osa võimutäiusest lasub kohalikel hõimupealikel. Alates Afganistani riikluse tekkimisest on riigis juhtivat rolli kandnud pushtud, iraani hõimud, keda on 42% rahvastikust. Kaks kolmandikku neist elab naaberriigis Pakistanis, kus nad kontrollivad keskvõimuga lõdvalt seotud nn hõimuterritooriume riigi lääneosas. Afganistanis paiknevad nad põhiliselt Kabulist idas (ghilzai pushtud) ja riigi lõunapiirkondades (durrani pushtud). Riigi arengut on tugevasti mõjutanud ka dari-keelsed tadžikid, keda Afganistanis elab isegi rohkem kui naabruses asuvas rahvusriigis Tadžikistanis. Tadžikid moodustavad enamuse Kabulist põhja jäävates provintsides, aga samuti mitmes teises Põhja-Afganistani piirkonnas (Herat, Mazari-e-Sharif). Teised olulised vähemusrahvused on usbekid ja šiitlikud hasaraad, mõlemaid umbes 9% rahvastikust, kuid riigis elab veel turkmeene, nuristanlasi, aimakke ja belutše. Kõrgmäestiku “pannisaba” riigi idaosas Tadžikistani ja India vahel, mis idast piirneb Hiinaga, asustavad kirgiisid(6).

Tänase riigi kurbmäng sai alguse aastal 1973, kui välisreisil viibinud kuningas Mohammad Zahir Shah (1914-2007) kukutati tema õemehe ja riigi endise peaministri Mohammad Daoud Khani poolt ning riigis kuulutati välja vabariik. See sündmus vallandas poliitilise võimuvõitluse, millesse olid segatud erinevad poliitilised ja ideoloogilised grupeeringud ja 1973. aasta riigipöördest sai alguse “troonide mäng” Afganistanis, mis on kestnud tänapäevani. Juba kuningas Amanullahi valitsemisajal oli Afganistan heades suhetes Nõukogude Liiduga. Paljud Afganistani haritlased omandasid seal hariduse, mille tagajärjena tekkis riigis tugev nõukogude orientatsiooniga kommunistlik liikumine. 1965. aastal rajati marksistlik-leninistlik Afganistani Rahvademokraatlik Partei (ARDP). Peale 1973. aasta riigipööret osales ARDP Daoudi väiksema partnerina riigi juhtimises ja tema mõju oli tugev Afganistani armees. 1970-tel aastatel sattus riik majandusraskustesse, mis süvendas rahulolematust valitsusega. 1978. aastal korraldasid kommunistid Sauri revolutsiooni ning kukutasid ja tapsid president Daoudi. Võimule tulid ARDP valitsus Nur Mohammad Taraki juhtimisel. Aasta hiljem lämmatati Taraki padjaga oma kaasvõitleja peaminister Hafisullah Amini toetajate poolt, kellest sai omakorda riigi uus president. Siitpeale arenes Afganistanis verine kodusõda marksistide ja neile opositsiooniliste jõudude vahel, kuhu kuulus nii monarhiste kui islamiste.

Valitsev Rahvademokraatlik partei oli lõhenenud kaheks rivaalitsevaks fraktsiooniks, kes võitlesid tagatipuks veel omavahel. Radikaalsem Khalq Nur Mohammad Taraki ja Hafisullah Amini juhtimisel toetus pushtudele ning veidi mõõdukamas Parchamis, mille eesotsas olid Babrak Karmal ja Mohammad Najibullah, mängisid olulist rolli tadžikid. 1979. aasta detsembris sekkus mõlema fraktsiooni palvel kodusõtta Nõukogude Liit, kes kukutas võimult Khalqi fraktsiooni, mis toetas sotsialistliku süsteemi kehtestamiseni viivaid radikaalseid reforme ning aitas võimule Parchami fraktsiooni, mis hoidis mõõdukamat joont, toetades aeglasemat üleminekut sotsialistlikule korrale ning Afganistani ühiskonna eripäraga arvestamist. Selline külm arvestus Nõukogude Liidu liidrite poolt viitab seal aastakümnete jooksul kasvanud pragmatismile, milles ideoloogiline taustsüsteem oli vaid kattevarjuks suurriiklikele ambitsioonidele(7).

[1] Vt. Wahab, Sh., Youngerman, B. A Brief History of Afghanistan. New York: Infobase Publishing, 2007, pp. 66-67.
[2] Katzman, K. Afghanistan Post-Taliban Governance, Security and U.S.Policy. – Congressional Research Service. May 29, 2014, http://fas.org/sgp/crs/row/RL30588.pdf (08.07.2014), pp. 1-2.
[3] Barfield, Th. Afghanistan: A Cultural an Political History. Princeton: Princeton University Press, 2010, p. 1.
[4] Allan, N. J. R Defining Place and People in Afghanistan, – Post-Soviet Geography and Economics, 2001, 42(8), pp.  545-560
[5] Katzman, K., 2014, p. 2.
[6] Vt. Barfield, Th., 2010,  pp. 18-30.
[7] European Aslym Support Office. Afghanistan. Taliban Strategies – Recruitment. July 2012. – Country of Otrigin Information Report June 2012. http://www.serviziocentrale.it/file/server/file/EASO%20-%20COI%20report%20Afghanistan.pdf (10.07.2014).

Väljavõte artiklist: Holger Mölder “Kolmkümmend viis aastat sõda Afganistanis – rahuehitamisest riigiehitamiseni”, mis ilmus tänaseks hingusele läinud väljaandes “Poliitika, Riigiteadus, Rahvusvahelised suhted” 2014/Nr6(15),lk. 117-35.

Advertisements

5 kommentaari (+add yours?)

  1. ckrabat
    juuli 08, 2016 @ 22:18:19

    Vasta

  2. ckrabat
    juuli 08, 2016 @ 22:25:38

    Vasta

  3. ckrabat
    juuli 08, 2016 @ 23:01:08

    Vasta

  4. ckrabat
    juuli 08, 2016 @ 23:24:59

    Obama Slows Troop Withdrawal From Afghanistan
    http://www.realclearpolitics.com/articles/2016/07/06/obama_slows_troop_withdrawal_from_afghanistan_131115.html
    Violence in Afghanistan and the still-uneven skills of Afghan National Security Forces make conditions too “precarious” to withdraw U.S. troops as rapidly as originally envisioned, President Obama conceded Wednesday.
    The president’s announcement to slow the withdrawal to 8,400 troops for the remainder of his term was a compromise from the current level of 9,800, but higher than the 5,500 U.S. troop level once imagined by the end of this year. His advisers recommended the 8,400 number and Obama accepted the proposal, a senior administration official said.

    Vasta

  5. ckrabat
    juuli 09, 2016 @ 00:04:57

    Vasta

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

juuli 2016
E T K N R L P
« juuni   aug. »
 123
45678910
11121314151617
18192021222324
25262728293031

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.

%d bloggers like this: