Vaatepunkt: kas alati nihkuv?

@huviline
Võttes kokku nelikümmend aastat (1946-87) väldanud uuringud, väidab Peter Brook, et tema töö lähtekohaks on alati olnud ebamäärane sisetunne. „Ma ei ole kunagi uskunud ühtainust tõde. Ma usun, et kõik koolkonnad, kõik teooriad võivad teatud kohas, teatud ajal kasulikud olla. Kuid ma olen avastanud, et elada on võimalik üksnes kirglikult, täielikult mingi vaatepunktiga samastudes,“ (Nihkuv vaatepunkt, P.Brook, Eesti Raamat, 1993). Tähendab, vaatepunkt maailma asjadele on kindlalt paigas, ebamäärasest sisetundest täieliku samastumiseni. See on saabuv statement, mida saab alati tõendina kasutada.

Reaalselt pole ligemale kahekümne aasta jooksul minu jaoks midagi muutunud. Loen endiselt sama statementi, igavesti saabumisel ja kohal olev. Raamat on omal kohal, minu raamatukogu ülevalt lugedes neljandal riiulil ja mulle tundub, et ka minuga pole vahepeal midagi muutunud. Nagu ma aastaid tagasi kunagi sündisin, millega kaasnes teadvuse süttimine ja keele omandamine, samasugusena ma ka hauda lähen. Kui palju oleks rääkida lugusid, nii elukogemust kui luiskelugusid, aga ma ise ei lähe mulle korda ja  ei huvita enam. Teisi võivad minu lood huvitada, kindlasti huvitavad, sest nad ei tea neid, aga mina tean. Niisiis on ebamäärane sisetunne, kindlalt paigas vaatepunkt maailma asjadele, millest alati lähtun, mulle hauakaevaja.

Mingi nihkumine on ometi tajutav. Eile tuli järeltulija ja võttis ülevalt lugedes neljandalt riiulilt raamatu “Nihkuv vaatepunkt”, Peter Brook,  Eesti Raamat 1993, ja hakkas lugema. Küsisin hiljem, et kas oli huvitav. Ei olnud, aga koolis kästi. Tähendab, samamoodi nagu Nõukogude Eesti ajal, nii on ka Eesti Vabariigi ajal kirjandus kohustuslik. Kohustuslik kirjandus on riigi tunnus ja sellega kujundab karjane kodanikkonda. Aga kuidas sisu meeldis? Tema sai raamatust hoopis teisiti aru, sest ebamäärane sisetunne on alati ja iga isiku jaoks erinev. Vaatepunkt maailma asjadele on nihkuv, mis aitab elada kirglikult ja avastada maailma. Erinevate vaatepunktide vahel tekkib debativõimalus ja see on demokraatia üdi.

Poliitilise vaatepunkti küsimus on tasemelt kõrgem tasemest, mida meelelahutuse valdkonnas  käsitlevad lavastaja uuringud üksikisiku tasandil. Rahva ja rahvaste tasemel on selge, et üldine hüve ei saabu, kui lähtekohaks võetakse ebamäärane sisetunne. Sellisele ebamäärasele sisetundele on tänapäeva poliitikas rajatud näiteks rahu ja rahvaste sõprus või võitlus monopolismiga majanduses, kuid mitte siseriiklikult poliitikas, kedagi kohustustega koormamata, näiteks inimõiguste kohaldamine inimestele või kultuuri lahutamine tema kandjatest, pidades sunniite ja šiiite pelgalt usuliseks vastasseisuks. Kellegi ebamäärane sisetunne põhjustab poliitikas tüsistusi, kui tüsistus on teostatav ja teostub.

Ometi on ka poliitilise vaatepunkti nihkumine tajutav. Teatavasti ei olnud raudse eesriide tagune Nõukogude Liit vaatamata karmile piirivalvele poliitilises mõttes globaalselt sõltumatu, vaid järgis  mujal maailmas käibivaid moevoole. Kino kui propagandamasin on olnud tõhus üle maailma (Hiina, USA, Saksamaa jt). Uut IT tehnoloogiat arendati mitte ainult Läänes, vaid ka Idas, kes võidujooksus paraku kaotajaks jäi. Internetivõrgustike tekkimine andis kõikidele riikidele idee kasutada seda luures. Kui Orwelli „1984“ tundus omal ajal paraja koomiksina, siis James Bond 2015 „Spectre“põhisisu on just võitlus ülemaailmse ühendluure tekkimisega. Alles hiljuti, järjekordsete terrorünnakute valguses, arutasid spetsialistid tõsiselt  ühendluure loomise vajalikkust üleeuroopalise meetmena terrorismivastases võitluses. Veebi kasutamine riiklike eesmärkide saavutamiseks on tänapäeval väga moes. Kuigi mingid poliitilised vaatepunktid nihkuvad, tuleks kaaluda ka hauast kaevamist (resurrection), et tuvastada surma põhjus.