Pingviinid ja kahurid IV – back to the Neukkuland?

@ckrabat
Juba mitmendat aastat oleme üritanud siin propageerida Vabariigi sünnipäeva tähistamist üldrahvaliku Tartu suusamaratoniga. Kuigi vanajumal kattis Eestimaa sünnipäevale kohaselt valge lumevaibaga, valmistub Vabariik oma 98. sünnipäeva tähistama endiselt traditsioonide kütkes. Tartu suusamaraton jäi sel aastal lumepuudusele viidates ametlikult üldse ära, kuigi vabatahtlikke üritajaid ja tõelisi Eestimaa patrioote leidus, kes pidasid kohuseks rada ühel või teisel kombel läbida ja niiviisi Vabariigi aastapäeva tähistada. Seda võib nimetada kodanikuühiskonnaks. Riigil võivad olla hoopis teised mured. Nagu ikka ja alati, peab Vabariik oma sünnipäeva kahe paraadiga, sõjaväeparaadiga hommikul ja pingviinide paraadiga õhtul. Teatud mõttes on see bütsantsliku kultuuri ilming, mis peaks rõhutama Riigi võimsust ja tema alamate tühisust ning sümboliseerima senjöörisõltuvust Riigi ja tema kodanike vahel. Väga pro-Nibiru suhtumine, kus riik on paks, ordnung on majas ning naabrijuhanid püsivad hardalt vait. Pingviinide paraad on isandate pidu, mis püüab jäljendada aegadetagust kutset vanas Sumeris zigurattide jalamil, kui jumalad kohtusid rahvaga ja osutasid neile armu ja halastust. Kui jumalad lahkusid Maalt, tahtsid temast mahajäänud lapsed jumalatega sarnaneda. Mäletame ju hästi, et isegi Orwelli “Loomade farmis” ajasid sead endale lõpuks ülikonnad selga ja kõndisid kahel jalal. Bütsantslik tseremoonia peab tekitama lõhe Riigi ja Rahva vahele  ning alamad saavad seal läbi kätlemistseremoonia senjööri ees oma truualamlikkust ja täielikku alistuvust Riigi tahtele väljendada. Rahvas vaatab kõike seda hardunult teleekraanilt – seal on meie eliit!  Teatud mõttes väljendavad paraadid ühiskonnas tugevnevat neukkunostalgiat. Ka siis kogunesid jumalatega sarnaneda püüdvad senjöörid tribüünidele, vaatasid sealt rahvale ülalt alla ning lehvitasid neile elitaarsest kõrgustest. Rahvale demonstreeriti ohtralt sõjatehnikat ja mundris rivisammu. See pidi neis tekitama aukartust Võimu ees.

Täna peavad meie inimesed aga Eesti riigi suurimaks probleemiks olematuid pagulasi ning soovivad Don Quijote kombel tuuleveskistatud Tont nr. 5-ga vapralt võideldes piirata oma liikumisvabadusi. See on vaid üks samm pikas ahelas pärisorjuse ja sunnismaisuse taaskehtestamiseni. Turu-uuringute aktsiaseltsi jaanuaris läbi viidud küsitlus näitas, 23 protsenti Eesti kodanikest peab ühiskondlikult suurimaks probleemiks pagulasi, millele järgneb 12 protsendiga tööpuudus. TNS Emor aga selgitas välja: 59,4 protsenti küsitletutest on kindlasti või pigem nõus loobuma viisavabast liikumist Euroopa Liidus, et piirata pagulaste levikut. Viisavabast liikumisest ei olnud nõus loobuma vaid 31,7 protsenti inimestest. Mihkel Raud ütles 16. veebruaril riigikogus esinedes: “Mida siis üle vaadata? Aga palun! Naiste valimisõigus, see tuleks kaotada. Keelustada tuleks abordid. Surmanuhtlus tuleb taastada. Kas mäletate, kui vastu oli selle kehtestamisele rahvas? Eestis kohatult populaarseks muutunud selgeltnägijad ja nõiad tuleb kriminaliseerida ning näha neile ette maksimaalne karistus põletamise näol. Rokkmuusika tuleb keelustada, sest tegemist on muusikaga, mille on leiutanud, ütleme otse välja, pagulased. Keelustada saksofoni mängimine. Kes ei mäletaks kuulsat ütlust “täna mängid saksofoni, homme reedad kodumaa”. Seesuguste stalinistlike algatuste nimekiri on lõputu. Hakakem aga otsast minema, kallid kolleegid! 21. sajand on kahtlusteta üle hinnatud. Soovin riigikogu liikmetele jõudu Eesti vanaks loomisel.” Mihkel Raud soovis rahva seas levinud väärtushinnangute üle ironiseerida, kuid nemad, meie inimesed, mõtlevadki niimoodi ja täiesti tõsiselt.

Kõige rahvuslikumalt on meelestatud burksiputka esine ja poe tagune seltskond, kes pakub teatavat huvi stultoloogidele. Uuring väidab: „Kõikide vanuse-, haridus- ja sissetulekugruppide enamus arvab, et erinevast kultuuriruumist inimesi tuleks Eestisse lubada ainult vähesel määral või üldse mitte. Mõnevõrra taluvamad immigratsiooni ja pagulaste suhtes on 18-24 aastased noored, kõrgharidusega ja kõrgema sissetulekuga inimesed: nende gruppide seas on vähem vastajaid, kes ei lubaks üldse erinevast kultuuriruumist inimesi Eestisse. Immigratsiooni- ja pagulastevastaseid on kõige rohkem  Keskerakonna  ja EKRE  toetajate seas ning kõige taluvamad antud teemal on Reformierakonna ja Sotsiaaldemokraatide toetajad. IRL-i ja Vabaerakonna toetajad paigutuvad vahepeale.“ 75% küsitletutest toetab burkakeeldu, kuigi pole teada, kui palju neid elus üldse burkat kohanud on. 16.veebruari seisuga ei olnud Eestisse endiselt saabunud mitte ühtegi kvoodipagulast. Vahepeal olevat keegi Eritrea naine kinni püütud, aga kui see sai kuulda, et saadetakse Eestisse, siis pani jooksu ja nad jooksevad kiiresti. Millega siis seletada reaalelust väljaspool elamist? Kui rahvas hakkab endale igasuguseid ohte tõeliste ohtude pähe ise välja mõtlema, siis näitab see vaid, et rahval on tänasel Eesti päeval lihtsalt väga hea elu ja me võime selle üle uhked olla. Kõige selle juures jääbki arusaamatuks paiguti leviv rahulolematus, sest on ju pagulaste vastased ükssõdalased kutsunud üles valitsust kukutama. Miks tahetakse vabaneda parteist ja valitsusest, kelle targal juhtimisel on hea elu juurde jõutud ning soovitakse pukki panna sellist valitsust, kelle juhtimisel jõutakse suurima tõenäosusega tõeliste ohtude manu? Kummaline. See, lapsed, on stultoloogia!

Kui ühiskonnas domineerib hirmukultuur ning olematuid pagulasi peetakse suuremaks probleemiks kui tööpuudust või välissaadikute poolt esile tõstetud HIV-positiivsete probleemi, siis on Taani riigis midagi mäda. Kas meie rahvas on haige, küsib Andrus Kivirähk? Mis teil viga on, küsib Rain Kooli? Millest sai alguse liikumine “return to the Neukkuland” – laskumine “20. sajandi utoopiatesse, mis sõnades said alguse sellest, et vabadus kuulutati perspektiivituks, inetuks ning ebamoraalseks”? No muidugi, liberastid ja tolerastid moodustavad paljude jaoks sama suure ohu kui pagulased. Kaur Kender väidab: „See ei ole Euroopa, see ei ole euroopalik õigusriik, see ei ole euroopalik parlamentaarne demokraatia, kus me siin elame. Vaata kust poolt tahad, üle poolte täisealistest elanikest on karistusregistris. See on riik, mis on üha kindlamalt libisemas üha kaugemale kõigest, mida võib nimetada liberaalsus, vabadus.“ Idanaabri väärtushinnangud omavad Eesti ühiskonnale tohutut mõju ja seda ma nimetan julgeolekuohuks, mitte kujutletavaid pagulasi. Isegi kui suur osa rahvast Venemaad südamest vihkab, on see kõige selle taustal irrelevantne.

Võib-olla õnnestub Kanada valitsusega jõuda kokkuleppele ja rentida Axel Heibergi saar, kuhu saaks ehitada suletud põhjamaise neukkuparadiisi, millel oleks raudbetoonist ja jääkarudest siseturukaitse? Stultoloogiline fenomen on seegi, et Vabariigi 98. aastapäeval ja 25 aastat peale taasiseseisvumist valdab teatud osa rahvast ikka veel tugev neukkunostalgia ja ajaloo prügikasti lennanud režiimi üritatakse rehabiliteerida. Esimene ohu märk oli 15 aastat tagasi, kui Riik valis endale presidendiks vana kommunisti Arnold Rüütli, kes sümboliseeris järjepidevust Eesti NSV-ga. Viisteist aastat hiljem üritas heade mõtete linn Tartu valida aukodanikuks Mart Kadastiku. Siis pole ka midagi imestada, kui mõne aasta pärast soovitakse mõni riiklik autasu Rein Sillarile või Antti Talurile, kes pole mitte vähem tublid Eesti mehed kui Arnold Rüütel või Mart Kadastik, paljude jaoks ilmselt ka vabadusvõitlejad. Pole midagi parata, ka neukkud on meie inimesed, isegi kui nad pole inimesed, vaid esindavad mõnda teist viimasel ajal planeedil laialt vohavat liiki. President Toomas Hendrik Ilvesele on see viimane aastapäev ametis. Loodetavasti tähistab tema järglane 99. sünnipäeva juba suuskadel. Suusad ju! Kepid ka! Head Vabariigi aastapäeva!

veebruar 2016
E T K N R L P
1234567
891011121314
15161718192021
22232425262728
29  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.