Eesti murumängud gladiaatorite areenil ja strateegiline malepartii Lähis-Idas

@ckrabat
Viimane telesaade „Foorum“ oli selles mõttes huvitav, et andis täieliku pildi Eesti välispoliitika hädast ja viletsusest, mille põhiline defitsiit on juba pikemat aega olnud häda mõistuse pärast. Kui ühiskond on orienteeritud ühele bioloogilisele liigile ehk lollidele, siis on selline final destination nähtavasti paratamatu. Võib-olla oligi saate eesmärk naeruvääristada pragmaatilist joont ja hoida elust ühiskonnas levivaid hüsteeriaid, sel juhul täitis saade oma eesmärgi eeskujulikult. Meedia sekkumisest poliitika kujundamisse annab mingi pildi ka saatekülaliste valik, sest pragmaatilist poolt esindas vaid välisminister Marina Kaljurand, kelle üleskutsed terrorirünnakud Brüsselis ja pagulaskriis teineteisest lahutada jäid hüüdjaks hääleks kõrbes. Nobody didn’t care. Millegipärast oli kutsumata jäetud sotside ja Vabaerakonna esindajad, kuid kuna neilt oleks oodata vaid igavat pragmaatilist arutelu, siis oli esindatud klounaad sedapuhku igati õigustatud, sest kõlama jäi igihaljas loosung – loll meie leib! IRL oli Foorumisse saatnud oma kõige ekretiinsema poliitiku Ken-Marti Vaheri, Keskerakond leidis üles Peeter Ernitsa, kelle asemel oleks nad võinud vabalt ka nuku laua taha saata. Jogentagana mehe sõnum oli lihtne – Euroopa Liidus valitseb bardakk! Mis viib mõtte kusagile mujale, kus oleks nagu kord majas. Parem oleks siis võinud esineda juba Viktor Vassiljev, kes on mõnevõrra kõrgema leveli koomik. Õhtu staari roll oli ilmselt trenditeadlikult antud Martin Helmele, kellel oli erinevalt Belgia valitsusest selge pilt ees, sest erinevalt viimasest tema sõjapõgenikel ja terroristidel vahet ei tee. See tõi meelde vana ja kulunud neukkuanekdoodi, kus sm. Brežnev räägib välisdelegatsiooni vastu võttes: „Ma näen, et see on Margaret Thatcher, kuid siia on kirjutatud Indira Gandhi.“ Kui on vaja näidata odavaid ja populaarseid eesmärke, siis ei oma enam mingit tähtsust, et viimaste pommirünnakute taga on olnud Euroopa riikide kodanikud, kes on sageli elanud siin mitmendat põlve ja terrorism pole Euroopasse viimaste põgenikelainetega imporditud, isegi mitte siis, kui nad teinekord kasutavad põgenikele viitavaid võltsdokumente. Iga Eestisse saabuv sõjapõgenik on automaatselt kaasa saanud süü presumptsiooni, isegi siis kui ta põgeneb nende samade jõudude eest, kellega teda seostatakse. Helme pakkus auditooriumile nende poolt oodatud lihtsaid lahendusi, murumänge gladiaatorite areenil, mis selgesti eristas Meie ja Nemad, hea ja halva. Publikule selline Hollywoodi stiilis stsenaarium kahtlemata meeldib, sest selline  lihtsustatud skeem on nende sensoritele lihtsamini vastuvõetav. Kõigepealt kaevata selle üle, et lahendusena pakutakse politseiriiki ja siis pakkuda ise omapoolse efektse lahendusena välja ikka sedasama – politseiriiki, kus riik on paks, ordnung majas ja iga naabrijuhan ei mölise.

Mis siis Lähis-Idas tegelikult toimub? Miks seal ei õnnestu rahu saavutada? Kas keegi on sealsest rahust üldse huvitatud? Rahvast burksiputka ees ja poe taga, kes moodustavad äärmusliikumiste tänuliku valijaskonna, see eriti ei huvita, neile on tähtis vaid, et keegi osutaks süüdlasele. Ei huvitanud see „lihtsaid inimesi“ esimese ilmasõja järgsel Venemaal, ei huvitanud see majanduskriisi järgsel Saksamaal 1930-tel, ei huvita see primitiivse rahvusluse kütkeisse langenud Ida-Euroopa rahvaid täna, siin ja praegu. Nemad ise on piisavalt kõvad eksperdid isegi siis, kui nad on teist värvi või kultuuri inimest vaid telerist näinud. Neile ei lähe korda, et piirkonnas põhiliselt viis aktiivset kriisipiirkonda – Süüria, Iraak, Jeemen, Liibüa, Somaalia, kuigi ebastabiilseid alasid nagu Türgi, Liibanon, Iisrael/Palestiina, Egiptus ja mitmed teised kohad leiab sealt kandist rohkemgi. Süüria puhul on peamiseks probleemiks olnud, et maailma lai avalikkus ei tea, kelle vastu ta peab seal võitlema, sest sündmustik ei mahu Hollywoodi märulifilmi tüüpstsenaariumi raamidesse, kus on selgelt eraldatud mustad ja valged jõud. Kas Süüria peamine vaenlane on Islamiriik või on selleks ikkagi president Bashar al-Assad? Pikka aega peetigi suurimaks ohuks maailmarahule just Assadi, kuid ometi hingas maailm kergendatult, kui Assadi väed hõivasid märtsi lõpus Palmyra ja päästsid maailma kultuuripärandisse kuuluva iidse linna varemed islamistlike barbarite hävitustööst. Viis aastat tagasi, Araabia kevade haripunktis, tõusis Süüria rahvas Baath’i partei autoritaarse režiimi vastu üles, kuid viie aasta jooksul on sealsed jõujooned tugevasti muutunud. Täna esindab Assad, kes erinevalt oma isast on rohkem klanniühiskonna esindusfiguur kui verine diktaator, sama masti tegelane kui tuntud „demokraat“, Aserbaidžaani president Ilhan Alijev (äsja tuligi uudis sõjategevuse taaskäivitumisest Mägi-Karabahhi kriisis), oluliste huvigruppide huve – sh sekulaarsed sunniidid, šiiidid ja alaviidid, kristlased ja paljud muud vähemused, kelle jaoks opositsiooni võimuletulek võib kaasa tuua mitte vähem ulatuslikke repressioone, kui seda leidis aset kogu Assadi klanni valitsemiseaja jooksul. Nimelt on tänaseks päevaks opositsioonijõudude rahvusliku koalitsiooni eesotsast mõõdukamad ja sekulaarsed jõud kõrvale tõrjutud ning paljuski tegutseb see Saudi Araabia ja Katari mõjudega salafistlike islamipoliitikute taktikepi all. Kurdide liidrid on keeldunud nendega koostööd tegemast, pidades neid Türgi ja Katari käpiknukkudeks.

Er-Rijadi, Doha ja Teherani konkureerivad võimumängud mõju kasvatamise nimel regioonis teevad raskeks rahuprotsessi arendamise. Omaette mängur on veel Iisrael, kes on pikka aega pidanud oma põhiliseks vastaseks Iraani ja eiranud sunniidi äärmuslusest tulenevat ohtu, kuid Iisraelil on suur mõju Ameerika Ühendriikidele ja ka Lääne-Euroopa riikidele. Nii on näiteks Prantsusmaa olnud üks Süüria sunniitliku opositsiooni tugevamaid toetajaid Euroopas. Megarikaste Er-Rijadi ja Doha naftamagnaatide huvides on kindlasti sunniitliku islami toetamine ja peamise ohuna nende ambitsioonidele näevad nad Iisraeli kõrval šiiitlikku Iraani. Kuveidi poliitikavaatleja Abdullah Al-Nafisi rõhutab, et nii Iisrael kui Iraan kannatavad ülekaalu kompleksi all, mistõttu nende liidrid pole olnud suutelised vastu võtma „õigeid“ poliitilisi otsuseid. Tema meelest tagavad piirkonnas rahu ja stabiilsuse hoopis sunniidid kui suurim ja mõjukaim islami konfessioon. Saudi Araabia on nii mõnigi kord võtnud endale piirkonna „rahutegija“ rolli, päästes 2011 relvajõul Bahreini kuninga Araabia kevade tormituulte käest ning märtsis 2015 algatasid nad koos üheksa liitlasega operatsiooni „Otsustav torm“, sekkusid Jeemeni kodusõtta selle sunniidist presidendi Abd Rabbuh Mansur Hadi poolel ja seisid vastu Iraani toetatavale šiiitide Houthi mässuliikumisele. Jeemeni kodusõda kasutasid enda huvides oskuslikult ära mitmed äärmusliikumised, sh Islamiriik ja al-Qaeda Araabia poolsaare haru (AQAP), kes hõivasid seal mitmeid tugipunkte. Nafisi peab Teherani araabia maailmale võrdseks ohuks Jeruusalemmaga ja süüdistab Iraani Ahwazi piirkonna okupeerimises. Meenutame, et selle piirkonna pärast alustas 35 aastat tagasi sõda Iraaniga Saddam Husseini režiim. Ahvazi piirkond on asustatud küll araablastega, kuigi valdavalt on nad šiia araablased, sarnased šiiitlikele araablastele Lõuna-Iraagis, keda Husseini režiim taga kiusas.

Rahvusvaheliste jõudude suutmatus rahu nimel konsolideeruda on soodustanud ennast Islamiriigiks kutsuva nähtuse õilmitsemist inimkonna hälli südames, ajaloolistel Levanti aladel. Sõjaliselt arvestatavamat vastupanu Süürias on neile osutanud Assadi režiim ja kurdide enesekaitsejõud Rojava Rahvakaitseüksused (YPG), kuid viimased ei meeldi jällegi Türgile, kes on NATO liitlane ja oluline läbirääkimispartner Euroopa Liidule pagulaskriisile lahenduse leidmisel. Samuti on avalik saladus, et mitmed sunniitliku opositsiooni rühmitused teevad rohkem või vähem avalikku koostööd al-Qaeda haruorganisatsiooniga Süürias Jabhat al-Nusraga. Suletud süsteemis elaval Eesti  inimesel on teinekord raske aru saada, et Süürias ei peeta üleilmset sõda Venemaaga ning suurema osa Vene üksuste taandumine Süürias ei toonud maailmarahu üldsegi  mitte lähemale, sest need, kes sealt lahkusid, tulid ka kusagile tagasi. Paljud Lääne analüütikud on seevastu aru saanud, et rahu Süürias nõuab laiemat ja kõikehõlmavat rahuplaani, kui vaid sunniitliku opositsiooni toetamine, sest viimaste jõud pole piisavad selleks, et iseseisvalt võimu haarata. Ka võitlus pagulaskriisiga sõltub paljugi sellest, kuidas suudetakse stabiliseerida olukorda Lähis-Idas ning suunata sealsed arengud rahumeelsetele radadele, aga see pole võimalik ilma kultuuridevahelise dialoogita. Protsessid, mis vajaksid rahvusvahelist toetust, oleksid eelkõige Iisraeli ja Palestiina rahukõneluste taaskäivitamine ning Iraani taasliitumine rahvusvahelise kogukonnaga ning president Rouhani ja reformimeelsete jõudude toetamine Iraanis, sest need aitavad luua eelduseid rahumeelse keskkonna tekkimisele Lähis-Idas. Kuigi Saudi Araabia on vähehaaval omandamas progressiivsemaid vaateid, hiljuti leidis sealsete teadlaste poolt omaksvõttu seisukoht, et naised kuuluvad imetajate hulka, ei pruugi sunniitlikule kaardile panustamine (millel on prominentseid toetajaid, nt Michael Weiss) konflikti lõpetada, vaid võib vastasseisu veelgi laiendada ning soodustada äärmuslike vaadete levikut. Selles mõttes on lääneriikide strateegia olnud mõneti lühinägelik, millele on viidanud ka Columbia ülikooli õppejõud Jeffrey Sachs oma analüüsis. Iraagis on kurdide Peshmerga ja USA, Venemaa, Süüria ja Iraani poolt toetatavad valitsusväed olnud viimasel ajal edukad, suure osa aladest tagasi vallutanud, piiranud Daeshi võitlejad ümber Fallujahis ja Hitis ning alustanud operatsiooni Mosuli tagasivõitmiseks. Endise peaministri Nouri al-Maliki poliitika, kes tugines otseselt šiiitlikule enamusele, võimaldas Islamiriigil oma potentsiaali Iraagis oluliselt kasvatada.

Rahu Lähis-Itta saab tuua klassikalisi konfliktiohjamise meetodeid kasutades, sh dialoogi osapoolte vahel, üleminekuperioodi, osapoolte lepitamist ning äärmuslaste elimineerimist. Elu on näidanud, et äärmuslust toidab kõige efektiivsemalt just äärmuslus ise ning tema üks eesmärk ongi välja kutsuda äärmuslikke reaktsioone ka teiste hulgas. Islamiäärmuslaste jõud on väike, et sundida Euroopat tema liberaalsetest väärtustest taganema, kuid kohalike äärmuslaste abiga, kes külvavad sallimatust ja vihkamist, võivad nad oma eesmärgid ikkagi saavutada. Reaktsioone on juba näha juba nii siin kui seal, kui noorekretiinide liider etendusest nimega “Minu kamp” räägib: „Meil tuleb lõpetada liberaalsete väärtuste kaitsmine islami eest, sest need ei pea vett. Mitte islamit, vaid just nimelt neid väärtusi peame me nägema suurima ohuna traditsiooniliste, etnilisest eurooplusest kantud rahvuste ja kultuuride püsimisele, sest piiride avamiseni on viinud täpselt see unistus globaalsest kaubanduskeskusest, kus kõik tarbijad on võrdsed.“ Äärmuslaste eesmärk ongi euroopalike liberaalsete ja sallivate väärtuste mahasurumine, sest vabadustes näevad nad suurimat ohtu oma inimvihkajalike ideoloogiate jätkusuutlikkusele. Tegemist ongi teatavat liiki poliitilise kultuuriga ja sellepärast pole erilist vahet ekretiinide, islamiäärmuslaste, puutinlaste, neonatside, kommunistide ja muu taolise kamba poliitilistes ambitsioonides. Nende eesmärgid on suhteliselt sarnased, kuigi vahendid eesmärgile jõudmiseks võivad erineda. Kui pärast Anders Behring Breiviki terrorirünnakut 2011.a. küsiti tollase Norra peaministri ja tänase NATO peasekretäri Jens Stoltenbergi käest, kas Norra hakkab nüüd ühiskonnas „kruvisid kinni keerama“, vastas viimane selge eitusega, sest see tähendaks terroristide võitu. Meedia poolt võimendatuna võib terroristide jõud välja paista hirmuäratavalt suur, kuid ei maksa unustada, et mitmekümne miljoni Euroopa islamiusulise seas on aktiivseid terroriste parimal juhul mitmesaja ümber. Muidugi võivad mitmed riigid seista vastamisi ohuga, mis juhtub siis, kui Daesh ühel ilusal päeval lüüa saab ning nende võitlejad koju tagasi saabuvad nagu see juhtus peale Afganistani sõja lõppu, mis tekitas al-Qaeda. Eelnev kogemus peaks olema siiski piisavalt suur, et võimalikke tagajärgi ennetada.

Eesti välispoliitika häda ja viletsus – häda mõistuse pärast.

aprill 2016
E T K N R L P
 123
45678910
11121314151617
18192021222324
252627282930  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.