Poliitikasse jõudmine

@huviline
Platon, kes elas ligi 80 aastat vanaks, rohkem kui tänapäeval ka heaoluriikides keskmiselt, ei alustanud oma teoseid kirja pannes poliitika teemaga. Platoni teosed „Riik“ ja „Seadused“ on kirjutatud tema elu viimase kolmandiku jooksul, kui ta ilmselt tundis, et tal on poliitika teemasse midagi lisada. Kuidas ja miks tänapäeval poliitika teemal midagi kirjutatakse? Võib märgata, et üldjuhul valitsemisviise analüüsivalt või kritiseerides. Tegelikult pole politoloogidel erinevaid elemente eriti palju(sotsioloogilised uurimused, parem-vasak telg, ajaloolised teadmised), mida kombineerides toodetakse tekstide kommentaare. Platon seevastu nägi maailma algfilosoofina, traditsioonilise ühiskonnakorralduse muutjana, kellele müüdid meeldisid, aga ei rahuldanud.

Paraku ei suutnud tema uued ideed kutsuda esile murrangut ühiskonnas, kuid seda suutis ca 250 aastat hiljem kristliku usundi levik, mille vilju me tänapäevalgi veel maitseme. Midagi pidi tolleaegseid inimesi algkristluse juures vapustama, sest on teada, et kristlus levis plahvatuslikult ja institutsionaliseerus. Kristlusest mõjutatuna kehtis ca 1500 aasta jooksul, kuni valgustusajani üldine põhimõte, et kõik inimesed on patused. Kriminaalmenetluses oli isiku süüd kerge tõendada. Ühiskondade stagnatsiooni käigus kujunesid sotsiaalsed mässuliikumised ja revolutsioonid, mis viisid ühiskondade sekulariseerumiseni. Valgustusaja filosoofide mõtestatud uute ideede kohaselt oli isik kuni kohtuotsuseni süütu. Kriminaalmenetluses tuli isiku süüdimõistmiseks lisaks seaduses kirjapandud teo tunnustele välistada isiku süü ja õigusvastasus.

Uusajal põhjustasid sekulariseerunud ühiskonnad ja tervikpildi jagamine kriminaalmenetluses rahvaste tekkimise, kellel soov pidada vabariiki nii nagu valgustusaja uued ideed ette nägid: monopoolse õigusriigina. Kaasajal on selline riik ja üldse vajadus riigi järele eestlaste jaoks kahtluse alla seatav. Liidu tingimustes jõuab kätte aeg, mil riigist saab vähem kasu isikuid kui võiks saada. Majanduslik reaalsus põhjustab olukorra, kus impeerium ei suuda isegi hiigelserverite abil monopoolse õigusriigina toimida. Filosoofiast pole olukordade mõtestajana mingit tolku ei poliitikas ega isegi akadeemilistes ringides.

Meediafoorumid „Vabariigi kodanikud“, „Foorum“, „Räägivad“, „Rahvaadvokaat“, „Vaba mõtte klubi“ jt peavad kinni vaikivast kokkuleppest, et endiselt kehtib Juhan Liivi rahvusromantiline: „Kui kord on Eesti riik“. Pumba juures on olukord teine. Mõistlike inimeste vaikivat kokkulepet kasutavad poliitikud omakasu huvides kunstlikult ära, sest pumba juures teatakse täpselt, kui palju riiklikust suveräänsust on liidule jagatud. Lihtsad sõnad ja sõnastajad, kellele poliitika tegemise eest ei maksta, on ummikus. Neil pole aega ega raha, et hinnata andmeid, kui palju oleme võlgu, nii raha kui aega. Ainult meedial on aega ja raha Uberi ja MTA teemadega tegeleda. Muidu oleks see auk päris must, kuid nüüd saame infot vähemalt läbi klaaskuuli. IT-põhine elu muutub üha läbipaistmatumaks, sest informatsiooni igale tasandile on ligipääsuks ette nähtud õigused ja volitused. Kellel õigused puuduvad, see informatsioonile ligi ei pääse.

Kaaluda tuleks, kas monopolistlik õigusriik tegutseb ikka oma kodanike huvides. Eestlastel on ajaloos kaks korda olnud oma riik. Võib-olla oleks aeg nüüdki riigi institutsioonid laiali saata, põhiseadus kehtetuks kuulutada ja alustada sotsiaalset elu Euroopa Liidu põhiseaduse katuse all, valides Euroopa Parlamenti ja panustades Euroopa relvajõududesse. Põhimõtteliselt oleks elu nagu endise NSVL aegadel, ainult selle erinevusega, et puuduks ühe partei diktatuur, omandisuhted oleksid elujõulised ja liikumine on vaba nii piiride sees kui piiridest välja. Jutt Euroopa väärtustest oleks siis asjakohane. Marek Helm sobiks hästi Euroopa Liidu Maksu ja Tolliameti peadirektoriks, Juhan Parts aga Euroopa Liidu Kontrollikoja Peadirektoraadi direktoriks. It´s a Long Way to Tipperary…

Siiski võiks kõne alla tulla võimalus, et filosoofia lõpetab vegeteerimise, lõppematu olukordade mõtestamise. Poliitikasse jõudmisel peaks seal koht jääma müütidele, sh utoopiatele, sest see aine ei ole filosoofia väline. Lõpuks ei ole filosoofial muud otstarvet kui saabumisel isikule (persona in fieri) keskkonda ettevalmistada, kes siis rahvana, kasutades valikute tegemisel äppe, jõuab lõpuks poliitikasse.

Leviathan II – saabumine

@huviline
Leviathan on suur merekoletis, mida juudid on nimenatud oma pühakirja tekstis, aga laiemalt tuntakse seda inglise filosoofi ja ühiskondliku leppe teooria arendaja Thomas Hobbes’i teose järgi.  Monopolistlik õigusriik täidab kaasajal sama rolli, mis Hobbes’i teoorias oli absoluutsel monarhial. Siiski on ka palju erinevusi. Eeskätt nõustuvad kõik, et riigi käes on ja peabki olema vägivalla monopol. Selles osas ei ole näiliselt riigile konkurentsi – ei vormiliselt, aga üha enam ka mitte sisuliselt. Riikliku monopoli kõige ohtlikumaks vaenlaseks administratsiooni sisemiselt on ametnike aususe kohustuse rikkumine, sest see rikub eetika monopoli, mille poole õigusriik on teel. Riigi moraal on kui riknenud kaup, mis moodustub korrelatsioonis monopoolse vägivallaga. Mida rohkem  tegeleb riik oma ametnike aususega, seda ilmsemaks saab kaasaegne võõrandumine õiguslikult moodustatud kehast, milles vastutus on jagatud olematuks (poliitiline vastutus) ja mis erineb eelmise sajandi alguse eksistentsiaalsest võõrandumisest. Rahvas vaatab toimuvat distantsilt, „meie inimesed“, „meie Euroopa“, aga kohustuslik solidaarsus ei puuduta kedagi. Õiguskaitseorganite eneseõigustused, hoiatused ja vabandused rahvast ei kõneta. Demokraatia kehtestab ennast üha monopoolsemalt.

Mitte keegi ei küsi, kuidas on võimalik, et terrorism kõnnib mööda maad? Mis on terrorismi põhjused? Mis sünnitavad suitsiidi seal, kus elu peaks olema armsam vabadusest? Keegi ei küsi, miks ametnikud korrumpeeruvad riikides, ettevõtetes (EU), sündikaatides (UEFA)? Vilepuhuja mängib oma võltsi meloodiat ja kiidab takka: seal, kus meri hülgehall, ja muud pooltoonid. Dopingukütid poovad eksinu alati üles, ka siis kui nöör peaks katkema, sellest ei hoolita, ja silmus asetatakse taas kaela. Topeltkaristamise keelus sisalduv „saatusesõrm“ on teadlaskonnale tundmata. See ei ole normaalne, et inimene läheb pommivööga metroosse ja laseb ennast õhku. See ei ole normaalne, et valitsev koalitsioon mitte millegi eest poliitiliselt ei vastuta. See ei ole normaalne, et kunstnikud rakendatakse poliitilise dirižaabli külge seda täis puhuma. See ei ole normaalne, et õpetajad on alati kõige targemad, kellel õigus kõiki valimatult noomida. Korruptsiooniga võitlemine näitab, et riik on võtnud tõsiselt eesmärgiks monopoliseerida moraali ja eetika, saada suureks ja üllaks õpetajaks ja kaitsjaks. Elukestev õpetamine jätab välja võimaluse, et inimesed teavad ise, mis on hea ja halb. Terrorismiga võitlus näitab seda, et riigi vägivalla monopol kipub käest libisema. Inimesed oleksid kui lambad, kes on ilma karjuseta ning sunni ja vägivalla küsimustes kasutamisvõimetud.

Võib-olla tõesti, et olen tuim tükk, aga ma ei suuda kaasa elada Brüsseli terrorirünnakule. Suur õnnetus, mis toimus, ei lähe mulle kuidagi korda, isegi vaatamata sellele, et meedia suutis leida kaks eestlast, kes seal kannatada said. Võib-olla olen empaatiavõimetu või üleinformeeritud melanhoolne meedia tarbija. Õnnetusi on igapäevaselt uudistes hulgaliselt. Juba Breiviki tapatalgutes alates olen märganud endas tuimust  kasvamas, sest veel massimõrv Dubrovka teatris, mäletan, tekitas kannatanute suhtes kaastunnet. Koos empaatiavõimetuse kasvuga ja suurõnnetuste põhjusi vaagides, on üsna loogiline jõuda järeldusele, et põhjused peituvad valitsevas ühiskonnakorralduses, mitte kuskil mujal. Liberaalne demokraatia, sekulaarne Prantsusmaa või Belgia, ei suuda rahvale pakkuda vajalikku turvalisust. Konservatiivne demokraatia pakub vastuoksa vabaduse unustust, mida rahvad kunagi ei unusta.

Aarne Rannamäe saade „Vabariigi kodanikud“ ei rääkinud midagi selgemaks, ühtegi põhjust ei suudetud välja tuua. Vastuoksa, jutt kiskus ühtse Euroopa infovahetuse ja totaalse luure vajaduse suunale, mis on veel üks elanikele mõistetamatu, aga ametnikele iseenesestmõistetav meede. Juba praegu on ühiskonnas institutsioonidel vihjetelefone rohkem kui koputamisvõimalusi totalitaarsetes režiimides. See on nö kõrgete ametnike soovide näide Euroopa suunal, millega pole võimalik nõus olla. Nende teadusküllane jutt kaugeneb üha loomulikust loogikast. Teatud inimomadusi monopoliseeriv ja sekulaariseeruv riik on ebaloomulik. Igal maal on endiselt omad kombed, Euroopa ühtseid kombeid pole tekkinud, Euroopa rahvast pole kujunenud ega kujune kunagi.

Kõrged meediaametnikud, kelle hulka võiks ka Ahto Lobjakase liigitada, ei erine teistest tšinovnikutest, olles omandanud oma fraasid riigiametnike retoorikast ja olles unustanud lihtsad sõnad. Kuigi kala hakkab mädanema peast, pole selle metafoori kasutamine riigi puhul üldjuhul võimalik, sest riik peaks põhimõtteliselt olema ratsionaalne moodustis. Riikide liidus, ebaratsionaalses impeeriumis, rahvaste mittetulundusühingus või globaalses bürokraatias tõstab pead Leviathan, mistõttu võiks kõrgete ametnike suurte sõnade tegemise võrdlemine kala peaga olla asjakohane. See pole mingi kärbeste sumin, nagu arvab Priit Hõbemägi. Pole mingit kahtlust, et terrorism Euroopas võidab. Pole mingit kahtlus, et koolitulistamine Eestis toimub taas. See võiks Eesti riigi juhatada normaalsele rajale või Euroopa Liidu kaubanduskooperatiivi suunale, mis on tema tegelik olemus. Kui riigid hoolivad oma rahvast, siis kaob ka terrorismi kasvulava. Kui hakatakse mõistma terrorismi põhjuseid, siis puhastub demokraatia ja võidetakse Leviathan. Selles peaksid kõrged meediaametnikud ja blogija ühel meelel olema.

Täna plahvatab Brüssel, homme põleb Berliin …

@ckrabat
Euroopa pealinn Brüssel on muutunud ka äärmuslike islamistide keskuseks Euroopas. Vastuseks politseireididele, mille käigus tabati ühest nende peamisest tugikohast Brüsseli Molenbeeki linnaosast üks Pariisi 13. novembri terrorirünnaku väidetavaid korraldajaid Salah Abdeslam, korraldati eile 22. märtsi hommikul kella kaheksa paiku pommiplahvatused Zaventemis, Brüsseli lennujaama avalikul alal enne check-in’i ja tund aega hiljem Maalbeeki metroojaamas, sealt Schumani jaama poole väljunud rongi keskmises vagunis. Hommikul, enne kella kaheksat saabusid taksoga lennujaama kolm meeskodanikku. Meedia: „Nad saabusid taksoga koos oma pagasiga, nende pommid olid nende kottides. Nad panid oma pagasi kärudele, esimesed kaks pommi plahvatasid. Kolmas pani ka oma pagasi kärule, aga ilmselt sattus paanikasse, see ei plahvatanud.“ Neid lennujaama toonud taksojuhi abiga jõudis politsei korterisse Schaerbeeki linnaosas, kust ta oli kolm reisijat peale võtnud. Korterist avastati lõhkematerjale ja Daeshi lipp. Esialgsetel andmetel panid pommiplahvatuse toime vennad Khalid ja Brahim El Bakraoui, Belgia kodanikud, kes olid politseile teada kriminaalse tegevuse, mitte seotuse tõttu islamiterroristidega. Kolmandat meest, kes ettevõtmisest mingil põhjusel loobus, otsitakse taga. Võib-olla tuli talle meelde, et ka Marsil võivad kasvada õunapuud. Kell 9.11 plahvatas pomm Euroopa kvartalis Maalbeeki metroojaamas. Kokku on esialgsetel andmetel saanud plahvatuse tagajärjel 31 (teistel andmetel 34) inimest surma ja umbes 250 vigastada.

Mitte kogu Euroopa ei leinanud Brüsseli terrorirünnakute ohvreid. EKRE noorfüürerid jõudsid sotsiaalmeedias juba võidurõõmsalt parastada – saite, mis tahtsite! Wunderkind Jaak Madison: „Hetkel käimas Brüsseli lennujaamas projekt: “Erinevus rikastab ja tere tulemast immigrandid!” Palju õnne, liberaalid ja progressiivid.“ Martin Helme: „Niisiis, Evelin Võigemast, toas on tuli põlema pandud ja kõik näevad, et ongi koll toas! Brüsseli lennujaamas toimub tulistamine ja plahvatused, tegelased hüüavad allah akbar, aga progressiivsed sallivuslased teavad, et sellel pole mingit pistmist islamiga ja ammugi pole sel mingit pistmist immigratsiooniga! Ühesõnaga, inimesed, parem eirake seda kõike, sest muidu te tegelete ühiskonnas hirmuõhustiku õhutamisega. Peame vist leppima, et vasakpoolsed ei olegi võimelised enam oma multikulti võlumaailmast välja tulema ega suuda muuta oma seisukohta immigratsiooni ja islamiseerumise osas isegi siis, kui õhku lendavad nende oma lähedased ja vägistamised toimuvad nende endiga. Mis siis ikka, tuleb lihtsalt leppida, et ühiskonnas on alati mingi osa neid, kes on pigem valmis surema ja teistel laskma surra, kui loobuvad oma läbikukkunud ideoloogiast. Meie, terve mõistusega inimeste asi on lükata nad aruteludest ja otsustustest nii kaugele, kui võimalik ja teha kõik mis vaja, et hoida oma kodumaa turvalisena. Meie kvoot on null!“ Nende mõttekaaslane, Venemaa Riigiduuma rahvusvaheliste asjade komitee juht Aleksei Puškov teatas: „Kuni (NATO peasekretär Jens) Stoltenberg tegeleb kujuteldava vene ohuga ja saadab vägesid Lätti, lastakse tal nina all Brüsselis inimesi õhku.“ Äärmuslaste teed valgustavad ühised tähed.

Kuid mida oled sina teinud selleks, et muuta maailma paremaks? Tänasel päeval võiks igaüks meist süüvida kõigepealt endasse ja mõelda, mida on just tema selle tarvis teinud, et me ei peaks pidevas sõja või terrorihirmus elama ja seda enne kui viibutada süüdistavalt rusikaid kellegi suunas, põhiliselt selleks tekitada endas virtuaalne imaginaarne rahu, sest meie ei ole ju süüdi. Selle asemel, et teha seda, mida tegema peaks, lennutatakse lohesid, võideldakse tuuleveskitega, pekstakse pihku, mida kasutatakse pahasoovijate poolt julmalt ära. Kui tänasel päeval keegi Abdulmuhamed ehitab kusagil pommi, et seda lõpuks plahvatama panna ja pääseda siit maisest hädaorust soovitavalt uude paremasse maailma, sest selles maailmas on kõigil pohhui, siis mis on takistanud inimkonnal unistuste paradiisi üles ehitamast planeedil Maa? Kes oleks võtnud Abdulmuhamedil, siis kui ta veel väike laps oli, käest kinni, näidanud taevasse ja öelnud – ka Marsil võivad laiuda kord põlislaaned, ka Marsil võivad kasvada õunapuud ja inimkonna suur missioon on nad seal kasvama panna. Seda ei tehtud, ühiskond hülgas pisikese  Abdulmuhamedi ning too otsustas kätte maksta. See, mis toimus eile Brüsselis, mis võib korduda homme Berliinis, on täna selle aastate tagant tegemata jäänud töö tagajärg. Siit leiamegi vastuse küsimusele, miks täna plahvatab Brüssel, miks homme võib-olla põleb Berliin. Me ei leia vastust mugavusaforismis, et kõiges on süüdi kurjad pagulased, ainult mitte meie ise.

Kus peituvad täna Brüsselis toimunud sündmuste juured? Kõigepealt ignorantsuses ja rumaluses. Selle asemel, et probleemiga võidelda, on püütud selle eest peitu pugeda ja mis veelgi hullem, probleemi kasutades, mindud suletuma ja kontrollituma ühiskonna suunas, naeruvääristades kristlikku sallivust, euroopalikku avatud demokraatiat ja andes sellega õigustuse terroristlikule tegevusele. Mindud on just selles suunas, kuhu terroristid soovivad Euroopa ühiskonda pöörata. Teiseks ei ole soovitud probleemi ja selle põhjustajaid tundma õppida, sest mugavam on omaks võtta hollywoodlikke lihtsustatud skeeme, kus head kangelased võitlevad pahade antikangelastega, arvestamata tõsiasjaga, et ka antikangelased muutuvad kellegi jaoks kangelasteks. Mitmed nn kristlased on taganenud kristlikust õpetusest ja süüdistavad paavst Franciscust kristliku õpetuse järgimises. Võitlemine nende vastu, kes põgenevad terrori eest Lähis-Idas ei aita kuidagi seda terroriohtu vähendada. Võidelda tuleks terroristidega, mitte nende ohvritega. Kardetavalt saadetakse mitmed meie Viha vabariiki ehitavad katoliiklased Vatikanis kõigepealt eksortsisti juurde, sest ligimesearmastusest eemaldumine vaimulike poolt pole Jumala silmis väiksem kuritegu kui pedofiilia, mida nägime auhindadega pärjatud filmis Spotlight. Terroristide tegevuse hollywoodiseerumine on suuresti kolletuva totaalse meedia töö tagajärg, kes on suundunud kasumijahile ja on õhutanud lihtsaid, kuid populaarseid tõdesid, mida stultoloogilised objektid kergesti omaks võtavad. Donald Trump on meediaikooni kõige ehedam kehastus. Keegi USA kohtunik mõistis Iraanilt välja 7,5 miljardit USD 11.septembri ohvritele, kuna tema arvates oli rünnakute taga Iraan, ühed moslemid kõik ja meedias räägitakse, et Iraan on paha. Lollus peaks olema karistatav. Selline kohtunik tuleks päevapealt vallandada ja saata püramiidi ehitama! Üks teine USA kohus mõistis Süürialt välja 347,6 miljonit USD Al-Qaeda korraldatud terrorirünnaku eest Ammanis.

Maailmas on olnud vähe koostöötahet rahvusvahelise terrori mahitajate vastaseks võitluseks ning selle asemel on neid kasutatud ettekäändena muude kinnisideede ja soovunelmate lahendamiseks. Kõige prominentsem valetõlgendus oli muidugi George W. Bushi otsus rünnata Iraaki 2003. aastal, mis võimaldas al-Qaedal kõigepealt tungida Iraaki, areneda seal Islamiriigiks ning laiendada konflikti teistesse piirkondadesse: Süüriasse, Liibüasse, Egiptusesse. Vääritimõistmised Araabia kevade protsessi tagajärgede hindamisel, mis vastu ootusi ei edendanud läänelikku demokraatiat, vaid muutus äärmusliku islamismi kasvulavaks, ei toonud kaasa rahu Lähis-Idas. Maailm vabanes diktaatoritest, kõigepealt Saddam Husseinist, hiljem Zine El Abidine Ben Alist, Muammar al-Gaddafist, Hosni Mubarakist, Ali Abdullah Salehist, tugevasti kõikus Bashar al-Assadi troon, kuid sai vastutasuks verised kodusõjad Süürias, Iraagis, Liibüas ja Jeemenis. Palestiina rahuprotsessi peatumine on veelgi õgvendanud rahu võimalusi ning võib pikemas perspektiivis suurendada äärmuslikke meelsusi Palestiina araablaste hulgas. Lääne probleem Lähis-Ida konfliktides seisneb suuresti ka selles, et on loobutud traditsioonilistest konfliktide reguleerimise meetoditest, rahvusliku leppimise (reconciliation) taotlemidest ning on panustatud ühe osapoole võidule, aga see ei ole toonud kaasa edu. Süüria konfliktis nähti pikka aega põhivaenlasena president Assadi režiimi või  ka Iraani, selle asemel, et saavutada mingit laadi ühiskondlikke kokkuleppeid. Ignorantsus võimaldas äärmuslikel islamistidel jõudu koguda ning segamatult Kalifaati üles ehitada, sest niiviisi oli nähtavasti kellelegi kasulikum, nähtavasti Teadagi Kellele. Probleem on selles, et „tänase päevani terror valdavalt toimib, ehk põhjustab inimestes hirmupõhiseid ja mõõtkavast väljuvaid reaktsioone.“ Terrorismi eesmärk on aegade hämarusest saadik olnud marginaalsete jõudude poliitilise mõjuvõimu suurendamine ja üha tugevnev totaalne meedia on neile tugevasti õla alla pannud ning neid nende pühas võitluses toetanud. Probleemi ei saa ravida selle eiramisega. Võib-olla ei ole need kujutlusvõimes loodud tondid, vaid hoopis meie ise, kes on jätnud midagi tegemata?

Ivar nõukogude armeest pajatab – Olimpiada Bogatõrina ja spordikomitee esimehe valimised

@jolli&ckrabat
Anfissa Fjodorovna põrnitses pahural ilmel nende hruštšovka teadetetahvlil asuvat trepikoja koristamisgraafikut. Talle tundus, et sellest ajast peale, kui naabri-Loreida teadetetahvli toimetamise tema käest üle võttis, on tema koristamisgraafik muutunud kaks korda tihedamaks ja korteri nr. 2 ehk Loreida graafik seevastu mitu korda hõredamaks. Parajasti kui Anfissa kättemaksuplaani haudus, kuidas tõde ja õigus taas maa peale tuua, tabas tema pilk, et korteri nr. 6 koha pealt oli vana nimi käsitsi maha tõmmatud ja selle asemel ilutses seal uus nimi – Olimpiada Bogatõrina. Ilmselgelt oli majja elama asunud uus elanik, sest eelmisel kolmapäeval oli maja ette sõitnud kolimisauto ja ekspressid olid sealt mitu tundi igasuguseid pakke, mööblit, pappkaste, vaibarulle ja potitaimi majja kandnud. Nüüd aga oli tõesti perse majas nagu Ivar armastab öelda ja siinkohal ei viidanud Anfissa üldsegi uue majaelaniku laienenud kehaosale, vaid Anfissale ütles nimi Olimpiada Margusovna Bogatõrina nii mõndagi! See oli ju tema vana rivaal nõukogude armee spartakiaadide päevilt ning mitmekordne relvajõudude sambomaadluse meister. Anfissa oli võitnud neid kõiki, kuid Olimpiada oli ainus, kelle vastu Anfissa jaks tavaliselt ei aidanud. Pika ja eduka maadlejakarjääri kõrvalt oli Olimpiada tulnud veel Nõukogude Liidu mitmekordseks meistriks jõutõstmises ja mis veel hullem, ta oli kinni pannud ka mitšman Volkovi korraldatud hundiujumise maailmameistrivõistlused. Hundiujumine oli  peaaegu sama, mis hundijooks – orienteerumisvõistlused, kus sportlased pidid kontrollpunktidest üles korjama teeklaasi viinaga, selle kummutama ning see, kes esimesena finišisse jõudis, oli võitnud. Ainult, et kui hundijooks toimus maismaal, siis hundiujumise võistlused korraldati Musta mere lainetes. Tavaliselt võitis need võistlused küll delfiin Maša, kuid ainus, kellel oli mingi šanss Mašale vastu saada, oli Olimpiada Margusovna Bogatõrina, sest ta lihtsalt kandis rohkem.

Tankivägede üleajateenija Bogatõrina oli värvikas isiksus, kellest teenistus nõukogude armees oli vorminud tervikliku inimese, mille üle ta oli väga uhke. Olimpiada teenis aega ühes Kesk-Aasia tankiväeosas tanki T72 sihturina ning tankistid olid teatavasti meremeeste kõige suuremad konkurendid. Kui sõjameestel peale  väsitavat teenistust võidujoomiseks läks, olid tankiväelased ainsad, keda väga kergelt ei õnnestunud laua alla juua. Musta mere laevastiku meremehed tavaliselt vaenlast ei kartnud, vaenlase laevu olid nad uputanud küll ja küll, ja neid võttis jalust nõrgaks ainult see, kui nad nägid mõnda NATO tanki mööda Musta mere laineid vastu kihutamas. Peale suuremaid pühasid seda paar korda aastas ikkagi juhtus. Kui laevastiklaste lemmikjook oli punane pidurivedelik, siis tankistid olid rohkem saapamäärde peal, mis tekitas erinevate relvaliikide vahel teinekord kultuurilisi arusaamatusi. Olimipiada võttis aktiivselt osa relvajõudude kõikvõimalikest kultuuri- ja spordiüritustest, isetegevusülevaatustest ja spartakiaadidest. Anfissa ei mäletanud enam, kas spartakiaad tuli antiikkreeka keelsest sõnast “Sparta” või siis vanarooma keelsest  sõnast “Spartakus”, kuid see tähendas sporti. Seda kinnitas kollase guaššvärviga tapeedi tagaküljele maalitud olümpiarõngastega plakat Anfissa laeva sööklas, millel vanemabi Puškini näoga rahutuvi teatas: “Oo sport, sa oled rahu!”

Igale nõukogude armeesse teenima tulnud noorsõdurile oli demblite rusikate jõul eluks ajaks pähe taotud teadmine, et sõdur eksib oma elus ainult ühe korra. Eriti lubamatu oli reeglite vastu eksimine sapööridele. Olimpiada pidas selleks üheks ja ainsaks eksimuseks oma elus nooruserumaluses sõlmitud abielu naabruses asuva sapööripolgu vanemseersandi Dmitri Matvejevitš Bogatõriniga, kes sõpradele oli  muidugi Dima. Muuhulgas võlus pruuti ka tulevase mehe võimas perenimi, mis pidi tema vastased maadlusmatil värisema panema, sest tema enda neiupõlvenimi oli nii  tavaline. Kes kardab Olimpiada Kaske? Loodetud õnne neile see abielu ei toonud, sest vanemseersant Bogatõrin oli äkilise iseloomuga mees. Eraelus olid Olimpiada ja Dima täielikud vastandid, sest hoolimata sapöörivägedes teenimisest eksis Dima pidevalt, süstemaatiliselt ja väga suure pühendumisega kõige vastu, küll Olimpiada kehtestatud kojutulemise kellaaega rikkudes, reede õhtuti sõpradega linna peale kadudes või siis kaubamaja proovikabiinis võõraste naistega ameledes, millega ta oli korduvalt oma kallile abikaasale vahele jäänud, kui too sinna uut dubljonkat, öösärki või välismaa botikuid proovima oli tulnud. Dmitri Matvejevitš oli küll sportlik ja sitke sell, kellega nad olidki tuttavaks saanud sambovõistlustel ja temagi oli mitmel korral nõukogude armee meistriks tulnud, kuid erinevalt raskekaallasest Olimpiadast võistles Dima hoopis kergekaalus ja neil oli peaaegu kahekordne kehakaaluvahe, mille tulemusena kõik nendevahelised arvamustevahetused võitis alati Olimpiada ja tuuseldas Dima korralikult läbi. Edasi läks nagu ikka, Olimpiada suundus kööki nutma ja Dmitri koos teiste sapööridega linna jooma, sest ilusti alanud päev oli mõlema jaoks rikutud.

Oma pika ja eduka karjääri jooksul oli Anfissa võitnud hulgaliselt  medaleid, karikaid ja diplomeid, mis nüüd kõik kaunistasid Ivari sauna eesruumi keldris. Ivaril oli sinna lisada  vaid laevastiku isetegevuse ülevaatuse kolmanda koha diplom, mille ta oli saanud omaloomingulise vabakavaga Nõukogude armee ja sõjalaevastiku aastapäeval, kui nad mitšman Volkovi ja Agdam Pohmelidzega tuukriülikonnas mõõkade tantsu balletist Luikede järv ette kandsid. Ivari, Volkovi ja Pohmelidze ülimalt pompöösne, tundlik ja meisterlik lindikava võeti teenistuskaaslaste poolt kestvate kiiduavaldustega   vastu ja pärast kutsusid isegi demblid neid ees- ja isanime pidi, kuid sellegipoolest piisas sellest kõigest vaid kolmandaks kohaks. Vaprate meremeeste triod edestasid kahekümne punkti ja marulise aplausiga külalisesinejad Kesk-Aasia tankivägedest, kes lõpuks kuulutatigi isetegevuskonkursi võitjateks. Tankistide etenduses mängis peaosa Olimpiada, kes kehastas korraga ja ainuisikuliselt kõiki, nii valgeid, musti kui siniseid luiki, mille peale Ivar kahtlustas teda isegi kodanliku natsionalismi propageerimises. Ja nüüd, uskuge või mitte, oli Anfissa kunagine kange konkurent just nende majja elama kolinud. Nüüd meenus Anfissale, et tõepoolest, varem elas korteris number kuus keegi Margus, kes oli mõned nädalad tagasi purjus peaga lumehanges magama jäänud ja surnuks külmunud. Margus oli kiitsakas, vaikne, rahumeelne ja tagasihoidlik mehike, kes mitte kunagi tüli ei tekitanud ega mitte kellelegi burksiputka  ees molli ei andnud. Ta tellis Anfissa käest burksiputkast alati ühe pisikese burksi ja võttis selle kõrvale kaheliitrise plastpudeli kange õllega ja istus vaikselt omaette. Margusovna, no muidugi, kuidas talle varem pähe ei turgatanud, kellele ta oma populaarses toitlustusettevõttes burksi müünud oli. Nüüd, kui nende depressiivses väikelinnas oli ühtäkki elamispind vabanenud, meenus Olimpiadale tema päritolu ja ta oli Kesk-Aasia avarustest ammu unustatud kodumaale naasnud. Dima oli ta siiski sinna igaks juhuks maha jätnud, sest Olimpiada pidas ennast veel parimas eas õitsvaks naisterahvaks ja elukeskkonna vahetus pidi kaasa tooma ka elukaaslase vahetuse.

Anfissa irvitas mürgiselt, sest ühe teda aastaid vaevanud müüdi oli ta äsja  suutnud purustada. Nüüd tuli välja, et Olimpiada oli  kõigest ühe  depressiivse Eesti väikelinna napsilembese asuka kuulsusetu  võsu, kellele anti uhke  nimi arvatavasti Tõnis Mägi esitatud kuulsa laulu järgi. Spartakiaadijärgses banketilauas, kus viina ja hapukurgi pealt kunagi kokku ei hoitud, oli Olimpiada Anfissa ees kelkinud oma suursuguse päritoluga. Just tema esiisa, kuulsa Ilja Murometsi väljaspool abielu sündinud lapselaps, oli peatanud mongolite suurkhaani maailmavallutusplaani ning peksnud võõramaised vallutajad tagasi Kalka jõe taha, pärast mida suurvürst isiklikult omistas talle kangelasteo tunnustamiseks hinnalise autasu – smaragdsilmadega kullast vasikapea.  Anfissa sambomaadleja suure hinge jaoks oli see keelatud löök allapoole vööd.  Ta  oli tähelepanuga harjunud, aga kui tuli keegi, kes haukas ära suure tüki temale kuuluma pidanud kuulsuseoreoolist, siis sellise asjaga ei saanud ometi üks tubli ja patriootiline neiu, nagu Anfissa seda kahtlemata oli, leppida. Anfissa tuju läks paremaks alles naiste saunas, kui teised naised rääkisid, et hinnalise vasikapea oli Olimpiada võitnud hoopis delfiin Mašalt kaardimängus, kes selle merepõhjast oli  leidnud ja üles korjanud. Anfissa tuju paranes hiljem veelgi, kui Olimpiada oli väidetava suurvürsti kingituse ükskord peale järjekordset abikaasa truudusetuseskandaali masendusehoos linna komisjonipoodi viinud ja kurbuse leevendamiseks mõeldud viina ostmise eesmärgil maha müünud. Nüüd ehtis see sajanditevanune reliikvia ühe paneelmaja kellegi tundmatuks jääda sooviva kodaniku elutoa seina ja õnnelikul ostjal polnud taiese kuulsast päritolust loomulikult õrna aimugi.

Üllatused sellega ei piirdunud. Kui Anfissa järgmisel hommikul burksiputkasse tööle läks, siis leidis  ta, et  selle ees askeldas agaralt naabri-Juhani abikaasa korterist number kaks  Loreida Loo-Reha ja jagas klientidele mingeid lipikuid välja. Muidu ei nähtud Loreidat burksiputka ees mitte kunagi ja ta polnud sealt seni mitte ühtegi  burksi ostnud. Loreida seletas kõigile, et tema pole mingisugune madalalaubaline rulllnokk, kes hommikust õhtuni burksiputka ees tolgendab, vaid kõrgelt arenenud kunstimeelega naine, kes esineb isegi  raadios.  Tõepoolest, ta oli mitmel korral helistanud ja esinenud Kuku raadio saates „Vox Populi“ ning ükskord pääsenud otseeetrisse isegi televisioonis Aarne Rannamäe saates „Vabariigi kodanikud“. Loreida aktiivsus burksiputka ees, mis oli linnakese elanike armastatud kultuuri  ja vaba aja veetmise keskus, äratas kahtlust. Anfissa  haaras temalt paberilipiku ja luges: „Meie linna kodanikud! Terves kehas terve vaim! Kuulutame  välja meie linna spordikomitee esimehe valimised ja kodanikualgatuse korras on sellele kohale üles seatud rahva poolt palavalt armastatud teenelise meistersportlase, teeneka sambomaadleja ja jõutõstja Olimpiada Bogatõrina kandidatuur korterist nr.6.  Tule valima! Rahva nimel alla kirjutanud kodanikuaktivist ja arvamusliider, vabakutseline ajakirjanik pr. Loreida Loo-Reha korterist nr.2.“ Loreida seletas kõigile, et tema oli raadiost kuulnud, kuidas riigi sportlastele  otsitakse uut juhti ja nemadki peavad ajaga kaasas sammuma ning kehakultuurile suuremat tähelepanu pöörama, seda enam, et nende linna on nüüd elama asunud suur sportlane, kes võiks noori  oma isikliku eeskujuga innustada ning nad kõlvatu burksiputka juurest eemale peletada. Siililegi oli selge, et siin plaanitseti Anfissa autoriteedi õõnestamist, võibolla isegi positsiooni kõigutamist, rääkimata katsest mingi isehakanu poolt väljakujunenud suhetesüsteemi pea peale keerata.

Anfissa muutusi ei kartnud. Ta oli alati neile sirgeselgselt vastu astunud ja kõik uuendajad ning reformijad laiali peksnud, aga siinkohal tundis ta, et käed jäid kuidagi lühikeseks. Tema seljataga oli asutatud mingisugune spordikomitee ja et  sellest veel vähe ei oleks, siis oli selle etteotsa asutud seadma  Anfissa omaaegset vihaseimat  konkurenti. Ja kõik see toimub tema isikliku burksiputka ees! Nii ikka ei lähe. Anfissa kääris käised üles ja asus vastukampaaniat tegema. Kõigepealt mõtles ta Loreidale ühe korraliku lõuahaagi anda, aga  siis tuli talle parem mõte pähe. Miks Olimpiada? Võib-olla on parem, kui hoopis tema ise, Anfissa Fjodorovna, valitakse vastloodud spordikomiteed juhtima. Anfissa otsustas olla kaval ning üles seada mitu kandidaati, sest vastasseis kahe rivaalitseva naise osas oleks headele inimestele liiga otseselt võimuvõitlust meenutanud. Samuti tahtis ta Loreidale õpetada demokraatiat, seda tõelist, mida nad omal ajal nõukogude  armees õppisid. Niisiis võttis Anfissa Loreidale füüsilise jõu abil mõistuse pähepanemise asemel hoopis joonelise paberilehe ja hakkas sinna kirja panema spordikomitee esimehe  valimistele esitatavaid kandidaate. Esimesena sai loomulikult kirja tema ise, teisena tema abikaasa Ivar, sõjaveteran nõukogude armeest. Kolmandana seadis  ta üles ehitusettevõtja Timo-Cevini kandidatuuri, kes mängis mängukonsooliga FIFA jalgpallimängu ning panustas hoolega ka rahalistel ennustusvõistlustel.  Veel pani Anfissa kirja Lempsi korterist nr.7, kes oli pool aastat isegi keskkoolis käinud, enne kui ta sealt joomise ja suitsetamise pärast välja visati ja siis veel kellegi üliõpilase Onelise burksiputka eest, kes käis mingis eriti peenes koolis, et tõsta kandidaatide hariduslikku taset kõrgemale.  Ta kaalus pikalt  ka naabri-Juhani kandidatuuri, aga loobus lõpuks tema esitamisest, kuna arvatavalt hakkaks ta Loreidaga koalitsioone moodustama ning võib valimised lõpuks hoopis tuksi keerata.

Anfissa otsustas nimekirja lisada ka mõned väliskandidaadid, sest see viitaks kuidagi rahvaste sõprusele. Puhtalt austuse pärast lisas Anfissa nimekirja vanemabi Puškini, kes oli nooruses lootustandev Mongoolia hokimängija. Viimasena pani  Anfissa kirja värskelt nende linna kolinud pagulasneeger Jaagu, kelle vanaisa kunagi olümpial  Botswanat esindades maratoni jooksnud. Jaagu vanaisa lõpetas küll kolm ja pool tundi peale eelviimast lõpetajat, siis kui kohtunikud olid juba ammu asjad kokku pakkinud ja koju läinud ja seepärast pole tema nime võimalik protokollidest leida, kuid  Anfissa teadis, et olümpial pole tähtis mitte võit, vaid osavõtt. Rahulolevalt vaatas Anfissa kandidaatide nimekirja, võttis järgmise paberilehe ning asus oma programmilist valimiskõnet kirjutama, mille esitamise järel ei oleks kellelgi tohtinud lõpptulemuses kahtlust olla, et parim kandidaat linna spordikomitee esimehe kohale on just tema, Musta mere laevastiku kaheksakordne sambomeister nii naiste kui meeste arvestuses Anfissa Fjodorovna. Tema juba teaks, kuidas ja kuhu spordikomiteed  juhtida – sest nagu ütlesid juba vanad roomlased: kiiremini, kõrgemale ja veelgi kaugemale: “Citius, Altius, Fortius!” Ta maalis suurte konarlike trükitähtedega paberile esimese valimislubaduse teel Olümposele: „KÕIK BMW OMANIKUD JA ANFISSA VALIJAD SAAVAD SOODUSTUS BURKSILE 10%!“ Anfissa jäi rahulolevalt oma esimest valimislubadust silmitsema, mis pidi talle valimistel ülekaaluka võidu tagama, sest mida oleks Loreidal talle vastu panna, kuni ta kuulis, kuidas keegi leti ääres madalal otsekui tõrrepõhjast kostuval häälel nõudis: „Hei sina, anna mulle kaheksa burksi  ja  vaata, et sa saia vahele  rohkem kotletti ja vähem salatit paned!“ Anfissa tardus, sest leti ees seisis tema ise – ammuste aegade hirm Olimpiada Margusovna  Bogatõrina!

Müüt Ronald Reaganist

@ckrabat
Ameerika Ühendriikide 40. presidendi Ronald Wilson Reagani (1911-2004) first lady Nancy Davis Reagan (1921-2016) lahkus 94-aastasena 6.märtsil 2016.aastal, täpselt kuu peale oma 93-aastaselt lahkunud abikaasa 105. sünniaastapäeva. Ronald Reaganit võib kahtlemata liigitada Ameerika Ühendriikide „suurte presidentide“ hulka, kes on on olnud tõenäoliselt ainus efektiivne konservatiivne president Ameerika Ühendriikides viimase viiekümne aasta jooksul, kõige edukam vabariiklasest riigipea peale Theodore Roosevelti ja ainus riigipea perioodil peale Lyndon Johnsonit, keda mitmed USA presidentide edukust hindavad rankingud on paigutanud esikümnesse. Nancy Reagani mõju abikaasale peetakse suureks. Reaganite Valges Majas viibimise ajal üritas Nancy tõsta Ühendriikide esileedi prestiiži, ei leppinud köögis askeldava koduperenaise rolliga ja näitas üles tähelepanuväärset ühiskondlikku aktiivsust, mida seal viimati nähti ehk Jacqueline Kennedy ajal. Tema prioriteetide hulka esileedina kuulus narkootikumide tarbimise vastane võitlus, kus tema juhtlause „Just Say No!“ (lihtsalt ütle ei) muutus narkootikumide tarbimise vastase kampaania üldtunnustatud lipukirjaks. Nende abielu peetakse väga harmooniliseks. Viimastel aastakümnetel, kui Ronniel diagnoositi 1994. a. Alzheimeri tõbi, jäi Nancy teda põetama ning toetas aktiivselt teaduslikke uuringuid uute ravimite kasutuselevõtuks. Nancy Reagani erilise tähelepanu all oli raku-uuringute toetamine, mis viis ta lahkhelideni president George W. Bushi ja tema administratsiooniga, kes pidasid selliseid uuringuid ebaeetiliseks ning religioossele moraalile vastuvõetamatuteks. Palju hoolt nõudis veel Ronald Reagan Presidential Library arendamine Simi Valleys Santa Susana mägedes Los Angelesest loodes, mis on ühtlasi Ronald ja Nancy Reagani viimaseks puhkepaigaks.

Nancy Davis kohtus esmakordselt Ronniega Hollywoodis 1949. aasta novembris, kui viimane oli filminäitlejate ametiühingu (Screen Actors Guild) juht. Need olid külma sõja algusaastad ning Hollywoodis tegi puhastustööd mäkartism (Wisconsini osariigi senaatori Joseph McCarthy järgi), võideldi võimalike kommunistlike sümpaatiate vastu ning koostati „musti nimekirju“ kahtlaste vaadetega näitlejate kohta. Nancy avastas oma nime ühest sellisest mustast nimekirjast, mis viis lõpuks kohtumiseni Ronald Reaganiga. 1952 nad abiellusid. Kommunismipaanika 1940-te aastate Hollywoodis meenutas paljuski meie tänast murjanipaanikat, ainult et murjani asemel nähti iga nurga taga hoopis kommunisti passimas. Näitleja Adolphe Menjou ütles, et kui kommunistid on nõiad, siis tema on nõiakütt, kes püüab nad kinni ja saadab nad kõik tagasi Nõukogude Liitu. USA multifilminduse isa Walt Disney, üks tollase nõiajahi algatajaid, tunnistas, et kommunism kujutab endast Hollywoodile tõsist ohtu ning nimetas mitmeid kommunismipisikust nakatunute nimesid, keda tema meelest tuleks Hollywoodist minema saata. Reagan oli väidetavalt tollases ideoloogilises puhastustöös aktiivne osaline ja tunnistas paljude vasakpoolsete vaadetega sõprade ja kolleegide vastu, mis tema esimese naise, hilisema seebiseriaali Falcon Crest staari ja mitmekordse Oscari võitja Jane Wymani (1917-2007) väitel viis nende abielu lagunemiseni 1948. aastal. Nancy näitlejakarjäär polnud ehk nii särav kui Wymanil, kuigi ta mängis paljudes filmides ja televisioonis 1962. aastani. Reagan ise pidas oma tippsaavutuseks Drake McHugh’i rolli 1942.a. filmis Kings Row, mis rääkis elust 1890.a. ühes Ameerika  väikelinnas.

Ronald Reagan oli nooruses liberaalne demokraat, kuid tänaseks on temast kujunenud ameerika konservatismi ikoon, kes suundus suurde poliitikasse 1964. aastal, kui osales konservatiivse vabariiklase Barry Goldwateri valimiskampaanias ning sai tuntuks kõnega „Time for choosing“ (valiku tegemise aeg). Kõne tõi Goldwateri kampaaniasse miljon USD lisaraha, kuigi ta valimised lõpuks ikkagi kaotas. Reaganile avas see aga ukse suurde poliitikasse, 1966.a. valiti ta California osariigi kuberneriks ning nelja aasta pärast veel teiseks perioodiks. Ta võitis kaks perioodi ametis olnud demokraati Edmund Browni, tänase kuberneri Jerry Browni isa. Paljud tänased konservatiivsed vabariiklased on üritanud end siduda Gipperi (Reagani hüüdnimi filmirollist Knute Rockne, All American 1940) pärandiga, kuid erinevalt näiteks George W. Bush’ist, kes üritas ühiskonda pöörata ning seega ka lõhestada, iseloomustab Reagani presidentuuri pigem pragmaatiline mõõdukus. Kahtlemata oli Reagan konservatiivsete vaadetega poliitik, kes oli vastu nii homoseksuaalsusele kui abordile (kuigi California kubernerina kirjutas alla aborti lubavale seadusele), kuid Valges Majas ta üritas olla rahvast ühendav tasakaalukas president ega surunud ühiskonnale peale isiklikke ideoloogilisi eelistusi, mida tunnistavad ka ülekaalukad valimisvõidud Jimmy Carteri üle 1980.a. ja Walter Mondale’i üle 1984.a. Kui paljusid tänaseid konservatiive iseloomustab sallimatus, siis Reaganit võiks ikkagi nimetada sallivaks presidendiks. Muuhulgas nimetas Reagan ametisse liberaalse Ülemkohtu liikme Sandra Day O’Connori (1930) ja kui Ronald Reagan esitas 1976. aastal väljakutse valitsevale presidendile Gerald Fordile, valis ta vastu ootusi ning paljude konservatiivsete vabariiklaste tahet (nagu mõjukas Põhja-Carolina senaator Jesse Helms) asepresidendikandidaadiks liberaalse Pennsylvania senaatori Richard Schweikeri (1926-2015), kellest neli aastat hiljem sai USA tervishoiuminister (Health and Human Services).

Reagani valimiskampaania 1980. aastal püstitas kolm eesmärki: maksukoormuse vähendamine Ameerika ühiskonnale, külma sõja võitmine Nõukogude Liidu vastu ja valitsuskulutuste vähendamine. Kaks esimest eesmärki õnnestus tal võidukalt ellu viia. Valitsuskulud aga kasvasid, riigiametitesse lisandus Reagani presidentuuri kestel 60 000 ametnikku ja riigivõlg kasvas 700 miljardilt dollarilt kolme triljoni USD-ni. Kõige suuremast rahvusvahelisest võlausaldajast sai Reagani ametiperioodil suurim võlgnik ja see suund osutus kestlikuks. Kuigi Reagan võitis külma sõja, siis tänaseks on jõutud olukorda, kus kommunistlik Hiina kontrollib USA võlgu 1,7 triljoni USD ulatuses. Tegelikult kestis tema maksukärbete programm 1982. aastani. Kui 1981.a. võeti vastu Economic Recovery Tax Act, mis alandas ameeriklaste maksukoormust umbes poole võrra, siis sellega maksude alandamise programm ka lõppes ja edaspidi juurutas ta hoopis mitmeid uusi maksustamismäärasid, mis aitasid leevendada riigieelarve defitsiiti. Samuti ei ole pädevad kuvandid Reaganist kui pistrikust. Reagan tunnustas immigrantide panust ameeriklaste rahvuslikule identiteedile, 1986. aastal tema poolt allkirjastatud Immigration Reform and Control Act võimaldas legaliseerida miljonitel illegaalidel, ning isegi hoolimata oma sõjakast retoorikat, oli ta relvastuskontrolli veendunud pooldaja ning enamasti vältis relvajõudude kasutamist poliitilistel eesmärkidel (erandina ehk Grenada operatsioon). Ta oli vastu sõjalisele sekkumisele Kesk-Ameerikas: Nicaraguas, Salvadoris ja Panamas). Nancy Reagan on samuti mõjutanud presidendi vaateid mõõdukamas suunas. Just Nancy mõjutusel nõudis Reagan näiteks rangemat kontrolli relvade müügi üle kodanikele (nn Brady bill 1993.a., Reagan elas 30.märtsil 1981 üle atentaadi ja James Brady (1940-2014) oli tema pressisekretär, kes atentaadi tulemusena invaliidistus) ning toetas kõneluste alustamist Nõukogude Liiduga.

Palju on spekuleeritud, missugune võiks olla Ronald Reagani agenda täna, kui ta oleks elus ja kandideeriks täna presidendiks. Eksperdid on ühel nõul, et arvatavasti ei nõustuks ta Obamacare’ga (ravikindlustuse föderaalsele reguleerimisega), ei toetaks naftatööstusele piirangute seadmist ning seisaks vastu Krugmani ideele ületada majanduskriisi suuremate kulutustega. Kuid pole kindel, kas ta nõustuks uute maksukärbetega, oleks valmis tõstma kaitsekulutusi võitluseks terrorismiga, millised oleksid tema sammud samasooliste abielu legaliseerimiseks ja immigratsiooni piiramiseks ning kuidas ta viiks läbi võidujooksu Hiinaga majandusliku ülemvõimu pärast. Ametisoleku aja jooksul tõstis Reagan oluliselt (40%) USA sõjalisi kulutusi, kuid seda kindla eesmärgiga nõrgestada läbi relvastuse võidujooksu majandusliku kokkuvarisemise äärele suunduvat Nõukogude Liitu, kelle sõjalised kulutused moodustasid 40% nende eelarvest. Võidujooks uue tõusva jõu Hiinaga toimub eeskätt majanduses ja seda võistlust on võidurelvastumise najal juba raskem võita. Tänapäeva asümmeetrilised ohud nõuavad hoopis uute võimete arendamist, sest paljude probleemide, riskide ja ohtude vastu tankidega ei saa. Endine kaitseminister Robert Gates, kes Reagani ajal töötas Luure Keskagentuuris, nimetas hiljuti Kongressis esinedes plaanitavat 100 miljardi USD suurust kaitsekulutuste tõusu raiskamiseks. Mõlema partei eksperte ühendav nõukoda Sustainable Defense Task Force pidas võimalikuks hoopis sõjaliste kulutuste kärpeid ühe triljoni USD võrra. Nii Donald Trump kui ka Ted Cruz on nimetanud end Ronald Reagani ideede kandjateks, kuid see Reagan, kellest nad loovad täna konservatiivsuse ikooni, ei ole see Reagan, kes oli kaheksa aastat USA president. Tänaste vabariiklike liidrite agenda: ulatuslikud maksukärped kõikidelt kuludelt, valitsemiskulude kärped kõikjalt v.a. riigikaitses, Jerry Falwelli ja tema Piibli ideoloogiline juhtimine tuginevad lihtsustatud müüdile Reaganist, mis on loonud temast populaarse kuvandi, mida ta ise kunagi polnud – mees, kes langetas makse, viibutas sõjakirvest ja konsulteeris alati Jeesusega. Tänastel Ühendriikide konservatiivsel poliitikutel puudub Reaganiga samaväärne karismaatiline ja pragmaatiline liider, kes ühendaks, mitte ei lõhestaks ning oleks võimeline ellu viima Hillary Clintoni loosungit – to make America whole again (teha Ameerika uuesti ühtseks).

Reagani viiest lapsest suri Christine enneaegselt sündinuna varsti peale sünnitust 1947.a., vanim Maureen Elizabeth (1941-2001) aga 60-aastaselt vähki. Nooruses filmides osalenud Maureen on neist ainsana üritanud, kuigi edutult, ka poliitilist karjääri, kandideerides vabariiklasena 1982.a. California osariigist Senatisse ning 1992.a. Esindajatekotta. Ta oli isast siiski mõnevõrra mõõdukamate vaadetega ja toetas näiteks naiste abordiõigust. Hiljem tegutses ta Alzheimer’s Associationi juhatuse liikmena. Kolmest abielust oli Maureenil Ugandast adopteeritud tütar Rita Mirembe Revell (1985). Abielust Jane Wymaniga on elus praegu üksnes adopteeritud poeg, raadio talk-show juht ja kirjanik Michael Edward Reagan (1945), kes Reagani lastest ainsana on ka konservatiivsete vaadetega. Praegustel valimistel on ta toetanud John Kasichit ja mõistnud hukka Donald Trumpi. Michael on teist korda abielus ja tal on kaks last: kriminaalse minevikuga Cameron Michael (1978) ja lasteaiakasvataja Ashley Marie (1983). Abielust Nancyga sündisid näitleja ja kirjanik Patti Davis (Patricia Ann Reagan) (1952) ja endine balletitantsija ning praegune raadiokommentaator ja poliitikaajakirjanik Ronald Prescott Reagan (1958). Neist Patti on üle saanud narkootikumide sõltuvusest, olnud tegev tuumarelvade vastases liikumises ja keskkonnakaitses, poseerinud Playboyle, elanud Eagles’i kitarristi Bernie Leadoniga ja olnud abielus joogainstruktoriga. Ta on nagu tema emagi aktiivselt toetanud raku-uuringuid haiguste ennetamiseks. Patti on nimetanud, et võrreldes praeguste konservatiivsete iidolite Sarah Palini ja Michelle Bachmanniga oli tema isa akadeemik. Nii Patti kui ka tema vend on olnud Reagani perekonna mässulised liikmed, kes on liberaalsete vaadetega ja valimistel hääletanud Barack Obama poolt. Ronald Jr. on end paiguti näidanud veelgi radikaalsemana ja nimetanud ennast ateistiks ja toetanud presidendikandidaadina aktiivselt nii John Kerryt kui Barack Obamat ja esinenud kõnega demokraatide valimiskogul. Oma isa kohta on ta öelnud: “My father was a man — that’s the difference between him and (George W.) Bush.” Ronald Jr. elab Seattles, oli abielus psühholoogi Doria Palmieriga (1951-2014) ning nende perekonnas kasvas kolm kassi. Poeg meenutab, kuidas tema isa pidas peale Valgest Majast lahkumist kõige olulisemaks rahvusvaheliseks probleemiks läbikukkunud riikidega tegelemist ning kuvand Reaganist kui sõjapistrikust ei vasta tegelikkusele. Tõepoolest, erinevalt Mihhail Gorbatšovist ei saanud Ronald Reagan Nobeli rahupreemiat, kuigi oli selle külma sõja lõpetamise eest igati välja teeninud.

Ronald Reagan’s family is still arguing about whether he had signs of Alzheimer’s during his time in the Oval Office. Here's the official portrait of the Reagans on the White House grounds in 1988. (Wikimedia Commons)

Ronald ja Nancy Reagan Valges Majas 1988. Pilt: http://s3.amazonaws.com/media.wbur.org/wordpress/15/files/2015/02/ronandnancy-620×410.jpg

Viha vabariik XIX – kuidas on võimalik Tartus peksa saada?

@ckrabat
Teatavasti on planeedi Maa elanikkond liigirikkam, kui ametlik bioloogia seda tunnistada julgeb ning aastatuhandeid tagasi toodi Nibirult lendava taldriku lastiruumis planeedile võõrliik lollid, kes siin hoogsalt paljunema hakkas ning pakkus odava tööjõuna asendust põlis-Maalastele, inimestele. Lõpuks sai neid palju ja nad hakkasidki ennast inimesteks pidama, kuid nagu võõrliikidega sageli juhtub, siis inimestena on lollid läbi kukkunud. Sellepärast on oluline tunda bioloogiat. Meedia tähelepanu alla sattunud kellegi Jaanuse juhtum, kes pätte korrale kutsudes ise viimaste käest karistada sai ja oma lapse silme all avalikus kohas läbi peksti. Erukindral Ants Laaneots kommenteerib: „Olen sellest ka varem rääkinud, et mind hämmastab inimeste egoism, et kui keegi kuskil kellelegi ülekohut teeb, siis katsutakse eemale hiilida, peaasi et teda ei puudutataks,“ rääkis Laaneots. „… Nüüd tagantjärele tehakse toetusavaldusi, aga mis juhtunud, see juhtunud. Pärast muidugi on võimalik taguda vastu rindu, et vot kui ma oleks seal olnud, oleks appi läinud! Aga miks siis need, kes seal koha peal olid ei läinud appi, sellest ma ei saa aru.“ Lollide arvu plahvatuslik kasv viimase sajandi jooksul on kaasa toonud variserlike ja saduserlike ühiskondade vohamise planeedil ja tõsise ohu elukeskkonnale. Silmakirjalikkus on variserlikule ja saduserlikule ühiskonnale täiesti tüüpiline tunnusjoon, mis vastab kehtivale sotsiaalsele tellimusele. Vaikselt on toimumas kriminaalne revolutsioon, kus kriminaalselt karistatud isikud võtavad ise üle korrakaitsefunktsioonid ja tavakodanikku hoitakse hirmu all. Palju kära tekitanud ükssõdalaste (Odini sõdalaste) liikumine on selle nähtuse üks värskemaid ilminguid.

Eesti Nokiaks on muutunud slogan – et me vaimult kunagi suureks ei saa, siis peame suureks saama rahvaarvult. Nüüd otsitakse taga mingisugust Eesti märki, midagi kuidagi üles ei leita. Jakob Hurda eluajal lausus tubli talunik Toots, et kõige parem märk mehele on mees ise. Või midagi sarnast. Disainer Tajo Oja küsib Postimehes õigustatult: „Milline on USA logo? Aga Saksamaa logo? Kui sa mõtlesid nüüd automaatselt kummagi riigi lipu peale, siis näed, kuhu ma sihin.“ Kurb küll, kui Eesti märgiks muutuks eesti loll. Meie ühiskonna suurim probleem, et kergesti suudetakse tekitada kõiksuguseid tuuleveskeid, millega vapralt võidelda, selle asemel et pöörata tähelepanu päriselulistele probleemidele. Hea on virtuaalsõjas kangelaseks saada. Totaalne meedia taob trummi olematu pagulasprobleemi üle, kuigi Eestisse pole saabunud veel ühtegi nn kvoodipagulast ja vaevalt, et lähemal ajal selliseid leitaksegi, sest need, kes kriteeriumitele mingit pidi vastaksidki, ei julge ise siia tulla, hirm on nii suur. Omadele on seevastu kõik lubatud – peksta, tappa, vägistada, ta on ju oma, see on neukkutehaste viisaastakuplaani rütmis valminud toodangusse istutatud topeltmoraal. Programm ei võimalda hädasolijale appi minna, sest nii ei ole settingutega ette nähtud. Kui ühiskondlik moraal soosib mõõdutundetut paljunemist, sest sõjaväele on odavat kahuriliha vaja, kuid kedagi ei huvitada, kuidas sünnitustoetustega toodetud masstoodang elus hakkama saab, eriti veel siis, kui sõda ei ole. Paljud tähelepanuta jäänud lollid võivad siirduda kuritegelikule teele. Nii juhtub, kui igaüks võib toanurgas lolli valmis teha, riik maksab selle tarvis isegi pappi, aga kes lolli üles kasvatab? Kui loll rikki läheb, kes ta ära parandab? Kes odava masstoodangu remondi jaoks ressursse eraldab?

Solidaarsuse puudumine on tõepoolest üks meie kaasaegset ühiskonda iseloomustavaid peamisi tunnusjooni. Ligimesearmastuse puudumine on variserliku ja saduserliku ühiskonna märgiline kaasnähtus. Hädasolijale seljapööramine iseloomustab paljude eestlaste suhtumist ka pagulaskriisi, mis seal rääkida elulistest situatsioonidest, kui Eesti tänavatel hakkabki valitsema kriminaalne kord ja mentaliteet ning õigust hakkavad kehtestama need, kes on sellega pahuksisse sattunud. Eesti õigusruumist väljunud Keskerakond, kelle tegevus meenutab rohkem mõnda Ladina-Ameerika seebiseriaali, mille najal tema valijad on üles kasvanud, on pakkunud siin tervele ühiskonnale innustavat eeskuju. Mis ühendab Keskerakonda ja EKRE, marurahvuslikku konservatiivsust ja vasakpoolset populismi? Uue poliitilise jõu konsolideeriv alge ongi Viha vabariigi promoveerimine – viha kõigi ja kõige vastu, kes Meie-Nemad kraadiklaasil mõõtes ei mahu nimetuse Meie alla. Seda võib nimetada ka poliitiliseks holliwoodiseerumiseks, virtuaalse maailma loomine lollide programmides, kus „head“ võitlevad „pahadega“ ja õigete võidu nimel on kõik meetodid lubatud, sest „meie“ oleme ju alati head. Tartu peksjate koondportree annab pildi tüüpilisest Viha vabariigi kodanikust, odavast kahurilihast paljulapselises perekonnas, kus laps jäi ilma vanemlikust hoolitsusest, kuid ta valmistati viisaastaku plaani täitmiseks, sest igaüks võib nüüd toanurgas lolli valmis teha: „… jäi võrreldes teiste lastega kuidagi ripakile – vahel tundus mulle, et polnud teda vaja emal ega kasuisal. Kui … peksti, siis teda peksti naabri hinnangul nagu looma. Eks ta hakkas millalgi ka vanematele vastu – kui teda peksti, siis seda enam ta naeris. Ju tal läks ühel hetkel miski paigast ära.“ Nii kasvatati Ivarist nõukogude armees tõeline mees: „Isa kasvatas mind lapsest saadik rihma abil ning andis mulle kolm korda päevas regulaarselt peksa, aga kui ma sain juba nii suureks, et jõudsin isale kolm korda päevas peksa anda, siis tekkis ka autoriteet ja edaspidi võeti mind kui võrdne võrdset, kutsuti kalale ja ees-ja isanime pidi.“

Päriseluliste probleemide eiramine avaldub ka kolme riigi, Ameerika Ühendriikide, Ühendkuniningriigi ja Soome suursaadikute avalduses, kus nõuti: Eesti peab HIV viiruse levikuga tõsisemalt tegelema hakkama, mis on diplomaatilises mõttes üsnagi pretsedenditu samm. Rahvusvaheliselt on tähele pandud, et Eestis puudub tahe selle probleemiga tegeleda ja selle asemel eelistatakse donkihhotelikult tuuleveskitega võidelda. Siit leiab ka vastuse küsimusele, kuidas on võimalik Tartus peksa saada? See, mis juhtus Tartus, on millegi tagajärg, kuid selle „millegi“ juured võivad ulatuda ühiskondlike kihtide sügavustesse. Süvenev burksiputkade kultuur, lollikultus ja neukkunostalgia on kolm vaala, mille najal variserlik ja saduserlik ühiskond püsib ja mida õigustatakse lihtlabase eitusega: „Juku pea ei ole kandiline“, sest rahvas ei taha näha, et kuningas on alasti. Lolle iseloomustab kollektiivsus, ta on karjaloom. Loll on solidaarne küll, kuid omade, mitte “nende” vastu. Tema jaoks on oluline omad ära tunda, kes näitab õigeid märke, perset, või kallab jääveega üle, kuid kõik inimlik on talle aga võõras. Õige mehe elu on “kõht võimalikult täis süüa, raha kokku ajada vahendeid valimata, end võimalikult tihti mällarisse juua, keppi teha ning autoga kihutada”.Totalitaarsest meelsusest, millel pole midagi ühist lääneliku vabameelsusega, annab pildi ka paraadide kultus Vabariigi sünnipäeval, sest Moskva pisaraid ei usu. Selle asemel, et pakkuda midagi rahvast ühendavat. Sõjaväeparaadi võiks asendada lahtiste uste päevad sõjaväeosades ning pingviinide paraadi üldrahvalik suusamaraton, kuid valitsev sotsiaalne tellimus on teistsugune ning võim peab Viha vabariigis vaimust distantseeruma. Küsimus, mis on Tartu intsidendi puhul tahtlikult või tahtmatult jäetud fookusest  välja – kui paljud möödakäijatest oleks  tegelikult soovinud keerata käised üles ja solidariseeruda hoopis peksjatega?

USA presidendivalimised 2016 – peale superteisipäeva II

@ckrabat
Peale 1.märtsi superteisipäeva Ameerika Ühendriikide presidendivalimiste demokraatide ja vabariiklaste eelvoorudes võib üsna suure kindlusega väita, et kui nüüd midagi ootamatut ei juhtu, siis kohtuvad lõppvoorus demokraatide poolelt kogenud poliitik Hillary Clinton ja vabariiklaste poolelt sisuliselt amatöörpoliitik ehk kinnisvaraärimees Donald Trump. Nii Clinton kui Trump võitsid seitsmes osariigis üheteistkümnes. 76-aastane sotsialistlike vaadetega Bernie Sanders, kellest võiks saada esimene juudi päritoluga president, on osutunud üllatavalt konkurentsivõimeliseks ja suutnud enda poole kaasa haarata just nooremat valijaskonda, kuid Clintonit on üksmeelselt toetanud mustanahalised demokraadid, mis on takistanud Sandersit lõunaosariikides tõsist vastupanu osutama. Sandersi agenda moodustavad majanduslik ja sotsiaalne ebaõiglus, keskkonnaküsimused ning world peace. Teisipäeval võitis Clinton ülekaalukalt lõunaosariikides Alabamas (protsentides 78:19), Georgias (71:28), Arkansases (66:30), Tennessees (66:32), Texases (65:33) ja Virginias (64:35) ning napilt Massachusettsis (50:49). Sanders võitis mäekõrguse ülekaaluga koduosariigis Vermontis (86:14) ja lisaks veel Minnesotas (62:38), Colorados (59:40) ja Oklahomas (52:42). Clinton võitis veel USA koosseisu kuuluval Ida-Samoal. Kokku on Clintonil nüüd 577 valijamehe toetus Sandersi 386 vastu vajalikust 2383st. Clinton lubas kaotada ideoloogilised lõhed ühiskonnas ja Ameerika taas terviklikuks teha, mis on vastuloosung Donald Trumpi „Make America Great again“’ile.

Vabariiklastest võitis Trump kindla ülekaaluga Massachusettsis (49,  Kasich ja Rubio 18, Cruz 10, Carson 3) ja Alabamas (43, Cruz 21, Rubio 19, Carson 10, Kasich 4), kuid tuntav ülekaal oli tal nii Georgias (39, Rubio 25, Cruz 24, Kasich ja Carson 6) kui Tennessees (39, Cruz 25, Rubio 21, Carson 8, Kasich 5). Vermontis avaldas talle vastupanu John Kasich (33:30, Rubio 19, Cruz 10, Carson 4), Virginias Marco Rubio (35:32, Cruz 17, Kasich 9, Carson 6) ja Arkansases Ted Cruz (33:31, Rubio 25, Carson 6, Kasich 4). Esimese osariigi võidu sai Marco Rubio Minnesotas (37, Cruz 29, Trump 21, Carson 7, Kasich 6). Cruz võitis koduosariigis Texases (44, Trump 27, Rubio 18, Kasich ja Carson 4), Oklahomas (34, Trump 28, Rubio 26, Carson 6, Kasich 4) ja Alaskal (36, Trump 34, Rubio 15, Carson 11, Kasich 4). Trumpi vastane koalitsioon pole ühtne. Ted Cruzi toetavad konservatiivsemad valijad, Marco Rubiost on saanud vabariikliku establishmenti soosik, John Kasichit toetavad mõõdukamad valijad ja Ben Carsoni sümpaatiad on seotud religioossemate ringkondadega. Kasich ongi osutunud konkurentsivõimeliseks liberaalsemal Uus-Inglismaal, kuid mujal on tema toetusprotsendid jäänud tagasihoidlikumaks. Cruz pole suutnud võluda Uus-Inglismaa valijaid, kuid on enda selja taha saanud Kesk-Lääne konservatiivsed valijad. Rubio kogub enamasti stabiilselt 20-25% hääli, kuid suurt läbimurret pole ta suutnud teha. Tema tõehetk saabub 15.märtsil koduosariigis Floridas, kus ta on kohustatud võitma, et pildil püsida.

Kokku toetab Trumpi 316 valijameest, Cruzi 226, Rubiot 106, Kasichit 25 ja Carsonit 8 ning võitja peab saama 1237 delegaadi toetuse. Kõrvale veel keegi ei ole astunud, kuigi ennustatakse, et järgmine taanduja on Ben Carson, kes asub püüdlema hoopis Marco Rubio poolt hüljatavat Florida osariigi senaatori kohta. Kui Trump suudab jätkuvalt koguda kolmandiku valijahääli osariigis, on teistel raske teda pidurdada. Ted Cruzi positsioon on hetkel kõige tugevam ja ta on kutsunud ühinema Donald Trumpi vastu. Teatud šansse võib olla Marco Rubiol, kui tal õnnestub enda taha koondada Cruzi ja Kasichi toetajad. Donald Trumpi eduloo taga on tema kui meediapersoon. Everybody knows the Donald. Paljude jaoks on ta eduloo American dream elav kehastus, kuigi oma miljardid on ta pärinud isalt, aga sellegipoolest on ta paljude jaoks muutunud eduka inimese sümboliks. Lisaks sellele imponeerib paljudele veel anti-establishment hoiak, mille pinnalt on ta edukalt kritiseerinud Marco Rubiot, kes Jeb Bushi taandumise järel on muutunud mainstream vabariiklaste põhikandidaadiks. Trump oskab isegi valetada nii, et teda jäädakse uskuma. Trumpi on asunud toetama ka mõned vabariiklaste liidrid. McCaini asepresidendikandidaat 2008, Alaska mootorratturmemm Sarah Palin oli esimene, kuid mõõdukaks peetav New Jersey kuberner Chris Christie, keda veel mõned aastad tagasi peeti vabariiklaste võimalikuks favoriidiks nendel valimistel ja Maine kuberner Paul Lepage on liitunud Trumpi toetajatega nagu ka Alabama senaator Jeff Sessions. Välismaalt on Trump saanud tuge paremäärmuslikelt rahvuslastelt: vene konservatiivne ideoloog Aleksandr Dugin, Prantsusmaa Rahvusrinde guru Jean-Marie LePen, Itaalia Põhjaliiga liider Matteo Salvini, Hollandi Vabaduspartei juht Geert Wilders ja Serbia natsionalist Vojislav Šešelj. Eestis on teda toetanud Martin Helme. Trumpil on vastastikune sümpaatia Vladimir Putiniga. Huvitav on muidugi ka fakt, et Trumpi kampaania on olnud odavam kui tema põhikonkurentidel: 25 miljonit USD, samal ajal kui Carsoni, Cruzi ja Rubio kampaaniad on kulutanud üle 60 miljoni USD. Odavamalt on läbi ajanud vaid John Kasich: 18 miljonit USD.

Demokraatlikus parteis kestab äge võitlus Vermonti senaatori Bernie Sandersi (vasakul) ja 1993-2001 first lady‘na juba Valges Majas elanud Hillary Clintoni (paremal) vahel. Aadress: http://i2.cdn.turner.com/cnnnext/dam/assets/160224092324-bernie-sanders-hillary-clinton-large-169.jpg

World War Three: Inside the War Room – lõbus sõda Baltikumis coming soon II

@ckrabat
29.veebruaril etendus Eesti TV-s BBC dokumentaalfilm „World War Three: Inside the War Room“, mis peaks läbi mängima paljude poolt oodatud ja loodetud stsenaariumi: Kolmas maailmasõda algab Baltikumis ja toimub Lääne ning Venemaa vahel. Midagi ligilähedast düstoopiale Maakonna sünd, mille paikapidavus reaaleluliste sündmustega tundub olevat suurem kui Vanga ennustustel või siis Kivisildniku luuletuse taustal ette kantav “lõbus sõda Baltikumis coming soon” järjekordne vaatus. Tegelikult mängiti filmis läbi Briti kriisigrupi otsusetegemisprotsessi kriisi eskaleerumisel, millesse Suurbritannia antud juhul kollektiivkaitse kohustusega NATO liikmesriigina oli segatud. Iga grupi liige pidi kriisi erinevates staadiumites tegema isikliku põhjendatud otsuse. Tõepoolest, taolisi simulatsioonimänge viiakse ikka läbi ja kriisiennetusprotsessi läbitöötamiseks on need kahtlemata vajalikud. Nüüd toodi protsess „lihtsa inimese“ silme alla. Balti riikide valik sündmuspaigana on loogiline, sest jälgiti Ukraina kriisi võimalikku arenguloogikat NATO riikides ja Balti riigid sobisid soodumuslikult sellesse rolli lihtsalt kõige paremini. Ukraina paralleelid olid selgelt märgatavad, etniliste pingete kasv põlisrahva ja venekeelse kogukonna vahel Eestis, mis levisid edasi Lätisse, Latgale piirkonda, kus lisandusid veel sotsiaalmajanduslikud probleemid. Nii nagu Donbassiski, tipnes see valitsushoonete ülevõtmisega autonoomiat nõudvate separatistide poolt, mida Venemaa igakülgselt toetas. Kohalikke separatiste saabusid toetama kõiksugused mehikesed Venemaalt.

Balti stsenaariumi puhul järgnes NATO vägede sekkumine artikkel viie kohaselt ja Daugavpilsi tagasivallutamine, millele Venemaa vastas piiratud tuumalöögiga, ametlikult küll eksitusega, Läänemerel kurseerivate NATO laevade vastu, millele ameeriklased otsustasid vastata omakordse piiratud tuumalöögiga. Kui seni olid britid NATO sekkumisse üsna positiivselt suhtunud, olgugi et läbi raskete hääletustega, siis tõrge tekkis tuumasõja alustamisega, kus Tridentite kasutuselevõtule hääletati vastu. Sellega film lõppes ja tuumasõda jäi vähemalt selles staadiumis ära. Sisuliselt oli tegemist mängufilmiga, kus näitlejate osas esinesid mitmed endised poliitikud, riigiametnikud ja sõjaväelased ning filmi süžee rõhk oligi asetatud otsusetegemisprotsessile, kuidas ja milliseid otsuseid kriisi ühes või teises faasis tehakse, kriisile endale ja selle arengutele, samuti teiste riikide sh Ameerika Ühendriikide ja Venemaa otsusetegemisprotsessidele pöörati palju vähem tähelepanu. Kusagilt ei jäänud muljet, et NATO või Balti riigid pole kriisiks valmis, mida totaalne meedia on Mart Kadastiku vaimu juhitaval spiritualistlikul seansil trummi tagudes ning lolle üles kihutades püüdnud jätta. Vastupidi, kriisigrupi liikmed tegid kaalutletud otsuseid, olid nad siis millised tahes, ning odavast populismist oli asi kaugel.

BBC filmi ei saa kindlasti panna ühte patta sõjahüsteeria ilmingutega, mille vilju oleme meedia vahendusel nii mitmelgi korral pidanud lõikama. Sõjaootus on Eestis nii mõnelgi juhul omandamas posttraumaatilise stressi ilminguid. Alles hiljaaegu planeeris leheneeger Vahur Koorits oma blogipostituses sõja alguse 2016. aasta suvesse, lootes ilmselt ajalukku minna sõjapaanika maaletoojana. Murjanipaanika näol on silmipimestav eeskuju meil juba olemas, kus hoolimata sellest, et meile pole saabunud ühtegi kauaoodatud kvoodipagulast ning isegi silmapiiril pole võimalik neid kiikriga silmata, peab rahvas seda hetkel riigi kõige suuremaks probleemiks, suuremaks kui tööpuudust või HIV viiruse levikut. Sõltumata Kooritsa kavatsustest, on oluline eelkõige see, mida auditoorium tema visioonist välja nopib ja mida ta suureks rääkima hakkab, sest silma jääb ikkagi ühtlane trummipõrin: “Mitte kunagi viimase 25 aasta jooksul pole sõjaoht Balti riikides olnud nii suur” ja “on täiesti realistlik oht, et Venemaa otsustab konflikti läänega veelgi eskaleerida ja alustada otsest rünnakut Balti riikide vastu” ja “selle artikli kõige mustemad eeldused põhinevadki sellel, et Venemaa võib üritada sellist rünnakut.” „Sõda tuleb!“ loeb tänulik lollkond sealt kauaoodatud sõnumit, sest kestev sõjaootus, mille itaalia kirjanik Dino Buzzati on meistrikäega kirja pannud romaanis „Tatarlaste kõrb“, on nii mõnegi mehepoja närvid pingule viinud nii burksiputka ees kui poe taga.

Teine sõnum, mida „lihtne inimene“ sellest loost välja loeb, on jällegi üldrahvalikule ootusele vastav uskumus, et lääneriigid, president Obama ja loomulikult meie enda valitsus pole piisavalt machod, et riiki võidukasse sõtta viia. Keegi kommentaarides on küll loo pointi ilusasti ära tabanud: „Koorits sa oled jälle hullumajast ära jooksnud we?“ Brittide dokumentaalsest mängufilmist erinevalt ei tegeleta selles loos mitte kaalutletud, vaid populaarsete otsustega, mis on tehtud eelkõige selleks, et publikule meeldida. Sellist publitsistikat võib otseselt klassifitseerida sõjaõhutamiseks, sest ta võib viia hoopis kolmanda ja sugugi mitte vähetõenäolise stsenaariumi tekkimiseni. Soovmõtlemise tagajärjel tekkiv virtuaalsõda, mis toimub inimeste? peades ja mille loogika oleks midagi sarnast murjanipaanikaga. Hakatakse ette kujutama, et käib sõda, kuigi vene tanke, rohelisi mehikesi või kollaseid kuradikesi endid ei pruugi üldse välja ilmuda. Sellegipoolest rahvas ise usub, et sõda käib ning Venemaa ründab. Lõpptulemusena hakkabki rahvas käituma sellele vastavalt, sest talle kõiksuguste ametlike ja mitteametlike kanalite kaudu sisendatakse seda järjepidevalt, kuni hakatakse uskuma. See võib olla nii plaanipärane, kellegi poolt kuritahtlikult initsieeritud infooperatsioon või ka isetekkeline, kuid sellegipoolest huvitatud jõudude poolt kergesti mõjutatav paanika. Hea näida sellisest virtuaalsest sõjaohust on Põhja-Korea ühiskond, mis kasutab sellist taktikat oma poliitilise ja sõjalise võimu legitimiseerimiseks juba pikemat aega. Ma pean virtuaalsõda Baltikumis palju tõenäolisemaks kui päris sõda, kuid protsessi edasi arenedes võib see mingil hetkel kasvada üle päris sõjaks.

Koorits räägib midagi seal enda suureks rääkimise vajadusest. Mina väidan, et suureks saab rääkida ka sõjaohu narratiivi ning kõiksuguste paanikate anatoomiale tuginedes võib taoliste avalduste põhjal jõuda augustiks niikaugele, et suur osa rahvast on veendunud, et ollakse Venemaaga sõjas, naised saunas hakkavad rääkima, kuidas neile viirastuvad  vene tankid ja allveelaevad nagu Ivarile nõukogude armees ilmutasid end peale suuremat joomingut NATO tankid keset Musta merd.  Edasi, kellelegi tundub, et ta oli raudteejaama puhvetis rohelist mehikest näinud … ja nii ta hakkabki käituma usule vastavalt, ilma et venelased ise oleksid pidanud selle tarvis üldse midagi ette võtma. Mis veel tulevikku silmas pidades on olulisem, kui sellise uskumise pinnalt hakatakse survestama poliitikuid, sest siis on Venemaa saavutanud oma poliitilise eesmärgi, Eesti rahvusvahelise usalduskrediidi auti mänginud ning meie kaitsevõime kaotab vastupidiselt soovitule igasuguse usutavuse. Nii suur on sõna jõud ja küllap leheneeger seda teab. Romantiline sõda on ohtlik. Väga populaarne on külvata usaldamatust meie potentsiaalsete liitlaste, NATO ja Euroopa Liidu vastu. Mis tuleb siis, kui Euroopa Liit peaks lagunema? Ilmselt paljude unistus ehk siinsed riigid ja rahvad hakkavad lõpuks ometi taas omavahel sõdima. Kui hästi läheb, vabaneb planeet miljarditest “lihtsatest inimestest” (poliitkorrektne väljend võõrliik lollide kohta) ja peale suuri katastroofe me saabume rõõmsalt postapokalüptilisse maailma, aga see on ideaalstsenaarium. Tavaliselt läheb ikka nii, et tahtsime parimat, aga läheb nagu alati ehk tekib midagi lõputu Dante põrgu taolist.

Unistus sõjast. Pilt: http://www.thedailysheeple.com/wp-content/uploads/2014/07/world-war-3.jpg

 

 

märts 2016
E T K N R L P
 123456
78910111213
14151617181920
21222324252627
28293031  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.