Femmar fatale ehk saatuslik femmar

@jolli
Üks tont käib ringi mööda Euroopat ja see ei ole mitte kommunismitont, vaid nimetatu noorem vend, feminismitont. Nimetet tont sobib suurepäraselt asendama ka igaühe isiklikku Tonti nr. 5, sest kohustuslikus korras enesetsensuuri kehtestamine tähendab ühtlasi ka tondihirmu. Inimene võib vales kohas valel ajal poetatud mõttepojukese eest saada karistatud või isegi represseeritud, sest talle tehakse selgeks, et sõnavabadus ei tähenda sõna vabadust, vaid kohustust mõelda etteantud kasti piires. “Out of box” mõtlemine ei ole Tont nr. 5-te puhul tolereeritud, sest kes raisk sinul, paks-valge-tööl-käiv-keskklassi-mees, lubas mõtlemisega tegeleda? Mida, kuidas ja kuipalju mõelda, seda otsustame Meie! See “meie” on muidugi igal konkreetsel juhul erinev survegrupp, aga kunagiste neukkulehtede päises oleva slõugani uuendamisel oleks teema piires püsides selleks “kõigi maade ühinenud feminism”.

Ma ei tea, kui suurt eeskuju avaldab tulevase feministi kasvamisele lapsena loetud ilukirjandus. Kas maailma tugevaim tüdruk Pipi Pikksukk, kes tõstab oma tugevatel kätel õhku ja seljatab maadlusringis mängleva kergusega “maailma tugevaima mehe”, tsirkuseartist Kange-Adolfi, tekitab feminist-lugejas rollimudeli? Kas sotsiaalseid norme põlgav, (pane nüüd tähele!) meespolitseinike eest mööda katuseid põgenev, ilmselt steroide tarvitav (sõi kõik apteegist ostetud arstimid korraga ära) ja koristamist vihkav (elas Segasumma suvilas) naisatleet, kes muskleid kasvatades hobust verandale ja tagasi tõstab, ikka sobib korraliku tütarlapse öökapiraamatuks? Kuid see ei ole hetkel teema nagu ka naeruväärsed, aga täiesti tõsised katsed Pipi-raamatut tänapäevases poliitkorrektses roosamannavõtmes ümber kirjutada. Kirjaniku tekst on püha, käed eemale originaalloomingust! Kui keelustada, siis täiega, kui lubada, siis reservatsioonideta. Pealekirjutaja on loomulikult on selle viimase poolt!

Poliitiliste nõudmiste kattevarjus avalikku korda rikkuvast retsidiivsest käitumisest välja kasvanud feministlik liikumine, mis tegevuse algaastatel kehtestas ennast kaaskodanike vara hävitades, ei saa ju ometi olla aluseks ühiskonna paremaks, õiglasemaks ja sallivamaks muutmisel? Läbi kriiside areneb ühiskond mõistma, et homne on tänasest parem, kuna me teadvustame, mis teeb selle homse inimväärtuslikumaks, aga kui sulle, maskuliinile, feminiinse jõuga “pasunasse antakse”, võib see küll sõnumi paremini adressaadini toimetada, aga paneb selle sisusse kriitilimalt suhtuma. Vaimne vägivald ei lahenda probleemi, vaid tõstatab kohe mitu uut.

Pealekirjutanu on kaugel sellest, et nõuda naistele sama tööpanuse eest väiksemat tasu või võtta naistelt ära valimisõigus. Sellisena ümbersõnastatult kõlaksid väited ju absurdselt? Kõik õigused, mis ühiskonna toimimiseks vaja, on ju ometigi viimase kahesaja aasta jooksul kehtestunud. Nende õiguste nimeks on inimõigused, jagamata neid eraldi mees- või naissoo õigusteks. Koos ühiskonna arenguga on inimõigused edasi arenenud. Ei ole enam kauged Nibiru valitsemise ajad, kui lollkond pidi reptiilidele püramiide ehitama ja nende ainukeseks õiguseks oli suu pidada ja edasi teenida. Rääkides naisõigustest, komistamegi kavalalt peidetud lõksude otsa. Kas feministid seisavad naiste õiguste eest või esindavad nad pigem oma isiklikke ärihuve, just nagu mingi ameti- või äriühing oma liikmeid esindades juhtkonna omi? Paraku on jäänud mulje, et häälekas vähemus on järjekordselt võtnud enesele õiguse esindada vaikivat enamust, kuigi viimane ei ole seda neilt kuidagi palunud või neid selleks delegeerinud, volitanud.

Seda näeme kasvõi meie valimistulemustest. “Miks on võimu ligi lubatud nii vähe naisi?” küsivad feministid, näpp süüdistavalt mehele suunatud nagu oleks see kuidagipidi meeste süü! Oh ei, meil ei ole ju valimiskastide juures mehi ega naisi, meil on valijad! Valija aga tundub oma valikutes olema täiesti viisakalt soopime, sest kuidas muidu seletada, et ka naised valivad mehi ja mehed naisi, mitte ei avalda oma poliitilisi eelistusi soopõhiselt? Kui valik toimuks soopõhiselt, oleks ehk pealtnäha kõik korras: naised valivad naisi ja mehed valivad mehi. Kas me sellist Eestit tahaksimegi? Valimisi, kus “rindejoon” valitavate vahel kulgeks soopõhiselt? Kus tippu ei pääse inimene oma isikuomaduste ja võimete alusel, vaid teda upitavad üles mingisugused sookvoodid? Nii, et me ei saaks poliitikut vaadata, kui oma valijaid esindavat professionaali, vaid kui kvoodimeest või kvoodinaist, kes tõusis tippu soodsa pärituule – sookvoodi paitusel? Tule soovolinik appi! Just selline mõtlemine olekski tipppoliitikas tegutsevaid naisi rämedalt alavääristav! Nemad on ju saavutanud oma positsiooni ilma abivahenditeta, sest valija on neid usaldanud, mitte sellepärast, et ta on “õigest soost” või mõnest teisest survegrupist.

Süüvides feministide enimkõlanud eesmärki saavutada naiste võrdsus meestega Euroopas, aastal 2015, mis oleks nagu a priori ka veel tänapäeval ebavõrdne ja vajaks kohest ja häälekat muutmist, siis kas siin on tuua vettpidavaid (miite propagandistlikke) näiteid sugudevahelisest ebavõrdsusest? Ikka see sooline palgalõhe? Palun näidata selle väite tõestuseks ette seadus, kus on kirjas, et naisele tulebki sama töö eest mehest vähem palka maksta? Pole sellist, seadus keelab sellise tegevuse vägagi üheseltmõistetavalt! Pigem ongi just nimelt naissoost töövõtja kaitseks kehtestatud mitmeid naisi kaitsvaid töökaitsealaseid lisaseadusepügalaid. Aga siin ei ole võrdõiguslikkusega midagi pistmist, eesmärgiks on kaitsta bioloogilisest baasist tulenevalt nõrgemat, sest on ju ütlematagi selge, et keskmise naise organism ei pruugi taluda keskmise mehega omaga võrreldavaid koormusi mõnel füüsiliselt raskel tööpostil, mistõttu vajame siin naisi kaitsvaid regulatsioone.

Lepime kokku, et naine ja mees on erinevad. OK? Ja sellest tulenevalt on loodus ette näinud ka erinevad soorollid. Võtta ja taguda kõik need erinevused ühe laia lauaga siledaks, ei ole mõistlik ega ratsionaalne soov, küll aga annab võimaluse isiklikel motiividel Novgorodi WC-l teostatavateks manipulatsioonideks. Kuidas saab naine teada, kuidas peaks üks naine välja nägema, käituma ja mõtlema? Eks ta uurib erinevaid allikaid – moe- ja sisustusajakirju, etiketti, käitumisnõuandeid, stiiliabi, seltskonnakajastusi, popkultuuri nähtusi, kokaraamatuid ja mida iganes, et olla harmooniline inimene. Kui ta aga peaks kuskil internetiavarustes komistama femmar fatalede otsa, kes sarnaselt neukkudele, ei salli individualismi ja kogunevad hulgiti, näeb ta järsku, et kõik see, mida ta on senini heaks pidanud, ei olegi õige. Ta ei ole enam ainus ja eriline naine, vaid osa massist. Ei ole õige ennast ehtida, sest kas sa tõesti tahad meestele meeldida? Oi kui patriarhaalne, seksistlik, sinu olemust allasuruv ja soorolle põlistav mõte! Kust sa sellise idee said, sina, moodne naine? Õppisid häid kombeid? Aga kes ütles sulle, mis on head kombed? Sa ei tea jah? Mehed ütlesid! Needsamad mehed, kes kasvatasid sinust naise…

Sa ei lase sellel ju ometi juhtuda? Tagane, saatan, tagane mees! Miks on meestele rohkem lubatud, kui naistele? Miks ei tohi naised ennast kooma juua, ropendada ja rõvedalt käituda? Kes keelab? Teadagi kes – meeste poolt peale surutud patriarhaalsete šovinistisigade juhitud maailm! Tahavad kõik hea enesele hoida, aga sinule, naine, jätta vaid head kombed ja vagura käitumise. Sa ei märganudki varem, et nii sind orjastatigi, jah? Mehed on kavalad, seda nad oskavad! Pidas meeles sinu sünnipäeva, tõi sulle lilli? Oi kui vana ja läbinähtav trikk! Tegelikult tahtis ta sind orjastada, sinu üle domineerida, sest lilli toovad ju orjapidajad! Pista need lilled talle sinnasamusesse! Sinu eest võideldes oleme meie, feministid, sulle välja toonud õiguse käia tööl. Nüüd on sul omal raha, et endale ise lilli osta. Aga sa ei lange ju ometi sellisele väikekodanlikule tasemele, et sulle meeldiksid, seda sõna on rõve isegi välja öelda, lilled? Ära ole nõrk, talla oma tanksaabastega mehe roosipeenras ja näita, mis on üks tõeline naine, kes enesega manipuleerida ei lase! Kulista alla pudel õlut, lase häälekalt oma parim peer ja näita mehele, kes, türa, on majas peremees! Näedsa, isegi keele on nad ära rikkunud! Peremees, meremees, reamees, esimees, postimees, remondimees, torumees, seltsimees… Nagu naine ei saakski selle kõigega ise hakkama? Orjapidajad!

Ah et tuli üks, kes väitis, et sa oled kauneim kõigist? Et tema on Shrek, aga sina oled Fiona? Tema on sookoll, sina aga printsess? Et ta toob sulle taevast tähetolmu, laotusest kätte kuldse kuu? Asetab Päikese sinu jalgade ette? Kas sa ei vaadanud täpsemalt, kes seda kõike lubas? Mees! Mees lubas seda! Haaa! Sinule, naisele, ei ole vaja, et sind pjedestaalile tõstetakse ja jumalannana austatakse, sest sina oled ju võrdne, võrdsem, kõige võrdsem! Hurraaa, edasi barrikaadidele, uued amatsoonid! Tampigem tagasi porri sookoll, sinna kust ta tuli, vastik haisev ebard! Ja nii saabki arglikust Tiiu Talutütrekesest julge hunt, feminist nagu sina, kes sa täiendad feministide faalanksi okkalisi ridu võitluses ülemaailmse meeslusega. Ideed ei sure! Edasi, naised! Mõni murdus, lahkus mehele… Aga siin me seisame, võimsalt kui müür, sinu eest, naine!

Mees ohkas, räntsatas diivanile, avas õllepudeli ja võttis telekapuldi kätte. Kas naine on mehega võrdne? Oh ei, kaugel sellest. Naine on mehest parem, palju parem! Ja iga normaalne mees teab seda niigi. Teleka peegelpildilt aga vaatas talle vastu sookoll Shrek, paks mees oma parimates aastates.

Stseen Federico Felllini filmist “Amacord” – “Voglio una donna!” (“Tahan naist!”)

Anti-pagulane

@R.W.Hamilton
Mind juba lapsest saati kasvatati julmaks
Ja elu kurba needes nuhtlen surma
Terasmeeste neukkuühiskonnas
Ma juba tollal haistsin vere hurma
See on võitlus lapsed ütles meile meister
Meid on palju, kuid kokku ikka üks
Sa loobu vastutusest, see on teiste
Oled robot kodus tehtud nukk
Huugas numbritehas tootis ennaktempos
Viisaastak lõppes, valmis uus partii
Kruvid seibid mutrid kaduma on läinud
Kuid meid on palju, me najal püsib liin
Ma teadsin alati ja kaevelda ei täinud
Sest koostemehhanism ei püsind kaua koos
Kes on süüdi – see küsimus on vaevand
Mina mitte, elu teadagi on sitt
Me liinilt tuleme, ei lõpeta me taevas
Kuid lõpuni on terve igavik
Nüüd võllapuu ees seistes ootamatut jõudu
Kes on süüdi – pigi, nõgi, must
Et omad tunneksid ja võõrad tajuks õudu
Perset paljastades näitan neile ust
Ei leia meie silmis halastust te iial
Tapamasinaks on koolitatud mind
Armees teenides praporštšik pakkus viina
See mu lapsed on neukkuühiskond
Kõik pagulased pugenud on pakku
Siin me oleme ja kuskile ei kao
Viha vallandudes koondume me jakku
Eile vabadus, kuid täna põleb Vao


Elu Eestis A.D. 2015

Nibiru is coming

@ckrabat
Põhjatuled juba paistavad. Teadlased on avastanud Neptuunist kaugemal Kuiperi vöös pimedas tsoonis salapärase massiivse taevakeha, mis pärineb väljastpoolt Päikesesüsteemi. Taevakeha paikneb Päikesest kuus korda kaugemal kui Pluuto, milleni hiljuti jõudis üheksa aastat tagasi 2006. aastal teele saadetud NASA kosmosesond New Horizons, mis jätkab teekonda Päikesesüsteemist välja Kuiperi vöö suunas. Kuiperi vöö on komeetide ja kividerohke ala, 30 kuni 50 astronoomilist ühikut (mis on Päikese ja Maa vahemaa) Päikesest. Pluuto kuult Charonilt avastas sond veidra moodustise, kus keset musta auku kõrgub mägi, väga sarnane mõnedele mütoloogilistele kuvanditele. Mõistatuslik planeet paikneb Päikesest umbes 200 astronoomilise ühiku kaugusel. USA astronoomi Scott Sheppardi sõnul avaldab tundmatu planeet hälvitavat mõju kõigele, mis talle läheneb. Uute andmete mõjul on teadlased hakanud ümber hindama salapärase ellipsikujuliselt liikuva Planeet X (või Nibiru) olemasolu võimalikkust. Kuigi laiem avalikkus teab Nibirust Bakuus sündinud, Palestiinas üles kasvanud, Londonis õppinud ja alates 1952. a.-st New Yorgis elanud Zecharia Sitchini (1920-2010) raamatute põhjal, siis juba 1940.-tel aastatel prognoosis Tšiili astronoom Carlos Munoz Ferrada (1909-2001) rändplaneedi olemasolu, mis võib siseneda Päikesesüsteemi ja põhjustada elule Maal katastroofilisi tagajärgi. Kui raamatupidaja taustaga harrastussumeroloogi Sitchini teaduslikus pärandis on kaheldud, siis Munoz Ferrada oli tunnustatud teadlane, kes uuris maavärinate ja vulkaanipursete astronoomilisi mõjusid.

Nibirule viivad ka kurikuulsa natside kullarongi rööpajäljed. Poolas Walbrzychi linna lähedal on radariga välja peilitud 12 meetri sügavusel (teistel andmetel 70 meetri sügavusel) maa all salapärased tunnelite süsteemid meenutavad kahtlaselt reptiilide maa-aluseid koobaslinnu, millede olemasolu on kahtlustatud ka Eestis, Nabala ja Tuhala karstialal. See muidugi ei välista, et maavälisel toel on kullarong ise sõitnud koos natside, Merevaigutoa ja 300 kilo kullaga juba ammu Kuu pimedamale poolele. Kullarongile on silma heitnud Maailma Juudikongressi juht Robert Singer ja Venemaa advokaat Mihhail Joffe, kuid tegemist võib olla hoopis Nibiru omandiga. Alam-Sileesias asuv Walbrzych kuulus kuni Teise maailmasõja lõpuni Saksamaale, seal elasid etnilised sakslased ning linn kandis nime Waldenburg. Nõukogude väed vallutasid linna 1945. aasta mais, suurem osa sakslasi saadeti sealt peale Potsdami konverentsi välja, kuid märkimisväärne saksa kogukond säilis seal ka Poola võimu all. 1943. aastal hakati linna lähedal mägedes rajama maaaluseid ehitisi ning mõningatel andmetel asus 1945. aasta jaanuaris Breslaust Waldenburgi poole teele rong, mis oli täis kulda ja mitmesuguseid natside poolt kokku röövitud aardeid. Salapärasust lisab kogu loole, aga see, et sissepääsu aardekambrisse pole 70 aasta jooksul leitud ning ei saa välistada, kui aardekambri juurde ka tee leitakse, siis ei ilmu välja salapärase lasti tegelikud omanikud, kes küsivad “Ei tunne ära ve?”

Praegu on inimtsivilisatsioon planeedil Maa sattunud omadega puntrasse, mis paneb kahtlema tema pikaajalises jätkusuutlikkuses ning ega õiget pääseteed polegi suudetud leida. Kõige suurem oht peitub inimeste massilises paljunemises kui nende arv on väga lühikese aja jooksul kahe sajandi jooksul seitsmekordistunud ning kujutab tõsist ohtu planeedi looduslikule mitmekesisusele. Tsivilisatsiooni arengu taganud looduslikud ressursid kahanevad progresseeruvalt, kuid konkurents neile süveneb. Konfliktioht näib suurenevat ning maailm elab pigem suure sõja ootuses, selle asemel, et seda ära hoida. Kui veel 30 aastat tagasi räägiti relvastuse piiramisest, siis nüüd on taas aujärjele tõstetud võidurelvastumine. Globaalne majandussüsteem on jõudnud kokkukukkumise äärele, sest inimkond elab üle jõu ja võimaluste. Elutempo samal ajal aga kiireneb ähvardavalt. Kõik need märgid viitavad eesootavale katastroofile ning parimal juhul siseneme peagi postapokalüptilisse ajastusse, kus me peame seniseid väärtuseid hakkama ümber hindama. Nii nagu Juudamaa mehe Yeshua aegadel 2000 aastat tagasi on planeedil kinnistunud variseride ja saduseride võim, mis vajab muutust, vaimset revolutsiooni. Avatuse asemel on maailm liikumas pigem kontrolloitud suletud süsteemi suunas. Hiljutised teated, et Vatikan kavatseb võtta seisukoha maavälise elu võimalikkuses, mis võib tuua muutusi traditsioonilisse mõtteviisi, sisaldab lootust, et Maa sõbrad on asunud planeeti päästma selle vallutanud geneetiliste mutantrobotite eest. Nibiru is coming. Teda oodatakse. Halleluuja!

Päikesesüsteem ja 12. planeet. Pilt: http://beforeitsnews.com/contributor/upload/343420/images/Nibiru%20Orbit2.jpg

Licence to kill III – Vao põletamine

@ckrabat
Juba mitmendat korda tuleb nentida, et ema reaktsioon Juku kandilisele peale sisaldab endiselt soovmõtlemisele rajatud eitust “Sinu pea ei ole kandiline, pojake, ei ole”. Sarnaselt on Eesti riik juba pikemat aega lubamatult mööda vaadanud ekstremistlike jõudude poolt arendatavast murjanipaanikast, kui öö varjus, pimedas ja teki all, pannakse toime inimsusevastaseid kuritegusid, sest mida muud ööl vastu tänast Vao külas toime pandud süütamine on. President Toomas Hendrik Ilves nentis, et taoliste aktsioonidega rünnatakse tsivilisatsiooni pühamaid väärtusi inimelu, õigusriiki ja põhiseadust. Sellise ekstremistliku tegevuse eest, mida saab võrdsustada terrorismiga, kannavad kaasvastutust viha õhutanud poliitikud ja meediaväljaanded, kes on vastutustundetult Viha vabariiki üles ehitanud, õhutades ühiskonnas põhjendamatuid hirme väidetavalt juba “homme üle piiri saabuvate marutõbiste neegermoslemite” ees, kelle ainus eesmärk olevat eesti naiste vägistamine ja meie riigi poolt pakutav sotsiaalabi. Me ei saa jäärapäiselt Viha vabariiki ehitades sallida sallimatust ja anda tapjalitsentsi neile, kes näevad elu mõtet üksnes vägivallas ja vihkamises. Viimasel ajal pakub murjanipaanikale tugevat konkurentsi seakatkupaanika, mille tulemusena on sealihalembeses Eestis elu pidanud hülgama 22 000 siga.

Sellist mõtteviisi kannab peaministri poolt hukka mõistetud Kaitseliidu avaliku teenistuse spetsialisti Urmas Reitelmanni mõtteavaldus, kes kuulutab Facebookis: “Euroopasse valgub saast, põgenikud istuvad peredega Süüria piiri lähedastes põgenikelaagrites koos peredega, et oodata võimalust naasta koju. Meile pürgib tavaline inimrämps, keda tuleb tõrjuda kõikide vahenditega. Eestis parasiteerib 300 000 tibla, kes ei ole siia adapteerunud, kuidas oleks Sinu arvates võimalik inimesteks muuta neid miljoneid siiapürgivaid mugavusprussakaid?” EKRE juhatuse liige Martin Helme kommenteeris sündmust nii: “Täna on uudis nr 1, kuidas Vao külas kutsuti tuletõrje pagulaste maja seina põlengut kustutama. Mind paneb aga hämmastama asjaolu, et suve alguses Vao külas toimunud grupivägistamist, mis pandi toime immigrantide poolt, ei uurinud ega uuri tänaseni mitte keegi. Vastupidi – politsei viis vägistatud naise lihtsalt platele. Tundub, et vägistamine on lubatud, kui seda teevad immigrandid. Kas süütamine on ka paha ainult seepärast, et süütajateks ei olnud immigrandid?!” EKRE noorteühendus on rünnaku siiski hukka mõistnud. Soovmõtlemisele on rajatud kollektiivne meediakuvand pagulasest kui mõrvarlike kalduvustega sarivägistajast ja seda olukorras, kui Eestisse kardetud pagulasi tegelikult ju ei olegi jõudnud. Sellegipoolest leiavad hirmud tänulikku kandepinda ning paljud poliitikud üritavad murjanipaanika laineharjal oma poliitilist karjääri edendada.

Samal ajal kui Eestis rünnati öö varjus Vao pagulaskeskust, levitas CNN Ungaris helgemat saatust ootava 13-aastase Süüria pagulase hädakarjet kogu maailmale: “Aidake Süüriat kohe. Lihtsalt peatage sõda ja me ei taha tulla Euroopasse. Lihtsalt lõpetage sõda!” Juba viiendat aastat sõdivast Süüriast on lahkunud ligi veerand elanikkonnast, kuid rahvusvaheline ühiskond ei ole kriisi lahendamisele lähemale jõudnud. Kindlasti ei ole inimeste põgenemine oma kodudest kriisipiirkonnas lahendus tänase maailma probleemidele ja need probleemid tuleb lahendada lähteriikides kohapeal. Inimeste soov lahkuda kriisipiirkondadest on inimlikult mõistetav. Poliitiliselt motiveeritud sallimatuse vastu ei saa olla salliv. Õõvastavalt kõlavad “kristlikkusele” apelleerivad seisukohad, mis kutsuvad üles Euroopa kultuuri ja valge rassi kaitsmisele, kuid mis on kristluse põhitõdedest sama kaugel kui Islamiriigi ideoloogide seisukohad islamist. Massimõrvar Breiviku näopildiga särgid “tõeliste eestlaste” seljas on ohu märk, mille taustal võib veel õnne tänada, et vähemalt esialgu ei ole Viha vabariigis reaalsete ohvriteni veel jõutud. Mäletame, kuidas Ilmar Raagi filmi “Klass” etendudes püüti eitada koolitulistamiste võimalikkust Eestis. Varahommikune süütamine on murjanipaanika loogiline tagajärg, mis oleks võinud lõppeda veelgi hullemini. Isegi kui 99% sallimatuid ei jõua mitte kunagi tegudeni, suudab ülejäänud 1% nende passiivsuse väga edukalt korvata. Kõikide nende hüsteeriate taustal ei maksa sensatsioonijanust totaalset meediat ära unustada, kes on nii murjani- kui seakatkupaanikat usinalt kütnud ja vahendanud. Kaudselt kannavad nad ka vastutust kolmeaastase Aylan Kurdi saatuse eest.

Põgenemisel hukkunud kolmeaastane Süüria poiss Aylan Kurdi Vahemere rannikul. Foto: http://d.ibtimes.co.uk/en/full/1456836/migrant-child-dead-beach-turkey.jpg?w=736

Repliik Hardo Pajula artiklile “Õpetlaste hämaras”

@ckrabat
Tänases “Postimehes” on majandusteadlane Hardo Pajula võtnud arutluse alla Eesti teadlaskonna ja tema rolli ühiskonnas, kus ta põhimõtteliselt paneb nad kui muiduleivasööjad üheselt paika. Burksiputka esindajana on mul raske talle vastu vaielda ja tuleks tunnistada autori õiget suhtumist: “intelikentidele molli!”, kuigi seda muidusööjate lahtrit tuleks sotsiaal- ja humanitaarteadlastelt laiendada kõiksugustele loomeharitlastele ning kunstiinimestele, kirjanikele, kunstnikele, muusikutele, näitlejatele – kõigile neile, kellest ühiskonnal nende madala ühiskondliku kasuteguri tõttu kasu ei ole ning keda tuleks tunnistada ühiskonna parasiitideks. Persona in fieri on teemat varem käsitlenud artiklites “Lollide koda Eesti teadust manageerimas” ja “Talendid koju – elu burksiputka ees”. Eesti teaduselu, kuid eelkõige totaalse meedia, on kihama löönud Gunnar Oki raport (vt ka täistekst), mida tuleks normaalselt absoluutse tõe asemel käsitleda rühma ekspertide või grupi seltsimeeste arvamusena. Kindlasti vajaks teema laiemat analüüsi ja seepärast sissejuhatuseks vaid lühike repliik.

Mõned tähelepanekud Pajula artiklist väärivad siiski ära märkimist. Tuleb nõustuda, et meie teadussüsteem on tugevasti orienteeritud fassaadiremondile, mille eesmärk on edukad välja paista, end paremini müüa, selle asemel, et teha asju paremini ja seetõttu lihtsalt ollagi edukamad. Aga see kehtib terve ühiskonna kohta, kus noor-eestlaste loosung “saada suureks vaimult” on edukalt asendatud nõukogude lööktööliste loosungiga “saada suureks rahvaarvult”. Neukkuajal toodeti numbritehastes miljoneid lolle, kes pidid inimesed ja reptiloidid ühiskonnast välja tõrjuma. Kvaliteet on asendatud kvantiteediga ja isegi teaduses pole oluline teha asju paremini, vaid teha rohkem ja avaldada neid “õigetes väljaannetes”, millele on püsti pandud Eesti teadussüsteemi jumal nimega ETIS (Eesti Teadus- ja Infosüsteem). ETIS ei hinda teadlaskonda aga mitte nende kvalitatiivse, vaid kvantitatiivse panuse järgi. Edukam on selline teadlane, kes avaldab rohkem teadusartikleid, sest mõjukas Lollide koda on teaduse juhtimise enda kätte võtnud, aga ega loll artikli või raamatu sisust aru ei saa, kuid kümneni oskab ta ikka lugeda. Kogu süsteem on muudetud bürokraatiale arusaadavamaks.

Oki raport nendib, et “teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni (TA)» valdkonda suunatud rahasummad on viimase kümne aasta jooksul kasvanud ligi viis korda”, kuid Eesti teadlaskonda vaevab juba pikemat aega krooniline alarahastatus, mis teeb raskeks rahvusvahelisel areenil konkureerimise. Muidugi on akadeemiliste töötajate arv kasvanud sama aja jooksul ka 25%, mis tihendab konkurentsi olemasolevatele summadele. Teadlaskonna rahvusvahelistumine aga ei tähenda üksnes meie teadlaste äravoolu rahvusvahelisele turule, vaid ka konkurentsi rahvusvahelistumist Eesti siseturul, kui kohalikega konkureerivad mujalt tulnud spetsialistid. Kindlasti on Pajulal paljuski õigus teadussüsteemi muutumise kohta suletud süsteemiks, kus “akadeemilisel ahjul konutavad doktorid on tegelenud endasarnaste kloonimisega”, sest väljastpoolt süsteemi teadusmaailma sisemine on kvantitatiivse korralduse puhul muutunud keeruliseks. Inimesel, kes on tegev olnud mujal, mõnes teises süsteemis, eraettevõtluses või avalikus teenistuses, pole tavaliselt ette näidata piisavat kogust nõutavaid artikleid ja juhendamisi. Ta on ju pidanud varem “tööd tegema”.

Loomulikult leiab Pajula üles ka kurja juure – kes siis veel kui sotsiaalteadlased ehk eluvõõrad “punaprofessorid”, kes pole kunagi burksiputka ees käinud. Selline üldrahvalik arvamus on meie Novgorodi WC-s toiminud juba aastaid. Pajula ütleb: “mina olen isiklikult kokku puutunud valdavalt «sotsiaalteadlastega» ja teen oma süngeid üldistusi sellelt pinnalt,” kuid ta ei tunne sotsiaalteaduste loogikat. Sotsiaalteadusi eristab reaalteadustest, et ta ei tegele absoluutsete, vaid suhteliste tõdedega. Tähtis pole mitte “tõe” esitamine, see on propaganda, vaid argumentatsioon. Lihtne inimene burksiputka ees nõuab aga lihtsalt tõde – ütle mulle, kuidas õige on ja kõik see muu on hämamine. Seegi on meie haridussüsteemi vili, kus pole õpetatud kriitilist mõtlemist. Kriitikasse on postsovetlikes ühiskondades harjutud suhtuma suure umbusuga ning poliitikud ja meedia on sellist arusaama oskuslike manipulatsioonidega üksnes suurendanud. Kriitilise mõtlemise eiramine viib aga pea paratamatult totalitaarsete süsteemide tekkimisele. Nõukogude süsteemis olid sotsiaalteadused vaenatud ning palju sellest pärandist on üle kandunud ka tänasesse Eesti Vabariiki. Sarnasele kultuuriruumile viitab meie Nõukogude armee teenistuskaaslaste usbekkide otsus keelata politoloogia.

Ise küsimus puudutab meie sotsiaalteaduste kvaliteeti ja siinkohal võib Pajulaga paljuski ka nõustuda, kuid tuleb arvesse võtta, et Eestis on sotsiaalteadused alles väga noor teadusharu, millel puuduvad sügavamad traditsioonid ning koolkondade ülestöötamine võtab aega. Päris alguses kvalifitseerusid meil ümber sotsiaalteadlasteks paljud “ülehüppajad punastelt ainetelt,” mis on Eesti sotsiaalteadlaste mainet tugevasti kujundanud, kuid see oli möödanik. Sotsiaalteadusi ei saa mõõta reaalteaduslike mõõdikutega, sest metodoloogiad on teadusharudel erinevad. Tänapäeva teadussüsteemi oluliseks nõrgaks kohaks on ka liigne spetsialiseerumine ning interdistsiplinaarse teaduse madalseis. Ühiskond ei soosi Leonardo da Vincisid, kes suudavad end edukalt rakendada paljudes distsipliinides, kuid mida laiem on maailmapilt, seda kergem on teadustööd arendada ka mingis kitsamas kontekstis. Hariduse eesmärk peaks olema pigem laiapõhjalise baasi tekitamine, mitte kitsa eriala spetsialistide massiproduktsioon. Liikumine saab olla vaid laiemalt kitsamale. Kuid kindlasti on väär hakata kollektiivselt hindama kategooriat “sotsiaalteadlased”. Ma ei näe sellises hinnangus erinevust populaarse väitega “kõik pagulased on vargad, tööpõlgurid, mõrtsukad ja vägistajad.” Eesti teadus- ja haridussüsteemi esmaülesanne peaks olema kvantitatiivse süsteemi asendamine kvalitatiivse süsteemiga, mis peaks vabrikus vorbitud doktorite arvu tugevasti vähendama. Teine oluline stimulaator on rahvusvahelistumine, mis aitab tugevasti konnatiigistumise vastu. Mitte keegi ei saa keelata Eesti turule pakkuda kvalitatiivset haridust nagu ei saa ka keegi keelata maarahval seda pakkumist vastu võtta. Sotsiaalteadusi ei tuleks mitte vaenata, vaid arendada. Ja loomulikult tuleks kooliprogrammidesse kohustusliku ainena lülitada stultoloogia! Head kooliaasta algust!

september 2015
E T K N R L P
 123456
78910111213
14151617181920
21222324252627
282930  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.