Maailma vägivald

@huviline
Sotsiaalne elu kaasajal sulgeb silmad tõsiasjade ees ja on loobunud otsimast lahenduskäike probleemidele, millele viitavad tõsiasjad. Probleemid on seejuures iidsed, näiteks vägivald meie elus, aga kuna tegemist on sotsiaalsete probleemidega, siis on lõpliku vastuse leidmine neile keeruline. Ka käesolevas blogis on vägivalla anatoomiat lahatud, nähes põhjusi meedias, neukkurahvas ja väljamõeldud vihavabariigis. Diagnoosivad arstid on igatahes täheldanud empaatia puudulikkuse kasvu Eesti ühiskonnas, nagu ühes Pealtnägijas konstateeriti, kommenteerides noorpaari tegevust, kes oma viiekuuse lapse vigaseks oli peksnud. Seda olukorras, kus eestlaste enamus pole kunagi nii hästi elanud ja elatustase nii kõrge olnud kui praegu. Tundub nagu oleks ka empaatia puudulikus sotsiaalne probleem, mida vahel on rohkem, vahel vähem, sarnaselt tõusude ja mõõnadega majanduses. Samal ajal lõhkevad pommid ja hukkuvad inimesed Pariisis, Süürias, Ukrainas, millest kellegi majanduslik heaolu otseselt ei kasva, kuigi mõnel, nt relvatootjal, kasvab kaudselt.

Sotsiaalsete veendumustega inimesed ei saa aru, mis maailmas toimub- Mihkel Kärmas „kuhu see maailm küll niimoodi läheb“ – a la „noorus on hukas“. Nad on alati usaldanud oma riiki, liitu, ühiskonda, kogukonda, olgu siis tõsimeelselt või väikese irooniakurruga suunurgas. Sotsiaalsete veendumustega inimesed arvavad, et kõik, mida koalitsioonipoliitikud teevad, on põhimõtteliselt hästi tehtud. Mõningane kriitika kuulub asja juurde, aga põhimõtteliselt ei saa keegi Eesti ühiskonnas toimuvat kahtluse alla seada. Euroopa Liidu ideaalid on head, ideaale me muidugi kunagi ei saavuta, aga suund on õige. Ka pommivööga enesetapjad on tingimusteta ajupestud, sunni tõttu tegutsevad paariad. Valmis hüüdlaused ei anna kohta teistsugusele vaateviisile. Torkab silma reporterite ebaprofessionaalsus, erapooletuse nõude eiramine, nt Anna Gavronski reportaaž PPA tegutsemisest merejulgeoleku tagamisel Vahemeres. Meie mees Havannas on hea ja tema sealviibimine õige. Veendununa oma hoiakutes jääb tõde kahe silma vahele. Olulisem kui tõde on maine, töö ja maksud, need euroopalikud sotsiaalsed väärtused. Olles valinud poole, elada on küll siis lihtsam, aga tõde jääb kannatajaks, sest tõde sünnib alati argumendi ja vastuargumendi võitluses.

Vägivald on sotsiaalne, ülemaailmne ja ajatu nähtus. Vägivallaks peetakse ürginimeste omavahelisi arveteklaarimisi, orjanduslikku antiikaega ja valgustusajastut, kui toimus neegrite küüditamine orjadena Uude Maailma, Prantsuse Revolutsiooni terrorit, jõu kasutamist  maailmasõdades või kaasajal populaarset terrorismi. Vägivald on kindlasti sugudevahelised suhted, kus tugevam nõrgemat vägistab. Vägivallana mõistetakse külakaklusi, raha pommimist, ähvardamist. Kas aga vägivald on see kui üks riik teisele majandusembargo või sanktsioonid kohaldab, see on juba küsitav, sest kannatada saavad süütud, kellel pole USAst sooja ega külma. Mida suuremad sotsiaalsed ühendused, alates perekond, kogukond, ühiskond, riik, Euroopa Liit, Ühinenud Rahvad, seda ebaselgemaks muutub vägivalla mõiste ja tähendus. Vägivald on kuulutatud kuriteoks, hoiatades, et teise isiku tervisekahjustuse eest võib saada karistada, aga vastav legaaldefinitsioon Karistusseadustikus puudub. Viimasel ajal on vägivallast saanud poliitilise võitluse vahend. Pariisis elu kaotanud inimesed on sellise poliitilise võitluse hammasrataste vahele juhuslikult jäänud ohvrid. Vägivalda on mõjuvalt lahatud ka kunstiteostes, nt Lars von Trieri „Antichrist“ (pühendatud suurele eurooplasele Andrei Tarkovskile), Francis F.Coppola „Ristiisa“ või Kaljo Kiisa „Hullumeelsus“. Need filmid tuginevad euroopalikele kultuuriväärtustele. Usk, lootus ja armastus, aga suurim neist on armastus.

Mis siis teeb vägivalla mõiste ebaselgeks, igaüks tunneb ometi valu? Tõsi, isikud tunnevad, aga juriidilised isikud ei tunne, samuti, kas valu ja kannatused on vägivalla juures kõige tähtsam. Tõenäoliselt teeb vägivalla mõiste ebaselgeks ja muudab defineerimise keeruliseks üks vahetegu. See vahetegu teeb vägivallast üksnes inimühiskonnale omase nähtuse, mida loomariigis ei esine. Üldjuhul, kuritegu on karistusseadustikus nimetatud tahtlik tegu. Ohvri soov on eelduslikult kannatusi eitav. Hukkamõistuks piisab üksikisiku (kurjategija) tahte tuvastamisest. Soovide konflikti puhul, mis on vägivalla olemus, tuleb otsida vastust lisaküsimusele, mida soovis või ei soovinud ohver. Põhimõtteliselt lahendatav, siiski valesti lahendatud vägistamisjuhtum, mis võiks olla vägivalla tüüpiline näide, saab aset leida isikute vahel, kelle vahel pole nõusolekut. Terrorism on nagu vägistamine ja vajab soovide konflikti tuvastamist. Aga näiteks Eesti okupeerimine Venemaa poolt, samuti ilmselge vägivald, vajab rahvusvaheliseks hukkamõistuks mõlema poole nõusolekut. Mõlema poole nõusolekut vägivalla hukkamõistuks loomariik ei tunne. Seega vägivalla defineerimine eeldab arusaamist, et iga füüsilise tervisekahjustusega kaasneb vaimne vägivald, mis on soovide konflikt või tegevusetus. Tahtlus pole üksnes intellektuaalne, vaid olulisel määral hoopis voluntatiivne ja individuaalne nähtus.

Mida rohkem tõusevad pjedestaalile sotsiaalsed väärtused, sh kultuuriväärtused, seda rohkem nurka surutakse üksikud mehed ja naised. Maailma vägivalda võiks olla vähem, kui võõrväärtustesse suhtutaks arusaamisega, et igal rahval on oma kombed, sarnaselt nagu iga mehe ja naise seksuaalsed suhted on individuaalsed. Seksuaalsus ja traditsioonilised pereväärtused elava tänapäeval üle rasket mõõna. Koalitsioonipoliitikute mahitusel levivad sellised kõrvalekalded empaatiast nagu omasooiharuse tolereerimine, mis on puhas egoism, sugudevahelise erinevuse eitamine ja sellest tulenev naisõiguslus, mis on sooegoism, inimlike väärtuste tahaplaanile jätmine sotsiaalsete väärtuste ees (samaväärset palka samaväärse töö eest töötaja võimekusest hoolimata), samuti perekonna alaväärtustamine sotsiaalsetes suhetes. Maine, töö ja maksud. Igas nimetatud nähtuses sisaldub alati maailma vägivald, soovide konflikt.

Lars von Trier on leidnud mõjuva poeetilis-kunstilise kujundi, käiakivi mehe jala küljes, millest pole võimalik vabaneda, sest mutrivõti on kaotatud. See võib-olla abielu metafoor. Abielu peaks aitama hoida elavana igavest tuld, armastust, isegi siis kui ilmuvad kolm kerjust: lein, valu ja meeleheide. See on valus tee mutrivõtme otsingul, mida teeb igaüks ise endale, sest ta tahab, et oleks valus, purgatoorium, mis puhastab, kolme kerjuse tõrje. Mida rohkem on Eestis puhastunud perekondi, seda vähem on maailmas vägivalda, seda vähem riiki, kes hoiab vägivalla monopoli kiivalt alati oma käes, ja seda rohkem empaatiat.